Alternatiivide puudumise poliitika ehk kuidas võim Venemaal toimib: Intervjuu Tatjana Žurženkole ja Ivan Krastevile

Gleb Pavlovski

Gleb Pavlovski
Alternatiivide puudumise poliitika ehk kuidas võim Venemaal toimib: Intervjuu Tatjana Žurženkole ja Ivan Krastevile
(järg)

Pöördugem tagasi puuduvate alternatiivide poliitika juurde. Kas 1996. aastal tõesti tajuti tõsist ohtu kommunistide poolt?

Kui meenutada, et jaanuaris 1996 hinnati Kommunistliku partei juhi Gennadi Zjuganovi populaarsust 40%-le, sellal kui Jeltsini reiting oli kõigest 5%, siis on raske selle võimalikkust eitada. Muidugi oli “kommunistide tagasitulek” suuresti müüt, millele me rajasime 1996. aasta valimiskampaania – müüt bolševikust, kes tuleb, nuga hambus, ära võtma teie omandit, teie korterit jne. 1995. aastast peale oli minu jaoks väga tähtis arusaam, et Venemaal ei lõhesta poliitilist välja tegelikult suhtumine vabadusse. Tegelikkuses valitses demokraatide ja Zjuganovi kommunistide vahel üksmeel riigi sekkumise osas kodanikke ellu. Sellesse liberaalsesse põhipaketti kuulus välismaal reisimise vabadus, majandustegevuse vabadus, meeleavalduste ja valimisvabadus – ja miski sellest ei olnud ohus.

Millised siis olid need küsimused, mis ühiskonda lõhestasid?

Selleks oli suhtumine Nõukogude Liitu ja Jeltsinisse. Vasak- ja parempoolsete vastandus ei mänginud peaaegu mingit rolli. Luges see, kuidas suhtutakse Jeltsinisse – kas ollakse tema poolt või vastu. Algul ei olnud avalik arvamus Jeltsinile soodus, kuid oli valmisolek toetada võimulolijaid, ja sellele me 1996. aastal keskendusimegi. Jah, Jeltsini reiting oli kõigest 5%, ent isegi Jeltsini vihamehed nägid temas võimu viimset kantsi. Ühiskond oli meeleldi valmis uskuma mida iganes, ainult mitte seda, et Zjuganov on mingi võimumees.

Mis oli see, mida poliittehnoloogid 90ndatel teadsid ja poliitikud ei teadnud?

Meie jaoks olid otsustavaks prooviks 1995. aasta parlamendivalimised. Need peeti Jeltsini ja tema julgeolekuülema Koržakovi ühendatud järelevalve all. Oli olemas Vene Kogukondade Kongressi (VKK) projekt, mille töötasin välja mina ja mis oli mõeldud ühendama ühelt poolt liberalismi, teiselt poolt aga massidele suunatud sotsiaalse populismi platvormi. Iseäralik valik, midagi Ühendriikide Teepartei taolist – parempoolne programm, mis on valatud vasakpoolsesse sõnavarasse. Niisugune meie mõte just oligi: kui seada endale sihiks veenda valijaid milleski, mis näib käivat vastu nende loomulikele, kõige isiklikumat laadi huvidele, siis tuleb seda esitleda kui võimu väljendust, millele ei ole alternatiivi. VKK näoks valiti kindral Lebed. Tal oli hirmuäratav hääl: Transnistria sõjas kasutati tema häält vastupanu mahasurumiseks – seda transleeriti läbi valjuhääldite, et Kišinjovi tudengid oma kaevikutes seda kuuleksid ja värisema lööksid. Aga Lebed oli närviline ja habras sõjaväelasest intelligent, kes tegi küll näo, nagu oleks ta jube koletis, kellel aga tegelikult puudus eneseusaldus. See on päris tavaline, et vene poliitikutel puudub enesekindlus ja enesearmastus.

VKK programm seisis tavainimeste nimel liberalismi eest. Selle aja peale, kui valimised kätte jõudsid, oli meil õnnestunud tekitada virtuaalne mull: kõigis küsitlustes oli VKK kommunistide järel teisel kohal. Kommunistidel oli hirm nahas – aga lõpuks VKK isegi ei ületanud künnist. Ja ma arvan, et mitte ilma kõrvalise abita, muidu oleks ületanud küll. Ent tõeline probleem oli selles, et meil ei olnud regionaalset aparaati. Siis me mõistsimegi, et mulli tekitada on lihtne, aga selleks, et kõik hääled kokku koguda, on vaja kohapealset aparaati. Kommunistidel oli see olemas, aga meie polnud enda oma paika pannud. See oli meie 1996. aasta mudeli kavandamise alus. Sel korral oli kogu kampaania ehitatud üles kohalikele bossidele, kellest mõned ei olnud lojaalsed. Esimese vooru mõtteks oli neile näidata, et vastupanu on kasutu – nad peavad Jeltsini poole üle tulema. Tõsi, esimest vooru Jeltsin ei võitnud. Aga ta pidi näitama, et ei kavatsegi teises voorus kaotada. Meie poliitiline strateegia seisnes omamoodi Jeltsini hegemoonia kehtestamises juhina, kellele ei ole alternatiivi. Jeltsini poolt hääletades hääletasid inimesed esiteks võimu poolt ja teiseks – oma hirmu pärast jääda ilma võimuta.

Läänes arvatakse, et Jeltsini ajal oli olemas demokraatia, võib-olla küll oma vigadega, aga ikkagi demokraatia, ja et oli olemas poliitiline konkurents. Kui aga võimule tuli Putin, siis seadis ta sisse autoritaarse režiimi, täiesti teistsuguse mudeli. Milline on Jeltsini ja Putini režiimide vahe teie kui siseringi liikme silmis?

Mõiste “uus režiim” tuli käibele üheaegselt Putini lavaleastumisega. Ent esimestel aastatel oli Putini poliitika samasugune nagu tema valimiskampaaniagi. See tähendas surve avaldamist avalikule arvamusele ja eliitidele olemasoleva institutsionaalse raamistiku sees. Jeltsinlik valitsemissüsteem ei muutunud otsekohe. Presidendi uute (täievoliliste) eriesindajate ja föderaalringkondade süsteem toimis algul mittebürokraatlikul, puht virtuaalsel moel. See  tähendas föderaalset võimupretensiooni, Kremli valmisolekut Venemaa radikaalseks “kokkukogumiseks”. Putini meeskond korjas võimu vähehaaval enda kätte igal pool, kus aga sai.

Kõik, mis valitsemisvõimekusest veel alles oli, kõik allumisharjumused aktiviseerusid äkitselt. See kõik juhtus Putini ülekaaluka võidu, selle peaaegu kogemata õnnestunud riigipöörde tagajärjel, mis seejärel muudeti kestvaks referendumikampaaniaks. Ühiskonnalt küsiti igal võimalikul juhul: kas olete Putini poolt või vastu? Jeltsini vana alternatiivideta presidendi infrastruktuur hoiti enam-vähem samu tegijaidki säilitades alles. Siiski hakati lahendama ka uusi ülesandeid. Näiteks Jeltsin ei teadnud, mida teha Nõukogude kaitsejõudude pärandiga, mistõttu ta hoidis sõjaväge riiklikust süsteemist enam-vähem väljas, seda õieti regulaarselt rahastamatagi. Selles osas kannatas Jeltsin nõukogudeaegse isiksuse lõhestumise all. Ühelt poolt uskus ta, et ülivõim vajab võimsat armeed, sellal kui teisalt oli talle  loomuomane ka patsifism – nõukogulikku, üpris radikaalset laadi patsifism. Nii ta siis kõheles, ja sõjavägi, mis ei saanud riigieelarvest kopikatki, rippus potentsiaalse ohuna põhiseadusliku süsteemi pea kohal. See oli omamoodi paroodia Ladina-Ameerika mudelist: vaesunud armee silmitsi patsifistlike eliitidega, kes rikkusi kokku kahmivad. Demokraatiat ehitati nii, et sõjavägi jäi kuhugi selle raamidest välja. Keegi ei teadnud, mis seal tegelikult toimub. Kindralid virutasid riigi vara ning ohvitserid ja reasõdurid sõna otseses mõttes nälgisid. Mida küll võiks sedasorti sõjavägi demokraatiaga ette võtta? Kardetavasti ei midagi head.

Kas see oli seotud Tšetšeenia sõjaga?

Tšetšeenia sõja puhul oli veel teinegi, praeguseks unustatud motiiv: leida sellele raevunud armeele mingit rakendust. 1990. aastatel nappis riigil legitiimsust, et teda kaitstaks, ja puudus ka võim sundida inimesi sõtta minema. Esimeses Tšetšeenia sõjas võitlesid inimesed, kes ühel või teisel põhjusel uskusid, et peavad sõdima, ja need, keda selleks õnnestus kinni nabida. Varsti sai selgeks, et selline armee ei suuda võidelda, ning Tšetšeeniasse hakati saatma OMON-i ja miilitsaüksusi, kordamööda kõigist regioonidest. Kogu meie sisevägi käis läbi päris sõjast, mis lisaks oli ka väga verine ja rahvuslik. Seda on nende hilisema “allakäigu” mõistmiseks hädavajalik teada. Nad muutusid uskumatult kalgiks. Samal ajal ilmutasid paljud neist suurt kangelaslikkust, näiteks need Rjazani OMON-lased, kes tšetšeenidega ühes kuristikus vastamisi sattunult keeldusid alla andmast ning tapeti viimse meheni nagu 300 spartalast. Aga kui needsamad inimesed, kes olid juba verd maitsta saanud, koju jõudsid, muutusid nad ohtlikuks ja paljud sulandusid kriminaalsesse allilma.

Gorbatšovi ajal ei suutnud miilits niikaugele minna, et inimeste pihta tulistada – seegi on idaeuroopalik nähtus. Kas praegune miilits on valmis seda tegema tänu Tšetšeeniale?

Jah, aga oli ka üks varasem juhtum. Esimest korda ilmusid inimesed, kes on valmis tulistama, kui neile selle eest vaid makstakse, välja 1993. aasta tormijooksu ajal Valgele Majale. Võimudele lähedased oligarhid – sealhulgas muide tulevased Jukose bossid – jagasid tankimeeskondadele raha kottide kaupa. See on üldtuntud fakt. Tapeti umbes 900 inimest, 700 neist salaja. Siiski jäid sõjavägi, miilits ja FSB kuni Putini võimuletulekuni riigist isoleerituks. Jeltsin ei maksnud neile, aga ta ka ei saatnud neid laiali ega reforminud neid. Ta lihtsalt lubas neil hankida endale sissetulekut nii, nagu nad vähegi oskasid, põhimõtteliselt ilma igasuguse kontrollita. Keegi ei teadnud, mis tegelikult nendes struktuurides toimus. Inimesed istusid oma valitsusametites ning ajasid avalikult äri või pakkusid katet gangsteritele. Mida Putin tegi? Ta tõi sõjaväe ja FSB riiklikku võimusüsteemi tagasi ja vabanes kõigist, kellele see ei meeldinud. FSB-d hakkas ta puhastama juba 1998. Kui aga silovik’id võimusüsteemi tagasi tulid, tõid nad kaasa oma ettevõtted, oma kriminaalsed sidemed ja ärialased isud. Putin ei takistanud seda, see olnuks liiga riskantne.

Millisena nägi Jeltsin postsovetliku ruumi tulevikku? Miks näiteks arenesid suhted Ukraina ja Valgevenega nii erinevalt? Miks ei teostunud idee liitumisest Valgevenega?

Kõik ühiskavad liiduks Valgevenega olid põhijoontes koostatud Lukašenka maitse järgi. Ta kavatses saada pärast Jeltsinit  Venemaa ja Valgevene ühisriigi presidendiks. Seda tulemust olnuks võimatu vältida, kui valimised oleksid olnud ausad, sest kuni Putini ilmumiseni ei olnud silmapiiril ühtegi teist temaväärset populisti. Minskile vaatas hea pilguga ka osa Vene majandus-eliidist, eeskätt tööstuseliit. Valgevene oli Nõukogude sõjalis-tööstusliku kompleksi kõige kõrgemini arenenud osa, kõige värskemalt, veel 1980. aastatel moderniseeritud. Valgevene esindas nõukoguliku modernisatsiooni viimast sõna. Lukašenka tahtis vahetada Valgevene Kremli vastu. Kremlis hakati aga juba 1996. aastal järele mõtlema, kui kalliks võiks minna Valgevene ostmine Lukašenka käest. Nad olid valmis maksma mis tahes hinda peale Kremli! Nii kujunes Venemaa ja Valgevene suhetes välja kauplev stiil ja nii need ka ummikusse jõudsid. Suhetes Ukraina presidendi Leonid Kutšmaga valitses hoopis teistsugune dünaamika. Tema nägi vaeva tasakaalu hoidmisega Lääne ja Venemaa vahel, jätmata siiski kordagi muljet, nagu oleks ta valmis laskma Venemaal Ukrainat endaga liita. Mis aga kurikuulsat “Vene Krimmi” puudutab, siis see küsimus oli Jeltsini silmis alati teisejärguline ja mitte tema ei olnud see, kes seda tõstatas.

Aga siiski, missugust Ukrainat tahtis Jeltsin näha?

Arvan, et geopoliitilises mõttes oli Jeltsin autistlik. Ta oli armunud kaunisse, suurejoonelisse poliitikasse, tippkohtumistesse jne. Kuid kõik, millel tähtsust oli, toimus tema arusaamist mööda Moskvas. Ta ei olnud tegelikult häälestatud sellele, mis Ukrainas toimus. Kutšmad ta mõistis – kui nõukogudeaegset majandusmeest, nad leidsid hõlpsasti ühise keele. Aga nad ei arutanud kunagi Nõukogude Liidule elu sissepuhumise mõtet. Pealegi tundis Kutšma Jeltsini ees kerget kõhedust. Pärast Belovežje leppeid leidsid paljud, et Jeltsin on ettearvamatu. Sellepärast pidas Kutšma Kremlis oma inimesi, et need kõigel silma peal hoiaksid.

Ja kuidas oli lugu Kutšma oponentidega Ukrainas, kas nemad käisid Moskvas nõu küsimas?

Muidugi, aeg-ajalt käisid Moskvas kõik Kiievi poliitikud, aga tõelised läbirääkijad tulid lagedale suhteliselt hilja. 1990. aastateks oli Ukrainas juba olemas mõningaid autonoomseid, kvaasipoliitilisi jõude,  parteisid, mida Venemaal veel ei olnud. Aga Jeltsin ei saanud aru, kuidas parteid toimivad; ta ei mõistnud, milleks need head on, ega osanud nendega kõnelda. Ukraina tüüpi parteid oma regionaalsete aparaatidega jäid talle arusaamatuks. Sama lugu oli siis, kui esile tõusid Kutšma äriparunid, inimesed, keda ta alguses oli poputanud, kes aga kogusid julgust ja läksid viimaks poliitikasse. Vene oligarhide vasted, sellised inimesed, kellega Jeltsin oskas rääkida, ilmusid Ukrainas alles hiljem, kui Jeltsin oli juba läinud.

Kuidas võis Moskva Ukraina 2004. aasta presidendivalimiste osas nii mööda panna? Te olite sel ajal seal, töötasite Janukovõtši heaks. Kuidas te seda läbikukkumist nüüd, pärast kõiki neid aastaid ja Ukraina võimuvahetust hindate?

Kutšma oli see, kes kogu asja kohe alguses tuksi keeras: ta sundis meile peale oma mängu, mis polnud tegelikult meie mäng.

Kas te tahate öelda, et operatsiooni “järeltulija” ei toimunudki?

Toimus küll, aga meie polnud need, kes järeltulija välja valisid. Kutšma mängis omaenda mängu. Samal ajal taotles ta oma plaanile igas etapis meie heakskiitu. Aga tema plaan muutus kogu aeg. Alguses kavatses ta veel üheks ametiajaks kandideerida. Seda veel päris valimiste eel, lausa 2004. aasta kevadel. See oli see kuulus kolmepäevane jooming Ukraina parlamendi spiikri Volodõmõr Lõtvõniga, kellel peaaegu õnnestus Kutšmad veenda edasi jääma. Siis aga otsustas Kutšma endale järeltulijat otsida ja tuli lagedale Viktor Janukovõtšiga. Selget plaani tal ei olnud. Niipalju kui mina tean, hoidis ta Janukovõtšit varuks juhuks, kui peaks toimuma midagi koledat, ja lõpuks see just tolle õnnetu kandidatuuri tõttu juhtuski. Janukovõtš ei sobinud sellesse rolli sugugi. Ta on nagu kindral Lebed: pealtnäha hirmuäratav kuju, aga tegelikult selgrootu inimene. Kriitilisel hetkel kaotab ta pea. Kui ta meeskond kõvasti tööd rabab, on ta hea juht. Nõukogude ajal oleks temast arvatavasti saanud tubli aparatšik. Aga poliitikuna konflikte lahendama ta ei kõlvanud.

Nii et Kutšma oli see, kes Janukovõtši välja käis, ja Moskva sellesse protsessi ei sekkunud. Pealegi oli selle aja peale, kui Kutšma 2004. aasta juunis lõpuks otsusele jõudis, juba hilja taganeda: valimiskampaania oli kohe-kohe algamas. Ka siis veel hoidis Kutšma Janukovõtši kampaaniat oma kontrolli all ega lubanud tal end esitleda tulevase presidendina. Kutšma tahtis jätta endale päris viimase hetkeni võimaluse kõiki üle kavaldada. Sellepärast hoidis ta oma kaarte salajas, ja see mõjutas tugevasti kõiki, kes kampaanias kaasa lõid. Nad pidid olema lojaalsed eeskätt Kutšmale, mitte Janukovõtšile. Tegelikult oli Janukovõtši meeskond Kiievis päris isoleeritud, see moodustas enklaavi süsteemis, mis oli täielikult Kutšma ja tema inimeste kontrolli all. Ma usun, et just Kutšma skisofreenia tõttu olidki tagajärjed niisugused, nagu nad olid. Tema inimesed hoidsid kõigil etappidel silma peal, nad kontrollisid kõike, esitasid igasugu küsimusi. Tal oli kombeks naeruväärseid tempe teha. Näiteks juhatatakse mind mingisse ruumi ja palutakse oodata; veidi aja pärast tuuakse samasse ruumi ka Ühendriikide suursaadik. Ja siis ütlevad nad – oih, vabandust, ja juhatavad ta välja tagasi. Täitsa naeruväärne. Kreml on ka veider paik, aga mitte nii veider, uskuge mind. Aga muidugi avaldasid Kiievi sündmused, eriti see, kui kiiresti lõhe Kutšma ringkonnas süvenes, Putinile sügavat muljet. Teoreetiliselt ta teadis, et niisuguseid asju juhtub, aga siin nägi ta oma silmaga üht võimuaparaati kokku kukkumas. Äkitselt oli Kutšma täiesti mängust väljas, kõik, isegi ta ihukaitsjad, olid teisele poolele üle läinud.

Miks tegi Moskva panuse ainult Janukovõtšile? Miks te kõik munad ühte korvi panite?

See käis kõik sellesama puuduvate alternatiivide poliitika juurde. Postsovetlikus ruumis on poliitika kogu aeg olnud ultrakonservatiivne. See on mingi metternichilik legitimism. Ainukeseks erandiks on olnud Gruusia, juba Zviad Gamsahhurdiast, esimesest iseseisvumisjärgsest presidendist alates – teda ainsana ei ole peetud presidendiks, kellele pole alternatiivi. Kõigil teistel juhtudel läks käiku ikka sama stsenaarium: me teeme oma panuse presidendile ja järeltulijale, kelle ta ette paneb. Mul ei ole tegelikult aimugi, miks see nii on olnud.

Räägime nüüd Putinist. 2000. aastate algul oli Putin veel ehtne populaarne poliitiline liider, kellele polnud tõesti alternatiivi. Oleks ta 2004. aastal kandideerinud vabadel valimistel, siis oleks ta võitnud. Miks neid valimistulemusi võltsiti?

2003 oli otsustava tähtsusega pöördepunkt, mis oli seotud Mihhail Hodorkovski vahistamisega. See oli hetk, mil poliitiline õhustik muutus, ja koos sellega kogu idee “teisest ametiajast”. Parlamendivalimised on Venemaal presidendivalimiste eelmäng, ühed lähevad üle teisteks. 2003. aasta parlamendivalimiste ajal ei olnud Jukos sugugi ainuke firma, kes “Putini-järgseks ajastuks” omi kandidaate kasvatas. Jukos otsustas algul ühendada Grigori Javlinski Jabloko-partei Parempoolsete Jõudude Liiduga, muutis aga siis äkitselt meelt ja viis liberaalid rünnakule kahes kolonnis. See ajas Putini ärevile. Aga sellest hoolimata otsustas ta neil valimistel Ühendatud Venemaad soosida. Kui see partei ei oleks 2003. aasta valimistel osalenud, siis oleks ta lõpetanud nagu üks võimupartei järjekordne valimisprojekt ikka. Vaja oli luua vähemalt üks püsiv partei. Ja seda kurssi hoitakse tänini – seda üleminekut poolteiseparteisüsteemile. Põhiliselt olid nende valimiste ajal meil sihikul kommunistid. Jabloko ja Parempoolsete Jõudude Liit pidid kõigi eelduste kohaselt parlamenti saama, tegelikult aga ei saanud. Sellepärast lähenemisviis muutuski, ja sestpeale ei ole liberaale poliitilistes projektides enam õieti arvesse võetud.

Putin ei näinud tõsist opositsiooni, aga prügikalaga võistelda ta ei tahtnud. 2004. aasta presidendivalimiste peamiseks mõtteks oli kujundada need referendumiks – “kinnitavaks referendumiks”. Sel hetkel ei olnud tõesti Putinile kui presidendile alternatiivi olemas, ja valimiskampaania stsenaarium tõstis selle poliitilise tõsiasja rambivalgusse. Probleem oli aga selles, et valimistel on vaja ka teisi kandidaate. Tähtis oli tagada, et Putin nendega ei kattuks ega konflikti ei satuks, isegi mitte virtuaalselt. See polnud niivõrd poliitiline kui, ma ütleksin, esteetiline küsimus, midagi Basileuse, konkurentsitu “Esimese Kodaniku” tseremoniaalse ilmumise taolist. Sel hetkel oli küsimus lihtsalt kampaania disainis, mitte poliitikas. Hiljem aga muutub see poliitikastiiliks.

Nii et Putinile “pole alternatiivi” oli ühekorraga nii probleem kui ka lahendus?

Selle valimiskampaania esimene ja tähtsaim postulaat oli, et “uut revolutsiooni ei tule”. 1999.–2000. aasta revolutsioon pidi jääma viimaseks. Kõik meie varasemad valimised olid seotud revolutsioonidega. Valijad teadsid, et pärast valimisi on oodata revolutsiooni. Seekord oli Putini ülesandeks tagada, et neile selline mõte pähegi ei tuleks. Siit ka rõhuasetus ülimale stabiilsusele ja triumfalismile. Kui ülesandeks olnuks “imiteerida pluralismi”, siis sellega olnuks väga lihtne hakkama saada.

Ehkki see stabiilsusedemonstratsioon õnnestus, toimusid 2003–2004 lisaks Hodorkovski vahistamisele veel Beslan ja Ukraina Oranž revolutsioon.

Need olid pöördelise tähtsusega sündmused. Need tegid Putinile selgeks, et ei ole olemas täiesti usaldusväärseid kaitsemehhanisme, ei välis- ega sisepoliitikas. Venemaa on nihilismile vastuvõtlik ja kõik võib iga hetk muutuda. Selleks ajaks oli postsovetlikku ruumi tunginud uutmoodi poliitika, mille juurde kuulus ka noorteorganisatsioonide kaasamine. Bushi-faktor mängis tähtsat rolli juba enne seda. Arvan, et Putin oli Bushi kuvandi suhtes tundlik, ta pidas teda musternäiteks, kuidas presidendil tuleb end ülal pidada. Samal ajal hakkas Putin taipama, et tol Bushi-poisil on päris palju võimalusi käes ja et tehniliselt on võimalik, et pärast Iraaki ja Afganistani võib ta oma tähelepanu pöörata Venemaale. Äkitselt ärkas ellu see vana vene hoiak: kurat ja põrgu, meie muudkui oleme Ameerikaga parimad sõbrad, aga nemad teevad meile 1941. aasta 22. juunit! Muidugi hakkas selline tunne Kremlis maad võtma pärast Ukraina sündmusi. Ja Bushi uus programm – levitada demokraatiat kõikjal maailmas – aitas seda üles kütta. See hirm oli Putini teise ametiaja keskne sisepoliitiline küsimus. Sisepoliitika tegemisel oli tähtsaimaks raamistikuks mõte, et tuleb end kaitsta välisvaenlase “pehme võimu” rünnaku vastu.

Kui stabiilne on Putini režiim? Kui tähtis on talle stabiilsus?

Stabiilsus on lõppude lõpuks propagandistlik sõnakõlks. On olemas reaalne stabiilsus, mis on võrdlemisi verifitseeritav, ja on olemas stabiilsus kui poliitiline prioriteet. Poliitiline prioriteet kuulutati välja ammu enne, kui üldse mingit stabiilsust tekkis, juba eelmise kümnendi hakul, see tähendab ajal, mil peaaegu kõik oli ebastabiilne. Polnud stabiilset meeskondagi; Putin ei kontrollinud isegi omaenda meeskonda. Tema meeskond sarnanes rohkem rosinatega küpsise sees – need olid inimesed, kes töötasid kellegi teise, nimelt Jeltsini meeskonnas, mis oli tihedalt seotud, mida hoidsid koos sidemed minevikuga ja suhtumine Jeltsinisse, omand ja vaated. Sellepärast ei olnudki stabiilsust. Ja stabiilsus oli see, mida ta tahtis.

Kuidas Putin stabiilsust mõistis? Ta ei tahtnud olla üleminekuaja president. Ta mõistis, et paljud võtavad teda just nimelt ajutise figuurina, kelle töö on anda neile aega valmistuda uuteks valimisteks. Ja niipalju kui mina tean, mõtlesid paljud inimesed Jeltsini meeskonnas tõesti nii ja nägid teda tõesti selles valguses. Aga ta ei tahtnud olla ajutine ja talle ei meeldinud olla kellegi poolt juhitud või lasta oma ideoloogiat kontrolli all hoida. Mõnikord õnnestus tal midagi omalt poolt peale suruda, näiteks Venemaa riigihümn: see oli tema idee, mis tal õnnestus ka ellu viia. Kuid ta ametiaja algupoole ei olnud enamik otsuseid tema teha. Põhiliselt see oligi probleem, mida Putin 2003. aastal lahendada püüdis. Sellepärast läks ta avalikult konflikti Vološiniga.[1] Hodorkovski juhtumit kasutas ta ettekäändena. Aga tegelikult ma ei usu, et Jukos talle sel ajal väga tähtis oli. Tähtsaimaks küsimuseks olid suhted Kremli meeskonnaga. See oli võimalus vabaneda Perekonna eestkoste alt. See oli talle tähtis, aga nii, et ta ei läheks avalikku vastuollu Jeltsiniga. Jeltsiniga ei tahtnud ta kunagi otsesesse konflikti sattuda. Sellepärast ei puutunud ta Jeltsiniga lähedastes suhetes olnud inimesi, näiteks oligarh Oleg Deripaskat. Hodorkovski aga polnud kunagi Jeltsinile lähedal seisnud.

Vološin ja tema meeskond ei saanud järele anda, ja lahkheli hakkas süvenema. Putin kompromissile ei läinud, ehkki alguses paistis see võimalik. Ja siis hakkas tema ümber esile kerkima uus võim, ja tema asus seda koondama. See oli põhjus, miks 2004. aasta valimised olid ühtaegu nii lõpliku triumfi väljendus kui ka uut tüüpi võimu – stabiilse ja stabiilsust tagada suutva võimu nõudlemine. Asi ei olnud poliitilise režiimi stabiilsuses – ma ei usu, et Putin sellistes kategooriates mõtleb. Asi oli stabiilsuses kui sotsiaalses konstruktsioonis, kui ühiskonna organiseerimise viisis.

Kas Putin tahtis Hodorkovskiga kokkuleppele jõuda?

Ma arvan, et pärast Jukosega sõdimise algust 2003. aasta suvel ja enne Hodorkovski vahistamist oktoobris oli aeg, mil nad püüdsid kokkuleppele jõuda. Aga niipalju kui ma tean, ei olnud Mihhail sel hetkel enam kokkuleppest huvitatud. Ta tahtis midagi muud, ja kes teab, mis see täpselt olla võis? Sellepärast hakkasid ringlema igasugu hirmsad mõtted: mõnedele viirastus mingi deemonlik Rotschildi-figuur, käis igasugu kuulujutte seoses Vene Föderatsiooni tuumavarudega. Ei olnud selge, mida ta taotleb. Hodorkovski tuhises ringi ja rääkis pausi pidamata, ütles aeg-ajalt midagi teravat, aga ei teinud tegelikult midagi.

Ta tegi kõik valesti. Selle aja sees oleks ta pidanud kas jõudma kokkuleppele või lahkuma maalt või mingi selge seisukoha võtma, aga ta ei asunud õieti mingile positsioonile. Alles hiljem töötas ta välja mingi poliitilise positsiooni, aga selle aja peale tundus, et ta tahab saada võrdseks Putiniga ja on selleks alustanud nähtamatute armeede värbamist. Ta vedas tõesti alt neid, kes tema heaks töötasid. Need olid inimesed, kes olid varem töötanud Jukoses, ja nad jäid suurde hätta.

Faktiks jääb, et kokkuleppele Jukosega ei jõutud. Me ei saa iial teada, kas Putin seda tahtis või ei; niisugused asjad on poliitikas äraarvamatud. Ma ei usu, et ta mingit traagilist lõppu eeldas. Lõppude lõpuks on ta päris ettevaatlik isik ja ta poleks siis kuulutanud, et Jukosega ei juhtu midagi, et firma säilib, ei oleks öelnud ka kõiki neid muid asju, mis kuus kuud hiljem tühjadeks sõnadeks osutusid. Sellegipoolest jõudsid lõpuks kõik kokkuleppele, kõik peale ühe, kes kõigist kokkulepetest välja jäi. Ja Vološini kontor asub nüüd samas majas kus Putini oma.

Me oleme rääkinud alternatiivide puudumisest Gorbatšovile, Jeltsinile ja Putinile. Kas me 2012. aasta valimiste eelõhtul võime näha “puuduvate alternatiivide” poliitika lõppu? Või on võimalik aega peatada ja status quo’d säilitada?

Ma usun, et ei Medvedev ega Putin ei arva, et praegune olukord saaks kesta veel ühe ametiaja. Nende olukorrahinnang on erinev, aga kumbki ei usu, et see tandem saaks jätkata. Ehkki mõnedele inimestele nende lähikonnas see meeldiks. Neile meeldiks selle tandemi püsimine sellepärast, et mängureeglid on selged. Tõsi küll, see pole kuigi mugav, kaht telefoni on vaja, aga sellega võib harjuda. Ent Putin ei saa lihtsalt niisama oma vanasse ametisse tagasi pöörduda. Ta otsib oma comeback’iks mingit uut ideed.

Aga miks ta ei saa lihtsalt niisama tagasi tulla?

Et olla kelle järeltulija? Kandidaadi, kelle ta ise oli ette pannud? Siis tuleks ju välja nii, et too oli hädavares. Ja tema peaks veetma kogu oma järgmise ametiaja selgitades, kuidas ta küll sellise vea võis teha. See ei ole tema loomuses, selline mõtteviis ei sobi talle. Ta vajab mingit omaenese ootamatut tugevat käiku, mingit uut käiku läbi ootamatute uste. Ja samal ajal on Medvedev marus, et mitte miski sellest, mis Putin on loonud, ei toimi. Tema laual on nupud, ta võib üht või teist neist vajutada, aga juhtmekesi nende all ei ole. Teiselt poolt saab ta aru, et ei või oma presidentuuri nende valimistega lõpetada. Erinevalt Putinist on temal oma kontseptsioon riigist olemas. Ta peab selle ellu viima. Aga lahkhelisid Putiniga ta endale lubada ei saa. See on väga keeruline. Lõppude lõpuks on asi sõpruse eetikas. Sõbrad ei tohi üksteist reeta. Jeltsinile poleks see muidugi mingi takistus olnud. Tema tee oli vanade sõpradega sillutatud, tal õieti polnudki sõpra, keda ta poleks tõepoolest vastikult alt vedanud.

Nii et sellest tandemist asja ei saa. Medvedev ei taha veel neli aastat samas vaimus jätkata. Ka Putin ei taha seda. Aga asi oleks veelgi kummalisem, kui nüüd tema saaks presidendiks ja Medvedev peaministriks. See oleks juba sürrealistlik. Ja Putingi saab aru, et maailmas on olemas oma mainstream, mida tuleb järgida. Liiga ekstsentriline ei tohi ka olla.

Praegu on vaja midagi 1990. aastate lõpu “stabiilsuse-idee” taolist. Tol ajal ihkas suurem osa rahvast tugevat võimu ja stabiilsust. Nüüdseks on meeleolud muutunud. See osa ühiskonnast, mis on viimaste kümnendite jooksul esile kerkinud – need, keda meil keskklassiks nimetatakse – ei ole kuigi optimistlik. Nad on kogu aeg ärritunud, nad tunduvad ebakindlad. Mina arvan, et see rohkem näib nii kui tegelikult on, aga igatahes neile meeldib rääkida ja nad on lakkamatult ametis võimu kirumisega. Ka sotsiaalvõrgustikud on surunud peale uue võimust kõnelemise stiili. Vene internet on võtnud omaks äärmiselt negatiivset laadi diskursuse. Ega sind seal ei kuuldagi, kui oled positiivselt meelestatud.

Internet on radikaalide meedium: see kajastabki valdavalt polariseerunud positsioone.

Jah, virtuaalset polariseerumist tuleb eristada tõelisest. Aga tegelik probleem on selles, et võimud võivad rõõmu tunda väga tugeva passiivse toetuse üle, nagu kinnitavad valimised, ent seda toetust on võimatu aktiivseks muuta. See lihtsalt ei omanda poliitilise mobilisatsiooni vormi; see ei ole valmis mingi idee või programmi ümber koalitsiooni moodustama. Keegi ei tea, mida ses osas ette võtta. Ainus, mida teha saab, on palavikuliselt oma reitinguid kontrollida. Aga isegi kui reitingud on head, jääb hirm ikkagi alles, sest kelle poole sa ka ei pöörduks, vastust ei tule. Nii juhtus Medvedevi ja tema moderniseerumisideega. Arvatavasti oli talle uudne ja ebameeldiv kogemus see, et isegi need, kes peaksid olema moderniseerumisest huvitatud – äriringkonnad –, õieti ei reageerinudki. Need, kes kardavad Putinit, ei reageerinud samuti. Või äkki nad ei kardagi teda tegelikult? Sellepärast ei olegi selge, mida selles olukorras teha.

See on probleem, mida ei saa kirjeldada poliitika muutmise terminites: et vahetame üht liiki poliitika teise vastu. Võib-olla saaks seda kirjeldada režiimivahetusena. Vene diskursuses kirjeldatakse režiimivahetust kui perestroikat: lülitame kõik süsteemi mõjutamise vahendid välja ja vaatame, mis juhtub. See on hirmuäratav, tõesti hirmuäratav, kõigile. Ja pärast seda, mida me Maneeži väljakul näha saime,[2] on ka liberaalid hirmul.

Sellepärast ütleksin ma, et me pole veel kunagi valimistele nii ligidale jõudnud, ilma et meil oleks lahendust. Parlamendivalimiste kampaania peab ametlikult algama juba kuue kuu pärast. 2012 kõlab nagu mingi maailmalõpp. Moskvas räägivad kõik maiade kalendrist – 2012 on maailma lõpp. 2012. aastal hakkab maa värisema, taevas kõuest kõmisema, ja taevast langeb alla hiiglasuur kivi uue kalendriga. Kostab hääl: aitäh, et kasutate meie kalendrit. Ma tahan öelda, et see tuleb peaaegu nagu maailma lõpp, aga stsenaarium kõlab nagu tautoloogia. Ent üldiselt on propagandast sõltumata süvenemas tunne, et kõige tõenäolisemalt kandideerib Medvedev veel üheks ametiajaks presidendina ja Putin püüab sel ajal välja mõtelda, millist rolli pärast valimisi mängida. Aga välja võib ta mõelda põhimõtteliselt mida iganes.

Ivan Krastev, Gleb Pavlovsky, Tatiana Zhurzhenko, The politics of no alternatives or How power works in Russia. An interview with Gleb Pavlovsky. Tlk Julia Sherwood. http://www.eurozine.com/articles/2011-06-09-pavlovsky-en.html. Intervjuu on tehtud ajakirjale Transit ja on saksa keeles ilmumas selle sügisnumbris (nr 41). Siinses tõlkes on kohati lähtutud ka vestluse algsest venekeelsest üleskirjutusest.

 

IVAN KRASTEVILT on Vikerkaares varem ilmunud “Venemaa contraEuroopa: suveräänsussõjad” (2007, NR 12), “Venemaa ja Georgia sõda: suurvõimu lõks” (2008, NR 9); TATJANA ŽURŽENKOLT “Mälu geopoliitika” (2008, nr 4/5).

[1]  Aleksandr Vološin oli Jeltsini meeskonna liige, hiljem ka Putini administratsiooni juht; astus ametist tagasi pärast Hodorkovski arreteerimist 2003. aasta oktoobris.

[2] Mõeldud on 2010. aasta detsembris Moskvas toimunud massirahutusi ja sellega seotud etnilise vägivalla lainet.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon