Dollariseerumine

Alex De Waal

Alex De Waal
Dollariseerumine
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Riikide ülesehitamiskavad pole andnud tulemusi, ja mitte sellepärast, et oleks vähe üritatud. Need Euroopa ja Ameerika maad, mida nimetatakse “rahvusvaheliseks kogukonnaks”, on suunanud hulgaliselt oskusteadmisi, raha ja vägesid Afganistani, Kongo Demokraatlikku Vabariiki ja Sudaani, kui nimetada vaid suurimaid ja kõige problemaatilisemaid maid. Aga mida rohkem jõupingutusi tehakse, seda suuremat muret paistavad need maad valmistavat. Pole selge, kuidas peaks Ameerika väeüksuste suurendamine veel 30 000 mehe võrra või eriliste korruptsioonikohtute loomine tooma Afganistanis edu, kui seda ei ole suutnud tuua viimase seitsme aasta pingutused. Rahuvalvemissioonid ja valimised, mida on reklaamitud kui teed Kongo ja Sudaani päästmiseks pikaajalisest kriisist, süvendavad tegelikult praegust ummikut.

Riikide ülesehitustöö rahvusvahelised eestvedajad alustavad mudelist, missugune üks moodne riik peaks olema ja kuidas seda valitseda: Afganistan peab muutuma sarnasemaks Austriaga, Sudaan Rootsiga. Paljud nende riikide kodanikud arvavad samuti – ja põgenevad esimesel võimalusel oma kodumaalt arenenud riikidesse. Majandusteadlased ja politoloogid, kes nõustavad rahvusvahelisi institutsioone, ei taha tunnistada, et iga maa peaks järgima oma eriomaseid reegleid, ja inimõiguste eestkõnelejad kinnitavad, et ükski riik ei tohiks rahulduda teisejärguliste lahendustega ainuüksi sellepärast, et on vaene ja sõjast laastatud. Liigagi tihti lendab üks ja sama rahvusvaheliste ametnike klikk ühe töölepingu lõppedes Kosovost edasi Ida-Timorisse ja sealt Libeeriasse, tuues endaga kõikjale samasuguse töökultuuri ning samad riigirajamisvalemid.

Riigiehitajad eiravad kohalikke poliitikategemise viise ja need, kes seetõttu kannatada saavad, on maad, mille nad oma töölepingu lõppedes maha jätavad. ÜRO kvartalist või oma saatkonna müüride tagant ollakse varmad halvustama niisuguseid tegureid nagu sugulussidemed ja patrooni-kliendi suhtevõrgustikud kui “traibalismi” või “korruptsiooni” ilminguid. Aga nagu Hamid Karzai vintsutused näitavad, ei saa ükski valitseja ilma nende ajaproovile vastupidanud mehhanismideta loota, et tal õnnestuks juhtida niivõrd turbulentset maad nagu Afganistan. Tegelik poliitika toimib maades nagu Afganistan, Kongo ja Sudaan suurel määral küla- või isegi perekonnapoliitika kombel sugulussidemete, lojaalsuse ja tasude alusel. Ühtesid ja samu põhimõtteid ja praktikaid võib leida kõigil tasanditel: nutikal külavanemal on olemas samad oskused, mis on vajalikud toimivale riigipeale, ning provintsilehe ajakirjanik võib oma läbinägelikkuselt võistelda mõne politoloogiaprofessoriga. Lääne poliitikakujundajad nimetavad selliseid maid “habrasteks maadeks”. Nende ametlikud riiklikud struktuurid ei ole küllalt tugevad poliitiliste vaidluste lahendamiseks või riigieelarve haldamiseks, ning see muudab nad läbirääkimispartnereina Lääne valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonide silmis probleemseks. Maailmapank määratleb habrast riiki riigina, mis ei suuda efektiivselt kasutada välisabi. Sageli on kodusõda laastanud sotsiaalse lõime, mistõttu võib rääkida ka “haprast ühiskonnast”. Tihti on just nimelt sotsiaalse lõime tugevus võimaldanud maal üle elada võõrinvasiooni ja koloniaalokupatsiooni, nii et ühiskonnakord on jäänud puutumata. Tänapäeval aga on sotsiaalse lõime tugevus ise see, mis ei võimalda riigiasutustel tõhusalt valitseda.

Tegeliku poliitika vereringeks on patronaaž, ja moodsal ajal on süsteemi südamelöökideks olnud suveräänsuse sümbolite valdamine, mis võimaldab valitsejal jagada fonde või maavaradest saadavaid tulusid. Patronaaž võib olla ebaefektiivne või korrumpeerunud ning anda oma panuse poliitiliste ja majanduskriiside, isegi sõdade puhkemisse; samas võivad patrooni-kliendi süsteemid olla ka usalduse ja julgeoleku allikaks. Seal, kus ametlikud riigiasutused ei suuda tagada stabiilsust ega teenuseid, võivad ressursse jagada patronaažimehhanismid, mõnikord isegi viisil, mida tajutakse õiglasena. Ükski afgaan, kongolane ega sudaanlane ei oleks valmis kergel käel vahetama olemasolevaid patronaažisüsteeme selle vastu, mida ebakindlad ametlikud asutused praegu vaid lubavad.

Kuidas on Omar al-Bashiril õnnestunud Sudaanis 20 aastat võimul püsida, hoolimata mitmest kodusõjast, majanduskriisist ning rahvusvahelisest isolatsioonist? Erinevalt tavalisest riigipöörde teel võimule tulnud ohvitserist ei valitse ta niivõrd autokraadina kui nõukogu esimehena – ja on see vast üks tõrges nõukogu, koosnedes islamistlikest ideoloogidest, parteibossidest ja julgeolekupealikest, kellel kõigil on omad läänid ja rahaallikad. Niisugune valitsemine põhineb salakavalusel, mitte karismal, ja tasub üritada aru saada, kuidas tal see korda on läinud. Bashirile lähedalseisvad isikud on mulle öelnud, et see paneb teda ennastki imestama.

Human Rights Watchi ja Save Darfur Coalitioni taoliste kampaaniarühmade tegevus on Sudaanis osutunud kahtlase väärtusega õnnistuseks. Need organisatsioonid annavad hulgaliselt informatsiooni ja äratavad huvi; samas kiirustavad nad aga hukkamõistuga, mistõttu peaaegu keegi ei ole vaevunud süüvima Sudaani valitsejate poliitilistesse oskustesse. Darfuri rahukõnelustel avanes mul võimalus lähedalt jälgida Sudaani delegatsiooni juhti dr Majzoub al-Khalifat. Ta oli muljetavaldavalt paksu nahaga, tänu millele suutis ta välja kannatada kõik talle näkku paisatud solvangud. Ka oli ta vilunud “džellaba-poliitikas”, nagu rahvasuu seda nimetab kaupmeeste klassi järgi, kes ajalooliselt on domineerinud jõekaubavahetuses Sudaani äärealadel ja neist kaugemalgi. Meie võiksime seda nimetada “jaepoliitikaks” või ehk täpsemalt “jaepatronaažipoliitikaks”. See seisneb võimes määrata kindlaks teatud isiku lojaalsuse rahaline hind ja teha talle pakkumine; see tähendab ka head nina turu tendentside tabamiseks, et näha ette, kas see hind tulevikus tõuseb või langeb.

Darfuri mässulised on küll kaevanud Majzoubi “džellaba-poliitika” üle, aga osalevad ka ise aktiivselt poliitilisel turul. Rahukõneluste viimastel päevadel 2006. aasta aprillis ja mais, ajal, kui ametlikult käisid läbirääkimised Darfuri rahulepingu teksti üle, käis mitteametlik, kuid tähtsam kauplemine ühe tehingu hinna üle. Lepingu 87 üksikasjalikke tingimusi üles lugevat lehekülge ei sisaldanud võtmeküsimust, millest sõltus, kas Sudaani Vabastusliikumise esimees Abdel Wahid al-Nur kirjutab dokumendile alla või mitte. Otsustavaks küsimuseks oli see, kui palju raha suunatakse kompensatsioonifondi, mis pidi minema tema isikliku kontrolli alla (ja seega kasutamiseks patronaaži otstarbel). Talle pakuti 30 miljonit dollarit, tema aga nõudis vähemalt 100 miljonit. Lisaks nõudis ta allkirjastamistasuks endale isiklikku, väidetavasti 5 miljoni dollari suurust preemiat. Ametlikel istungitel peeti teksti üle läbirääkimisi inglise keeles; kauplemine hinna üle käis suletud uste taga ja araabia keeles. Poolteist aastat hiljem toimusid läbirääkimised ühe Darfuri suurima araabia relvarühmituse ja Sudaani valitsuse vahel. Need kulgesid komplikatsioonideta, sest puudusid rahvusvahelised vahendajad ja seega vajadus teha nägu, nagu käiksid läbirääkimised millegi muu üle peale hinna. Pakkumisega nõustudes märkis Mohamed Hamdan Hamiti, et ootab Hartumilt tehingusummast 40 protsendi kohest üleandmist, lisades, et sellest jätkub 18 kuuks. Arusaam Darfurist kui poliitilisest turuplatsist, lojaalsuseoksjonist, ei äratanud kelleski nördimust: sudaanlaste silmis ei ole basaaripoliitikas midagi laiduväärset.

Teine tavapoliitika mõiste on tadžiil, “viivitus”, millest on inglise keelde tuletatud erilist oskust tähistav sõna tajility– strateegiline viivitamine ehk kunst raisata aega seni, kuni vastaspool on välja kurnatud või kõrvaldatud. Valdavalt lähenetakse niiviisi ametlikele kokkulepetele, mille allkirjastamise vastu tuntakse suurt vastumeelsust, sest tingimused turuplatsil muutuvad lakkamatult. Raha ja ressursse puudutavaid kokkuleppeid saab sõlmida kiiresti, sest need on ajutised; peavalu valmistavad pigem püsivamat laadi kokkulepped. Tänapäeval, kui igal poliitikul on mobiiltelefon ja igal välikomandöril satelliiditelefon, võib hinna üle kauplemine, millele varem kulus pikki kuid, jõuda tulemuseni mõne tunniga.

Põhimõtteliselt võivad tegurite hulka, mis määravad mingi lepingu sõlmimise hinna, kuuluda valijate hääled, parlamendiliikmete ustavus, ajalehejuhtkirjad, üldrahvalikud petitsioonid ja protestid, töökatkestused ja muu taoline; nende hulka võivad kuuluda ka üleloomulikud või spirituaalsed sanktsioonid. Paljudes nõrga riiklusega maades, sealhulgas Senegalis ja Tansaanias, võivad tugevad patronaažisüsteemid vägivalda vaos hoida. Mõnel pool mujal aga on vägivald omaette läbirääkimisvahendiks, mis kaldub kõrvale tõrjuma teisi meetodeid. See võib olla varade omandamise, (maskuliinse) identiteedi kinnitamise või rühmapiiride haldamise ja rühmasisese sidususe säilitamise teenistuses. Ka on see teise osapoolega suhtlemise vahend. Mässaja kasutab valitsuse vastu sihitud vägivalda, et endale tähelepanu tõmmata ja oma ustavuse eest kõrget hinda nõuda. Selle abil saab ka varasid krabada, et tõusta tähtsamaks mängijaks. Valitsus omakorda kasutab mässulise või tema kogukonna vastu vägivalda, et tema varalist baasi nõrgestada ja hinda alla lüüa. Eliidid üksteist otseselt ei ründa ja käituvad omavahel märkimisväärselt viisakalt. Sageli elavad nad samas linnaosas, sellal kui võitlus leiab aset kaugetes külades. Vastastikune vägivald üksteise inimressursside ja ainelise varandusliku baasi vastu on kõigest üks osa tingimisprotsessist, ehkki aeg-ajalt rikub üks või teine osapool reegleid ja vallandub – tavaliselt põgusalt – täiemahuline sõda, misjärel pöördutakse tagasi madalatasemelise kriminaalse ja poliitilise vägivalla juurde.

Bashir on oma pikaealisuse eest tänu võlgu Sudaani turu – nii oma riiaka kildkonna siseringi kui ka mäslevate, jultunud provintsieliitide – terasele silmaspidamisele ning valmisolekule tagada, et makstav hind oleks täpselt piisav. Tema näib olevat kindel ellujääja; iseküsimus on aga see, kas Sudaanil läheb sama hästi: võib juhtuda, et Bashiri valitsemise all muutub see maa ühendatud suveräänsest territooriumist geograafiliselt killustunud poliitiliseks turuplatsiks, kus suveräänsusestki saab vahetuskaup.

Politoloogidele ja poliitikakujundajatele meeldivad mudelid, ja poliitiline turuplats on hõlpsasti modelleeritav. “Turuplats” on siin midagi enamat kui metafoor, kui võtta arvesse, et nii hindu kui ka nõudmise ja pakkumise suhet on võimalik jälgida ja spekulatiivseid mulle kindlaks teha. Aga nagu maffiajõukude ja narkoparunite valitsetaval protektsiooniturul, nii on ka poliitilisel turul omi äraspidiseid jooni, sealhulgas võimalus, et konkurents kruvib hinnad üles, mitte ei löö neid alla. Kujutlege maad, mida hallatakse valitseja ja rea provintsieliitide vaheliste läbirääkimiste teel. Iga eliidiliikme võimu all on mingi üksus: hõim, maakaitsevägi, mässuliste rühmitus, äriettevõte või midagi taolist. Valitseja käes on tänu suveräänirendistele kontroll enamiku ressursside, sealhulgas välisabi üle. Provintsieliidid ei suuda kukutada valitsejat ja valitseja ei saa kõrvaldada provintsieliite.

Provintsieliidid tahavad valitsejalt oma ustavuse eest kõrgeimat hinda saada. Nad ihkavad nii kohti valitsuses kui ka ressursse, sealhulgas kauplemislitsentse, kohalikku maksustamisõigust ja lihtsalt sularaha. Süsteemis, kus vägivald tavaliselt kauplemisvahendite hulka ei kuulu, võivad provintsieliidid kasutada valimisi, demonstratsioone, boikotte ja streike, et valitsejat läbirääkimistelaua taha tuua. Tema tahab nende ustavuse eest maksta kõige odavamat võimalikku hinda ning võib ähvardada ressursside äravõtmisega, jättes nad poliitilisse kõrbe kärbuma. Ühes selle mängu variandis võib ta spondeerida võistlevaid eliite ja isegi anda neile voli õõnestada neid, kes nõuavad liiga kõrget hinda. Riikides, kus vahendite arsenali kuulub ka vägivald, võivad seda kasutada nii valitseja kui ka eliidid. Keskse tähtsusega on vajadus nimetada lojaalsuse hind – ja teha seda õigesti – ning seejärel otsustada, kui kaua see kehtib, enne kui alustada selle üle uut kauplemist. On veel teisigi küsimusi, näiteks valitseja staatus (ta ei pruugi olla enamat kui parajasti võistlevate kildkondade vaheline kompromisskuju) ja võimu määr, mis on mingi provintsi eliidil selle elanikkonna üle. Kuid eeldagem, et nii valitseja kui ka provintsieliidid on suhteliselt selgelt määratletud ja stabiilsed.

Sellele mudelile vastavatel maadel on kolm ühist omadust. Esiteks ei suuda nad kui riigid tulla toime poliitiliste konfliktidega oma territooriumidel. Aafrikas vastavad mudelile selles osas Kongo DV ja Sudaan, kuid mitte Etioopia; Aasias sobivad mudeliga küll Afganistan ja Pakistan, aga mitte Iraan. Teiseks on need riigid suured, mistõttu riigist väiksemad poliitilised üksused võivad nautida poolautonoomset eksistentsi. See võib osutuda võimalikuks ka väiksemates riikides, kuid lähestikkus ja tihedamad kultuurisarnasused soosivad teistsuguseid poliitilise kauplemise vorme. Ilma oluliste mugandusteta ei ole võimalik kohaldada seda mudelit Burundi taolisele väikesele riigile ja ammugi mitte Ruandale. Tähtis on ruumiline mõõde: mudel kehtiks Sudaani, Kongo DV, Afganistani, Tšaadi, Somaalia, Nigeeria puhul – mis on kõik hajutatud elanikkonnaga maad.

Kolmandaks, kuigi valitseja vajab võimulpüsimiseks võtmetähtsusega provintsieliitide ustavust, ei saa ta loota nende ressurssidele – need peavad tal endal olemas olema. Kui valitseja igapäevane taktikaline ülesanne seisneb eliitide lojaalsuse hinna madalal hoidmises, siis tema strateegiliseks väljakutseks on niisuguse patronaažisüsteemi säilitamine, mis oleks talle veel taskukohane, aga samas ka stabiilne. Valitseja õnneks on tema käsutuses suveräänirendised, eriti välisabi ja maavaradest saadavad tulud. Riigiehitaja õnnetuseks on globaliseerumisjõud muutnud patronaaži kulukamaks ja poliitilised turud kõikuvamaks. Lojaalsuse hinda on tabanud inflatsioon, ja tänapäeva valitsejad näevad suurt vaeva, et seda maksta. Headel aastatel võib valitsejal õnnestuda eliitide nõudmisi rahuldada. Langusaastad aga ei kahanda eliitide nõudmisi, vaid ainult valitseja maksujõulisust. Ühe lahendusena püütakse krabada loodusvarasid (või anda selleks voli eliidi liikmetele), abirahasid kõrvale kantida, võlgu võtta ja võileivahinna eest riigivara eliitidele maha müüa. Teine lahendus on patronaažisfääri vähendamine mõningatest kasusaajatest vabanemise teel, isegi kui see tekitab paksu verd ja konflikte. Kolmas võimalus on anda mõnele provintsieliidile luba riisuda naabri varasid – see on kõige odavam viis piiriala kontrollimiseks, mis võib aga läita lahendamatuid etnilisi konflikte. Klassikaliseks näiteks on Darfuri mäss.

Patronaažisüsteem võib sattuda kriisi ka kasvava nõudluse tagajärjel. Kui turule ilmuvad uued ostjad – naaberriigid, kuritegelikud kartellid, rahvusvahelised agentuurid –, kes kruvivad lojaalsuse hinna üles, siis võib valitseja seista silmitsi sama dilemmaga. Jätkusuutlikud patronaažisüsteemid on kaasahaaravad: nendesse on kaasatud kogu aeg kõik eliidid, või siis toimub mingi ettearvatav rotatsioon, mille puhul need, kes parajasti soosingus ei ole, keskenduvad sellele, kuidas olemasoleva süsteemi tingimustes uuesti soosingusse tõusta. Niisugused valitsejad nagu Mobutu Sese Seko Sairis, kes patronaažisüsteeme meisterlikult valdas, roteerisid võistlevaid eliite. Nii oli odavam süsteemi ülal pidada, kusjuures lisaeelisena takistas see parajasti soosingus olijaid üles ehitamast omaenda püsivaid patronaažisüsteeme. Aafrika poliitilises kõnepruugis tähendab demokraatia tavaliselt “õiglast osa” ehk “kõiki sama laua – st lõunalaua – ääres”. Eelistatud mudeliks on valimisringkondadel põhinevad parlamentaarsed süsteemid, sest esindaja valimise mõtteks on kindlustada tema kaudu riigi ressursside tagamine teatud piirkonnale. “Võitja võtab kõik” süsteem täidesaatva võimu moodustamiseks seda ei võimalda.

Jätkusuutliku patronaažisüsteemi hea haldamine tähendab vägivalla piiramist kauplemisvahendina – mis tähendab, et riigi julgeolekuorganid ei tohi muutuda liiga võimsaks, sest see ähvardaks kaasa tuua riigipöörde. Niisiis on strateegiaks “jaga ja korruta”: loo terve hulk julgeolekuteenistusi, millest igaühel on oma spetsialiseerunud patronaaživõrgustik, hajutades nõnda ohtu, mis ähvardab valitsejat tema enda julgeolekuülemate poolt. Samal ajal on tähtis püüda reeglitest rahumeelselt kinni pidada: üks Mobutu ja tema poliitiliste vastaste alahinnatud saavutusi oli see, et peaaegu 30 aasta jooksul hoidsid nad vägivalla rolli Sairi poliitilistes kauplemistes minimaalsena.

Aafrika iseseisvumispõlvkond koges omajagu kodusõdu ja vägivaldseid riigipöördeid, kuid need kaldusid jääma üheainsa riigi piiresse ja olid lahendatavad kas jõu või läbirääkimiste teel. Tollaste vägivaldsete konfliktide mall oli teistsugune kui praegu. Üsna tõenäoliselt esines Biafra konfliktis, Angolas, Burundis, Tšaadis ja Etioopia revolutsioonis, Eritrea ning Tigray sissisõdades, Somaalia (1988–1991) ja Lõuna-Sudaani (1980. aastate lõpp ja 1990ndate algus) kodusõdades rohkem vägivalda ja hävitust kui praegusel ajal. Kuid tollal polnud veel seda seadusetuse lahtiharutamatut tüüpmustrit mis praegu. Niisugused regionaalsed, omavahel kattuvad konfliktid nagu Libeerias–Sierra Leones–Guineas või Suurte järvede piirkonnas või Sudaanis–Tšaadis–Kesk-Aafrika Vabariigis, tekkisid alles hiljem.

Konfliktide loomuse niisugune muutus on seotud patronaaži monetiseerumisega: sellega, kuidas patronaažis on üha suuremat rolli hakanud mängima sularaha – ja iseäranis maksed konverteeritavates valuutades. See on laiaulatuslik, ehkki mitte üldkehtiv tendents (leidub mõningaid huvitavaid erandeid), ja põhjusi, miks see nii on läinud, pole raske mõista. Majanduse liberaliseerumise, mitteametlike ja rahvusvaheliste kriminaalmajanduste ja eeskätt majandusliku globaliseerumise tulemusel tõrjub konverteeritav valuuta välja kõik ülejäänud vääringud, olgu siis rahalised või mitterahalised, mille eest lojaalsust osta ja müüa. Materiaalne tasu on mis tahes patronaažisüsteemi keskmeks, kuid viimase põlvkonna patronaaž ei ole mitte üksnes monetiseerunud, vaid ka “dollariseerunud”. Poliitilised turud, mis ei piirdu enam üheainsa riigiga, sulanduvad nüüd piirialadel kokku ja muutuvad globaalseks. Sümboolseid tasusid, nagu tiitlid ja ordenilindid, hinnatakse madalamalt – ainus, mis loeb, on sularaha.

Need valitsejad, kes kannatavad legitiimsuse defitsiidi all – olgu sellepärast, et nad on alles hiljuti võimu haaranud ja peavad oma toetuspinda laiendama, või siis sellepärast, et nende poliitiline kapital on otsakorral –, jagavad välja sularaha. Naaberriigi valitseja, kes tahab rentida lojaalsust ka oma piiri tagant, käib välja sularaha. Afganistanis ostab CIA sõjapealikke ära dollaritega. Narkokartellid liiguvad Lääne-Aafrikasse ja leiavad, et raskustes rabelevad valitsejad on valmis oma suveräänsust sularaha eest välja rentima. Kui mitu naaberriiki seisavad silmitsi ühe ja sama nähtusega, nagu see on suuremas osas Sahara-alusest Aafrikast, kujuneb välja lõimunud ja reguleerimata turg. See teeb nõrgematest riikidest oma raharikaste naabrite ees abipalujad, ja suveräänsus ise muutub ostetavaks. Näiteks asub Kesk-Aafrika Vabariik kolme poliitilise turuplatsi äärel – nendeks on Hartumi ümber koonduv Niiluse oru turg, Saharat läbiv turg (mille patrooniks on Liibüa ja vahevööndiks N’Djamena) ja Kongo basseini / Suurte järvede turg (millel konkureerivad ostjad asuvad Kinshasas, Kigalis ja vähemal määral ka Kampalas) – ning see seab ta alamasse positsiooni. Kesk-Aafrika Vabariigi endine president Ange-Félix Patassé oli nooremaks partneriks Kongo mässujuhi Jean-Pierre Bemba koalitsioonis lihtsalt sellepärast, et Bembal oli rohkem raha.

Igal turul suunavad kauplemist infovood. Enne telekommunikatsioonivahendite revolutsiooni ja eriti Thuraya satelliiditelefoni tulekut tuli läbirääkimisi pidada silmast silma ja järgemööda. Siis oli valitsejal tänu meediavahendite, raadioside ning telefonivõrgu kontrollimisele kaks tohutut eelist. Ta teadis rohkem kui keegi teine, ja ta teadis, et kui tehing on kord juba sõlmitud, siis on provintsijuhil raske minna mujale ja kaubelda seal välja parem tehing. Tänapäeval saab tehinguid läbi ja üle rääkida ööpäevaringselt – isegi ühe ja sama lahingu kestel.

Rahvusvahelist tegevust nõrkades ja habrastes riikides kavandatakse, pidades silmas arengu, humanitaarabi, rahutegemise, rahuvalve ja institutsioonide ülesehitamise vajadust. Harva peetakse sekkumiste kavandamisel ja teostamisel silmas poliitilist turuplatsi. Sageli eiravad rahvusvahelised poliitikakujundajad ja diplomaadid patronaažisüsteemide ulatust ja tähtsust: nad teevad näo, nagu ei oleks patronaaži olemaski, või kui nad selle olemasolu möönavadki, siis käsitavad seda kui hälvet, mida võib julgelt eirata, või kui kuritarvitust, mida ei tohiks tunnustada. Mõned tegevuskavad on selgesti mõeldud patronaažisüsteemide lammutamiseks või asendamiseks. Puhuti aga, kui kaalul on suuremate riikide huvid, kasutavad ka rahvusvahelised mängijad turuplatsi teadlikult ära. Külma sõja ajal maksid Lääne võimud niisuguste valitsejate nagu Siad Barre, Daniel arap Moi, Jaafar Nimeiri ja Mobutu Sese Seko – rääkimata Pakistani, Tai ja Lõuna-Korea valitsustest ning Afganistani ja Laose mässulistest – lojaalsuse lihtsalt kinni. 2001. aastal maksti Afganistani võimumaakleritele suuri summasid sularahas, et osta nende ustavust nii kauaks, kuni Taliban kukutatakse.

Iga rahvusvahelise sekkumise vorm mõjutab turu toimimist. See kallutab lojaalsuse hinda, andes ostjale või müüjale rohkem ressursse või valikuvõimalusi või rentides otseselt teatud tegelaste ustavust, ning kiirendab turu dollariseerumist ja regionaliseerumist. Sanktsioonide taolised sekkumised võivad aidata süsteemi demonetiseerida või seda kuritegelikkuse poole kallutada. Praegusel ajal pole meil veel analüüsisüsteemi ega piisavalt vaatlusandmeid, et korralikult hinnata rahvusvaheliste tegevuste mõju turule, kuid mõningaid informeeritud oletusi on võimalik juba teha.

Niisugustel maadel nagu Nigeeria algatab valitsus regulaarselt korruptsioonivastaseid kampaaniaid. Kui arvesse võtta, et kõik Nigeeria poliitikud kuuluvad patronaažimehhanismidesse ja on seega suuremal või vähemal määral “korrumpeerunud”, tuleb küsida, kes siis korruptsioonivastases sõjas sihikule võetakse. Vastuseks on, et need, kes on nõudnud liiga kõrget hinda ja valitseja soosingust ilma jäänud. Näiliselt “institutsioonide ülesehitamisele” suunatud korruptsioonivastane kampaania muutub omaette patronaažiga manipuleerimise ja järelikult ka korruptiivse tegevuse tööriistaks. Poliitilisel turuplatsil oleks eliidiliikme ainuvõimalik loogiline reageering korruptsioonivastasele kampaaniale see, et ta püüaks korruptsioonivastase võitluse juhi poliitilist peremeest ära osta. Patronaažisüsteemist väljaastumine tähendaks otseteed poliitilisse unustusse.

Poliitilist kokkulepet tuleks sellel turuplatsil käsitada pigem renditehinguna kui juriidilise lepinguna. Kummalgi osapoolel ei ole erilist usku, et lepingu kehtivust saaks seaduse jõul tagada. Välistoetusel püsiva juhiga sõlmitud leping kestab ainult seni, kuni see toetus kestab olemasoleval tasemel. Niipea kui toetus kaob või kahaneb, hakkavad konkureerivad eliidid nõudma uusi läbirääkimisi. Seetõttu võib Kongos oodata, et ÜRO väekontingendi MONUC lahkumisele järgnevad uued ülestõusud, kus provintsieliitide juhid hakkavad nõudma soodsamaid diile. Kui ka Ühendriikide sõjajõude Afganistanis suurendatakse ja Karzai valitsus sõlmib kokkulepped hetkel, mil ta on kõige tugevam, siis vastu peavad need ikkagi täpselt senikaua, kuni turul püsivad just niisugused konkreetsed tingimused. Kui Ameerika väed hakkavad lahkuma, algab uus kauplemine, kusjuures mõlemapoolne vägivald on ülimalt tõenäoline. Mõlemal juhul kutsub rahvusvaheliste relvajõudude ja rahvusvahelise abi määramata tähtajaga kohalolek poliitilisel turuplatsil esile ebakindlust, mis ei kergenda lahenduse leidmist, vaid teeb selle keerulisemaks.

Mõnes muus kohas on rahvusvaheline tegevus suunatud valitsuse nõrgendamisele, või siis on selle tagajärjeks opositsiooni ustavuse hinna üleslöömine. Nii on läinud Darfuris, kus Hartumi rahvusvaheline häbimärgistamine ja rahvusvahelise kogukonna valmidus tuua kõnetribüünile ka vähese poliitilise või sõjalise võimekusega viletsalt organiseerunud mässuliste rühmitusi on kruvinud ülemäära kõrgeks hinna, mida mässuliste meelest oleks õige küsida. Rahukõneluste ajal oletasid mässulised, et Darfuri Päästmise (Save Darfur) kampaania võimaldab neil nõuda kõrgemat hinda, kui Hartum oli iganes valmis pakkuma, sellal kui Sudaani valitsuse läbirääkijad eeldasid, et Ühendriikide kindel toetus lepinguprojektile toob kaasa aktivistide tähtsuse languse, mistõttu valitsus saab mässu lõpetamise eest maksta odavamat hinda. Valitsus kartis lojaalsusehinna üleriigilist inflatsiooni, kui teised provintsieliidid hakkavad samasuguse leppe hankimiseks samu nõudmisi esitama – nii nagu darfurlaste nõudmised olid juba kasvanud Lõuna-Sudaani rahuleppe pretsedendi tagajärjel. Mässulised panevad üha vastu, lootes, et pineva rahvusvahelise huvi mõjul kerkib hind lakke, valitsus samal ajal käsitab seda endistviisi lihtsalt kui üht spekulatiivset mulli. Kui rahvusvaheline kogukond peaks Darfurist taanduma, jääb õigus valitsusele. Ja valitsus tunneb siis kiusatust uute läbirääkimiste teel tehing enda kasuks ümber teha, arvatavasti selleks ka jõudu appi võttes. Mis tahes praegu saavutatava lepingu kohusetruu täitmine sõltub sellest, kas rahvusvaheline huvi ja sekkumine kestab enam-vähem praegusel tasemel edasi.

Institutsionaliseerunud riigis toimuva konflikti puhul, kus tüüpjuhul on ka vastane institutsionaliseerunud, võivad rahuläbirääkimised omandada klassikalise kuju. Põhimõtteliselt oleks olnud võimalik saavutada läbirääkimiste teel töökindel rahulepe Sri Lanka presidendi ja Tamili Tiigrite juhi vahel: kui osapooled oleksid heas usus kokkuleppele jõudnud, siis oleks see lepe tehtud poliitiliste otsuste põhjal ka pidanud. ÜRO Eritrea ja Etioopia missiooni väekontingendi ülemal oli võimalik ajada asju ainult kahe armee staabiülematega, teades, et nende antud käske täidetakse. Kuid Sudaanis, Kongos või Afganistanis on valitseja täpselt nii tugev, nagu seda on parajasti kehtivad tehingud poliitilise eliidi liikmetega, kes säilitavad ulatusliku autonoomia. Asjaolude muutudes tehing tühistatakse, ja rahvusvaheliste rahusobitajate ning rahuvalvajate suureks nördimuseks ei saa tipptasemel antud lubadused kogu süsteemi ulatuses teoks. See kehtib isegi nii elementaarse asja puhul nagu relvarahu. President võib küll relvarahu välja kuulutada, kuid seepeale peavad peastaabi kindralid kokku tulema, et kokku leppida, mida see praktikas tähendab, ning rääkima läbi provintside väeülemate, sõjapealike, politseiülemate ja maakaitseväe juhtidega selle üle, kuidas nemad peaksid seda tõlgendama.

See tekitab kiusatuse kas süüdistada juhti sõnamurdmises või siis tunnistada endale, et süsteem on struktuurilt nõrk ning nõuab altpoolt üles lähenemist. Rahusobitaja võib jõuda järeldusele, et konflikt koosneb erinevatest kohalikest konfliktidest, millest igaüks koosneb omakorda mikrokonfliktidest, ja et rahu tegemiseks tuleb tegelda igaühega neist sellele vastaval tasemel. Nii tõmmatakse rahvusvahelised vahendajad, sealhulgas üha arvukamad konfliktilahendamisele pühendunud valitsusvälised organisatsioonid, kohalikku rahusobitamisse. Seal, kus asi valmistab rahvusvahelist muret, sekkuvad ka kõrgemad diplomaadid. Tänapäeval võib juhtuda, et ÜRO peasekretäri eriesindajad või isegi Julgeolekunõukogu saadikud püüavad lahendada piirkonnataseme lahkhelisid või koguni külakonflikte. Niisuguse lähenemise puuduseks on asjaolu, et iga sekkumine moonutab turgu. Mida kohalikumal tasemel sekkutakse, seda suurem on asjassepuutuva rahvusvahelise tegutseja suhteline kaal ja seega ka turumoonutus. Rahvusvaheline vahendaja ei saa oma teadmiste, oskuste ega ka kannatlikkuse poolest iialgi võistelda kohaliku tegijaga, ja vältimatult tõmmatakse ta kas ühele või teisele poolele. Võttes arvesse, et iga saavutatud kokkulepe kehtib ainult just nendes konkreetsetes tingimustes, ei saa niisugused sekkumised juba loomu poolest anda püsivamaid tagajärgi.

Lõpptulemusena jooksevad rahuoperatsioonid ummikusse. Need ei suuda konflikte lahendada, ja mida rohkem nad seda püüavad, seda suuremaks kasvab nende roll turuplatsi enda dünaamikas, mis tähendab, et nüüd ei saa nad ka sealt enam tagasi tõmbuda. Paljud rahusobitajad kaotavad igasugused illusioonid: nad näevad enda ees lõputuks venivaid missioone. Künism levib operatsioonide ääremailt keskmesse ja üha rohkem inimesi hakkab küsima: “Mida me siin õieti teeme?” Väiksema osaluspanusega riigid, kes on piirkonda sõdureid saatnud kas solidaarsustundest või põhimõtte pärast, ei hoia neid seal enam niivõrd oma algsetel poliitilistel motiividel, vaid sellepärast, et lojaalsus ülivõimule on kasulik (ustavuse hinna väljaarvutamine käib ka sekkuvate riikide seas). Üsna varsti saab Afganistanis olemise põhieesmärgiks NATO päästmine, Sudaanis aga ÜRO väärikuse säästmine – kui see juba polegi nii läinud.

“Hea valitsemise” normid, mis nõuavad rahvusvaheliste valitsemisstandardite järgimist ning mistõttu antakse abi valimisteks, valitsusvälistele organisatsioonidele, konverentside ning väljaõppekursuste korraldamiseks ja haridusvõimaluste laiendamiseks, on andnud oma panuse demokratiseerumise ja kodanikuühiskonna levikusse üle maailma. Kasvavad jõupingutused konfliktide lahendamiseks on aidanud kahandada konfliktide ja neis hukkuvate inimeste arvu. Aga see kahandab ka riikide poliitilise kultuuri eripärasid ja soodustab poliitiliste turgude monetiseerumist. Selleks et vastu panna selles mängus kaasalöömist nõudvale survele, peab riik olema märkimisväärselt enesekindel ja rahanduslikult autonoomne. Need, kes sekkumistele vastu panevad, on tihti ebameeldivad – nagu näiteks Põhja-Korea ja Birma –, kuid ka rahvusvaheline sekkumine ja rahuvalveoperatsioonid, nagu globaliseerumine isegi, on kahe palgega münt.

Tõenäosus, et dollariseerunud turuplatsidest võiksid saada võimekad, legitiimsed, institutsionaliseerunud riigid, üha kahaneb. Kui heita pilk minevikku, siis võib öelda, et pärast Teist maailmasõda avanes napiks kolmekümneks aastaks ajaaken, mil valitsesid soodsad tingimused toimivate riikide ülesehitamiseks seal, kus neid varem ei olnud. Hilisemal ajal on globaliseerumise jõud teinud riikluse poole pürgijatele klubisse pääsemise märksa raskemaks, kui mitte võimatuks. Dollariseerunud poliitilise turuplatsi dünaamika, mis on võimsam kui rahvusvaheline riigiehitustegevus, kindlustab maailma äärealadel dereguleeritud valitsemise malli. Niisuguse surve all saab olema raske säilitada seda trendi esinduspoliitika poole, mis on viimasel ajal ilmnenud mõnel Aafrika maal, kus puuduvad tugevad riigiasutused. Tõenäoliselt saab see trend tagasilöögi. Hajumas on ka väljavaated demokraatlike riikide ülesehitamiseks Kesk-Aasias. Selle asemel viitab poliitilise turuplatsi loogika madalatasemeliste, osalt kriminaalset ja osalt poliitilist laadi konfliktide jätkumisele, mille puhul lojaalsuste oksjonisaalis saab peamiseks kauplemisvahendiks vägivald.

Nii erinevad paigad nagu Afganistan, Nigeeria, Ida-Timor ja Somaalia võivad küll näiliselt olla väga kaugel rahvusvahelise kapitali tuiksoontest, kuid ometi ei ole nad sugugi vähem globaliseerunud kui Singapur või Holland: asi on lihtsalt selles, et nende globaalsed sidemed on sellist laadi, mida me eelistame mitte tunnistada. Rikka maailma nõudlus lõõgastust pakkuvate uimastite järele koos selle maailma poliitikute kangekaelse seisukohaga, et niisuguse turu varustamine on kriminaalne tegevus, pumpab reguleerimata poliitilistele turuplatsidele miljardeid dollareid. Veel rohkem miljardeid paiskab kehvasti kontrollitud lojaalsustasude näol maailma kõige rahutumatesse osadesse globaalne terrorismivastane sõda. Lääne valitsused kulutavad märkimisväärseid summasid, püüdes luua toimivat suveräänset riigivõimu keset “habraste” riikide klikipoliitikat, ja tsiviilsed, kõikihõlmavad ning kõigile taskukohased patronaažisüsteemid pühitakse minema. Nende riikide õnnetu elanikkonna jaoks on see kaotus täpselt sama laastav – ehkki me seda eriti möönda ei soovi – kui riiklike institutsioonide nõrgenemine.

 

 

Alex de Waal, Dollarised. London Review of Books, 24. 06. 2010. http://www.lrb.co.uk/v32/n12/alex-de-waal/dollarised

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon