Ligimesepoliitikast

Maarja Kangro

Maarja Kangro
Ligimesepoliitikast
Hasso Krull, “Paljusus ja ainulisus”

“Paljusus ja ainulisus” on nii suur pealkiri, et ütlebki peaaegu kõik. See on see, mis on. Kas pole ka vabadus tunnetatud paljusus ja ainulisus? Aga on viljakat paljusust ja ainulisust, ja on halba. Viljakas ainulisus on ikka see, mis paljusust adudes tagasi ei kohku, tunnetab paljusust, võtab ta omaks (ja hakkab ta omaks). Kuri ainulisus viib maailma, mis normaliseerib, homogeniseerib, välistab ja isoleerib. Maailma, mille asukate vaheline suhtlemine on juriidiliselt reguleeritud, kus näljased ahmivad ikka neidsamu ainulisuse-ideoloogiaid, kus väljatõugatud vahivad telekat või notivad üksteist niisama, kus “sissearvatute” paanikat ja vägivaldset võistlust maskeerib zombiliku reipuse kiht. “Paljusus ja ainulisus” näitab mõnes kirjatükis kurja ainulisuse võimalusi ja aktuaalsust, aga palju rohkem esitab ta siiski häid ainulisusi nende paljususes.

Raamatu 24 esseed on jagatud kahte ossa, millest kumbki algab  luuletusega, mis on tegelikult üks ja seesama tekst, ainult sõnad “paljusus” ja “ainulisus” vahetavad neis kohti. Esimene osa on tinglikult paljusus, mõne ainulisuse laialihargnemine paljususse (Baudelaire eesti kirjandusse, luuletaja hääl isikuülesesse kommunikatsiooni), samuti sisaldab see ühiskonnateemalisi arutlusi. Teises osas on mitu käsitlust eesti autoritest ja pärimusest, kuid ka ainulised Wilde ja Jung. Kogumiku kõik kirjutised on küll varem ilmunud või ette kantud, ent tegu pole ainult ühe perioodi koondkogumikuga (niisugune lihtne koondamine autorile ei istuks), vaid ettevõtmisega, millel on oma lootusrikas programm.

Tegelikult on Krull avaldanud juba 1996. aastal sama pealkirjaga essee, mida selles raamatus küll pole. Essee oli mõeldud vastusena Toomas Liivi Nietzsche-halvustamisele ja sellele järgnes omakorda Andres Langemetsa poleemika.[1] Nii Langemetsa artiklist kui ka Toomas Raudami arvustusest Krulli esseekogule “Katkestuse kultuur”[2]paistavad veidi segadusse aetud reaktsioonid ning usk sellesse, et mingi ainuline tõde või suur võitja-tõde on ikkagi paratamatu, inimene justkui ei saavat ilma selleta oldud.

Hasso Krull on paljususe-asja muudkui edasi ajanud ja ma arvan, et iga eesti kultuuris enam-vähem kodus inimene oskab nimetada mõnda Krulli kohta käivat märksõna. Näiteks, praegu: pärimus, anarhism, psühhoanalüüs. (Või kes vanu aegu mäletab: poststrukturalism.) Aga Krulli huvid on väga dünaamilised ja ka “põhimärksõnade” vahelised suhted muutuvad ajas.

Krulli eelmine esseekogu “Millimallikas” ilmus kümme aastat tagasi. 2006. aastal avaldas ta eraldi raamatuna uurimuse “Loomise mõnu ja kiri. Essee vanarahva kosmoloogiast”. Muidugi jätkub pärimuse käsitlemine ka nüüdses kogus; aga ma arvan, et just kümneaastase vahega kogumikke on huvitav võrrelda: sel moel tulevad hästi välja nii Krulli huvide jõujooned kui ka nende huvide liikuvus. “Millimallikas” on läbinisti psühhoanalüütiline raamat, kus ikka ja jälle ilmutab end traumaatiliselt Lacani Reaalne: nii Kivisildniku luuletaotluses, Estonia-parvlaevaga põhjaläinutes kui ka inimeste mälestustes Artur Alliksaarest. Psühhoanalüüsi kasutab ta tööriistana ka selles raamatus, näiteks leiab mõlemast kogust psühhoanalüütilisi käsitlusi eesti prosaistidest. Kui paneme kõrvuti essee Peeter Sauterist “Millimallikas” ja arvustuse Toomas Raudamist “Paljususes ja ainulisuses”, näeme teatavaid paralleele selleski, kuidas on tõlgendatud läheduse-probleemi: Sauteri puhul räägib Krull ligimese kui Asja liigsest ligiolekust, Raudami juures jälle “absoluutse läheduse” painajalikkusest. Siiski on vastses kogus psühhoanalüüsi tunduvalt vähemaks jäänud: nimeloendist näeme, et Lacani on nimetatud vaid kahel korral (vrd “Millimallikas” 23 mainimist pluss kaks Lacanile tuginevat artiklit), Freudi rohkem kui poole vähem ja Žižek puudub üldse. Seevastu leidub “Paljususes ja ainulisuses” mõtisklus Jungi ja tema rohke tõlgitavuse üle. Jungi arhetüübi-mõiste annab innustust pärimuse uurimiseks, leiab Krull, ja see tundub talle Eestis praegu aktuaalne – nagu see on juba mõnda aega olnud aktuaalne ka autori enese jaoks.

Mõlemad raamatud sisaldavad lisaks me oma kirjanike analüüsile käsitlusi maailmaklassikutest, kelle eestlased on töödelnud oma kirjanduskoodi osaks; analoogilised on näiteks väited “Kafka on eesti kirjanik” (“Millimallikas”, lk 75) ja “Baudelaire on meil klassik selle sõna borgeslikus tähenduses, teda tuntakse ilma teda lugematagi” (“Paljusus ja ainulisus”, lk 28). Mõlemas raamatus on paar sürrealismile keskenduvat esseed, samuti kirjutisi kujutavast kunstist.

Aga kui “Millimallikas” koondab peamiselt kunsti (st kirjanduse, filmi jne) sisemist analüüsi, siis “Paljusus ja ainulisus” on märksa ühiskondlikum ettevõtmine. Mida enam ma raamatut loen, seda enam paistab see vaat et mittemanifestse poliitilise manifestina. Essee “Anarhia: mäss või vastastikune abi?” (1998) oleks küll ajaliselt võinud mahtuda ka eelmisse kogumikku, aga sobib tegelikult just üheks nüüdse kogu võtmetekstiks. Selles essees seob Krull Kristeva idee mässust kui tsivilisatsiooni ellujäämise küsimusest Kropotkini ideega anarhiast kui vastastikusest abist. Idee, et ühiskonna erksus, uuenemisvõime peitub mässus, polegi väga erandlik. Krull ei kasuta küll sõna “poliitilisus”, ent mulle näib, et see, mida ta peab silmas “mässukultuuriga”, sarnaneb sellega, mis on paljude mõtlejate jaoks tõelise poliitilisuse olemuslik osa. Belglanna Chantal Mouffe’i meelest põhineb igasugune konsensus paratamatult kellegi väljaarvamisel ja nii hõlmab poliitilisus alati antagonismi. Kui kõiki kaasavat konsensust pole võimalik saavutada, tuleb ju õppida häält tegema! Prantslase Rancière’i meelest pole poliitika mitte konsensus, vaid dissensus, mittenõustumine, see hetk, kui häält teevad ja nähtavale ilmuvad need, kel kehtivas korras oma osa pole. Mässukultuur on ilmselgelt vajalik. Atraktiivse mässumõiste sidumine vastastikuse abi ja ligimesega on mu meelest mõte, mis annab esseekogule oma kindla (helge) tooni. “Kuula oma ligimest, tema on su tegelik poliitika,” ütleb Krull (lk 95). Teatav dissensuslik poliitiline moment on sees ka pärimuseteemas: näiteks annab Krull eesti lugejale teada Austraalia aborigeenikirjanikust Mudrooroost ja tutvustab tema romaane aborigeenihõimu allajäämisest “tontide” (valgete) maailmale.

Esseede teemad ja võtmesõnad – anarhism, arché (arhetüüp ja arhitekst), sürrealism, patsifism, “intellektuaalse omandi” ahistus, pärimus, luuletaja hääl jne – annavad läbi raamatu omavahel siirdeid, põimuvad ja ühilduvad. Huvitav on jälgida väikesi teisenemisi, näiteks teravdub aja jooksul sürrealismi-käsitlus: essees “Unenäoline ja ainuline. Kuidas on sürrealism realismist üle?” esitatakse sürrealismi kui “suurrealismi”, realismiülesust (mis ühe osana võib haarata enda alla ka konventsionaalse reaalsuse), seitse aastat hiljem (2008) ilmunud essees “Sürrealism ja terrorism” esineb sürrealism juba kui poliitilise funktsiooniga ettevõtmine (ehkki Krull nimetab teda apoliitiliseks), pilt kummalisest, võõrandunud maailmast, mis näitab ära tegelikkuse jubeduse võimalused. Sellest lähtudes väidab Krull võluva kategoorilisusega, et nõnda “on sürrealism ainus terrorismivastane võitlus, mis saab olemas olla” (lk 84). Muidugi tekib nüüd küsimus, kas sürrealism ei segune siin juba (düstoopilise) ulmega, mis samuti näitab ära just keskkonnale suunatud terrori võimalused? “Fahrenheit 451”, “Gattaca”, “Matrix” jne klassifitseeruvad ju ikka ulmeks, mitte sürrealismiks. Aga igatahes võib sürrealismi-käsitluse politiseerumises näha autori liikumist suurema ühiskondlikkuse poole. Foucault’ kaudu vaatleb ta seda, kuidas inimene ise haaratakse võimu masinavärki kaasa, pannes ta sellele lootma ning selles iseennast konstrueerima ja tunnetama. Ega meile anta ju alati võimalust kunstikogemuseks, mis näitaks, et selline “reaalsus” on unheimlich!

Poleemilisi esseid on raamatus palju, aga kogumiku ainus negatiivne arvustus on kirjutatud Emmanuel Lévinase raamatule “Raske vabadus. Esseid judaismist” (2005). Ilmselt soovib autor arvustusega markeerida oma monoteismivastasust, leides, et fundamentalism on monoteismi “peaaegu kohustuslik kaasaanne” (lk 68). Lévinas, kes on veendunud ühe religiooni ülimuslikkuses ja mõistab pühade hiite laastamise “nn vandalismiakti puhtust”, on “Paljususes ja ainulisuses” sellise halva ainulisuse esindajaks, mis vaatamata oma sallivusejutlustamisele toimib teiste väljasulgemise kaudu. “Salliva” fundamentalismi kõrki hoiakut iseloomustab minu meelest hästi näide (mis Krullil küll puudub): “Juudi usk on salliv, sest juba algusest peale kannab ta teiste inimeste kogu koormat.”[3]

Veel üks halva ainulisuse kehastusi on Krulli jaoks “intellektuaalne omand”. Arusaam, nagu oleks kellegi intellekt üksainus võimas algläte, kust kõik tuleb, viib meid hirmsasse maailma, kus suletud allikate suhtlus on juriidiliselt reguleeritud ja politsei poolt valvatud. “Intellektuaalne maa”, pärimused ja teadmiste võrgustikud, teised inimesed, kellelt me omandimaterjali saame, salatakse sealjuures maha. Sellest aspektist sobib Proudhoni kuulus lause “Eraomand on vargus” ka Krulli käsitlusega – kui “era-” asendada sõnaga “intellektuaalne”.

2001. aastal kirjutatud “Supermodell ja vagabund”, mis vastandab imaginaarse võimu kütkes supermodellist kunstniku ja vabas sümboolsuses tegutseva vagabundist luuletaja, tundub praegu tinglikum kui tollal. On ju ka luuletajatele langenud osaks võimalus olla supermodell ja figureerida meedia-imaginaarses! Mitmeid kesknoorema põlve poeete tunneme me suuresti “tüüpide” kaudu, mis nad endast on loonud ning mis on saanud nende loomingu ja selle tõlgendamise osaks. Tõsi küll, luuletajad, keda Krull siin käsitleb, üldiselt supermodellide hulka ei kuulu; näiteks Kalju Kruusa ja Valdur Mikita on üsna selged vagabundid.

Selles raamatus on palju ainulisi kirjanikke/luuletajaid. Aga luuletaja “isikupärasest häälest” räägib Krull ameerika poeedile Charles Bernsteinile toetudes kui millestki piiravast, nimetades seda “investeeringuks”, “intellektuaalseks omandiks”. Omandina muutub hääl umbseks, luuletamisest saab midagi ühe toote pideva tootmise sarnast. Luuletaja supermodellistub, kaubamärgistub. Krull küsib lausa, et kui luule koosnebki ainult isikupärastest luuletajatest, siis “kas ei võiks tekkida tunne, et parem oleks hüpata sillalt jõkke?” (lk 11). Näeme jälle mõtet: kole on suletud üksuste tootmine, avarama ühenduse puudumine, umbsed ainulisused. Haaravam on ikka mingi isikuülene võte ja kommunikatsioon. Samas pean tunnistama, et essees kirjeldatud Ginsbergi üleisikuline “täishääl” jääb mu jaoks siiski üsna müstiliseks. (Miks peaks “kehahäälega” saama tingimata paremini teiste eest kõnelda kui süntaktilis-grammatilise häälega?)

Arvustusi ja esseid kirjutades on Krullile ikka tähtis ka see, et asi tuleks ilus. Ta ehitab analüüsi sageli üles ühele läbivale joonele ja selle variatsioonidele, ning nii saabki arvustusest selge tuuma ja ilusa ülesehitusega esteetiline objekt. Füüsik Paul Dirac ei sallinud küll luulet, ent tema väited maailma “ilusa matemaatika” ja selle kohta, et kavatsus võrrandeis ilu luua viib edusammudele, sobiks küll Krulli mõttekäike illustreerima. Eriti mütoloogia puhul on tore, kui sellest räägitakse veenva elegantsiga, luues võib-olla juba uut müütilist tõde.

Ilus näide sellest, kuidas essee võib olla ülesehituselt efektne nagu luuletus, on käsitlus Jaan Kruusvalli veidrast objektist (lk 107–117). Esmalt esitatakse meile Kruusvalli ennast kui ajakohatut kirjanikku, kes sunnib lugejat kogu aeg justkui ootama ega asu kunagi päriselt oma ajas. Seejärel tuuakse psühhoanalüütilise (puuduva, traumaatilise) objekti mõiste abil näiteid Kruusvalli tekstist: peategelane, kes on surnud; lift, mida pole, jne. Viimaks illustreeritakse veidrat objekti Lacani näitega Holbeini maalist, mille allosas paiknev pealuu on maalitud nõnda, et selle tunneb ära ainult teatud nurga alt. Säärane objekt haarab vaataja maali sisse kaasa ja toob talle ilmsiks, et ka ta ise on kaduv objekt. Veider objekt kolmel tasandil, lõpuks meie endina: kas pole uhke lahendus?

Kui veel kord “Anarhia”-essee juurde tagasi tulla, siis mu meelest annab see tekst teatava võtme ka raamatus käsitletavate autorite valikule. Wilde’i maailmavaate kohta leiab Krull, et see on “kristlike alusmotiividega individualistlik anarhism”. Ja mulle tundub, et ka näiteks Contra on kogumikku valitud suuresti just seetõttu, et tema ettevõtmistes on midagi anarhistlikult veetlevat: Contra raamatute kirjastaja on Mina Ise ja ta vemmalvärss loob “dehierarhiseeritud horisontaalse tasapinna”, kus “keele, kultuuri ja ühiskonna kihid” suhtlevad võrdsetena.

Idee anarhiast kui koostöö ja vastastikuse abi vormist on midagi niisugust, milleta maailm oleks väga kõle; ilma anarhismi võimalikkuse perspektiivita oleks üldse väga raske elada. Kas anarhia aitaks välistada välistatute tekkimist? Kas ta suudaks alal hoida ja tekitada seda naudingulisust, mis minevat demokraatias kaduma ja väljenduvat tolle pahupoolel fundamentalistliku jouissance’ina, nagu väidab Žižek? Mis kujuline peaks see anarhia olema? Aga tehnilised üksikasjad tahavad niikuinii läbimõtlemist, ja selle essee puhul on ju vaatamata väikestele otsestele juhistele (osta toit turult, anda sõbrale öömaja, tugevdada kogukondlikke sidemeid) tegu ikkagi visiooniga.

Nii nagu Kropotkin püüdis näidata loomariigi varal, et anarhia kui vastastikune abi ja kaitse on looduses midagi väga levinut, on evolutsiooni faktor ning peaks niisugusena olema ühiskonnale aluseks (ja on seda inimajaloo käigus üksikutes õnnestunud vormides olnudki), nii soovib Krull näidata mineviku põhjal, et hea on ennegi olemas olnud, ka siinsamas, meie endi seas, ja saaks seetõttu jätkuda. Ta soovib näidata, et eestlastest võib asja saada, kuna neist minevikus juba on asja saanud. Essee “Kalevipoeg ja Vanapagan” kätkeb just sellist taotlust. Silla ehitamise loos tähistavad nii Kalevipoeg kui Vanapagan Krulli jaoks koostöövalmidust, üks (muidugi Vanapagan) aktiivset, Kalevipoeg passiivset. Et umbusklikud Käru küla mehed, kes üle silla saabuvaid hobusevargaid kardavad, sedasama eestipäraseks peetud koostöötõrksust üles näitavad, pole Krulli jaoks peamine. Ta rõõmustab, et jutustaja puhul on tunda, et “Vanapaganasse suhtutakse sümpaatiaga” (lk 181). Tõepoolest: “Igasugust koostööd takistab kõige enam arusaam, et koostööd ei saa teha, kuna teised pole selleks valmis!” (lk 178).  Muide, “Millimallikas” tegeleb üks essee samuti eestlaste enesepildiga. Selle pealkiri on “Negatiivne märk. Negatiivne pilt Eestist kirjanduses ja uskumustes” ja see analüüsib nelja luuletust, milles Eesti paistab armetu, koleda, nääkleva või totrana. Paari aasta eest ilmus Krullilt kirjutis “Eesti kui õudusunenägu”, mis kujutab Eesti elanike Eesti-visioone peamiselt rahakesksetena (kujutluse positiivsus või negatiivsus sõltuvad sellest, palju sul raha on).[4] Seda aga pole “Paljususse ja ainulisusse” kaasatud: siin esitatud pilt on teistsugune, ja selle tagant tuleb selgesti välja mentaliteedi muutmise lootusrikas missioon.

Tegin kunagi Hasso Krulliga intervjuu, kus ta ütles, et loodab, et kuldajastu on kunagi olnud – sest siis saab see ju ka tagasi tulla.[5] Kas kõik kordub (“kuidas kordub” – nagu ütleb või küsib Krull ühes luuletuses) ja head saab luua siis, kui ta on juba olemas olnud? See on see vana küsimus: kuidas me teame olnu põhjal, mis on hea tulevikuks? Kust me teame, et tingimused ei muutu sedavõrd, et me praegustes terminites ei saa neist rääkidagi? Aga mille põhjal me siis üldse midagi teame? Paistab, et kogu maailma paljususe juures usub Krull pigem ikka teatud korduvusse, sellesse, et mõtted ja kujutlused on kuskil mingis vormis ikka olemas olnud (ja arhetüübid peituvad DNA-s: vt lk 164!). Traagiline kaduvus pole see, millele Krull keskenduks. Muidugi tekib alati midagi uut ja tundmatuseni teisenenut. Aga olnud põlvkondadega tuleb kena olla – ja nõnda võib selles korduvuse-usus näha ka respekti paljususe suhtes, selle paljuse ja partikulaarse suhtes, mis enne meid on olnud ja mis me ise oleme.


[1]H. Krull, Paljusus ja ainulisus. Eesti Ekspress, 02.08.1996; A. Langemets, Jumal, Dionysos või kogu Olümpos. Eesti Ekspress, 16.08.1996.

 

[2]T. Raudam, Krull ja sõbrad. Postimees, 17.01.1997.

 

[3]E. Lévinas, Raske vabadus. Esseid judaismist. Tallinn, 2004, lk 189. Tlk K. Sisask.

 

[4]H. Krull, Eesti kui õudusunenägu. Sirp, 01.02.2008.

 

[5]M. Kangro, Hasso Krull ootab kuldajastu tagasitulekut. Postimees, 29.01.2007.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon