Kõike muud kui Saksa ussjätke

Daniela Strigl

Daniela Strigl,
Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel
Kõike muud kui Saksa ussjätke

2005. aastal esimest korda Frankfurdis välja antud Saksa Raamatuauhind oli Saksa Börsiühingu tahtel mõeldud “parimale saksakeelsele romaanile”, et nõnda siis “juhtida tähelepanu saksakeelsetele autoritele riigipiiridest hoolimata”. Ometi said kahekümne raamatu eelvalik ja kuue finalisti nimekiri ingliskeelsed nimed longlist ja shortlist. Austria kirjandusele tõi see eksperiment kohe välisvõidu: auhind ja kuulsus langesid osaks Arno Geigeri perekonnasaagale “Es geht uns gut” (“Meil läheb hästi”). Ning finaali jõudsid veel ka Friederike Mayröcker[1] ja Daniel Kehlmann.

2006. aastal sai raamatuauhinna saksa naisautori Katharina Hackeri romaan “Puupaljad” (Die Habenichtse). Ja torkas silma, et shortlist’is ei olnud ühtki austria nime, kuigi eelvalikus oli neid veel viis; üllataval kombel polnud nende hulgas Thomas Glavinici peaaegu kõikjal kõrgelt kiidetud romaani “Die Arbeit der Nacht” (“Öötöö”, 2006) – mees ärkab ja saab aru, et on jäänud maailma üksinda. Võib-olla tahtis žürii seekord minna kindla peale ja valida nüüd saksa raamatu. Vahest oli shortlist’i rahvuslik kooslus ka puhas juhus, ehkki juhuse osa žüriiotsuste puhul on kogemust mööda pigem tagasihoidlik.

Kuid mõista oleks võinud ka Saksamaa kirjandusfunktsionääride püüdu punnida vastu Austria edulainele. Alates Leipzigi messi esseeauhinnast Franz Schuh’le (ja tema virtuoossele esseekogule “Schwere Vorwürfe, schmutzige Wäsche”/“Rasked etteheited, must pesu”) 2006. aastal kuni Heinrich Heine auhinnani Peter Handkele,[2] mis lõpuks poliitilistel põhjustel ometi andmata jäi (Handke oli pidanud kõne Slobodan Miloševići matustel), ilmutas ennast kõikjal Austria ülekaal. Saksa reaktsioonid kõikusid avaliku mahategemise ja nagu niuhti kaasmaalaseks tegemise vahel. Mida maailm tajub liiga suurena, selle peab lehesaba aiapäkapiku mõõdule kärpima: kui Elfriede Jelinek sai 2004. aastal Nobeli auhinna,[3] kiirustas Iris Radisch teda ajalehes Die Zeit “regionaalkirjanikuks” taandama. Selles mõttes pole suurt vahet Hamburgil (kus ilmub Die Zeit) ja Mürzzuschlagil, Jelineki sünnipaigal; kasutas ju Kronen-Zeitungi Steiermargi väljaanne sel puhul pealkirja “Ülem-Steiermargi kirjanik võidab Nobeli auhinna”.

Kõrgeim rahvusvaheline tunnustus tuli Austria problemaatilisimale kirjanikule ajal, mil Saksamaal oli juba ammugi kõrini austerlaste punavalgepunasest enesepeegeldamisest sünge mineviku paistel. Thomas Bernhardi[4] puhul andis regionaalset rüüd ja maailmakirjanduslikku renomeed ilmselt veel ühe mütsi alla viia. Kuid selleks ajaks olid saksa kriitikud – ja iseäranis naiskriitikud! – kasvava ärritusega hakanud reageerima rahvuslike kõhuvalude ekspordile naaberriiki, mil oli tegemist omaendagi vereringeprobleemidega. Polnud enam üldse tahtmist pingutada kirjanduse nimel, mis oli kurikuulus oma erootilis-mängleva vahekorra tõttu keelega. Kõigil neil Georg Büchneri auhinna laureaatidel – see auhind on saksakeelsele autorile kõrgeim tunnustus –, Albert Drachil ja Hans Carl Artmannil[5], Ernst Jandlil[6]ja Friederike Mayröckeril ning muidugi Jelinekil oli ju raskusi sellega, et lihtne olla, ka lihtsa jutustamisega. See, et igavesti nooruslik ja seega eksperimenteerimisaldis autor Bodo Hell 2006. aastal Klagenfurtis Ingeborg Bachmanni auhinna sai, tundus nii mõnelegi ana-kronistliku eksitusena. Märkimisväärse loogikaga leidis Jana Hensel Die Zeitis probleemi olevat selles, et kuna see üritus on pühendatud “saksakeelsele kirjandusele”, siis “peavad alati kohal olema ka austria ja šveitsi kriitikud, kes muidugi omakorda esitavad austria või šveitsi autoreid”. Nii alluvat “valik ikka juba ette kirjanduskaugele kriteeriumile”.

EL-kõlbliku kirjanduse eelduseks on enamikule kirjutajatele Austrias Saksamaa-kõlblik saksa keel. Juba ammu püüavad saksa toimetajad anda oma austria autoreile saksa turu jaoks vajaliku vormi, rookides nende tekstidest välja “rahvuskeelseid” eripärasusi. Olles murdnud hambad suurte, Bernhardi ja Jelineki kallal, näkitsevad nad seda suurema õhinaga vähemate vendade problemaatilist idiomaatikat, misjuures ebalev sekkumine sünnitab tihtilugu bilingvaalseid hermafrodiite. Etteruttava kuulekusega tõlgib nii mõnigi end kohe ise, julgemad kutsuvad üles vasturünnakule: Wolf Haas, kelle nüüd kultusraamatuiks saanud krimisid ekspolitseinik Brenneriga (viimati “Das ewige Leben”/“Igavene elu”, 2003) lükkasid omal ajal paljud kirjastused tagasi mitte just viimases järjekorras sellesama kõnekeelsuse pärast, millele nood hiljem oma kuulsuse võlgnesidki, teeb oma värskeimas, intervjuuvormis kirjutatud raamatus “Das Wetter vor 15 Jahren” (“Ilm 15 aasta eest”, 2006) sarkastilist tõlketööd saksa keelest saksa keelde.

Mainekaid autoreid, kes ei ratsuta oma teostes oma Austria päritolu seljas, tajutakse sageli sakslastena – näiteks Peter Handket. Et teda või Christoph Ransmayri või Norbert Gstreini käsitletakse koguteoses “Der deutsche Roman der Gegenwart” (“Tänapäeva saksa romaan”), on endistviisi endastmõistetav. Volker Weidermann paigutab teoses “Lichtjahre. Eine kurze Geschichte der deutschen Literatur von 1945 bis heute” (“Valgusaastad. Saksa kirjanduse lühiajalugu 1945. aastast tänapäevani”, 2006) loomulikult sinna ka austria kirjanduse ning siinse kandi ajaloolisi eriarenguid eirates järgib nii akadeemiliste teoste halba praktikat. Jelinek ja Bernhard figureerivad seal koos Baieri autorite Kroetzi ja Achternbuschiga peatükis “Lõunapoolne raev”, otsekui mingi koleeriline ussjätke kuskil Lõuna-Saksamaal.

2007. aasta suvel kuulutas Paul Jandl Neue Zürcher Zeitungis välja austria kirjanduse “tormilise sügise”, mis kirjandusturul äratas otsemaid lootusi punavalgepunasele “sajandisügisele”, tekitades nõnda assotsiatsioone teatava burgunderi aastakäiguga. Ometi arvab saksa lehesaba ka kõige edukamad austria autorid nagu Daniel Kehlmanni, Arno Geigeri ja Thomas Glavinici, kes viimastel aastatel on enam või vähem programmiliselt loobunud boikoteerimast jutustamist ja hüljanud kirjandusliku leinatöö ning kollektiivse enesevigastamise, meelsasti uute imeliste saksa jutuvestjate sekka – seejuures Viinis elav topeltkodakondsusega Kehlmann lausa kutsub ka topeltväärtustamisele. Tema romaan “Die Vermessung der Welt” (“Maailma mõõtmine”, 2005)[7] on viimase aja enimmüüdud raamat (seni 1,2 miljonit eksemplari ainuüksi Saksamaal). Seevastu mitte vähem ambitsioonikaid ega andekaid naisautoreid nagu Sabine Gruberit, Olga Flori, Evelyn Grilli, Eugenie Kaini või Bettina Balàkat[8]pole seni veel tõeliselt märgatud.

Näiteks Bettina Balàka käis romaaniga “Eisflüstern” (“Jääsosin”, 2006) välja raamatu, mida võiks rahumeeli nimetada täistabamuseks, kui sõjaväeline metafoorika ei mõjuks siin nii kohatuna. See sõjast kojupöörduja lugu ühendab ajasündmusi, psühholoogilist uurimistööd ja kriminaal-set süžeed jahmatavalt suveräänsel viisil. Kui hakata praegu otsima valgeid laike selle maa ajaloopildilt, siis ei leia neid mitte aastast 1938, vaid pigem 1918. aastast. Tänapäeva austria kirjanduses on vähe tekste, mis tegeleksid tõsiselt Esimesest maailmasõjast põhjustatud tsesuuriga, Habsburgide monarhia kokkuvarisemisega ja eluga uues vabariigis. See on kõike muud kui “naistekirjandus” selle sõna kitsas tähenduses. Siin mitte üksnes ei eelistata mehelikke jutustamisperspektiive, vaid “mehelik” selle sõna tavapärases mõttes on ka autoripositsioon. “Jääsosinas” võtab Balàka kõhklemata ja peenutsemata ette tükikese Austria maailmaajalugu ning kohendab seda oma vajadust mööda.

Ka Anna Mitgutsch, kes elas kaua kirjandusprofessorina USA-s, avardab oma silmapiiri poolajaloolises kiriromaanis “Zwei Leben und ein Tag” (“Kaks elu ja üks päev”, 2007): üks austerlanna tutvub lompi taga ameerika kirjandusteadlasega ja armub temasse, nad abielluvad ja soojendavad end nüüdsest “võõramaa elu paistel”: kõik keerleb Herman Melville’i, “Moby Dicki” looja ümber, kuni abielupaari väike poeg Lõuna-Koreas haigestub ning saab psüühilise kahjustuse. Mitgutsch paneb lugeja närvid proovile ja äratab samas oma järjekindlusega ka austust. Kõik selles nurjumise apoteoosis on kohutav ja halastamatu.

Haigus mitte kui süü, vaid kui saatus, mis võib tabada igaüht – sellest räägib ka rafineeritud ülesehitusega ning samuti keelekasutuse poolest muljetavaldav romaan “Über Nacht” (“Üleöö”, 2007) Viinis elava lõunatiroollanna Sabine Gruberi sulest. See on lugu kahest naisest, kellel ainult näiliselt pole teineteisega midagi tegu: üks elab Viinis ja pärast aastatepikkust ootamist saab uue neeru, teine elab Roomas hooldajana vanadekodus ning kaotab oma abikaasa: too petab teda – mehega.

Lilian Faschingeri uue romaani “Stadt der Verlierer” (“Kaotajate linn”, 2007) gigolo’st minajutustaja elab aga sellest, et käsitab oma seksuaalsuhteid puhtärilistena. Kui ta kohtab oma teel armastust, ei tõota see midagi head. Ja mitte just viimases järjekorras ka seetõttu, et Lilian Faschinger on teinud endale ammugi nime asjatundjana kire ja kuriteo kirjandusliku paaripaneku vallas. See “kaotajate linn” on mõistagi Viin. Faschinger lubab endale ja oma lugejatele lõbu süüvida jõhkrasse ja seksistlikku inimvihkajasse ning näha valsi- ja veiniõndsuse linna tema silmade läbi. Kunagi laulis Georg Kreisler “Kui ilus oleks Viin ilma viinlasteta”. Seda leiab siinnegi tegelane: “Õhutõrjetornid on Viini parim osa.” Õppetunniks on: kes ise endale kannatusi põhjustab, sellelt võib kõike oodata – hea lähtekoht thriller’ile kurjuse banaalsusest ja kultiveeritud hälbe toredusest.

See on ka Saksamaal elava Evelyn Grilli valdkond. Näivalt armutu inimvaatluse meistrina oli ta end tõestanud ka juba enne oma hämmastavalt plastilist romaani “Der Sammler” (“Koguja”, 2006), mis on lugu kunstimeelega “rämpsukogujast” ullikesest, kelle ta sõbrad kõige paremate kavatsustega hukutavad. Tema krimilugu “Schöne Künste” (“Kaunid kunstid”, 2007) on ennekõike ühtaegu veider ja kibekuri satiir kunstielu pihta.

Vähem suurejooneliselt astub kurjus üles Olga Flori viimases raamatus “Talschluss” (“Orusulg”, 2005). Rohkem kui 40 aasta eest näitas austerlanna Marlen Haushofer oma romaanis “Die Wand” (“Sein”, 1963),[9] kuidas naise robinsonaadi saab jutustada nii eksistentsiaalse mõistuloona kui ka kontraprojektina sõjajärgse taasülesehitustöö aja väärtustele. Ka “Orusulg” tähistab üksilduse leiukohta: siin puhkab perekond alpiaasal linnaelust, et sünnipäeva pidada. Ei juhtu küll mingit katastroofi, kuid puhkeb veisetaud ning vangistab tegelased orusulgu, vallandades neis segased tunded. “Lõpuks ometi midagi eksistentsiaalset,” arvab üks neist, mõeldes küttimisele ja seentekorjamisele. Looduse põhjustatud funktsioonihäire tagajärjena tekkinud eksistentsianalüüsis peitub omakorda rohkemat: psühholoogiliselt peenekoelise perekonnaromaani rüüsse on füüsikuharidusega Flor riietanud meie kaubastunud maailma radikaalse kriitika. Ta keskendub siin ühe perekonna seesmisele lagunemisele, ja see on küllaltki ängistav. Orusulust saab siin ummiktee, kuhu on sattunud ühiskond, kes “hinge” peab  tähtsusetuks minevikurekvisiidiks.

Silma torkab “kirjanikuromaanide” kõrgaeg praeguses austria kirjanduses. Üldiselt peetakse neid igavaks, kuna nende tegelased kompenseerivad väliste seikluste puudumist rikkalikult sisustatud hingeeluga. Küllap kõige rohkem kardetakse neid kirjanikuromaane, mis käsitlevad kirjutamiskriisi. Seda üllatavam, et Margit Schreineri viimane raamat nii palju meelelahutust pakub, sest “Haus, Friedens, Bruch” (“Kodu, Rahu, Rikkumine”, 2007) jutustab kirjutamis- ja eksistentsiprobleemidest, mis on naiskirjanikul, kes puberteedieas tütre üksikemana elab Linzis.

Nagu vaevalt keegi teine, valdab Schreiner kunsti, kuidas siduda midagi väga rasket millegi kergega, seda ühe nõksuga sarkastiliseks teravdada ja ühtlasi maandada. Näiteks kirjutamistõrge, mis loomulikult käib kirjanikule närvidele. Allajäämine kirjutuslaua taga toob talle halastamatult silme ette konkurentsi, lõppude lõpuks peab ta “päevast päeva kirjutama, teades, et aastas ilmub kolmsada kolmkümmend tuhat uudisteost”. Nii loeb ta kirjanduslisadest “õudusega” kolleegide uutest teostest ning kirub Austria uusimaid “imelisi jutuvestjaid” (kes nagu öeldud, on mehed) ühes kõigi nende “tarbekunstiliste raamatutega”: “Ja need vennikesed kirjutavad veel vastastikku arvustusi! Üks kiidab teist teab kuidas taevani ja iga siseringi kuuluja teab, et nad on parimad sõbrad.” Ta aimab küll, et siin mängib kaasa kadedus, sest tegelikult peaks temagi kirjastaja tahtel kriminaalromaani kirjutama, muidugi “niinimetatud kirjanduslikku”, nagu kõik neid nüüd kirjutavad – aga ta ei suuda seda.

Margit Schreiner on autor, kelle raamatuid vermib autobiograafiline aines, kuid suurima edu saavutas ta sõnavalinguga mehe suust, kelle naine on maha jätnud: romaaniga “Haus, Frauen, Sex” (“Kodu, Perenaised, Seks”, 2001) – “Kodu, Rahu, Rikkumine” paistab olevat selle pealkirja ilmne parafraas. Kirjanik olevat loomu poolest “halemeelne olevus”, resümeerib seal mina-jutustaja, kuid “kirjutades muutub ta kangelaseks. Sest siis võtab ta ette kogu selle sõnniku, mille teised maha vaikivad – hirmust end reeta”.

Thomas Glavinic on sellisest hirmust kindlasti prii – temagi on kirjutanud enesekeskse, koguni ekshibitsionistliku romaani “Das bin doch ich” (“See olen ju mina”, 2007). Kirjanikuromaanid selle sõna laiemas mõttes on ka viimased teosed Michael Köhlmeieri, Robert Menasse[10]ja Peter Henischi sulest: kõik neli olid tänavu esindatud Saksa Raamatuauhinna longlist’is, lisaks olid seal veel kaks Austria raamatut (Sabine Gruberilt ja Peter Truschnerilt). Ka kuue shortlist’i raamatu seas oli veel kaks Austria raamatut, Köhl-meierilt ja Glavinicilt. Pikantne on siin see, et Glavinici uue romaani peamotiiviks ongi pettumus selles, et ta eelmisel aastal ei jõudnud oma eeldatava peateose “Öötööga” isegi mitte longlist’i.

Selles, et kirjanikud kirjutavad kirjanik-olemise kõrgustest ja sügavustest, pole midagi uut – kui, siis on seda ehk asjaolus, et nad teevad seda nii varjamatu autobiograafilisuse ja eneseirooniaga. Kuid üht pole “See olen ju mina” kindlasti: pole järjekordne võtmeromaan kirjanduselust. Siin nimelt pole tarvis mingit võtit, kuna tegelased kannavad kõik kas oma pärisnimesid või siis on üksnes naljapärast võõritatud. Kes iganes romaanis esinevad, võivad võtta seda esiletõstmisena – ja peaaegu kõik, kes siin ette tulevad, saavad kaela paraja portsu pilget. Kuid veelgi hoolimatumalt demonteerib Glavinic omaenda isikut. Kohe esimene peatükk algab sõna otseses mõttes enesepaljastusega: Thomas Glavinici nimeline tegelane näitab end alasti duši all, kus ta, nagu ikka, väldib pilku oma genitaalidele, sest tal on hirm, et mingid tursed võiksid osutada munandivähile. Ta on oma “idiosünkraasiate ori”. Ta ütleb rahulikult välja suuri kirjanikutõdesid: “Kes minu raamatuid eitab, on kuradist.” Ta võrdleb end pidevalt oma sõbra Danieliga (Kehlmann), kes müüb palju rohkem raamatuid ja lisaks veel annab talle sellest taktitult teada SMS-idega. Igal juhul joob Thomas Glavinic liiga palju, kuigi peab end “juhujoodikuks”, juhuseid selleks aga tuleb kirjeldatud keskkonnas ette küllaga – vaevalt saab ette kujutada ehmatavamat, kuid ka vaimukamat pilti Viini kultuurielu kommetest.

Amüsantne on ka Robert Menasse uus romaan “Don Juan de la Mancha” (2007), mille kaanepiltki – tšillikaun – sai kiiresti legendaarseks. Juba pealkiri osutab sellele, et autor, kellel on Austria kõneosavaima esseisti kuulsus, tahab minna märksa kaugemale, kui lihtsalt tema tudengipäevil revolutsiooniliseks peetud seksi rõõmutu teenimine. Viini seltskonnaajakirjanik Nathan pihib seal oma naisanalüütikule. Romaan algab igati mõjusalt: “Tsölibaadi ilu ja tarkust mõistsin ma esimest korda siis, kui Christa hõõrus käte vahel puruks tšillikaunu, masturbeeris mind seejärel ja lõpuks soovis, et ma teda – tema sõnu kasutades – persse nussiksin.” Mõne pedantse uroloogi silmis ei mõjuks need sõna otseses mõttes teravad praktikad küllap sugugi tõepärasena.

Ka Peter Henisch on 1968. aasta põlvkonna unistuste ja kainenemiste ekspert. Esinenud muljetavaldava järjepidevusega raamatuauhinna longlist’is, kirjutas ta pärast Itaalia road-movie-romaani “Die schwangere Madonna” (“Rase madonna”, 2005) peene ja targa raamatu oma vanaemast “Eine sehr kleine Frau” (“Väga väike naine”, 2007). See on jutustatud USA-st Viini tagasipöörduva kirjaniku vaatepunktist ja räägib väiksuses peituda võivast suurusest. Oma nüansseeritud ja järelemõtliku lähenemisviisi poolest on see romaan tüüpiline uuele, emotsioonivabamale käsitusele lähiajaloost: 1930. aastatel valis juuditarist vanaema endale kõigi meeste seast abikaasaks just ühe marulise natsi ning sai tõeliseks asjatundjaks enesesalgamise alal. Kui ta kõrges eas sureb, leitakse tema käekotist lennupilet Iisraeli.

Vorarlberglase Michael Köhlmeieri kaua oodatud suurteos “Abendland” (“Õhtumaa”) lõi kõrgeid laineid juba 2007. aasta suvel trükist tulles. Kui Klaus Nüchtern ülistas Viini linnalehes Falter seda kui “21. sajandi erutavaimat austria romaani”, siis pilgati teda mitmeti, samuti ruttasid kolleegid – kes selle matemaatikust jutustava romaani puhul ka oma matemaatikateadmisi ei tahtnud vaka all hoida – teda informeerima, et seda sajandit seisab veel kõva 92 aastat ees.

Läbielatud ajaloo peamist koormat peab “Õhtumaas” kandma Carl Jacob Candoris (1906–2001). Selle fiktiivse kuju, lugupeetud ülikooliprofessori, saadab autor ajaloosündmuste tulipunktidesse – või sinna, nagu Köhlmeier küllap ütleks, see tegelane tema viib. Candoris tegutseb 20ndate Göttingenis ning 30ndate Moskvas ja Ameerikas, natsi-Berliinis on ta Inglise spioon, insider’ina jälgib ta Nürnbergi protsessi. Aga ka tema ristipoeg Sebastian Lukasser, kirjanik, kelle ta otsekui käsu korras määrab oma elulugu kirjutama, liigub päris kenasti maailmas ringi: sündinud ja kasvanud Viinis, kooliaeg Innsbruckis, Lissabonis, Vorarlbergis, ülikooliõpingud Frankfurdis üliõpilasrahutuste aegu, õpiaastad New Yorgis ja North Dakotas. Seda kõike raamistab Sebastiani külaskäik vanahärrale tema villas kõrgel Innsbrucki kohal: “Õhtumaa” on ka ühe eluõhtu mängulava.

Kuhu lugeja ka kätt ei pistaks, saab ta pihku mõne loo siilu ja koos sellega terve jutuotsa, mis tõmbab endale järgmise kannule. Valitsevaks jooneks on lugemislõbu, mis aitab üle saada ka puhutisest paljusõnalisusest (ikkagi 775 lehekülge!).

See, et pärituul soosib praegu lõbuküllase jutuvestmise lipu all purjetavat kirjandust, ei tähenda, et endistviisi poleks elujõuline ka keeleteadliku, koguni keelesse armunud kirjutamise traditsioon: näiteks Peter Handke loomingus, kes oma poeetilise reisikirjaga “Die Morawische Nacht” (“Moraavia öö”, 2008) teeb enesekriitilise bilansi kirjanikuelust. Kuid ka mõne väga andeka noorema autori raamatuis, nagu on Andrea Winkleri “Arme Närrchen. Selbstgespräche” (“Vaesed narrikesed. Monoloogid”, 2006), Andrea Grilli “Zweischritt” (“Hopser”, 2007) või Brünnist pärit Michael Stavarici “Terminifera” (2007).

Sellest koolkonnast, kellel keelega on kvaasierootiline vahekord, tuleb ka Köhl-meieri ühekandimees Arno Geiger, kes viimastel aastatel on esile tõusnud ühe tähtsaima häälena austria kirjanduses. Kui ta varasemates raamatutes näitas, mida kõike ta oskab, siis oma uues suures romaanis on ta targalt vaoshoitum. “Es geht uns gut” (“Meil läheb hästi”, 2005) on Austrias salamahti ammu igatsetud romaan Teisest vabariigist ja ühtlasi ühe perekonna lugu. Pealkiri käib austerlaste kollektiivse elutunde, majandusime ajastu meeste täissöönud komfortsuse kohta ning on ühtaegu ka irooniline kommentaar romaanis portreteeritud pereliikmete üldsegi mitte vahvale enesetundele.

Lugu saab alguse ühele paadunud perepõlgajale sülle langenud pärandusest – otsekui pilkeks jätab vanaema talle villa Viini rikaste elurajoonis. Autsaider saab kokku oma lapsepõlvega, kohtub surnute ja natsiajaga: konstellatsioon pole uus, mõeldagu Thomas Bernhardi romaanile “Mahakustutamine” (“Auslöschung”, 1986). Uus on see, mida Arno Geiger sellest teeb: suveräänselt lihtsa, intensiivse õhustikuga pildiseeria, kus poliitika ja ajavaim pealetükkimatult ühinevad isikliku vaatepunktiga. Ajast, mis jääb 1938. aasta Anschluss’i ja 2001. aasta vahele, prepareerib jutustaja kronoloogiliselt edasi-tagasi hüpates välja 21 päeva. Neile langev punktvalgus valgustab vastavalt vahelduvatest perspektiividest ka perekonnaliikmetest tegelaste meeleseisu.

Kohe algul satub privilegeeritud päevavaras silmitsi metafoorse Augeiase talliga, mis puhastada tuleb: villa pööningul on hakanud pesitsema tuvid, sõnnik ulatub põlvini. Geiger ei jutusta mäletamisest, vaid unustamisest. Pärija roogib välja selle, mis kuhjunud minevikuna oma haisu taeva poole tõstab, ning viskab kirjaliku pärandi seda lugemata minema.

Millest iganes Geiger ka jutustaks – kas Hitlerjunge’st lahingus Viini pärast 1945. aastal või perekondlikust reisist Itaaliasse 70ndatel või rasketest vahekordadest isade ja tütarde vahel läbi sugupõlvede või sellest, kuidas härra ministri parteisõbrad ta reelt tõukavad –, ikka annab see tunnistust empaatiast, on ajalooliselt paikapidav ning sellel on hästi juurdesobiv Viini koloriit. Lugu põimib end tihedalt rahvuslike ikoonide ümber ega muutu ometi kusagil plakatlikuks. “Mis mujal oli alles äsja juhtunud, jäi Austrias juba pika aja taha, ja mis mujal jäi juba pika aja taha, oli Austrias harilik olevik,” ütleb vanaema oma Alzheimerit põdevale mehele. “Kas sinulgi pole läinud nii, et sa mõnikord ei teadnud enam, kas keiser Franz Joseph valitses enne või pärast Hitlerit?”

Arno Geigeri 2007. aastal ilmunud jutukogus “Anna nicht vergessen” (“Ärge unustage Annat”) on ümmarguselt tosin vormiliselt täiesti erinevat lugu – otsekui oleks autor pärast mammuttööd romaani kallal pöördunud siin tagasi raugematu eksperimenteerimislusti poole. Geigeri jutustusi üksildastest naistest, õnnetutest lastest ja närvilistest meestest seob küsimus õnne järele, mille kohta Sigmund Freud on öelnud, et “loomisplaanis pole seda inimese jaoks ette nähtud”. Kirjanduse pärisoma territoorium on teatavasti seal, kus inimese elus avanevad puudujäägid. Geiger näitab, mida short story sageli alahinnatud vorm ka saksa keeli võimaldab.

Viimase aja ebatavalisim üllitis tuleb Elfriede Jelinekilt: oma viimase “raamatu” avaldas ta internetis. See on vormieksperiment, kuid ka samm kirjanduse demokratiseerimise teel, minnes mööda kirjastustest. Pärast romaane “Lust” (“Lõbu”, 1989) ja “Gier” (“Himu”, 2000) käsitleb “Neid. Privatroman” (“Kadedus. Privaatromaan”) nüüd järgmist seitsmest surmapatust – ning paljastab meile Jelineki isikust rohkem kui enamik varasemaid tekste. “Kadedus” viib meid ja lahutusprotsessi läbitegevat viiuliõpetajat Brigitte K-d ühte peaaegu hüljatud kullakaevajatelinna Steiermargis: poliitiliselt on see kant ikka veel punane, kuid majanduslikult väljasurnud. Jutt on inimeste ellujäämisest töötuse ajal, ka maagimägi “koondatakse”, kuid leiab siiski veel kasutust – kavas on ehitada kaevandusmuuseum. Koguni surnud tõotavad kasumit ja “surrakse alati” – ilmselt vaatab Jelinek telesarja “Mulla all”. Selline näokohendus peab aitama saada eeskujulikuks turismialaks, kuid noored selles pärapõrgus peavad meenutama ka 1945. aasta surmamarssi, väärikalt mõistagi.

Autor “E. J.” astub siin dialoogi lugejatega, kommenteerib irooniliselt oma kirjutamisprotsessi. See võrguromaan järjejutuna on oma ülimalt päevakaliste ääremärkuste ja vihjetega ka selles mõttes privaatne, et Jelinek on rangelt keelanud selle tsiteerimise. Lugeda võib seda küll igaüks aadressil: http://ourworld.compuserve.com/homepages/elfriede/. [11]Alustatud 03.03.2007, on “Kadedus” 03.03.2008 jõudnud viienda ja viimase peatükini: “Järg tuleb”.

 

Daniela Strigl. Alles andere als ein deutscher Wurmfortsatz. 06.10.2008. http://www.eurozine.com/articles/2008-06-10-strigl-de.html

 

DANIELA STRIGL (1964) on austria kirjanduskriitik, kes teeb pidevalt kaastööd päevalehtedele Die Presse ja Der Standard ning Austria Ringhäälingule. Alates 2003. aastast on ta kuulunud Ingeborg Bachmanni kirjandusauhinna žüriisse.

 

 


[1] Eesti k-s on ilmunud Friederike Mayröckeri luuletusi: Looming, 2002, nr 11 (tlk A. Põldmäe).

[2]  Eesti k-s on ilmunud Peter Handke näidend “Kaspar” (1970, tlk R. Tasa) ning lühiromaanid “Tõelise tundmuse hetk” ja “Vasakukäeline naine” (1981, tlk M. Sirkel). Vt ka: J. Undusk, Teisitiütleja Peter Handke. Sirp, 26.05.2006; J. Undusk, Tühjusest endasse tõmbavast. Looming, 1997, nr 5.

[3] Eesti k-s on ilmunud Elfriede Jelineki romaanid “Lõbu laialt” (1995, tlk H. Sau) ja “Klaveriõpetaja” (2005, tlk L. Truus-Mittermayr), samuti katkend näidendist “Alpides” (Looming, 2002, nr 11, tlk H. Mägar).

[4] Eesti k-s on ilmunud Thomas Bernhardi romaan “Külm” (1984, tlk T. Tasa).

[5] Eesti k-s on ilmunud H. C. Artmanni luuletusi Ain Kaalepi (A. Kaalep, Peegelmaastikud. Tallinn, 1976; Akadeemia, 2006, nr 1) ja Maarja Kangro (Vikerkaar, 2006, nr 10/11) tõlkes, samast Vikerkaare numbrist leiab ka ta manifesti “Kaheksapunktiline proklamatsioon poeetilise akti kohta”. Vt ka: H. Meisterson, Keeleinsenerid kirjanduslaboris: Viini grupi tegevusest. Vikerkaar, 2006, nr 10/11.

[6] Eesti k-s on ilmunud Ernst Jandli luuletusi Jaanus Vaiksoo (Vikerkaar, 1999, nr 5/6; Looming, 2002, nr 11) ja Maarja Kangro (Vikerkaar, 2006, nr 10/11) tõlkes.

[7] Eesti k-s 2008, tlk K. Kaljund. Sama tõlkija on eestindanud ka romaani “Kuulsus” (2009).

[8] Bettina Balàkalt on eesti k-s ilmunud jutukogu “Jahimeeste seas” (2006, tlk K. Kaugver) ja essee “Nuga” (Vikerkaar, 2005, nr 12, tlk K. Kaugver).

[9] Marlen Haushoferilt on eesti k-s ilmunud romaan “Üksinda maailmas” (1995, tlk M. Malinen) ja mitu lasteraamatut. Vt ka: M. Tarvas, Naisena maailmas: naised Ilse Aichingeri, Marlen Haushoferi ja Marlene Streeruwitzi loomingus. Akadeemia, 2006, nr 1.

[10]  Eesti k-s on ilmunud katkend Robert Menasse romaanist “Põrgust pagendamine” (Looming, 2002, nr 11, tlk I. Liive).

[11]Nüüdseks kättesaadav: http://www.elfriedejelinek.com/Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon