Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma

Jacques Rupnik

Jacques Rupnik
Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma
Prantsuse keelest tõlkinud I. A.

Ajal, mil 2007. aastal rahvusvahelist majandust ja rahandust tabanud kriis on pannud Lääne majandused taasavastama riigi sekkumise vajadust, näivad Ida-Euroopa maad kujutavat endast liberalismi viimast kantsi. Just neil on kõige raskem jätta hüvasti liberalismiga, mille abil asuti pärast 1989. aastat vana totalitaarset korda lammutama. Tuleb teha vahet ühelt poolt poliitilistel liberaalidel (Václav Havel, Adam Michnik), kelle jaoks liberalism tähendab inimõigusi ja isikuvabadusi, millel põhineb demokraatia, ja teisalt majandusliberaalidel (Václav Klaus, Leszek Balcerowicz), kelle meelest on turu nähtamatu käsi kõikvõimas vastumürk endisele riiklikule plaanimajandusrežiimile. Riigi võimu vastustades on need kaks teineteisele lähenenud. Nad ei mõista, et maades nagu Prantsusmaa, kus püsib usaldus riigi vastu ja võrdsuseiha, on majandusliberalismil negatiivne tähendusvarjund. Nad on võtnud tarvitusele “šokiteraapia”: “täienditeta” liberalismi, mis on midagi muud kui sotsiaalne turumajandus. Kogemused kolmanda tee otsimisega ja sotsialistliku süsteemi reformimise poolikute abinõudega olid juba teada: 1968. aasta Praha kevad, Ungari reformid, Jugoslaavia isemajandamine. Uute kogemuste jaoks polnud enam ruumi ega kannatust.

Ja tundus, et tulemused vastasid ootustele. Riikides, mis viisid liberaalsed reformid läbi kiiresti, õnnestus üleminek paremini kui seal, kus tegutseti sammhaaval. Ainsaks vastupidiseks näiteks oli Sloveenia. Nende riikide majanduskasv on viimase kümne aasta jooksul olnud kaks või kolm korda kõrgem kui Lääne-Euroopas. Niisiis pole nende liberalism üksnes ideoloogiline hoiak, vaid see on olnud ka otseselt nende huvides. Mängiti välja oma konkurentsieeliseid (madalamad palgad ja maksud, paindlikkus jne). Ühetaoline fikseeritud tulumaks on saanud Kesk-Euroopa liberaalsete “tiigrite” lipukirjaks. Kui tahetakse ehitada kapitalismi kapitali puududes, siis tuleb seda sisse tuua: nende maade majandused sõltuvad Lääne investeeringutest ja integreerumisest rahvusvahelisse turgu. Kriisi puhkedes on nende tugevus aga muutunud haavatavuseks ja nõrkuseks.

Niisugune liberalism valitseb Kesk-Euroopas ja Baltimaades, mitte aga Balkanil ega endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Kõige radikaalsemad on Poola ja Tšehhi, kes on riigi sekkumist kriisi ohjeldamisse tuliselt kritiseerinud. Algselt küllaltki liberaalne Ungari on viimasel ajal tagasi tõmbunud. Osalt on see seletatav hiigelsuure eelarvedefitsiidiga, osalt kriisi mõjuga. Kui üksikasjalikumaks minna, siis tasub võtta näiteks Eesti ja Sloveenia, kaks omavahel võrreldavat väikeriiki, mis on olnud majanduslikult edukad, kuid lähtunud erinevatest mudelitest. Rahvaarvult on nad peaaegu ühesuurused (ühel poolteist ja teisel kaks miljonit), nad astusid ühel ja samal ajal välja liitriikidest (NSV Liidust ja Jugoslaaviast) ja mõlemad on olnud ülemineku “edulood”. Eesti on valinud liberaalsema mudeli ja esitleb end Euroopa Hongkongina, parima sihtkohana uutesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Sloveenia alustas reformidega endise riigikorra ajal ja pole “šokiteraapiat” vajanud; ta võttis kasutusele hübriidmudeli, segu avalikust sektorist ja järkjärgulisest erastamisest, koos väliskapitali aeglasema kaasamisega. Nii jõudis Sloveenia uutest liikmesriikidest eurotsooni esimesena ja saavutas suurima SKT inimese kohta.

Kesk-Euroopa liberalismi ees seisab kaks väljakutset. Esimeseks, siseriiklikuks väljakutseks on saanud juba pead tõstnud populism: parempopulistid Poolas (vendade Kaczyńskite Seaduse ja Õigluse partei) ja vasakpopulistid Slovakkias (Robert Fico liit rahvuslastega). Mõlemad mängivad sotsiaalsel närvil ja usaldamatusel liberaalse eliidi vastu, kes on 1989. aasta järgsel üleminekuajal domineerinud. Teine tagasilöök tuleb väljastpoolt: kriis ja selle ravimise võtted, mida on pakutud välja Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ja mis panevad rõhku riiklikule sekkumisele ja turu reguleerimisele. Esialgu ei pandud Kesk-Euroopas kriisi saabumist tähele ja arvati, et see neid maid ei puuduta. Liiatigi ei saa ju kommunismist tulijad mäletada, et ka kapitalism võib olla haige. Samuti puudutas kriis neid riike vähem, sest seal puudus üliarenenud pangandus- ja finantssüsteem, mis leiutas “subprime” laene ja muid finantsspekulatsiooni derivaattooteid.

Kesk-Euroopas on säilinud usk, et kriisi vastu aitab üks ja seesama liberaalne retsept. Václav Klaus on praegust kriisi võrrelnud gripiga, mis ravi korral möödub nädalaga, muidu aga seitsme päevaga… Mõistetakse hukka riigi naasmist turgude reguleerija rolli ja majanduse päästmist riigi rahaga, mis polevat muud kui ettekääne protektsionismiks. Nad ütlevad, et pärast Ida karmi sotsialismi tuleb nüüd vastu astuda Lääne pehmele sotsialismile. See väide pidanuks paika Euroopas, kus valitses veel kaks suundumust: vana tuumik-Euroopa, mis oli kohanenud rohkem sotsiaalse turumajandusega, ja Euroopa perifeeria – Suurbritannia ja idapoolsed riigid, mis olid liberaalsemad. Kriis pehmendas ja nihutas seda lõhet. Enam pole tegu keskuse ja liberaalse perifeeria vastuoluga, sest Kesk-Euroopa kaks eeskuju, Suurbritannia ja USA, teevad pankadesse suuri kapitalimahutusi või natsionaliseerivad neid. Kaardid on löödud segi.

Ida liberaalid on viimased tõsiusklikud. Ent kriisist pole võimalik põgeneda ega “ehitada kapitalismi ainult ühel maal”, kui kogu muu maailm on sellest nakatunud. Siiski on Poola, Tšehhi Vabariik ja Slovakkia sellest praegu vähem puudutatud kui pankrotistunud Ungari, mis peab appi kutsuma IMF-i, või Läti, millel tuleb silmitsi seista esimese protestilainega. Kriis kuulutab Kesk-Euroopas 1989. aastal alanud liberaalse tsükli lõppu.

Kriisi ja populistide tõttu varisesid kokku liberaalse Kesk-Euroopa müüdi viimased riismed. Võib küsida, kas Kesk-Euroopat enam üldse olemas ongi. Visegrádi riikide kohtumisel 1. märtsil 2009. aastal leidis kinnitust tõsiasi, et neil puudub probleemidele ühine vastus. Erimeelsused olid täielikud ja igaüks manas omal kombel esile uue raudse eesriide ohtu. Ungari peaminister esitas 190 miljardi euro suuruse plaani Kesk-Euroopa kriisist päästmiseks, milleta see piirkond ei suudaks poliitilistele pingetele ja migratsioonisurvele vastu panna. “Me ei saa lubada uut raudset eesriiet,” teatas Ferenc Gyurcsány. Slovakid keeldusid otsustavalt katsetest Visegrádi riike ühtse kooslusena käsitleda – nende arvates teenib see vaid Austria pankade huve, mis on selles piirkonnas liialt esindatud. Kalduvus käsitleda Kesk-Euroopa riike ühtsena kujunes Slovakkia peaministri Robert Fico sõnul välja, “kui pärast Austria pankade probleeme oma Ida-Euroopa harudega hakati viitama halvale Idale ja heale Läänele”. Ka tšehhid protesteerisid kriisi piirkondliku käsitlemise vastu. “Me ei soovi uusi eraldusjooni,” ütles Mirek Topolánek. Sama idee nimel, uute eraldusjoonte tekkimise vältimiseks esitasid ungarlased ja tšehhid ühtse Kesk-Euroopa ideele nii poolt- kui vastuargumente. “Meie ei ole ungarlased!” kõlas pealkiri Praha ajalehes Lidové noviny, sellal kui Slovakkia peaminister lõi viimase naela Kesk-Euroopa solidaarsuse kirstu avaldusega, millest vägevamat polnud pärast 1989. aastat tehtud: “Ungarlastel on tuhat korda hullemad probleemid kui Slovakkial! Ja võttes arvesse meie kuulumist eurotsooni, on ka tšehhide ja poolakate probleemid tõsisemad kui meil.”[1]Kesk-Euroopa olevat kriisis? See on Lääne meedia väljamõeldis!

Kui lõppes liberaalne unelm globaalsest turumajandusest, mis areneb isevoolu teel ilma riigi sekkumiseta, ühiskondlike piiranguteta ja regulatsioonideta, siis avaldas see kõige rängemat mõju Kesk-Euroopale, mis oli sellest ideoloogiast viimased kakskümmend aastat juhindunud. Osalt sellepärast on neil ülimalt raske tunnistada, et turumajandus võib olla kriisis, ning ennekõike seda, et kriis sai alguse USA-st, mis on olnud liberaalsetele keskeurooplastele etalonmudeliks. Pärast 2008. aasta 15. septembri “musta esmaspäeva” on kõik tähtsamad majandusteadlased konstateerinud ja analüüsinud finantsturgude võimetust ennast ise reguleerida. 21. septembri New York Times teatas “vabaturu dogma matusest”. Järgmise päeva Tšehhi ajalehest võis aga lugeda peaminister Topoláneki kõnest, mis kuulutas Tšehhi dereguleerimise eestvõitlejaks ning teatas, et Euroopa Liidu eesistujana saab Tšehhi prioriteediks just nimelt majanduse deregulatsioon. Samal ajal kui Berkeley ülikooli majandusteadlane Robert Reich räägib “dereguleerimise hullusest” ja isegi Alan Greenspan tunnistab Kongressi ees, et on teinud vigu, palub vabandust ja sama hingetõmbega soovitab pankrotistunud pankade natsionaliseerimist, kuulutab Tšehhi peaminister oma prioriteediks dereguleerimise (!) “barjäärideta Euroopa” raames, mis tähendaks ühtlasi vähemat sekkumist Euroopa ja globaalsesse turgu. Ajal, mil me seisime vastamisi tõkestamatu majandus- ja finantskriisiga, tahtsid Tšehhi liberaalid “tõketeta Euroopat”. Esimene kõrvalekalle Ameerika eeskujust.

  1. aasta märtsis lahkus Ungari peaminister Gyurcscány ametist, olles ilmutanud oma saamatust majanduskriisi tingimustes. Tema ülevoolavat otsekohesust, kui ta 2006. aastal tunnistas, et on valetanud “hommikul, lõunal ja õhtul”, ei jaganud sugugi tema Tšehhi ametivend Mirek Topolánek, kes paistis täpselt teadvat, mida tuleb ja eelkõige mida ei tohi teha. Seda seletas ta päev pärast oma valitsuse kukkumist, 25. märtsil Strasbourgis hämmeldunud Euroopa parlamendi ees, rünnates vihaselt president Obama poliitikat: pankade päästmist, ülepingutatud protektsionismi ja ennekõike majanduse ulatusliku riigipoolse elavdamise plaani. Topolánek, Euroopa Liidu toonane eesistuja, mõistis need asjad hukka: “Usun, et Ameerika Ühendriigid on asunud põrguteele“. Päev hiljem teatas The New York Times: “Euroopa Liidu eesistuja nimetas USA majanduse elavdamise abinõusid “põrguteeks””. Valge Maja pressiesindaja kandis selle väljaütlemise Tšehhi peaministri sisepoliitilise olukorra arvele. See pole päris täpne: asi on ideoloogias, vankumatus usus turu võimesse lahendada kõik probleemid, mida nii Topolánek kui Klaus olid viimased veerand sajandit Ameerika pealt õppinud. Topoláneki otsekohesus on üldteada: Euroopa põhiseaduse projektile oli ta avalikult andnud hinnangu: “big shit”. Ent Ameerika presidendi ründamine just enne tema Euroopasse G-20 kohtumisele saabumist ja Praha visiiti mõjus üllatavalt ning šokeeris europarlamendi liikmete enamust, kes ruttasid kinnitama, et Topolánek ei olnud kõnelenud Euroopa nimel. 5. aprillil võttis Obamat ja tema abikaasat Euroopa Liidu nimel Prahas vastu suur liberaal ja eurofoob Václav Klaus. Topolánekit ignoreeriti viisakalt.

Tšehhi aeg Euroopa Liidu eesistujana, mille valitsuse kukkumine enneaegselt lõpetas, tõi esile kommunismiajast päranduseks saadud ideoloogilise põikpäisuse ja Ameerika lummusest vabanemise segu. Obama sümboliseerib ühelt poolt Ameerika kui riikliku sekkumiseta toimiva majanduse ja ühiskonna müüdi lõppu ning teisalt pettumust USA eelmise valitsuse ühepooluselise, jõul ja unilateralismil põhineva poliitika lõppemises. Tšehhi meedia raevukas reaktsioon Obama Prahas peetud tuumadesarmeerimise teemalisele kõnele[2]annab tunnistust, milline peataolek ja meelehärm on tabanud Kesk-Euroopa poliitilist eliiti, kes tunneb end Bushi ja Cheney orbudena.

  1. aastatel jooksis Prahas film pealkirjaga “Muusika Marsilt”. Ajal, mil kaks liberaalset etalonriiki, USA ja Suurbritannia, natsionaliseerivad panku ja turgutavad majandust, süstides sinna rohkelt riigi raha, jõuab tšehhide (ja vähemal määral ka poolakate) jutt edasise dereguleerimise vajadusest ja Läänest tuleva “pehme” sotsialismi ohust nendeni, kes kuulata viitsivad, just nagu kauge kaja eelmise sajandi lõpust, otsekui teiselt planeedilt, nagu muusika Marsilt.

 

Euro kriis ja Kesk-Euroopa silmitsi Kreeka sündroomiga

  1. aasta tähistab finantsturgude revanši riikide vastu, kes olid nad kahe aasta eest hädast välja aidanud. (Erasektorist alguse saanud kriisi eel olid Hispaania ja Iiri riigieelarved veel ülejäägis.) Majandussurutise tingimustes on jälle tõusnud prioriteediks riigi kulude ja võlakoorma kontrolli alla saamine. Kreekast on saanud eurotsooni nõrk lüli ja hirmutis. Kriisi uues faasis ei jookse eraldusjoon mitte Ida ja Lääne, vaid pigem Põhja ja Lõuna vahel[3]. Põhja all peetakse silmas Saksamaad ja Skandinaavia riike, Poolat, Tšehhit ja Slovakkiat. Lõunasse kuuluvad peale PIGS riikide (Portugal, Itaalia/Iirimaa, Kreeka, Hispaania) veel Ungari ja Bulgaaria. Prantsusmaa on osutunud vahevariandiks, millel on võtmetähtsus pöördumatu lõhenemise vältimises.

Poliitilises plaanis on oluline nähtus see, et kriisi uuest faasist on kõikidel valimistel kasu lõiganud Kesk-Euroopa paremliberaalid, isegi Lätis, kus valitsus kärpis riigiteenistujate arvu ja palku kõige radikaalsemalt. Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias on hirmutamine Kreeka kui nurjunud riigi sündroomiga ja lubadused pakkuda valijatele “higi, verd ja pisaraid” toonud võimule paremkoalitsioonid sotsiaaldemokraatide asemel, kes oleksid veel aasta tagasi kindlalt võitnud, kuid keda on nüüd hakatud kujutama riigi juhtijatena “Kreeka teele”. Võidu topeltretseptiks on hirmutamine (Kreeka sündroom) ja raamatupidamisele taandatud poliitika: valimistel esinevad kõige tugevamini jõud, kes hirmutavad kõige rohkem ja soovitavad kõige karmimaid eelarvekärpeid. Tšehhis on selle voolu juhiks tõusnud vürst Karel Schwarzenberg, uue konservatiivse TOP partei (Traditsioon, Vastutus ja Jõukus) looja, kes murdis läbi tänu sellele, et peaminister Petr Nečasi Kodanike Demokraatlik Partei (ODS) võttis nad koalitsioonipartneriks. Võlaküsimuse tõstatamist võib pidada poliitiliseks manipulatsiooniks, kui vaadata statistikat: Eurostati andmetel moodustab Tšehhi Vabariigi riigivõlg 35% SKTst, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on 73,6%. Euroliidus on selles osas paremas seisus üksnes Luksemburg ja Eesti. OECD järgi on ainult Luksemburgi, Austraalia, Lõuna-Korea ja Šveitsi võlakoorem väiksem.

Slovakkias esindab sama suunda SDKU-DS partei, mida kunagi juhtis peaminister Mikuláš Dzurinda, kes oli 1999–2006 radikaalsete liberaalsete reformide eestvedaja, ja mille eesotsas on praegu sotsioloog Iveta Radičová. Äsja peaministriks saanuna kuulutas pr Radičová välja kokkuhoiuplaani, et viia 2013. aastaks eelarve puudujääk alla 3%, ning sümboolse abinõu kärpida 2600 valitud ametiisiku (kaasa arvatud presidendi) ja kõrgema riigiametniku palka kolmekordse defitsiidimäära võrra. Kuid kõige rohkem on pr Radičová äratanud tähelepanu sellega, kuidas 2010. aasta oktoobri algul keeldus Slovakkia osalemast Kreeka abistamise paketis: “See on nende riikide probleem, mis on käitunud vastutustundetult ja pole kinni pidanud lepingutest ja stabiilsuspaktist.”[4]

Euro kriisile on Kesk- ja Ida-Euroopas reageeritud kolme moodi. Eurotsooni liikme Slovakkia reaktsiooni võib kokku võtta nii: “Meie ei taha panustada lodeva Kreeka päästmise fondi just nüüd, kui oleme sunnitud oma rahvalt ohvreid nõudma”. Slovakkia valitsuse selline jutt kõlab täpselt nagu Tšehhi parempoolsete retoorika Tšehhi-Slovaki lahutuse aegu 1992. aastal: “Meie ei taha enam maksta mahajäänud slovakkide eest, kes on harjunud elama meie kulul.” Pr Radičová valitsus ei paista hindavat asjaolu, et Kreeka päästmises osalemine võib ühel päeval osutuda kasulikuks … Slovakkiale enesele. Seevastu Eesti valis just nimelt euro kriisi parajaks hetkeks taotlemaks ühisrahaga liitumist, millega demonstreeris oma Euroopa-lojaalsuse poliitilist olemust. Ja lõpuks Poola ja Tšehhi reaktsioon: “Meil pole pakilist kiiret euroga liituda; elame-näeme, kas ja millises vormis see veel üldse alles on, kui asi meie jaoks aktuaalseks muutub.” Ungari pole praegu euroga liitumise tujus ega vormis. Viktor Orbáni rahvuslik-konservatiivne valitsus on provotseerinud konflikti Ungari valuutale appi tulnud rahvusvaheliste organisatsioonidega. Riigi finantsseisu inventeerides teatas rahandusminister, et olukord on märksa hullem, kui eelmine, sotsialistide valitsus oli tunnistanud. Tulemus: “operatsioonist tõde” sündis “operatsioon finantspaanika”, mis viis lõpuks forinti devalveerimiseni.

Kuigi finantskriisile on Kesk-Euroopas reageeritud erinevalt ja seda on erineval moel poliitiliselt ära kasutatud, on üldine taust laias laastus ühesugune: Euroopa Liiduga ühinemise järgse populismi pealetungi järel on kriisi oludes tulnud tagasi parempoolne liberaal-konservatism. Sest Euroopa kriis ei toonud esile mitte üksnes liberalismi, vaid ka riigivõla äärmusi. Võib tunduda šokeeriv, et finantsringkonnad, kelle päästis katastroofist riikide massiivne sekkumine, on nüüd neidsamu haavatavaks peetavaid riike ründama asunud. Ent palaviku korral pole kasu kraadiklaasi kirumisest.

Aga kui euro kriisi vastandlikud tõlgendused kõrvale jätta, siis paistab üks asi ometi kindel: eurotsooni tulevaste idapoolsete kandidaatide jaoks on kriteeriumid seda karmimad, mida vähem on lõunapoolsed riigid neist kinni pidanud. Ja eurotsooni laienemine itta sõltub nüüd lõunapoolsete riikide võlgade ja finantside ennetavast saneerimisest. Ehk teisisõnu: nihkub määramatusse tulevikku.

 

Jacques Rupnik, La crise annonce la fin du cycle libéral en Europe centrale. http://www.eurozine.com/articles/2009-08-25-rupnik-fr.html. Algselt ilmunud: J. Rupnik, Die Krise und das Ende des Liberalismus in Mitteleuropa. Tlk M. Sedlaczek. Transit, nr 37, 2009. Eesti- keelse tõlke tarvis on autor teksti oluliselt täiendanud.

 

JACQUES RUPNIK (1950) on mõjukas prantsuse politoloog, rahvusvaheliselt hinnatud Kesk- ja Ida-Euroopa ekspert. Sündinud Prahas, sai ta hariduse Ameerikas (magistrikraad 1974 Harvardi ülikoolist) ja Prantsusmaal (doktorikraad 1978 Pariisi I ülikoolist). 1982. aastast on ta professor Pariisi Poliitikateaduste Instituudis ja 1996. aastast teadur Riikliku Poliitikateaduste Fondi rahvusvaheliste suhete uurimiskeskuses. Lisaks õpetlase-elule on ta aktiivselt osalenud ka poliitika kujundamises: 1990–1992 oli ta president Václav Haveli nõunik, 1995–1996 aitas rahvusvahelise komisjoni juhina lahendada Balkani konflikti, 1999–2000 kuulus Kosovo sõltumatu rahvusvahelise komisjoni koosseisu ja alates 2007. aastast tegutseb Euroopa Komisjoni nõunikuna. Rupnik on avaldanud mitmeid uurimusi Kesk- ja Ida-Euroopa arengutest, rõhuga Euroopa Liidu laienemispoliitikal ja demokraatiale ülemineku protsessidel. Tema viimaste teoste hulka kuuluvad: “Les Européens face à l’élargissement. Perceptions, acteurs, enjeux” (2004); “L’Europe des Vingt-Cinq. 25 cartes pour un jeu complexe” (2004); “Les banlieues de l’Europe. Les politiques de voisinage de l’Union européenne” (2007). 2007. aasta oktoobris esines ta Tallinnas Avatud Eesti Fondi ja Euroopa Fondide keskuse korraldatud konverentsil; Eesti ajakirjanduses on ilmunud mõned ta artiklid ja üks intervjuu (Kesknädal, 24.04.2002; Eesti Päevaleht  08.01.2007 ja 27.10.2007).

M.T.

[1] Hospodárske noviny, 01.03.2009.

[2] Üks kokkuvõtlik näide Tšehhi meedias valitsenud hoiakutest: “Saab näha, kas Obama-sugused pole mitte ohtlikumad kui Korea diktaator”. Josef Mlejnek Praha raadios 13.04.2009.

[3]A. Applebaum, In Europe, it’s no longer East vs. West. Washington Post, 08.09.2010.

[4]J. Cienski, Popular premier’s tough choices. Financial Times, 06.10. 2010.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon