Mees, kes vihkas sotsiaalabisüsteemi

Oudekki Loone

Oudekki Loone
Mees, kes vihkas sotsiaalabisüsteemi
Stieg Larsson, “Lohetätoveeringuga tüdruk”, “Tüdruk, kes mängis tulega”, “Purustatud õhuloss”

Geniaalne infokoguja, keda süüdistatakse õõvastavates kuritegudes ja kelle juhtumit, mille juurdlus on alles lapsekingades, arutatakse Rootsi meedia esikülgedel? Seesama, kes kogu maailma ajakirjandusele keskmist näppu näitas ja lugematu hulga salastatud dokumente kõigile kättesaadavaks tegi? Oot-oot, nüüd läks midagi valesti. See on ju Julian Assange’i elu, mitte Stieg Larssoni Millenniumi-seeria neljas, lõpetamata romaan. Aga võib-olla ei olegi seal nii suurt vahet?

Larssoni hirmutavalt täpse reaalsustajuga kirja pandud triloogia on tegelikult üdini ameerikalik lugu. Lugu, mis jutustab, kuidas üks väike inimene, naissoost ja tätoveeringutega veidrik (kes muidugi suudab endale hankida suvalise relva, mida ta tahab, rääkimata käsitsivõitluse-alastest oskustest), astub vastu Süsteemile, ignoreerib kõiki ühiskonna reegleid – ja võidab. Täielik võit, muidugi, kinnitatakse kohtusaalis. Pärast suurt hulka seksi- ja vägivallastseene. Peategelane saab kunstrinnad ka.

Kuid samal ajal on Millenniumi-triloogia ka üdini rootsilik lugu, ühiskonnast, kus ollakse kindlad, et vaeseid ja nõrgemaid tuleb abistada – ning seda süsteemselt, mitte armuande visates, mitte oma rikkuse lunastamiseks, vaid seepärast, et nad on kaasmaalased. Seal on küll ülbed korporatsiooniomanikud, on kolonialistlik suhtumine Ida-Euroopasse, on võimuahned ametnikud, gangsteritest ja neonatsidest rääkimata, aga seal on ka inimesed, keda juhib peaaegu et moraalitunnetus – teatud asju tuleb teha, sest südametunnistus ütleb, et nii on “õige”. Just sulam neist kahest esmapilgul nii erinevast maailmast, kus samas tegutsevad inimlikud karakterid (kuigi vahepeal üpris stiliseeritud võimetega), on teinud selle romaanitriloogia bestselleriks – ja õigusega.

Klassikalise kriminaalromaani vormis “Lohetätoveeringuga tüdruk” – originaalis kahtlemata täpsema ja radikaalsema pealkirjaga “Mehed, kes vihkavad naisi” – raamistab kogu triloogia, tuues sisse nii paremäärmuslaste kui ka korrumpeerunud riigiinstitutsioonide teema, ning keskendub siis ajakirjanduse probleemide lahkamisele, kusjuures püssitoru on suunatud eelkõige neile, kes majandusest kirjutavad. “Ühelegi poliitikareporterile ei tulnud eales pähe omistada parteijuhile pühaku oreooli ja Mikael ei suutnud kuidagi aru saada, miks pidid riigi tähtsamate meediaväljaannete paljud majandusreporterid kohtlema keskpäraseid finantsjuntsusid nii, nagu oleksid need superstaarid” (lk 61). Rootsil on veel vedanud. Kas Eestis mitte ei kipu ka poliitikareporterid oma eelistatud parteitegelastele pühakurõngast pea ümber joonistama? Veel enam: kas mitte valdav enamik reportaaže ei püüa esitada oma lugu “õige” poole pealt, otsides alati mõne, keda superstaariks kuulutada, soovides lugejas eelkõige äratada tundeid, panna too kaasa elama, liigutada lugeja hinge, pakkuda meelelahutust, selmet rääkida asjadest, nagu need on. Seesama, mida Itaalia ajakirjanduse suurkuju Piero Ottone oma ametikaaslastele juba möödunud sajandi seitsmekümnendail ette heitis.

“Tüdruk, kes mängis tulega” on eelmiste teemade politsei-thriller’i vormis edasiarendus, kus ilmneb kirjeldatud pahede süstemaatilisus ühiskondlikul tasandil ning sotsiaalabisüsteemi üle ei ironiseerita enam lindgrenlikul moel roosade villaste aluspükste üle õelutsedes, vaid näidatakse, kuidas see, mis on loodud kaitsmaks neid, kellel teisi kaitsjaid pole, võib ise muutuda eriti julmaks piinajaks. Peale kassi-hiire mänge mängivate ajakirjanike, seksiärimeeste, äärmusparempoolsete ja tavagangsterite, detektiivide ja võmmide tulevad mängu ka salateenistused. Kolmas raamat “Purustatud õhuloss” – loomulikult taas žanri vahetanuna, John le Carré laadis poliitpõnevikuna – lammutab ka viimase lootuse, et juhtivat rolli mängivad needsamad “salateenistused” vaid kusagil Chicago urgastes või külma sõja aegse Rooma valgetel kividel. Ei, ka päikselistes Rootsi (väike)linnades astuvad nood CIA põhjamaised ametivennad ükskõikselt üle ühest tähtsaimast paktist kodaniku ja riigi vahel, mille kohaselt riik peaks kaitsma iga oma elanikku. Kõik, mis välispoliitikale ette jääb, tallatakse jalge alla – olgu selleks siis konstitutsioon või üks väike tüdruk. Mõni ime, et väike tüdruk bensiinikanistri võtab.

Larsson püüab ka hoolikalt demonstreerida, et “õige” käib ainult avalike asjade kohta, et ühiskondlik moraalitunnetus ei sega ennast inimeste ellu. Kuigi paremäärmuslaste, korruptantide ja majandusajakirjanike kõrval näikse autor kõige enam vihkavat neid, kes teistelt vastu nende tahtmist seksi võtavad, seksi ennast ta armastab. Larsson kirjeldab lihalike naudingute kõikvõimalikke esinemisvorme mõnuga ja balansseerib just täpselt sel piiril, et panna lugeja hinge kinni hoidma, kartes, et kohe tuleb mingi niisugune detail, mida ta tegelikult ei taha teada. Kuid ei pea muretsema: kuigi ehk võib-olla on liiast teada, et mõne olulise tegelase abikaasa naudib eelkõige pealtvaatamist, jäävad selle naudingu üksikasjad siiski parajasti nii varju, et lõikudest pole vaja üle hüpata. Noh, eks ole kõik veidrused millekski head, seni kui osapooled omavahel nõus on.

(Reaalne elu, paraku, purustab neis raamatutes esitatud fantaasia ühiskondliku moraali vabameelsusest musta irooniaga. Stieg Larsson sureb, jätmata ühtegi ametlikku juriidilist jõudu omavat kirjeldust selle kohta, mis peab saama tema rahast või muust varast. Rootsi seadus ei tunnista Larssoni pikaaegset elukaaslast Eva Gabrielssoni kirjaniku pärijana, kuna nad ei olnud abielus.)

Larssoni triloogia esitab küsimusi ja süüdistusi aga just usu taustalt Rootsi avaliku arvamuse tugevusse ja õiglusse: kuidas on võimalik, et riigis, kus enesestmõistetavalt sunnitakse suure päevalehe nõukogust taanduma inimene, kes on seotud laste tööjõu ekspluateerimisega Aasias, ollakse võimetud vägivalla vastu, mis sünnib sellesama riigi kodanike kodudes? Riigis, kus seksiostmine on keelatud, käib sellegipoolest nii ulatuslik seksiäri, et selle uurimine osutub eluohtlikuks? Miks need institutsioonid, millelt eeldatakse demokraatia tagamist, ei tööta?

Osaliselt arvatavasti sellepärast, et kõik on sitapead. Vähemalt Larssoni arvates: ta ei halasta peaaegu ühelegi tegelasele (välja arvatud mõned möödaminnes esinevad kujud, kellele lihtsalt piisavalt aega ei anta oma jõhkrat poolt demonstreerida). Mõned on puhtakujulised sitapead, kes tunnistavad ainult suure ja karvase mammutitapja kaikaga ülemvõimu, mõned on lihtsalt do-gooder’id, kes alati õigustavad sitapäid, kuid kes vahel siiski saavad ka midagi mõistlikku tehtud (Holger Palmgren kuulub näiteks viimaste alla – ta küll ignoreerib süsteemi mädasust, kuid ise oma tegudes püüab lähtuda õilsatest printsiipidest). Mõned hoolivad ainult oma kitsast piiratud maailmast, ehkki tunnistavad teatud ühiskondlikke reegleid. Firmaomanik, kes võib küll näiliselt toetada ajakirja, millele on liiga tehtud, aga keda huvitab ainult tema enda isiklik heaolu ning kes ei tunne hetkegi süümepiina, kui ta teisi alt veab. Tema armastatud sugulane, kellele kunagi pähe ei tule küsida, kuidas tema tegusid tõlgendatakse ja kuidas ta ühe vana mehe on piinlema määranud. Kui inimesed on aga sitapead, siis ei aita ka parim institutsiooniline korraldus – ning just sellest lähtuvalt on naispeategelane Salander otsustanud ühiskonnaga võimalikult vähe tegemist teha.

Loomulikult on sitapea ka triloogia teine peategelane Mikael Blomkvist, kellel ei tule pähegi, et olevus, kes talle üksipäini hankis laskemoona, millega hävitada mehe maine mutta tallanud suurärimees, võiks olla ka inimene. Kes tunneb valu ja saab haiget. Ainus, kes esmapilgul tundub sellisest hinnangust pääsevat, on inimene, kellele pole ühiskonnas kohta. Lisbeth Salander, lohetätoveeringuga tüdruk, kellelt on juriidilised õigused ära võetud. Ja kes oma protestis on otsustanud sitapeadega mitte rääkida, mis asju muidugi kuidagi lihtsamaks ei tee. Ent Lisbethki unustab oma kramplikus enesekaitses, et ka temal on võime teistele haiget teha. Sitapea.

Larsson laseb rohkem või vähem negatiivses valguses paista kogu poliitilist spektrit, paremalt vasakule (hüva, kommunistid pääsevad, sest ei töölisklassi ega kommuniste raamatutes ei esine), tehes ainsa erandi anarhismile. Raamatu alltekstina kumab: ilma institutsioonideta oleme me ainult inimesed, ainult meie ise, siis juhib meid ainult meie enda moraal. Salander on anarhist 19. sajandi vaimus, mõistab lähtuvalt oma südametunnistusest inimeste üle kohut ja viib need kohtuotsused ellu. Kasutab selleks ka ülevoolavat vägivalda, kui vaja on. Vilistab seadustele, sest seadused tähendavad rõhumist. Kuid ka vastutab oma tegude eest. Ta ei pruugi armastada vaalu (muidu äkki hakkaksid väikekodanlikud lugejad teda liiga vasakpoolseks pidama), aga ta mõtleb oma tegude tagajärgedele.

Riigiinstitutsioonid töötavad ainult seni, kuni seal on inimesed, kes hoolivad sellest, et oma tööd hästi teha. Nad võivad olla küll sitapead, rohkem või vähem, aga nad võivad ka täita oma lubadusi teistele inimestele, ühiskonnale, teha seda, mida nad teevad, hasardiga, ausalt. Samas: kui see paljukiidetud “avalikkus” automaatselt usub, et probleem on lahendatud siis, kui riik sellega tegelemiseks komisjoni, ministeeriumi või ametikoha loob, avataksegi lahkelt ligipääs käsu-struktuuride kasutamiseks neile, kes seda tahavad kuritarvitada. Larsson süüdistab rootslasi ignorantsis ja isikliku vastutuse puudumises. Ja mitte ainult rootslasi.

Positiivsete ja negatiivsete kangelaste vaheline piir – sest vaatamata isikuomadustele on positiivsed ja negatiivsed kangelased selgelt olemas – lähebki Larssonil sealt, kus keegi kas on või ei ole valmis vastutama oma südametunnistuse ees, loobuma ükskõiksusest ning astuma vahele, kui väga on vaja, näiteks kui meedia, natsid või suurkorporatsioonid kellelegi kambakat teevad. Keelduma võimumänge kaasa mängimast, tõusma püsti ja ütlema: “See ei ole õiglane. Mina nii ei tee.” Näiteks politseinikud, kes otsivad tõendeid ka siis, kui kogu ühiskond on kellegi süüs juba veendunud. Kohtunikud, kes neid tõendeid kuulda võtavad. Ajakirjanikud, kes soovivad kirjeldada maailma niisugusena, nagu ta päriselt on. Kuigi igal pool eksisteerib korruptsiooni, arvab Larsson, et selle vastu võitlemine tasub alati ära. Kõige hullemad ei ole mitte neonatsid, vaid need, kes lasevad neonatsidel rahus tegutseda, sest nii tundub kasulik.

Viimasena, kuid mitte vähem olulisena kerkib aga kogu triloogias esile veel üks teravalt ühiskonnakriitiline teema. Lugeja suunatakse paratamatult küsima, kuidas luua sotsiaalsüsteemi, mida ei peaks vihkama; kuidas peatada mehi, kes vihkavad naisi, enne kui nad parandamatut kahju teevad. Larsson ei vasta otseselt, aga ta paralleelid Lindgreniga osutavad sellele, et kuulsa lastekirjaniku loodud omavahel seotud inimestega väikelinna ei ole enam olemas. Millenniumi-triloogia maailmas, ehkki detailirikkas ja usutavas, haigutab seesama hiigeltühimik, mis mikromajandusõpikutes: ühiskond koosneb ainult ja ainult indiviididest, kelle vabadesse valikutesse sekkub mõnikord riik hädavajaliku pahena (ilma kohtusüsteemita ei saa, haridust on vaja ja on mugav, kui keegi võtab oma professionaalseks huviks selle, et tänaval poleks kerjuseid). Muud sotsiaalsed ühinemisvormid peaaegu puuduvad.

Perekond on kas feodaalne igand, mis eksisteerib suurkodanlusel ja on täis musti saladusi, või siis mingi veider nähtus, mille itaallased on välja mõelnud jõulude tähistamiseks. Kuskil ühiskonna ääremail toimetavad tüdrukute rokkbändid või siis rühmitused “reclaim the streets”, mis aga tegelikku tuge või kaitset ei paku ja mis politsei silmis on nagunii vaid miski, mida kumminuiaga taga ajada. Ka anarhistidel on muidugi olemas oma ülemaailmne solidaarsus. Mitme parooli taga, et keegi seda üles ei leiaks. Kui nad tahaksid, siis nad võiksid suvalise valitsuse töö halvata, aga üldiselt nad ei taha.

Aga kas mitte just seepärast ei kannatagi sotsiaaldemokraatliku Rootsi süsteemid ebaefektiivsuse all, et riigi ja üksikisiku vahel ei ole mingit täiendavat kaitsevõrku? Vanad inimesed kuuluvadki vanadekodusse ja vaimselt häiritud inimesed psühhiaatriahaiglasse – et keegi ei oleks kellelegi koormaks ning hädad oleksid silma alt ära. Kuid ühiskonnas, kus ebaharilik tähistab koormat, kus inimene ei ole harjunud ulatama perekonnale, töökaaslastele ja sõpradele abikätt esmalt ise, loomulikust solidaarsusest ja armastusest, vallutavadki sotsiaalabisüsteemi kas kinnisideedega heategijad, kes pahatihti ei suuda inimest ühes ta individuaalsete vajadustega tajuda (seesama villane aluspesu, eksole), või siis võimuahned, kes soovivad olla tugevad nõrkadega (olles ise nõrgad tugevatega). Rääkimata poliitilistest parteidest, kes enam ei esinda mingit konkreetset ühiskondlikku klassi, sest jaotises indiviid–riik ei ole mingeid klasse, gruppe ja kogukondi lihtsalt olemas.

Larssoni triloogia on enamat kui kohustuslik kirjandus ajakirjanikele. See on hoiatus kõigile, kes õiglasest ühiskonnast unistavad. Õigluse garantiiks ei ole institutsioonide olemasolu, ehkki need võivad kaasa aidata. Õigluse garantiiks ei ole isegi väljaspoolt antud moraalisüsteem. Õigluse garantiiks on igaüks ise, oma eluliste valikutega omaenda ümbruses solidaarsussaari ehitades.

Mine vaata peeglisse.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi