Raamat, mis räägib kultuurist

Mart Velsker

Mart Velsker
Raamat, mis räägib kultuurist
Kalev Kesküla, “Elu sumedusest”

Raamatu “Elu sumedusest” esimene lugu “Tango viiekümnesele mehele” algab nii: “Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud. Tuleb meelde üks vana juhuslik ajalehetükk pealkirjaga “Pentti Saarikoski vakavasti sairas”” (lk 7). Nüüd näib see algus viitavat Kalev Kesküla enda haigusele ja surmale, kuigi tegelikult ju teadmist oma haigusest tal kirjutamishetkel polnud.

Aga meenub ka muud, mida Kesküla silmas pidada ei saanud. Mulle tuli siinkohal meelde üks vana raamat, Pentti Saarikoski “Kirje vaimolleni” (1968), mida ma üliõpilasena proovisin lugeda soome keele lektüüriks. Saarikoskilt oli selleks ajaks eesti keeles ilmunud “On või ei ole. Euroopa serval” (1985), see meeldis, aga “Kirje vaimolleni” jäi siis ometi lugemata. Läks liiga aeglaselt, ju siis ei innustanud piisavalt seegi, et sõnaraamatus puuduvatest sõnadest paljud näisid olevat ropud. Tollasest lugemiskatsest jäi mulle aga kõige selgemalt meelde raamatukogu laenutuskaart, mis omakorda hakkas mõjutama ettekujutust nii Saarikoskist kui Keskülast. Kaardilt nägin, et Kesküla oli enne mind seda raamatut laenanud – köidet hoidis enne mind käes (ja minu veendumust mööda ka luges) seesama luuletaja, kes oli avaldanud luulekogu “Läbi linnaöö” (1986) ja selleks ajaks vist juba ka teise raamatu “Aeg rannal” (1988), kus “punaveinist peegeldub / sukapaela otsas võllapuus kõlgub / kogu maailma kultuur” (“Hedonistlikel õhtupoolikuil”). Luuletaja oli Tartust lahkunud, aga jätnud siia maha õilsaid jälgi, tõendusmärke, et ma olen õigel teel, pean vaid arenema ja ootama aega, mil saan roppudest sõnadest aru ja tunnen soome kirjandusest tõelist mõnu. Aeg tuligi.

Julgen loota, et see edasise tekstiga lõdvalt seotud meenutus võiks olla Keskülaga kongeniaalne vähemalt kolmel viisil. Esiteks oli Kesküla ise autor, kes pooldas kirjanike käsitlemisel isiklikku ja meenutuslikku vaatenurka; teiseks – “Elu sumedusest” esindab kirjutamisviisi, kus tekivad ettearvamatud ja tihedad seosed inimeste ja kultuurinähtuste vahel; kolmandaks – soome kultuur on Keskülale kindlasti olnud väga oluline, see on mõjutanud tema paiknemist “Euroopa serval”. “Elu sumeduseski” on Mannerheimile ja Helsingile pühendatud vähemalt sama palju tähelepanu kui Kalevipojale ja Pärnule, “Soome on olnud mulle sume maa,” ütleb Kesküla (lk 54). Mina olin Kesküla ja Soome suhete kohta varase teadmise saanud raamatukogu laenutuskaardilt, irooniat, armastust ja Eesti-kesksust kogesin ta värsse lugedes, seejärel teadvustus ka Kesküla eurooplus ja pühendumine kultuurile. Kuigi arusaamine “kogu maailma kultuurist” võinuks pärale jõuda varemgi, kultuur ja Euroopa on Kesküla tekstides alati kohal olnud, nende osakaal on vaid järk-järgult suurenenud, et siis kvintessentsiks muutuda viimases raamatus. “Elu sumedusest” on mingis mõttes Kesküla kõige kultuursem raamat ja euroopalik ikka ka. Kesküla mõtleb alatasa Eestist, kaardistuse põhitaustaks soome- ja saksakeelne maailm ja – mis iseloomulik just selle sajandi Keskülale – ka Itaalia veinimaastikud ning ingliskeelsed kultuuriparoolid.

Aga ikkagi – mis mõttes on “Elu sumedusest” Kesküla kõige kultuursem raamat? Kultuur on selle raamatu üks peamisi teemasid ning ta kujundab ka kirjutamisviisi. Muidugi on teemaks ka elu ja armastus, Eesti ja Euroopa ning muud asjad, kuid kõik on vaimsest kultuurist läbi imbunud. Teemavalik on osalt samasugune nagu esseekogus “Külma kodumaa” (2002), mis Kesküla raamatute seast sobibki sellele kõige paremini paariliseks. Samas on viimane raamat valminud teisiti, kirjutatud on sihipäraselt ja ajakirjandusliku sekkumis- ja leivateenimissunduseta, tekstid on lühemad, nende poeetika ühtlasem ja niivõrd-kuivõrd ka kujundlikum. Ja mis eriti silma torkab: palju on viiteid ja nimesid. Kui mõni jutt näiteks anonüümseks linnas lonkimiseks lähebki, siis võib oodata, et kuskil rannal satub jalutaja ikkagi kokku kahe kultuuritoimetajaga, kes on suitsukanajalad asetanud värskele Sirbile (lk 11).

Nagu ka tsiteeritud avatekstis, on selle raamatu paljude palade algusosas tsitaat või refereering, mis vallandab edasise mõttearenduse: ““Läheb eluks!” hüüdis Peeter Roodus tüdrukule…” (lk 9), “Michel de Certeau ütleb…” (lk 11), “Günter Grass kirjutab…” (lk 22), “Eluaegne toimetaja Heldur Niit kurtis mulle kord…” (lk 23) jne – näiteid jätkub ka raamatu keskpaika ja teise poolde. On teistsuguseidki algusi, kuid ikka kohtub võõras tekst omaga ja võõras võõraga, tekivad seosed, tekivad mõtted. Õige küll – kuidas need mõtted siis teisiti tekivad. Kesküla eksplitseerib mõtete tekkemehhanismi ja ainest, võimendab, laseb lennata. “Elu sumedusest” esindab kõige paremal kujul tekstitüüpi, kus kõik näib seostuvat kõigega. Kõige paremal kujul, sest suvaline seosterägastik see siiski pole, siin on oma mängureeglid ja huvid ning ka palju elutervet eneseirooniat, mis vabastab teksti ennasthävitava tähendusrikkuse pretensioonist. Muidugi tahab Kesküla, et ta jutt midagi tähendaks, kuid kirjutamisviis on kerge ja väited kahtlustavad leebelt iseennast. Näiteid pole keeruline tuua, olgu siin üks tagasihoidlikum-juhuslikum (võibolla siis ka iseloomulikum) lause jutust “Mälu puurauk”: “Lugesin Wikipediast, et tuntud polüglotil Rein Raual olevat eideetiline mälu – kui peale vaatab, jääb meelde” (lk 15). Mingit erilist nalja siin pole, Kesküla on lugenud väidet ja arutab mälu teemadel. Ometi ei saa asja ka surmtõsiselt võtta: kokku on pandud endale tuttav inimene ja anonüümne allikas, samuti Tallinna Ülikooli rektor ja Wikipedia (millele ülikoolides ei soovitata viidata). Nii tekib tilluke, aga saatuslik nihe: me võime lugeda seda Kesküla arutlust tõsiselt – ja ilmselt just seda peaksimegi tegema –, kuid seejuures ei saa me olla päris kindlad ei Wikipedia, Raua mälu ega ka mitte Kesküla kavatsuste suhtes.

Kesküla raamatu kõige üldisemaks taustaks võiks olla soov rääkida maailmast ja omaenese elust, soov öelda midagi inimlikku ja teha ka nalja. See kõik on oluline, aga kindlasti on raamatu üks peamisi erijooni seotud kavatsusega peegeldada kultuuri. Meelisklevate lühitekstide kogult ei saa eeldada, et lähenemine oleks kõigiti kavakindel, kuid tundub, et läbiv joon on siin olemas. Autori enda sõnastuses võiks seda seletada nii: “Me tõepoolest elame suurte lihtsustuste ajastul … me elame käskude, soovituste, retseptide maailmas ja ma arvan, et selle raamatu üks eesmärk on näidata, et need on kõik lihtsustused, lootusetud lihtsustused, et ei ole olemas mingisuguseid reegleid, üheseid soovitusi…”1 Eriti ilmne on see, et raamatus “Elu sumedusest” mõeldakse mingite “lootusetute lihtsustuste” üle. Nii nagu iroonikule kohane, satub Kesküla ise siin ambivalentsesse positsiooni: ta on mees, kes loeb Wikipediat ega viitsi väga lugeda “moodsate prantslaste raamatuid” (lk 23), ka ajakirjanikuna ja maitsekohtunikuna peab ta mingilgi kombel esindama “lihtsustamistööstust”. Teisalt on tal respekt kõrgkultuuri suhtes, mõtlemisvõime ja laialdased teadmised. Selgub, et ta on lugenud ka väga pakse raamatuid ning – mis seal salata – isegi mitut “moodsa prantslase” teost.

Opositsioon “keeruline-lihtne” seostub Kesküla variandis sageli opositsiooniga “enne-nüüd”. Selle tulemusena muutub “Elu sumedusest” katkeliseks lühiajalooks kultuuri trivialiseerumisest ja ajaloo lõppemisest. Kesküla tajub seejuures oma kahetist rolli ega taha seda protsessi hinnanguliselt paika panna, kuigi kerge “allakäigu loo” tunne tekib siin ikkagi. Iseloomulikul viisil on raamat täis pikitud seda tüüpi lauseid nagu näiteks need: “Moodne inimene eelistab väikesi lugusid suurele” (lk 35), “Miks me eelistame popkultuuri klassikalisele?” (lk 37), “Te ütlete, et ajalugu polegi veel lõppenud? Armastus õnneks on” (lk 74), “Me oleme naasnud tsivilisatsiooni. Me oleme nii lihtsad kui neil vaja” (lk 82), “Tammsaare majamuuseumis ei taha enam keegi jumalat tappa” (lk 88), “Keegi ei pea enam häbenema, et eelistab Hesse “Klaaspärlimängule” “CSI kriminaliste”” (lk 112). Nende lausete ühisosa kinnitab, et nüüd ei ole “enam” nii nagu varem – enne olid asjad suured ja keerulised, nüüd väiksed ja lihtsad. Lugu sellest, kuidas asjad on muutunud suurest väikseks ja keerulisest lihtsaks, on keskülaliku kultuuriloo telg. Raamatu muudab huvitavamaks veel see, et samal ajal jutustab Kesküla enda vananemisest, võrdleb aegu, kui ta veel pani pussnoa tasku, nende aegadega, kus ta seda enam pole teinud (lk 87). Muutused inimese eluloos hakkaksid nagu kokku käima üleüldise ajaloo lihtsustumise ja deheroiseerumisega. Kuigi, jah, väga otseselt meile ju ei väideta, et isiklikku ja üldist siinkohal peaks tingimata seostama. Need poolused lihtsalt on kõrvuti, ja lihtsalt on nii, et sulnis hääbumis- ja nautlemisromantika hakkab neid siduma.

Hakkab siduma ka sumedus. Märt Väljataga on oma lühiarvustuses tähelepanu juhtinud sellele, et Kesküla kasutab sõna “sumedus” mõnevõrra erinevalt tavapärasest – Keskülal seostub sumedusega illusoorsus.2 Tunnistan, et mul tekkis selle Kesküla sõnakasutuse pinnal väike tõrge, aga ma sain sellest üle. Näiteks ei suutnud ma kohe omaks võtta, et see, mida Umberto Eco käis otsimas Tallinna lõbustusasutustes, oli sumedus (lk 112). Aga teisalt – miks ka mitte, miks ei võiks Kesküla seda sõna nõnda tarvitada ja miks ei võiks Eco säherdustest paikadest sumedust omale otsida. Pealegi hajub sõna võimalike tähendusväljade vastuolu üldisemal tasandil, sest see kõik kokku on ikkagi nii või teisiti sume. Ma olen niisiis enam-vähem nõus nimetama sumedaks Kesküla esseistlikku kirjutamisviisi ja eriti just seda tüüpi tekste, mis leiduvad viimases raamatus.

Illusioonidele toetuvat elu võib võtta kui kultuuri lihtsustumise kaasannet, teisest küljest pole see konnotatsioon ka väga selge (kes ütles, et illusioon peab olema lihtne?) ja Kesküla kõneleb ju ise eelistatult illusoorsuse nimel – ennemini on see ikka sumeduse otsimise kui ärapõlgamise raamat. Sume – kuidas me siis seda ka täpsemalt ei kirjeldaks – paistab olevat midagi mõnusat. Nii on ka “Elu sumedusest” teos, mis püüdleb mõnusa eksistentsi poole ja on kirjutatud nii, et teda oleks lahe lugeda. Lugeja jaoks on need lühipalad praeguse lihtsa ja väikse ajastu mõnusad tekstid: lugemine ei tohiks võtta palju aega ega valmistada suurt peavalu, võõrad nimed kaovad tuttavate vahele ära, lõpuks jääb ikkagi mulje, et tegeletud on millegi arukaga, haridus on täienenud, vaim õilistunud. Ja see pole mitte ainult mulje: tõepoolest ongi tegemist harivate ja ajastutundlike tekstidega, kus kirjutaja on pühendunud kultuurile ja teab sellest rohkem kui enamik lugejaid.

Nagu arvustuse algusest (ja ilma selletagi) võib aru saada, on raamat “Elu sumedusest” omandanud uut tähendust pärast kirjaniku surma. Tegemist on Kesküla viimase uudisteosega, mis siis hakkab toimima ka tema “viimse sõnana”, kuigi päris viimsed avalikud sõnad jõudis Kesküla anda toimetajate kätte pärast raamatu ilmumist. Nii hakkab siis paistma raamatus korduv “ajaloo lõpu” motiiv ka isikliku lõpetatusena ning arvustajagi ei märka nii kergelt tulevikku viitavaid tekstikohti, midagi nagu ei tulekski enam pärast opositsiooni “enne ja nüüd” läbimängu. Arusaadav – pealegi jäävad mõned head asjad tõesti tulemata. Raamatus on pala “Kuidas kirjutada põlvkonnaromaani?”, tundub, et Kesküla esitas pealkirjas küsimuse nimelt soovist aru saada, kuidas ta seda romaani peaks kirjutama. “Viimsetes korraldustes” ta enam seda ei küsi: “Elu ja surm ei kõnele minuga inimkeeli. Ja minust pole põlvkonnaromaani kirjutajat.”3 Monumentaalset romaani ei tule, aga see-eest jõudis Kalev Kesküla saada heaks inimeseks, euroopaliku kultuuri tundjaks ning väikese ajajärgu väikeste tekstide suureks meistriks.

1Kultuurisaade OP!, 03.11.2009. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=99453

2M. Väljataga, Neli vaadet tuumale ja näivusele. Eesti Ekspress, 05.11.2009.

3K. Kesküla, Viimsed korraldused. Looming, 2010, nr 7, lk 899.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi