Meest sõnast

Tõnis Kahu

Tõnis Kahu
Meest sõnast
Tommyboy, “Aja kiri”, Andrus Elbing, “Resotsialiseerumine”

Ainult pisut liialdades võib väita, et nii see kui teine uus luulekogu on oma ilmumise eest tänu võlgu Eminemile enesele. Ja mitte sellepärast, et Toomas Tilk (Tommyboy) ja Andrus Elbing (Beebilõust) on teadagi sama valge nahavärviga räpparid kui Detroidi superstaar. Pigem on oluline, et kusagil kümne aasta eest nihutas Eminem ennast kahe hiphop-muusikas seni kesksena kehtinud enesemääratlustrendi vahele ning tõi asemele midagi teistsugust.

Üks neist senisest kahest oli minimalistlik minapilt – tendents, milles väärtustati Nietzsche vaimus pigem tegu kui sõna, kus kujundikeel oli maskuliinne ja militaristlik, räppari autoripositsioon metalselt terviklik ja vankumatuks redutseeritud. Teine hoiak oli pigem maksimalistlik – ekstsessiivne gangsta-cool, ülbe, ükskõikne ja südametu. Igatahes polnud kummalgi juhul vaja kõneleja sisemaailma sügavuste järele küsida. Mina-kujutis oli lahendatud ilma sentimentaalsete illusioonideta – mõiste “real” kaudu, mille kohaselt räppari loomus peegeldas inimsuhteid nende jõhkras, fundamentalistlikus alastuses.

Eminemi loodud persoonid – ja neid oli tõepoolest mitu – aga asetasid küsimused teistmoodi. Millest ma koosnen? Missugused on minu neuroosid ja sisemised tõrked? Millised minu õigused ja õigustused? Tema kaudsel julgustusel said sajad seesmiselt ebakindlad nohikud räppimiseks suu lahti teha ning – miks mitte – isegi luulekogude kaante vahel monoloogiliselt oma hirmude üle mõlgutada. Räppari maailmast sai sisemaailm, mitte midagi normatiivset seal, kusagil, on the streets

Just sellisele taustale paigutavad ennast ka mõlemad äsjailmunud värsivihikud ning oma vaimuseisundite sügavama loomuse kohta sööstavad mõlemad autorid küsima juba oma esimestes sõnavõttudes. Nii alustab Tommyboy uurivalt pealkirjaga “Miks ma seda teen?” ja vastab siis, et “teen sest tunnen nii on vaja mitte keegi pole käskind”, ja lisab kohe: “kõrvaklapist kostub dzääzzi sosistades kõik on hästi / ja siis tunnen et olen olnd kogu aeg õigel teel”. Beebilõust jälle selgitab umbkaudu samu asju oma pöördumises “Kui see luule” hoopis teistmoodi: “siis tea, / et ma iseendalegi mõistatus – / oma mõtete tukkuma jäänd tunnimees, / kel ärgates polnd teist võimalust, / kui hakata lahendama oma mõistmatuse mõistatust”.

On selge, et see, kes teab, mida teeb, erineb sellest, kellel polnud valikut. Ja nii ongi meie ees kaks meest, keda ehk ühendavad kauged tõukejõud, kuid kelle karakterid ja kõneviisid kokkuvõttes siiski suuremat ei kattu.

Tommyboy poeetilised valikud on vaimult vaba mehe valikud. Kui ta on ära öelnud, miks ta seda kõike meie nähes teeb, hakkabki ta seda tegema ja see tähendab, et ta läheb välja maailma vaatama. Sellest siis pealkiri “Aja kiri”, omamoodi salvestus, sõnastus, ülesvõte, kogum kogemusi, tõepärane kui kroonika. Ja ta on rahul, et kõik “jääb peale”, et tal on kõigeks pilku ning fraasid ja seosed ja vormelid oma kogemuste katmiseks olemas. Ta on hoos ja sellisena teadagi räägib ta liiga palju. See võib anda mõnikord efektseid tulemusi – “Muinasjutt” on tõeliselt sõge kujunditeoverdrive. Aga tihtipeale juhtub pigem see, et detailide rohkus ei lasegi tal intensiivsust päriselt üles saada. Millest on kahju, sest kusagil seal sees Tommyboy ikkagi kõneleb millestki endale ja meile olulisest. Ta on kolm ja pool aastakümmet vana ja teab, et saab varsti veel vanemaks. Ta aimab oma võimalike kriiside lähenemist, tunnistab alandumisi ja valesid ja raisatud võimalusi oma elus. Ta tahab saada paremaks ja üritab maailmagi paremaks muuta, kuigi saab vist sisimas aru, et ei erine palju keskealisest mehest, kes üksi kodus televiisori peale karjub. Tommyboy pole rahul, et elu tema ümber oma räpasust fassaadide võltshiilgusega katab, kuid see maskeerib tegelikult minu arust üht tema fundamentaalsemat hirmu, mida koondab aeg-ajalt kasutatud “egotripi”-mõiste. Kuidas esineda, teeselda ja välja näidata ning samal ajal tulla toime sellega, mis sa kusagil seespool oled? Tommyboy vastuseks on sõnadelaviin, mis rikub tema tekstide potentsiaalset dramatismi. Ta ei ole isegi lärmakas mitte, isegi adrenaliini ei leidu siin teab kui palju. Ta lihtsalt leiab pingetele mõned õiged sõnad ja üldjuhul veel ka hulga ülearuseid pealekauba. Need sõnad pole aga nii väga viljakad. Nad ei sütita ega hävita. Nad kaunistavad ja poleerivad, muudavad sujuvamaks.

Kusagil sealsamas oma kogumiku esimeses luuletuses ütleb Tommyboy, et “minus peidus palju külgi / laps poeet ja mõrtsukas”. Ega ma ikka päriselt uskuma ei jäänud. Küll aga erutusin ma tajutavalt, kui nurgeline ja kriminaalse taustaga Saaremaa räppija Beebilõust luuletuses “Vastuolude tuleriidal” kuulutas oma sisemuse osadeks pudenemist niimoodi: “On alanud ülestõus ratsionaalide valitsuse vastu ja siin tabatud friigist revolutsionääre on mitu. / Alkohoolikust askeet, pime kunstnik / ja skisofreenikust poeet, kelle hääl / nagu verekoer mo sisus oma lõugadega ripub.” “Resotsialiseerumine” kannab varjamatu alanduse, häbi ja vihkamise jälgi ning luulekoguga kaasa pandud filmikesest sain teada, et see kõik seostub Kriminaalkoodeksi paragrahviga 199 pluss mõnede teiste toorevõitu üksikasjadega. Kuid seda fakti, et tema reaalse elu analoog Andrus Elbing oli veel hiljaaegu kusagil tsoonis vahialune, ei oska Beebilõust õnneks kuidagi mingitekscredibility-punktideks vormistada. Jah muidugi, tema furoor on selget päritolu ja temaatilist tooni (nendest mendiluuletustest võite ju mõned ka vahele jätta). Ta vajab raevuhooge ja põlgusepuhanguid, sest need tulevad tal kiiresti ja hooga peale ning küllap just niimoodi suudab ta ennast elavana tunda, kuidagi oma piire määratleda. Ta otsib enesele rohkem kui korra toetuspunktiks hundi-identiteedi ja osutab luuletuses “32 kuupi”, kuidas teda sellisena allutada ja kodustada ei saa. Kuid seesama tekst lõpeb ikkagi pöördega hoopis teises, reflekteerivamas suunas: “Just sellepärast siin ma / ulungi ühe-hundi-ansamblis, / iseeneses kordi rohkem vangis / kui selles ümberkasvatuskambris.” Beebilõusta kirjutatu üllatab mind, kuna see, mida ta kirjutab ja kõneleb, saadab tõepoolest tema kallal ka midagi korda, muudab ja nihutab teda. Ta tahtis ehk niimoodi hiphopparina rääkima hakates olla karm ja aus, aga leidis endas üles tundevarjundeid kuni sentimentaalsusteni välja. See vajab harjumist, tekitab pingeid, teeb närviliseks ja on (vähemalt mulle) huvitav. Ta ehk avas kunagi suu, et kedagi persse saata, solvata ja ülbitseda, kuid sõnadele tulid riimid ja rütmid ning – enamgi veel – ilmusid poeetilised kujundid, mis pole tingimata hoopiski nürid ja rumalad. Need kujundid on, jah, räsitud ja kulutatud, tihti on nad pigem riismed millestki, mis kunagi ja kuskil luule oli, aga nende haare on jõuline – võtke ette näiteks “Poeet” või toosama “Vastuolude tuleriidal” või minu lemmik, ligikaudselt regivärsiline “Öeldes öelmatut”. Ja Beebilõust intrigeerib seetõttu, et ta justkui kohtuks nende riismetega poolkogemata ja juhuslikult, komistaks neile otsa, lööks neid tänaval jalaga või loputaks pohmaviinaga alla… “Esmakohtumine” tunnistab, “et oma hiphopi leidis ta hullumaja prügikonteinerist”, ning luulekogu enese lõpuread võtavad kõik kokku: “sest see mo luule pole mo – see on universumi toode”. Natuke räpane see kõik kokku sai, aga kuulasin ja olin kokkuvõttes üsna tasa.

PS. Ja veel midagi, mis ei puutu niivõrd minu järeldustesse, küll aga minu meetodisse. Ilma et ma oleksin seda kohe teadlikult nii teinud, aga ma ikkagi – olgu vaikselt ja endamisi – esitasinenesele seda luulet neis kahes kogus. Räppisin, kui lubate. Lugejana oleksin ma vahest paindlikum olnud – lugenud üle, kaalunud tähendusi, interpreteerinud. Lugemise korral oleksin sõnade tagant pidanud kindlasti avastama veel midagi varjatut, mida oleks tulnud selgitada ja esile tuua. Kuid niimoodi sissepoole räppides läks teisiti ja sõnade sügavusmõõde taandus ebaoluliseks nende tormleva edasipüüdmise kõrval. Kogemus sai musikaalne, rütmiline, igati materiaalne. Päris kindlasti oli see flow kummalgi juhul mulle muusikaliselt suhteliselt ebahuvitav. Mulle pole Tommyboy džässitsev filigraansus iial väga istunud. Beebilõust on aga iseseisva kuulamiskogemusena liiga monotoonne ja nelinurkne. Kuid vedurina, buldooserina toimis just Beebilõust paremini – hoidis kauem kinni ja nõudis püsivat füüsilist tähelepanu. Nii et ma olen rahul, et just see õhuke vihik kokkuvõttes nõnda palju kaalus.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon