Dialoog, viga ja vaba tahe

Mai, 2011

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
Dialoog, viga ja vaba tahe

1. Need, kes mõtlesid välja postmodernismi mõiste, said mõelda ainult ühest: see on midagi, mis tuleb pärast modernismi. Muidu oleksid nad ilmselgelt valinud teise nime. Kui aga postmodernism on see, mis tuleb pärast modernismi, siis millal on tema algus? Selleks tuleb vastata küsimusele, millal on modernismi lõpp. Aga see küsimus on siiani vastamata.
2. Kui miski tuleb pärast midagi, siis tuleb alati küsida, kas ta tuleb ka selle eelneva pärast? Kas postmodernism kultuuris pidi olema vastu-kostmiseks postmodernismi jõudnud maailmale? Või oli see ummikusse jooksnud modernistlike kultuurimallide ületamise katse? Vastuste asemel sai postmodernismist midagi, mis oleks nagu olnud modernismiga samaaegne. Ehk siis ajaline mõiste muutus tüpoloogiliseks. Vaimukad tüpologiseerijad said oma võimeid näidata. Selle tulemusel on postmodernism teatud tunnuste kogum, mida saab tekstide ja inimeste külge haakida. Neid tunnuseid on terve rida. Aga tulemused on mu arust natuke imelikud.

Tähendusest vaba keelemäng? Kas see pole mitte futurismi alusidee, mille tulemuseks said sõnalooming, glossolaaliad ja zaum?

Allusioonid, tsitaadid ja muu sarnane, mille taustaks arusaam sellest, et igal sõnal on taga kultuuri ja märkide lõputu slepp? Kas polnud mitte Marinetti see, kelle ideeks oli vabastada sõna kultuuri mälust ja painest? Ja mida hakata peale kahe modernismi musterautori mustertekstidega? Ma mõtlen muidugi Joyce’i ja Elioti, kelle allusioonide lahtiseletamised võtavad enda alla köiteid.

Mängulisus? Juba eesti futuristid kutsusid sajand tagasi laskma end juhtida mängust. Iroonia? Lugege vene futuriste ja dadat. Metakeele ja keele vahe kadu? Jälle futurism. Isiklikkuse eitamine? Vaata futurismi üleskutset vabastada kirjandus autori isiklikust minast. Žanritunnuste kadumine, eri žanride segamine? Kuidas üldse määratleda dada ja futu tekstide žanre? Kas loosung on žanr (Erni Hiir: Maha!)? Aga käsk (momentlaste päevakäsk)?

Postmodernismi üheks suureks tunnuseks on kõrgkultuuri ja tarbekultuuri kokkusegamine, kriminullide kokkumiksimine filosoofiaga. Futurismi põhimõtteliseks ideeks oli kultuuri madalaks peetud poole toomine kirjandusse, olgu selleks tänavakeel või kino. Futurismi on ikka iseloomustatud sõnaga “primitivism”, mille all on mõeldud nende armastust rahvakultuuri vastu (vene luboki traditsioon), nn primitiivsete rahvaste vastu, lastekultuuri vastu, amatöörsust (primitiivsete vahenditega tehtud käsikirjalised raamatud jms). Dada puhul on lausa selle nime ennast seotud lastekeelega.

Muidugi, on asju, mida sajanditagune avangard ei igatsenud ega kuulutanud. See on kõigi ja kõige võrdsuse kuulutamine. Sajand tagasi olid vastandused selged ja teravad. Samas ma ei ole sugugi kindel, et see loosung ka postmodernistlikus maailmas nii oluline on. Sest suurte narratiivide kadu, millest see idee toitub, on mu arust toimunud eeskätt teatud filosoofitsevate hilismarksistlike intellektuaalide peades.

Kokkuvõte on lihtne. Futurism ja dadaism on elanud läbi kogu sajandi ja suur osa postmodernismi mahub nende sisse lihtsalt ära.

3. Mida pakub meile netiajastu? Minu vastus oleks: alles netiajastul on avangard jõudnud oma tõelisse apogeesse.

Futurismi ideeks oli süntaksi lammutamine ja matemaatilised märgid, et kiirendada tekstide tempot. Mida muud teevad netitekstides samad märgid ja emotikonid? Teksti ja raamatu laiali paiskamine. Alles nüüdne tehnoloogia on lubanud läbi mängida hulga futuristide raamatuideid. Elu ja kunsti sidumine ja segamine. Mida muud teevad YouTube ja hunnik sotsiaalmeediat? Futurismi esimesed manifestid kutsusid üles viskama vana kultuuri üle tuleviku auriku parda ja lammutama muuseumid. Mida muud teeb netikultuur? Futurism igatses tehnoloogilist revolutsiooni (tõsi, osa venelasi jäi sellest väljapoole). Mida muud kuulutavad tänapäeva netifännid? Avangardistid levitasid oma ideid amatöörlikes pisiajakirjades. Nüüd levitatakse oma ideid amatöörlikes blogides ja YouTube’is.

Alles internet on lubanud teha teoks avangardi igatsuse viia kultuur suletud pühadest kogukondadest tänavatele. Sest mida muud on interneti linkide kaskaadid kui sajanditaguse suurlinna tänavad, pargid, kohvikud ja kõrtsid.

4. Ei ole raske näha, et praegune situatsioon kultuuris on üsna samasugune kui see, millesse astus avangard sajand tagasi. Ring on täis saanud. Aga selle ringi lõpp ei olnud mitte postmodernism, vaid nimelt neti virtuaalne ja irratsionaalne maailm. Küsimus on selles, kuidas sellest välja tulla. Kas saab veel minna tagasi ja alustada algusest? Kas on veel midagi, mis on kasutamata? Sest sajandi jooksul on tohutu hulk võimalusi läbi proovitud ja nüüdseks palju pikema kultuurislepi külge ankurdatud.
5. Kas saab minna tagasi autentsuse juurde? Iga lähenemine algupärale viib võõra märgi juurde, hoiatab Eshelman, ja eksib. Kahes mõttes.

See mõtteviis lähtub mu arust arusaamast, et teooria on tegelik ja tegelikkus parimal juhul selle illustratsioon. See on inimese mõtteviis, kes elab teoreetilises mullis.

Teoreetiline mull on midagi väga sarnast Eesti parlamendiga. Mitmed mu tuttavad on kõnelnud, kuidas sinna sisse saades mõne kuuga kaob reaalsus. Jäävad parteide (loe: teeside, aksioomide, teooriate) omavahelised suhted ja kõik taandub sellele, kuidas oma mõtteviisi teistele peale suruda. Reaalsus paistab heal juhul kabineti aknast kui midagi eemalolevat. Ja see pole niivõrd filosoofiline kui võimu küsimus.

Teooriaga tegeleb professor ja kuraator (kes on tihti ka professor). Maailm samastatakse professorite ja kuraatoritega, kuhu lisatakse need kirjanikud ja kunstnikud, keda needsamad professorid on koolitanud, et nad suudaksid oma primitiivsetele töödele lisada juurde sügavaid märke täis pealkirjad. Teisisõnu: kultuur on üsna samas punktis kus poliitika. Postmodernistlik kultuur on kultuuribroilerite kultuur.

Teisest küljest lähtub kogu autentsuse võimatuse mõte arusaamast, et kui märgid on olemas, siis ei ole inimesel teist võimalust kui minna nende märkide lõputut teed. Mu arust on see vale. Kogu Euroopa kultuur on täis võõrast sõna, vanade tekstide märke. Küsimus ei ole selles, et pole võimalik minna autentsuse juurde. Küsimus on, kas tahetakse lugeda märke teisiti.

6. Modernismi ja avangardi maailmas ühinesid alati kaks tungi. Üks oli tung uudsuse poole. Tung katsetada, olla eksperimentaator. Teine oli tung elitaarsuse poole. Need kaks saavad ühes punktis kokku: suur uudsus tähendab alati elitaarsust, ka siis, kui keegi seda otse ei soovi. Teistpidine aga ei kehti. Elitaarsus on loodav ka mitteuudsuse abil. Alati on olemas sajandeid vanu kultuurinähtusi, mida mõistab vaid pisike käputäis asjatundjaid.

Oluline on aga suur lõhe avangardi ja tänapäeva uuendajate vahel. Avangard tähendab igatsust muuta eksperimendi kaudu ka maailma või kultuuri. Suur hulk tänapäeva (eesti) avangardist on kuulutanud otsesõnu, et nad ei soovi midagi muuta. Nad soovivad olla lihtsalt ja ainult osad eksperimendist. See ei ole küsimus võimalusest. See on küsimus tahtmisest. Kas leidub keegi, kes tahab olla mitte lihtsalt eksperimentaator, vaid sellega koos ka avangard?

7. Kas on olemas mingi idee? Teooria, millest alustada? Mu arust on. Selle nimi on dialoogilise suhtluse mehhanism. Dialoog koosneb kõnetegudest, dialoogiaktidest (palju udusemalt ja laiemalt kui John Searle’i teoorias). Nende materjaliks on sõnad, häälitsused, pildid jne. Nende kasutust ei juhi valmis grammatika, vaid pidevalt suhtluses taasloodavad suhtlemise normid. Nende kasutuse tulemuseks ei ole tähendus, vaid suhtluslik tegu, mis sünnib alati koostöös partnerite samasuguste tegudega. Dialoog on oma loomult suhtlusviis, milles kummalgi poolel võivad olla pikad ja keerukad strateegiad, aga neid saab rakendada ainult väga osaliselt. Sest partneril on omad strateegiad, ja kui tahta dialoogi ülal hoida, siis tuleb reageerida partneri eelnevale voorule. Selle dialoogi alusmudeliks on meie igapäevane argivestlus. Sellest tuletuvad kõik ülejäänud dialoogide mehhanismid, mille kaudu luuakse ikka ja uuesti kirjandust, kultuuri ja iseennast.
8. Dialoogimehhanismi kõige olulisem osa on küsimust veast. Suhtluses on alati vigu, häireid, mittemõistmisi, mittekuulmisi, mittenägemisi. Viga on kogu suhtluse põhi. Fundamentaalne nähtus, mis on meie ellu ja kultuuri programmeeritud. Ja siit saab alguse keskne küsimus. Kui viga, probleem on dialoogi olemuse osa, siis kas ja kuidas saab seda ületada?

On vaid üks positiivne vastus: meie suhtlusmehhanismi peab olema sisse ehitatud ka häirete ületamise mehhanism. Ilma selleta on vaid kaks võimalust. Üks on põhimõtteline vastastikune  mittemõistmine. Teine on probleemide lahendamise lõputu edasilükkamine, et leppida kokku selles, kuidas parandada viga. Suulise suhtluse uurijad on ammu leidnud, et selline mehhanism, vahendite ja normide komplekt probleemide lahendamiseks on olemas. Ja mu arvates on oluline laiendada seda ideed kogu kultuurile.

On kerge näha, et vigade parandamise, probleemide lahendamise terminitesse saab mahutada teksti loomise protsessi, kriitika ja teksti suhete küsimused. Aga mitte ainult. Selle alt kasvavad välja palju laiemad küsimused. Mis on viga kultuuris? Mis on häire kultuuris? Millised on kultuuri mehhanismid selle vea parandamiseks? Jne jne.

9. Dialoogiga seostub olulisim murrang tekstide maailmas, mille on toonud internet. Esmakordselt maailma kultuuri ajaloos on nett loonud võimalused süstemaatiliseks kirjalikuks spontaanseks dialoogiks. See ei olnud varem lihtsalt võimalik. Olid killud. Inimesed kirjutasid oma dialoogilauseid samale paberile, nagu koolilapsed tunnis. Dadaistid kirjutasid luuletusi samale paberile, mille puhul kirjutajale oli näha vaid eelmine värsirida. Nüüd on spontaanne kirjalik dialoog saanud igapäevaseks praktikaks. Küsimus on vaid selles, kas on keegi, kes tahab minna seda teed.
10. Niisiis: keskne küsimus on dialoogis, vigade parandamises ja tahtes. Mitte ilus, hüves ega falloses.