Uusaususe taak: poeedi piinad

Jürgen Rooste

Jürgen Rooste
Uusaususe taak: poeedi piinad

1.

Mu isa küsis hiljuti mult, kuidas mu raamat edeneb. Mis raamat, ei saanud ma kohe aru. Siis meenus: olin talle ühest ideest rääkinud, see puudutas me suguvõsa ja teda ennast ka, ja ta oli mulle seepääle mitu väikest lugu jutustanud. Mu isa ei ole suurem ilukirjandusesõber, ma usun, et ta vaevu mõistaks mõnd tänast eesti kirjanikku nimetada, aga see asi tekitas tas huvi. Esiteks muidugi, et nood lood ja seigad kaduma ei läeks, ja teiseks saab ta aru, et sellisel kirjandusel on justkui mingi olemuslik põhjus, oma mõte sees. Ma muidugi pole saanud toda raamatut kirjutada, aega ja raha selleks pole, mis teha. Loll vabandus, loomisest ei tohiks nii mõelda, aga näedsa, ma ei saa kõike toda muud hüljata. Praegu kahjuks mitte, ja kas mingit tulevast aega üldse ongi…

Ega see tendents, see inimeste kibelus “tõelise”, elu enese poole ka kirjanduses – ses pole miskit uut. Me võime kasutada selle kirjeldamiseks ju mõisteid nagu “uusausus”, “uus siirus”, või hoopis “elulähedus”, aga miks mitte ka “realism”, mingil puhul “naturalism”, isegi “sotsiaalne kirjandus” (igaüks neist oma erijoontega, kuid mingi sarnase püüdlusega). Selle viimase terminiga sõitsime küll rappa, sest eestlastel on ikka nii nagu papa Mauruse majas. Ja kõik kriitikud saavad mõnuga oma keelt sügada, kuigi termini põhiline mõte püüdis olla see, et kirjandus peaks olema kontaktis oma ajaga ja selle aja inimesega, et kirjanikul peaks olema mingi ühiskondlik roll, mis ei avalduks siiski vaid eskapistlikus protestis. Ja seegi polnud maksiim, käitumisreegel kõigile, vaid pigem aja trendi ja tungi tabamine.

Takkajärele võib vist öelda, et meil oli õigus: mõneti vastutulelikumaid tekste kirjutades oleks ehk õnnestunud näpata mingi turuosa praegu võimutsevatelt amatööridelt. Iseasi, mis rõõmu see tegelikult pakkunud oleks.

Sellega on ju ikka nii, et suures kirjanduses on otsitud ajatust, aegadeülesust. Üldinimlikku üldistust. Kuigi tegelikult: mis on säärase üldistuse väärtus ilma konkreetse aegruumita? Antiikkirjandus on kohal, ta mõju kestab, ikka seepärast, et see on meie tsivilisatsiooni (“meie aja”, mis kardetavasti on lõpuni tiksumas) tekst, meie mõtlemis- ja käitumisnormide kujundisüsteem, mis on “laenatud” kirjeldama ka moodsa inimese hingeelu. Ja palju sedagi enam üldiselt teatakse: rääkides üliõpilastele Oidipuse kompleksist, tuleb tagasi minna ikka algse loo juurde…

Mõned paremad palad kirjandusloos hakkavad meile nii hästi hambasse just seetõttu, et nad on tegelikult orgaaniliselt kirjutatud, seotud oma aega. Kafka maailm ei saanud päriselt pärineda kuskilt mujalt, ja see on loonud säärase omaruumi, omamütoloogia (mida muidugi toetavad 20. sajandi Lääne kultuuriruumis hiljem nähtud veel rusuvamad leiutised), et on meie päädes saanud sümboliks, kinniskujundiks. Ma usun, et mõistega “kafkalik” haakub miskit ka nende päädes, kes tema raamatuid vaevu puudutanud on.

2.

Niisiis: ühtpidi on inimestes aiva säärast literatuurset “elujanu”, äratundmisvajadust. (Võtke või Luts! millega ta inimeste südameisse tungis? kuidas annab ta meile tänaseni ka antropoloogilist lugemisnaudingut!) Teisalt on kirjanikul raske mitte hoomata, haarata oma aega. Lihtsalt vahel need perioodid, pinged süvenevad, ja diskussioon ujub pinnale nagu kevadine laip.

Võib öelda, et selles osas, mida Eestis praegu ostetakse-loetakse, on kindlasti kätte jõudnud mingi uusaususe periood. Elulood ja reisikirjad. Ühte otsa jäävad nood, mis toimivad tõesti ka kirjandusena, kus sõna on käideldud teadlikult, mitte lastud tal ilana suunurgast voolata. Tarandi, Tungla, aga ka Raua tekstid on siin hääks näiteks. Teise otsa võiks siis jääda nood nopped kellegi elu ühest perioodist, hetkest, ühest “just nagu reisust”, mille keeleline kulg ja filosoofiline üldistusjõud jäävad üldjuhul nõrgukeseks.

See on selgelt valitsev trend ja suund. Ma isegi usun, et see on kirjanduslooline periood, mis näitab, et nn postmodernne ajajärk (ja eriti hulkade lugemisoskuse tõus, lugemise ja raamatu kui sellise teatav “devalveerumine” viimase sajakonna või rohkema aastaga) ei ole kõiki faase, toda spiraalset muutumist ja liikumist tegelikult päriselt pärssinud või peatanud: teatavale estetiseeritusele, tabusid murdva, iroonilise-sarkastilise, Lääne ühiskonna suhtes kriitilise, groteskse ja kummalise kirjanduse ajajärgule, mil menukid olid mõneti perverssed ja julmadki, on nüüd järgnenud säärane elulisuse, inimlikkuse, lihtsuse püüd, kus esimene eeldus on võimalus samastada mina-häält, jutustaja-häält autori enesega, vähemasti ta kuvandiga.

Ja see muidugi on suurim pettus üldse. Uusausus on vaid selles mõttes ausus, et ta peab mõjuma lugejale pihtimuslikult, tas peab olema päris inimese tunnet (“vanaeit, siin on inimese lehka!”), kes sulle ka naistelehe kaanelt intervjuustaarina vastu saab vaadata. Aga muidu on ikka nii, et esiteks ei võimalda keel maailma lõpuni avada, tema “tõelises olemuses”, ja see on juba filosoofiline küsimus tõest, aga ka praktiline küsimus sellest, et tos müügitabeleid krooniva kirjanduse tipus asuva moodsa amatöörkirjaniku (seega: “kirjaniku kui sellise” nähtava esindaja) töövahendid on tunduvalt piiratumad teadlike tekstitihnikutuhnijate omadest – kirjutamine pole olnud tema põhitöö ja eluarmastus. Teisalt jälle: iga kirjutaja, ka algaja, astub kirjutades ikkagi rolli, alati on midagi, mis jäetakse rääkimata, mida ilustatakse, mis valetatakse paremaks, põnevamaks, põrutavamaks. Parimad elud on küll ise nagu kirjandus, aga kirjandus peab ka alati olema suurem kui elu. Meenub millegipärast mõned aastad tagasi ajakirjandusest läbi käinud seik, kui Arnold Oksmaa – too lapsesuu – vabandas avalikult, et tema elulooraamatust läbi käinud kirjeldus seksuaalsuhtest Erich Kriegeriga olnuvat siiski vaid autori fantaasiakäik, soovunelm…

3.

Kummaline, et seesama suundumus on märgatav siiski ka ilukirjanduse sügavamal-kavalamal-tumedamal serval, tollel, mis tabeleid ei krooni, mis lugejalemmikute nimekirjades ei trooni. Ma mõtlen siin eriti luulet, jah, ka luules on märgatav mingi tung uusaususe poole. Ma ei kavatse siin küll Mihkelsoni “Tornist” rääkida, kuid säälgi on mõned kohad, kus autori enese häält on ta loodust väga raske eraldada, ja vist pole tarvidustki. Või näiteks Õnnepalu. Võib vist öelda, et “uusaususe” esimene tunnus on tõesti see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, autori enese poolt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma.

Ja nagu alati: kõike seda, mida proosas armastatakse, heidetakse luulele ette! Tõsi, eesti autorid, kellest rääkida kavatsen, ei pea lugejahuvi puuduse üle küll kurtma, pigem on tegu praeguse aja kõige olulisemate autoritega. Samas – kui kõnelda inimestega luulest, ma mõtlen, nonde lihtsate toredate inimestega, kes vahel ehk loevad mõnd näppu sattunud reisivihikut, siis just luule osas kukuvad paika justkui mingid silmaklapid. Mitte et oldaks liialt kiindunud miskisse vanasse luulesse, pigem ei loeta ka toda. Aga inimestel on luulest mingi kuvand, mingi pettepilt, et see peaks olema millegi muu teenistuses, mäletatakse mingeid müüte-kuvandeid: Karevast-Viidingust, Runnelist-Rummost. Krossi-Niidu-Kaalepi vabavärsiheitlused miskipärast ei meenu, küll on arbujatest mingi visioon, aga mitte sellest, et nende loomingut peeti 1930ndail ikkagi lugeja- ja ajakaugeks, osalt arusaamatukski… Ühesõnaga: luule astumine uusaususe (kasutagem seda sõna ikka vaid tinglikult, sest pole siin ei midagi eriti uut ega ka liiga ausat) teenistusse – kusjuures, muidugi riimideta ja suhteliselt kõnekeelt/argikeelt järeleaimavas vabavärsis, sest igasugune keeleline konstrueerimine saab ainult vähendada aususe-efekti – pole üldsuse jaoks just kõige populaarsem samm.

Siin on veel teine aspekt – autori oma. Mõned autorid, ja ka mõned kriitikud, ei taha tolle autorimina ja kirjandusliku mina samastamisega siin päri olla: tuleks ikka tõmmata selge piir ilukirjandusliku hääle ja inimese vahele. Minu jaoks ei ole see vahe nii drastiline. Mäletan üht väikest vaidlust Maarja Kangroga Kalev Kesküla “Elu sumedusest” üle – see on muide üks käivitav juhtum, miks ma üldse tollele teemale mõtlema hakkasin. Kangro jaoks on see ikkagi esmalt ja puhtalt ilukirjanduslik teos, kus prevaleerib mingi ajastuhääl või tinglik kõneleja. Jah, sääl on säärast meie-laadi, veidi Mati Undi “Vana aja lugude” teletekstide moodi, aga Kesküla on muidugi kontsentreeritum, teravam, paremini läbi kirjutatud; nood Undi tekstid olid tollal kuidagi laisa käega visandatud.

Teisalt: ei saa vaielda, et nii mõneski, kohe päris mitmes tekstis, on kõnelejaks too Kesküla ise, keda me tundsime ja teadsime – ja ma ei usu, et ta kuidagi kirjanduslikku peitusmängu mängiks või meid tüssaks, ta on ikkagi ise selle hääle taga, samamoodi, samadel tingimustel nagu nood veerand- või kuuendikelulookirjanikud, kellest pole muidugi küünemustajagugi rõõmu võrreldes tolle õblukese miniatuurikoguga. Olen hiljem mõelnud, kas tolle Kangro võitlusliku veendumuse taga pole ehk pisuke hirm: eks ole mõnigi ta enese novell, ja usun, ka luuletus, ikka üksüheselt eluline, mõni lausa nii, et annaks näpuga järge ajada. Samas, teised jälle mitte, mõnes tekstis on fiktsioon läbisegi autobiograafilise materjaliga… Tõsi, sedasama trikki olen ma ka ise harrastanud: peitnud päris-mind või vähemasti pärislugusid nonde väljamõeldumate ja kujundlikemate sekka. Aga nagu ütleb sõber Tarmo Teder: kirjuta, mis sa kirjutad, usuvad pärast ikka seda, mis sa juurde kirjutad, aga päriselu tolle kirjanduse sees peavad väljamõeldiseks.

Ma olen mõelnud, kas see on teatav “kollane” või lihtsalt inimlik huvi, mis säärase kirjanduse ja mõttekulgemise viisi külge seob? Inimene tahab vist näha ja kuulda, et see, kes kirjutab, on ise kohal. Ma usun, et selleks muidugi ei pea alati peatuma iseendal ja oma lool – Mehis Heinsaar näiteks on oma päältkarva täiesti ebarealistlikes, mittebiograafilistes (vähemasti puuduvad meil allikad positivistliku uurimuse ja/või seltskonnakroonika loomise jaoks) muinasjuttudes alati kohal –, aga ehk on aeg säärane, et kui maailmas on üha rohkem inimesi (ja üha vähem eestlasi, eesti oma järjepidevaid lugejaid), siis muidugi otsib inimene “tõelist”, jagatud kogemust, inimsust. Kirjandus on tos kiiretempolises, võõrandunud maailmas pagendumas ka sinna elu enese aseaine rolli. Vähemasti praeguseks.

Või moonutab blogide, netipäevikute, suhtluskeskkondade reaalajas vohav kontakt “tõelise eluga” (“mina siin parajasti vaatan telekast jalgpalli ja joon õlut” või “tulin just väljast shoppamast, tead kui nunnut … ma nägin!”; on muidugi ka põnevamat materjali, näiteks Laine Jänes on “õnnelik, et elan vabas Eestis:)”) ka meie ootusi ja iha kirjanduse suhtes? Mine võta kinni.

4.

Üks esimesi kohti, kus ma teadlikult kohtasin eesti keeles ja luulekontekstis mõistet “uus siirus”, oli Igor Kotjuhi järelsõna ta tõlgitud Kirill Medvedevi luulekogule “Tekstid, mis ilmusid autori loata” (2008). Medvedev oli oma stiilini, napi, tundliku vabavärsis realismini, jõudnud esmalt Charles Bukowski luuletusi vene keelde tõlkides. Medvedev ja Bukowski sama koolkonna esindajatena on küll nagu öö ja päev… või pigem nagu räpasest klaasist joodud viskiga kangestatud ameerika laagerõlu ja tassitäis veidi kangeks läinud elevandi-pakiteed. Kui otsida Medvedevile Eestist paralleele, siis tegelikult, mõned naturalistlikumad seigad ja pingsamad lood kõrvale jättes, võiks ta esindada sama laadi Kalju Kruusa või Lauri Kitsniku realistlik-olmeliste-kulgevate tekstidega, kus ka selgelt seistakse oma hääle taga: juba läbi “päris” kohtade, inimeste, sündmuste, tegevuste. Muidugi, on ka fs-ilikke tekste, veel miskit, aga olemuslikult on Medvedev veidi enam sordiini all, iga tema värss ei tee niivõrd valu, võib-olla alles järgmine mõte, säält edasi, üldistus. Medvedev nimetab sääl kuskil, et peab end Venemaal mainstream’i kuuluvaks, kuid pelgan, et ta liialdab. Võib olla, et säärane “uus siiras” põlvkond või koolkond on kogunisti esile kerkinud (noh, eks ole “uus siirus” iseloomulik ju ka Igor Kotjuhile endale, kuid tema on puhas Eesti autor, keda siin ka loetakse), aga kindlasti ei ole suutnud see päälaineks saada.

Charles Bukowski on ikka epateerinud sellega, et tema on ise enda lugude kangelase esimene prototüüp, nii et meil on raske täpselt määratleda, kui palju ta välja mõtleb ja juurde valetab (välja arvatud muidugi juhul, kui ta Hemingwayle poksiringis vastu hambaid annab) või ehk isegi rääkimata jätab, kuigi New Yorki underground-väljaannetele kirjutatud kolumnides-laastukestes “Räpase vanamehe märkmed” (“Notes of a Dirty Old Man”) kirjeldab ta sündmusi ja olukordi, mis on vahel sedavõrd pikantsed, et võib sama hästi olla, et need tõesti juhtusid, ja Bukowski ei viitsi meiega peitusemängu mängida. (Milline vastandus: Medvedev, kes peab end mainstream’iks, ja kes keeldub ametlike meediumide ja kirjastajatega suhtlemast, keda väljaspool kirjandusringkondi vaevalt et tuntakse – ja tema suunaja, innustaja Bukowski, kes kirjutas underground’i, olles üks tuntumaid ja müüdumaid boheemlaskirjanikke.) Küll aga suudab ta ikka võluda oma vahetu jutustamismaneeriga, selle mina-räägin-tundega, mis tõesti vist esimesena esindab/tähendab/kannab “uusausust”: olgu tegu siis mõne Kalju Kruusa (see on ju pseudonüüm! nii et kes siis kellest õigupoolest kirjutab?) argitekstiga, mille tõeluseläheduses pole meil (näiteks ise “seal”, olukorras viibinuna) põhjust kahelda, või karuse-koleda elumehe laiamisega.

Muidugi on see ajaloolise taustaga nähtus, muidugi on selles ka kübeke poosi, nagu oli elulähedusliikumises, toda aususepoosi, päriselt-olemise ja eluga kontakti astumise poosi. Aga mis mõttes erineb see mõnest muust rollist/maskist/poosist/häälest? Vahest ehk selles mõttes, et too mask peaks meid veenma, et mingit maski ei ole.

5.

Kõige kindlamalt seisab sel kujutataval liinil tänase Eesti poeetidest vahest fs oma kahe viimase raamatuga, mis on olnud selge ja isegi manifesteeritud kaugenemine “luulest” ning sammuke lähemale tõelusele.

Siin on muidugi väga selgelt näha erinevus elureisi- või reisieluproosa kerglase siiruse ning maailma valusa puudutuse vahel. See muide võibki olla üks põhjusi, miks laiem lugejatering toda isiklikku kohalolu proosakirjanduses meelsasti näeb, aga luules pelgab: süütuid, võib-olla isegi sotsiaalkriitilisi sõnamänge ja vemmalvärsse, tinglikku luuleruumi, ilusat looduslüürikatki on ju kergem vastu võtta kui väljakutsuvat, ebameeldivale tõele apelleerivat poeedihoiakut. Miks muidu on vabariigi ainsaks järjepidevalt, iganädalaselt avaldatavaks poeediks värsisepp Janek Mäggi, keda isegi aastatepikkune treening pole suutnud õpetada veenvamalt rütmi tabama või veidigi innustavamat riimi – saati siis mõtet – leidma. Tema kõrvale saab kvantiteedi mõttes asetada vaid ehk Contra, kelle tele- ja raadioasjad annavad kokku vahest sama esinemissageduse, aga Contras puudub too tõsidusetaotlus, tema on oma rolli ja luulemaailma leidnud looduslik anne.

Aga fs (NB! jälgige siin ka sõna “ausalt” kasutust): “ytle mulle ausalt kastead / ma ei ytle / ma ei taha öelda / mida ma ausalt arvan / veel vähem valetada / seda nagu ei oskagi / aga ma ei taha / öelda purjus poeedile / mida ma arvan luulest / ja jumalast / ma ei arva midagi / ma tean / et mul on kaks tytart / ja palk / millega neid ei toida / mul on riik / kus räägitakse jumalast / ja jumalast ykskõik / on sel riigil mu lastest / selle riigi juhtimine / on rafineeritud luule / mida massid ei mõista / ja millega neil ei ole asja / tõesti ei taha rääkida / ei jumalast / ega luulest” (“Alasti ja elus”, lk 77).

Siin on koos mitu eri laadi, mis võiksid kõik olla uusaususele omased. Esiteks viidatakse konkreetsele situatsioonile ühe purjus poeediga, mis võib või ei pruugi olla päris, aga miskipärast kipun uskuma, et on. Siit liigutakse autori tegelikku ellu, ning edasi tõmmatakse terav (ühiskonnakriitiline oleks isegi kuidagi vähe öeldud) löökjoon otse riigi pihta. Lõpuks vastandab autor ennast viimases reas ka luulele kui millelegi… mitteausale, mittetõelisele.

Muidugi, fs-i tekstides on ka isiklikumat, intiimsemat naturalismi: kuigi ka sääl on need seigad aluseks mingile üldinimlikule üldistusele, mitte vaid autopsühhoteraapia. Ja luules mõjub see karmimalt, lõikavamalt, kohalolevamalt kui proosas/elulugudes.

See ei tähenda, et tost eluga kontaktis olevast, siirast kirjandusest ei võiks sündida suuri poeetilisi kujundeid, üks sääraseid olulisemaid tekste 00ndate luulest pärineb just fs-ilt: “ma ei karda liblikaid / ega / ega… ega… / ega / lepatriinusid / isegi / teatas valjul häälel / punase mytsiga laps / hommikul lasnamäe bussis // sina kes sa koostad valemeid / ja paned meid reageerima / anna ka meile julgust / mitte karta seda / mida me ihaldame” (“2004”, lk 46). See tekst meenub mulle sageli, nii sageli mu oma elus…

fs, ise end poeedi- või kirjanikukutsele vastandades, täidab mingis mõttes just ajastu autori kohust (ja ma ei mõtle siin mingit spetsiifilist, “meie” ajastut): ta suudab haarata situatsiooni, päris elu, olla ses hetkes, katkes kohal, ning näha, et me olemise kõlapind on suurem kui meie. Ütleme nii, et toosama eespool mainitud “ajatus” saab nõnda olemas olla vaid ajas eneses.

6.

Üks loetumaid eesti luuletajaid on praegu Kristiina Ehin, teine 00ndate näo kujundaja. Oma kahes olulisemas (ja vist ka müüdumas?) kogus “Kaitseala” ja “Emapuhkus” kasutab ta poeetilisemat-kujundlikumat luuletehnikat ning päeviku- (“Kaitseala”) või enda ümberjutustatud (ja käsitsi kirjutatud) suguvõsapärimusteksti (“Emapuhkus”) läbisegi. Eri kogudes ühendab ta ühiskonnakriitilise pilgu sageli mütoloogilise/muinasjutulise tasandiga, aga just nois päeviku- ja pärimusekatkeis võime üsna kindlalt autori isikut ennast kõnelejana ära tunda. Aga mitte ainult: “Mu sõbra esivanemate talu / pandi uute omanike poolt / kahe milli eest müüki // Käisime seda vaatamas / meie vabad ja vallalised / kellele isegi laenu ei anta // Mind rabas see elus reheahjulahmakas / oja mis jooksis ümber õue / ja ürgmets põllu taga // Heitsime pilgu aitagi / Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe / ja taganurgas tolmunud laegas / sildiga KINDAD JA SOKID / Vaataks õige järele mis kirjadega siis / kunagi kooti mõtlesin / Tegin laeka lahti // Seal sees olid hoopis raamatud / katekismused koolilugemikud / hobuseraviraamatud / ja kõige põhjas raamatute raamatu vahel / vanad fotod / selle talu õitseaegadest / enne märtsiküüditamist / pildid mis tehtud siinsamas / ojakaldal taluõuel ürgmetsa veerel / pildid mu sõbra esivanematest // Nüüd sai ta need kingituseks / Minu huvi tõttu kindakirjade vastu / sai ta need endale / mõni päev enne talu mahamüümist / kahe milli eest / veel võõramatele võõrastele” (“Emapuhkus”, lk 24–25).

Mitte miski ei paneks mind kahtlema, kas Ehinil oleks fantaasiat see lugu ka välja mõelda, kellegi teise häälega rääkida; aga ometigi usun ma, et ta seda siin ei tee. Ja selles on korraga loo väärtus ja võlu, kuigi see ei saaks millegipoolest olla halvem või vähem tähenduslik fiktsioonina: see on väga valusalt ja selgelt tänapäeva Eesti lugu. Mulle tundub, et ta on täpselt leidnud tasakaalu: me tajume mina-hääle taga autorit ennast, näeme teda keskse jutustaja ja kujuna, aga saame seejuures väga selgelt aru, kui ta meid fiktsiooni, ulmarännakutele ja mütoloogiasse kaasa viib ja jutustajahäält/rolli/positsiooni vahetab.

Nii et kuigi väliselt ja poeetiliselt on Ehin hetkiti peaaegu fs-i vastand, on neil siiski rohkem ühist, kui päält paistab. Ning Ehin tõepoolest armastab vahel meile märku anda, et tema ise on too kõneleja, ei keegi teine, mingi müsteerium või väljamõeldis.

7.

Muidugi, n-ö avaliku hukkamõistu mõttes on uusaususele ohtlikum too rämedam, karusem, bukowskilikum serv. Ebasündsus või frivoolne sõnavara kipub häälekale üldsusele ikka esimesena ette jääma – kuigi tuleb tunnistada, et samas on ka lugejahuvi sääraste raamatute puhul märgatavalt suur, ja eks ole lugejate sääs ju noodki, kes teavad pahandada, kui sündsusetu ja kõlvatu see kõik on, sest ega siis ilma lugemata saa miskit sarjata, eks?

Samas on tos rämeduses tihti mingit erilist poeetikat, nukruse poeetikat, ning ka silmatäpsust asjade suhtes, mida meie, puhta rinnaesise ja ninaalusega kodanikud, vahel ei märka.

Üks säärase laadi tippe on praegu Turu luuletaja Tapani Kinnunen. Tõsi, ta on Soomes üsna tuntud luuletaja ja performance-poeet, aga sugugi mitte kõige auhinnatum või müüdum või kriitikutest ülistatum. Pigem säärane kurioosum. Minu jaoks üks põnevamaid kirjutajaid, sest tema rämeduse-poliitika ja -poeetika ei ole lõpetatud, ta leiab sinna ikka uusi, hellemaid toone, uut, Soome ühiskonda ja inimtüüpe tabavat sarkasmi jne. Ehtne soome poeet, keda kunagi hakatakse veel hindama, sest ta on suutnud tabada ühiskonna mingit segmenti, osakest lihtsast Soome elust, mis muidu kaotsi läeks.

Tema stiil või nipp on segada uusausust, selgelt äratuntavat autoripositsiooni (mis on osalt juba minevikuline, osalt kirjanduse jaoks loodud, aga mõneti siiski ka realistlik, eluline minakuvand) eneseiroonia ja sotsiaalse sarkasmiga ning hoida oma väljendus võimalikult nappides piirides. Nagu “Elu õpipoisis”: “Võtan kella kahese penitsilliini // Vahetaksin oma päeva / koos palavikus tütrega / – mul endal on kopsupõletik – / suvalise kaevuri / päevaga. // Lähen arsti juurde / ja unustan kiirustades tütrele / mähkmed panna. / Kusi külmub pakasest / ja tõstab palavikku veelgi. // Õhtul helistab debüütluuletaja / ja palub abi / toetustaotluse täitmiseks: / “Need on nii kuradi rasked mu jaoks / kõik need praktilised asjad.” // “Tapa ennast ära,” vastan / ja tõstan klaasi Jim Beami / oma ohatunud huultele” (antoloogias “See sama soolane meri”, lk 144, tõlkinud Jan Kaus).

Haistan siin küll veidikest epateerimist ja/või kombineerimist (filmilik lõpplahendus, samas mõjub kumuleeruv ja masendav haiguse-õnnetuse jada usutavalt), aga Kinnuneni puhul ongi alati mängus see salakaval muie: paljud teavad, et mõnigi ta lugu on päris (seda tõendavad kas või näiteks pärast ta Eesti-reise sündinud luuletsüklid, kust allakirjutanu ennast ja oma tütartki leidnud), aga mida ta vürtsiks juurde puistab või siis kombluse pärast kõnelemata jätab, me täpselt ei tea. See on tegelikult samuti uusaususe põhitunnuseid: meil on küll tunne, et meile kõneleb autori hääl, aga see pole 100% kindel; on realistlik, veenev laad, ja usk, et vähemasti osake kõigest sellest on päriselt sündinud, aga milline osa just…

Seetõttu on uusausus ikka kirjandussuund, eelkõige ikkagi ilukirjandus (kuigi autobiograafilise elemendiga ja tugeva autorikuvandiga), pigem lihtsalt vastutulek lugejate harjumusele ja nõudmisele 00ndatel, ja muidugi, eriti luuletajate puhul, ka autorite endi sisemine sund/vajadus end selles, olemuslikult pihtimuslikus stiilis väljendada. (Kinnuneni puhul kindlasti ka musta huumori vahend, millist võimalust ei põlga ära ka fs).

8.

Võib siis öelda, et tehniliselt on uusaus kirjandus realismi/naturalismi mekiga tekst, milles kõneleja hääl on äravahetamiseni sarnane autori enese häälega või vähemasti nii see meile tundub. Muidugi: see suundumus “inimese poole” on olnud eri ajajärkudel erinev, eluläheduslased püüdsid pigem leida teemasid, mis oleks seotud “lihtsa inimesega”, “tööinimesega”. (Kas peaks siis meil praegu tegema “töötukirjandust”? Olen sellele isegi mõelnud, üks mõte on ajusopis varuks, aga… aega pole kirjutada, tööd ja muud on liialt – kas see on saatuse iroonia?) Jah: ja proosas köidab see uusausus lugejahulki rohkem, luule puhul aga… Ütleme nii, et see pole see, mida luulelt oodatakse, kuigi õnneks loevad vähemasti tänased kriitikud juba teise pilguga.

Miks see mulle tähtis on? Nagu Kalev Kesküla ühes arvustuses kunagi kirjutas: “Ega see 21. sajandi armastusluule erine nii väga 20. sajandi omast. “akna taga traadil kõlkvel / üksik öine linnavalguskehand / ta on ainus võõras / ainus kellele on näha / kahe väsind ja töise inimese / kehad” (lk 12–13), luuletab Rooste justkui ma ise täna 25 aastat tagasi. Tõsi, “linnavalguskehand” on kahtlemata parem kui “kuu valgus”, mida ma vist ise pruukisin, aga 80ndail olid Tartu agulid tõesti halvasti elektrifitseeritud. Me oleme Roostega realistid, kirjutame elust maha, nagu asi oli” (Eesti Ekspress, 10. IV 2009).

Ma ei ütle, et uusausus on tulnud, et näha, võita ja jääda! Ja ma ei kirjuta miskit manifesti – selleks pole tarvidust –, aga ma olen üsna kindel, et lugejate, kultuuritarbimise ja mingi mõeldava mainstream’i osas iseloomustab me aega too püüdlus “uusaususe” poole. Mis muidugi pole jällegi 100% tõsi, kui võtame kaalumisele kõik selle, mis tänases eesti ilukirjanduses ilmub või tehakse.

Mis on spiraali järgmisel pöördel, millise ajaloolise hoovuse hõngust me nopime, mis barokk või rokenroll nüüd peagi naasma saab, seda ma veel ei tea, kuigi võin meeleoludest aimata. Aga teatav uusaus, kargem, realistlikum periood kulub säärasel puhastaval kombel ikka ära. Ning eriti naudingi ma tolle vilju luules, tõusku tost päälegi vahel tüli ja kära.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon