Kaur Riismaa

1970. aastate keskel pidi Kanadas kirjastuse Orto väljaandena ilmuma mälestusteraamat, kus Eestist enne Teist maailmasõda või selle käigus lahkunud eestlased jutustavad oma lood. Ma pole küll Orto ajalooga päriselt tuttav, kuid ilmselt seoses asutaja ja omaniku Andres Lauri surmaga 1973. aastal lõpetas kirjastus tegevuse. Käsikirjad aga teatavasti ei põle ning nii ongi need ajaloo keerdkäikude tulemusena jõudnud minuni.

Olen mõned huvitavamad seigad pannud ümber proosavärssi. Mul pole selleks küll luba (ja kust seda saadagi?), seepärast on siin toodud ainult eesnimed ja perenimede esitähed.

 

Kaarel E.

Ma tulin Eestist ära, sest ma kartsin, lihtsalt kartsin.
Minu isa oli esimesel vene ajal inimese tapnud,
kuna too oli kommunist;
ja omakaitses oli ta ka veel ja Kure hea sõber ja mis kõik.
aasta küüditamisest imekombel pääsesime,
olime emaga sugulastel külas,
jäime hilja peale
ning bussist maha,
ei jõudnud koju õigeks ajaks.

Et minek on, ma kellelegi ei rääkinud,
isegi oma naisele mitte,
jumal teab, lobiseb välja ja on mokas.
Paar sõbrameest oli ka ja paat ja
juba räägitud, et sel ja sel ajal ja
kust mind peale võetakse ja mis ja.
Ja siis seisan vastu õhtut toas
ja olen just ütelnud Liviale,
et käin jalutan natukene, niisama,
ja ta seisab ukseaugus, ilus kui lill,
ja vaatab niimoodi küsivalt ja,
et miks ma veel siin passin ja,
ja ma tean – paadis pole kohti enam ja,
ja jääda ma siia ei saa ja.

Siis panen ma ukse enda järel kinni.
Kui palju mehi on sellisest jalgalaskmisest unistanud,
pole ent kunagi julenud.
Vot mina julgesin, tehke järele.

Neljakümnendate lõpul kirjutasin oma naisele,
ja viiekümne esimesel,
ja viiekümne teisel,
ja viiekümne kolmandal
ja nii edasi,
kuni kuuekümne kaheksandal tuleb mulle kiri –
Nõukogude Liidust.

Selles kirjutab minu 23-aastane poeg,
et ma olen vanaisa,
et ta on parteis,
et sai midagi kusagilt Rametost,
et ema on õnnelik ja uuesti abielus
ja et ma ei peaks kirjutama,
sest väljamaasugulased tähendavad ainult halba.

Ta kirjutab veel paar korda, peamiselt oma elust.
Ma kirjutan veel paar korda, peamiselt oma elust.
Ema tervis olevat hea;
ka minu tervis on hea;
kõigil olevat Liidus tööd;
“me elame abirahadest” kirjutada ma ei julge, kirjutan, et
tööd on kõigil ja toit on tasuta;
kolhoosisüsteem on hakanud tasuvaks muutuma;
ma vastan, et poed on kaupa täis;
ta kirjutab, et rock läheb massidesse;
ma, et nägin Ringo Starri ja surusin kätt;
ma kirjutan, et nõukogude võim on ajast ja arust;
tema, et
“don’t criticize
what you can’t understand –
your sons and your daughters
are beyond your command –
your old road is
rapidly agin’.”

Mustamäel olevat neil ruumikas korter
moodsa mööbliga;
mul olevat korter pilvelõhkujas ja garaaž
kahekümnendal korrusel.

Ise ka imestasin,
mis mul kõik on.
Ühel korral kirjutas Livia.
38ndal ostetud pitsilise kleidi
olevat noorempere välja naernud,
tükki sellest kannab nüüd karumõmm.
Aga tal oli see seljas tol maihommikul,
kui me kohtusime,
ja tol õhtupoolikul septembris, kui ma läksin oma
eluaegset jalutuskäiku tegema.
Canberra, 1972

Magda R.

“This is the land which ye
shall divide by lot. And neither division nor unity
matters. This is the land. We have our inheritance”
(T.S. Eliot, “Ash Wednesday”).

Minu vanaema rääkis lugu,
kuidas meie kandis oli linn maa alla vajunud.
See oli siis vist poola ajal olnud –
et oli linn,
ja korraga enam ei olnud.
Teada on ainult, et mäe otsas on soine,
kaevates tuleb välja kivisid ja konte.

Kord aastas me saame märgi,
et meid ei viida ega pillutata,
ja meie peame jääma elama.
Sest tema on käinud ja tuleb taas,
kes joonistab märgi ja meie jääme elama,
ja neile teistele tema ütles mu kuuldes:
tapke sootuks vanad ja noored ja mehed ja neitsid,
lapsed ja naised, ärge puutuge ühtki,
kel märk on küljes, sest öö peab minema valgeks.

Ja see on suur ja hirmus valgus,
me kardame siin all põrmus, sest
maailma lõpp ei tule pimedas,

väga suur valgus saabub meie peale
ja ükski ei maga siis, vaid tõuseb varakult.

See piilub sisse akendest ja ustest
ja midagi ei jää temale märkamata.
See leiab sind üles kõige kaugemast nurgast
ja sina pead värisema.
Jumal puhus hinge sinusse ja nüüd
hoiab see kinni su põrmust –

ja siis

on vaikus.

Aeg jääb seisma
nagu poleks kunagi midagi alanud
ja miski ei lõppe,
kõik mis on, on korraga ja siin.

Pommidega seinakell näitab kümnendat täistundi,
aga ta ei löö –
hundid uluvad,
just hundid,
nagu nad talviti meie maja ümber ulgusid,
ja tuul ulub nendega kaasa
ja vanaema ütleb,
et esimesed vanemad tulevad meid vaatama.

Me konutame keldris nagu mahamaetud –
nad ei tulnud udujalul nagu vaimud,
nad tulid trampides
ja mütates ja nad ei tulnud ükshaaval,
vaid kõik korraga

ja taevas langeb meile kaela.

Ainult tuli, kõikjal.

Tuhkataat undab tänaval üksinda,
vanaema.
Ta undab tänaval üksinda,
vanaema!

Ja kui see lõppeb,
on linn vajunud maa alla.
Millal see oli,
vanaema?
See oli poola ajal või ei…
see pidi ikka, jah, saksa ajal olema.
Ja ma olen nüüd jutustanud,
millest ma pole aru saanud,
kõigest, mis mulle imelik on,
ja mida ma ei mõista.

Linnukesed on laulma hakanud,
lilled puhkevad ja pööravad oma näo päikesesse.

Me peame nüüd kiirustama,
vanaema.
Me peame nüüd kiirustama,
vanaema![1]
 New Jersey, 1970

Nadja M. ja Maria M.

Ma sündisin Tsariovokokžaiskis
ja et mis asi Eesti on, sain teada juhuslikult.
Enne sõda oli Venemaal kõik juhuslik,
inimese elu veel kõige juhuslikum.
Surm – kindlaksmääratud.
Minu mees, näiteks, haihtus,
läks hommikul tööle,
õhtul tagasi ei tule.
Küsima ka ei julge minna,
kuhu minnagi.

Töötasin raudteel,
sain paar korda nädalas hädapärase toiduvaru.
Palka ei olnud, hea et töögi oli.
Aga ega mina ei kurda, aeg oli selline, vilets.

Ja siis öeldakse minule,
et nüüd lähed siit ära,
me saadame su Eestisse
(nüüd tean, et eestlased ütlevad “küüditama”).
Ausõna, ma polnud kuulnud ka,
et selline riik olemas on.
Ja nüüd mind saadetakse sinna,
noh, raudteele, aga ikkagi.

Sinna viidi väed sisse
ja koos sõduritega siis meid, vähemaid.
Meile öeldi, et natsionalistid on võimul,
olid ka; tööd kellelgi ei ole;
ajalehed on kinni ja rahvas nuriseb.
Baaside juurde tekkis palju uusi töökohti.

Aga ega meie peale keegi hästi ei vaadanud,
ma saan aru,
sõdurid olid ju puhta kaltsus ja haisesid mis kole,
minul pole mingit lastetuba olnud,
aga nemad olid loomad.
Minu käest ei küsinud keegi, kas ma siia tahan,
või et kas ma koos nendega tahan,
või et kui väga ma üldse venelane olen,
või vaimustun Nõukogude Liidust.

Siin, Eestis, olin ma venelane,
ja seega vaenlane,
ja ühes pundis nende kollidega,
keda ma jälestasin.

Sakslane tuli sisse ja minust sai eestlane.
Mul oli uus mees ja tütar sündimas, seepärast,
ja siis enne rinde tagasitulekut
põgenesime edasi Rootsi.
Kibedust oli väga palju,
ka Jaanuse, minu mehe
vanemad olid 41 ära viidud.
See ühendas meid.

Tänaval olime eestlased,
voodis me rahvusest ei küsinud.

Minu tütar on nüüd (välis)eestlasega abielus.
Minu ema oli veel Jelena Orlova,
kui ta vaid teaks, et tema lapselaps on
Maria Mänd.

*
Minu ema Natalja (Nadja) ning isa Jaanus põgenesid 1944. aastal
Rootsi,
olin siis väga väike ja ei mäleta midagi,
aga vett kardan meeletult tänagi, tea, kas paadisloksumisest või
illest.
Kas pooleaastasele lapsele jääb selline hirm alles?

Minu ema räägib vähe eesti keelt,
seepärast kirjutasin mina tema mälestused üles.
Aga mina olen eestlane ja räägin eesti keelt,
see on tähtis, ma arvan.
Siin, Stockholmis, on juba mõned,
kellega suheldes pead valdama korraga eesti ja rootsi keelt,
muidu saad vähe aru.

Eks minu peale vaadatakse ka viltu, kes tausta teab,
et ikkagi okupandi laps, küüditaja.
Ma lähen näost punaseks ja vihastun hirmsasti.
Või siis – et mida mina Eestist tean?! – sitaseid mähkmeid.

Minu vanaema oli mari.
Minu ema on venelane.
Mina olen eestlane.
Ja minu lapsed on rootslased.
Stockholm, 1972

 

[1] Magda meenutab siin Dresdeni pommitamist 1945. aasta 13.–15. veebruaril, mis langes kokku tolle aasta tuhkapäevaga.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon