Postmodernism – samm tagasi

Janek Kraavi

Janek Kraavi
Postmodernism – samm tagasi

Postmodernismi ei tasuks võtta ühtse ja tervikliku ajastuna, vaid jagada see visandlikult neljaks perioodiks, mis ligilähedaselt järgiksid keskaja traditsioonilist liigendust: a) 1945–1960 varane pomo, b) 1960–1975 klassikaline pomo, c) 1975–1989 kõrgpomo, d) 1989–? hilispomo. Kuna 20. sajandi teisel poolel oli ühiskondlik-sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi palju ja mitmekesiseid, siis see jaotus aitaks asju adekvaatsemalt näha. Nende “väikeste perioodide” dominantset vaimsust mõjutasid ajajärgule iseloomulikud poliitilised ideed ja muutused majandusmudelis. Näiteks teatud osa poststrukturalistlikust teooriast või kirjandusest-teatrist kannab 1960. aastate teise poole protestiliikumiste pitserit, sellest sündinud ideid struktuuride või teose vormi ebastabiilsusest jne.  60ndate ja jätkuna 70ndate kultuur oli utopistlik või optimistlik, samas eksisteeris selle kõrval külma sõja vaimu väljendav “paranoiaklassika” jne. Postmodernismi üldmõistega pole tänapäeval tõesti palju peale hakata, kuid terminina on see kultuuriajaloos kindlustunud. Nüüd, kui selle kultuuriperioodi kõrgpunkt jääb juba kaugele, ei tuleks enam lähtuda teoreetilisest valmismudelist, vaid postmodernismi tuleks mõtestada seestpoolt, konkreetset empiirilist materjali ja taustu uurides (olgu selleks drive-inkino, William Burroughsi proosa või Londoni underground’i performance’id). Põhimõtteliselt on võimalik pruukida ka sünonüümseid väljendeid, nagu lähimineviku Lääne kultuurilugu, Teise maailmasõja järgne kultuur või eufemistliku hinnangulise varjundiga terminit post-kultuur. Mul puudub ambitsioon olla maitsekohtunikuks asjus, mis puudutavad postmodernismi (väidetavalt üldjuhul negatiivseid) mõjusid tänapäeva kultuurile.

Postmodernismi kaanon on järk-järgult kinnistumas. Teatavad teosed, isikud ja sündmused on saanud klassikaks, mis omakorda kinnistab postmodernismi käsitlustega kaasnevat kriisi-diskursust. Allakäigu ideel rajanevaid mõttemalle on kasutatud ka muude kultuuriperioodide hindamisel – kui mitu korda Õhtumaade kultuur on juba “lõppenud”? Seda kaanonit on võimalik aga vaidlustada ja esitada negatiivse “kurnatuse” ja apokalüptilise valiku kõrvale tasakaalukam, loovust ja leiutamist rõhutav valik raamatuid, plaate ja sündmusi, mis arvestaks mitmekülgsemalt toonaseid tingimusi või seoseid. Kriisikaanonis kinnistunud elemendid on näiteks AIDS-i surnud või enesetapu sooritanud pop- või intellektuaalse maailma superstaarid, Ameerika kosmosesüstiku Challenger katastroof, tarbimisfanatism ning muidugi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide hävitamine. Viimasel ajal, keskkonnateadlikkuse teravnedes rõhutatakse liigendavate sündmustena üha enam ka looduskatastroofe (nt Douglas Coupland kasutab oma viimases romaanis “A Generation” murrangulise sündmusena ja uue ajastu piirina 2004. aastal Tai rannikut tabanud tsunamit). Postmodernismi seesmine mitmekesisus võimaldaks sellistele väidetele või hoiakutele üsna lihtsalt tasakaalustavaid vastuväiteid leida. Ebaõnnestunud kosmosevallutuse kõrvale võib panna tehnoloogilised läbimurded, mille viljad on jõudnud Lääne inimese argiellu. Antiesteetika, eksperimentaalsete, kunsti piire lõhkuvate teoste kõrvale saab viimastest aastakümnetest tuua näiteid uuest ülesehitavast poeetikast ja identiteediloomest (nt mustade kirjandus ja film, küberpunk jne). Teatud kunstnähtuste varjus eksisteerib alternatiivseid võimalusi, mida lühikese ajalise distantsi tõttu on raske veel adekvaatselt hinnata.

Muidugi läbib Teise maailmasõja järgset vaimsust nii sisult kui vormilt ambivalentne “tume narratiiv” (mida iseloomustavad nt kuritegevus, surm, pornograafia, koonduslaagrid, horror-poeetika jne). Heaks näiteks võiks olla inglise bändi ja performance-grupi Throbbing Gris-tle plaadi “20 Jazz Funk Greats” ümbris (1979). Esikaanel poseerivad bändi neli liiget “korralikus riietuses” looduskaunis paigas. Süvenedes saame aga teada, et tegu pole süütu loodusliku paradiisiga, vaid Beachy Headi kaljudega, mis on Inglismaal üks populaarsemaid enesetapukohti. Kui esiküljel on värviline ülesvõte muusikutest kollaste lillede keskel, siis plaati pöörates näeme peaaegu samasugust mustvalget tagakülge, kus lillemeri on asendunud alasti mehe laibaga. Ei mingeid traagilisi poose või negatiivsust osaliste nägudel. Loomulik vastuolulisus mõtetes on valgunud käitumisse, sealt edasi kujunditesse. Võib aga arvata, et inetus või tõrjutud teemad ning poeetika jäävad kunstnikke edaspidigi paeluma, sest sellel on tänase inimese (kunstniku) vajadustele vastav šokeerivus.

Termini “postmodernism” kõrval on pruugitud ka määratlust “post-postmodernism”. Ma ei ole täpselt aru saanud, mida see tähendab, aga näib, et selle veidravõitu termini näol on tegu töömõistega, millega kiiresti määratleda erinevust varasemast, mida kuidagi täpsemalt määratleda veel ei osata. Võib-olla on tegu tüüpilise üleminekusituatsiooniga, kus täpsemat nimetust alles otsitakse, katsetades mitmeid võimalusi. Neid otsinguid väljendavad ka viimase aasta jooksul Vikerkaares ilmunud postpostmodernismi-teemalised artiklid. Üleminekuajastul toimivad veel mitmed postmodernismi praktikad (millest paljud jäävad ka tuleviku vaimsuse ja kultuuri osaks), kuid üsna tuntavalt mõjutavad tunnetust ja arusaamu juba uued tehnoloogilised või täpsemalt, infotehnoloogilised võimalused. Selle valdkonnaga seonduv on viimase ja ka käesoleva kümnendi põhitunnus, mis paneb meie füüsilised ja vaimsed harjumused proovile. Märtsis ilmuma hakanud tehnokultuuri ajakirjas 21 kirjutab toimetaja Andrus Laansalu sümboolse pealkirjaga essees “Algus”: “Postmodernsel kultuuriteoorial oli alust küll rääkida ajaloo lõpust, aga praeguseks on selge, et see konstruktsioon siiski ei tööta niimoodi ja ajalugu ei lõpe ei praktikas aga ka mitte teoorias. Me oleme oma ajaloo alguses samamoodi nagu me olime oma ajaloo alguses 10 000 aasta tagasi. Praegu on meil… nimetame seda näiteks digitaalseks kiviajaks.” Marshall McLuhanist lähtudes võiks öelda, et meediumi muutus toob kaasa kultuuritüübi muutuse. Kuid ilmselt ei suhtu uued põlvkonnad tehnoloogilistesse muutustesse kõike varasemat unustada tahtva lihtsameelse vaimustusega ning peatselt annab endast märku näiteks mingi digiajastu humanism.

Eesti kultuuri ja postmodernismi suhe on segasem ja keerulisem teema. Kuid sellel on selged põhjused. Kuna kultuurilised ja poliitilised protsessid olid Eestis teistsuguse iseloomu ja eesmärkidega, siis ei saanud siinne kultuuridiskursus Lääne arengutest samaaegseid impulsse. Muidugi võib alates 1960. aastatest visandada erinevate kunstivaldkondade lõikes ka eesti postmodernismi loo, kuid see jääks üldiste arengute seisukohalt ikkagi marginaalseks. Nõukogude perioodil toimis ennekõike klassikalise esteetika konserveerimine kriitikas, koolis ja töökollektiivides. Kuna modernism oli põlatud kodanlik kriisikunst (jälle!), siis ei saanud ka juttu olla imperialistliku bloki postmodernistlikust kultuurist. Pärast nõukogude perioodi võis siingi kõiki neid “postmodernistlikke mänge” kultiveerima hakata ja seda on üsna aktiivselt tehtudki nii kirjanduses, teatris, kunstis kui kinos. Ja kui 20. sajandi lõpuks kujunes välja ka läänelik kõikjale ulatuv tarbimiskultuur, oli postmodernism jõudnud ka tavalise kultuurikauge inimeseni. Kuid postmodernismi retseptsiooni on ikka iseloomustanud tõrjuvus, arusaamatus ja üleolekutunne, mille üheks põhjuseks on kindlasti moodsa maailma Eestisse jõudmise katkendlikkus. Postmodernismi mõtestamine sai alguse suurtest teooriatest, mitte mikrotasandi kultuuriharjumuste tähelepanemisest. Need kontseptuaalsed selgitused täitsid oma rolli ja olid omas ajas möödapääsmatud, kuid nüüd tuleks astuda samm tagasi mikrotasandi poole. Ja mida kaugemale see ajastu jääb, seda enam hajub vahest ka traagilisus ja kriisiideoloogia.

Reaaluse märkuse korras: muidugi tuleks vahet teha professionaalsete kultuuriinimeste ja tavatarbija vahel. Laiema mõistmise eeldus on see, kuidas laiem publik klassikalise postmodernismi vaimus kunstiteost vastu võtab. Kui keskmisele kirjaoskajale on eesti kaasaegne kunst ja kirjandus üksnes purkisittumine ja ropendamine, siis on kultuuritegelaste konstrueeritud eesti postmodernistlik projekt ebaõnnestunud. Aga siin on põhiprobleem selles, et haridussüsteem, mis traditsiooniliselt peaks olema valdkondade arenguloogika selgitaja, aktsepteerib muutusi aeglaselt ning on moodsa kultuuri suhtes tihti tõrjuv. Postmodernism kunstis, mis peaks ju analüüsima ja selgitama tänapäeva tegelikkuses toimuvat, on seepärast jäänud suurel määral elitaarseks mänguks, mis pole aga kunagi olnud postmodernistliku kunsti eesmärk.

Mainisin Kanada kirjaniku Couplandi mullu ilmunud romaani “A-generatsioon”. Coupland on Lääne kaasaja kultuuri ja inimest ennegi oma teostes diagnoosida võtnud ja muidugi meenub kohe tema romaan “X-generatsioon” (1991). Seal kujutati noort põlvkonda korporatiivse maailma servale eksinud indiviididena, kes üritavad selle survele väikeste korrarikkumiste või tegevusetusega vastu seista. Pealkirja x kui tundmatu suurus andis negatiivse, üsna lootusetu hinnangu kogu hilispostmodernistlikule sugupõlvele. 20 aastat hiljem kujutab Coupland taas ajastu olukorda noorte kaudu – nüüd toimub tegevus lähitulevikus, mil keskkonnahäirete tõttu on mesilased loodusest kadunud. Kuid mitmesugustel asjaoludel saavad viis eri rahvusest noort hävinuks peetud liigi isendite käest nõelata, millega nad valitakse välja muutuste algatajateks. Muuhulgas on see ka romaan kirjanduse ja lugude jutustamise taastulekust, mille kaudu uus põlvkond peaks oma massikultuurilises on-line identiteedis end mõtestama inimkonna uute Aadamate ja Eevadena. See optimistlik hoiak muidu üsna süngete mineviku- ja tulevikunägemuste tasakaalustajana kuluks võimaliku alternatiivina ära ka meile.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon