Me oleme nagu paat, mis on reelinguni vees, ja laineid peksab kogu aeg sisse!

PÄR THÖRN

Mul on alluv, kes on sageli haige, ja mitte kunagi üle kolme päeva, ja mõnikord nädala.

Ta on umbes kord nädalas haige.

Paar inimest mu ettevõttest on öelnud, et hommikused koosolekud on igavad, kuna mõned kolleegid hakkavad tihti nõudepesu, koristamise ja muu taolise üle tüli kiskuma, ehkki see pole suur probleem.

Mind pommitatakse ringkirjadega uue seaduse kohta, mis nõuab, et igal töökohal peab olema tuleohutuse eest vastutav isik.

Üks minu kaastöötajaid on mitme aasta vältel mulle erineval viisil ebameeldivusi valmistanud.

Olen mitut puhku temaga sel teemal vestelnud ja tänavu sai ta ka kirjaliku hoiatuse. Sealtpeale ta natuke rahunes, aga tema põlgus autoriteetide suhtes jätkub varjatud kujul siiani.

Üks minu alluvatest jääb peaaegu alati hiljaks, ja samuti lahkub liiga vara.

Seitsmeteistkümne töötatud päeva kohta tuleb tal viisteist erinevat üleastumist liiga hiliste tööletulekute, varaste kojuminekute, põhjuseta puudutud päeva näol eelneva teatamiseta või ennast telefonitsi kättesaadavaks tegemata, või on ta teeselnud töökohal haiget.

Kahtlustan, et ta on narkomaan.

Sain anonüümkirja, mis ütleb, et „me ei taha sind siia“, ja soovitab mul võtta „oma paks perse ja kärmelt lesta tõmmata“.

Mida teha?

Maha vaikida või arutada personaliga (nelikümmend kuus tükki)… või anda politseisse… või rääkida kohaliku ajalehega…

Kellelgi on kogemust?

Minu töögrupis on mees, neljakümne kolme aastane, kes jõuab pidevalt tööle pooleteisetunnise hilinemisega.

Päeva jooksul kaob ta igasuguse seletuseta üheks kuni kaheks tunniks.

Olen mõelnud ja mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et ta lihtsalt ei mõista, või ei taha mõista, või elab maailmas, kus tööajad ei oma tähtsust.

Ta ajab mind hulluks ja asi on läinud niikaugele, et suudan suurivaevu end vaos hoida. Minu juhtimispõhimõte lähtub sellest, et mina juhin ja määran, aga suurelt osalt ka toetan.

Ma tahan, et nad ka ise vastutama õpiksid ja sellesse kasvaksid.

Mina ei saa ka kogu aeg keelata ja käskida igat pisematki asja, nii et neile endile mingit arenemisruumi ei jää.

Meil on selle ümber mitmel korral arutelusid toimunud, mis on paraku ainult selleni viinud, et mõnede meelest ma olen peast põrunud, põhimõtteliselt.

Olen erinevate „nippidega“ tõesti püüdnud neile eeliseid selgitada, aga nemad pööravad selle kohe palgaküsimuseks.

„Kui me seda ka tegema peame, siis nõuame palgatõusu!“

Pean ma töökohta vahetama, et mitte uppuda kõigi nõudmiste alla, mida juhtimisele esitatakse ja mida ma ei suuda ega ka isegi ole huvitatud täitma?

Äri kannatab äärmiselt viletsa majandusliku olukorra tõttu.

Seni on kaastöötajaid heas tujus hoitud väikeste palgalisade ja isiklike teenetega ettevõtte üldise majandusliku olukorra arvel.

Nüüd, kus ma siin väikest puhastust läbi viin ja muuhulgas kaotan palgalisad, vabad poolpäevad ja nii edasi, on loomulikult paljud kaastöötajad sellega rahulolematud ja suunavad oma viha minu peale. Mul on stressirohke töösituatsioon ja mul ei ole aega igaühega eraldi rääkida, vaid katsun olla selge ja sirgjooneline.

Aga sellest pole kasu.

Mida teha, kui tunned, et töö ainult võtab energiat, selle asemel et ta nii annaks kui võtaks?

Mida teha, kui tunned, et sind vaidlustatakse altpoolt, ja ei tunne mingit tuge ülaltpoolt?

Mida teha?

Keegi on meie töökoha lähedusse sodinud www.arbetarmakt.com. Tahaks teada, kas see on mingi ähvardus või midagi sarnast.

Mul on alluv, kel on käesoleval aastal kirjas kolmteist puudumist, mõned pikemad kui kaks nädalat, mõned ühepäevased.

Mul on lihtsalt selline küsimus: mida on vaja, et alluvat lahti lasta? Meil on olnud neljasilmavestlusi.

Olen jaganud kirjalikke hoiatusi, aga ta tundub täiesti ükskõikne.

Olen talle silma sisse vaadanud.

Kuidas peaksin toimima, et mõistlikul ja seaduskuulekal viisil probleemist lahti „saada“?

Üks endine alluv palus mind endale soovitajaks.

Isik on väga ambitsioonikas ja tubli, aga pikema perioodi jooksul olnud stressi tõttu haiguslehel.

Nüüd on see isik leidnud uue töö ja tema uus tööandja võttis kontakti, et saada isiku kohta informatsiooni.

Nüüd minu dilemma juurde: kas ma peaksin mainima isiku haiguslehte või lihtsalt vastama küsimustele kui soovitaja?

Kas on ebaaus rääkida üksnes siis, kui midagi küsitakse, või peaks kõnelema sellest, mida tegelikult tead?

Hiljuti sain kuulda, et üks mu alluvatest, kelle ülesandeks on telefonikeskjaamas vastata, „on alati nii hapu häälega“, et „ta hääl kõlab nagu sidrun“.

Mul ei ole mingit põhjust kahelda informeerija sõnade õigsuses.

Kuidas ma selle asja ülemusena lahendan?

Kuidas suudab keegi „mitte olla nii hapu häälega“?

Tegin alluvale korralduse osaleda infokohtumistel, mida me korraldame oma klientidele, et ta õpiks paremini tundma tõelisust, milles tegutseme.

Vaatamata korduvatele korraldustele osales ta paaril kohtumisel ainult mõne hetke ja läks seejärel muid toimetusi tegema.

Teine tööülesanne on alati vaadata, et arvuti meie infokohtumiste ajal töötaks. Kui ma kakskümmend minutit enne kohtumist küsisin, kas arvuti töötab, oli vastus ei.

Kuigi ta teadis, et arvuti ei tööta, ei teavitanud ta ei mind ega kedagi teist ning ei võtnud ka ise initsiatiivi, et omal käel viga kõrvaldada. Vaatamata selgetele (???) instruktsioonidele, et tema tööülesannete hulka kuulub hoolitseda selle eest, et see töötaks.

Vaatamata selgetele korraldustele valmistuda infokohtumisteks mitu tundi varem, teeb ta seda viimasel sekundil.

Ma ei taha alla anda, vaid uurida, kas eksisteerib mingi kultuurifilter või midagi taolist, millest saaks mööda minna, kui meetodit muudad.

Kolm kuud on möödunud ja edusammud jäänud tulemata. Praegust panust arvestades ei saa ta meile tööle jääda.

Ma pean igasugu „sitta“ alla neelama, mul hakkab sellest kõht valutama.

Tavaliselt ma suudan distantsi hoida, aga mõnikord pole see võimalik.

Kas keegi võib nõu anda, kuidas peaks „toimima“?

Kahekümne teisel detsembril saadeti mu mehe töö juurde meil, kus keegi informeeris teda „anonüümselt“ minu väidetavast möllamisest kõrtsis. Uurimine koos turvaosakonna IT-spetsialistidega tõestas, et meil oli saadetud ühest serverist minu töö juures.

Ka minu mehe töö juurest kinnitati, et meil saadeti minu töökoha arvutist.

Terve osakond on šokis ja õhkkond erakordselt halb.

Nüüd on mind kutsutud eraviisilisele vestlusele, kus mul tuleb leida lahendus, mismoodi edasi minna ja see lugu selja taha jätta.

On see tõesti minu ülesanne?

Asja juurde kuulub veel see, et sügisel sain mõnitada koosolekutel, kus me just nimelt minu osakonna probleeme püüdsime lahendada.

Riietusruumis oli keegi minu töökingad kapi alla visanud.

Kui ma sellest oma otsesele ülemusele rääkisin, siis ta väitis lihtsalt, et mingit probleemi pole.

Osakonna probleemides olen teatud kolleegide meelest süüdi mina.

Kas minust peab saama patuoinas meie ülemuse halbade juhtimisoskuste tõttu, ja kas ma pean iseennast süüdistama, et mind taga kiusatakse ja et mu abikaasa selliseid meile saab?

Meili andsime politseisse.

Kas ma pean lahkuma töölt, kus mulle meeldib ja kus mind kõrgemad ülemused hindavad?

Usun, et tagakiusamise eesmärk on sundida mind lahkuma.

Kas ma peaksin nõudma teisele töökohale üleviimist?

Tootmine lonkab mõlemat jalga.

Püüan ennast vee peal hoida, aga ma ei jõua omaendagi tööülesannetega toime.

Oleme nagu paat, mis on reelinguni vees, ja laineid peksab kogu aeg sisse!

Kuna ma ressursse optimaalselt kasutada ei saa, on takistatud ka minu eriülesannete täitmine, mida tuleks teha siis, kui tavaline töö on tehtud.

Psühhosotsiaalses plaanis on see katastroof.

Ise olen ma näiteks viinud kontaktid personalitoaga miinimumini.

Mul on neid, kes mind usuvad ja minu poole hoiavad, aga teiste seltsis püüan viibida nii vähe kui võimalik.

Minu otsene ülemus isegi ei usu, et see meil üldse saadeti.

Ta ei usu ka, et ülejäänud rünnakud aset leidsid.

Erinevatel koosolekutel, kus mind iseloomustati sõnadega „tõeline sitavares“ ja „siga“ ja „idioot“ (millega anti mõista, et ma ei täida oma tööülesandeid), ei esitanud ta mingeid vastuväiteid.

Vaatamata sellele, et ma kõigi nende aastate jooksul olen oma soorituse ja tulemuste eest väga häid hinnanguid saanud.

Kui ma praegu lõpetan, saavad võidu teise poole esindajad.

Praegu paistab, et üks teine ametiühing hakkab survet avaldama, et mind teisele töökohale üle viidaks või et ma ise lahkumisavalduse esitaksin!

Palju õnne mulle!

Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet

Käesolev tekst põhineb foorumist www.ledarna.se leitud materjalil.

Pär Thorn, Vi är som en båt med vatten upp till relingen och det slår in vågor hela tiden! Glänta, 2008, nr 1/2.

Rootsi kirjanik, elektronmuusik, performansikunstnik ja eksperimentaalluuletaja PÄR THÖRN sündis 1977. aastal Uddevallas, kuid tänapäeval elab peamiselt Berliinis ja Malmös. Aktiivse esinejana kannab ta oma loomingut ette üle kogu Euroopa ja teeb koostööd teiste tuntud heli- ja etenduskunstnikega. Ta on üllitanud hulgaliselt luule- ja müramuusikaplaate, teksti ja heli kompositsioone. Thörn kirjutab absurdistiilis proosat, võttes eeskujuks näiteks arvutiprogrammide visuaali (ohtralt sulgusid, koodijuppidele omane paigutus), kasutab tekstide loomisel netitehnoloogia võimalusi, ammutab ainest võrgufoorumitest, laseb Google’i otsimootoril nimekirju moodustada ja vormistab need luuleks. Näiteks on ta loonud Twitterit kasutades ajas uueneva poeemi „I am“, mis on igal sirvimiskorral erinev, koosnedes autori seatud automaatse filtri läbinud otsingutulemustest antud ajahetkel. Niiviisi tekst justkui „elab“ Twitteri ja tema kasutajatega samas rütmis, saamata kunagi lõplikuks. Ise ütleb autor oma saatesõnas sellele, et ta looming ongi rohkem kontseptuaalset laadi – raske on määratleda, mis konkreetselt teksti koos hoiab või millest see koosneb. Lugeja-kuulaja osaks jääb mõelda-mõistatada, mis on primaarne: kas kontseptsioon, lause, kood või tulemus.

Vormimängud ja žanriülesed katsetused absurdi piirimail on Thörni paelunud loometee algusest peale. Üheksakümnendate lõpus üllitas ta oma ühemehekirjastuses piiratud tiraažiga fänniajakirja Storno, kus leidus läbisegi müramuusikat, avangardkunsti ja koomikseid analüüsivaid artikleid ning küünilisepoolseid kirjeldusi Linköpingi ja Lundi tudengielust. Debüütraamatu „Prominendid, kellele ma posti vedasin“ („Kändisar som jag har delat ut post till“, 2002) kirjutamise ajal töötas Thörn Stockholmis kirjakandjana, palus tuntud inimestel igaühel ühe peatüki kirjutada ja redigeeris need siis kokku omaenda teoseks. 2008. aastal välja antud raamatus „Sinu sõber arvutamismasin“ loob autor arvuti funktsioonidest ja nutimasina detailsest dokumentatsioonist lähtudes iseäraliku kirjandusliku maailma.

Kõikvõimalikud andmebaasid, nimekirjad, arhiivid kuuluksid justkui kirjandusega kaasnevate kõrvalnähtuste hulka, olles samas hädavajalikud selleks, et lugejad, kriitikud ja kirjandusteadlased suudaksid orienteeruda üha kasvavates tekstimassiivides. Thörnile meeldib aga katsetada, mis juhtub siis, kui need abivahendid ja mehhanismid ülendada ilukirjandusliku teksti seisusesse, eirates viimasele muidu omast kommunikatiivsuse printsiipi. Aastal 2010 ilmus tema sulest „Punane tuba (alfabeetiline)“ („Röda rummet (alfabetisk“), milles August Strindbergi kuulus klassikaline teos on algosadeks lahti monteeritud ja tähestiku järjekorras taas kokku keevitatud. Algmaterjal võetakse koost, fookus tekib sootuks mujale, teksti endine kese asetub uue teksti äärealadele, ja pealtnäha meelevaldselt kokku remiksitud sõnajadast moodustub uus, enneolematu teos, mis kriitikute kogemustele toetudes omandab mitmekordsel ülelugemisel jõulise, lausa poeetilise mõõtme ja laetuse.

Thörni eeskujudena on nähtud Jorge Luis Borgest, rootsi kirjanikku Åke Hodelli,[1] kes 1966. aastal andis välja õmblusmasina manuaali, lisades sellele määratluse „romaan“ („Bruksanvisning för symaskinen Singer Vitoria“), eelkõige aga 60. aastatel Prantsusmaal kokku tulnud Oulipo kirjandusrühmitust (Potentsiaalse Kirjanduse Töötuba) ja selle asutajat Georges Pereci, kellele samuti meeldis mängida inventeerimisnimekirjade, tabelite, listide ja diagrammidega. Samamoodi nagu Oulipo 60ndatel matemaatiliste algoritmide abil kontseptuaalsemale kirjutamisele teed rajas, näitab praegusajal Thörn alfabeedi ja nimekirja põhimõtteist lähtudes, et kirjandust ei muuda elavaks mitte tingimata kirjaniku kontakt võimsa üleloomuliku inspiratsiooniga, vaid et oluline on teha usinasti „käsitööd“, või veel parem, lasta seda teha arvutil. Samas tuleb tajuda ja tunnetada, mis kombinatsioonid võiksid toimida ja kontseptsioonilist huvi pakkuda.

Kokku on Pär Thörn üllitanud paarkümmend erinevas žanris kirjandusteost. Tihti saadab luulevihikut helikandja. Viimati, 2013. aastal, ilmus Thörni esimene kriminaalromaan „Kord seatakse alati jalule“ („Ordningen upprätthålls alltid“), milles inimesi sureb nagu kärbseid ja kus tõestisündinud kohtusaagad põimuvad väljamõeldutega. Raamatu illustreerimisel tegi kaasa tervelt kakskümmend seitse nimekat Rootsi koomiksikunstnikku. Oma kodumaa lopsakale krimikirjanduse põllule Thörn enda sõnul siiski trügida ei kavatse.

Thörni peetakse kaasaja Rootsi üheks põnevamaks ja olulisemaks kirjanikuks.

Marike Tammet



[1] Eesti keeles on Ene-Reet Sooviku tõlkes ilmunud Åke Hodelli luuletus „Õhulahing“ (Vikerkaar, 1994, nr 10). Vt sealsamas ka Vagn Steeni artiklit „Konkretism“. Toim.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon