Krimikirjanduse, käekottide ja firmaülikondade kõrval

Jonas Thente

Jonas Thente,
Rootsi keelest tõlkinud Aet Varik
Krimikirjanduse, käekottide ja firmaülikondade kõrval

Igasugune ülevaade mõne maa kaasaegsest kirjandusest sisaldab endas paratamatut paradoksi. Need teosed, mis kõige paremini sobiksid iseloomustama “valitsevat olukorda”, kujutavad endast harva tõesti veenvaid kunstiteoseid. Representatiivsetele raamatutele annab väljendusjõu nimelt nende representatiivsus – see, kui käepärane on kriitikutel nende põhjal tõmmata paralleele kirjanduse ning selle vahetu poliitilise, sotsiaalse vms konteksti vahel. Just nimelt need teosed tõmbavad ilmumisel endale enim tähelepanu. Neist saab meediadebattide tänuväärne lähtepunkt ning vaidlejad, olgugi teostega tutvumata, avaldavad oma arvamust nende kohta suurima heameelega, sest nendes kajastuvad ideed on tuttavad ja päevakajalised.

Üks niisugune raamat oli Sisela Lind-blomi (1969) romaan “De skamlösa” (“Häbitud”, 2007), mis koos autori antud intervjuuga andis tõuke Rootsi mullusügisesele suurele “kultuurivaidlusele”. See kõneles kottidest. Üle mõistuse kallitest firmakottidest, mida tuli näha absurdse tarbimiskultuuri sümbolitena. Küsimus, kas 40 000 Rootsi krooni maksva käekoti ostmist võib pidada mõistlikuks sammuks, sai mõõdupuuks kõikvõimalikele küsimustele globaliseerumisest kuni sooliste vaatenurkadeni.

Ent romaan, mis iseenesest ei olnud sugugi halb ning millest võis leida teisigi mõõtmeid, jäi enamikul vaidlejatest lugemata.

Möödunud sügisel varjutas rootsi kirjanduses kõik muu Lars Noréni (1944) “En dramatikers dagbok” (“Dramaturgi päevaraamat”, 2008). [1] See oli väga paks ja pagineerimata, mustade kaantega raamat, mis klaaris arveid ja noris tüli paljude Rootsi kultuuritegelaste – kriitikute, kolleegide ja näitlejatega. Olgugi et teos rääkis enamjaolt sellest, kuidas Ingmar Bergmani järel rahvusvaheliselt kõige tuntum rootsi dramaturg mõtestab ja teeb oma tööd, arutati meedias nimelt autori rünnakuid etableerunud intellektuaalide vastu. Mida muud siin oodata oligi.

Tõe huvides tuleb ometi märkida, et mitte see ei jäänud kommenteerijate mällu püsima, kui tormid olid vaibunud. Olulisem oli tõsiasi, et Lars Norén oli päevaraamatus tunnistanud oma nõrkust kallite ülikondade vastu. Käekotte ta siiski ei kasuta. Niipalju kui meile teada.

Lisaks kajas Noréni päevaraamatu ümber kerkinud skandaalidest vastu ka eelnenud sügise päevakajalisim kõneaine: Maja Lund-greni (1965) poolautobiograafiline romaan “Myggor och tigrar” (“Sääsed ja tiigrid”, 2007), kus autor tõmbas paralleele Napoli camorra ja Rootsi kultuurieliidis valitseva patriarhaalse süsteemi vahel. Lundgren oli juba avaldanud kaks romaani ning töötanud pikemat aega juhtiva õhtulehe Aftonbladet kultuuritoimetuses. Oma uues raamatus tegi ta avalikuks abieluvälise suhte Aftonbladeti kultuurikülje toimetajaga ning paljastas lisaks suure lustiga veel teisigi Rootsi tuntumaid kultuuritegelasi.

Paljud neist avaldasid protesti, tõid välja dokumente, mis raamatus kirjeldatud sündmusi ümber lükkasid ja aitasid luua muljet autorist kui hullumajakandidaadist, kellele kirjastus puhtalt tema enda huvides oleks pidanud tropi suhu pistma. Vaevalt aasta hiljem tuleb siiski nentida, et viimane sõna selles küsimuses jäi domineeriva soolisuse-teooria pooldajatele, ning Lund-greni ennastpaljastavat lugu võetakse kui järjekordset dokumentaalset tõestust selle kohta, kuidas patriarhaat naisi kuritarvitab ja vaikima sunnib.

Need olid niisiis möödunud aasta kõige suuremat tähelepanu äratanud kirjandussündmused Rootsis. Lisaks iseloomustavad rootsi kirjanduse avalikkusele nähtavamat osa aeg-ajalt ka närused ja väiklased kokkupõrked: eelkõige suure läbimüügiga menukirjanike ja tõsise kirjanduse autorite omavahelised torked. On ju Rootsist hiljuti saanud päris oluline krimikirjanduse eksportija teistesse Euroopa riikidesse ning see tõsiasi – koos paari aasta taguse raamatute käibemaksu vähendamisega – on lasknud meelelahutuskirjanduse autoritele osaks saada miljonites mõõdetavatel sissetulekutel ning nendega kaasas käival hybris’el. Tabloidid tsiteerivad mõnuga õelaid märkusi, mida vastastikku vahetavad rahva lemmikud ja kirjanduslik eliit.

Ent samal ajal kui plahvatavad need kõmulised supernoovad, võib terane kõrv tagaplaanil siiski tabada rootsi kirjanduskosmose taustakahinat. ainisin alustuseks, kui lootusetu on püüdlus rääkida sellest, mis on tüüpiline kaasajale, ja samas lahata kõige paremaid raamatuid ning kõige huvitavamaid kirjanikke. Põhjus on muidugi selles, et kõige paremad kirjanikud ei jää kunagi rahvuse piiridesse; nad on osa sellest, mida oleme harjunud nimetama maailmakirjanduseks. Me ei loe Samuel Beckettit sellepärast, et ta on iirlane, või Witold Gombrowiczit sellepärast, et ta oli poola-argentiina-saksa-prantsuse päritolu. Me loeme maailmakirjandust sellepärast, et neil raamatutel on midagi pajatada meist, ükskõik kus või millal me ka elaksime.

Kuid ühelt väikeselt, kultuurilises plaanis marginaalselt maalt Euroopa serval nõutakse, et sealne kirjandus oleks kas detektiivromaan või siis eksootiline. Kõrge kunstilise väärtusega kirjandusteosed jäävad justkui kummastki kontingendist väljapoole. Niisiis on olemas nii mõnedki Rootsi kirjanikud, kes rahvuskirjanduse kokkuvõtte kontekstis tunduvad vähem huvipakkuvad, kuna nende looming ei ole iseloomult rahvuslik. Ma pean silmas niisuguseid autoreid nagu Lars Jakobson (1959), Lotta Lotass (1964), Christine Falkenland (1967), Steve Sem-Sandberg (1958), Willy Kyrklund (1921–2009), Mare Kandre (1962), Lars Mikael Raattamaa (1964), Ann Jäderlund (1955)[2] – ning küllap jätkuks nimesid veel paari rea jagu. Oleks vägivald püüda suruda nende teoseid rootsi kirjanduse konteksti. Nende mõjuväli on tunduvalt avaram.

Ometi on soovijatel suhteliselt lihtne panna kirja lineaarne ja ülevaatlik kokkuvõte rootsi kirjandusest kui kommentaarist ühiskonna arengutendentsidele või nende kujutamisest. See võiks välja näha umbes nii:

1960. aastate keskpaiku oli Rootsi – esimest ja seni viimast korda – kultuurilise cool’i keskmes. Seda muidugi mitte igal rindel – näiteks popmuusikas mitte –, kuid siiski piisavalt paljudel. Stockholmi Moodsa Kunsti Muuseum oli üks väheseid, kes ka institutsionaalselt toetas uut kunsti eesotsas Rauschenbergi ja Warholiga ning selle kohalikke viljelejaid, nagu näiteks Öyvind Fahlström. Riigiraadio ja -televisioon tulid sellega kaasa ja rahastasid multi-kunstiteoseid, mida veel tänapäevalgi peetakse epohhiloovaks; samuti olid suurimad päevalehed avatud kõige uuega seotud manifestidele ja aruteludele. Tõkked populaarse ja akadeemilise kunsti vahel lammutati, ähmastus piir kunstniku ja tavakodaniku vahel.

1965. aastal ent jõudis kätte see, mida kohapeal nimetati strömkantringen– pöördepunkt, muutus, tõusu lõpp ja mõõna algus. Arvukas üliõpilaste põlvkond oli avastanud Vietnami sõja, kolmanda maailma ja klassivahed, ning alustas võitlust. Paar aastat kujutas rootsi kirjandus endast nõndanimetatud “reportaažraamatuid”, mis tähendas, et ägeda õiglustunde ja ängistava klassiteadlikkuse käes kannatav autor põgeneb ilukirjandusest arvamusajakirjandusse ning veedab mõne aja keskkonnas, mida iseloomustavad sotsiaalsed lõhed. Või siis – teine võimalus – sõidab näiteks Hiinasse, et hiljem pajatada, kui hästi seal kõik on korraldatud.

Kuigi ideoloogia kägistav haare 1970. aastail pisut lõdvenes ning tuli ette koguni mõningaid varjatud torkeid valitseva sotsiaalset nördimust soosiva liini pihta, analüüsis see kümnend Rootsit süviti kui naeratavat mõrtsukat. Kirjandus rääkis keskkonna kahjustamisest, psühhoanalüüsist, soorollidest, bürokraatiast, Folkhem’i (“Rahvakodu”) võltsist idüllist ning pragudest heasoovlikus heaolumüüris.[3]

Kümnendi vahetusel, 1980. aastate alguses jõudsid Rootsi nagu paljudesse teistessegi Euroopa maadesse postmodernism ja poststrukturalism. Sellest tõusis elu ja melu, nagu öelnuks Rootsi rahvuskirjanik August Strindberg.

Kuna uute ideede ja esteetiliste ajede tulek juhtus kokku langema majanduse kõrgseisu, Ronald Reagani ja neoliberalismiga, sattusid uued kirjanikud vanade kriitikute reflektoorse turmtule alla ning vaenule ei paistnud lõppu tulevat.

Rootsi ühiskonda tabanud vapustus kajas kirjanduses selgesti vastu. Nüüd võis raamatutest leida hulgaliselt võõrandunud tegelasi, kes vahtisid ainiti aknast välja või roitsid lumepihus mööda tööstusrajoonide inimtühje tänavaid. Külluses kujundeid, mis – nendele, kes näha tahtsid – tähistasid planeeritud sotsiaalseid aborte või sidususe puudumist ühiskonnas.

Lääneriikides enamasti tundub asi olevat nõnda, et kõrgkonjunktuuri ajal koonduvad romaanid suurlinnadesse, et majandusliku madalseisu ajal taas kõrvalistesse maakohtadesse taanduda. Rootsi kirjanduses kuulusid kaheksakümnendad vaieldamatult suurlinnale. Järgmisel kümnendil ent tuli sel suurlinlikul mänguväljakul taanduda üksildasemate paikade ees. Üksildasemate nimelt gootilikus mõttes: need olid näiteks saared, väikesed rannakülad, silmapiiritagused hotellid.

1990. aastate lõpupoolel tabas Rootsit nõndanimetatud novellibuum, ning suurem osa toona debüteerinud novellikirjanikest paigutas oma tegelased maakohtadesse, täpsemalt määratlemata väikestesse asulatesse, keset metsa. Tundus, nagu tahaks rootsi kirjandus tagasi pöörduda ühiskonna talupojakultuuris peituvate juurte poole ning leida üles endisaegse kodumaa riismed, kui neid veel alles peaks olema.

Midagi ei leitud.

 

*

Ja nüüd oleme siis niikaugel. Aastas 2008. Luksuskäekottide aastakümme kestab ning kirjanduse toon on muutunud kaunikesti süngeks ja koguni ahastavaks.

Võtame näiteks Hans Koppeli romaani  “Vi i villa”[4](“Meie eramus”, 2008). Hans Koppel on pseudonüüm. Rootsi kirjanduses ei olegi nii tavatu, et end juba kehtestanud kirjanikud avaldavad raamatuid pseudonüümi all, kuid praegusel juhul on salastamise põhjuseks hoopis see, et autor ei tahtnud oma lähikondlastele solvumiseks põhjust anda. Eeldatavasti ütleb ka valitud  pseudonüüm[5]nii mõndagi selle repressiivse koosluse kohta, mida Koppel oma romaanis kirjeldab.

Briti kirjanik J. G. Ballard pani mõne aastakümne eest kirja oma nägemuse tuleviku põrgust. Ta oli ühes Düsseldorfi eeslinnas teelt eksinud ning nägi seal äravahetamiseni sarnaseid tänavaid pügatud muruplatside ja nöörsirgete hekkidega, ning igal sissesõiduteel seisis BMW. See oli kõige õudsem tulevik, mida ta suutis ette kujutada: halvav igavus.

Hans Koppeli romaani lugedes on assotsiatsioon Ballardi nägemusega kerge tekkima; võime nentida, et olemegi nüüd tema tulevikus. Koppel kirjeldab, kui täielikult ettemääratud ja lootusetult tuim on lastega täiskasvanu elu ühes väikeses lääneriigis aastal 2008.

Soovin, et võiksin nimetada teost “Meie eramus” satiiriliseks romaaniks, kuid nii see paraku ei ole. Romaan toimib realistlikus traditsioonis ning vahendab stseene ja analüüse, mis igaüks omaette tunduvad tabavad ja naljakadki, ent ühtekokku saab neist hävitav kirjeldus robotliku keskklassi inimese vabatahtlikust vangistusest postkapitalistliku ühiskonna turvaseadmetega varustatud, elektrifitseeritud, oma kätega ehitatud aedikutes.

Koppeli romaani minajutustaja mässab eramutänava koosmeele vastu väikeste, viljatute rünnakute kaudu. Lõpuks toovad need endaga kaasa ülima alanduse, mis ühele grilli-issile võib osaks saada: naabrid ei tervita teda enam ning ta heidetakse saalihokimeeskonnast välja.

Vaat siis, kuhu me välja oleme jõudnud. Mäss tähendab ennekuulmatut riski.

Hans Koppeli romaan võib ju mõnuga materdada väidetavalt ilusat elu toitumisahela tipus, kuid tema ettekujutust sellest, mismoodi niisugust elu elatakse, kinnitab veel mitu möödunud aastal ilmunud romaani. Siin on tegu lihtsama kirjandusega, enamasti populaarsete naisautorite sulest, kes kirjutavad kohalikus tibikirjanduse žanris, mis aga jahmatab oma uuskonservatismiga. Mõistagi tuleb ette põgusat rahulolematust, ennekõige soorollide küsimuses – aga lõppude lõpuks ei ole see siiski midagi säärast, mille leevendamisega ei saaks hakkama traditsiooniline tuumikperekond, uus rasedus või veranda remont.

Niisuguseid pisimurekesi, mis päevast päeva meie elu söövad, oleme eneseirooniliselt hakanud nimetama industriaal- ehk i-maade probleemideks: kohutav õnnetus on see, kui nurgapealses kohvikus ühel päeval ei leidu caffè latte peale kardemoni või kui homoparaad satub meie keskmise tütre sünnipäevale.

Hetkel kubiseb rootsi kirjandus niisugustest industriaalmaade muredest. Üldpilt on masendavalt hall.

Majandusbuum ja hoogsalt kasvanud raamatumüük on kirjandusmaastikku mõnevõrra ümber kujundanud. Sellal kui suurimad kirjastused on paljude arvates kaotanud kriitikameele, joobudes majanduslikust edust, on kultuurilise kapitali enda kätte kogunud uued väikekirjastused, kel tihti on üpris spetsiifiline profiil ning selgesti väljendunud isiklik huvi kirjastustegevuse vastu. Sel teel on meieni jõudnud suur hulk tõlkekirjandust – nii uut kui klassikalist – ning Rootsi kirjandusklassikute uusväljaandeid. Kui suurtel kirjastustel puudub huvi anda välja omaenda autoreid, ilmuvad teenistusvalmilt areenile uued väikesed kirjastused ning võtavad nende rolli üle.

On üha tavalisem, et ka juba tuntuks saanud rootsi kirjanikud lahkuvad suurte, traditsiooniliste kirjastuste juurest, et töötada oma projektidega mujal. See lisab väikeste kirjastuste mainele tõsiseltvõetavust ja kaalukust, ning huvi nende toodangu vastu kasvab sedamööda, kuidas huvi suurte kirjastuste väljannete vastu väheneb.

Tänapäeval on kirjanikul täiesti võimalik läbi lüüa ka väikesele kirjastusele töötades. Üks näide on Pär Thörn (1977).

Aastal 2002 andis tema enese kirjastus välja tema esikromaani “Kändisar jag delat ut post till” (“Kuulsused, kellele ma olen posti viinud”). Thörn oli lihtviisiliselt võtnud kontakti inimestega, kelle nime ta ära tundis, kui mitmes postijaoskonnas kirjakandjana töötas. Neile pakuti võimalust osaleda antoloogia koostamisel ning pakkuda ükskõik missugust kaastööd. Viis üheksast, kelle poole ta oli pöördunud, saatsid oma panuse – nii mõnigi neist oli üpris ekstsentriline. Kõik kaastööd kogus Thörn oma raamatusse.

Järgnes veel mitu kirjanduslikku eksperimenti, üks tähelepanuväärne helilint ning mitu erinevat katset – OuLiPo rühmituse vaimus – teisendada nimed arvuridadeks, millest hiljem said uute jutustuste ja permutatsioonide lähtepunktid.

Mõne kuu eest ilmus raamat “Din vän datamaskinen” (“Sinu sõber arvuti”, 2008), mis astub järjekordse sammu eemale juhuslikkusest, ent on ometi eksimatult thörnilikus laadis omapärane. Raamat on üles ehitatud (fiktiivse) arvuti mitmesuguste funktsioonide põhjal, millega Thörni kujutlusvõime täiesti vabalt ümber käib. Näiteks sinisele nupule vajutades saab mängida kosmosemängu. Punasele nupule vajutades kuulata DDR-i hümni. Kui vajutada samaaegselt sinisele ja kollasele nupule, tõuseb temperatuur kogu Rootsis ühe kraadi võrra.

Ja nii edasi. Tasapisi ehitab Thörn ridade vahel – nii kummaline, kui see ka pole – üles tragikoomilise pildi Rootsist ja rootslastest. Samas jätab tekst algusest lõpuni rangelt ratsionaalse mulje, otsekui oleks tegu objektiivse käsiraamatuga.

Juba mõnda aega töötab Pär Thörn noores Modernista-kirjastuses, kel on vägagi ambitsioonikas esikteoste avaldamise programm ning kellest on saanud üks tähtsamaid rootsi  ja välismaise kvaliteetkirjanduse väljaandjaid.

Sama võib öelda ka kirjastuse Oei editör kohta, mis on teoreetilise luuleajakirja Oei edasiarendus. Ülepea on muutunud üpris tavapäraseks, et noorte kirjandusajakirjad laiendavad oma tegevust, asutades kirjastuse, ning just nimelt need kirjastused annavad välja suure osa teadus- ja ilukirjandussfääri peavoolust kõrval seisvatest raamatutest.

Kirjastus Oei editör avaldab ka Ida Börjelit (1975), kes debüteeris aastal 2004 koguga “Sond” (“Sond”). Tema järgmise raamatu pealkiri oli “Skåneradio” (2006) ning see paistis koosnevat ühe kohaliku raadiojaama saate põhjal tehtud märkmetest; saade on väljundiks rahva hingepõhjast kostvatele nördinud häältele, kes helistavad ja hädaldavad immigrantide rohkuse ning üleüldise moraalse allakäigu üle.

Kui suur osa Börjeli ehedana tunduvast referaadist ka tegelikult tõele vastab, on raske öelda. Võib-olla kõik, võib-olla mitte midagi. Ent selle poeetilises jõus ei ole võimalik eksida. Siin on nii palju üksindust, nii palju mahajäetust, et jõuame paratamatult järeldusele, et iga inimene on saar, kus keegi seisab ning asjatult lehvitab taskurätikuga, millele on kirjutatud APPI.

Oma viimases raamatus kasutab Börjel taas dokumentaalset materjali hoopis väljastpoolt poeesia tavapärast teemaderingi. Raamatu pealkiri on “Konsumentköplagen: juris lyrik” (“Tarbijaostuseadus: juris lüürika”, 2008) ning see koosneb paragrahvidest otsekui üksikasjalik seadusetekst. Kasutades nappe, performatiivseid fraase ja kindlaksmääratud tegelasi nagu näiteks “Ostja”, “Müüja” ja “Kaup” – kaasaegne püha kolmainsus –, ehitab Börjel üles tsivilisatsioonikriitilise ooperi.

 

Hind, mida ostjal tuleb maksta

§14ä Ostjal tuleb alati midagi maksta.

§14ö Kui lepingust ei järeldu kindlat hinda, peab ostja maksma õigustatud hinna, arvestades kauba liiki, ostu sooritamise ajal kehtivaid hindu ning muid asjaolusid: kellaaega, valgust, milles ta müüjat esmakordselt märkas, sarnasust eelmiste müüjatega, müüja pealetükkivust ja algatusvõimet.

§14ü Ostjal tuleb maksta müüja poolt hoolikalt välja arvutatud ja hinnasildile kirjutatud hind.

§14x Müüja on kohustatud sildistamisel vältima kiirustamist ja lohakust.

§14y Kõrge hind: väike silt.

           Madal hind: suur.

 

Võib öelda, et Pär Thörn ja Ida Börjel on kaks neist rootsi kirjanikest, kellel tuleks pidevalt silma peal hoida ning kelle loomingus ei ole mitte midagi eksklusiivset või ainult ühe rahvuse piires kehtivat.

Lars Gustafsson (1936) see-eest on nii tunnustatud, nagu üldse olla saab. Ta on üks neist viiest rootsi kirjanikust, kes on võetud kuulsasse läänemaailma kaanonisse, mille  koostas Ameerika kirjandusuurija Harold Bloom – osalt ehk ka sellepärast, et Gustafsson kuulub nende umbes viie Rootsi tõsise kirjanduse autori hulka, keda on USA-s tõlgitud ja välja antud.

Lars Gustafsson on üks neid väheseid vanema põlve rootsi kirjanikke, kes avastas, et ulme vastab tegelikult kõikidele nüüdis-ühiskonna analüüsi nõuetele ja ideeromaani kuvandile, mida Rootsi intellektuaalid muidu ikka ja alati on soosinud. Paraku on rootsi intellektuaalide vanem põlvkond olnud liiga harimatu, mugav ja eelarvamuste küüsis, et suuta näha ulmes midagi enamat kui poisteraamatuid putuksilmsetest koletistest, keda tuleb hävitada laserrelvaga.

Seegi võib olla aja märk, et Lars Gustafssoni ulmekogumik “Det sällsamma djuret från norr” (“Haruldane loom põhjast”, 1989) avaldati paari kuu eest uuesti klassikaväljaandena koos veelgi varasema novellikoguga “Förberedelser till flykt” (“Põgenemise ettevalmistused”, 1967). Gustafssoni jutustuste nimetamata jäävad ristiisad on Jorge Luis Borges ja Stanisław Lem, ning kahtlemata on uuel väljaandel rohkem lootust oma kodumaal lugejaid leida kui esmasel ilmumisel.

Lugu on nimelt nii, et žanrikirjandus, mida Rootsis ikka on halvustatud ja eiratud – ulme, fantastika, gootika, õuduslood, erootika, järjejutud, pulp-kriminaalromaanid – on 2000. aastatel olnud tõusuteel. Rahvusvahelisema orientatsiooniga ja teadlikum lugejaskond ning uued, vastuvõtlikumad kirjastused on üheskoos teinud võimalikuks kirjanduse hilinenud avardumise.

Tekstid, mida Gustafsson “Põgenemise ettevalmistuste” eessõnas nimetab “fantastilisteks”, ei kuulu rangelt võttes sellesse valda. Neil on vähem puutepinda selle – näiteks Tzvetan Todorovi taoliste kirjandusteoreetikute poolt määratletud – žanriga ning rohkem maagilise realismiga. Ja maagiline realism on miski, mida Lars Gustafsson täielikult valdab, eriti kuna tema jutustustes on olemas ka tugev kalle looduslüürika poole. Niminovelli selgepiirilised, inimtühjad maastikud, kus kaks tegelast võistlevad võimaluse pärast põgeneda esimesena, on majesteetlikud oma lihtsas teravuses.

Selgemate ulmetunnustega kogumikus “Haruldane loom põhjast” on Gustafsson toonud juurde raamjutustuse, mis omal moel tundub jõulisem kui iga novell omaette. Niisugused raamjutustused ei ole ulmežanris päris tundmatud, ja siin on Gustafssoni silmapaistvad eelkäijad Stanisław Lemi “Küberiaad” ning Clifford D. Simaki “Linn”.

Gustafssoni kogus on kätte jõudnud neljas aastatuhat pärast Kristust, ning novellid kujutavad endast lugusid, mida üks kosmosevürst endale jutustab, et aega parajaks teha, kuni tema lipulaev Pascal II kihutab läbi lõpmatuse. Et lood oleksid põnevamad, jagab jutustaja ennast kaheksaks aspektiks.

Niisiis istuvad kaheksa ohvitseri messis ja lõbustavad üksteist lugudega, mis alati paistavad lähtuvat mõnest teoreetilisest filosoofilisest probleemist ning tihtipeale leiavad aset nii kauges minevikus nagu kahekümnes sajand, nii eksootilisel ja nurgatagusel planeedil nagu Maa.

Karakteriloome ei ole kunagi olnud Gustafssoni tugevaim külg ja ma kahtlen, kas ta on küberpu ngist üldse kuulnudki. Ta astub pigem intellektuaalsemate ulmekirjanike hulka nagu näiteks Lem, Arthur C. Clarke ja vennad Strugatskid. Ning teeb seda väärikalt.

Lars Gustafssoni kaks taasavaldatud teost vaid rõhutavad tõsiasja, et hea ulme- või fantastilise jutustuse mõju ulatub ajas kaugele, erinevalt selle žanri piiratumatest ja ajakajalisematest esindajatest. Sügisel ilmub usinalt Gustafssonilt uus romaan,[6]mis tõotab uusi lugusid maagilise realismi vallast.

Tänavuse aasta tähtsaim kirjandussündmus Rootsis on aga siiski Magnus Hedlundi (1942) raamat “Odöda, odrömda” (“Ebasurnud, libauned”, 2008), mis ilmus päris suve hakul.

Hedlund on vähemalt kolme aastakümne jooksul olnud keskne kuju rootsi kirjanduses – kirjanikuna, ning eelkõige Becketti ja prantsuse modernistide tutvustajana. Ometi on tema koht kultuuripildis üllatavalt kõrvaline. Tundub, nagu oleks tema kompromissitu ja paiguti pigimust eksistentsialism eemale tõrjunud need, kel on kirjanduse ülesandest veidi rõõmsameelsem ettekujutus.

Mul on raske kujutleda Magnus Hedlundi istumas telestuudios ning lahkamas 1999. aastal ilmunud romaani “Snittet” (“Lõige”) peategelast: meest,  kellele  ontehtud lobotoomia ning kes meeleheitlikultpüüab kokku sobitada oma identiteedi allesjäänud killukesi. Üleüldse on mul raske ette kujutada, et niisugusele romaanile võiks veel midagi lisada. See on iseenese argument, õilistatud kargeks ja kauniks proosaks, kus ei leidu ühtki ülearust sõna.

Tänavuse uue raamatuga paneb Magnus Hedlund punkti triloogiale, mille juhatas sisse just nimelt “Lõige”. Teine osa ilmus aastal 2003 ja kandis pealkirja “Mylingen i Kov” (“Kovi hukatud lapse vaim”).

Romaanis “Ebasurnud, libauned” kohtame eraldatuses olelevat üheksakümneaastast naist väikeses korteris, kust avaneb vaade vaid parkimisplatsile ja kuuerealisele maanteele. Tema siseelu räsivad vanadus ja valimatud mälestused. Õigupoolest me ei tea, mis on maailmas olemas – ja mitte üksnes tema jaoks –, kuid romaanis on siiski tütar, kes teda vaatamas käib, ja hooldaja.

Selles triloogias on Hedlundi – nagu ka tema mitteametliku mentori Becketti – eesmärk uurida inimeksistentsi anatoomilisi, intellektuaalseid ja põhimõttelisi piire. See teema – või õigemini need teemad – on tema käsitluses rängad, kuid pakuvad mingil moel ometi ka lohutust.

Hedlund on üks rootsi kirjanduse hinnalisemaid aardeid ja rahvusliku vaimu kujutamisest nii kaugel kui võimalik. Või just vastupidi.

 

Jonas Thente. Bortom deckare, handväskor och designkostymer. Eurozine, 23. 09. 2008; http://www.eurozine.com/articles/article_2008-09-23-thente-sv.html

 

JONAS THENTE (1964) on päevalehe Dagens Nyheter kirjandustoimetaja ja üks mõjukamaid rootsi kriitikuid.


[1] Eesti k-s on Lars Norénilt ilmunud kaks näidendit: “Öö on päeva ema. Vaikne muusika” (2004, tlk Ü. Aaloe). Toim.

[2] Eesti k-s on ilmunud Willy Kyrklundi romaan “Solange” (1968, tlk A. Ravel) ja Mare Kandre proosapoeem “Naene ja dr Dreuf” (2006, tlk M. Pärtel). Ugalas on lavastunud Lotta Lotassi näidend “Kogujad” (2009, tlk M. Aaloe-Laur). Toim.

[3] Vihje Lars Gustafssoni romaaniseeriale “Sprickorna i muren” (“Praod müüris”, 1971–1978): “Herr Gustafsson själv” (“Härra Gustafsson ise”, 1971), “Yllet” (“Villane”, 1973), “Familjefesten” (“Perekonnapidu”, 1975), “Sigismund” (1976), ja “En biodlarens död” (“Mesiniku surm”, 1978). Tlk.

[4] Niisugust nime – “Vi i villa” – kannab ka eramuomanikele suunatud reklaambrošüür. Tlk.

[5]Koppel – rootsi k-s lõõg, kaelarihm. Tlk.

[6] “Fru Sorgedahls vackra vita armar” (“Proua Sorgedahli ilusad valged käsivarred”) ilmus septembris 2008. Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon