Début de siècle ehk post-ilt proto-le. Uue sajandi manifest

Mihhail Epstein

Mihhail Epstein
Début de siècle ehk post-ilt proto-le. Uue sajandi manifest

1. Fin de siècle

 

Sajandi igal faasil – algusel, keskpaigal, lõpul – on oma maailmatunnetus. Seni on kõige paremini lahti mõtestatud lõpu-fenomen, nn fin de siècle, sest see on kronomeetriliselt teadliku inimkonna mälus esinenud juba kaks korda, 19. ja 20. sajandil.[1] Eelnenud “sajandilõpud”, 18. sajandi oma kaasa arvatud, ei kujunenud sellisteks kalendaarseteks ja filosoofilisteks pidupäevadeks, ei kutsunud esile kokkuvõtete, prognooside ja eelaimuste tulva, kas või juba sellepärast, et “õnnelikus” tööstuseelses ühiskonnas polnud üldse harjumust “kella vaadata” ega alistada end aja kulule väljaspool mingeid konkreetseid funktsionaalseid ühikuid, nagu näiteks karneval või viljakoristus. Sajand ees või taga – mis vahet seal on? Alles järk-järgult said inimesed “ajaloo maitse suhu” – sedamööda, kuidas ajalooline aeg ise kiirenes ning mahutas astronoomilisse ühikusse ikka enam infoühikuid ja sündmusi… Ja mida kallimaks inimesed iga minutit pidasid, seda aukartustäratavamad hakkasid neile paistma sellised tähised nagu kümnendi- või sajandivahetus.

Fin de siècle viitab 19. sajandi viimaste aastakümnete erilisele õhustikule, mitte lihtsalt “sajandi lõpule”, vaid “lõpu ajale” – väsimuse, lootusetuse, immoralismi, neurasteenia, subtiilse määndumise, haiguse- ja surmalummuse seisundile. Thomas Manni määratlus näiteks on niisugune: “Sõltumata sellest, mis sisu tollal kogu Euroopas moodsale väljendile fin de siècle anti, kas nähti selles neokatolitsismi või demonismi, intellektuaalset kuritööd või närvilise joobumuse dekadentlikku ülerafineeritust – üks asi oli igatahes selge: see oli läheneva lõpu vormel, “ülimoodne” ja mõneti pretensioonikas vormel, mis väljendas tunnet teatud kindla ajastu hukust – ja nimelt kodanluse ajastu hävingust” (“Minu aeg”).

20. sajandi viimastel aastakümnetel kordus fin de siècle’i atmosfäär, kuid mitte enam dekadentsi, vaid postmodernismi vormis. Ei olnud subtiilset, närvekõditavat määndumist, haiguse- ja hävingujoovastust, vaid oli skeptilis-hedonistlik tunne, et kõik kultuurivormid on lõpule viidud ja ammendatud: jääb üle vaid nendega mängida, neid uutmoodi kombineerida, korrata – juba jutumärkides – seda, mis teised on öelnud. Keskseks tõusis eesliide post-: postmodernism, postindustrialism, posthumanism, postkommunism, postkolonialism, poststrukturalism, postutopism… 20. sajandi loojakul valitseb taas lõpu-teema: uusaja ja valgustuse, ajaloo ja progressi, ideoloogia ja ratsionalismi, subjektiivsuse ja objektiivsuse lõpp. Sajandi lõpp paigutab end tõepoolest kõige lõppu: pärast avangardi ja realismi, pärast industrialismi ja kommunismi, pärast ideoloogiat ja totaalseid diskursusi, pärast kolonialismi ja imperialismi… Jumala surm, mida Nietzsche oli kuulutanud 19. sajandi lõpus, kajas 20. sajandi lõpus vastu terve rea surmade ja enesetappudena: autori surm, inimese surm, reaalsuse surm, tõe surm… John Barth, Ameerika postmodernismi juhtprosaiste, on nimetanud selle uue fin de siècle’i sõnakunsti “ammendatuse kirjanduseks” (“the literature of exhaustion”), sest see tajub kõigi oma vormide “väsimust”, “tühjaks kurnatust” (“used-up-edness”) ja võimatust endistviisi jutustada “elavaid, ehtsaid lugusid”. Paroodia, pastišš, eklektitsism, õpetatud (aleksandrialik) sõnakunst – autokommentaar ja metatekst, originaalse ja individuaalse kriitika, tsitaadilisuse ja simulaakrumi esteetika…

Mulle oli see maailmatunnetus lähedane ligikaudu aastateni 1992–1993, misjärel hakkasin tundma uue sajandi tõmmet. Üks mu 1990. aastate keskpaiga artiklitest kandis pealkirja “Proto-, ehk Postmodernismi lõpp”.[2] Nüüd on nähtavale ilmunud veel hulk muid Uue Alguse tunnismärke – ja tekib tahtmine jätkata oma proto-maailmavaate visandit, piiritleda mitte ainult “finaalse”, vaid ka “debüütse” ajastutunnetuse lähtekohti – seda, mida võiks nimetada “sajandi alguseks”, début de siècle’iks.[3]

 

2. Début de siècle

 

Alguse filosoofia ja esteetika – mis see siis olla võiks? Isegi toona, 19. ja 20. sajandi piiril, põimusid omavahel lõpu- ja algusemeeleolud: dekadents ja avangard. Sealjuures mitte ainult kunstiline ja filosoofiline avangard (sümbolism, futurism, pragmatism, intuitivism), vaid ka poliitiline (sotsialism, bolševism, anarhism, sufražism, sionism), teaduslik (röntgenikiirte, radioaktiivsuse, kvandi, elektroni avastamine, erirelatiivsusteooria, “mateeria” kriis füüsikas, psühhoanalüüsi, teadusliku sotsioloogia ja psühholoogia sünd), tehnoloogiline (autod, lennundus, kino) ja usuline (nelipühilus, antroposoofia, jumalaotsijad, jumalaehitajad, paljude apokalüptiliste sektide teke).

Meenutan, et

– 1894 leiutab Louis Lumière kinematograafi;

– 1895 avastab Röntgen kiired, mis tema järgi nime saavad, Marconi leiutab raadio ja Tsiolkovski formuleerib reaktiivse rakettmootori põhimõtte;

– 1896 toimuvad esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud, Theodor Herzl aga paneb oma raamatus “Juudiriik” aluse sionismile;

– 1898 avastavad Pierre ja Marie Curie raadiumi, tööd alustab Pariisi metroo ja leiab aset Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei esimene kongress;

– 1900 sõnastab Max Planck kvantteooria, Freud avaldab teedrajava teose “Unenägude tõlgendamine” ning Vladimir Solovjov oma viimase raamatu ja vaimse testamendi “Kolm vestlust” (mis sisaldab ka “Lühikese jutustuse antikristusest”);

– viimaks, täpselt sada aastat tagasi, 1901 astub auruajastu asemele elektriajastu; Trans-Siberi magistraal jõuab Port Arturini; sadamast väljub esimene Briti allveelaev; algab “sinine periood” Pablo Picasso loomingus; Rudolf Steiner paneb aluse antroposoofiale, Maksim Gorki aga avaldab kogumiku “Kevadmeloodiad”, kus leidub ka “Laul Tormilinnust”.

Seega ei taandunud 19. sajandi lõpp sugugi üksnes fin de siècle’i meeleoludele, vaid kätkes endas ka “alguste”, “avastuste”, “ennete” ja “ettekuulutuste” vaimu. 20. sajandi alguses saab vaat et peamiseks kirjanduslikuks ja filosoofiliseks žanriks manifest, mis kuulutab uusi teid kunstis, kirjanduses, filosoofias (alates kogumikust “Vehhi” ja lõpetades “Kõrvakiiluga seltskondlikule maitsele”). Dekadents asendub avangardiga – meelestatusega otsustavale lahkulöömisele minevikust ja kiirele hüppele tulevikku.

Seda enam hakkab silma, et ka 20. sajandi lõpul oli peale oma “dekadentsi” samuti oma “avangard”.

Juba 1990. aastate keskel, vaatamata humanitaarsetes ringkondades jätkunud juttudele postmodernismist ja poststrukturalismist, hakkas intellektuaalne initsiatiiv üle minema uue põlvkonna – virtuaalsete maailmade esmaavastajate kätte. Internetipõlvkonda ei huvitanud enam dekonstruktsioon, sõnaliste juuksekarvade ülipeen lõhestamine eesmärgiga tõestada, et neis pole kübetki “tähistatavat”, “reaalset”. Internetipõlvkond jättis “surnute matta nende surnud” ja pöördus nende uute, fantastiliste, postreaalsete või täpsemini protovirtuaalsete objektide poole, mida tal endal oli võimalik konstrueerida. Maailma, kus just nagu ei saanuks olla enam midagi uut, tungis äkitselt konstruktiivne uudsus, psühhoreaalsuse, inforeaalsuse, bioreaalsuse uute territooriumide tormilise asustamise paatos.

 

3. Post-ilt proto-le

 

Kõik, mida eelmine põlvkond oli tajunud post-märgilisena, osutub oma järgmises ajaloolises nihkes proto-ks – mitte lõpuleviiduseks, vaid uue ajastu, neurokosmilise ajajärgu arglikuks alguseks, esimeseks visandiks info- ja transformatsioonilisest keskkonnast. Uue ajastu põhisisuks on mälu ja universumi, tehnika ja orgaanika kokkukasvamine, mõtlevate masinate, töötavate aatomite ja kvantide, tähendustloovate füüsiliste väljade loomine, kõigi igapäevaste protsesside viimine mõttekiiruseni. Iga post-i tagant kerkib uus proto-…

“Reaalsuse lõpp”, millest nii palju rääkisid kõige erinevamad “postnikud” Derridast Baudrillard’ini… Tuleb välja, et see on kõigest virtuaalse ajastu algus. Meie praegused sukeldumised arvutiekraani – see on kõigest vahuviiruni minek ookeanirannal. Edasine seilamine virtuaalmaailma, virtonautika, eeldab ranna, st arvutiekraani enda kadumist – ja kolmemõõtmelise elukeskkonna loomist, mis toimib kõigile meeleorganitele. 21. sajandil kattuvad meie planeedi eri osad sürreaalidega – nii nagu praegu meie teleekraanid on mattunud seriaalide alla. Need teisesuse fragmendid, tükikesed hüperruumist – alul kasti-, siis toa-, maja-, kinosaali- (virtosaal), staadioni-, linna- ja lõpuks terve maa suurused (virtoländ) – on tajumuslikult eristamatud füüsilisest maailmast, ehkki neis kehtivad teistsugused seadused või õigemini nad pakuvad võimaluse selliseid valida. 21. või 22. sajandi “teine reaalsus” on psühhofüüsiliselt tõetruu ja ühtlasi juhitav: vajutatakse vähendamise-suurendamise, pilditeravuse reguleerimise, taktiilse või visuaalse kontakti, teisest olevusest möödumise või temasse sisenemise jne nuppe. Sürreaali võib jälgida, kuid temas saab ka viibida nagu kolmemõõtmelises kinos – holograafilises, ruumilis-liikuvas pildis, mis seestpoolt on eristamatu reaalsusest, kuid selle erinevusega, et teda on võimalik sisse ja välja lülitada – temasse siseneda ja temast väljuda (praeguse monoreaalsuse tingimustes on selleks vaja kas sündida või surra).

“Ajaloo lõpp”, millest rääkisid Hegel, Alexandre Kojève ja Francis Fukuyama… On veider mõelda, et ajaloo kulg võiks lõpule jõuda teda liikuma paneva jõu täieliku enesetunnetusega: see oleks vastuolus kõigi tuntud eneserefleksiooni ja autoreferentsiaalsuse paradoksidega, ja siin satub Hegel vasturääkivusse Gödeliga ning absoluutne idealism mittetäielikkuse teoreemidega.[4] Kojève nägi ajaloo lõppu absoluutse, totaalse, ülemaailmse riigi tekkes (algkujuks Stalini N. Liit), Fukuyama aga liberaalse mudeli ja Lääne demokraatia võidulepääsus kogu maailmas (algkujuks Reagani-aastate USA).

Kümmekond aastat pärast neid nii süngeid kui helgeid ennustusi on päevselge, et ajaloo kulg pole peatunud, vaid vähe sellest: on isegi kiirenenud. Uudised “ajalugu tegevatest” sündmustest ja murrangutest paiskuvad meieni kõigilt leheveergudelt ja ekraanidelt. Venemaal aga on viimasel 15 aastal ajalugu õigupoolest lausa “lahti sulanud” ja pärast aastatepikkust pakast jätkanud taas voolamist. Kõigi eelduste kohaselt me alles väljume tuhandeaastasest protoajaloost, mis liikus “jõnksatustega” – kord aastakümneteks ja isegi sajanditeks paigale tardudes, kord prahvatades mässudeks, sõdadeks, rahvasterändamisteks, impeeriumide kokkuvarisemiseks. Me oleme harjunud mõistma ajaloo all suuri vapustusi, kuid kiiresti muutuvas ühiskonnas ei tähenda ajalugu mitte vappuvat maad, vaid voolavat vett, mis on igal hetkel ja igal päeval uus – ta ei peatugi ja seepärast ei kosta ka murduva tammi raginat.

“Autori surm”, “allkirja kustumine”, millest kirjutasid Roland Barthes, Mi-chel Foucault ja nende rohkearvulised järgijad, muide kordagi loobumata oma autoriallkirjast ja järjekordse “surmaotsuse” lülitamisest oma publikatsioonide nimestikku… Tegelikult pole see lõpp, vaid uue, hüperautorsuseajastu algus – sigineb üha enam autori- ja tegelasisikuid, kes rändavad ringi mööda virtuaalmaailma ning kelle suhted oma bioloogiliste vanematega või bioloogiliste kandjatega on üha kaudsemad.

Lõpuks, “inimese surm”, mida Michel Foucault’ järel kuulutas terve sugupõlv posthumaniste… Tõepoolest – me väljume oma bioloogilise liigi piiridest, lülitades end kümnete seadiste külge, siirates endasse juhtmeid ja proteese… Inimorganismi ja tema loodud kultuuri vahel kujunevad välja uued, märksa intiimsemad sümbiootilised suhted. Kõik, mis inimene enese ümber on loonud, lõimub nüüd uuesti temaga, saab osaks ta loomusest. Kuid kas tähendab see inimlikkuse surma või triumfi? Kas saab pidada inimese surmaks seadmete, tööriistade ja masinate inimesestumise uut etappi, misläbi need omandavad inimlikud liikumis-, arvutamis- ja isegi mõtlemisfunktsioonid, inimene aga saab rohkem inimeseks kui iganes varem – Üldinimeseks?

Tuletan meelde, et “üldinimene” (всечеловек) – Dostojevski poolt käiku lastud sõna, mida ta kasutas vaid korra oma Puškini-kõnes[5] – tähendas inimest, kes hõlmab ja mahutab täielikult endasse erinevate inimeste (sealhulgas eri rahvuste, kultuuride, psühholoogiliste tüüpide esindajate) omadused. Dostojevskil ühitab “üldinimene” (näiteks Nikolai Stavrogin või Dmitri Karamazov) endas kõrge ja madala, hea ja kurja, püha ja patuse, ingelliku ja loomaliku, kõik inimkarakteri polaarsused ning ka selle, mis jääb nende vahele. Kuid seoses biogeneetilise ja arvutitehnoloogia arenguga saab “üldinimene” uue tähenduse: kui jagamatult terviklik looduslik-tehislik olend, kes ühendab endas universaalse masina omadused inimindiviidi omadustega.

Harilikult me käsitame arvutistumist kui inimlike funktsioonide üleandmist masinale. Kuid võimalik on ka teistsugune arusaam: tsivilisatsiooni ajalugu kui masina inimesestumise protsess – rattast ja kangist arvutini ning edasi inimkujulise ja mõtlemisvõimelise robotini (niisama nagu looduse ajalugu on elusorganismi inimesestumise protsess: amööbist ahvini, pitekantroobini, Shakespeare’ini…). Mida enam inimlikke funktsioone antakse üle masinale, seda enam ta inimesestub. Selles uues tähenduses inimene mitte niivõrd ei kao, vaid pigem kasvab endast välja, ületab oma bioloogilise liigi piirid, tajub ja kujundab ümber maailma neis piirkondades, kuhu seni oli määratud tungida vaid masinal (mikroskoobil, videokaameral, raketil jne).

Muidugi kerkib küsimus: kas see potentsiaalselt kõikjalviibiv ja “alatiolev” inimene jääb ikka inimeseks senises tähenduses? Kas ta armastab, kannatab, kurvastab, tunneb vaimustust? Või pühib ta endalt häbiga maha oma loomaliku esivanema jäljed, nii nagu inimene häbeneb ahvilikke jooni endas? Kas ta saab olema rohkem või vähem inimene kui oma praeguses olekus?

Võrreldes uut üldinimest – biotehnoloogilist liiki – eesootava vastuoludepingega, võib Stavrogini, Karamazovi või isegi Puškini tüüpi “üldinimese” hinges toimuv võitlus paista võrdlemisi tühisena. Kas on võimalik vallata valguse kiirust või laine dünaamilisust – ja ikkagi tunda koduigatsust? Kas on võimalik tungida pilguga nahaalusesse sidekoesse, siseelundite ehitusse – ja samal ajal nautida teise olendi nahapinna puudutamist? Kas on võimalik teada teisest “kõike” – ja ühtlasi teda armastada? Kas on võimalik olla teistele informatsioonilises mõttes läbipaistev – ja siiski säilitada häbitunne? Kuidas olla niihästi täiel määral masin kui ka täiel määral inimene, tapmata endas ühega teist?

Ja kui näha tulevikuinimest nii – kui uue harmoonia ja uue tragöödia võimalust organismi ja mehhanismi, sündinu ja loodu vahelistes suhetes –, siis on meil veel pikk tee minna selle hiiglasekujuni, kellele shakespeare’like ja goethelike tragöödiate mõõtkava jääb kitsaks.

 

4. Ootused

 

Nüüd, pärast kõiki elektroonikas, informaatikas, geneetikas, memeetikas, bio- ja nanotehnoloogias toimunud läbimurdeid on täiesti selge, et me ei ela mitte lõpu ajal, vaid alles hiigelpika ajalooepohhi päris alguses. Me oleme tehnikasajandi pitekantroobid, me oleme veel 90% sellised nagu siis, kui tulime välja looduse limasest ja sammaldunud üsast, meil on inimkonna ajaloos umbes samasugune koht nagu dinosaurustel loodusloos. Kõik, mis meid ümbritseb – majad, lauad, raamatud, paberid, plastmassist arvutikarbid, isegi meie enda kehad, kõik need käed, jalad, mingisugused, tule taevas appi, kõhud ja tagumikud – kõik need on sügavalt arhailised asjad, võiks öelda, tuleviku arheoloogiliste väljakaevamiste tööpõld ja eksponaadid 22. sajandi kunstikambrite tarvis.

Vahest ehk vaid meie aju veel kuidagi sobitub sellesse tuleviku info- ja transformatsioonilisse maastikku, kus umbsesse riidekangasse ja kiviseinte vahele topitud verise liha asemel saavad olema ülijuhtivad niidid, võrgustikud, neuronid, transistorid, mida mööda hakkavad tulvama signaalid, tähendused, mõtted, tahte- ja ihaimpulsid… Kus ohu asemel saada kuul rindu või kiviga vastu pead tekib oht mitte mõista küllalt sügavalt üht muusikalist fraasi, mistõttu sul luhtub lõplik üleminek üheksandasse dimensiooni, kus sind juba sulle vastu tukseldes-resoneerides ootab su armastatu süda.

Mul on piinavalt raske lugeda raamatuid, roomata pilguga realt reale, ja aeg-ajalt taban ma end kummaliselt liigutuselt: otsin oma kehast pilu, kuhu pista disk, et ühekorraga sisestada endasse kõik vajalikud megabaidid. Nii olen ma harjunud lisama informatsiooni oma tööajju – arvutisse. Mõne sekundiga suudab too alla neelata ja sõna-sõnalt meelde jätta 100 megabaiti, 30 000 lehekülge, mina aga ei jäta ka kogu oma elu jooksul meelde nii palju, hea kui raskustega läbi suudan lugeda. Mul ei jätku silmi ega kõrvu, et endasse informatsiooni ammutada, ja mul ei jätku suud ega käsi, et edastada väljapoole signaale, mis liiguvad mööda mu aju neuroneid. Lugemine, kuulamine, kirjutamine, kõnelemine – kõik need huulte, silmade, kõrvade, käte abil toimetatavad tegevused – on naeruväärsuseni ebaefektiivsed intellektuaalse suhtluse vahendid, need on hobused, millega veetakse rakette stardipaigale. Need on ahtad biokanalid, ojakesed, millest on sunnitud end piiskhaaval läbi niristama terved info-ookeanid – ja muidugi, 99,9% jääbki mahutamata mu teadvusse. Oleks mul see piluke, kuhu saaksin korraga pista terve Briti Entsüklopeedia! Kuid loodus andis meile pelgalt silmad, mis on määratud füüsiliste pindade vaatlemiseks ning üksnes kohakaasluse alusel – ja sellevõrra aeglaselt, peaaegu pimesi ja kobamisi – teevad ka märkide tajumise alast tööd.

Selles asi ongi, et oleme sunnitud laskma märgid, kirjatähed, signaalid läbi nende samade silmapilukeste, millest me vähematele vendadele täitsa piisab, et rohtu näha ja näsida. Ka meile piisaks, et söönuks saada ja ellu jääda, kuid meie ju tahame veel ka mõtelda, mõista, luua, end väljendada. Meie aju on teist tüüpi ja kuulub teisele olemistasandile kui meie silmad ja veel enam jalad ja käed. Just seepärast ma tajungi iseendas pitekantroopi, kes on alistanud endale mu aju, litsunud selle madalasse kolbakarpi, samal ajal kui mõistus tahaks otse ühendust võtta teiste mõistustega ja üheskoos “ajusid liigutada” maailmakõiksuse üle. Arvuti oma plastmasskolbaga on ebatäiusliku originaali ebatäiuslik imitatsioon, kuid vähemasti Võrgus ilmneb juba mõistustevahelise üleilmse ja silmapilkse side algkuju.

Tuleb ka veel arvesse võtta, et informatsioon – kogunenud teadmine – on alles intellektuaalse vahetuse algeline, primitiivne vorm. Surnud teadmise ja elava mõtlemise vaheline vastastikune suhe muutub kiiresti elava mõtlemise kasuks, nii nagu ka suhe “surnud” (masinates, aparaatides asjastunud) ja elava töö vahel. Varem kogunes teadmine aeglastes vormides – käsikirjades, raamatutes, raamatukogudes –, mis tegid võimatuks selle kiire ja laiaulatusliku teisenemise. Raamat ümber kirjutada ja uuesti välja anda – selleks kulus aastaid. Nüüd võivad inimkonna kesksed inforessursid uueneda hetkega ja nad on kättesaadavad igale Võrgu külastajale (juba sõnas по-сети-тель – ‘külastaja’ – endas hakatakse nägema tuletist sõnast сеть – ‘võrk’).

Informatsioonisajand sillutab teed transformatsioonisajandile, milleks 21. tõotabki kujuneda. Tekivad uued, lühemad ühendused üldistuse (informatsiooni), teate (kommunikatsiooni) ja osasaamise-muundamise (transformatsiooni) vahel.[6] “Tänapäeval asume murrangulise ülemineku lävel: Looduse passiivsetest vaatlejatest saame tema kütkestava tantsu koreograafideks… Saabuv ajastu on üks paeluvamaid ajaloos – ta lubab meil lõigata teaduse kahe tuhande aastase arengu vilja. Avastuste Ajastu teaduses läheneb lõpule ja loovutab koha Valdamise Ajastule.”[7]

“Valdamise” on siin ebatäpne sõna – pigem: “Osasaamise ja Ümberkujundamise”. Ent kuidas seda informatsioonilt transformatsioonile ülemineku ajastut ka nimetada, on ilmne, et väsinud ja kõiketeadev “sajandi lõpu” poos paistab praegu, uue aastatuhande hakul, naljakas ja veidi jubedavõitu – nagu raugalikud irved ja grimassid lapse näol. Me oleme tehnikatsivilisatsiooni bioloogiline protoplasma, protointellekti kandjad, me oleme protomasinad, mida nimetatakse “organismideks”. Me oleme kohmakad debütandid tehnotransformatsioonilise tsivilisatsiooni laval. Just sellist maailmatunnetust ma nimetangi: début de siècle.

 

5. Kartused

 

Oleks siiski viga joovastuda tulevikust nende tehno-poliitiliste utoopiate vaimus, mis rüütasid vikerkaarevärvidesse 20. sajandi alguse.

 

Зеленью ляг, луг,

выстели дно дням.

Радуга, дай дуг

лет быстролетным коням

(Vladimir Majakovski “Meie marss”).[8]

 

Teame, millisteks talumatuteks kannatusteks moondusid 20. sajandi hüved ja lubadused. Võib juba ette ennustada, et tuleviku tehnikaimed panevad inimeste õlule niisama raske koorma, kui panid möödunud sajandi sotsiaalsed ja teadusrevolutsioonid (totalitarism, tuumasõja oht jne).

Tulevikuinimese elu saab olema keeruline – just seetõttu, et ta osutub ühenduslüliks hulga informatsiooniliste, geneetiliste, neuraalsete, molekulaarsete süsteemide ja vastasmõjujõudude vahel, mille eest ta seni oli kaitstud teadmatusesoomusega. Kõik teadused, tehnoloogiad, religioonid, kunstid meid ümbritsevas maailmas otsivad vastastikuseid seoseid: kuidas on väike seotud suurega, aatom kosmosega, gravitatsioon elektriga, mõtlemine neuronitega, armastus keemiaga, geenius geenidega, tähed saatusega jne. Ja kui see kõik ilmsiks tuleb, kõik seosed ühte põimuvad, osutub inimene tõepoolest ämblikukeseks ülemaailmses võrgus, kuna iga tema neuroni, raku, geeni ja kiibi külge on siis midagi kütkendatud. Iga osake temast hakkab osalema mingites vastastiktoimetes, millest ta on teadlik ja mida ta peab kontrollima, olles omakorda ise nende süsteemide kontrolli all.

Tänapäeva elu hakkab meie järeltulijatele paistma niisama loge, lõbus ja vaba, nagu meile paistab Arkaadia karjaseelu. Tahad – tukastad tunnikese, või lased pilgul peatuda pilvedel või veetleval karjaseneiul. Tulevikuinimesel saab olema arvel iga mõte ja pilk – iga liigutus, mille neuron või silmamuna teeb (kui seesugune harjumuspärane anatoomia meil ikka veel säilib). Kõik fikseeritakse kusagil, saadetakse signaal, jäetakse koopia. Ehk vaid börsimaakler, kes magab viit telefoni emmates ja on valmis esimese helina peale informatsiooni vastu võtma või andma, pakub meile tänapäeval mingit ettekujutust sellest, kui kaasatud hakkab inimene kõigi oma meeleelundite ja närvilõpmetega olema kommunikatsioonisüsteemidesse – ja kui sõltuv neist. Mida enam asju meile avalikuks saab, seda enam kaasa haaratuks me osutume, ja iga uus oskus tähendab uut sõltuvust.

Ajusignaale hakatakse edastama otse elektroonilise võrgustiku kaudu, mõtteid hakatakse lugema, sellepärast ei tule ettevaatlik olla mitte enam üksnes sõnades. Ajus lööb aeg-ajalt vilkuma hoiatussilt “Vali, mida mõtled!” või “Vali, millest mõtled!”.

Tserebraalselt avatud ühiskond võib nõuda kõigilt oma liikmetelt sellist vaimset askeesi, milletaolisele end varem allutasid üksnes mungad ja joogid. Mentaalne “korrektsus” või “hügieen” kujundab välja range mõttehoiuharjumuse ning erilise rõõmuga hakkab inimene siis anduma “ilmsiunedele” – ajavahemikele, mis on spetsiaalselt määratud mõtete “anarhia” tarvis. Puhuti on kõiki oma närve ja andureid pidi kütkendatud olendil lubatud oma üliarenenud aju lahti lülitada signalisatsioonipuldi küljest, mis tema vähimadki neuronierutused dispetšeripunkti edastab. Kuid ajapikku hakkab niisuguseid lahtilülitumisigi jälgima eraldi selleks mõeldud pult; pikemaajalist väljumist süsteemist hakatakse pidama ebaeetiliseks, piir eetika ja juriidika vahel aga hajub nagu igasuguses süsteemselt egalitaarses ühiskonnas.

Kujutage endale ette inimese seisundit, keda on täielikult vallanud usk maagiasse, saatusesse, astroloogiasse ja kõikidesse esoteerilistesse asjadesse maailmas. Tema elu on talumatult raske, sest niihästi mööduja pilk, pilveke taevavõlvil kui ka üle tee jooksev kass – kõik see on temaga vahetult seotud ja erutab teda, paneb ta sõna otseses mõttes lainetama nagu rida üle tema rulluvaid tähenduslaineid, lubadusi, ähvardusi, vihjeid, hoiatusi.

 

Ja igal pool meid piinab ebausk,

miraažid, ended, meeleheit ja tusk.

Nii üksi jääme, julgus väheneb

(Goethe, “Faust”).[9]

 

No vaat, 21. või 22. sajand saavad olema veel vähem julged… Seda, mida maagiline inimene aimas, omades ka õigust end mitte uskuda, hakkab õpetatust õpetatum ja tehniseeritust tehniseeritum inimene kindlalt teadma. Mis aga peamine – ta hakkab olema kohustatud elama kooskõlas selle teadmisega, “kõige teooriaga”, et mingist tema ajurakust ei väljuks mõni jõhker erutus, mis võib kahjustada ühe õrna taime geene seitsmendas dimensioonis. Nagu tuhande käe ja miljoni pallikesega žonglööril, saab tal olema raske oma eluga toime tulla, sellepärast võib enesetapp (ehk enese igaveseks “väljalülitamine”) saada massiliseks väljapääsuks talumatult keerukaks muutunud elust. Ühes reaalsuste ja maailmade hulga paljukordistumisega, mis inimest oma niitide-seoste otsas hoiavad, võivad erilise mõju saavutada budism ja teised “negatiivsed” religioonid, mis pakuvad inimesele vabanemist kannatustest ja rännakutest mööda seda maailmade lohutut lõpmatust.

Veel üks tulevikuoht seisneb “pan-psühhismis”, maailma ajalooliselt kasvavas interioriseerumises, reaalsuse-kategooria kui sellise krahhis. Ajalugu – see on kõikevõitva mõistuse (või arutuse – kui reaalsus puudub, siis neil enam vahet ei tee) täitmatu keeris, kuhu Hegeli “spiraali” pidi tormavad ja kaovad kuningriigid, ajastud, objektiivsed seadused. See on Eros kui Thanatose pöördpool, lühim tee ammutada endasse kõik ja saada eimiskiks. Miks peaksin ma vaeva nägema, otsima elu mõtet, kihutama autoga kuskile, otsima taga oma elu ainsat armastust, ööd otsa üleval olema ja oma mõtteid vihikusse soperdama, kui psüühiline on alati minuga ja minus ning ootab ainult mõnd veenisisest süsti või ekraanilt sissevalguvaid kujutisi, et mind igati õnnelikuks teha?

See pole üksnes individuaalne probleem, vaid küsimus inimsoo muteerumisest, kes hulga varem, kui jõuab kätte mõningates füüsikateooriates ennustatav universumi kokkutõmbumine, võib kollabeeruda iseendasse. Psüühiline – see on must auk, mis on peitunud igaühe sisemusse ja imeb välismaailma aplalt endasse. Imbub sisse, kleebib end külge, sulab minuga ühte – ja siis tulgu pärast mind või veeuputus. Ma ei pea silmas niivõrd narkootikume, kuivõrd videomaaniat, virtomaaniat, neuromaaniat ja seda üha paljunevate võrdkujude klo(u)naadi, millest igaühel võivad olla oma sensoorsed allikad ning mis ühtlasi võivad neid jagada oma sünnitajaga ja üksteisega. Niisugusel interiorisatsioonil on vähemalt kaks erikuju: keemia must maagia ja video valge maagia, ja teine on võib-olla ohtlikum kui esimene, kuna kätkeb endas teatavat objektiivsuse ja füüsilise tervise näilisust, seda lisakaifi, mida meile pakub naudingu allikate “väljaspoolasuvuse” ning nende kui millegi võõra ja isemeelse valdamise teadvustamine.

Kuid reaalsust ei asenda isegi selles, puhthedonistlikus plaanis mitte miski. Onanism jääb onanismiks, isegi kui ajupildid omandavad kolmemõõtmelise kombatavuse. Me ihkame olla ihatud – ja seepärast tunneme vajadust Teise järele, täielikult tahtva ja vaba järele nagu me ise. Nii nagu igasugune kõne on vastus ja pöördumine võõra kõne poole, ei kõnele ka iha mitte objektidega, vaid võõraste ihadega. Ei mingi virtuaalne Lollobrigida, kes mu embusse langeb ja mind tuhandete kõige rafineeritumate hellitustega üle külvab, ei asenda harilikku, valikul ja vastastikusel tundel põhinevat armastust kui võõra, mind ihaldava tahte ilmingut.

Inimkonnal seisab ees mõelda välja mingi vastukaal neurokosmosekahele eelnimetatud äärmusele: aju täielikule eksterioriseerimisele ja iha täielikule interioriseerimisele, mille tagajärgedeks on totaalne mõttekontroll ja naudingu totaalne illusoorsus.

Neurokosmos – see on veel ka spirituaalkosmos. Kui läheb korda luua aju ja masina sümbioos, võib see kaasa tuua veel ühe metafüüsilise probleemi: surma ja teistes maailmades/dimensioonides taassünni seiskamise. Vahel paistab tulevik mulle abordihaiglana, kus nurisünnitised – mitte kehad, vaid hinged – uusimate meditsiiniliste, geneetiliste, elektrooniliste vahendite abil kinnituvad tehnoorganismide külge ja just seetõttu ei pääse sellesse “hauatagusesse” ellu, kuhu vabalt lahkuvad surijate kehadest väljuvad hinged. Hoida materiaalses kestas kinni teise maailma jaoks määratud hinge on ligikaudu seesama, mis juurida emaüsast välja loode, kel on määratud sündida siia ilma. Kunstlik mitte-suremine on samasugune katkestus olemise ahelas nagu kunstlik mitte-sündiminegi. Sellepärast võib kõiki kunstliku surematuse, hinge tehno-bio-mateerias kinnihoidmise viise vaadelda kui katseid sulgeda talle tee üleminekuks teise maailma. Isegi kui hingel õnnestub “välja lipsata”, võib ta olla muutunud spirituaalseks ebardiks, peletiseks piiritusepurgis – samamoodi kui rasedusvastaste vahendite äpardunud kasutamine võib tuua kaasa loote kahjustumise ja haige lapse sünni.

On veel üks asjaolu, mis töötab vastu meie optimismile või vähemalt elurõõmsale egoismile – meid hõlmav tsivilisatsioon, too mägi, kasvab aina suuremaks ning see muudab ka suurimad meist sipelgaiks. Vaevalt on meil põhjust oodata tulevikus suurte isiksuste õitseaega renessansihiiglaste või nietzschelike üliinimeste laadis. 21. sajandi “kommete kohtunikuks” ei saa  Thomas Carlyle, kes tõstis esile kangelaste ja geeniuste rolli ajaloos, ega ka Lev Tolstoi oma usuga lihtsasse talumehesse – Platon Karatajevisse või Akimi. Meie sajandi algus annab endale aru, et tulevik ei kuulu suurtele isiksustele, kuid ka mitte töörahvahulkadele, vaid intellektuaalse töö tegijatele, mõtlevatele indiviididele, kes suudavad sobituda tehisintellekti võimsatesse transpersonaalsetesse süsteemidesse. Vaevalt küll saab olema ühelegi üksikinimesele antud kõigist ette jõuda ja juhtida enda järel inimkonda, mille intellektuaalne võimsus hakkab tänu arvutavatele ja mõtlevatele masinatele kasvama geomeetrilises progressioonis.

Sedamööda, kuidas maailm saab suuremaks, iga isiksus ja asi temas kahaneb ning läheb üle “mikro”-kategooriasse. Selline on iga üksuse saatus paisuvas universumis. Sellest seadusest on allegooriliselt jutustanud Goethe oma mõistuloos “Uus Melusine”, mis räägib päkapikkude soost printsessist-kaunitarist. “Kuna selles maailmas nimelt midagi igavesti ei saa püsida, vaid et kõik, mis kunagi on olnud suur, peab vähenema ja kängu jääma, siis on ka meiega lugu nii, et me maailma loomisest alates ikka kasvus kahaneme ja väiksemaks muutume…”[10] Me elame “punanihke” tähe all, paisuvas kosmoses ja komplitseeruvas kultuuris, mille relativistlikuks tagajärjeks on iga eseme ja mõiste miniaturiseerumine. Vastavalt tekivad ka uued, kahanenud subjektid, “suured väikeses”.

Nagu teada, on üks tänapäeva teaduse keskseid suundumusi nanotehnoloogia,[11] tillukeste arvutite, robotite (“nanobotite”), vabrikute, mõne aatomi suuruste armeede loomine, mis on suutelised valmistama neist samadest aatomitest mis tahes aineid, tungima organismidesse ning täitma seal ravimise, ümberhäälestamise jne funktsioone. Niisugune mõtlev tolm puistatakse kogu kosmose aruka korraldamise huvides laiali kõikjale; sel hakkab olema ka lihtsam tungida teistesse dimensioonidesse, kuna nanoobjektide suurus on meie maailmas peaaegu olematu.

Tõenäoliselt hakkavad tuleviku nanotehnoloogiatele sekundeerima nanopsühholoogia ja nanoeetika, mis tuleb alles luua. Märkigem, et vene kirjandus, alates Puškini Võrinist ja Gogoli Bašmatškinist, on juba andnud oma panuse väikese teadusse ja kunsti, mikroonikasse. Ideaalset tulevikukangelast võib ette kujutada Einstein-Bašmatškinina, uskumatult viljaka mõtlejana ja tühiselt pretensioonituna oma taotluste poolest. Tulevikus ei oota meid ees suurmehed ega rahvamassid, vaid indiviidid, kuid väga väikesed, või täpsemini öeldes: oma väiksusest teadlikud ja sellega leppivad.

 

6. Mis on proteism?

 

Sellepärast siis erinevadki uue sajandi alguse meeleolud, ehkki kahtlemata tehnooptimistlikud ja eksperimendialtid, tugevasti 20. sajandi avangardlikest püüdlustest. Nende kahe sajandialguse vahel on isegi rohkem lahknevusi kui kahe sajandilõpu – 19. sajandi lõpu dekadentsi ja 20. sajandi postmodernismi vahel. Dekadentsi ja postmodernismi vahele jäi avangard. Avangardi ja uue sajandialguse vahele – postmodernism. Uus début de sièclevõtab arvesse ja mõistab seda kriitikat, mille postmodernism suunas avangardi ja ta kaaslaste (ideoloogia, utoopia, totalitarismi) pihta. Avangardi põlgus traditsiooni vastu, enese lahtirebimine minevikust, poliitiline ja esteetiline radikalism, usk nende uute ideede või stiilide kristalsesse puhtusse, mis peatselt vallutavad kogu maailma, usk väheste geeniuste väljavalitusse, kes dikteerivad oma tahet väikekodanlaste valgustamata massidele – kõik need väljakutsuva ja ülbe debüüdi jooned jäävad läinud sajandi algusse.

21. sajandi alguse meelsust ma iseloomustaksin kui proto-t (kr protos – ‘esimene, algne, varajane, eel-’). Proto– tähendab leplikku mõistmist, et me elame tundmatu tsivilisatsiooni päris alguses; et me oleme alles oma näpu kergelt pannud mingite tundmatute jõu-, energia-, teadmisallikate külge, mis lõppkokkuvõttes võivad meid ka hävitada; et kõik meie kuulsusrikkad saavutused on kõigest selle kahvatud algkujud, arglikud hakatused, mida tuleviku info- ja biotehnoloogiad endas kätkevad. Nimetagem sellist maailmatunnetust “proteismiks”, mahutades sellesse terminisse mitu üksteisega seotud tähendust:

1. Proteism on alternatiiv sellele post-ile (postmodernismile, poststrukturalismile, postutopismile, postindustrialismile…), mis tõukas end lahti minevikust – ja sealjuures jäi temast lummatuks, ei suutnud välja pääseda ta maagilisest ringist. Proto– seab endale mõõdupuuks eesseisva ja tulevase, mitte möödunu.

2. Proteism õpib tundma tekkivaid, veel vormumata nähtusi nende arengu kõige algsemas, kõige muutlikumas staadiumis, mil nad rohkem kuulutavad ette ja tähistavad kui sõna otseses mõttes eksisteerivad. Proteism tegeleb algustega, mitte keskpaikade ega lõppudega, ning toob mis tahes nähtuses esile selle “varajasuse”, visandlikkuse, esialgsuse, ta rudimentaarsed ja mustandlikud jooned.

3. Proteism pole üksnes uurimismeetod, vaid ka enesetunnetuse valdkond: subjekt ise tajub end mingi tundmatu tuleviku kauge algkujuna ning tema suhe iseendasse on täidetud embrüoloogia ja arheoloogia vaimust. Me oleme tulevikutsivilisatsioonide embrüod ja ühtaegu oleme nende iidseimad reliktid, selle primitiivsed algmed, mis hiljem omandab vormitäiuse ja mõtteselguse. Kui rääkida kirjandusest, siis meie koht on Avvakumi ja Trediakovski ajastus: kuristik lahutab meid tulevastest Tolstoidest ja Dostojevskitest, keda me ei ole võimelised isegi mitte ette aimama.

4. Termin “proteism” juhatab meid tagasi ka vanakreeka mütoloogiast tuntud tegelase Proteuse juurde, kes oli vetevoogude jumal ning suutis võtta erinevate elementide ja olevuste kuju, moondudes tuleks, veeks, puuks, mitmesugusteks loomadeks (lõviks, maoks, linnuks, ahviks…). Tuleviku tsivilisatsioon on proteuslik, kuna see hakkab koosnema energia- ja infovoogudest, mis ühe- või teistsuguse keskkonna läbimisel hõlpsasti vahetavad oma materiaalset vormi vastavalt konkreetsetele tingimustele. Kolmemõõtmelises maailmas muutub selline energiaimpulss või infosignaal kolmemõõtmeliseks, kümnemõõtmelises kümnemõõtmeliseks. Mõnikord, materiaalse keskkonna kiirema läbimise huvides, võib ta võtta n+1- või n+2-mõõtmelise vormi, muutudes niiviisi tajutavaks selle keskkonna asukaile ning ühtaegu hetkega sinna sisenedes ja sealt kadudes. Terminid “energia” ja “informatsioon” pole võib-olla päris täpsed ning neid vooge, keeriseid, vilksatusi, läbisööste hakatakse nimetama kuidagi teisiti, kuid igatahes hakkab materiaalset olemist valitsema transformatsiooni, pööratavuse, proteismi printsiip.

Francis Baconi allegoorias “Proteus ehk Mateeria” esitatakse Proteust kui kõigeks muunduva mateeria sümbolit: kuidas teda ka köidetaks, rõhutaks, vaevataks, tema nagu Proteus vabaneb kogu aeg vangist ja moondub millekski teiseks: piinad vett tulega – ta muutub auruks, pigistad pihtidega puud – temast voolab välja vesi. “Seega leides end nii täbarast olukorrast, elab [mateeria] üle hämmastavaid moondumisi, võtab erinevaid kujusid, tehes läbi ühe muutuse teise järel…”[12]

Ent kui Bacon elanuks tuumaenergia, radioaktiivsuse, valguslainete, gravitatsiooniväljade avastamiseni, siis arvatavasti ta oleks oma vaatekohta muutnud: mateeria esindab pigem tardumuse, staatilisuse printsiipi võrreldes selle proteismiga, mis on omane energiale ja – veel enam – informatsioonile, mis võib võtta valemi, geeni, organismi, valguskiire, kvandilise vastastikmõju kuju… Lõppude lõpuks on võimalik, et ka inimolendid on mitmedimensioonilised signaalide vood, mis läbivad kolmemõõtmelist ruumi ja oma kuuluvust teistesse dimensioonidesse tajuvad kui “spirituaalsust” või “hingelisust”. Tänapäeva teaduse kontekstis esineb mateeria pigem energia ja informatsiooni vangistatuse, seotuse printsiibina, kusjuures nood viimased üha hõlpsamini vabanevad neist ahelaist nagu Proteus.

5. Kogu see dünaamilisus ja voolavus, amorfsus ja polümorfsus seondub samuti kõige vastsündimusega, “merelainetest”, “ürglahusest” tekkimise algstaadiumiga. Proteism on alguse, sellise embrüonaalse pulbitsevuse seisund, mida ühtaegu tajutakse ka kui märki “kaugetest”, “varajastest” aegadest, mil kõik oli alles esimest korda ja kiiresti muutus. On kõnekas, et kui Proteus viimaks oma tegelikus kujus peatub, osutub ta uimaseks vanaätiks. Selline on proteusliku eksistentsi hoojooks: “protovorm” on tuleviku suhtes embrüonaalne – ja ühtlasi arhailine, arheoloogiline selle tuleviku vaatepunktist.

(järgneb)


[1] Väljend fin de siècle läks laiemalt moodi pärast prantsuse kirjanike Francis de Jouvenot’ ja H. Micard’i samanimelise näidendi lavalejõudmist 17. aprillil 1888. aastal.

[2]М. Эпштейн, Прото-, или Конец постмодернизма. Знамя, 1996, nr 3, lk 196–209. Taastrükk rmt-s: М. Эпштейн, Постмодерн в России: Литература и теория. Moskva, 2000.

[3] Uued terminid on toodud paksus kirjas ja neid selgitatakse manifestile lisatud lühisõnastikus.

[4] Kurt Gödeli kaks teoreemi mittetäielikkusest (1931) argumenteerisid põhimõttelist võimatust tõestada mingit postulaati selle mõistete ja aksioomide süsteemi raames, kus see postulaat on formuleeritud. See muuhulgas tähendab, et subjektil ei ole võimalik end täielikult reflekteerida objektina.

[5] Vt eesti k-s rmt-s: F. Dostojevski, Inimene on saladus. Tlk P. Torop. Tallinn, 1981, lk 162. Tlk.

[6] Vene k-s vastavalt: обобщение, сообщение, приобщение-преобразование. Tlk.

[7]M. Kaku, Visions. How Science Will Revolutionize the 21st Century. New York; London jt, 1997, lk 5.

[8]Ca: “Kattu rohelusega, luht, / silluta päevadele põhi. / Vikerkaar, anna loogad / aastate kiirelennulistele ratsudele.” Tlk.

[9]J. W. Goethe, Faust. Tlk A. Sang. Tallinn, 1967, lk 642.

[10]J. W. Goethe, Wilhelm Meisteri rännuaastad. Tlk L. Kibuvits. Tallinn, 1959, lk 322.

[11] Nanotehnoloogia (vrd kr nanos – kääbus) tegeleb objektidega, mille mõõtmed jäävad suurusjärku üks miljondik meetrist ja on ligikaudu nelja aatomi pikkused.

[12]Ф. Бэкон, Сочинения в 2 томах. 2. tr.  Moskva, 1978, kd 2, lk 264.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon