See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali

Johanna Ross

Johanna Ross
See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali
Maarja Kangro, “Ahvid ja solidaarsus”

Maarja Kangrost on viimasel ajal kõneldud palju – mitte ainult tema roppudest luuletustest, vaid ka proosadebüüdist, novellikogust “Ahvid ja solidaarsus”. Üks huvitav küsimus, mida ei ole minu teada otsesõnu arutatud, mis aga siiski ridade vahelt paistab, on see, kuivõrd tuleks Kangro proosat lugeda groteski, satiiri või mõne muu huumori valda kuuluva žanrina. Groteski-sõna mainib “Ahve ja solidaarsust” arvustades Doris Kareva.[1] Samuti soosib vastavat lugemislaadi paralleel, mille tõmbab Mihkel Kunnus,[2]kõrvutades novelli “48 tundi” Aimée Beekmani 1978. aasta romaaniga “Valikuvõimalus”. Teataval määral juhib mõtteid sarnases suunas Sandra Jõgeva retsensioon “Intellektuaalse naise “Seks ja linn””[3]– olgugi et Jõgeva oma tekstis pidevalt rõhutab Kangro raamatu suuremat haritust ja elitaarsust, kehtestab pealkiri siiski jõuliselt võrdluse just nimelt komöödiaseriaaliga. Lõppude lõpuks kannab teos ka veidi naljatlevat nime, kus õilis voorus satub kõrvuti mingisuguste pärdikutega. Esikaant kaunistabki mossis gorilla portree.

“Ahvides ja solidaarsuses” on tõepoolest novelle, mida võib pidada puhtgroteskseks. Need on ilma minategelaseta lood: “Kunstimuuseumis” ja “Glabro”. (Rangelt võttes puudub minategelane ka novellis “Päikesereis (repriis)”, mis aga üldiselt sarnaneb pigem ülejäänud novellide kui kahe äsjamainituga.) Ühtlasi on need lood, mida kirjutaja “kolm” tõsiseltvõetavas lugemisblogis Loterii nimetab kogu nõrgimateks.[4]Olen selle hinnanguga nõus. Need tekstid on skemaatilisemad ja distantseeritumad, kujutades enesest peamiselt kultuurielu-alast satiiri. Sellesarnane on ka Vikerkaares (2010, nr 4/5) ilmunud “Žürii”. See satiir ei ole tingimata halvasti teostatud. Kuigi temaatika on teine, meenutab võttestik viimasel ajal meie kandis raamatuid ilmutanud kirjanikest kas või Armin Kõomäge: üdini klišeelikud tüübid ja olukorrad võimendatakse üles, nii et hakkab veidi naljakas. Kui Kõomäe puhul tähendab see narkoärikaid, eliitprostituute ja vaeseid pensionäre, siis Kangro puhul kontseptuaalkunstnikke ja kultuuripreemiate žüriiliikmeid.

Ent ei tasu lasta end pärdikutest petta. Raamatu ülejäänud, paremad lood on paremad just nimelt seetõttu, et need ei ole nali. Muidugi tehakse ka nalja, nii sõna, lause, lõigu kui loo tasandil; keeratakse vinti üle ja otsitakse teravaid situatsioone. Tekst on sädelev ja vaimukas. Asi ise on aga tõsine – sest arutatakse kirjutajale vahetult olulisi, nahalähedasi küsimusi. Kui libe tee ka ei oleks autori ja minategelase äravahetamine, jääb siiski mulje, et väga lähedal minategelase seljataga seisab Kangro ise. Veiko Märka tehtud intervjuus Kangroga peavadki nii küsija kui vastaja seda lähedust iseenesestmõistetavaks.[5] Kui Kunnuse ennist mainitud paralleel Beekmani “Valikuvõimalusega” on väliste tunnuste järgi kahtlemata täiesti õigustatud (mõlemad tekstid räägivad naisest, kes lapse soetamise eesmärgil sihikindlalt meest otsib), siis vahe on just selles, et Beekmani puhul on autorit peategelasest lahutama ette nähtud terve kuristik. Nõnda võibki tema romaan olla grotesk, Kangro novell(id) pigem mitte.

Missugune see autorilähedane minategelane siis on? Tema formaalsed parameetrid on Sandra Jõgeva juba viidatud arvustuses ammendavalt kokku võtnud: “rahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silmaringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas”; tegeleb kirjanduse ja/või kunstiga, evib rohkesti vaba aega. Lisagem seltsivale ja tegevushimulisele naispeategelasele tõsiasi, et suurem osa jutte keerleb sugudevaheliste suhete ümber – ning elutervelt skeptiline inimene võib kaks ja kaks kokku panna ja otsustada: vististi on tegu järjekordse naistekaga, olgugi see siis keskmisest pretensioonikam. Ent nii see muidugi ei ole, käesolev on harukordne juhtum, mil kaks ja kaks teeb kokku viis. Naistekat ei meenuta “Ahvid ja solidaarsus” mitte millegi poolest. Seda võiks põhjendada temaatiliste nüansside või õigemini nende puudumisega: ei tehta juttu näiteks välimusest, riietest, sõbrannatamisest – isegi mitte naljatlevalt, isegi mitte põlastavalt, lihtsalt ei tehta. Peamiseks teguriks on aga just nimelt minategelane, täpsemini tema hääl, mis määrab kogu teksti koe. Ta kõneleb vahedates, hästi sõnastatud lausetes; on rahulik, ratsionaalne, sageli kalgilt lõbus ja absoluutselt enesekindel. Ta on ka objektiveeriv sõna mitmes mõttes: lisaks selgele ja kargele, objektiivsust taotlevale kirjelduslaadile käsitleb kõneleja kaasinimesi tihti enam-vähem elutute esemete, mingite funktsioonidena omaenese elus. Samas annab tooni kohati päris kibe eneseiroonia, mida hästi esindab enesepildistus novellist “Külas”: “Elas kord printsess Hernetera. Ta oli fašist.”

Selle kõige põhjal tahaks väita: Kangro minategelane ei ole klassikaliselt naiselik. Endal oleks muidugi ebamugav nii essentsialistliku väitega esineda, aga õnneks on midagi sarnast välja öelnud oraakel (:)kivisildnik: Kangro on eesti naisliteraadi kehasse sündinud briti poissmees.[6] Tõesti aimdub “Ahvidest ja solidaarsusest” mingit rollide pahupidisust, ümbermängimist. Raamatut võib näha “vastulöögina” kaanoniks ladestunud kirjandusele, kus nagu üks mees objektistatakse naisi – üldse mitte tingimata pahatahtlikult, mitte õelalt ja meelega alavääristades, vaid täiesti vahetult ja loomulikult. Selle kõige ilmsemaks väljenduseks on sundimatult esitatud seksuaalsed solvangud. Ühena arvututest võimalikest paralleelidest: raamatus “Naised” sedastab mitte küll briti, vaid ameerika poissmees, üks metsiku kirjanikumehelikkuse kehastajaid Charles Bukowski armsa iseenesestmõistetavusega, kuidas ta (minategelane) hakkab vahekorrajärgsel hommikul põlgama naist, kes ei ole end vahepeal tema spermast puhtaks kasinud. Just samamoodi kirjeldab Kangro novellis “Impotent ja surm”, kuidas ta (minategelane) suhtub suguvõimetusse mehesse – samasuguse põlgusega, ehk kerge kaastundega, ent ikkagi haletsevalt, igal juhul ülalt alla. Bukowskit (kui prototüüpset meesautorit) ja Kangrot, kes üldiselt on küll väga erinevad kirjanikud, ühendab just see, et oma (minategelase) puuduste rahulolev, häbenematu, eneseteadlik eksponeerimine ei takista neid hetkekski langetamast väga karme hinnanguid teiste inimeste, eriti vastassugupoole kohta. Märkimist väärib siinjuures, et minu meelest ei saaks ka kõige karmim kriitik seda Kangro puhul nimetada kibestunud feministi sepitsuseks; siin ei ole jälgegi puhisevast, vihasest ja vaevalisest tagasitegemisest. Tema “vastulöögi” võib panna jutumärkidesse juba seepärast, et see on antud nautides, mängleva kergusega, elegantselt ja tehnilises mõttes laitmatult, igapidi imehästi. Nõnda tuleb see lunastusena paljudele rahulolematutele, kes ei ole rahul ei status quo’ga ega ka selle igava, elu mitmekesisust lamestava poliitkorrektse lammutamisega.

Poliitiline ebakorrektsus on kahtlemata briti poissmehe üks tunnusmärke. Tegelikult oleks ühekülgne ja ebaõiglane lugeda Kangro teost pelgalt sooaspektist lähtuvalt kui “antinaistekat”, kuna seal käsitletakse veel palju muid, kirjumaid teemasid – ja seda tehakse pea alati käibivatest viisakuskonventsioonidest hoolimata. Ei ole ju tänapäeval hea toon nimetada töölist ahviks, paksu inimest morsaks – ja ehk ka mitte iseennast fašistiks? Niisuguste avaldustega Kangro tegelased aga esinevad ning neid ei mõisteta selle eest ühemõtteliselt hukka. Proosas paistab poliitiline ebakorrektsus põnevam kui luules. Esiteks on tugev mässulise punkluule traditsioon Eestis nagunii juba olemas; teiseks on luule olemuselt loosunglikum, iga rida kipub muutuma manifestiks, poliitiliselt ebakorrektsed manifestid aga riskivad eriti kergesti minna lihtsalt labaseks või koguni rumalaks. Seevastu proosa annab Kangrole võimaluse olla esmalt julgem ja provotseerivam ning seejärel omaenese loosungid ka proovile panna ja lahti kirjutada. Osutub, et ta teeb seda tõepoolest meisterlikult ja veenvalt.

Eriti ebakorrektseks ja sestap põnevaks kipuvad ennast kruttima need teemad, millele lähenetakse isiklikult, “mina” ja ehk koguni keha kaudu. Kangrot on võrreldud teise hiljaaegu proosas debüteerinud naiskirjaniku Elo Viidinguga ja tõepoolest võib tema novellides näha kerget psühhoanalüütilist kallet nagu Viidingulgi. Psühhoanalüüsi ei pea Kangro muidugi tõsimeeli teeks valgustuseni, ent raamatut saab lugeda kui mitteteadvuslike hirmude ja painete uurimist. Sugudevaheline läbikäimine, eriti seks, on selleks ometigi suurepärane pinnas; kirurgiliselt peent käsitlemist leiavad aga ka suhted lihtsalt võõraste (samasooliste) inimestega: juhuslik ja ootamatult, absurdselt vägivaldne konfrontatsioon (mille tipnemisel nähakse vastase näos väga klassikalise motiivina iseennast) või lihtsalt kehaline vastikus seoses laiguliste aluspükste ja puhastamata kannariividega. Kohati läheb sümbolism hillitsetuma maitse jaoks üle piiri, näiteks kui niigi kõneka pealkirjaga loo “Impotent ja surm” kulminatsioonina paiskub naisele näkku “valge siidine paks mass” (muidugi auto turvapadi), üldiselt aga uuritakse vastavaid küsimusi kuivemalt ja maitsekamalt.

Tungilisi allhoovusi tasakaalustab nendega läbipõimunud vahe loogiline mõte, vähemalt niisama hoolimatu ja üleannetu. Mõned üldistused kipuvad küll libastuma, näiteks ennist viletsamaks peetud novellides esinev arutamine kunsti piiride üle ei ole nii nauditav, kui võiks – see jääb abstraktseks ja tühjaks. Jällegi tulevad võitjaks need olukorrad, kus areenile astub võluv ja võitmatu minategelane oma veenva isikliku vaatepunktiga. Raamatu esimeses novellis “Stipendiaat” satub ta näiteks Itaalias viibides ühe kohaliku prouaga tulisesse vaidlusse selle üle, kas Eestit saab pidada kultuuritraditsioonidega maaks. See, et avanovelli põhiteema ei ole mitte inimeste, vaid hoopis riikide vahelised suhted, on sissejuhatusena vahest veidi eksitav, ent teisalt suunab seda paremini nägema ka ülejäänud novellides laiemaid üldistusi. Väga veetlevalt (ja poliitiliselt eriti ebakorrektselt) ristatakse vaimumõõku ka teose niminovellis. Tore on vahelduseks lugeda seesugust, viimasel ajal haruldaseks jäänud laadi teksti, kus tuumaks ja selgrooks ongi põhimõtteline vaidlus, mitte ei ole autorile põnevana tundunud “suuri ideid” piimasabas seisvale tegelasele meelevaldselt pähe kleebitud. Õieti tekib himu teada saada, mida arvaks(id) kõneleja(d) paljudest muudestki kuumadest teemadest: religioonist, patsifismist, ökoloogilisest eluviisist või minu pärast kas või astmelisest tulumaksust. Seda kõike hoiaks pateetiliseks kiskumast valvas kõrvalpilk: Kangro minategelane väitleb kirglikult, teinekord koguni füüsiliselt, kommenteerib omaenese tegevust saatetekstis aga kaunis irooniliselt ja madaldavalt. Jällegi on väga naljakas – aga ometi mitte nali.


[1] D. Kareva, Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja solidaarsusest. Eesti Ekspress, 29.05.2010.

 

[2]M. Kunnus, Sarvedega peremudeleid ehk Võrdõigusluse õnnetusi. Sirp, 01.04.2010; 09.04.2010.

 

[3] S. Jõgeva, Intellektuaalse naise “Seks ja linn”. Sirp, 04.06.2010.

 

[4]http://loterii.blogspot.com/2010/06/maarja-kangro-ahvid-ja-solidaarsus-2010.html

 

[5] Maarja Kangro – liiklusmärkide madonna. Eesti Ekspress, 25.06.2010.

 

[6] Keda sina viimati lugesid? Kivisildnik Maarja Kangrost. Vikerraadio, 27.07.2010. http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1395221/

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon