Lapsepõlv Loksal, Vanaema surm, Rahutused Tallinnas, Teel Tartusse, Plink plonkil

Margus Tamm

Margus Tamm
Lapsepõlv Loksal, Vanaema surm, Rahutused Tallinnas, Teel Tartusse, Plink plonkil

RAHUTUSED TALLINNAS

Kaks väikest vene plikat, üks ema käevangus.“A ja v etom dome žit budu,” näitab üks plika teisele draamateatrit.“Tõ što, bogataja?” imestab teine.“Da net, nu moi papa skazal, što kogda mõ pobedim, mõ vsje budem žit v dvortsah.”“Tiše, tiše, gluposti govoriš,” katkestab teda ema ja vaatab hirmunult ringi.

Politsei tuleb veekahuri toel uuele pealetungile. Siin ja seal hakkab visisema pisargaas. Noored venelased kangutavad kõnniteepiirete küljest endale metallvaiasid. Pisarad voolavad mööda nägusid, aga nad on õnnelikud. Poisid ja tüdrukud kallistavad teineteist ja siis löövad aknaid sisse ja siis jälle kallistavad. “Eto kak v Pariže,” räägivad nad.

Woodstocki ees joob šokis tüdruk konjakit. Ütleb, et ta istus seal sees, kui süütepudelid akendesse visati. Siis ilmub nurga tagant märulipolitsei ja jookseb meid pikali.

JAOSKOND:

Valvurid: nemad särasid. Tavalise paari päti asemel allus nende käskudele mitusada inimest. See oli nii peadpööritav tõus sotsiaalsel redelil, et paljud kaotasid reaalsustaju – nad röökisid, naersid, mõnitasid, viskasid kildu, lubasid vigaseks teha, jagasid nuiahoope.

Operatiivüksuslased: nende puhul lõi välja sisu ja vormi ühtsuse seaduspära. Need, kes polnud täies varustuses – näiteks olid ilma kiivrita –, käitusid valdavalt inimlikult, kuid siis, kui kaitsed peal ja eriti kui näomask ees, muutus hoiak kohe oluliselt agressiivsemaks – siis võis oodata möödumisel ribilööki vms. Võtsid ebaloomulikke poose – otsekui oleks nad filmikaamerate ees. Esimest korda tõsise jamaga kokku puutudes ei teadnud nad, mida teha või kuidas olla – nii nad siis jäljendasidki politseiseriaale. Kõrgemad politseinikud: närvilised, üleväsinud, hääl karjumisest falsetiks muutunud. Tegelesid printeri parandamise või kadunud käeraudade otsimisega.

Kinnipeetud veeti garaaži, eestlased käsutati seina äärde, venelased sunniti ruumi keskele põlvili – kõigepealt löödi kaikaga põlveõnnaldesse ja siis öeldi: “Põlvili!” Võtsin välja telefoni, et koju helistada, seepeale teatas politseinik, et neil, kes kuhugi helistada üritavad, lüüakse nina sisse. Panin telefoni taskusse tagasi. Urbel pööras ringi ja ütles, et ta pole midagi teinud ja ta ei lase endaga niimoodi käituda. Urbeli juurde hüppas politseinik, lõi tema pead kiirelt kaks korda vastu betoonseina ja astus kõrvale. Urbeli näost hakkas verd voolama. Juurde astus teine politseinik, tõmbas Urbeli püsti, esimene võttis välja gaasiballooni ja lasi sellest paar tsurakat Urbelile näkku.

Viidi kambrisse. Seal istus juba Gert ja teisel pool kaks venelast. Üks nägi välja nagu tüüpiline kõrilõikaja, teine oli keskealine mees, kes, nagu korralikest kingadest järeldada võis, kuulus ühiskonnas hästi hakkama saavate inimeste hulka. Ta oligi ärimees, saabunud just ärireisilt ja politsei oli ta rajalt maha võtnud, kui ta üritas minna oma südalinna pargitud auto juurde. Uuris, et mis Tallinnas lahti on. Purssisin kehvas vene keeles talle mingi ülevaate sisepoliitilistest arengutest. “Bože moi,” oigas venelane kurvalt. Teine venelane selgitas, et kauplusi rüüstati pronkssõduri pärast. “Aga mis seos on kauplustel ja pronkssõduril?” ei saanud ärimees aru. Ta kõigutas ennast vaikselt ja halas “Ot tševo eto vsjo natšalos? Estonija že tsivilizirovannaja strana, Evropa. Kak eto vozmožno?” Oli mõnda aega mõtlikult vait ja esitas siis ise oma küsimusele vastuseks põhjaliku traktaadi, alustades sellest, kuidas Moskva provotseeris konflikti, millega eesti poliitikud läksid kaasa, kuigi nad teadsid, et see on ohtlik, aga nad läksid kaasa, sest see aitas neil saada paremaid valimistulemusi. “Da tšort, podaždali bõ godu par, eti võteranõ za eto vremja vzdohnuli bõ iz starosti.” Ja ka siis, kui enam teisaldamisest taganeda ei saanud, oleks ikkagi saanud hullema ära hoida – oleks pidanud tegema teavitustööd, eriti just vene meediakanalites oleks pidanud tegema teavitustööd, trükkima artikleid ja pilte, eriti just pilte, selliseid ilusaid fotomontaaže, kus kuju seisab uhkelt oma uues asukohas, nii oleks saanud rääkida mitte kuju ÄRA VIIMISEST vaid KOHALE TOOMISEST. Pärast seda jäi ärimees kuni kinnipidamise lõpuni äärmiselt väärikaks ja rahulikuks. Ta oli probleemi enda jaoks ära lahendanud. Kongi toodi järjest eestlasi juurde, mingid kutsekooli poisid, algajad rahvuslased. Viimastena kaks vene platnoid. Kokku 13 inimest, üheksa eestlast, neli venelast. Koikukohti oli neli. Platnoidel polnud vaja ise midagi ette võtta, nende füüsiline üleolek oli niivõrd tajutav, et tasapisi, otsekui juhuslikult toimusid ruumis väikesed ümberpaiknemised – üks kutsekooli poiss tõusis koikult, et minna nägu loputama, ja istus tagasi tulles otsekui vahelduseks põrandale, teine hüppas püsti, et jalgu sirutada jne. Umbes tunni aja pärast jagasid kolme koikut neljast platnoid ja vene ärimees, kutsekooli poisid istusid põrandal. Mingil kummalisel põhjusel ei võetud minult, erinevalt kõigist teistest, ära kella. Niisiis olin ma ainus, kes teadis õiget aega. Tänu sellisele erakordsele võimele võisin ennast välja sirutada neljandal koikul. Ruumi vaimseks keskpunktiks sai kongi uks. Kõik (välja arvatud muidugi platnoid) jõllitasid lakkamatult ukse poole. Mõnda aega pakkus uksele konkurentsi ka mattklaasiga aken vastasseinas, kuid siis selgus, et tegemist ei ole päris aknaga, vaid ristkülikukujulise lambiga, ning “aken” minetas oma tähtsuse. Üks kutsekooli poiss toodi tagasi. Ta säras, lausa naeris. Ta sai vabaks, tal oli käes paberirull. Ta oli kohtu otsusel vabastatud. Teised poisid kogunesid tema ümber, paber lasti ringi käima, süüdistusest vabastamise lõik loeti kõva häälega ette. Isegi platnoid uurisid huviga vabadusekirja. Kümne minuti pärast, ütles poiss, lastakse ta välja. Aga poiss polnud kade, ei hoidnud edu saladust endale – ütles, et oli lihtsalt kõik ausalt ära rääkinud ja et küllap see ongi kõige parem, peab aus olema. Ja üldse oli temast väga rumal sellisesse kohta minna, oma viga, pole vaja igale poole uudishimutsema ronida. Selles suhtes, tunnistas ta ise ka, oli kinnivõtmine väike malakas talle õpetuseks. Ta oli ise süüdi. Poiss läks naeratades koiku juurde, platnoi ja ärimees tegid talle ruumi. Poiss istus, õnnis naeratus näol, vabadusepaber näpus, ja ootas, et kümme minutit täis saaks. Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt kongi eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigemini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist – häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata tõmmata endale liigset tähelepanu või teisi häirida. Platnoid sellise jaburdusega muidugi kaasa ei läinud, nad olid elu näinud mehed ja teadsid, et kinni istuda võib kas või kogu elu ja sel juhul on kindlasti hea omada korralikku saiavaru. Ülemise nari platnoi kummardus allapoole ja esitas kamraadile oma mõttekäigu.

“A znaješ kto mõ? Mõ kosmonavtõ.”

“Potšemu kosmonavtõ?”

“Potomu što vozduha zdes vobše netu. Znatšet – mõ v kosmose.”

Nad naersid rõõmsalt. Alumise nari platnoi mõtles veidi ja näitas siis kongi ukse ümmarguse akna poole: “I tam illjuminator.”

“Ottuda možno zemlju uvidet,” täiendas ülemise nari oma.

Alumise oma mõtles veel veidi ja muigas kavalalt. Nõksas peaga eestlaste poole ja küsis: “A oni kto? Oni robotõ. Oni nitšjo ne jedjat, znatšet – robotõ.”

Platnoid naersid rõõmsalt ja vaatasid natuke aega kambrit uue nurga alt. Minu positsioon ajateadjana osutus küllaltki kohustusterohkeks. Kutsekooli poisid tegelesid lakkamatult erinevate teooriate väljatöötamisega, mille eesmärk oli võimalikult täpselt ennustada vabaks laskmise aega. Mõned seisid, kõrv vastu ust, ja edastasid siis teistele mitmesugust infot, näiteks mitu korda on naaberkongi ust avatud. Aeg-ajalt viidi mõni kongist välja näpujälgi andma vms. Kui ta tagasi tuli, pinniti üksikasju – et kas uurija tundus olevat kuri, et kas nägid, palju teisi konge on jne. Saadud andmete põhjal konstrueeriti kõigepealt hüpotees, et meid lastakse välja hommikul kell 8. Kell 8 püstitati hüpotees kella 12-st. See lootus murenes kell 11.30, kui ukse taga kuulatanud poiss teatas, et kuuleb supitaldrikute kolinat. Öeldi välja kurjakuulutav ja tõeseks osutunud ennustus, et kui toitu jagatakse, siis järelikult läheb veel aega. Seejärel räägiti kella neljast, siis viiest jne. Kõik need hüpoteesid nõudsid tuge kellaajalt. Niisiis küsiti mult pidevalt kella, see hakkas tasapisi ajudele käima. Et kamoon, kui minut tagasi oli kell 12.37, siis järelikult nüüd on see 12.38. Ainult platnoid ei käinud pinda, nemad arveldasid nagunii aastates ja amnestiates. Ja vabaks lastud kutsekooli poiss oli ka vait, sest ta ootas juba kuuendat tundi oma kümne minuti täissaamist.

“Smotri,” ütles ülemise nari platnoi, “u menja otški.” Ta oli saiaviilul pehme sisu välja uuristanud ja hoidis koorikurõngaid silmade ees. Alumise nari platnoi purskas naerma, sikutas kilekotist kaks saiaviilu ja tegi endale ka prillid.

Põrandale oli joonistatud mingi tabel, mida raamisid idamaised ornamendid. Küsisin platnoilt, et mis see on. “See on mäng,” selgitas ta. Küsisin, et millega seda mängitakse. “Saiast nuppudega.” Raha peale? “Ei, saiaviilude peale.”

Kongiuks keerati lahti ja valvur kuulutas, et prokurör võtab vastu viimase rühma kahtlusaluseid, ning luges aeglaselt ette nimesid. Nagu missivõistlustel. Üksteise järel astusid kõik kongis olnud ette. Koridoris surusid valvurid meid vastu seina ja lugesid nimekirja veel kord üle. “Ei klapi!” Uus nimekontroll. Jah, tõesti, üks oli üle, see oli see õigeks mõistetud poiss. Poiss pomises, et ta on juba ammu kohtuniku poolt vabaks lastud. Valvur teatas: “Vait, värdjas! Sinu nime polnud nimekirjas! Sina tuled siis, kui mina sind kutsun!”, ning tõmbas kumminuia välja. Poiss taganes kongi, aga jätkas protesteerimist: “Aga mu nime ei saagi nimekirjas olla, sest ma-ma olen ju juba õigeks mõistetud.” Valvur tegi järsu liigutuse, poiss hüppas kiunatades koikule ja pani vabastamistõendi käest ära. Valvur keeras ukse lukku ja meid ülejäänuid viidi üles.

Seal oli palju parem, operatiivüksuslastel olid raadiosaatjad sees ja nii kuulis uudiseid linna peal toimuvast, see oli oluliselt meelelahutuslikum kui koridorist kostvate sammude loendamine. Parasjagu käis suurem madin Balti jaama kandis. Kõrval seisev tüüp sosistas mulle: “Linnaosad on päevade peale ära jaotatud, iga päev on erinev linnaosa. Täna on Balti jaam.”

Ruumi astus vahetuseülem, ta karjus telefoni, teiselt poolt oli kuulda hüsteerilist naisehäält. “Ma ei tea, kus need kuradi käerauad on! Ma panin nad ülemisse sahtlisse! Aga mida ma siis tegema peaks! Ma ei hakka neid praegu otsima! Ei hakka! Mis ma jätan siin kõik sinnapaika ja hakkan kuradi käeraudu otsima või?! Kurat! Ma ei tea! Ma pole 24 tundi midagi söönud ega joonud! Kurat! Ma ütlesin, et ma ei ole midagi joonud!” Ta lõi telefoni kinni ja karjus: “Kurat! Nagu POISIKESEGA räägib minuga! Kuidas ta…! Kurat!” Vahetuseülem vaatas õiglust otsivalt ringi. Maskistatud märulipolitseinikud noogutasid kaastundlikult. Kinnipeetavad jälgisid huviga. Valvurid märkasid seda, kinnipeetavad märkasid, et neid on märgatud ja pöördusid kähku tagasi, näoga vastu seina. Siis käis kabinetiuks, naisehääl sisises: “Jää vait!”, ning kabinetiuks laksas kinni tagasi. Vahetuseülem jäi vait. Tundsin, kuidas mu hambad kahjurõõmsalt paljastuvad. Kõõritasin paremale, kõõritasin vasakule – kinnipeetavad irvitasid. Aga valvurid ei näinud seda, sest kinnipeetavad olid näoga vastu seina surutud.

Vahetuseülem tormas ruumist välja. Kui mind arestimajast välja viidi, oli ta juba täies aktsioonis uute kinnipeetutega.

 

TEEL TARTUSSE

Bussiukse ees kakerdas neli tüüpi. “Noh, ronige peale,” kamandas bussijuht. Üks oli üsna sakkis ja ei leidnud endale istekohta. “Näete, seal tütarlapse kõrval on üks vaba koht,” juhendas bussijuht.

Bussis juhtus ootuspärane – tüübid jõid longerot ja lärmasid. Mina istusin bussi teises otsas, piisavalt kaugel ja ei pidanud seetõttu mingit seisukohta võtma, konstateerisin lihtsalt, et hulk inimesi kannatab vaikides, et paaril inimesel oleks lõbus.

Nii kestis mõnda aega. Siis lükkas bussijuht sisse mikrofoni ja hakkas robotihäälel manitsema. See tegi poistele kõvasti nalja. Lõpuks peatas bussijuht masina, ronis istmelt alla ja astus poistekamba ette. Ta proovis olla ülbe, aga poisid olid kaugelt ülbemad. Ta jäi hätta.

“Nii, ma hoiatan teid viimast korda – kui veel korda rikute, siis on kõik.” Selle ebamäärase ähvarduse abil püüdis bussijuht väärikalt tagasi rooli taha põgeneda.

“Tolstjak,” ütles üks poiss, kui bussijuht selja pööras. Jah, bussijuht oligi paks. Ja lühike. Ja kiilanev. Tema vastas aga seisis nooruse uljus ja joodikute karisma. Olukord oli tema kahjuks.

“Kõigi kannatavate kaasreisijate nimel käsin ma teil bussist lahkuda!” hüüdis bussijuht. See oli appikarje, meeleheitlik üritus võita endale reisijate poolehoid. Äkki nad lõpetavad aknast välja vaatamise ja astuvad oma bussijuhi juhtimisel rahurikkujatele vastu? Bussijuht oli üksi. Poisid muigasid.

“Buss ei sõida kuhugi, enne kui te olete lahkunud! Lähete jala Tartusse!”

Buss seisis, poisid ootasid, nad isegi ei lärmanud enam, neil oli ilma selletagi lõbus. Bussijuht oli ennast nurka mänginud, ta istus ja vahtis enda ette, koos kasutult passitud minutitega hakkas reisijate rahulolematus tasapisi tema vastu pöörduma, aga ta ei tahtnud veel alla anda, ta ootas, et ehk juhtub midagi. Nolke välja tõsta ei jaksanud, ise nad ei läinud, lõputult paigal sitsida ei saanud, bussi hüljata ei saanud, dispetšerile hädasignaali saata olnuks tobe, seda enam et poisid olid just nagu kiuste korrarikkumise lõpetanud ja lihtsalt istusid, irve suunurgas – see oli väljapääsmatu olukord. Ta lükkas löödult masinale käigu sisse. Väike paks bussijuht. Reisijad ei austa.

Kuid õnn naeratas. Mõni kilomeeter edasi vedeles maanteekraavis sodiks sõidetud auto, mille ümber askeldasid politseinikud. Oli siiski maailmas õiglust! Buss tõmbas teeserva ja bussijuht vudis välja liikluspolitseinike juurde. Aknast oli näha, kuidas ta politseinikele ägedalt žestikuleerides midagi seletab, siis hakkas ta ühte neist bussi poole tirima. Poisid muutusid murelikuks, longeropudel rändas kotti peitu. Bussijuht lükkas politseiniku enda ees bussi. “Nemad,” hõikas ta võidukalt, “need eesti keelt mittevaldavad huligaanid!” Tõenäoliselt lootis ta, et venelase näitamine vallandab igas tublis eesti politseinikus tapjainstinkti. Politseinik siiski venelasi kummikuulidega tulistama ei hakanud, pärast mõningast väitlust löntsisid noormehed ise bussist välja. “Ma hoiatasin teid!” hõiskas bussijuht.

Kamba ninamees andis aga veel viimase etteaste – olles juba uksel, pöördus ta järsku ümber ja lausus bussijuhile eesti keeles: “On inimesed, kes on normaalsed inimesed, ja on teised, kes on munnid. Sina oled nagu need teised.” Siis ta lahkus ja sellega oli sõda läbi ja bussijuht võitnud.

“Noh, nüüd lähevadki jala Tartusse,” pöördus üks mees juhi poole. “Väga hea nali, härra,” elavnes juht. “Tabavalt öeldud. Muide, teate, ma tegin ükskord Saksamaal samasuguse nalja. Kodanikud ei allunud korraldustele ja tõstsin nad bussist välja. Alles viie päeva pärast tagasiteel korjasin üles.”

Juht lükkas mootori tööle. Edasi Tartu peale!

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon