Süva-Holland ja uued hollandlased

Margot Dijkgraaf

Margot Dijkgraaf,
Hollandi keelest tõlkinud Ilvi Liive
Süva-Holland ja uued hollandlased

Kas hollandi kirjanduses on midagi, mille üle uhke olla? Kui ma välismaal olen, kuulen seda küsimust sageli. Kes siis on need, kes kujundavad hollandi kirjanduse palge? Sageli ei suuda mu vestluskaaslane nimetada ainsatki hollandikeelset kirjanikku. Erasmus, Spinoza, Anne Frank – need on nähtavasti nimed, mis kohemaid Hollandiga ei assotsieeru, olgugi et Erasmus elas Rotterdamis, Spinoza sündis Amsterdamis ja Anne Franki päevik “Tagakoda” on kirjutatud Amsterdami kanaliäärses majas.

Kes tahab viimase viiekümne aasta hollandi kirjanduse teemal sõna võtta, ei saa mööda viiest suurest kirjanikust: Willem Frederik Hermans, Gerard Reve, Harry Mulisch, Cees Nooteboom ja Hella S. Haasse, neist kaht esimest ei ole enam elavate hulgas.

1995. aastal suri mees, kellele meeldis end nimetada Hollandi suurimaks kirjanikuks (ja kes seda ehk oligi), Willem Frederik Hermans (1921). Pärast seda alustas tema kirjastaja De Bezige Bij ta kogutud teoste väljaandmist: 24  paksu köidet romaane, kirju, esseesid, luulet ja näidendeid. Hermansi põhiteemaks on inimese mõttetu püüdlus tabada korda kaootilises tegelikkuses, tema tegelased leiavad end olukordadest, millega nad hakkama ei saa, ja otsivad asjatult mingit identiteeti. Hermansi suurtest romaanidest neljas toimub tegevus Teise maailmasõja ajal, mis on sobivaks taustaks ta filosoofilisele ja kohati nihilistlikule tundetoonile. Mõne aja eest kirjutas Milan Kundera kirjanduslisas Le Monde des Livres imetlevalt ja lummatult Hermansi romaanist “De donkere kamer van Damocles” (“Damoklese pimekamber”, 1958), mis oli prantsuse keeles küll ilmunud, ent jäänud seni tähelepanuta. See on romaan tubakapoodnikust, kes oma jõulisest alter ego’st ajendatuna osaleb vastupanuliikumises. Kui maa on vabaks võideldud, avastab ta, et teda kahtlustatakse kollaboratsionismis.

Kundera kirjelduse järgi on see raamat ühtaegu reaalsusest painatud ja samas lummatud ebatõenäosusest ning iseäralikust. Ta kiidab Hermansi maailma sünget lüürilisust ja moraalset mitmetähenduslikkust ja nendib peaaegu üllatunult, et see suurteos on ühtlasi haarav põnevusromaan. Hermans näitab, kuivõrd drastiliselt üks Teise maailmasõja ajal elatud individuaalne elu võib erineda sellest, mida peetakse sellesama perioodi kollektiivseks mälestuseks.[1]

Alles äsja suri Gerard Reve (1923–2006). Tema elukombed tekitasid sõjajärgses Hollandis kõvasti poleemikat, samas oli ta armastatud kirjanik, kes oma teostes alati äärmusi katsetas. Tema keelekasutuses ja sõnavalikus segunesid ülev ja irooniline igapäevasega, mis tegi temast uuendusliku kirjamehe. Reve debüütraamat “De avonden” (“Õhtud”, 1947) tähendas hollandi kirjanduses täiesti uut häält, mis oma stiiliga vajutas pitseri paljude järeltulevate põlvede loomingule. Ta pidas end – oma romaanides, luules ja kirjakogumikes – kuuluvaks kirjandustraditsiooni, mis ühendab romantismi ja dekadentsi, ning püüdis leida mingit kõrgemat ühtsust “olemise” paljude esinemisvormide taga. Tema stiilis võib sageli tajuda piibellikku ülevust. Jumal, armastus ja surm on Reve tähtsaimad kirjanduslikud teemad. Ei oma elus ega loomingus peljanud ta tabuteemasid, olgu siis need religioosset, seksuaalset, emotsionaalset või kirjanduslikku laadi.

Pikka aega oli Teine maailmasõda hollandi kirjanduses kõige viljakam teema. Ilmusid mitmed paljastavad mälestused ja autobiograafilised romaanid aastate 1940–1945 kohta (näiteks juutidest sõjaohvritelt Marga Mincolt ja G. L. Durlacherilt) ning kümned kirjanikud võtsid käsitleda n-ö teise põlvkonna probleeme (Leon de Winter, Adriaan van Dis).

Üks tuntumaid Teist maailmasõda käsitlevaid romaane on kahtlemata Harry Mulischi (1927) “De aanslag” (“Rünnak”, 1982). Mulisch on üks suurtest veel elus olevatest hollandi kirjanikest, kelle teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse. “Rünnak” on täiuslikult konstrueeritud põnev romaan kallaletungist kollaboratsionistile. Perekond, kelle koduukse ees rünnak toimub, saab hukka, välja arvatud 11-aastane poiss, keda jääb kogu ülejäänud eluks vaevama süütunne.

1992. aastal ilmus Mulischilt, kelle isa oli natsidega koostööd teinud austerlane ja ema juuditar, tema suurteos “De ontdekking van de hemel” (“Taeva avastamine”) – müütilis-realistlik “totaalne romaan” väljavalitust, kes peab käsulauad taevasse tagasi toimetama. Romaanis “Siegfried, een zwarte idylle” (“Siegfried: Must idüll” 2001)[2] laotab jutustaja lugeja ette traagilise loo Hitleri (fiktiivsest) pojast. Euroopa koolilapsed valisid selle romaani hiljuti Euroopa parimaks raamatuks (Livres en Europe).

Hollandi autor, keda välismaal peetakse Euroopa kirjanikuks par excellence, on Cees Nooteboom (1933). Otsekui järgides kõnekäändu, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, on tema romaane ja esseesid piiri taga valjemate kiiduavaldustega vastu võetud kui kodumaal. Autor ise kirjutab selle oma katoliikliku tausta või kosmopoliitilise hoiaku arvele. Tegelik põhjus on ehk pigem selles, et Nooteboomi-moodi mitterealistlikele romaanidele ei hakka hollandi lugeja hammas kuigi hästi peale. Teemad, mille juurde autor üha tagasi pöördub, on aja haaramatus ja mälestuste petlikkus, nagu näiteks romaanis “Het volgende verhaal” (“Järgmine lugu”, 1991),[3] mis omal maal suurt vastukaja ei leidnud, kuid mida tõlgiti edukalt paljudesse keeltesse.

Suurest viisikust ainsana tuli mõne aja eest uue raamatuga välja Hella S. Haasse (1918), kes debüteeris 1948. aastal jutustusega “Oeroeg”, mis põhineb ta mälestustel oma sünnimaast Hollandi Ida-Indiast, kunagisest Hollandi kolooniast. “Oeroeg” on jutustus ühe hollandlase poja ja Sunda saarte poisi sõpruse purunemisest – lugu traumast, mis tabas paljusid hollandlasi, kes olid elanud oma elu Hollandi Ida-Indias kuni vabadussõjani ja koloonia iseseisvumiseni.

Haasse debüüdile järgnes väga ulatuslik looming – romaanid, näitemängud, luuletused, esseed. Temagi kirjastajal Queridol on parasjagu käsil ta kogutud teoste kauniköiteline väljaanne. Haasse loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse ja prantsuse keeles on see kättesaadav peaaegu tervikuna. 1950. aastatel kirjutas ta eelkõige ajalooromaane: “Het woud der verwachting” (“Ootuse mets”), “De scharlaken stad” (“Ergavpunane linn”), hiljem nutikalt komponeeritud romaane, kus sellised motiivid ja teemad nagu kurjus, labürint, armastus ja abielu sulasid ühte mütoloogiliste ja eksistentsiaalsete teemadega. Mõistatuslik saladus ja selle võimalik lahendamine on teema, mille juurde Haasse üha tagasi pöördub. Ta on kirjutanud ka n-ö dokumentaalromaane, mis toetuvad tegelikkusele, arhiivist leitud kirjadele või muudele dokumentidele, näiteks “Mevrouw Bentinck of Onverenigbaarheid van karakter” (“Proua Bentick ehk karakterite sobimatus”, 1996) ja “Schaduwbeeld of Het geheim van Appeltern” (“Vari ehk Appelterni saladus”, 1989).
Olulisel kohal on ta loomingus nn “Hollandi Ida-India romaanid” (millest “Oeroeg” oli alles esimene), kus tegevus toimub osaliselt tema sünnimaal ja koloniaalset problemaatikat käsitletakse taas uue nurga alt. Tõeliseks bestselleriks saab dokumentaalromaan “Heren van de thee” (“Teekaupmehed”, 1992) – lugu ambitsioonikast Hollandi istanduseomanikust, kes oma teekasvanduse hea käekäigu nimel ohverdab perekonna. 2002. aastal ilmus romaan “Sleuteloog” (“Võtmesilm”), mis võtab taas üles “Oeroegi” teema, seekord küll pisut teisest, vana daami vaatevinklist, kes heidab pilgu tagasi oma noorusaja sõprussidemetele Hollandi Ida-Indias.

Mõne aja eest ilmunud jutukogu “Het tuinhuis” (“Aiamaja”, 2006) on Haasse stiili ja temaatika täiuslik näide. Haasse teostele on iseloomulik, et inimestevaheliste suhete sügavamast olemusest ei kõnelda, neist antakse vaid aimu. Haasse usub, et see, mida me maailmast näeme, on üksnes murdosa, ja et seda, kuidas maailm tegelikult toimib, ei saa me kunagi täpselt teada. Sageli on Haasse loomingut võrreldud India batikamustritega, kus erinevatest kujunditest moodustub tabamatu mosaiik, täis kummalisi värve ja vorme ning nendevahelisi üleminekuid.

“Aiamaja” koondab nii uusi kui vanu, kuid seni avaldamata jutustusi. Lood, mis on kirjutatud aastal 1948, ei erine tonaal-suse, teemade ja stiili poolest neist, mis on kirja pandud aastal 2000, neis leidub üha tabavaid formuleeringuid, põnevaid karaktereid ja ohtralt salapära. Näiteks “De korè” (“Kore”) on lugu ühel Kreeka saarel viibivast abielupaarist. Mees tunneb kirglikku huvi koha vastu, kus toimuvad väljakaevamised, ning on võlutud ka ühest noorest tütarlapsest. Lahkumisel toob viimane tema naisele kingiks lilled – nagu selgub, surmalilled, sest naine on äsja saanud teada oma surmatõvest.

Mütoloogilised sümbolid mängivad Haasse jutustustes sageli olulist rolli. Seda ka samast kogumikust pärinevas loos “Een kruik uit Arelate” (“Arelate kruus”), kus tegevus toimub meie ajaarvamise alguses Nîmes’i lähedal. Karjusneiu on teel naaberlinnakesse, et minna järele oma õemehele ning tuua too tagasi oma naise ja nende äsjasündinud poja juurde. Mees annab talle kaasa tühja kruusi, et ta selle külakesse viiks. Midagi muud lugeja kuulda ei saagi, kuid aimab lähenevat õnnetust. Samamoodi dramaatiline on jaapani naise saatus jutustuses “Lidy Boeaja”, mis oma laadilt kuulub Haasse India-teemalise loomingu juurde. Töödrügav naine on oma autoritaarse ja egoistliku mehe ohver, kellega ta oli sunnitud abielluma, kuid kes nüüd valmistub teda hülgama. Selleski kogumikus demonstreerib Haasse oma kirjanduslikke võimeid, luues mõnest tähtsusetust olukorrast või ajaloofaktist lähtudes hingemineva loo, kauni ja tähendusrikka jutustuse, mis ootab fantaasiarikkust ja leidlikkust ka lugejalt.

Adriaan van Dis (1946) on Haasse kõrval üks väheseid olulisi tänapäeva kirjanikke, kes pöördub oma loomingus Hollandi Ida-India teema juurde. Mitmes romaanis kirjutab ta oma noorusest, mis möödus Ida-Indiast tagasi Hollandisse saadetud perekonnas. Ta debüütromaan “Nathan Sid” (1984) moodustab koos romaanidega “Indische duinen” (“India düünid”, 1994) ja “Familieziek” (“Perekonnatõbine”, 2002) nutika triloogia, mis ohtra musta huumoriga vürtsitatult kirjeldab poja vihkamis-armastussuhet isaga ja üleskasvamist perekonnas, mille juured ulatuvad nii Indiasse kui ka Hollandisse. Van Dis on kirjutanud ka reisijutte, eelkõige Aafrikast, kus ta on palju ringi rännanud.

Van Disi seni viimane romaan “De wandelaar” (“Rändaja”, 2007) on saanud mõjutust Pariisist, kuhu ta mõne aasta eest kolis. Hollandlasest vanahärra, kes elab tillukeses Pariisi korteris ja kannatab südamehaiguse all, on autori alter ego. Ühel päeval jalutab ta mööda illegaalsete immigrantide ühiselamust, kus on puhkenud tulekahju, üks koer hüppab talle sülle ega lahku sellest hetkest enam ta kõrvalt. Koer, too rändaja, olevat tulnud Aafrikast ja käinud maha tohutu pika tee. Koera kaudu puutub peategelane kokku Pariisi äärealade asukatega, inimestega sans papiers, supiköökide ja vaesusega, kartongkarpides magavate hulkuritega.

Nii illustreerib Van Dis rikka läänlase võitlust süütundega, mida tuntakse nende suhtes, kel on elus vähem vedanud. Ta ei saa enam sulgeda silmi vaesuse ja selle sügava lõhe ees, mis rikast vaesest eraldab ning mis on samuti üks Pariisi tunnusjooni. Peategelane püüab kogu hingest “head teha”, midagi “parandada”, aga kuidas seda teha? Van Disi romaan on ka väga päevakajaline, osutades plahvatuslikule olukorrale Pariisi äärelinnades ja hiljuti toimunud tulekahjudele Pariisi kesklinnas.

Just see teema – aktuaalsete maailmasündmuste kujutamine või õieti nende puudumine hollandi kirjanduses – on viimasel ajal olnud Hollandis sagedasti vaidlusküsimuseks. Hollandi kirjandus tegelevat liiga vähe kesksete päevaprobleemidega. Kuhu, küsitakse, on jäänud romaanid, mis räägiksid 11. septembri sündmustest, kus on poliitik Pim Fortuyni või filmimees Theo van Goghi mõrvast rääkivad teosed? Millest selline põlgus päevakajaliste teemade vastu? Miks uurib hollandi kirjanik, erinevalt näiteks oma ameerika kolleegist, alati omaenda naba, selle asemel et kordki aknad jõuliselt valla lüüa?

Kuid nõuda kirjanikelt suuremat sekkumist aktuaalsetesse ühiskonnaprobleemidesse, tähendaks teha kirjandusest ajakirjanduse käepikendus. Vastuvõtlikkus oma aja pettekujutlustele, päevaprobleemide teadvustamine ja neist ettekandmine ei ole ega pea olema kirjanduse peamine loomujoon. Ajalehed, televisioon ja raadio pööravad kõik tähelepanu sellele, mis on äsjane ja uus: uusim film, äsjailmunud raamat, vastavatud näitus. Romaanil, nagu näib mõtlevat hollandi kirjanike enamik, on täielik õigus seda kõike vältida. Enamgi veel, romaani olemasolu õigustus lähtub just vastupidistest põhimõtetest: sündmuste pikaajaline kulg, pidevus, arendatus, nende omavaheline seotus. Romaani ülesanne on mujal. Romaanikirjanik ei peaks kunagi tundma sundi kommenteerida parasjagu tegelikkuses aset leidvaid sündmusi. Romaan ei pea reageerima päevauudistele. Romaan on välja kasvanud isiklikest painajatest ja lummustest ning talle on vajalik distants. Romaan juhib aega. Vastandudes ajavaimule, põgususele ja ühetaolisusele, on romaani osaks lasta kõlada originaalsel ja individuaalsel häälel, mis astub dialoogi eelkäijatega ja pakub ajaloolist, kirjanduslikku konteksti eksistentsiaalsetele küsimustele, mis ongi kirjanduse pärusmaa. Romaani osaks on luua ruum, kus on kohta küsitavustele, kus tohib kõva häälega kahelda, kus tõe monopol ei kuulu kellelegi. Romaan on vaba vaimu varjupaik.

Samas kätkeb kirjandus, olgu ta rüütatud millisesse kuube tahes, endas alati iseloomulikke jooni ajast, mil ta on loodud. Ta heidab valgust muutustele, mis mõjutavad mõtlemist ja tundmusi, ning illustreerib ühiskonnas toimuvat, olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Üks romaane, mis selgelt ütleb midagi tänapäeva Hollandi kohta, on Jan Siebelinki (1938) “Knielen op een bed violen” (“Põlvitades kannikesepeenral”, 2005). Raamatu edu on olnud tohutu, ühe aasta jooksul müüdi enam kui 300 000 eksemplari, mida pole hollandi kirjanduses kunagi varem juhtunud. Siebelinkil oli ilmunud juba umbes 30 raamatut, kui ta pöördus tagasi oma 1975. aastal ilmunud debüütromaani teema juurde – lugu isast, kes satub religioosse fanatismi mõju alla. Tulemuseks oli ajavaimust tiine raamat. “Põlvitades kannikesepeenral” räägib lillekasvatajast, kes ortodoksse kalvinistliku sekti mõju alla sattudes mitte üksnes ei lase põhja minna oma äril, vaid võõrdub täielikult ka oma naisest ja kahest pojast, kuni oma surivoodini.

See on raamat teatavast kurjuse vormist, mis võtab võimu äärmuslikult religioossete inimeste üle, kes hukutavad nii oma abielu, oma paradiisliku ümbruse ja perekonna. Pehmeloomuline, kahtlev ja otsiv peategelane muutub üha üksildasemaks, mida enam ta sekti mõju alla satub. Kuid ta ei ole võimeline vastu hakkama, vastu seisma muistsetele tekstidele, mida talle serveeritakse kui tõde.

Oluline teema on siin ka naise vankumatult truu armastus oma mehe vastu. Peategelase kaasa teeb kõik, et meest mõista ja talle ta usuhulluses toeks olla, isegi kui usufanaatikud teevad kõik, et meest pankrotini viia. Viimaks salgab peategelane maha ja kaotab kõik, mis talle kunagi õnne tähendas: armastuse, abielu, oma aiandi, perekonna ja isaksolemise.

Veel hiljuti oli enamik 20. sajandi lõpu hollandi kirjanikke enesestmõistetavalt ateistid. Usklikkus oli intellektuaalsetes ringkondades tabu. Usk oleks 1980. aastatel otsekui kadunud, samaaegselt teiste suurte ideoloogiate kadumisega. Vaid mõni üksik maakonnakirjanik kirjutas veel kristlikke raamatuid.

Tänapäeva Hollandis on tuuled pöördunud. Usk ei ole enam ajast ja arust, ei kirjanduses ega poliitikas, vaid on jälle märkimisväärne tegur. Religiooni comeback’ist hollandi kultuuris annab muu hulgas tunnistust ka romaani “Põlvitades kannikesepeenral” edu. Raamat näitab sügavalt juurdunud ja isegi vagameelse usklikkuse jätkuvat võimu Hollandis. Moodsad käsitused “sekularisatsioonist”, “globaliseerumisest” ja maailmast kui globaalsest külast on selle romaani elamusmaailmast valgusaastate kaugusel. Selles uskumatult edukas romaanis puudub vähimgi modernne joon: seal ei ole ei internetti, e-maili, arvuteid ega telereid, truudusetust ega seksi ning veel vähem on seal juttu kaugetest reisidest või eksootikast.

Siebelink on ise võrrelnud oma raamatu maailma vana Hollandiga, “la Hollande profonde’iga”, endise aja Jumalaga. See “süva-Holland” esindab minevikku, mis oli alates 60ndatest ja vasakpoolsest, ateistlikust mõtlemisest jäänud tagaplaanile, kuid ilmselgelt polnud kuhugi kadunud. Siebelinki peategelast tabanud usuhullus haakub mõnes mõttes ka ühe hoopis teise tänapäevaprobleemiga, mis on nüüdseks võtnud džihaadi kuju. Ortodokssed protestandid, kes peategelase oma võimu alla saavad, on samasugused usuvärbajad, kes on väljas selle peal, et keerata täiesti pea peale inimese elu, kelle nad on välja valinud.

Kogu selle massilise sekulariseerumise ja Lääne inimese dekristianiseerumise tulemusena on paljude jaoks midagi kaduma läinud. Taas otsitakse turvatunnet, hinnatakse seda, mis on oma, ja püütakse vastukaaluks globaliseerumisele leida mingit teistest eristuvat identiteeti. Inimestele on vaja rohkem kindlust, uusi pidepunkte, uut ideoloogiat. Siit-sealt võib isegi kuulda kaitsekõnesid teatavale rikkumata provintsialismile. Paljud on tüdinud meie tarbijaühiskonna lamestumisest ja mandumisest, materialismist ja pinnapealsusest ning püüavad leida sügavust uut laadi religioonis.

Samas on Hollandis väga populaarsed ka risti vastupidise suunitlusega – nihilistlikud, postmodernsed ja eksistentsiaalsest lootusetusest pakatavad romaanid. Üks tänapäeva andekamaid kirjanikke on Arnon Grunberg (1971), kes alates oma debüütromaanist “Blauwe maandagen” (“Helesinised esmaspäevad”, 1994)[4] on olnud Hollandi imetletumaid ja ka viljakamaid kirjanikke. Seni on ta kirjutanud üheksa romaani. Tähelepanuväärselt palju pärineb ta sulest ka muid tekste, kolumne, poleemikaid, artikleid, följetone – pole olemas žanri, mida ta ei valdaks, lisaks veel televisoon, kus ta juhib kultuuriprogramme. Nii et tegemist on tõesti ülimalt produktiivse autoriga.

Tragikoomilisi romaane on Grunberg kirjutanud nii enda nime all kui ka Marek van der Jagti pseudonüümi taha varjudes. Need kõik on täis luusereid, kes meeleheitlikult üritavad oma tühjale elule mingit sisu anda, olgu nad siis migrantidest noorukid, äpardunud kirjamehed või töö kaotanud toimetajad. Tema proosale on omane lühike lause, korduste, pseudofilosofeerimiste ja teravmeelsuste rohkus ning nii on seda sageli seostatud jantlikkusega. Ta varases loomingus on kesksel kohal ema ja poja vaheline võitlus ning tegelasteks noored auahned mehed, teel oma suure tuleviku poole. Esimestes romaanides sarnanevad need noormehed tugevasti Grunbergi endaga. Murranguliseks sai romaan “De geschiedenis van mijn kaalheid” (“Minu kiilaspäisuse ajalugu”, 2000), mille puhul ta esimest korda kasutas pseudonüümi. Seal oli juba kirjanik fiktiivne ja ka Grunberg ise polnud enam romaanitegelane.

“De asielzoeker” (“Varjupaigaotsija”, 2003) märgib järgmist pööret. Peategelaseks ei ole enam noor, vaid natuke vanem mees. Ebaõnnestumised, mis eelmistel kangelastel alles ees seisid, on sel minajutustajal juba seljataga. Sellel mehel ei ole enam ambitsioone ja pöördumatu haigus ennustab  trööstitu elu peatset lõppu.

Grunbergi seni viimane romaan “Tirza” (2006)[5], mida on kroonitud mitmete prestiižikate auhindadega, räägib eakast mehest, endisest kirjastuse tõlkeilukirjanduse toimetajast. Alates hetkest, mil talle selgeks tehakse, et enam ei ole tarvis tööle tulla, hulgub ta ringi lennujaamas, just nagu oleks ta kellelegi vastu tulnud või kedagi ära saatmas. Peategelasel on tütar Tirza, kellega ta sellest ajast koos elab, kui naine ta aastaid tagasi maha jättis. Ta elab oma tütrele ja teeb kõik endast oleneva, et olla eeskujulik isa. Ta on tütrele pisikesest peale tahtnud õpetada kõike seda, mis on elus tähtis. Tänu nutikatele investeeringutele on ta heal järjel. Kuid vabadus on tema jaoks liiga distsipliinitu, ja distsipliinitus viib lõpuks katastroofini. Armastuse ja õnne eeltingimusteks on talle stabiilsus ja paigalseis. Ta suudab saada üle sellest, et  abikaasa vahetab ta välja paadis elava noorusarmastuse vastu ja et osa tema varandusest näib pettuse tõttu haihtuvat, kui saab vaid hoolitseda Tirza eest.

Raamat algab hetkest, mil ta eksnaine tagasi tuleb – heast peast, õhtul enne tütre lõpueksamipidu. Tragöödia, mis järgmistel nädalatel lahti rullub, on meisterliku, kindla ja täpse käega maalitud. Järk-järgult muutub aistitavaks isa hirm tütart kaotada: naisel on plaan oma sõbraga (kes nagu kaks tilka vett sarnaneb ühe tuntud terroristiga) Aafrikasse sõita. Paratamatult lööb tublis ja heatahtlikus peategelases välja koletis, kes luurab meist igaühes, kui luua selleks vajalikud tingimused. Sel moel illustreerib Grunberg oma nihilismi, kuigi traageldab sinna külge – raamatu lõpuosas – ka moralistliku elemendi.

Kõrvuti romaani õitsenguga – ohtrad perekonna- ja autobiograafilised romaanid jätan siinkohal vaatlemata – on tänapäeva Hollandi kirjanduses esile kerkinud ja üha populaarsemaks muutunud selline tähelepanuväärne nähtus nagu kirjanduslik non-fiction. Geert Mak, Annejet van der Zijl, Frank Westerman, Christine Otten, Joris Luyendijk ja Judith Koelemeijer esindavad selle žanri tippu.

Geert Mak (1946) on muude seas kirjutanud raamatu “De eeuw van mijn vader” (“Minu isa sajand”, 1999), perekonnasaaga vormis 20. sajandi Hollandi biograafia, kus ta tunneb huvi selle vastu, mis ühendab meid kõigi nendega, kes elasid möödunud sajandil. 2004. aastal ilmus tal telliskivipaksune raamat “In Europa” (“Euroopas”), mis osutus väga edukaks ka Inglismaal ja Prantsusmaal. See põhineb reisil läbi Euroopa, mille Geert Mak tegi 1999. aastal. Tema eesmärgiks oli teha omamoodi kokkuvõtlik ülevaatus: mis seisus on kontinent 20. sajandi lõppedes? Ühtlasi oli see “ajalooline reis”, mille käigus Mak läks ajaloo jälgi otsides ajas tagasi nii kaugele kui võimalik. Ta reisis läbi kõikvõimalikud Euroopa nurgatagused, rääkis lõputu hulga eurooplastega, uuris, kuidas oli Suur Ajalugu nende elukäiku mõjutanud, ja pani kokku hiiglasliku ajalooseoste pusle. Nüüdseks on see raamat Euroopa bestseller.

Ka nooremad autorid nagu Annejet van der Zijl (“Sonny Boy”, 2004) ja Frank Westerman (“De graanrepubliek”/“Tera-viljavabariik”, 1999; “El negro en ik”/“El negro ja mina”, 2004) viljelevad uut kirjandusliku non-fiction’i žanri ja samuti edukalt. Nad kirjeldavad tegelikkust kirjanduslike vahenditega. Nende raamatud toetuvad tõsiseltvõetavale ajakirjanduslikule või ajaloolisele uurimistööle, kuid on loetavad romaanina. Loomulikult ei ole see žanr midagi olemuslikult uut – visuaalse meedia puudusel kasutati sellist kujundlikku kirjasõna juba 19. sajandil –, kuid selle taaselustumine viimase kümmekonna aasta jooksul väärib tähelepanu. Alguse sai see 1996. aastal, kui ilmus Geert Maki “God verdween uit Jorwerd” (“Kui Jumal Jorwerdist kadus”) – ühe Friisimaa küla lugu n-ö vaikse revolutsiooni ajast aastail 1945–1995, lugu talupoegadest, rahast, väikepoodnikest, linna pealetungist ja maakoha allakäigust.

Selle žanri edu võib olla seotud ka Hollandi ühiskonnas toimunud muutustega. Religioossete tugisammaste kadumine 60ndail, feminismi teine laine ja seksuaalrevolutsioon hoolitsesid selle eest, et inimestel polnud enam millelegi toetuda ja võrdlusmaterjali hakati otsima mujalt, teiste inimeste elust. Biograafiad olid selleks muidugi suurepärane allikas. Kirjandusliku non-fiction’i edus võibki näha selle arengu loogilist tulemust. Oma osa on ka n-ö beebibuumi põlvkonnal, kes omal ajal taotles kujutlusvõimele vaba voli andmist, kuid nüüd näib uurivat oma põlvkonna mõju ühiskonnale, seda, milleni see kõik viis, millised on nende käivitatud 60ndate ja 70ndate mentaliteedimuutuse konkreetsed tagajärjed. Kas on see teadlikuks saamine, vajadus õigustada oma varasemaid tegusid, pead tõstev ebakindlus või paljas nostalgia? Ilukirjanduslik non-fiction mängib kogu selles protsessis juhtrolli. Kirjandus näitab, kui keeruline, mitmetähenduslik ja läbinähtamatu on tegelikkus. Aga ka non-fiction’ile tulevad ambivalentsus, iroonia ja paradoksid kasuks.

Möödunud sajandi jooksul on hollandi kirjandust rikastanud Indoneesiast ja Hollandi Antillidelt pärit autorid ning nende looming, kus oluline koht on endistel kolooniatel. Umbes kümne aasta eest lisandus hollandikeelsesse kirjandusse uusi hääli muudestki maailma nurkadest, Iraanist, Iraagist, Somaaliast, Liibanonist ja mujalt, kuid kõige rohkem on neid uusi kirjandussetulijaid, kellel mängib kaasa Maroko päritolu.

Esialgu nimetati neid Maroko-Hollandi autoriteks: noored hollandlased, kes on sündinud Marokos ja tulnud Hollandisse varajases nooruses. See kehtib Abdelkader Benali, Naima El Bezazi, Hafid Bouazza ja Mustafa Stitou kohta, kes viimastel aastatel on kindlustanud endale koha hollandi kirjanduses. Ka algupäraselt prantsuse keeles kirjutav Fouad Laroui ei ole hollandikeelsel kirjandusmaastikul enam tundmatu nimi.

Nii Benali kui Bouazza debüteerisid 1996. aastal, esimene romaaniga “Bruiloft aan zee” (“Pulmad mere ääres”), teine jutukoguga “De voeten van Abdullah” (“Abdullahi jalad”). Mõlemaid kiideti ja auhinnati nende väljendusrikka ja uuendusliku stiili eest. Benali oli eri traditsioone ja kirjandusžanre segades loonud jõuliselt nägemusliku maailma. Idamaised fantaasiad ja läänemaailma romaanitraditsioon kõndisid seal käsikäes. Bouazza puhul kiideti tema õitsvat keelekasutust, mis pärines Tachtiger’idelt, nagu nimetati 1880. aastate uuenduslikku kirjandusliikumist. See oli aistinguterikas keel, mis oli tulvil algupäraseid ja kummalisi, isegi 18. sajandi hollandi keele sõnu ja väljendeid. 1994. aastal ilmus tollal 19-aastase Mustafa Stitou luulekogu “Mijn vormen” (“Minu vormid”). Ka tema anne leidis kohe tunnustust.

Hollandi kirjandusse oli jõudnud uus inspiratsioonipuhang. Ja see oli tulnud, et jääda. Benali on kirjutanud suuri romaane, mitu näidendit, ülevaate Liibanoni sõjast ja kolumne ning on Amsterdami Vaba Ülikooli juures külaliskirjanikuks. Bouazza süvenes araabia luule tõlkimisse, koostas luulevalimikke ning on samuti kirjutanud mõned näidendid ja pikemad romaanid. Ka Mustafa Stitou jätkas avaldamist.

Seda uut Maroko päritolu hollandi kirjanike põlvkonda nimetati esiotsa marokolasteks või maroko-hollandlasteks. Neid võeti kui “allohtoonidest[6] kirjanikke” ja kutsuti sageli üheskoos kirjandusõhtutele esinema, demonstreerimaks “allohtoonide kirjandust”. Sõna “allohtoon” kasutusviis on kummaline nagunii, kuid kunstis ja kirjanduses mõjub see lausa kohatuna. Oma essees “Een beer in bontjas” (“Karu karusnahas”, 2001) lõõbib Bouazza selle sildistamismängu üle, võttes kasutusele tähistuse N.S.M.A.N.N. (Nederlandse schrijver van Marokkaanse afkomst met Nederlandse nationaliteit ehk “Hollandi kodakondsusega Maroko päritolu hollandi kirjanik”). Ta naeruvääristab kalduvust kiita immigrandist kirjaniku puhul tema “eksootilisust” ja paigutada ta mingisse kindlalt määratletud “ulualusesse”. Ta väidab, et immigrantidest kirjanike loodava kirjanduse peamiseks eesmärgiks ei peaks sugugi olema kultuuriülekanne: eelkõige on nad kirjanikud, “keel on nende identiteet, stiil nende isikutunnistus”. Ammutagu kirjanik siis oma loomingu ainese oma päritolumaalt või uuelt kodumaalt, kirjanduse juured on ikkagi kujutlusvõimes, omamoodi juurtetuses, kodutuses ja väljaspoolseisja positsioonis, mida ei saa defineerida ja sildistada, kuid mis on omane igale kirjanikule.

“Hollandi kultuur,” kirjutab Bouazza samas essees, “on jõuline, hoolitsev emakänguru. Kirjanik võib endale viletsamaidki kukruid ette kujutada.” Sedasama nendib Fouad Laroui essees “Vreemdeling: aangenaam” (“Võõramaalane: meeldiv tutvuda”, 2001). Laroui on sündinud Marokos, üles kasvanud osalt Prantsusmaal, elab ja töötab Hollandis, kirjutab oma romaane prantsuse, kuid luulet (“Verbannen woorden”/“Pagendatud sõnad”, 2002) hollandi keeles. Mainitud essees teeb ta kokkuvõtte omaenda “võõras-olemise” kogemustest eri maades ja nendib, et on leidnud vähemalt ühe koha, kus on hea olla võõramaalane: see on Amsterdam.

Proovida mõista elu – juba üksi selles on romaani olemasolu õigustus. Või nagu Hella S. Haasse seda kord vestluses minuga sõnastas: “Seal, kus pelgalt sõnadest jääb vajaka, juhtub kirjanduses midagi, mis avardab kogu su arusaamist tegelikkusest. Asi ongi avardumises. Ühtäkki avastad sa, et koged midagi, mis ei kuulu igapäevategelikkusse ja mida ei ole võimalik kirjeldada. Kirjanduse ülim väärtus on selles, et kui ei olegi võimalik midagi kirjeldada, on siiski võimalik seda aimatavaks teha.”

Ikka ja jälle küsitakse kirjanduses, et “kust me tuleme?” ja “kuhu me läheme?” – samu küsimusi kuuleb praegu päevast päeva Euroopa kohta. Kirjanik jutustab lugusid, mis avavad lugejal silmad, viivad ta kokku maailmadega, millest ta midagi ei teadnud või oli kuulnud vaid klišeesid. Kirjanduses ei ole sa mitte üksnes sina ise, vaid oled ka teine. Kirjandus võib anda juurde teadmisi mineviku kohta ja aidata mõista teist, meie (uusi) naabreid. Seepärast on tähtis, et ka uus eurooplane, olgu ta sisserännanu seest- või väljastpoolt Euroopat, kirjapulga kätte võtaks. Ja see Hollandis praegu toimubki, nagu ka kogu maailmakirjanduses.

 

 

Margot Dijkgraaf, La Hollande profonde en de nieuwe Nederlanders. 29.06.2007. http://www.eurozine.com/articles/2007-06-29-dijkgraaf-nl.html

 

MARGOT DIJKGRAAF (1960) on kirjanduskriitik ajalehe NRC Handelsblad juures ja õpetab kirjandust Amsterdamis.

 

 

 


[1] Eesti k-s on Willem Frederik Hermansilt ilmunud romaan “Igavene uni” (2004, tlk K. Tergem) ja novell “Viimane suitsetaja” (Vikerkaar, 2005, nr 12; tlk M. Sirkel).

[2] Eesti k-s 2004, tlk V. Aabrams.

[3] Eesti k-s 1993, tlk M. Sirkel. Eestindatud on ka ta romaan “Rituaalid” (2006, tlk K. Tergem).

[4] Eesti k-s 2000, tlk V. Aabrams.

[5] Pärast käesoleva artikli ilmumist (2007) on Grunberg avaldanud veel ühe romaani, “Onze oom” (“Meie onu”, 2008).

[6] Allohtoon (allochtoon) on Hollandis laialt levinud sõna immigrantide ja nende järeltulijate tähistamiseks; ametlikus pruugis kasutatakse seda kitsamalt niisuguste immigrantide kohta, kes ise või kellel vähemalt üks vanematest on sündinud väljaspool Hollandit. Kolmanda põlve immigrandid – kui nende mõlemad vanemad on sündinud Hollandis – enam allohtoonid ei ole, ehkki see ei tähenda veel, et nad oleksid automaatselt hollandlasteks arvatud. Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon