Konksu konks

Salmo Salar

Salmo Salar
Konksu konks
P.I. Filimonov, “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”

“Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (MEGT) on romaan, milles leidub galeriide kaupa tšehhovlikult-gogollikult väikesi inimesi, kes oma püüdluste võrra endast suuremad paista veelgi kahanevad, neid püüdlusi saatva tagasihoidlikkuse tõttu aga kokkuvõttes just oma elusuuruses väiksuses avanevad. On kolm pilti, kolm sõitlusklubilikku õhtut ning uitlemist piltide vahel. On minategelane – kaaskondlastest mitte põrmugi parem –, kes tabab jutustuse lõpuks rütmi, mis pole sõnadega edasiantav, milles aga – nagu lugeja võib tajuda – seesinane MEGT nimelt kirjutatud on.

Kes pole raamatut lugenud, nende jaoks on arvustus nüüd lõppenud. Lugegu nad. Ja siis, kui viitsimist, lugegu ka arvustus lõpuni.

Nii või teisiti, kui järgnev peaks siinkirjutaja hoiakud opaakse aruteluga varjama, olgu öeldud, et hinges olen kompromissitult aus, avarapilguline ja ülistav.

“Minu meelest ei oska inimesed vestelda,” ütleb P. I. Filimonov oma romaani alguses. “Ja asi pole siin keelebarjääris, nagu kergemeelselt võiks eeldada. Ega diktsioonivigades või jagusaamises semantilistest tabudest. Nad lihtsalt ei oska” (lk 8).

Minu meelest ka ei oska. Aga milles on asi? Vestluse võrdlus ujumisega (milles minategelane on iseäranis nõrk) – kaldani ujumisega – ärgitab kõrvutama võrdlusaluste tegevuste keskkondi: kui ma ei oska ujuda, pole mul vette visatuna mingit kasu teadmisest, et oma keharaskust ühtlaselt jaotades (käed pea kohale, jalad kõverasse) võiksin ma vee peal lebada ka täiesti liikumatult – sest ainus, millele ma suudan mõelda, on kaldale pääsemine. Ja ma rehmin ja väsin ja upun. Ses mõttes on keel tõesti nagu vesi: kuigi tean, et olen sellesse sündinud, et see on mu loomulik keskkond – nii loomulik, et võin selles koguni vaikida –, hakkan ma rääkima, räägin ja räägin end ikkagi sisse. Konks on selles, et inimolendile ainuomane sümboliline märgisüsteem, mille põhitunnuseks on üksmeelele ja ühemõttelisusele viitav kokkuleppelisus, teenib üdimalt keeldumist, valet ja salgamist – vahekordade vahetu klaarimise hinnaga. Lugenuna Derridad (keda Filimonov isegi hea sõnaga meeles peab – lk 92) teame, et keel ise on kommunikatsioonihäire, üksmeele lõpmatuseni edasilükkaja. Vaidluses selgub tõde… et sõnutsi tõeni ei küüni.

Seltskondlik suhtlus on ebaloomulik per se. Seda, nagu me romaani esimese osa pleonastilistest ja karikatuursetest isikukirjeldustest teada saame, on rollid (nagu “noor abielunaine Tanjake” või “boheemlik Žanna”), maneerid (Tanja võrgutav pilk) ja poosid (Žanna käsi, mis hoiab ühtviisi “ebaloomulikult” suitsupitsi, Antonovi joonistust või mida lehvitatakse niisama – ikka ebaloomulikult – ning mis võtab kogu sotsiaalse suhtluse kunstlikkuse enda ümber nagu väljasüljatud näts kõnniteetolmu).

Muidugi pole selles midagi uut. Kirjandusklassika salongivestlused kõnelevad vaikimisi just sestsamast ebaloomulikkusest. Filimonovi stiili puhul on aga tähelepandav, kui hüperboliseeritult ja ekstrapoleeritult, kui karjuvalt ebaloomulikult on seda ebaloomulikkust kirjeldatud. Nii et tekib küsimus: mis on lõppeks groteskne? Kas situatsioon ise või selle edasiandmine? Mis on kunstlik ja millistes suhetes on kunstlikkusega kunst – kirjandus?

Hüva, öelgem, et tolle “esmase”, kirjeldatava situatsiooni ebaloomulikkusega on aines kirjutamiseks antud. Kuid mis annab kirjutamisele aluse? Kirjutamine pole ju rangelt võttes vestlus – ammugi mitte salongivestlus. Pole seda põhimõtteliselt. Ka autori omamehelik “mu sõbrad” (lk 8) lugejate aadressil on kirjutamise protsessis pigem julgustav õlalepatsutus iseendale. Ja küsime edasi: kui keel on ebaloomulik keskkond, millest siis see vohav keeleline praktika? Millest kirjutamine? Omaette olles võiks ju ometi vaikida. Milles on konksu konks?

Ootamatused tekitavad hasarti. MEGT-s kirjeldatav suhtlusring vastab masendava vankumatusega ootustele. Kuid kas ei võiks loominguline hasart tuleneda ootamatustest, mida autor suudab pakkuda iseendale?

“…ja Terpsichore osutas laia žestiga kohalviibijatele, sellise ringmängujuhi žestiga, mida tavaliselt kasutavad sarafanides või vaipseelikutes vene kaunitarid mingites majesteetlikes tantsudes.” Ja kohe seejärel: “Mis vaipseelik? Kust see äkki välja kargas? Noh, kargas välja, tähendab, olgu nii. Jätame vaipseeliku alles” (lk 72).

Teoses on hulgaliselt kohti, kus autor läheb omadega ummuksisse, avastab end plaanivälistelt spekulatsioonidelt, manitseb end rööbastele tagasi pöörduma ja põrutab neilt täie vaardi ja lustiga uuesti välja. Ning seda kõike must valgel, omaenese ehmunud pilgu all! Kommunikatsioonihäiretele, mis on raamatu “teemaks ja reemaks”, lisanduvad autokommunikatiivsed häired, tekst on kirjutatud justkui enesele üllatuseks. Üllatad ennast, üllatad teisigi. Või mida, kui mitte ootamatusi, oodata kelleltki, kes on “hüpertrofeerunud refleksioonikalduvustega” (lk 44), kellele mõtisklemine on “loomuomane” (lk 8) ning kes on omade hulgas tuntud “paradoksaalsete, tihti groteskselt paradoksaalsete mõttekäikudega” (lk 92) inimesena? Diagnoos on muret tekitav. Ent miks siis mitte mõelda, et kui romaan jutustab häiretest kaasinimestega suhtlemisel, siis see, millele ta oma olemasolu võlgneb, on nimelt üllatuslikkus – teisisõnu: enesega suhtlemise häiritus –, mis iseloomustab kirjutaja läbisaamist oma tekstiga? Ja miks mitte määratleda sõnaloomingut hälbena autokommunikatsioonis?

Ja kui nüüd selles iseenesega “tülis” olemises näha kõnealuse loomingulise akti sisimat tõukejõudu, siis on ju igati loomulik, et ka kirjutamise sihiks on saavutada lepitus või arusaamine just iseendaga. On küll passaažide viisi näiteid, kuidas autor kõige kindlameelsemate inimesest (ehk koguni Inimesest) rääkimise plaanide kiuste ikka enda (ja enda üle arutlemise) üle arutlemiseni jõuab, kuid kas peaksime teda sellepärast ego-tsentrikuks või eneseimetlejaks pidama? Ei, ta on paratamatuse mängukann! Hüpertrofeerunud refleksioonikalduvus – arusaadav.

Muide, refleksiooni lubatakse lugejalegi. Lk 46 lükatakse talle endale vahepalaks nina alla peegel: 12 rida, mis on jäetud tühjaks, mis palutakse (heldelt vastusevariantegi pakkudes) oma mõtetega täita lugejail. Konks on selles, et autorit huvitab. Aga konksu konks selles, et kui lugeja enese suhtes nii palju huvi äratada suudabki, et lünga täis kribada võtab, annab ta lõppeks ka vastust vaid endale. Autor neist mõtteist ju teada ei saa. Seega: igaüks, kes kirjutab, olgu päevikusse, lehte või plangule, kirjutab esmajärgus ometi endale. Ja poleks loomulik, kui see nõnda ei oleks. Ja poleks huvitav – siinkirjutaja jaoks mitte üks põrm.

Niisiis, autor vassib, kui väidab, et huvitub eelkõige meist. Eelkõige on romaani kirjutamine teatav individuatsiooniriitus, eelkõige isiklik asi. Leidub reetlikke sündmuskäike, mis seda aimust kinnitavad.

Üsna kolmanda osa alguses käivitub “salapärase Vogelsoni” eestvõttel lehekülgede pikkune jaur “mineviku elustamise” (lk 120) võimalikkuse ja mõttekuse üle. Vogelson on takerdunud nooremana realiseerimata jäänud ideaalidesse, minategelane ja Ipatov löövad aga tema vastu mesti ja süüdistavad teda infantiilsuses. Ent pangem tähele – oo variserlikkust! –, et see, mida minategelane autoriga vandeseltslaslikult silma pilgutades teeb, pole midagi muud kui Vogelsoni projekti realiseerimine, “varem tegemata jäänu lõpule viimine” (lk 134): minategelane peab Vogelsoni mahitusel kõnelema diktofoni, tunneb aruandmise ees tõrget ja jätab kõnelemise ajal pausinupu alla. Ja räägib siis “sundimatult”, sama sundimatult kui tekstis, mille on kirjalikult salvestanud diktofoni-episoodi ümber… et võiks ise, oma esimese lugejana, “mõne aasta pärast tähele panna muutusi, mis meis kõigis toimunud on” (lk 131) – täpselt nagu Vogelsoni plaan ette nägi. Ning kui raamat alapealkirjastub “Romaaniks manipulatsioonist”, on nüüd ühtlasi kõigi jälgede segamiste kiuste selge, kes on tegelik niiditõmbaja – teps mitte Vogelson, kellele seltsimehed diktofoniga vehkimise eest manipuleerimist süüks panevad.

Tegemist on seega libasalvestusega kahel tasandil. Esiteks süžee tasandil: minategelane esitab suulist teksti, kuid hoolitseb selle eest, et kõneldavast lindile märki ei jääks. Teiseks kirjutuse tasandil: minategelane ütleb, et jättis salvestamata, kuid kannab kirjaliku salvestuse kujul lugejale ette ka selle, mille salvestamata jättis.

Kõlagu pealegi skisofreeniliselt, kuid lõigulõpu õhkamises “Ja miks ta meiega nii tegi, aru ei saa” (lk 136) tuleks nüüd kuulda kas minategelase etteheidet autorile või – miks mitte? – autori tagantjärele vabandust oma (liba)kaaslaste ees.

Muidugi läheb siin vaidluseks: fiktsiooni konks – kas siis kriitik ei tea? – on ju selles, et ka minavormis kujutatud kangelast ei tohi kunagi samastada autoriga. Olgu nii. Konksu konks aga – nagu teame vähemasti Flauberti “Madame Bovary, see olen mina’st” saadik – selles, et just nimelt autoriga me teda samastama peamegi. Tema häält peame me vaimukõrvas kuulma, sest vastasel juhul kaotaksime tekstiga kokkupuutel igasuguse samastumisvõimaluse üldse. Kuna elusolendid, nagu oleme, kaldume end ära tundma ikka teistes elusolendeis – autoris, ainsas hinges, kes tekstil on. Teisisõnu, me võime (ja meil tulebki) eeldada, et kõik, mis me loeme, on pelk väljamõeldis. Kuid et võiksime väljamõeldist päriselt läbi elada, samastuda ning teha järeldusi “maailma kohta, minu kohta, enda kohta. Enda kohta – seda ma rõhutan –, enda kohta tingimata”, peab meile olema tagatud isesorti autentsus: et on keegi, kes jääb väljamõeldisest välja – et autor pole teinud pingutusi iseenese väljamõtlemise nimel. Säärane pingutus oleks läbinähtav, tulemus aga ebardlik, mage ja raske, samas kui “tõeline looming on ebatavalise kerguse akt” (lk 60). Ja et MEGT on tõeline looming, selles veendub iga lugeja ise.

Ent seda reljeefsemaks muutub looja paradoksaalsus: sama tüüp, kes heidab esimese pildi seltskonnale ette varaküpsust ja allaheitlikkust kodanlikele väärtustele, ründab kolmandas osas idealistlikku Vogelsoni ootamatu nihilismiga: “Pole olnud asja, pole olnud puhanguid … Isegi loomingulisi akte, millega sa kogu aeg meile peale käid, isegi neid polnud me võimelised ellu viima. Ja pole ka nüüd” (lk 139). Selles salgamises näib olevat midagi spetsiifiliselt kirjanduslikku: me loeme seda vahetult pärast diktofoniepisoodi. Olles kahekordselt salanud, et salvestab, salgab minategelane/autor nüüd kogu salvestust, kogu romaanis kirjapandut – kergust, milleks ta nüüd väidab end mitte võimelise olevat.

Konks on selles, et ta on üks “läbi ja lõhki tavaline taat” (tagakaanelt). Kirjutamise kohta arvab ta, et “keel on selline veider substants, mida oleks parem kasutada hoopis teistsugustel eesmärkidel” (lk 113). Kuid konksu konksuks on selle äratundmise kiuste sündinud paari õhtupooliku jagu ausat ja nauditavat lugemist. Ja nimelt selles äratundmises on P. I. Filimonov kirjanik – läbi ja lõhki.

Appendix

Kui MEGT-i suvalise koha pealt seltskonnas ette lugeda, on statistiliselt levinuimaks reaktsiooniks: “Absurd!” Nii olgugi lõpetuseks kõneldud millestki, mida selle kõige aplombikamal määrangul pidama jäädes tahaksin nimetada absurdiks kui elutundeks.

Kui puändikas nali mõjub mingi situatsiooni elementide ootamatu ajutise ümberkorralduse, väände või võimenduse kaudu, siis absurdisituatsioon ei pruugi elementide korrastatuses mitte midagi muuta. Küll aga võib ta muuta küsitavaks korrastatuse kui sellise – võib sellest diskursiivseid reegleid rikkumata ometi täielikult võõranduda ning lindpriina, konteksti suhtes tähendusetuna, mõttest tühjaks lasta kogu konteksti enese.

Kui naljana mõeldud ja vastu võetud killurebimine töötab lõppjäreldustes – kas või pealtnäha õõnestava või mässavana, kas või vastutahtsi – kehtiva ilmakorra püsimise heaks, siis absurd oma näilises kahjutuses, nõutuks tegevas hambutuses, võib õnne kohendusel tekitada radikaalselt uue eksistentsiaalse situatsiooni: väärtuste ümberhindamisest tugevam on küsimus (ökonoomilise, rahvusliku, semantilise) hinnangulisuse kui sellise kohta. Ja nimelt selle küsimuse absurd mulle esitabki.

Mõttetus on mõtte häll ja varjupaik. Mõtlevaks loomaks olemise võiks vabalt defineerida absurdivõimelisuse kaudu. Iga sügavamat eksistentsiaalset arutlust hingestab absurd. (Et MEGT-s on selle reaktsiooni katalüsaatoriks sageli alkohol, ei kuulu siinkohal vaagimisele.) Absurd ja eksistentsialism on ühe mündi kaks külge. Ning seda hinnalisem on see münt, et konverteeritavat väärtust sel pole.

Söakas oletus, ent ehk on absurdi (super)diskursus ülepea ainuke, mis võimaldab elu põhiküsimuste järele pärida… või neile vastata – kuna sarnaselt elu enesega kujutab absurd endast midagi, mis igasuguse küsimuse – küsimuse kui sellise – pädevust nullistades kehtestab end ainulise ja absoluutse vastuse enesena. Säärase arutluse pinnalt langebki inimelu definitsioon absurdi omaga ühte: see on konksude konks – vastus, millele iga küsimus on vale küsimus.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon