Mõista, mõista, mis see on?

Hasso Krull

Hasso Krull
Mõista, mõista, mis see on?
Eksplitsiitsus ja implitsiitsus

1.

Tulevik on mõistatus. Võib-olla oleks kõige parem, kui me tulevikust midagi ei teaks; ometi me teame juba, teame vähemalt seda, et midagi on juba sündimas, miski tekib praegu, kuigi meie seda ei näe, miski on juba avanemas, idanemas, puhkemas, aga meie ei tea veel seda, või vähemasti usume, et me sellest midagi ei tea. On tohutult palju asju, mida me ei saagi näha, isegi kui need toimuvad meie enda sees – aga isegi kui me ütleksime, et me sellest midagi ei tea, sest see jääb meie silme eest varjule, teaksime ikkagi, et see on kusagil toimumas, sest me ju tunneme seda ilma nägematagi ja varem või hiljem ka teame seda, isegi kui me ei tahaks sellest midagi teada. Aga tegelikult me tahame: tahame ikkagi, olgu see tulevik meie jaoks halb või hea, me tahame teda ikkagi, hoolimata sellest, et ta võib sisaldada peaaegu kõike, peaaegu kõike head ja peaaegu kõike halba. Seepärast tahaksimegi tuleviku mõistatust kas või osaliselt lahendada – kas või ainult sellepärast, et siis me kas või osaliselt teaksime, mida me õieti tahame.

Kuid miks me tahaksime teada, mida me tõeliselt tahame? Eks teostu meie tahe ilma teadmatagi, pimeda sisemise tungi jõul, ja siis me saame takkajärgi niikuinii teada, mida me õieti tahtsime – saame seda teada isegi siis, kui me parema meelega ei tahaks sellest enam midagi teada? Nii näib küll olevat. Kuid ometi on kahe teostumise vahel ka oluline vahe: kui me kas või hämaraltki aimame, mida me tõeliselt tahame, teostub meie tahe teistmoodi, võib-olla pehmemalt ja mahedamalt, võib-olla kirkamalt ja ägedamalt, aga igatahes kulgeb protsess teisiti. Meie tahe on siis meile justkui lähemal, me oleme rohkem oma tahte juures, läheme kergemini oma tahtega kaasa, samastume sellega hõlpsamini. Ja isegi kui lõpptulemus näib lõppkokkuvõttes üks ja seesama, ei ole ta seda päriselt, sest me ju liikusime teisiti, mõjutades sellega mitte üksnes seda, kuidas meie tahe teostus, vaid ka seda, mis teostumisest edasi saab – kuidas hakkab teostuma see, mis hakkas olema eos juba protsessi käigus, olles kindlasti teisiti eostunud, kui meie tahe oleks teisiti teostunud. Kõik see ei saa meid ükskõikseks jätta. Seepärast tahamegi juba praegu mõistatada, et hiljem oma mõistatuse lahendust paremini mõista.

Loogiliselt on iga mõistatus implitsiitsuse võrdkuju. “Mõista, mõista, mis see on: pisikene mustukene, silmad peas kui sibulad, kõrvad kikivikikesed, jalad tillitallikesed, käib kõik muud puud, kahe kännu otsa ei jõua?” Implitsiitsus on mõistatuse mõte, sest lahendus on ainult ajutine, lahendus sõlmib küll mõistatuse lahti, aga ta ei sõlmi lahti mõistatuslikkust, implitsiitsuse jätkuvat peidetust. Kui oleme ühe mõistatuse lahendanud, ei ole me sellega veel lahendanud kõikide mõistatuste mõistatust. Kogu implitsiitsust ei saa kunagi eksplitseerida, kõike varjatut ei saa avalikuks teha, sest implitsiitsuse vorm jääb alles, ta nihkub lihtsalt uude mõistatusse, mille me võime küll samuti lahendada, aga võimata seejuures tõkestada uute mõistatuste loomist. Sest mõistatus luuakse nagu kuu: peaaegu mitte millestki, peaaegu sündimatust, peaaegu olematuks kahanenust, lõpu ja alguse ebamäärasest üleminekupunktist. Võib öelda, et mõistatuses on tema tulevik tagurpidi sees, see on justkui mõistatuse vormi kokku keritud. Lahendades mõistatuse, olemegi juba tema tulevikus, oleme tema implitsiitsuse eksplitseerinud. Niisamuti on tulevik implitsiitselt sees kõiges selles, mida näeme, tajume ja tunneme, aga enamasti ei ole ta veel mõistatuseks vormitud, ei ole antud küsimusena, mis muudaks ta ligikaudu eksplitseeritavaks juba praegu. Selleks, et tulevikust saaks tõeline mõistatus, peame tähelepanu koondama sellele, mis on praegu veel kõige ähmasem, mis on alles eos; ja kui me nüüd näeme selles üht implitsiitset, tagurpidi kokkukeritud mõistatust, siis olemegi hakanud ennustama.

2.

Ennustustel on kolm põhilist allikat. Ennustada võib võõraste, väliste märkide põhjal, mis näivad olevat inimesest täiesti sõltumatud: sellise “ebainimlikule maailmale” orienteeritud ennustamise klassikalised versioonid on astroloogia ja numeroloogia. Astroloogiale annab tema erilise aura taevakehade ligipääsmatus, nende külm ja ükskõikne kaugus, millel ei paista olevat maapealse eluga mingit seost – ometi valitseb seal suurejooneline korrapära, mille võib peente ja mitmeastmeliste tõlgendustehnikate kaudu ühendusse viia inimliku maailma rütmidega, inimeste tunnete ja tahtmistega ning isegi ajalooliste protsessidega. Numeroloogia omakorda lummab puhta ideaalsusega, matemaatiline jäikus on siin ühendatud sümboolsete väärtustega, mida saab lõputult kombineerida, nii et tähenduste loomise ruum on väljapoole avatud otsekui küllusesarv. Muidugi loevad väliseid märke ka ennustajad, kes divinatsiooni ei taotle ega püüagi vahendada mingit suurt kosmilist teadmist; seepärast võib astroloogia ja numeroloogia kõrvale seada ka meteoroloogia ja seismoloogia, mille prognoosid seostuvad inimliku eluga kaudsemalt, aga mõjutavad lõppkokkuvõttes ikkagi paljude käekäiku.

Teine ennustamisvõimalus on vaadata, kuulata ja jälgida inimest ennast: needki märgid võivad mõnikord tunduda “välised”, aga nad on samal ajal ikkagi kõige lähedasemad, kõige omasemad, kusagilt seestpoolt välja kiirgavad, nii et neid oleks kohasem nimetada sisemisteks märkideks. Sisemiste märkide lugemise kõige tuntumad vormid on Lääne kultuuris ilmselt hiromantia ja oneiromantia. Mustlased ennustavad Euroopas ikka käejoonte järgi: iseenesest väheütlevad kurrud peopesal narrativeeritakse, teisendatakse elulooliseks jutustuseks, hoides samal ajal ennustuse subjekti kätt, pannes tähele tema õrnu võpatusi, aimatavaid ootusi ja hingevärinaid. Unenägude tõlgendamine näib olevat päris muistne praktika, selle kirjanduslik traditsioon ulatub Artemidorose “Oneirokritikast” Freudi ja Jungi psühhoanalüüsini; sellise ennustamisviisi lähedane sugulane ongi tänapäeva psühholoogia, mille valda peaksid kuuluma ka eelaimused, ootused, lootused, põhjendamatu enesekindlus või ärevus kui spontaansed inimlikud märgid, mis lausa ise nõuavad tulevikuennustuse avamist. Lisada võiks veel oraaklid, seestumuse, kõhurääkimise jne, kuid kindlasti tegelevad inimlike märkide analüüsimisega ka paljud tänapäeva ühiskonnateadused: sotsioloogia, politoloogia ja majandusteadus, kus tuleb paratamatult kogu aeg ennustada.

Kolmas ja võib-olla kõige huvitavam ennustamisviis on see, kui ennustaja ise sekkub vaevumärgatavalt tuleviku määramatusesse, lisades sellele midagi veel omalt poolt – justkui ei olekski tulevik piisavalt tundmatu, arusaamatu ja ebakindel. Selline ennustamine põhineb tahtlikul juhuse tekitamisel, rituaalsel liisuheitmisel, ja kuna ta lisab tuleviku virtuaalsele määramatusele veel oleviku aktuaalse määramatuse, võiks teda pidada ka sisemiste ja väliste märkide kokkuviimise tehnikaks (jääb ju selgusetuks, kas juhus lähtub inimese teadvustamatutest liigutustest või välismaailma võngetest). Lihtne näide võiks siin olla kaartide panemine; siiski tundub, et juhuse tekitamise kõige klassikalisem näide on Hiina muutusteraamat, mis ühe tõlkija sõnade järgi taotlebki “Taeva ja inimkonna ühtesulamist orgaaniliseks tervikuks”. Seesuguse eesmärgini jõudmiseks tuleb jälgida kosmiliste protsesside muutlikkust, sest “muutumine on ainus muutumatu printsiip”.1 Kosmilisse muutumisse saab paradoksaalsel kombel siseneda, kui selle pidevus näiliselt katkestatakse puhta juhuslikkuse abil: just siis ilmubki inimesele muutumise ettenähtamatu püsivus, tuleviku tõeline määramatus, mis võib ajutiselt väheneda ainult siis, kui määramatuse määra on hetkeks üle mõistuse suurendatud. Samalaadne on Ifa ennustamissüsteem Lääne-Aafrika jorubadel, mis püüab ettehaaravalt hõlmata kogu inimese elukäiku. “Varsti pärast lapse sündi palutakse babalawo’l [ennustajanõial] tema saatust ilmutada. Määratud salm, mis on seotud liisuheitmisel saadud figuuriga, võib ennustada, millisel elualal laps tulevikus edu võiks saavutada, ja mõnes mõttes ongi see lapse tulevase elu kaart. Vahel uuristatakse see figuur pudelkõrvitsa kooretükki, et ta ära ei ununeks; kui laps suureks kasvab, võib ta babalawo’t paluda, et see tema värsse talle lausuks.”2 Kui otsida juhuse tekitamisel põhinevale divinatsioonile mingit uuemat vastet, sobib selleks ainult kaoseteooria, mis püüab luua ennustamatute dünaamiliste süsteemide mudeleid.

Kõik need kolm ennustamisviisi – ennustamine väliste märkide, sisemiste märkide ja juhuse tekitamise abil – on aga siiski koondunud samalaadse eesmärgi ümber. Kõik nad lähtuvad rohkem või vähem veendumusest, et tuleviku määramatust ei saa kõrvaldada: võime küll nähtavale tuua tema varjatud eeldusi, eksplitseerida implitsiitsust, aga tulevik jääb ikkagi mõistatuslikuks, talle jääb omaseks määramatuse paine, mis on ühest küljest vabaduse eeldus, aga võib teisest küljest ka ahistada ja hirmutada. Sellise määramatusepaine vähendamiseks tulebki aeg-ajalt ennustada. Vahendid pole nii olulised, ja isegi erinevus teadusliku prognoosi ja muistse divinatsiooni vahel ei ole nii suur, kui arvatakse. Mõlemal juhul sõltub tulevik ikkagi ennustuse subjekti otsustest, tema tõlgendamistahtest ja vastuvõtuvõimest. Võime küll väita, et prognoosid ei nõua holistlikku, kosmilist maailmanägemist, mida eeldab divinatsioon; kuid siiski on nende vahel juba olemas üleminekuala, kus niisuguse eristuse tähtsus silmanähtavalt vähenema hakkab. See üleminekuala on tänapäeva süvaökoloogia (deep ecology), mille kohta Fritjof Capra on kirjutanud: “Süvaökoloogiline teadlikkus on lõppkokkuvõttes spirituaalne või religioosne teadlikkus. Kui mõistame inimvaimu teadvuseviisina, kus indiviid tajub oma seotust ja ühtekuuluvust kosmose kui tervikuga, saab selgeks, et ökoloogiline teadlikkus on oma sügavamas olemuses spirituaalne. Seepärast polegi midagi imelikku selles, et süvaökoloogilisel teadlikkusel põhinev uus tõelusekäsitus, mis praegu ilmuma hakkab, sobib hästi kokku nn “igipüsiva filosoofiaga”, mis on omane spirituaalsetele traditsioonidele – olgu selleks kristlike või budistlike müstikute vaimsus või põlisameerika pärimuses peituv filosoofia ja kosmoloogia.”3 Samal ajal on süvaökoloogia kindlasti see ala, kus kõige ägedamalt püütakse eksplitseerida võimalikke tulevikke, mille implikatsioonid on meie igapäevases elukeskkonnas järjest vähem varjatud; siin ennustatakse kirglikult protsesse, mis tõesti ei ole enam mägede taga või on otse meie silme ees juba alanudki. See tähendab, et süvaökoloogia nõuab meilt üht: meie, inimesed, peaksime ükskord ometi teadvustama, mida me tõeliselt tahame – me peaksime selle vähemalt osaliselt teadvustama. Sest tulevik on mõistatus, mida lahendama asudes me juba hakkame seda kujundama; ta on mõistatus, mille mõistatamine on mõistmine, et tulevik toimub juba praegu ja varem või hiljem saame me sellest teada, isegi kui me sellest praegu mitte midagi teada ei taha.
3.

Peter Sloterdijk on oma “Sfääride”-triloogia kolmandas osas kõnelnud “antropogeensetest saartest”, hominiidide varastest kooselupesadest, kus need “tänu oma eraldumuse seniolematule mõjule inimesteks muutuvad”.4 Inimesed ei oleks kunagi inimesteks saanud, kui nad ei oleks “saarestunud”, eemaldudes teistest liikidest ja luues oma ruumi, kus nende küpsemine liigina toimus justkui kasvuhoonetingimustes. “Inimesekssaamise paiga topograafia on selgepiiriliselt välja joonistatud siis, kui seletatakse ära sündmuse ja tema toimumispaiga vaheline seos: sel juhul võrdub ontoloogilise saare inimestekandmise-võime inimesekssaajate võimega vallandada ontoloogiline sündmus, maailma-efekt oma koosolemisviisi abil” (lk 359). Sloterdijk kirjeldab niisugust “antroposfääri” üheksamõõtmelise ruumina. Üks neist mõõdetest on nn aletotoop (Alethotop), tõe tekkimise paik, kus asjad muutuvad silmanähtavaks ning ühtlasi ka sõnastatavaks või kujutatavaks (lk 429).

Aletotoobi asukad jagunevad varakult kaheks: ühed, keda “tõepinged tugevasti erutavad”, ja teised, kes “kognitiivsetest stressiolukordadest pigem kõrvale hoiavad”. Asjatundjate suhe tõega on isiklik, sest nemad “koguvad teadmisi selle kohta, mis on peidetud, uurivad möödunud ja tulevasi asju – osalt omal riisikol, osalt võluri või õpetlase kuju varjus”, sellal kui teised “rahulduvad esmaste silmanähtavustega, kollektiivselt ladestunud kogemuste ja tähendustega, hõimuiidolite jutuga” (lk 431). Esimesse rühma kuuluvad šamaanid, preestrid, prohvetid, nägijad, kirjanikud, filosoofid ja teadlased, teise rühma aga hõimu lihtliikmed, kirjaoskamatud, patsiendid, usklikud, empiirikud, võhikud, ajalehelugejad ja televaatajad. Lõhe nende kahe rühma vahel kasvab ajapikku nii suureks, et samas ühiskonnas näib kõrvuti elavat kaks erinevat rahvast, ning “mõned vaimust rikkad pakuvad välja antropoloogilise eristuse, mis eemaldab teadjad lihtsurelikest peaaegu samavõrd, kui liigierinevus kaugendab inimese kõrgematest loomadest” (lk 432). Sloterdijk toob näiteks mõnede “tarkusekangelaste” sünnilegendid (Gautama Buddha, Laozi, Jeesus) või ajaloolised jutustused suurvaimude kultusest (Pythagoras, Platon, Konfutsius, Newton, Goethe), mis selgesti viitavad seesugusele lõhele ning selle kaugeleulatuvale mõjule “kollektiivses tõeruumis”.

Teadjate kogukonda kuuluvad alati ka ennustajad. Samas ei piisa ennustamiseks mis tahes teadmisest, pärimuse või ajaloo tundmisest, möödunu mäletamisest. Kuigi eeldame, et tuleviku alged on implitsiitselt peidus juba olevikus – et olevik on tuleviku seeme –, ei või me tuleviku ennustamist siiski usaldada kellegi hoolde, kes tallab vaid tuntud radu ja usub, et ettevaatus on tarkuse ema. Ennustajaks sobib pigem külahull kui tubli talumees, pigem kaardimoor kui valvas naabrimutt. Tõele pühendumine nõuab ennustajalt teatavat eraldumust, arusaamatut distantsi ilmselgete ja silmanähtavate asjade suhtes, kummalist erapooletust, mida ei või ometi segi ajada ükskõiksusega. Kõige olulisem on aga ennustaja puhul võime tajuda samaaegselt väga paljusid võimalusi, mida aktuaalne maailm virtuaalselt endas sisaldab – ehk (kui kasutada Margus Oti eestipäraseid vasteid) tajuda käesolevas väesolevat. Ja et väesoleva ookeanis mitte uppuda, peab ennustaja appi võtma intuitsiooni: ta annab juhtnööre, kuidas mõnes võimalikus olukorras käituda, pakub erinevaid lahendusi ja mõnikord eelistab põhjendamatult üht tõlgendust teisele. Nii talitades mõistatab ta intuitiivselt mõistatusi, mille lahendusi ükski inimene varem kokku pannud ei ole.

Just see intuitsiooniga täidetav tühik tekitab ühe olulise küsimuse: mis siis, kui ennustaja ei olegi erapooletu, kui teda ajendavad isiklikud eelistused või välised huvid, kallutades tema hinnanguid juba etteantud suunas? Selline kahtlus võib meid sundida ennustustest üldse loobuma kartuses, et tegu võiks olla nn isetäituva ennustusega, teatavat laadi näpunäidetega, mis iseenesest suunavad ühe võimaliku tulevikuversiooni teostumise poole. Teisest küljest võib ennustaja seada ka ennustuse algtingimused nõnda, et tulemus on tema jaoks ettearvatav – st ta koostab ise mõistatuse, mille lahendus seejärel võidukalt esitatakse kui ennustamistöö tulemus. Niisugune oht kummitab eriti tänapäevaseid teaduslikke prognoose, kus eksperdid ise koguvad vajalikke andmeid, ise valivad andmete töötlemiseks sobiva meetodi (või koguni leiutavad selle) ning viimaks analüüsi tulemusi ise ka tõlgendavad. Nagu osutab Sloterdijk, on “päris paljud tänapäeval aru saanud, et eksperte valides saab ise valida ka ekspertiisi tulemuse” (lk 438). Kui jälgida kas või kliimamuutustega seotud arvamustesõda viimase viieteistkümne aasta jooksul, ajab keskkonnauurijate korruptiivsus tõepoolest hirmu peale. Enamiku teadlaste maksiimiks näib olevat tuntud ütlemine “kelle leiba sööd, selle laulu laulad”. Alati, kui kuuleme mõnest pahaendeliste tulemustega uurimusest, võime oodata peatselt ilmuvat uut eksperthinnangut, mis selle ümber lükkab; tihtipeale võib ekspertiisi vastuse ära arvata juba siis, kui meil kuidagi õnnestub välja selgitada, kes on uurimuse tõeline rahastaja. Šarlatane ei tunne tänapäeval ära mitte sellest, et nad keerutaksid lauda või vaataksid kohvipaksu – ei, nad hoopis korraldavad teaduslikke konverentse! See tähendab, et enne eksperthinnangu kuulamist peaksime kõigepealt alati korraldama ekspertiisi ekspertide endi kohta.

Kui ennustajaid enam ei saa usaldada, muutub tulevik mõistatuslikumaks kui kunagi varem. Veel enam, tulevikust võib saada mõistatus, mida ei osatagi kokku panna – mõistatus, mida ei osata küsidagi. Implitsiitsuse eksplitseerimisest pole siis enam kasu. Sellest ummikust pääseb välja ainult siis, kui veel kord küsida, mis on õieti inimeste jaoks põhiline? Mis on need väärtused, millest me mingil juhul loobuda ei saa? Ja vastupidi, millised on väärtused, mis üksnes näivad meile paratamatud, millele on omane teatav maskeering, paratamatuse illusioon? Kui neile küsimustele suudetaks vastata, siis suudetaks mõne aja pärast ka arukamalt ennustada. Kui aga seda ei suudeta, jääb loota vaid hiinalikule tõdemusele, et “muutumine on ainus muutumatu printsiip”.

1 The Complete I Ching. The Definitive Translation by the Taoist Master Alfred Huang. Rochester, 1998, lk 1.

2W. Bascom, The Yoruba of Soutwestern Nigeria. Berkeley, 1969, lk 72.

3F. Capra, The Web of Life. London, 1996, lk 7.

4P. Sloterdijk, Schäume. Sphären III. Frankfurt am Main, 2003, lk 357. Edaspidi viited tekstis.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon