20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Aprill, 2010

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
19. loeng: pagulasaastad V: poeetika ja modernism

Viimases loengus väliseesti kirjandusuurimisest vaatlen, kuidas seal on käsitletud poeetika- ja modernismiprobleeme. Mõlemad valdkonnad seostuvad eeskätt USA-s elanud uurijatega.

Poeetika

Poeetikaküsimused on väliseesti kirjandusuurimises perifeersed. Ei ilmu ühtegi üldisemat poeetikakäsitlust ega teooriat. Kui otsida mingit keset, siis on selleks meetrika, eriti värsimõõtude ja keelestruktuuri omavaheline suhe ja mõju. Natuke üllatav on, et analüüsis on nii palju juttu eesti kvantiteerivast värsist, sh rahvaluule värsist ja antiikvärsimõõtude edasiandmisest eesti keeles, aga vähemalt osalt seletub see kesksete kirjutajate haridustaustaga.

Poeetika probleemistik tõuseb esile 1960. aastate teisel poolel ja jätkub 1970. aastatel, mis on üsna hästi sünkroonis strukturalismi, poeetika ja lingvostilistika esiletõusuga maailma kirjandusuurimises 1960. aastatel. Olulised kirjutajad on Victor Terras, Viktor Kõressaar, Ilse Lehiste ja Ants Oras. Aga on ka näha, kuidas nende tööd on mõjutanud kodueesti autorid, näiteks August Annisti antiigitõlked ja arutlused antiikvärsimõõtude tõlkimise ümber, Ain Kaalepi ja hiljem Jaak Põldmäe värsiuurimised.

Victor Terras (1921–2006)¹oli maailmatasemel vene kirjanduse ja eriti Dostojevski asjatundja, kes tegeles eeskätt 1970. aastatel ka eesti poeetika ja värsiõpetuse küsimustega.²Terras määratleb end rohkem kirjandusteadlase kui kriitikuna ning peab teadlase eesmärkideks tõlgendust, seletust ja kommentaari, teadlastöö põhilaadiks aga analüütilisust, faktilisust ja objektiivsust.³

Terrase programmiline lähtepunkt on immanentse teksti eri tasandite analüüs, eriti luuletuse vorm ja poeetika. Tekstitasandite puhul viitab ta mõnikord Roman Ingardeni neljale tasandile (akustiline-fonoloogiline vorm, semantiline-struktuuriline kiht, autori üldised vaated ja tekstis esinevad konkreetsed objektid), mõnikord aga läheb sellest skeemist välja.

Terrase eruditsioon on tohutu ja ta liigub oma viidetes antiigist moodsate strukturalistideni. Kuigi ta viitab oma vaadete alustena palju ka intuitiivset tüüpi autoritele (nt Leo Spitzer, Benedetto Croce jt), ei järgi ta ise tegelikult intuitsioonist lähtuvat käsitlusviisi.⁴Tema uurimused toetuvad enim strukturalistidele, vene formalistidele ja eriti Roman Jakobsoni ideedele. Oma artiklites ei alusta Terras mitte tekstist, vaid teoreetilistest postulaatidest ja hüpoteesidest, mille paikapidavust ta uurib konkreetsete näidete najal, kasutades vormiuuringute puhul enamasti värsivormide statistilisi analüüse. Terrase eri töödes korduvad mõned teemad ja probleemid.

Tema keskne teema on luuletaja emakeele struktuuri ja luules kasutatavate laenatud värsimõõtude vahelised pinged ning nende lahendamine eesti luules.

Näiteks “Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry” lähtub Roman Jakobsoni ideest, et mingi teisest keelest laenatud värsisüsteemi kasutamine tähendab ühelt poolt selle süsteemi adapteerimist oma keelestruktuuri ning teisalt võib tähendada selle keele adapteerimist vastavasse värsisüsteemi. Terras pakub eesti luule jaoks lähtekohana välja ühelt poolt rahvalaulu osaliselt kvantitatiivse süsteemi ja teiselt poolt saksa (ja vene) värsisüsteemid. Ta näitab, kuidas eesti kolme välte süsteem ja sõnade rõhumallid sobituvad halvasti saksa (ja vene) keele baasil loodud värsisüsteemidesse, mida 19. sajandi luuletajad proovisid imiteerida ning mis viis mitmete grammatikareeglite pidevale rikkumisele (nt kontraktsioonid). Eesti luuletaja loomulik eesmärk oli leida oma lahendus teisest keelest lähtuva süsteemi mehaanilise jäljendamise asemel. Seda tegigi Terrase arvates 20. sajandi alguse luule Juhan Liivist kuni siurulasteni, tulemuseks eeskätt rõhuline süsteem.

“Some observations on Estonian and Russian versification” alustab hüpoteesist, et eesti luules valitsev riimilis-rütmiline luule on seotud vene mõjuga või akulturatsiooniga nõukogude tingimustes. Analüüsides toob ta aga välja selle, et samade värsisüsteemide kasutamisel on eesti ja vene luules olulisi erinevusi, ning näitab, kuidas need on seotud keelte sisevormi (inner form) aktiivse vastumõjuga välistele värsivormidele. Sama mõtteliini jätkates pakub ta, et vabavärss ei pea olema läänelik vastuhakk nõukogude süsteemile, vaid Roman Jakobsonist lähtudes võib see olla ka rahulolematuse väljendus laenatud silbilis-rõhulise süsteemi vastu. Luuletajad liiguvad intuitiivselt vabavärsi poole, mis lubab välja tuua oma keele rütmi.

Terrase teiseks oluliseks teemaks on pinged eri keelenormide pandud piirangute ja luuletaja väljendustungi vahel ning nende pingete lahendamise viisid. Sellest seisukohast analüüsib ta näiteks eri vaatepunktidest Juhan Liivi luulevormi. Üks ta olulisi järeldusi on, et Liiv pole naiivne hull kunstnik, vaid väga teadlik ja vir-tuoosne poeetilise tehnika kasutaja.

Terrase kolmas teema on eksiili mõju luule eri tasanditele. Näiteks artiklis “American-Estonian Poets” leiab ta, et poeet käib välismaal elades läbi neli astet. Esimene aste on “poeet eksiilis”, kes jätkab oma vana kodumaa viisil. Mingil hetkel hakkab ta reageerima uutele tingimustele ja muljetele, kodumaast saab mälestus ning poeet liigub teisele astmele. Kolmandal astmel on luuletaja juba leidnud uue kodumaa, on kahe maa kodanik, mis võib esile kutsuda näiteks makaroonilisi värsse. Neljandal astmel on ta uue kodumaa poeet, keda kohalike poolt peetakse n-ö “etniliseks poeediks”. Ka märgib Terras, et eksiil toob luuletajas välja jooni, mida ta muidu poleks endas leidnud. Edasi vaatleb ta lühidalt, millistel tasanditel ja kuidas need muutused eesti pagulasluules on toimunud (häälikud/rütmid/semantika/tegelikkus).

Terrase erihuvi on Aleksis Ranniti luule, millest ta on kirjutanud palju retsensioone ja tutvustusi ning mida ta kasutab mitmetes artiklites eriti kvantitatiivse värsimõõdu ja pagulaspoeedi saatuse illustreerimiseks. Ta seob Ranniti luule 20. sajandi sümbolismi-järglastega, osutades, et Ranniti ideaaliks on klassitsismi ja romantismi süntees ning lähimaks kaaslaseks Paul Valéry esteetika ja luule. Ta analüüsib Ranniti luulevormi, eriti meetrikat, ja kõneleb Rannitist kui rütmikesksest luuletajast, kelle jaoks on oluline motiiv kosmose ja keelerütmide vastavus. Ka tõstab ta Rannitit esile kui poeetilise keele uuendajat. Kokkuvõtteks sellest tööst on Aleksis Ranniti lühimonograafia “Meie kirjanike” sarjas, mis erinevalt muudest selle sarja töödest koosneb peaaegu tervenisti teaduslikust empiirilisest värsianalüüsist, lisaks on see teos suuresti kokkuvõte ka neist teoreetilistest mudelitest ja teesidest, mida Terras arendab oma artiklites.

Viktor Kõressaar (1916–2002) töötas pikalt New Yorgi avalikus raamatukogus slaavi ja balti osakonnas ning kirjutas väga paljudel teemadel.⁵Ta hakkas laiemalt avaldama 1960. aastatel. Tema erihuviks oli kvantiteeriv värss eesti luules, mille kohta võib välja tuua kahte artiklit.⁶

“Kaks algust ehk eesti värsikeele vormiprobleemist“ on ülevaade eesti pro-soodia kahest allikast ja nende arengust: rahvalaulust ja silbilis-rõhulisest luulest. Alguses annab autor pildi eesti silbilis-rõhulise värsisüsteemi ajaloost ning seejärel põhjaliku ülevaate rahvalaulu vormi kasutamise probleemidest luuletajate töödes. Lõpus kõneleb ta lühidalt kvantiteeriva antiikvärsi kasutusest eesti luuletajate tõlgetes ja originaalides.

“Kvantiteerivast värsist eesti luules” kirjeldab lühidalt regivärsi meetrumit kui osaliselt kvantiteerivat. Seejärel tuleb jutuks antiikvärsside eesti keeles edasiandmise küsimus ja autor leiab, et Ridala oli esimene, kes lahendas selle probleemi vaistlikult õigesti, lähtudes arusaamast, et täielikult kvantiteeriv antiikne meetrum peab eesti keeles olema vaid osaliselt kvantiteeriv. Siis kõneleb Kõressaar, kuidas heksameeter tõi kvantiteeriva meetrumi lõplikult eesti luulesse, ja mainib selle suuna läbiviijatena Annistit ja Orast. Suurem osa tööst tegeleb aga Aleksis Ranniti kvantiteeriva luule värsianalüüsiga.

Lisaks on ta kirjutanud mitmeid esseid ja ülevaateid eesti klassikutest, Ants Orasest tõlkijana ning August Annisti regivärsilistest eepostest. Olulisim neist on ehk tsitaadirohke essee Heiti Talviku luulest.⁷

Ants Oras kirjutas mitmeid rahvusvahelist tähelepanu äratanud lingvostilistilisi uurimusi, aga seda inglise kirjanduse kohta.⁸Eesti keelest kirjutas ta vähe ja pigem praktilise tõlkimise seisukohast.⁹Märkimist vajab “Silpidest ja luulest”, mis kõneleb sellest, kuidas eesti kolmevälteline süsteem ei sobitu antiigi pikkade-lühikeste silpide vastandusse ning kuidas rahvalaul on vaid osaliselt kvantiteeriv, paljuski aga vaba ja paindlik. Muuhulgas vaidleb Oras Aleksis Rannitiga, kelle arvates kvantiteeriv värss on eriti eestipärane, ja leiab, et kvantiteerivale põhjale üleminek teeks eesti luule vaesemaks ja selles oleks raske luua tõelisi meistriteoseid.¹⁰

Huvitav idee selles artiklis on arendada välja eesti väldete-esteetika, mis avaks nende kasutamise põhimõtteid. Seda võiks käsitada kui eesti keele eripärast lähtuvat analoogiat sümbolistide poolt palju kasutatud häälikute-esteetikale.

Poeetika ja meetrikaga, eriti rahvalauluga on tegelnud ka foneetik Ilse Lehiste (1922), suurimaid eesti lingviste, kelle keskseks teemaks on eri keelte fonoloogia ja eriti rõhk, toon, kestused jms.¹¹Tema analüüsid on eeskätt kvantitatiivsed ja pigem lingvistikasse kuuluvad.

Lehiste keskne meid siinkohal huvitav väide on, et keele prosoodiline struktuur on kristalliseerunud selles keeles sündinud rahvaluule meetrilises struktuuris. Selle tõestamisega tegeles ta 1980.–1990. aastatel mitmes artiklis, uurides, kuidas luule suulises esituses foneetiliselt realiseerub ja võrreldes luule rütmilist struktuuri suulise kõne rütmiga. Selle sarja kokkuvõtteks võib pidada artiklit “The phonetics of metrics”.¹²

Ka on ta uurinud eesti rahvalaulu meetrikat ja näidanud, et rahvalauluvärsi kirjeldamine neljast trohheilisest värsijalast koosneva üksusena on lihtsustav ja väär.¹³Väliseesti poeetikaarutluste keskse teemaga, väldete kasutamisega rahvalaulus ja rahvalaulu meetrikaga ning antiikmõõtude tõlgete probleemiga eesti väldete taustal, tegeleb ta Yale’i eesti luule loengusarjas esitatud käsitluses “Quantity in Estonian language and poetry”.¹⁴Ka on Lehiste kirjutanud arvustusi ja artikleid konkreetsetest autoritest.¹⁵

Modernismiprobleemid

Lääne sõjajärgse kirjandusanalüüsi oluliseks ettevõtmiseks oli Euroopa (ja USA) kirjanduse modernismikeskse kaanoni ja kirjandusloo rajamine, mis algas vaikselt 1920. aastatel ja sai katuse alla 1960. aastateks. Kirjandusloo peateena hakati tõlgendama 19. sajandi keskpaigast Teise maailmasõjani kestnud kirjanduse moderniseerumist. Kirjanduse keskmesse paigutati 20. sajandi modernism ja avangard ning selle eellooks või alguseks 19. sajandil modernismi suunas liikunud autorid. Sealjuures kaldus rõhk tugevalt kirjanduse vormi ja keele analüüsile. Elutundest ja kirjanduse suhetest ühiskonnaga oli üha vähem juttu. Sellele teele lükkas kaanoni loojaid ühelt poolt asjaolu, et 20. sajandi moderniseerijad tegelesid väga palju vormiuuendusega, ja teisalt see, et modernismi “ihukriitilised” meetodid kirjandusteaduses, vene formalism ja uuskriitika, olid vormi- ja keelekesksed analüüsisuunad.

Modernismiga ja laiemalt 20. sajandi uuendusliku kirjandusega seotud meetodid väliseesti uurijate seas ei kodunenud. 1950. aastatel kutsus Ivar Ivask üles kasutama uuskriitikat, Ants Oras aga distantseerus sellest, leides, et uuskriitika viga seisneb ühekülgses ja ülemäärases enesekriitika, distsipliini, intellektuaalsuse toonitamises.¹⁶Samas ei saa Ivaski enda töid kuigivõrd siduda uuskriitilise lähilugemismeetodiga. Suurimat sugulust uuskriitikaga leiab hoopis (ja vaat et ainsana) Ilmar Mikiveri töödes. Vene formalistide ja strukturalismiga seostab end poeetikauurija Victor Terras. Aga see on ka peaaegu kõik. Uuemad meetodid tulevad nooremate uurijate töödes, kellest kõneleme siis, kui vaatleme 1990. aastate kirjandusteadust.

Samas aga on modernism kui probleem väliseesti kirjandusuurimises tausta ja kaudse mõjurina kogu aeg olemas. Mingil kombel ilmutab suurem osa autoreid selle suhtes oma seisukohta – rohkem küll sellega, et väldib modernismi mõistet ning piirdub vajaduse korral mõne konkreetsema liikumise või suuna nimega (nt Laabani puhul sürrealismiga) ilma probleemi eraldi süvenemata. Võiks öelda, et üldine suhtumine modernismi on vaikselt tõrjuv.

Neid autoreid ja töid, mis tegelevad modernismiprobleemiga üldisemal ja teoreetilisemal tasandil, enam kui vaid juhumärkuse korras, on vähe. Olulisemad neist on Ants Oras, Ivar Ivask, Ilmar Mikiver, Aleksander Aspel, Asta Willmann ja Aleksis Rannit. Nende arutlused võib koondada kahe keskme ümber: modernism eesti kirjandusloos ja 20. sajandi kirjanduse (luule) suhe oma ajastuga.

Eesti kirjanduslugu ja modernism

Eesti kirjanduse ajalukku inkorporeeriti 1920. aastatel 19. sajandi modernismi eesti variant uusromantismi nime all. 20. sajandi avangardisuunad futurism ja ekspressionism jäid vaid irdu rippuvateks kõrvalharudeks. 20. sajandi Euroopa modernismi edasine areng eesti kirjandusse enne sõda ei jõudnudki. Eesti kirjanduslugu kirjutati aga positivistliku lähenemisviisi põhjale ning selle keskmes oli proosas realism ja luules uusromantika.

Väliseesti uurijad ei mõtesta eesti kirjanduse sõjaeelset ajalugu ümber modernismikeskseks. Proosakaanoniga tegeldakse üldse väga vähe ja luulekaanoni keskmeks tehakse arbujate uussümbolistlik tiib – Alver ja Talvik. Varajaste avangardisuundadega praktiliselt ei tegelda. Vaid Herbert Salu nimetab eesti futurismi vene futurismi kärnatõveks ja vähktõveks, mis vaevas siurulasi, momentlasi ja tarapitalasi.¹⁷Kaudselt on samasugune suhtumine omane ka paljudele teistele, osalt oli põhjuseks kindlasti ka mitmete omaaegsete avangardistide hilisem kommunistlik teevalik.

Hilisem modernism tuleb pagulaskirjandusse 1940. aastatel Laabani ja Ilmar Mikiveri sürrealismina ning 1950. aastatel üldisema normaalmodernismina Lepiku, Grünthali, Kangro luules ja eeskätt Ristikivi ning Kangro proosas. Hiljem lisanduvad Laabani uusavangardism (uusdadaistlik “Rroosi Selaviste”, häälutused), Jaksi proosa jm. Kaudsemalt on 20. sajandi modernismikogemusest mõjutatud peaaegu kogu 1960. aastatel alustanud väliseesti kirjanike põlvkond.

Otsest debatti modernismiküsimustes on minimaalselt. Autorid kirjutavad eri aegadel, eri väljaannetes ja üksteisele viitamata. Siiski tuleb välja üks ajaline kese, 1960. aastate esimene pool, mis haakub hästi ka maailma modernismiarutluste haripunktiga.

Siin moodustab ühe pooluse Ants Oras, kes küll võtab üle Elioti kultuurieetose, aga ei aktsepteeri kuigivõrd 20. sajandi modernismi.

Oras väljendab oma suhtumist modernismi paljude sisult korduvate mõtetena retsensioonides Ristikivi, Kangro, Ivaski, Vihalemma ja Jaksi teostele 1959–1966. Teen siin ainult kokkuvõtte neist üldisematest seisukohtadest.¹⁸

Orase jaoks on modernism kõige kaasaegsem, kõige uudsem suund, viimane moekarje, selle järeletegemine, mida teevad praegusel hetkel kõik (lk 523). Selle modernismi võrdkujuks on talle sürrealism, millesse ta suhtub negatiivselt ning mis sageli tundub talle kalkuleeritu ja kistuna (lk 458). Luule jaoks olulised mõisted on talle impressionism ja imažism. Impressionismi näeb ta Kangrol (lk 461) ja Ivaskil, pannes viimase luulekogu “Päev astub kukesammul” arvustuse programmiliseks pealkirjakski “Imažistlik impressionist”. Selles väidab ta, et Ivask nõuab küll sürrealistlikku modernismi, kuid ise pole ei modernist ega sürrealist, vaid järgib inglise sajandialguse imažistide kirjutamistehnikat nagu omal ajal Juhan Liiv (lk 518–523).

Orase suhtumine proosamodernismi ilmneb ehk kõige selgemalt Jaksi-arvustuses (“Kes? Kus? Kuhu? Miks? Misjaoks?”). Ta kritiseerib kõiki modernistliku romaani komponente, nähes neis vaid harvu võimalusi, ja kordab pidevalt, et eesti proosa modernistlikud otsingud tähendavad minekut mööda Euroopa kirjanduses juba ammu ummikuks käidud teed.

Veidi huvitavad teda siiski modernismi keelelised taotlused. Möödaminnes tunnustab ta näiteks Joyce’i keeletalenti ning eesti proosas Jaksi keelelist originaal-sust ja loovust (sama ka luules Laabani ja Vihalemma puhul). Aga ainult teatud piirini.

Kuid ta kahtleb, kas Euroopa kirjanduse introspektiivsed eneseotsingud, mille kirjanduslikeks meetoditeks on süva-psühholoogia, sümbolismi ja sürrealismi leiutatud uued tehnikad, on ikka õige tee (lk 486). Tema jaoks jäävad ideaaliks ikka karakterid, kes mõjuksid teostes tervikliku inimesena. Ta süüdistab modernistlikku proosat unenäolisuses, inimkujutuse atomiseerumises amorfsuseks, tahte haihtumises olematuks, isiksuste puudumises. Ja kutsub üles andma inimesest täielikumat pilti (nt lk 517).

Oras eelistab kasutada selliseid termineid nagu “sümboolsus” (mitte “sümbolism”), “metareaalsus”, “metapsüühika”, “ülerealistlikud ainesed”, “allegooria”, “sealpoolsus”. “Hingede öö” puhul kirjutab ta allegooriast, luupainaja-romaani vormist, Jaksi tööde kohta kasutab iseloomustusi “ekspressionistlikult fantastiline”, “vihjav”, mõnikord “allegoriseeriv”. Kangro puhul kõneleb ta kalduvusest salapärase ja müstilise poole (lk 443) ning tema realismile lisanduvatest sümboliseerivatest joontest (lk 439). Ta leiab, et eesti proosas on reaalne ja ülereaalne esinenud enamasti eraldi ning viitab Tuglasele. Kangrol näeb ta nende kahe poole õnnestunud sünteesi (lk 443).

Ivar Ivask vastandub modernismi küsimustes otseselt Orasele. See avaldub pidevas vaikses vaidluses, mis saab ehk teravaima väljenduse loos “Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal” (1965).¹⁹See on ühtaegu arvustus ja programmiline artikkel, mis kõneleb eesti luule suhetest 20. sajandi modernismi ja avangardi eri suundadega. Ivask osutab, et eesti luulesse ei tulnud sürrealismi ja siin jäi toimumata Elioti-Poundi luulerevolutsioon. Selle üheks põhjuseks peab ta asjaolu, et just Oras eelistas vormirangust, stiilipuhtust, vaimulähedust, uusklassitsismi, Alverit, mitte eksperimentaalset modernisti Masingut (ja soosib paguluseski Stefan George ja Paul Valéry jüngrit Rannitit). Ivask tõstab esile ka kodueesti noorte luuletajate liikumist modernse luule suunas (nähes näiteks Mats Traadis vene uusfuturismi mõjusid).

Orase kaudne vastus sisaldub ülevaates “Estonian Literature in Exile”, kus ta paneb Ivaskile taas külge imažisti-sildi. Kirjavahetuses on Ivask ise sellele tiitlile vastu vaielnud ja seostanud end (ja ka nt 1960. aastate kodueesti kirjanduspõlvkonda) postsürrealismiga.²⁰

Ülejäänud sel teemal kirjutajad jäävad marginaalseks ja esitavad oma vaateid üksikutes töödes. Mainida võiks kaht autorit, kes seovad pagulaskirjanduse osalt modernismiga.

Ilmar Mikiver vaatab sõjajärgse pagulasluule arengut pingeväljas uue (sürrealism) ja vana (moraalne, patriootiline jms) luuleviisi vahel, pannes ühte leeri Laabani ning teise Tuulisui seltskonna ja Visnapuu. Samuti tõstab ta esile pagulasproosas aastatel 1951–1955 ilmunud teoseid (Uibopuu “Neli tuld”, Mälgu “Tee kaevule”, Ristikivi “Hingede öö”, Helbemäe “Õekesed”), mis tegelesid inimese alateadvusega, et jõuda sügavamale inimese olukorra tõlgendamisel, kasutades allegooriat ja mudelina suletud ruumi. Modernismi nime ta küll nende kohta ei kasuta. Enam-vähem samadele autoritele pöörab tähelepanuRaimond Kolk oma “Mõtetes eesti maapaokirjandusest”, nimetades seda aega otseselt maapaokirjanduse modernistlikuks vormiuuenduse perioodiks ja kasutades selle kohta terminit “psühholoogiline sümbolism”.²¹

20. sajandi modernismi tee

Teine otseselt modernismiga seotud teemaring puudutab seda, kuidas peaks kirjandus reageerima ajale ning milline on kaasaegse kirjanduse (eriti luule) keskne tee ja töö. Selle küsimuse juurde tulevad eri aegadel mitmed autorid, kes üksteisele ei viita, kuid ajavad ühesugust asja.

19. sajandi dekadents ja sümbolism kõnelesid palju suurlinna mõjust kirjandusele, 20. sajandi avangardist, eriti futurismist saab aga alguse küsimus tehnika ja luule suhetest. 20. sajand on masinate, ratsionaalsuse, matemaatika, tehnika ajastu. Eesti autorite küsimuseks on, kuidas peaks luule ennast sellega suhestama. Nende põhilised probleemid on ratioja tunnete ning meelelise ja ülemeelelise suhe.

Aleksander Aspeli “Sürrealism ja Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste”” (1959)²²leiab, et maailma valitseb objektiivsel loogikal ja mõistuspärasel elutarkusel põhinev maailmapilt ja elukorraldus. Inimese hingelise tasakaalu huvides on vaja, et tõeluse ja tõe ning irreaalsuse, kujutluse ja subjektiivsuse pooled oleks tasakaalus. Varem elasid kujutlusmaailm ja reaalsus omaette, aga sürrealismis murravad kujutlus ja ulmad tõelusse sisse, otsides hinge ja vaimu sünteesi. Nii tähendab sürrealistlik kujutluse vabastamine loogikast tema jaoks luule loomulikku arengut, mitte moevoolu jäljendamist. Sealjuures rõhutab Aspel Laabani lahknemist Bretoni ortodokssest automaatkirjutuslikust sürrealismist, märkides, et Laabani jaoks on loominguprotsessis teadlikkusel suurem roll, ja seostades seda suunda pigem Éluard’iga.

Sama liini arendab Aspel ülevaates “Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini” (1968).²³Tema järgi saab ratsionaalsuse ja intuitiivsuse koosolu ja tasakaal 20. sajandil oluliseks ühes modernse teadlikkuse, modernse ratsionaal-suse postuleerimisega. See on nähtus, mida André Gide nimetas 1920. aastail moodsaks klassitsismiks ja taltsutatud romantismiks. Aspel nimetab seda kriitiliseks klassitsismiks ja peab seda 20. sajandi esimese poole moodsa kirjanduse keskseks suunaks. Tema järgi taotles see tasakaalu või sünteesi tundelainetuse ja mõistuspärase korra, sümbolistliku abstraktsuse ja realistliku konkreetsuse, poeetilise tumeduse ja mõistelise selguse, filosoofilise kontemplatsiooni ja elulise vitaalsuse vahel. Selle suunaga seob ta näiteks Valéry, Gide’i, Prousti, T. S. Elioti, Thomas Manni jt loomingu.²⁴

Aleksis Rannit kõneleb uue aja luule valikutest oma eri keeltes avaldatud PEN-kongressi ettekandes “Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul” (1961).²⁵Ta kõneleb sümbolitest kui igavesest ja loomulikust väljendusvahendist luules ning leiab, et loomulik sümbol on tänapäeval haruldaseks muutunud. Keskseks küsimuseks on talle, kas sümboli ja täppisteaduste vahel valitseb sügavam kooskõla. Ja ta vastab sellele, et luuletajatel ja teadlastel on ühine püüdlus avastada kõiksuse müsteeriumi ning luules on parim tasakaal säravate kujutelmade ja matemaatilise menetluse, loogilise vormi vahel. Sellise tasakaalu saavutajatena nimetab ta teiste seas näiteks Gottfried Benni, Ossip Mandelštami, Wallace Stevensit ja Valéryd.

Asta Willmann²⁶kõneleb modernismiprobleemist oma ettekandes “Eesti luulest moodse lääne-euroopa luule valgusel” (1968), mis põhiosas on ülevaade viie poeedi luuleilmast (Under, Talvik, Alver, Rannit, Vihalemm).²⁷

Willmann küsib: mil kombel rakendab uue aja luuletaja oma loomingus kahte vastasleeri langenud põhienergiat, intellekti ja emotsiooni? Üks suund on tema järgi aloogiline vabas vormis luule (Breton) ja teine vormirange intellektuaalne luule (Valéry). Mõlemat ühendab metafüüsika järele haaramine ja omaenese välisest sõltumatu siseilma ja siseaja loomine. Aloogilise luule viljelejad saadavad alateadvusest seostamatuid pilte, vormirange luule esindajad vahendavad irratsionaalsuse tunnet täppisteadusliku selguse ja konkreetsusega, millega käib kaasas teadlikkus oma loominguprotsessist ja vastandumine romantilise geeniuse spontaansele loomingule.

Willmann ise eelistab vormirangemat suunda, kus tema jaoks on koos sisuline romantism ja vormiline klassitsism. Sellega ühendab ta nt Edgar Allan Poe luuleteooriad, Baudelaire’i ilu kui mõistuse saavutuse, T. S. Elioti ebaisikulisuse, Valéry teadlikkuse ja vastandumise “hingevaluluulele”.

Ivar Ivask toob essees “Kuka pelkää modernia taidetta?” (1966) välja viis erinevat viisi, kuidas kirjandus ja kunst on moodsale ajale reageerinud.²⁸

Üht esindavad traditsionalistid, kelle jaoks kunstil oli tähtsust vaid sajandi alguseni.

Teist kriisikirjanikud, kes reageerivad maailmale lootusetusega (absurdistid, Kafka, T. S. Elioti “Ahermaa”). Nende jaoks on maailm muutunud absurdiks, seal puudub mõte, jumal on surnud ja uus pole veel sündinud. See ei anna katarsist, vabanemist, vaid ainult kohtuotsuse, surma jms.

Kolmanda rühma moodustavad otsijad, kes proovivad aktiivselt leida uut vaimset nägemust, uut sünteesi, mis inimese vabastaks. Siin on ristiusu elustumisele lootjad (T. S. Eliot, Paul Claudel, Boriss Pasternak) või mütoloogiate otsijad (Yeats, Rilke).

Neljas rühm püüab kohanduda kõikjale tungiva matemaatilisusega (Valéry, prantsuse sümbolistid).

Viies rühm on sellised, keda mõned nimetavad ebakunstnikeks (dadaistid, naivistid, osalt sürrealistid, Lorca, Hans Arp jt). Nende juurest viib tee Johan Huizinga mängiva inimese juurde ja Ivaski enda põhitõdemuseni, et kunst kui mäng ja lapselikult mängiv inimene on see, kes saab anda inimesele vajaliku tasakaalu. (Samast mängurõõmu, kujutlusvõime, lapseliku elu-usu vajadusest vastukaaluks süngele tõsidusele kõneleb ka Ivaski “Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal”.)

Nii võime näha eri kirjutajaid ühendavat igatsust tasakaalu järele kirjanduses. Samas jagunevad hoiakud kahte rühma. Rannit ja Aspel näevad ideaali tasakaalus kujutelmade/kujutlusliku sisu ja ratsionaal-se/matemaatilise vormi vahel, Willmann eelistab küll sõnades ratsionaalsust, kuid tegelikult paistab silmas pidavat sama ideaali. Ivaski ideaalid on aga teistsugused, tema eelistab tasakaalu loojana lapselikku mängu. Samas toovad autorid esile mitmeid korduvaid nimesid, kelle seas esinemissageduselt üle teiste kõrgub prantsuse luule viimane suur sümbolist Paul Valéry.

Mis puutub kirjandusloolisse mõõtmesse, siis näeme, et kirjanduse moderniseerumise peateena tõlgendavad kõik peale Ivaski liini, mis liigub Baudelaire’ist uussümbolismini (või uusklassitsismini). Willmann ütleb isegi, et moodsa luule lähtealused kujunesid 19. sajandi keskel, ilma et 20. sajandil oleks neile midagi põhimõtteliselt uut lisada.

Kui võrrelda siinseid arusaamu eesti kirjandusloo varasemate ideaalidega, siis näeme, et just samasugust tasakaalutee otsimist pooldasid juba nooreestlased, kes pidevalt rõhutasid ihkava aru vajadust lisaks tunnetele.

Samast ideaalist kõneles Ants Oras enne sõda “uusklassitsismi” nime all, rajades sellele eesti luule peasuuna ja kaanoni, ning samasugust kooskõla otsimist tunde ja mõtte vahel ning selge, täpse vormi idealiseerimist jätkas ta oma mitmetes sõjajärgsetes kirjutistes. Ka tema võrdlustaustaks on ikka Charles Baudelaire ja T. S. Eliot.

Niisiis otsivad siinsed eesti autorid Euroopast sama teed, mida mööda oli käinud eesti luule, ja proovivad tõlgendada just seda Euroopa luule peateena.²⁹

Selline lähenemine jätab nii Euroopa kui eesti kirjanduses kõrvaliseks avangardiliikumised, mis seovad luulet ühiskonnaga, konkreetsemalt sürrealismi peavoolu, futurismi, ekspressionismi, dadaismi jms. Aspel käsitleb avangardiliikumisi otseselt äärmuslike uuendusvoolude sildi all. Niisugune arusaam on vaid osalt kooskõlas Euroopa modernismikaanoniga, mis näeb küll Baudelaire’is ja sümbolismis modernismi olulist algust, kuid paneb modernismi siiski avangardiga kokku. On kindlasti probleemne, kas selline ühendus on parim lahendus modernismi ja avangardi suhete esitamiseks. Aga veel probleemsem on näha Valérys 20. sajandi moodsa luule peateed.

Kokkuvõtteks

Väliseesti kirjandusuurijate panus eesti kirjanduse uurimisse on suur ja oluline. Üldjoontes saab välja tuua kaks põhiharu, mis kattuvad üllatavalt hästi uurijate elukohamaaga.

Rootsieesti uurimises oli kogu aeg valitsev positivismil põhinev lähenemisviis, mis ajapikku muutus üha deskriptiivsemaks, populaarteaduslikumaks ja mõneti ka esseistlikumaks. Selle juurde kuulus peaaegu alati tugevamalt või nõrgemalt rõhutatud rahvuslus. Keskne selle suuna esindaja on võrdlev allikauurija Herbert Salu. Tema kõrval on olulised mälestaja Bernard Kangro, populariseerija ja heade saatesõnade autor Arvo Mägi, kultuuriloolane O. A. Webermann, Gustav Suits jt. USA-s saab positivismiga seostada taustade avaja Felix Oinase tööd, kuigi põhiliselt lähtuvad tema käsitlused rahvaluule uurimise geograafilis-ajaloolisest meetodist. Ülejäänud harvad seda tüüpi ameerikaeesti uurijad on eeskätt tugevad ja konkreetsed deskriptivistid, nagu Jüri Kurman ja Ilmar Mikiver oma kirjanduslugudes.

Ameerikas oli keskne tekstikeskne lähenemisviis. Põhiliselt lähtus see suund intuitsioonist ja tekstisse sisseelamisest, sidudes seda põhiliselt oma aja kirjandusteaduse normaalparadigma mõiste-aparaadiga. Oma tüübilt meenutavad need tööd tugevalt sõjaeelset eesti tekstikeskset kirjanduskäsitlust, mis toetus saksa uurijatele (Oskar Walzel jt). Kui otsida paralleele ingliskeelsest maailmast, siis sobib selleks F. R. Leavise üsna samasugune lähenemisviis.³⁰

See tähendas ühtlasi enam esseismi kui positivismipõhist empiiriat ja mõnikord taanduski lihtsalt esseistlikuks arutluseks, segades erinevaid filoloogilisi ja impressionistlikke lähenemisviise. Selle suuna olulisim esindaja oli Ants Oras, teisena Ivar Ivask. Rootsis liigub teatud määral samasse suunda Karl Ristikivi.

Teine USA haru käsitab end eeskätt teadlastena, mitte kriitikutena (nt poeetikud Victor Terras ja Ilse Lehiste). Nende poolt leiavad kasutamist uuemad strukturalistlikud lähenemisviisid ja lingvistikast laenatud meetodid. Üpris uuskriitika-lähedased on Ilmar Mikiveri konkreetseid teoseid analüüsivad käsitlused.

Paguluses uuriti mingil määral peaaegu kõike, mis eesti kirjanduses oluline on. Uurijate vähesus ja huvid aga keskendavad põhiosa töödest siiski vaid mõne teema ümber.

Olulisim neist on kindlasti arbujate ja Underi analüüs ning eesti luule pealiini ja kaanoni kujundamine arbujatekeskseks (Oras, Ivask, Aspel, Kangro, Ristikivi). Selle kõrval on tähtis vanema baltikeskse kirjanduse ümbermõtestamine uute leidude põhjal (Salu, Webermann, veidi Suits). Muud perioodid ja suunad jäävad tagaplaanile ning seostuvad eeskätt Herbert Salu tegevusega. Hajali jäävad katsed analüüsida 20. sajandi uuemaid modernismisuundi ja nende seoseid eesti kirjandusega (Oras, Ivask, Aspel, Mikiver jt).

Eesti kirjandusteadusele traditsiooniliselt on väga vähe teoreetilisi arutelusid ja üldse teooriakäsitlust (Ivask, Oras, Terras, Uibopuu). Perifeerseks jääb ka poeetika-probleemistik (Terras, Lehiste, Kõressaar).

Oma kaasaegse kirjanduse kohta kirjutatu kuulub valdavalt päevakriitikasse, tutvustusse jms. Aga siin tuleb eraldi rõhutada, et just kodueesti kirjanduse paguluses kirjutatud arvustused olid väga olulised oma avarama, vabama maailmakirjandusliku lähenemise ja teistsuguse ideoloogilise tausta tõttu. Eeskätt deskriptiivseks jäävad küll katsed anda protsessiülevaateid uuemast sõjajärgsest kirjandusest (Mägi, Ristikivi, Oras, Mägi-Ristikivi-Kangro, Mikiver, Kurman).

Ja last not least: ülioluline oli eesti kirjanduse ja tema probleemide tutvustamine maailmale, kus kesksed organisaatorid olid Ivar Ivask ja Aleksis Rannit. Selles on vähe kirjandusteadust, aga see polnudki eesmärk.

1 Victor Terras õppis Tartu Ülikoolis slaavi ja germaani filoloogiat jms, 1942 sai magistrikraadi. 1943–1944 oli ülikoolis ladina ja kreeka keele lektor. 1944 mobiliseeriti. 1945. aastast oli ta Saksamaal, 1952 läks USA-sse. Doktorikraadi kaitses Terras Chicago ülikoolis 1963. aastal. Ta töötas 1959–1966 abiprofessori ja professorina Illinoisi ülikoolis, 1966–1970 professorina Wisconsini ülikoolis ja 1970–1988 Browni ülikoolis. Tema olulisimate tööde hulka kuuluvad mitu raamatut Dostojevskist, analüüsid vene 20. sajandi luulest ning “Handbook of Russian Literature” (1985) ja “A History of Russian Literature” (1992).

2 V. Terras, Juhan Liivi sügisluulest kaasaegse poeetika valguses. Tulimuld, 1965, nr 3, lk 136–142; Eine Analogie zu Iktus und Akzent im lateinischen Sprechvers. Rmt-s: Estonian Poetry and Language. Studies in Honor of Ants Oras. Stockholm, 1965, lk 84–90; Poetic Form and Language Structure in Estonian Poetry. Lituanus, 1970, kd 16, nr 1; The inner form of Estonian poetry. Bulletin of Baltic Studies, 1971, nr 6, lk 6-8; Some observations on Estonian and Russian versification. JBS, 1972, nr 1, lk 35–43; The poetics of Aleksis Rannit: Observations on the condition of the émigré poet. JBS, 1974, nr 2, lk 112–116; American-Estonian Poets. Rmt-s: Ethnic Literatures Since 1776 (Part One): The Many Voices of America. Proceedings of the comparative literature symposium. Toim. W. T. Zyla, W. M. Aycock. Lubbock (TX), 1978, lk 175–192.

3 V. Terras, Aleksis Rannit. Lund, 1975, lk 5, 10.

4 Nt Ranniti monograafias tsiteerib ta oma lähtekohana Spitzeri arusaama “saada filoloogiliste toimuste abil aru juba tunnustatud poeetilistest väärtustest ja kirjeldada luulet – vaadeldes tähelepanelikult ja täpselt tema teksti kui niisugust” (lk 11). Leo Spitzer (1887–1960) oli austria juudist romaani filoloog, kes elas ja töötas hiljem USA-s. Spitzeri keskseks teemaks oli stiilianalüüs ja meetodiks “filoloogiline ring”, mille ta arendas lõplikult välja pärast sõda (vt põhjalikumalt: L. Spitzer, Linguistics and Literary History: Essays in Stylistics. Princeton (NJ), 1948, ptk 1). Analüüs algab üksikteose stiili intuitiivsest mikroanalüüsist, uurides kaldelisi keelejooni ja selliseid jooni, mis võiksid olla olulised teose kui terviku suhtes. Seejärel proovitakse kirjelduse ja analüüsi abil avastada malle, mis seda intuitsiooni kinnitavad või modifitseerivad. Edasi toimub liikumine järjest laiemate seoste poole, eriti seostades teksti ja autori psühholoogiat. Ja lõpuks liigutakse välistelt detailidelt sisulise keskmeni ja tagasi. On kerge näha, et see lähenemine on väga sarnane sõjaeelsete saksa uurijate mudeliga (Walzel jt), mida kasutati lähtealusena ka eesti tekstikeskses uurimises. Vt ka D. Robey, Modern linguistics and the language of literature. Rmt-s: Modern Literary Theory. A Comparative Introduction. Toim. A. Jefferson, D. Robey. Totowa (NJ), 1986, lk 62–64, 67–69.

5 Viktor Kõressaar õppis 1935–1938 ja 1939–1943 Tartu ülikoolis romaani, ladina ja kreeka filoloogiat ja filosoofiat. 1944 siirdus Saksamaale, õppis Tübingeni ülikoolis, kus sai 1950 doktorikraadi. Siirdus 1950 USA-sse, sai Columbia ülikoolist magistrikraadi 1957. Töötas 1952–1983 New Yorgi avalikus raamatukogus slaavi ja balti osakonnas, sh 1976. aastast selle juhatajana.

6 V. Kõressaar, Kaks algust ehk eesti värsikeele vormiprobleemist. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 158–172; V. Kõressaar, Kvantiteerivast värsist eesti luules Gustav Suitsust Aleksis Rannitini, Tulimuld, 1965, nr 4, lk 198–206; vt ka: V. Kõressaar, Eesti rahvaluulest ja tema suhetest eesti kirjandusega. Mana, 1971, 38, lk 45–56.

7 V. Kõressaar, Heiti Talvik – luuletaja ja prohvet. Tulimuld, 1985, lk 1, lk 2–11; Gustav Suitsu luuletajatee. Tulimuld, 1984, nr 1, lk 5–13; August Gailiti loominguteekond. Tulimuld, 1980, nr 1, lk 6–12; Ants Oras kui tõlkekirjanik. Tulimuld, 1975, nr 4, lk 187–196; Antiikkirjandusest eesti keeles. Tulimuld, 1972, nr 2, lk 81–88; Regivärsiline eepos elab. Tulimuld, 1971, nr 1, lk 12–18; Eesti regivärsi uuestisünd. Tulimuld, 1968, nr 1, lk 22–27.

8 Aspel ütleb, et 1954. aastal Edinburghis tõstis prof E. R. Vincent esile Orase töid kui uusi aluseid kirjandusliku keele ja stiili uurimiseks.

9 A. Oras, Silpidest ja luulest. Tulimuld, 1967, nr 3, lk 131–136; A. Oras,Vergilius ja eesti heksameetri probleem. Tulimuld, 1962, nr 4, lk 242–248.

10 Kvantiteeriva süsteemi olemuse ja kasutamise üle vaieldi juba 1920. aastail, olulisteks osalisteks Gustav Suits, Johannes Aavik jt; vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 89–102.

11 Ilse Lehiste õppis Tartu ülikoolis 1942–1943. Siirdus 1944 Saksamaale, lõpetas Hamburgi ülikooli doktorikraadiga 1948 ja asus 1949 USA-sse, kus oli alguses keeleõppejõud. 1955–1959 õppis Michigani ülikoolis keeleteadust ja sai seal doktorikraadi. 1957–1963 töötas foneetikuna samas ülikoolis, alates 1963. aastast aga Ohio ülikoolis, sh 1965–1987 professorina. Oma põhialalt on ta foneetik ja fonoloog, kelle mõjukaimaks teoseks on monograafia “Suprasegmentals” (Cambridge, 1970).

12 I. Lehiste, The phonetics of metrics. Empirical Studies of the Arts, 1992, nr 2, lk 95–120. Hiljem on ta kirjutanud koos Jaan Rossiga lingvistika- ja muusikateaduse-alase monograafia “The Temporal Structure of Estonian Runic Songs” (Berlin, 2001).

13 I. Lehiste, The well-formedness of an Estonian folk song line. Rmt-s: Baltic Literature and Linguistics. Columbus (OH), 1973, lk 135–139.

14 I. Lehiste, Quantity in Estonian language and poetry. JBS, 1977, nr 2, lk 130–141.

15 Kõik siin viidatud artiklid on ilmunud ka eesti keeles kogumikus: I. Lehiste, Keel kirjanduses. Tlk E.-R. Soovik, T. Särg. Tartu, 2000 (ilmunud 2001).

16 I. Ivask, Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest. Tulimuld, 1951, nr 4, lk 255–260; A. Oras, “Päikeseriiklaste” nurga alt. Tulimuld, 1951, nr 3, lk 222.

17 H. Salu, Püsivast ja muutuvast väärtushinnangust. Rmt-s: H. Salu, Must lagi on meie toal. Lund, 1980, lk 236–237. (Aluseks ettekanne Stockholmi kirjandusõhtul 21.11.1971.)

18 A. Oras, Romaan acedia’st. Tulimuld, 1954, nr 1, lk 49–51; Tartu üle kümnendite. Tulimuld, 1959, nr 3, lk 236–238; Kaksiktõelisusest. Tulimuld, 1961, nr 3, lk 231–233; Tartu ja kaduvik. Tulimuld, 1962, nr 4, lk 228–230; Tartu hävingu romaan. Tulimuld, 1964, nr 3, lk 218–219; Kes? Kus? Kuhu? Miks? Misjaoks? Mana, 1964, nr 1, lk 77–78; Must raamat. Tulimuld, 1965, nr 4, lk 252–254; Imažistlik impressionist. Tulimuld, 1966, nr 3, lk 171–173; Zooloogiline kõverpeegel. Mana, 1967, nr 1, lk 56–58¸ Puud kõnnivad kaugemale. Tulimuld, 1969, nr 2, lk 118–120. Arvustused on taastrükitud rmt-s: A. Oras, Kriitiku külaskäik. Tartu, 2009, lk 439–523. Edaspidi viitan otse tekstis selle kogumiku lehekülgedele.

19 I. Ivask, Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal. Mana, 1965, nr 3, lk 3–8.

20 Vt Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957–1981. Tartu, 1997, lk 300.

21 T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 17. loeng: pagulasaastad III. Hilisem kirjandusuurimine Rootsis ja kirjanduslood. Vikerkaar, 2009, nr 9, lk 83–94.

22 Mana, 1959, nr 1, lk 17–33.

23 A. Aspel, Moodsast kriitilisest klassitsismist eksistentsialismini. Rmt-s: Maailmakirjanduse peajooni. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetused 6. Stockholm, 1968, lk 118–138. Kogumikus on eraldi juttu ka uusromantismist, millest kirjutab Johannes Aavik. Sealjuures 19. sajandi sümbolismi ja selle järelkäijaid vaatleb raamat eraldi, mitte ühe katuse all.

24 Aspel jätkab siin muuhulgas mingil viisil oma sõjaeelseid arusaamu, vt nt A. Aspel, Puhas luule. Looming, 1935, nr 9, lk 918–924.

25 A. Rannit, Luule-võrdkujustuse loogikast täppisteaduste ajastul. Tulimuld, 1961, nr 3, lk 222–226.

26 Asta Willmann (1916–1984) oli noorena näitleja ja lavastaja. 1944 põgenes Rootsi, sealt 1951 Kanadasse. 1955 lõpetas Briti Columbia ülikooli ajaloo ja poliitikafilosoofia alal. 1960. aastast elas USA-s. Lõpetas 1963 Yale’i ülikooli draamakooli ja töötas kuni 1971. aastani Hartfordi Konservatooriumi draamaosakonna juhatajana.

27 A. Willmann, Eesti luulest moodse lääne-euroopa luule lähtealuste valgusel. Rmt-s: Eesti keele ja kirjanduse seltsi aastaraamat I. Stockholm, 1973, lk 53–84.

28 I. Ivask, Kuka pelkää modernia taidetta? Suomalainen Suomi, 1966, nr 3, lk 141–147.

29 Ka Vincent B. Leitch seob Rannitist kirjutades 20. sajandi modernismi korra, intellektuaalsuse, selguse ja pure line’iga, viidates Ihab Hassanile, ning leiab seega, et Rannit paigutub otse modernismi keskmesse. V. B. Leitch, Modernist Poetry: A Phenomenological Reading of Aleksis Rannit’s English Works. JBS, 1979, nr 3, 187–204.

30 Frank Raymond Leavis (1895–1978) oli aastakümneid väga mõjukas briti kriitik. Kriitik on tema järgi eeskätt hea, oskuslik lugeja, kelle eesmärk on elada sisse teksti kogu selle konkreetses täielikkuses (fulness). Ja vahendada seda lugejale keeles, mis sobib kirjanduse tuumaga, st pole mitte abstrakt-ne ja üldine, vaid konkreetne. Sellel lähe-nemisviisil on seoseid impressionismiga, aga see toetub siiski rangematele, meetodikindlamatele 20. sajandi suundadele. Lähtudes küll sisseelamisest ja intuitsioonist, liigub see edasi ratsionaalsele ja süsteemsele analüüsile. Leavis tegeles mh briti proosa “suure traditsiooni” ehitamisega (vrd Ivaski luuletraditsiooni-käsitlust).