McLuhan 100 – mis meist saab?

Ragne Kõuts

Ragne Kõuts
McLuhan 100 – mis meist saab?

21. juulil 100-aastaseks saanud Marshall McLuhan (1911–1980) on Kanada üks kaubamärke. Teda kui avalikku intellektuaali – akadeemikut, kes kõnetab oma ühiskonnaanalüüsiga ka laiemat avalikkust – tõstetakse pjedestaalile Kanada saatkondade käesolevaks aastaks kujundatud McLuhani-tubade, internetiavarustes pakutavate virtuaalsete jalutuskäikude ning trükis ilmunud arvukate kokkuvõtteteostega. Juba millenniumivahetusest alates on ilmunud palju käsitlusi, kus püütakse hinnata McLuhani ideede paikapidavust või prohvetlikkust viimase aja muutuste kontekstis.

Aforism “meedium ongi sõnum” on omakorda üks McLuhani kaubamärkidest, nagu ka “Gutenbergi galaktika”, “külmad ja kuumad meediumid”, “globaalne küla” ja paljud teised kaunid fraasid, mis on hakanud tavakasutuses elama oma elu. Need näivad lihtsad ja löövad, kuid tema katsed neid lahti seletada ajasid asja pigem segasemaks. McLuhani peateose “Understanding Media” n-ö kriitilise väljaande1 616 leheküljel on neid käsitletud edaspidi ja tagurpidi, kuid lahtiseks jääb rohkemgi otsi kui 1964. aasta algväljaandes.

Kommunikatsiooniteooriates liigitatakse McLuhan meediumikeskseks teoreetikuks, kes tähtsustab eelkõige tehnoloogia rolli maailma muutmisel. Süüvides McLuhani ideede lähtekohta, on näha, et kõige taga on tema jaoks siiski inimene. McLuhan väidab, et igasugune tehnoloogia saab alguse sellest, et inimene püüab oma füüsilise keha piiratusest üle saada, oma tajumeeli ruumis laiendada. Kuna inimene ei näe kaugele, leiutab ta pikksilma, filmi ja televisiooni; kuna ta ei kuule kaugele, leiutab ta telefoni ja raadio; kui ei suuda suurt infokogust mällu talletada, arendab välja salvestamise tehnikad – paberile (raamatud ja entsüklopeediad) või digitaalsetele infokandjatele (alates CD-plaatidest kuni interaktiivsete andmebaasideni internetis). Inimese leidlikkus tehnoloogia enda kasuks töölepanemisel on piiritu.

Aga meedium ei ole McLuhani jaoks taandatav ainult tehnoloogiale. Oma igapäevases kõnes me seostame meediume esmajoones kommunikatsiooni vahendavate leiutistega: trükikunsti, raadio ja televisiooniga. McLuhan peab meediumi all silmas pigem sotsiokultuurilist ruumi, ning see eeldab niihästi tehnoloogiat kui ka inimese ja tema ümbruse vahelist interaktsiooni. Kuigi McLuhanit lugedes jääb aeg-ajalt mulje, nagu kasutaks ta sõna “meedium” üsna kitsas, kommunikatsioonitehnoloogilises tähenduses, võib ta meediumina käsitleda ka igasugust inimkeha laiendust/pikendust – näiteks riietus laiendab inimese nahka, elamu inimese keha temperatuurireguleerimise mehhanismi, ratas või auto täidavad jala funktsiooni.

Seega tuleks aforismi “meedium ongi sõnum” mõista pisikese lisandusega – meedium on sõnum sotsiaalselt. “Iga laiendus mõjutab kogu psüühilist ja sotsiaalset kompleksi,” kirjutab ta.2 Igasugusel tehnoloogial, meediumil (nt elektrivõrgul) on sotsiaalsed tagajärjed: need muudavad mõned asjad võimalikuks – näiteks inimestevahelise ülemaailmse suhtluse, mentaalse kohaloleku kaugemal, kui aja ja ruumi füüsilised piirid seda lubaksid. Iga meedium muudab inimese maailmakogemise viisi, st inimsuhete ja -tegevuse vormi, mõõtkava ja kiirust. Nii et McLuhani jaoks on asjade algus- ja lõpp-punkt inimene ja sugugi mitte tehnoloogia. Kuigi meediumi mõjud tulenevad otseselt meediumist enesest. Seda tõendab ajalooline presidendivalimiste debatt Nixoni ja Kennedy vahel – esmakordselt kanti seda lisaks raadiole üle ka televisioonis, ning valijate eelistused jagunesidki vastavalt kanalile: raadiokuulajatele imponeeris Nixoni särav argumentatsioon, televaatajatele Kennedy särav naeratus ja pale.

“Trükikunst andis inimesele kõrva asemele silma,” väidab McLuhan.3 Samalaadne nihe ilmneb Nixoni-Kennedy näite puhul raadio ja televisiooni vahekorras. Akustilist ruumi asendas visuaalne ruum. Trükiteksti loomine ja lugemine eeldavad teistmoodi, mittesimultaanset mõtlemist, mõtlemist põhjuse ja tagajärje kategooriates. Alfabeet abstraheeris reaalsuse (hobuse pildi asemel kasutatakse sõnas “hobune” esinevaid kokkuleppelise kujuga kirjatähti), reaalsuse esitamine sümbolite abil sundis mõtlema abstraktselt, vasakut ajupoolkera ekspluateerides. Sündmusi tajutakse nüüd üksteise järel toimuvana, trükitekstis ei saa samaaegselt kujutada kaht situatsiooni, eri paikades juhtuva kirjeldamiseks vajatakse vähemalt kaht lõiku. Ilmekalt praktiseeritakse seda kriminaalromaanides, mille faabulas tegutsevad detektiiv ja kurjategija samal ajal eri paikades, kuid süžees esitatakse need samaaegsed sündmused üksteisele järgnevates peatükkides ning markeeritaksegi viitega ajale ja kohale. Ka teistes žanrides raamatuid on enamasti raske hakata lugema keskelt – alguspeatükkides kirjeldatud asjaolusid teadmata või seal sisalduvaid emotsioone tundmata võib teksti mõte jääda arusaamatuks. Niisugune lineaarne mõtlemine ja maailmanägemine on Lääne tsivilisatsioonile külge kasvanud alates kirjakunsti leiutamisest. Ka pildianalüüsi mudelid lähtuvad vasakult paremale loogikast, numbriline ja positivistlik teadusmetodoloogia on samuti vasaku ajupoolkera võimu all.

McLuhan ise püüab sellest diktaadist pääseda kirjanduse abil ja kannab oma tekstidesse kokku fragmente Shakespeare’ilt, Henry Jamesilt või isegi folkloorist. Poeetiliselt formuleeritud mõtetes, maailma kirjanduspärandis, aga ka popkultuuris leidub tema jaoks piisavalt tugimaterjali oma ideede väljendamiseks mitteklassikalises akadeemilises stiilis. See oli McLuhani teadlik mäss trükiloogika vastu, millest ta ei olnud nõus loobuma ka kirjastajate poolt soovitatud suurema selguse nimel.

Trükimaailm tegi McLuhani arvates inimese vaesemaks, viis ta tunnetuslikust tasakaalust välja. Inimkeha uus laiendus, kõne asendamine kirjaga, kärpis vajadust kuulmis- jm meelte rakendamiseks – kommunikatsiooni kogu raskuse võtsid enda kanda nägemismeel ja ajus toimuvad seoste loomise protsessid. Inimene oleks aga terviklik üksnes siis, kui ta kasutaks kõiki meeli – oleks oma keskkonnaga suheldes sensoorses tasakaalus. Selle tasakaalu kadumine muutis McLuhani mõnikord inimkonna tuleviku suhtes pessimistlikuks. Eks märka ka tänapäeva kooliõpetajad, kuidas pihukalkulaatorite levides halveneb laste peastarvutamise oskus.

Trükimaailm on klassifitseeritud teadmiste, liigituste ja lahterduste maailm. Sinna ligipääsemiseks tuleb tunda koodi. Koodi omandamine käib õppimise kaudu. Trükimaailma koodi õppimine näib aga olevat muutunud järjest raskemaks. Koolist on pidevalt kuulda alarmeerivaid sõnumeid sellest, kuidas lastel puudub funktsionaalne kirjaoskus ning klassifitseeritud teadmiste omandamine on paljude jaoks nii keeruline, et koolitee jäetakse pooleli. Trükimaailma kood on muutunud noore põlvkonna jaoks millekski salapäraseks, väljavalitutele mõelduks, võimu allikaks. Kui vaadata kas või populaarseid arvutimänge, nt “Final Fantasy 5”, “Morrowind” või “Prince of Persia”, siis kõigis neis seostuvad raamatutega “maagilised” võimed või oskused, mis tagavad mängijale edumaa teiste ees.

Mitmed märgid osutavad sellele, et lineaarne, klassifitseeritud, ratsionaalne maailma kogemise viis on muutumas. McLuhan viitas sellele lootusrikkalt juba oma maailmaküla tulekule osutavas teoses.4 McLuhan nägi televisioonis meediumi, mis olukorra päästab. Tänapäeva lapsed elavad uues sensoorses keskkonnas – kui nende vanemad pärinevad veel trükile orienteeritud ruumist, siis laste keskkonnas on sünnist saati domineerinud televisioon. Raamatu lugemine muutub pigem ühe teadlikult valitud elustiili elemendiks.

McLuhan lootis, et televisioon võib tuua inimese tagasi sensoorse tasakaalu juurde – inimene hakkab osalema kommunikatsioonis kõigi oma meeltega. See ei haara ainult nägemist, vaid ka kuulmise. Akustilise ruumiga ja liikuvate piltidega suhestumine eeldab inimeselt teistlaadi oskusi. Televisiooni võidukäigule reageerisid ka trükitud ajalehed sellega, et fotode ja muu pildimaterjali osakaal nende sisus kasvas ning teksti puhul hakati hindama selle lühidust ja löövust. Olen isegi kuulnud, kuidas üliõpilased vabandavad tegemata kodutööd sellega, et ei osanud kusagilt kohustusliku teksti lugemist alustada, sest leheküljel ei olnud ühtegi fotot. Elektroonilise ruumiga harjunud inimesel on tekstiga kontakti leidmiseks vaja pilti, fotot – kõige parem, kui see veel liiguks ja häälitseks, nagu näiteks ajalehtedes Harry Potteri filmides.

Tänase kultuuri inimene talub teksti suuremat fragmentaarsust ega pahanda etteantud lugemismalli puudumise üle. Võrguteksti “lugejal” on suurem vabadus tekstiga oma soovide kohaselt ümber käia, asuda selle kallale ükskõik millisest punktist ja liikuda ükskõik millisesse punkti. Ta võib lugeda üksnes online-uudiste pealkirju ja klikkida uudise sisuni vaid äärmise vajaduse korral. Lugeja mõiste ise võib kuuluda pigem lineaarse ja põhjus-tagajärg maailma juurde ning tänapäeval on rohkem põhjust rääkida “kasutajatest” või isegi “loojatest” – igaüks saab kommenteerida uudisportaalide artikleid, avaldada arvamust veebipäevikus või säutsuda Twitteris. Seevastu praeguseks hetkeks arendatud digiajalehe puhul on kasutaja osalus siiski märksa piiratum – saab navigeerida etteantud sisu raames, kuid sisuloomesse meediatoote autorid ei luba lugejal sekkuda. Ilmselt ei rahulda selline “lugemisvõimalus” elektroonilise põlvkonna vajadusi täiel määral.

McLuhan teadis nagu paljud teisedki, et ükski meedium ei kao uue tulekuga. Vana meediumi õpitakse tõlkima uude vormi. McLuhan kasutab selle kohta mõistet contained medium, kätketud meedium – kiri kätkeb kõnet, film romaani jne. On ainult kaks meediumi, mis teisi ei sisalda: kõne ja elektrivalgus. Need on ahela otspunktid. Internet kui konteinermeedium sisaldab peaaegu kõiki teisi kommunikatsioonimeediume – trükiteksti, akustilist ja visuaalset teksti. Viimase aja nähtused, nagu Twitteri TV (või üldse sotsiaalne televisioon),5 osutavad inimeste teadlikule meediumide samaaegse kasutamise praktikale – näiteks anda Twitteri või Facebooki sõnumite kaudu teada telesaatest, mida parasjagu vaadatakse, algatada arutelu vaadatava saate sisu ja tähenduse üle. Kas aga see, kui kommunikatsioon toimub iga ihupooriga, tagab kasutajale suurema sensoorse tasakaalu?

Kuid igast meediumist tajuvad kasutajad ainult selle lõpptagajärge inimesele. McLuhan jaotab meediumid nende mõju põhjal külmadeks ja kuumadeks (cool and hot)6 vastavalt sellele, kui palju peab inimene end meediumi kasutamiseks pingutama. “Iga kuum meedium võimaldab vähem osalust kui külm, nt loeng pakub vähem osalemisvõimalusi kui seminar, raamat vähem kui dialoog.”7Selline liigitus ei ole McLuhanil siiski järjekindel. Miks käsitleb ta filmi kuuma, st “kõrgdefinitsiooniga” meediumina, televisiooni aga “madaldefinitsiooniga”, st külma meediumina? Külmad meediumid sisaldavad McLuhani arvates vähe informatsiooni, on selgelt ja üheselt mõistetavad – inimesel endal tuleb sõnumi kättesaamiseks, kommunikatsioonis osalemiseks rohkem tööd teha. “Kõrgdefinitsiooniga meediumid annavad palju informatsiooni ja nõuavad kasutajalt vähe (on kuumad), samas kui madaldefinitsiooniga meediumid annavad vähe informatsiooni ja nõuavad kasutajalt palju, et lünki täita.”8

Külma ja kuuma eristus aitab seletada ka McLuhani optimismi televisiooni suhtes. Televisioon kui külm meedium, mis väga vähe ette ära defineerib, nõuab selle kasutajalt, et see mitte ainult ei vaataks televiisorit, vaid looks näidatavaga kontakti. Televisioon võib aidata inimesel eemalduda alfabeetilisest abstraktsioonist ja ületada tegelikkusest võõrandumist. Helide ja liikuvate piltide abil viib see inimese meeled uuesti kontakti pärismaailmaga.

Sama võiks kehtida ka sotsiaalvõrgustike puhul – need eeldavad inimeselt kõrget osalusmäära, omapoolset vaeva kommunikatsioonis ja tõlgenduses osalemiseks. Kas sotsiaalvõrgustikud ja internet võimaldavad inimesele taas sensoorset tasakaalu ümbritsevaga, mida McLuhan oma ennustustes lootis? Võib-olla küll. Kuna internet on võrk, mida iseloomustab samaaegsus ja mittelineaarsus ja milles kasutaja liikumisteed ei ole ettemääratud, ja kuna see kaasab lisaks silmale ka kõrva ning puutetaju, siis muudab see inimese suhte maailmaga emotsionaalsemaks ja terviklikumaks.

Manuel Castells ongi kohandanud McLuhani elektrivalguse-näidet tänasele maailmale, asendades elektri internetiga: “Võrgustikud on inimtegevuse väga vanad vormid, mis on meie päevil kutsutud uuele elule, sest neist on saanud infovõrgustikud, mida hoiab käigus internet.”9

Kuhu veel laieneda? Ühiskonna muutumise ja uute tehnoloogiliste lahenduste väljamõtlemise tempo on tänapäeval kiirem kui kunagi varem. See on katsumuseks inimesele, kes peab kohanema uue olukorraga ja hülgama sajandite jooksul kogunenud harjumused. Muutuste kiirus ei anna inimesele aega vaadata tagasi ning võrrelda hetkel saadavaid kogemusi varasematega – paigutada neid läbimõeldult juba olemasolevasse kogemustepagasisse. Reaktsioonid on seega märksa ettearvamatumad ning inimestevahelised suhted on üha muutlikumad. Käepärane näide selle kohta võiks olla 24/7 sisselülitatud mobiiltelefon, mis loob inimsuhetes suurema paindlikkuse, muutes kokkulepped situatiivsemaks ja kergemini muudetavaks. Väga lihtne on helistada viis minutit enne kokkulepitud kohtumisaega ja teatada, et pole siiski võimalik tulla.

Inimene ise ei ole teadlik sellest, kui palju tema kommunikatsioonimeedium teda tegelikult mõjutab. Kommunikatsioonimeediumi kasutaja aktsepteerib tahtmatult selle sisemist loogikat ja konventsioone. Tänase inimese keskmine “meediapäev” on ka statistiliselt nii pikk, et võime tõepoolest rääkida meediaühiskonnast – oleme kogu ärkveloleku aja “meedias sees”, märkamata, mida meediumide kasutamine meiega teeb: et meil ei jätku aega elukaaslasega sügavmõttelisi diskussioone pidada, et me usaldame juba väikelaste sotsialiseerimise televisioonile ja internetile jne.

Kas me jõuame kunagi ka “Matrixisse”, milles tehnoloogia vallutab kogu inimese teadvuse kui kõikide meelte kohtumiskoha, on raske ennustada. Kuid selles populaarses filmis on esitatud üks võimalik ja äärmuslik tulevikuvariant. Nagu filmis näha, mõnele niisugune “unenäomaailm” meeldib ja mõnele mitte. Sama võib öelda ka juubilar McLuhani kohta.

1M. McLuhan, Understanding Media: The Extensions of Man. Critical Edition. Toim. T. Gordon. Corte Madera (CA), 2003.

2 Sealsamas, lk 12jj.

3 Sealsamas, lk 116jj.

4 Vt M. McLuhan, B. R. Powers, The Global Village. Transformations in World Life and Media in the 21st Century. New York; Oxford, 1992.

5 Järjest enam hakatakse kommunikatsiooniteaduses kasutama interneti suhtlusvõrgustike ja traditsiooniliste meediumide internetilahenduse kohta mõistet “sotsiaalmeedia”. See on teatud mõttes eksitav, sest ka traditsiooniliste meediumide sisu tekib inimtegevuse tulemusena, st sotsiaalselt. Mittesotsiaalne võiks ehk olla kahe masina vaheline suhtlus (nt juturobotid omavahel).

6Cool võiks tõlkida eesti keelde ka selle slängilikus tähenduses kui “lahe”. Kui kasutada külma meediumi kohta sõna “lahe”, millega ka McLuhan nõustuks, tuleks meediumi omadused selgemalt esile – “see osutab teatavale pühendumusele ja osalemisele inimeste kõiki võimeid kaasavates olukordades” – vt M. McLuhan, Understanding Media: The Extensions of Man. Critical Edition, lk 11. McLuhan toob ise näite, et noorte arvates ei ole huumor cool, sest seal peab naerma millegi üle ning osalejad ei ole empaatiliselt haaratud millessegi.

7 Sealsamas, lk 23.

8  Sealsamas, lk xvi.

9M. Castells, The Internet Galaxy. Reflections on the Internet, Business, and Society. Oxford, 2001, lk 1.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon