Igav liiv ja tühi väli. Jõledustega

Oudekki Loone

Oudekki Loone
Igav liiv ja tühi väli. Jõledustega
Andres Anvelt, “Punane elavhõbe”, “Direktor”

Vene Impeeriumi – nii tsaari kui nõukogude oma – lagunemise ja tärkava kapitalismiga seonduva kuritegevuse keerukaid sõlmi on tänapäeva eestikeelsele lugejale seni peamiselt tutvustanud Boriss Akunin ja Aleksandra Marinina, kes keskendavad tähelepanu muidugi endisele ja praegusele pealinnale Moskvale. Sellele mängumaale püüab astuda ka Andres Anvelt, tuues aga tegevuse impeeriumi äärealale, siiasamasse Eestisse ja Tallinna, 20. sajandi lõpukümnendi esimestesse segastesse aastatesse. Nii nagu Marinina, tuleb ka Anvelt kirjandusse otse korrakaitsestruktuuridest ning see annab tema lugudele justkui tugevama usutavuse aura.

Samas – kui Eesti politsei ja kuritegevus on tõepoolest niisugused, nagu Anvelt neid kirjeldab, siis peab olema lausa pime juhus ja vedamine, et ükski väljatöötatud hierarhiaga maffiastruktuur ei ole seda riiki veel täielikult oma valitsemise alla võtnud. Või siis, tegelikult ehk ongi, aga nii filigraanselt, et elanikud seda ei tunneta, isegi endine Keskkriminaalpolitsei juht mitte.

Anvelti “Punases elavhõbedas” tegutsevad peaaegu eranditult seesugused tegelased, keda Marinina ja Akuniniga hellitatud lugeja hakatuseks “luuseriteks” liigitab ja ootama jääb, et nad peagi lavalt kaoksid. Inimesed, kes teevad seda, mida nad teevad, sest, noh, midagi peab ju siin ilmas tegema. Kurjategijad soovivad “teenida suurt raha”, oskamata ja viitsimata sealjuures kübetki mõelda, lähtudes motivatsioonist “ma saan kohe miljonäriks, teised ju saavad”. Tavaliselt saavad sellised hukka, langevad kiiresti vangi või ootab neid mõni muu õnnetu saatus, sest üldiselt peab ka kuritegevuseks natuke ajusid olema. Anvelti luuseritel muidugi veab. Õhulosse taga ajades suudavad nad jõuda Venemaa sügavustesse ning sealt midagi kätte saada – mis siis, et see “midagi” on suur bluff – ja vererada taga ka Eestisse tagasi tulla, kus lõpuks siiski, tänu juhusele, õigel hetkel purjujoomisele, õigesse voodisse minekule ja ohtratele lihtsakujulistele valedele, politsei nad kinni võtab. Ajude ja võimuga inimesed, nii kriminaalide kui politseinike seas, jäävad romaanilehekülgedelt paraku enamasti välja. Lihtsalt korralikuks action-romaaniks jälle on otsest tegevust, jooksmist ja tulistamist vähevõitu.

Marinina armastab oma lugudes toonitada, et “kurjategijad ei ole halvem ega parem osa ühiskonnast, nad on lihtsalt osa”, ning arutada selle üle, kuidas alamakstud miilits peaks saama rahaliselt ülivõimsa maffia vastu midagi ette võtta. Tema vastus on tavaliselt: tänu neile andekatele inimestele, kes millegipärast oma tööd armastavad. Lisaks tunneb ta ikka ja jälle muret selle üle, millised on need moraalsed piirid, mida kuritegude lahendamisel arvestada tuleb. Seesama moraaliküsimus kerkib tugevalt esile ka Anvelti teostes, kuid erinevalt Marininast kaalutlemistest lööb tema oma esikromaani viimastel lehekülgedel lihtsalt kirvega, leides, et politseinikud on paremad sellepärast, et nad on politsenikud, ning see õigustabki nende tegusid. Kui Marinina püüab näidata, et miilitsas on ka päris kirkaid ja kultuurseid kriite, siis Anvelt demonstreerib halastamatult politseinike lamedust, mis aga tuleks andestada, kuna mõni kurjategija ikka püütakse kinni ka.

Muidugi ma loodan, et tegelikkuses sarnaneb Eesti politsei pigem Marinina kui Anvelti loomingus pakutud pildiga.

Samas on Marininal ja Akuninil (nagu kas või krimikirjanduse klassikul Agatha Christiel) moraali- ja õigluseküsimused küll oluliseks taustaks, mis kirjeldatava ühiskonna nii usutavaks muudab ning tekitab hingelohutava tunde, nagu vestleksid haritud inimesega, loo mootoriks aga on ikkagi intellektuaalne mõistatus ja selle lahendusviis. Samuti ei puudu ei Marininal ega Akuninil ka õudused või jälkused (10-aastased kirjaoskamatud tänavaprostituudid, kodanlastele hapet näkku viskavad nihilistid, oma täpsuse näitamiseks inimesi küttivad snaiperid, ohtrad vägistamised, verele, seksile ja haigustele ehitatud ärid jne jne), kuid nagu õigluseküsimusedki, ei tungi need esile, jäävad maitseaineks ning mitte roa peakoostisosaks.

Anvelti romaanides kahjuks aga mõistatused peaaegu puuduvad: esimeses loos ei saagi me teada, kes ja miks mõtles välja suurejoonelise blufi “punasest elavhõbedast” või milliste kaelamurdvate intellektuaalsete kombinatsioonide peale tulid uurijad, et kurjategijad tabada. Lihtsalt suur hulk verd, vägistamisi ja moraalitust. Muidugi, ka kuriteoga tekkivast moraaliprobleemist võib kirjutada geniaalse romaani, mis suudab ehk rohkemgi, kui lohutada hinge, ning ka siin võib vene kirjandusest eeskujusid leida, aga Dostojevskist jääb käesoleval juhul puudu seitse maad ja merd.

“Direktor” püüab koolilapselikult eelmise romaani vigu parandada, kirjeldades nõukogude karjääriredelilt kapitalismi karjääriredelile hüpanute võimalusi oma oskusi ning teadmisi ära kasutada, misjuures tekib ka “vana” ja “uue” kuritegevuse võitlus: taas kord seesama taustsüsteem, mis on Marinina (ja teatud mõttes ka Akunini) lugude dekoratsiooniks. Ent kuigi venekeelset tsoonislängi on Anvelt oma uues teoses tõepoolest mõnevõrra rappinud, siis lollus, kultuuritus ja lihtlabane igavus troonivad aupaistes edasi, nagu ka tegelaste soov, et rahapakid lihtsalt kukuksid taevast alla – mõnikord kukuvadki. Paraku aga see, milleks tegelastel raha tarvis on, ei selgu tegelaste kohta tüünelt esitatud lehekülgedepikkustest taustaaruannetest kuidagi. Võim? Armastus? Viha? Korteriküsimus? Nauding põnevate kombinatsioonide väljamõtlemisest?

Õnneks kirjeldakse seekord mõnevõrragi paari lahtiharutamist vajavat keerdsõlme, peamiseks niidiks on küll taas väikesekaliibrilise parteisõduri rehepapilik sahkerdamine, kes loodab, et erastamisprotsessis suurte vahel siblides tallegi papp sülle kukub. Et saaks juua, laaberdada ja tüdrukuid. Peale tema on ka kolm arvestatavat tegelast, kes iseenesest võiksid olla “suured”, aga midagi jääb puudu – ilmselt võime “mõelda globaalselt”, või siis üldse mõelda rohkemast kui oma kinganinadeni ulatuvast. Mõistatus on, aga igav.

Turu erastamisega seotud kuritegevust võiks loogiliselt motiveerida võim, kohalik, käegakatsutav ja arusaadav, mitte mingi kaugetel Venemaa väljadel püütav tuul. Kuid – võim mille üle? Mille jaoks? Mis on linnapea motivatsioon, tõmbab ju ka tema nööre ja jälgib “moskiitode pinisemist”? Miks need teised on moskiitod? Miks Linnapea on linnapea? “Vastasparteid” esindav Vilve Roos ei too asjasse selgust. Kas tegemist on moraalierinevusega? Või agiteerib ta kartulimüüjaid avaldusi kirjutama lihtsalt selle pärast, et tahaks ise olla Linnapea ning omada kogu seda võimu ja käituda samamoodi? Tahab ta turgu endale? Mingi paradigmaatiline muutus tundub toimuvat ka kuritegelikus maailmas, kuid ka see jääb ebaselgeks, toosama võitlus “vana” ja “uue” vahel tärkavas kapitalismis, kõige enam põnevust tekitav liin, jääb paraku oma tegutsemismehhanismidega liiga sügavale kulisside taha.

Tegelikult võikski kogu lugu alata 13. peatükiga, sest just seal tekib sõlm, mille lahtiharutamine kõik tegelased ühele mänguväljakule kokku toob, kus onu Miša, üks väheseid pärisinimesi, selliseid, kes kavalate skeemide kõrvalt armastavad oma naist ning omavad selget plaani oma laste kasvatamiseks, areenilt kõrvale astub. Paratamatult, sest “vana” kuritegevuse esindajana saab tema aeg ümber. Miša noorem poeg Volodja, kõneosav kuju, kes armastab pakse raamatuid lugeda, romantilisi õhtuid korraldada ja käib trennis mitte pjedestaalikohtade, vaid kehalise rahulolu nimel, tundubki alguses “uue” esindajana. Noormehe kiire taip ja “kas küsimust võib esitada?”-viisakus pakub ometi kord võimaluse kontrastiks labase ja keerulise, pommide ja mõtlemise vahel, osutamaks, millised on need, kes valitsevad kuritegevust praegu (peaaegu tekivadki paralleelid mõne ajakirjandusest läbikäinud nimega), tekitamaks põnevust “kuidas politsei need küll kätte saab”. Kuid kahjuks autor ei arenda seda võimalust ja Volodja hakkab abitult ringi koperdama.

Raamatu nimikangelane Direktor, lühinägelikus hämus tegutsev härra, kes peaks turu endale saama, sest kõigile teistele nii justkui sobiks, omab aga väga vähe mõtlemisvõimet – nagu käpiknukule kohane. Harimatu, põmmpäine ignorant, kelle jälk jõhkrutsemine naise kallalgi[1] ei tulene niivõrd sadistlikust loomusest kui ükskõiksest lollusest, sellestsamast, mis paneb teda Armeenia baaripidaja poolt uhkusega pakutud vaarisade veinile silmagi pilgutamata vett peale valama ja kiruma: “liiga tummine minu jaoks”. Dialoogid, mille osaline ta on, muutuvad raamatu kulgedes aina tüütumaks ja igavamaks, släng ei rõhuta mitte ühiskondlikele reeglitele vilistava inimese andekust, vaid vajadust mõttetühjust millegagi täita. Kõik see loob soovi kiiresti lehti edasi keerata, et jõuda taas selliste inimeste seltskonda, kellel oleks taipu.

Muide kuritegeliku maailma slängi selgitamine allmärkustena loob sõnaraamatuliku efekti, rebib lugeja romaanireaalsusest välja ning tekitab tahtmatu võrdluse sellega, kuidas Akunin kasutab Moskva 19. sajandi pisikeste ja vähem pisikeste sulide slängi, mis aga on osavalt teksti integreeritud, jääb meelde ja haarab kaasa ega pane harimatuse pärast ebameeldivust tundma (kuigi sõna otseses tähenduses on nood tegelased tihti harimatumadki kui Anvelti omad).

Politseiuurija Sandril muidugi kodune elu lihtsalt puudub. Mitte aga sedasi nagu Marinina Nastja Kamenskajal, kes küll on armastatud elukutsest liiga haaratud, et pirukaid küpsetada, ja nimetab end “moraalseks ebardiks”, sest ei oska kevadest rõõmu tunda, kuid kes lisaks laialdasele võõrkeeleoskusele ja ooperivaimustusele ka kaotatud armastuse pärast luuletusi kirjutab ning kellele ta abikaasa on olulisim inimene maailmas (vastupidisest rääkimata). Muide, neid pirukaid süüa armastab Kamenskaja väga: lihtsa inimese idülli tee, pirukate ja lõpmatute rahulike jutuajamistega igatsevad kõik Marinina tegelased, olgu võmmid või mitte. Tallinna politseinikule Sandrile sunnib ta naine aga “perehommikusöögi pannkookidega” kohustuslikus korras peale, abikaasaga elab mees koos peamiselt mugavusest, nende ühine poeg “on kuidagi teismeliseks saanud ja tema kasvatamisega on hilja tegeleda”. Sandergi vabandaks oma hoolimatust justkui töönarkomaaniaga, kuid kahjuks jääb see vaid sõnakõlksuks, töö tähendus armastatud kutsena – mõistatuste lahendamisest säravad silmad – puudub. Taas kord rühitakse mingis suunas jõhkralt edasi lihtsalt sellepärast, et kuhugi ju peab minema.

Pisut kahju hakkab loo lõpus Volodjast – ikkagi inimene –, kuigi talle jäetakse võimalus toimunust õppida ning mõni aeg hiljem elegantselt kuritegeliku niiditõmbajana välja ilmuda. Veel on kahju sellest, et ei tõde ega õiglust jalule ei seata (võib-olla ehk vaid Direktori naise suhtes) ning lahendus pakub peamiselt “punased võidavad” rahulolu.

Hinge ei lohuta.


[1] Huvitav, kas keegi on härra Anveltile maininud, et lahutused on tänapäeva Eestis niihästi lubatavad kui ka üldiselt sotsiaalselt mittetaunitavad.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon