Soomeugri müüt

Hasso Krull

Hasso Krull
Soomeugri müüt

1. Soomeugri keelesugulus on tänapäeval üldtuntud tõsiasi. Pärast Matias Castréni uurimisreise 19. sajandi keskel pole see enam leidnud tõsiseid vastuargumente, ja 20. sajandil kujunes nende keelte uurimisest soliidne akadeemiline distsipliin, mille mõju ulatub ülikoolide õppekavadest palju kaugemale. Usk soomeugri hõimluse kultuurilisse tähendusrikkusesse on sünnitanud terve rea programmilisi kunstiteoseid, kus keelesugulus iseenesest pole enam esmatähtis (Kaljo Põllu metsotintosarjad, Veljo Tormise “Unustatud rahvad”); samuti on seda hõimlust püütud diskursiivselt mõtestada, jõudes monumentaalsete mõõtmetega arutlusteni (Lennart Meri “Hõbevalge”, Enn Haabsaare “Soome-ugri saamine”). Võib julgesti väita, et soomeugrilus on olnud pärast Teist maailmasõda kõige võimsam isetekkeline kultuurihoovus Eestis, mis sajandivahetusel hakkas “etnofuturismi” nime all levima väljapoolegi.

2. Hoolimata kultuurilisest külgetõmbejõust on soomeugrilus ometi paradoksaalne liikumine. Paradoks saab siin alguse sellest, et teaduslikult tõestatud keelesugulus ungarlaste ja hantide, eestlaste ja udmurtide või isegi soomlaste ja saamide vahel ei anna veel põhjust oletada suurt kultuurilist lähedust teistel tasanditel – rääkimata sellest, et “soomeugri hõimlus” peaks iseenesest soodustama kultuurivahetust tänapäeval või looma poliitilise solidaarsuse. Pigem on keelesugulus muudest kultuuritasanditest suhteliselt sõltumatu, nii et müütilise “hõimuühtsuse” loomiseks tuleb appi võtta etnoloogia, arheoloogia ja ajaloolised hüpoteesid. Kõik see tähendab, et soomeugrilusest saab sünteetiline konstruktsioon, mis lööb põhimõtteliselt lahku soomeugrilusest kui lingvistilisel analüüsil põhinevast rekonstruktsioonist. Üks neist on unistus, teine aga paratamatus. Seda unistust võibki nimetada soomeugri müüdiks.

3. Soomeugri müüdile on iseloomulik, et unistus liidetakse paratamatusega hilinenult, seejärel aga eeldatakse, et ta on kogu aeg olnud paratamatuse implikatsioon. Nii tekibki mõne aja pärast ettekujutus, et see on paratamatu unistus, mis enam kuidagi ei sõltu meie tahtest ega subjektiivsusest. Paratamatu unistuse müüdil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Tugevaks küljeks on paratamatu unistuse dünaamiline energia: paratamatu unistus käivitab loova fantaasia, sunnib otsima järjest uusi lahendusi, sünnitab värskeid ideid ja tekitab emulatsiooni õhkkonna, kus igaüks püüab unistada teistest veel uhkemalt ja toredamalt. Rõhk langeb järjest enam unistusele, paratamatuse paine taandub. Võiks öelda, et siin viiakse täide Tuglase pillatud lendlause “luua müüte, see on kõrgeim”. Nõrgaks küljeks on seevastu kalduvus klammerduda müüdi näilise paratamatuse külge, kuni sellest saab teatav “surnud positiivsus”, tardunud ettekujutuste kogum, mis võimaldab veel ainult täpsustusi ja parandusi. Keeleajalooline rekonstruktsioon samastatakse spekulatiivse konstruktsiooniga, mis eeldab kultuurilist pidevust seal, kus oleks õigem rääkida selle katkemisest, ning püüab esitada “soomeugrilasi” enam-vähem ühtse etnilise kooslusena, toetudes peamiselt viimase poolteise sajandi jooksul kogutud ainelise kultuuri mälestusmärkidele.

4. Sellisel taustal tekib vajadus küsida, missugune on soomeugriluse tegelik funktsioon Eesti kultuuris. Kui paratamatu see unistus tõeliselt on? Kas soomeugri müüt on meie rahvusliku eneseteadvuse vältimatu koostisosa, milleta me ei suudakski oma kultuurilist iseolemist kujutleda? Kas meie riiklik iseseisvus kaotaks ilma soomeugriluse kujutelmata oma senise mõtte? Või teiselt poolt, kas soomeugrilus on oma olemuselt minevikku või tulevikku suunatud nägemus? Kas meie oletatav soomeugri identiteet võiks ka meie tänapäeva kuidagi määrata või mõjutada? Kas me olemegi (ikka veel) soomeugrilased, või ainult mängime (ikka veel) soomeugrilasi? Missugune on keele ja keelesuguluse roll meie tänapäevases euroopalikus enesemääratluses? Lõpuks, kas me oma keelt üldse tõeliselt tunneme? Kas suudaksime oma keelelise soomeugriluse siduda ka ajaloolise ja eelajaloolise, arheoloogilise ja etnoloogilise soomeugrilusega? Kas keel on vaid kultuuri vahendaja, või on ta ka kultuuri kandja, isegi talletaja? Kas soomeugrilus on “eestluse elujõu” tagatis?

5. Soome kultuuriloolane Hannu Salmi on uurinud rahvusliku müüdi loomist 19. sajandi wagnerismis, mis on kahtlemata üks selgepiirilisemaid natsionalistlikke liikumisi. “Kõik saksa kultuurid pidid ennast mineviku suhtes määratlema. Wagneri rahvuslikul utoopial oli vaja ka traditsiooni, teatavat loomulikku järjepidevust… Ajalooline teadvus oli poliitilise tegevusega seotud. Romantismi ja natsionalismi ajastul tulenesid siit selged järeldused. Ajaloolised teadmised instrumentaliseeriti, neid võis nüüd kasutada olevikus tehtava seadustamiseks. See seadustamise aspekt on paljude kultuuriliste rahvuslaste kirjutistes hõlpsasti äratuntav… Wagnerit huvitas rohkem see, kuidas minevik seletab olevikku: nii sai ajaloolist traditsiooni kasutada teatava kohustusena, mis võis viia ihaldusväärsesse tulevikku.”[1] Romantilise rahvusluse eeldused tekkisid juba valgustusajal, olles selgesti nähtavad Voltaire’i ja Leibnizi ajaloonägemise erinevuses. Kui Voltaire’i jaoks oli minevik vaid rida ebaühtlaseid ajaloosündmusi, mida võis valgustatud oleviku vaatepunktist ükshaaval kritiseerida ja hukka mõista, siis Leibnizi monadoloogia seisukohalt olid ajalooperioodid terviklikud ja ühtsed: “Iga monaad oli individuaalne ja eneseküllane, ta ei kujutanud endast lihtsalt üht universumi tükikest nagu aatom, vaid oli teatavast vaatenurgast ise universum. Saksa valgustuslikud mõtlejad kasutasid seesugust mõtteviisi kultuuri uurimisel, nähes erinevates perioodides ja kultuurides sageli ajaloolisi vaatenurki, ainulaadseid tasandeid, sildu mineviku ja tuleviku vahel… Monaaditeooria eeliseks oli see, et ajalooperioode nähti sidusate tervikutena, mida saab seletada; minevikus toimunud sündmustes võis leida mõistliku korrapära. Minevik oli iseenese põhjal mõistetav.”[2] Antropoloogias jõudis selline lähenemisviis hiljem Franz Boase kultuurirelativismini, mis tunnistab iga kultuurikoosluse täielikkust iseeneses, Wagneri jaoks aga tähendas see hoopis, et Saksamaa minevikus pidi peituma tuleviku võti. “Wagneri meelest polnud müüt ja ajalugu sugugi ühitamatud: müüti ei saanud samastada väljamõeldisega ega ajalugu tõsiasjadega… Saksamaa ajaloo põhiidee tuli leida germaani müütidest: muinasgermaanluse tundmine võis 19. sajandi praktiliste küsimuste lahendamisele kaasa aidata.”[3]

6. Eesti rahvuslik enesekujutis on kahtlemata tekkinud saksa rahvusluse eeskujul, kujunedes wagnerismiga enam-vähem samaaegselt. Kuna soomeugrilus on ilmselgelt rahvusliku identiteediotsingu sirutamine kaugemasse minevikku, püüdes peale ajaloo hõlmata ka eelajalugu ja isegi müütilist muinasaega, siis võib õigustatult küsida, kas sellel võiks olla saksa romantilise ajaloohuvi ja wagneristliku müüdiotsinguga märgatavaid sarnasusi? Kas soomeugri müüt võiks kuidagi seadustada meie tänapäevast ühiskondlikku tegevust, kultuurilist enesemääramist ja võib-olla isegi poliitilisi sihiseadeid? Tundub, et sellele küsimusele ei saa vastata jaatavalt. Sest esiteks, rahvusromantismi ajajärk on Eestis ammugi lõppenud ning mineviku kujutlemine tänapäeva kuulub pigem rollimängude kui sotsiaalsete utoopiate valda; ja teiseks, soomeugrilaste poliitiline solidaarsus on pigem nõukogude-aegne vastupanuideoloogia, mis ei saa Euroopa liiduriigis enam kuidagi peavooluks muutuda. Eesti Vabariigi suhetes Soome või Ungariga ei ole soomeugriluse-idee kunagi eriti tähtis olnud, ja Venemaa soomeugrilaste poole tehtavad žestid piirduvad ikkagi humanitaarabi ja moraalse toetusega.[4] Teisisõnu, soomeugriluse poliitiline sisu on ka tänapäeval paindlikkus, enesejaatus ja vägivallatu vastupanu, mistõttu teda võiks pigem pidada kollektiivse anarhismi leebeks, paikkondlikuks vormiks.

7. Kui tunnistame, et soomeugrilus ei ole mingi rahvusromantismi rudiment (st ta ei ole ajalooliselt hilinenud, eestipärane wagnerism) ning soomeugriluse seos eesti rahvuslusega ei ole sugugi lihtne ega ühemõtteline, siis jääb ikkagi alles küsimus, kas “soomeugri müüdile” omane ajaloonägemine võiks olla lähedane Leib-nizi monadoloogiale, saksa romantilisele historismile ja Boase kultuurirelativismile. Kas soomeugriluses nähakse eneseküllast tervikut, millel on olnud oma ainulaadsed tasandid muinasajas ning ajaloos ja mis on kultuuriliselt iseeneses täielik? Sellele küsimusele peab ilmselt vastama jaatavalt. Lennart Meri on “Hõbevalges” otsesõnu väljendanud vastumeelsust kultuurilise evolutsionismi suhtes: “Mulle on võõras kultuuriajaloo kujutamine pikamaajooksuna staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma. Kultuuris pole esimesi ega viimaseid, suuri ega väikesi, tähtsaid ega tühiseid. Kultuur, nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljonit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega, kogunud aeglaselt jõudu ja plahvatuslikult arenenud viimased viiskümmend tuhat aastat just sellepärast, et kultuurivahetuse dünaamilisest protsessist võtsid osa eranditult kõik populatsioonid… Õige on kahjuks seegi, et inimkonnaga koos kaob ka kultuur. Kuid oleks arutu tuletada, määrata ja kaaludega kaaluda mõne populatsiooni osa kultuuriloomingus rahva nüüdisaegse suuruse või autotoodangu põhjal.”[5] Kogu soomeugrilust kannab kahtlemata arusaam, et  teatav geograafilis-ajalooline kooslus on olnud ainulaadne, elujõuline ja iseeneses täielik. Soomeugrilust väärtustatakse monaadina, mitte üleminekuvormina ega kultuurilise evolutsiooni astmena. Muidugi ei välista see keelekontaktide ja kultuurivahetuse olulist osa, kuid need on tähtsad just selle ainulaadse terviku funktsioneerimise seisukohalt, mitte vastupidi. Niisugune ajaloonägemine oli vaikiv alternatiiv nõukogude ajal valitsenud “ajaloolise materialismi” põhimõtetele ega sobinud kokku ka 1990. aastatel levinud “ajaloo lõpu” ideoloogiaga, mis avaldas tugevat mõju meie parempoolsetele rahvuslastele.

8. Poliitilisest kontekstist sõltumata näib soomeugrilus seega alati olevat vastupanudiskursus, mis lähtub eeldusest, et kultuurierinevustel on sõltumatu väärtus ja “ajalooline progress” ei õigusta kunagi ülekohut, kolonisatsiooni ega genotsiidi. Tekib kiusatus võrrelda seda mõne tänapäevase vabastusideoloogiaga, mis lähtuks samasugustest eeldustest. Üks selgepiirilisemaid ajaloolise vastupanu diskursusi on 21. sajandi algul olnud aafrikakesksus (Afrocentricity), mis taotleb aafriklaste kultuurilise iseolemise taastamist ning lahtiütlemist kolonialismi pärandist, muuhulgas ka majanduse ja poliitika tasandil. Molefi Kete Asante kirjutab oma “Aafrika ajaloos”: “Viimase neljasaja aasta jooksul on aafriklaste elutingimused – orjastatuse ja kolonialismi tagajärjel – Aafrika ajaloo tajumist ja vaatepunkte ülimal määral moonutanud. Ajalugu jutustab ju alati esivanematest, nende luhtumistest ja kordaminekutest, käitumisest ja kultuuriasutustest, poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest tegudest. Aafrika ajaloo puhul on aga nõnda, et meie esivanemad on sageli omaenda selgesti kuuldavast häälest ilma jäänud.”[6] Moonutus tuleb Asante arvates sellest, et “kolmandas isikus” jutustatud ajalookäsitused toovad Aafrika ajaloo puhul esile hoopis eurooplaste tegusid, esindavad eurotsentrilist vaatepunkti ega suuda oma tegelikule ainele keskenduda. “Afrotsentrilises manifestis” kirjutab seesama autor: “Aafrikakesksust ei peaks pidama euroopakesksuse vastandiks. Aafrikakesksus ei tähenda üldse seda, et etnotsentrilised väärtusotsused madaldaksid teisi vaatepunkte, nagu asi kipub olema euroopakesksuse puhul. Euroopakesksus sunnib oma teadvust peale kui universaalset, luues mulje, et üks partikulaarne ajalooline tegelikkus ongi üldinimlik, kõikide inimlike kogemuste summa. Minu meelest on see vallutaja-mentaliteet… Afrotsentrilise elukäsitusega see kokku ei sobi.”[7] Asante jaoks on Aafrika taassünni üheks tähtsamaks orientiiriks Vana-Egiptus ehk aafrikapäraselt Kemet, mis sümboliseerib “klassikalist Aafrikat”: “Kemet on meie taassünni allikas… Ilma Egiptuse kultuurist pärit mõistete, rituaalsete vormide ja eetiliste ideaalideta ei tuleks Aafrika taassünni võimalikkus kõne allagi.”[8] Kogu Aafrikat ühendavaks keskseks kultuurimõisteks peaks Asante meelest olema Vana-Egiptuse ma‘at, mida üks tuntud egüptoloog on kirjeldanud kui “aktiivset altruismi”: “Mälu ja üksteise toetamine kuuluvad kokku; üks on teise tingimus… Imperatiiv “tee midagi sellele, kes midagi teeb või on midagi teinud” viitab aktiivsele altruismile, üksteise-heaks-tegutsemise ideaalile.”[9]

9. Oma põhimõttelise antikolonialistliku hoiaku poolest on soomeugrilus küllaltki sarnane aafrikakesksusega. Võib kõnelda selgest taotlusest anda hääl tagasi neile, kes sellest ajaloos ilma on jäänud, ning tuua soomeugrilaste vaatepunkt ajaloonägemise keskmesse (nt Art Leete “Kazõmi sõda”, mis käsitleb hantide ja neenetsite tundmatut vabadusvõitlust). Soomeugriluses puudub imperialistlik ülevõimutaotlus, Hegeli lendlause “Der Germanische Geist ist der Geist der neuen Welt” (germaani vaim on uue maailma vaim) ei ole soomeugrilusse kuidagi tõlgitav. Kuigi soomeugrilust kannab enesejaatus ja usk oma maailmanägemise iseeneslikku eluõigusesse, väärtusesse ja paremusse, ei mahu siia ometi arvamine, et üks hõim või üks rahvas võiks kõigi teiste jaoks ajalugu teha. Kui impeeriumi võib kõige tabavamalt iseloomustada “kaotajate integreerimise süsteemina”, kus suuremeelsus võidetute suhtes muudetakse teatava hookuspookuse abil “universalismiks”,[10] siis soomeugriluse peamine poliitiline tähis näib olevat integreerumisest hoidumine, sõltumata sellest, kas ollakse parasjagu kaotaja või võitja asendis.

10. Keerukam küsimus on siiski see, kas soomeugrilus on suunatud mingile selgele eeskujule, ja missuguste minevikust pärit väärtuste taassündi siin võidaks igatseda. Nagu “Afrotsentrilises manifestis” kirjutab Asante: “taassünd tähendab seda, et kõigepealt tuleks teada, mida kujutas endast sündimine. Mis see on, mis nüüd taassündima peaks? Ja miks see peaks taassündima?”[11] Aafrikakesksuse paradoks näib olevat selles, et imperialismile vastandudes võetakse ometi eeskujuks Vana-Egiptus, mis oli tegelikult ikkagi impeerium, hoolimata seal ehk valitsenud “aktiivse altruismi” eetikast. Soomeugrilusel niisugust paradoksaalset eeskuju ei ole ega ole tarviski, sest soomeugri solidaarsus ei ole ligilähedaseltki võrreldav Aafrika Liiduga, tegelikult juba toimiva poliitilise jõuga. Seepärast võiks ka küsida, kas soomeugriluse müüt äkki ei ole paratamatust unistusest märkamatult muutunud unistatud paratamatuseks, põhjendamatuks lootuseks, et keelesugulus üksi suudab koos hoida üht kirjude ja vastuoluliste püüdluste kogumit, mille kaugem eesmärk on meile endilegi hämar. Või peakski see müüt piirduma ainult olemasoleva säilitamisega, konserveerimise ja mumifitseerimisega, ilma et tal oleks ühtki sisendusjõulist nägemust, ühtki lammutavat ega ehitavat väljavaadet? Kas soomeugrilus peaks olema paratamatus ilma unistuseta?

11. Arvan, et nende küsimuste lahendus võiks peituda müüdis eneses. Soomeugri müüt ei peaks olema mitte lihtsalt soomeugriluse müüt, kaunis paleus ja rahvusliku ülekompensatsiooni allikas, vaid sellest peaks saama tõeline ürgjutustus, kosmiline horisont, millel on olemas kõik loomisloo tunnused ja initsiatoorne jõud. Soomeugri müüt peaks olema tõeline müüt, mis lihtsalt ei parasiteeri rekonstrueeritud keelesugulusel, vaid suudab vallandada keeles peituva kosmoloogilise väe, teha uuesti kuuldavaks hääle, mida võib täiesti õigustatult nimetada “esivanemate hääleks”. Soomeugri müüt ei peaks kartma suuri sümboleid, lennukaid seoseid, loovat fantaasiat ja healoomulisi utoopiaid – ta ei peaks olema paratamatu unistus, vaid unistus teostunud ja teostumata võimalustest. See müüt ei peaks olema mammuti luukere, mille ees seistes ei söandata enam kujutledagi, et see võis kunagi olla kaetud liha, naha ja karvadega, et selle eluka soonis kunagi voolas veri; see müüt peaks olema kergejalgne nagu metskits, lõbus nagu linavästrik ja uudishimulik kui rebane. Soomeugri müüt ei peaks olema vaid valuvälgatus, mis inspireerib kunstiteoseid – ta peaks olema ise kunstiteos ja ühtlasi enamat kui kunstiteos, sest ta on kõikvõimalike kunstiteoste sündimise virtuaalne ruum. Soomeugri müüt ei peaks piirduma aktuaalsusega, vaid ta peaks alati hõlmama ka virtuaalsust – ta ei peaks üksisilmi põrnitsema käesolevat, vaid avama silmad väesolevale. Nõnda saaks praegu veel poolikust müüdist tõeline müüt – mitte legend, vaid nägemus.

 

 


[1]H. Salmi, Imagined Germany. Richard Wagner’s National Utopia. New York, 1999, lk 23 ja 26–27.

[2]  Sealsamas, lk 24–25.

[3]  Sealsamas, lk 32 ja 31.

[4] Moraalne toetuski võib jääda vaid ühekülgseks enesesisenduseks, arvestamata teise osapoolega, kellele soomeugrilust projitseeritakse. Vt nt: “Üldiselt võib välja tuua tendentsi, et meedias avalduv soome-ugri identiteet ei koosne paljudest tahkudest. Esitatav mudel on lihtsustatud ning jätab soome-ugri identiteedist mulje kui selgest, üheselt mõistetavast. Eesti meedias soome-ugri identiteedist esitatud kuvand on lihtne ja muutumatu: soome-ugri ja samojeedi rahvad mõistavad üksteist intuitiivselt, tulenevalt sellest ühisest identiteedist … Vähe kajastatakse soome-ugri ja samojeedi rahvaste endi arvamusi ning vaateid teemadel, kust ilmneks, millist rolli mängib soome-ugri identiteet nende jaoks. Lühidalt on kirjutatud vaid üksikutest juhtumitest, mida esitatakse nii, et ilmnevad needsamad identiteedi tunnused, ehk vaatepunkt on siiski Eesti poolt.” – E.-L. Roht, Soomeugrilased ja samojeedid eesti meedias. Rmt-s: Vahetatud laps. Pro folkloristica XV. Tartu, 2010, lk 114–115.

[5]L. Meri, Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Tallinn; Tartu, 2008, lk 192–193.

[6]M. K. Asante, The History of Africa. The quest for eternal harmony. New York; London, 2007, lk 1.

[7]M. K. Asante, Afrocentric Manifesto. Toward an African Renaissance. Oxford, 2007, lk 17.

[8]  Sealsamas, lk 70.

[9]J. Assmann, The Mind of Egypt. History and Meaning in the Time of the Pharaohs. Tlk A. Jenkins. Cambridge (MA), 2002, lk 128.

[10]P. Sloterdijk, Schäume. Sphären III. Frankfurt am Main, 2003, lk 423.

[11]M. K. Asante, Afrocentric Manifesto, lk 68.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi