Postmodernistlik lastekasvatuse õpetus

Athena Farrokhzad, Tova Gerge

Athena Farrokhzad, Tova Gerge,
Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet
Postmodernistlik lastekasvatuse õpetus

See on juhend lapsevanemale, matritsiidne või infantitsiidne tundeavaldus. Palume läheneda biograafiliselt.

Ära tee nägu, nagu oleks laps suuremat tähtsust omav subjekt kui mis tahes teised ümbritsevad subjektsusele pretendeerivad objektid – olgu kohal- või puuduolevad.

Kehastagu su laps just seda objekti, mida hetkel vajad. Iga kord, kui sa tema keha mingil uuel viisil kasutad, hüüa: “Mina ristin sinu… (vihmavarjuks, kingalusikaks, puljongiks, dialektikaks jne).”

Rõhuta lapse potentsiaalset mobiilsust ihastruktuuris, lakkamatult keerutades, rullides ja tagurpidi pöörates mahutit, milles ta parajasti viibib – näiteks voodit, lapsevankrit, kõndimistooli või lapse nahka.

Jutusta oma lapsele üksnes lühikesi ja seosetuid unejutte, lugusid, kalduvad kakofoonilisuse poole. Silita lapse pead ja lausu: “Manuaalides nagu käesolev, kui toimida sellel tasandil, oli kord ja see oli liivatatud, ütles ta et nad kõnelesid, kuid vabas kaudses diskursuses, nii-öelda seltsimehelikult, vajab inimene pisut ruumilisust.”

Eemalda laps emaüsast juba varases staadiumis, et muuta sisenemine sümboolsesse süsteemi võimalikult segadusseajavaks.

Ole umbusklik lapse mis tahes edusammude suhtes ning sea küsimärgi alla nende päritolu ja nende taga olevad surveideoloogiad. Toimides lähtu pigem vajadusest kui mõttekusest ning õhuta last loobuma välistest tunnustusavaldustest, näiteks kookidest ja stipendiumidest. Seevastu luba tal võõrastelt komme vastu võtta.

Laida maha igasugune initsiatiiv midagi ette võtta ja tee lapsele selgeks, et ebaedu on sama taunitav kui edu, kuivõrd ebaedu on edu kategooria säilitamise vältimatu komponent. Süüdista last liigses tähelepanuvajaduses, kui ta saavutab väga halbu või ka eeskujulikke õpitulemusi.

Ära anna järele kiusatusele panna laps École Normale Superieure’i. Ära pane last üldse mis tahes laiapõhjalisemat haridust võimaldavasse kooli.

Nõua, et kõigil tegevustel oleks autoreferentsiaalne mõõde. Ära unusta, et lapsed ei käi sinu sõnade, vaid su tegude järgi. Seega peaksid sooritama järgmise kõneakti: “Kõik tegevused on nüüdsest peale autoreferentsiaalsed, mistap käesolev kõneakt.”

Ole teadlik korduse dekonstruktiivsest potentsiaalist. Lase teismeea mässul toimuda tsükliliselt: iseendas, lapses ja dialektikas.

Hangi nii palju lastevanemate käsiraamatuid kui võimalik ja püüa neid kõiki üheaegselt järgida. Kui nad sisaldavad vastuolulisi väiteid, nagu “lapsed vajavad kasvamiseks kindlaid piire” või “kuula oma last – ta püüab sinuga suhelda”, siis kahtlusta suletud diskursuse süsteemi ja rakenda koos lapsega kõnealusele materjalile sobivat cut-up tehnikat.

Hoidu vaktsineerimisprogrammidest niihästi nendes sisalduva usu pärast modernsesse progressiprojekti kui ka nende varjatud kavatsuse pärast konstrueerida haigust, et premeerida tervist.

Õhuta last narkootikume pruukima, kuna need avardavad häälte potentsiaali.

Hõõru oma last vastu kopeerpaberit. Seejärel lõika paber tükkideks ja liimi tükid lapse kehale. Sea kahtluse alla laps kui originaal. Sea kahtluse alla laps kui koopia. Sea kahtluse alla koopiapaber kui konstruktsioon.

Kui laps süüdistab sind mõistmatuses ja mõistetamatuses, süüdista teda loogilises positivismis.

Iga kord, kui laps ilmutab märke mingite asjade käsitamisest kategooriana, lukusta ennast vannituppa ja kustuta tuli, et midagi näha ei oleks. Pane oma laps sõjakooli, demonstreerimaks absoluutse mõiste konsekventse.

Lase oma lapsel saada lapsevanemaks ja muutu ise lapseks, ning vahetevahel asetuge mõlemad kolmandale positsioonile, keeldudes olemast nii üks kui teine: olge näiteks teineteise naabrid. Moodustage oma eelmiste identiteetidega risoomne võrgustik.

Lase oma lapsel uurida erinevat liiki sisse-, välja- ja läbimurdmisi, mingit hierarhiate süsteemi rakendamata või kindlat hariduslikku eesmärki püstitamata.

Kui laps väidab, et on näljane, süüdista teda olemispõhise rõhumise praktiseerimises.

Saada oma laps tänavale ja kannusta teda nomaadliku elu kaudu trotsima meelevaldselt konstrueeritud ühiskondlikke piire. Seejärel lase laps tuppa tagasi ja innusta teda nomaadlikule elule kodu niisama meelevaldselt konstrueeritud piirides. Vaidlusta ja vastanda seesmine ja välimine, nülgides lapselt naha. Too märkab ühtlasi, et tänu oma kurdudele on inimese nahk palju suurem, kui pealtnäha paistab.

Näita lapsele, kuidas tema hääle sees on peidus teised hääled, tehes sisselõike tema häälepaeltesse ja lahutades lihaskimbud.

Demonstreeri lapsele, kuidas ta sind jäljendab, jäljendades teda ennast.

Hoolitse selle eest, et lapse kõne areng seiskuks eitusefaasis, kuna just puuduolekust algab iha, ja just seal tulebki peatuda. Hoolitse selle eest, et laps ei õpiks ära ühtki eitust, kuna seiskunud ihavool hõlbustab püramidaalset võimustruktuuri.

Pärsi lapse keeleõppeprotsessis metafoorilist süsteemi, kasutades selle asemel metonüümiaid. Osuta koerale ning lausu: “Käpp, auh-auh, imetaja.” Siinkohal võivad abiks olla ka prantsuse keele heliassotsiatsioonid: “Vides, rides, petit à petit, l’oiseau fuit son nid.” Õpeta lapsele keelt, mis kerkib esile sotsiolektide, lingvistiliste tüvede ja kingalusika vahelisest lõhest. Aita lapsel kätte leida kogelemise nipp, kleepides ta keele osaliselt kurgulakke kinni – näiteks vahukommide abil.

Mängi lapsega ainult god; ära kunagi mängi talle gospelit.

Minimeerimaks ähvardavat ohtu, et subjekti dekonstruktsioon rakendab tööle neurootilise superego, mis kisendab nii kõrgel sagedusel, et ka ise oma häält ei kuule, kasvata oma lapsest koer ja hangi vastav dresseerimisvile.

Muuda laps immuunseks visuaalse kultuuri fetišite suhtes, muutes düsfunktsionaalseks tema vasaku silma.

Pea oma lapsele loeng võimu detsentraliseerimisest, tsentri pudenemisest autonoomsete risttolmlevate perifeeriate väljaks. Kõnele lakkamatult, mitu aastat järjest. Karista mis tahes vahele- ja väljaastumisi.

Kui su laps kasvab suureks ja kirjutab teksti, mida võib mõista postmodernsete doktriinide naeruvääristamisena, maksa viivitamatult mõnele ajakirjale palju raha ja hoolitse teksti avaldamise eest. Ematapp on vältimatu samm artistliku subversiivsuse arengus.

Surma oma laps kohe, kui see ilmale tuleb. Õed-vennad vajavad midagi, mis illustreeriks mõistetamatut transtsendentsust sündimise ja kadumise vahel. Aseta ta oma rinnale ja joo tema piima. Vii ta tükkhaaval tagasi oma kehasse.

Eksekuteeri oma laps esimese ettejuhtuva tulirelvaga. Lausu: “Maailm on minu ettekujutus. Sind ei lastud maha.” Seejärel lisa: “Maailm on sinu ettekujutus. Lase mind maha.”

 

Athena Farrokhzad, Tova Gerge, Manual för postmodern barnuppfostran. Glänta, 2008, nr 1/2.http://www.eurozine.com/articles/2008-09-23-farrokhzadgerge-sv.html

 

ATHENA FARROKHZAD (1983) on Stockholmis elav luuletaja ja kriitik. TOVA GERGE (1982) on Pariisis elav näitekirjanik.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon