Michael Jackson ja postmodernismi valestart

Tõnis Kahu

Tõnis Kahu
Michael Jackson ja postmodernismi valestart

Kui Eesti 1990. aastate algul kapitalistlikuks taasiseseisvus, anti meile korraga kätte selle sündmuse mitmeid erinevaid tõlgenduskoode. Üks kaalukamaid neist ütles, et tegemist oli õigupoolest lokaalse restauratsiooniga ja sellest tulenevalt peaksime jätkama oma elu justkui sealt, kus see meie eelkäijatel pooleli jäi – tõsi, nüüd juba kogemuse võrra rikkamana. See ei olnud nostalgiapuhang, või vähemalt mitte ainult seda. See oli usin aeg, mil uuriti uue riigi legitiimsuse nimel vanu dokumente, avastati enestele õiget päritolu ja jagati mineviku baasil varasid ümber. Tõe eneste kohta olime me ise kunagi kirja pannud ja selle kirjapandu alles hoidnud. Me olime ehitanud maju ja masinaid, rajanud ettevõtteid, korraldanud inimestevahelisi suhteid. Minevik oli meie eksistentsi õigustus ja tundus, et sealt kusagilt kaugelt saab tõmmata traditsiooniks nimetatava ajajoone otse tänapäeva ja edasigi.

Oli ka teine loogika. See ütles, et kuidas me ka end sisemiselt ei korraldaks, meie tulevik sõltub ikka eeskätt sellest, kuidas me lülitame ennast ülemaailmsesse, globaalsesse struktuuri. Meid pidi seal ootama heaolu ja stabiilsus, sest midagi muud lihtsalt ei jäänud enam üle – just nii sai tõlgendada Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” kontseptsiooni. Selle skeemi kohaselt tähistas Berliini müüri lagunemine ja “reaalse sotsialismi” kokkuvarisemine seda, et kõik võimalikud konfliktid maailmas on ammendunud ning liberaalne kapitalism võitnud. Ühesõnaga – see kapitalismi mudel oli üldkehtiv ja normatiivne, mitte aga lokaalne ja spetsiifiline. Me pidime astuma niisiis ruumi, kus meid tegelikult juba naeratades oodati.

See naeratus, see ootus, see pingete kadu, see sujuvate lubaduste ahel oli see, mida mõnel pool, kuigi esialgu ikkagi harva, nimetati postmodernismiks. Ma ei taha hakata selle sõna kõiki tõlgenduslikke võimalusi selgitama, kuid meie jaoks siin Eestis tähendas ta üht kindlasti – postmodernism oli rikas, ülevoolav kultuur. Ka selline, kus asjad käivad sujuvalt ja heaolu toodab ennast puhtmärgiliselt üha uuesti justkui suur nähtamatu küberneetiline süsteem. Ja selles süsteemis liikusid pildid, mängis muusika ning seda tuli nautida. Kapitalismi esimene soovitus, mille me saime, oligi see, et selle nautimisega on kiire – oli kasulik olla noor ja rikas. Ja see pidi olema meie oma viga, kui me sellest täielikult rõõmu ei oska tunda. See oli ka Eesti popkultuuri mudel 1990. aastatel. Selle kultuuri keskseks ühikuks sai staar – mobiilne, pealiskaudne ja glamuurne. Sõnad nagu “superstaar” ja “megastaar” olid just siis meedia argises kõnepruugis esil ja seda ainult nõrga irooniaga lubatu piires.

Niisugused protsessid ei tulnud ainult rumalast ja õigustuseta edevusest – kogu rahvusvaheline popkultuurimudel töötas sedamoodi. Vabaduse ja staariloogika ühtesidumise keskne sümbol oli tollal Michael Jackson. Kõik Ida-Euroopas teadsid teda, igaüks oskas teda kui kogemust teistega jagada. Eesti kultuuriloole on Jacksoni fenomen andnud mitu mõjutrajektoori, kui mitte väga otse, siis ikkagi ka mitte väga kaudselt. Esimene liikus just 1983. aastast kuni iseseisvumiseni, teise kulminatsiooniks oli tema esinemine Tallinnas 1997. aasta augustis. Kolmas faas lõppes tema surmaga. Need kolm ühtehoidvat lugu võiksid rääkida meile sellest, kuidas kapitalism utoopiana lakkas Eestis olemast ja asendus millegi palju praktilisemaga. Seda lugu võiks rääkida detailselt ja täpsemalt, kuid siin visandan ma ainult mõned piirjooned.

Kui Jacksonit 1997. aasta suvel Eestisse esinema oodati, kõneldi eelseisvast suursündmusest väga erineval moel. Üks käsitlus oli triumfeeriv – staari siiasaabumine oli mõnetine tunnustus meie ühiskonna edusammudele. Jackson oli omamoodi saadik paremast maailmast. Me kartsime ju kapitalismi puhul ikkagi seda, et ta ei tööta siin korralikult, mitte seda, et ta hakkab äkki liiga hästi, liiga jäigalt ja halastamatult tööle. Kartsime kahtluse pärast, et me ise pole äkki piisavalt vabaks saanud tollest nõukogulikust ajastust, kust me tulime. Me pidime kapitalismi niisiis justkui ära teenima. Vastavalt sellele pidi kapitalistliku jõukuse atribuute selgelt näha olema ja just seda Jacksoni puhul ka lubati. Meile lubati show’d, millist pole enne nähtud, mis on perfektne ja sujuv ja ülejääkideta. Ehk siis lubati fassaadi, mille varjust praod ja häired mitte lihtsalt välja ei paista, vaid milles neid tegelikult üldse ei olegi. Jacksoni etteaste pidi olema jäägitu “simulaakrum”. Meile anti väga lähedalt vaadata midagi, millel tegelikult reaalses maailmas referenti ei olnudki.

Ent oli ka hoopis teistsugune tõlgendus Jacksoni saabumisele – ja seda kohtasin lisaks meediafragmentidele ka oma sõprade-tuttavate seas –, ning see oli sootuks kriitilisem ja umbusklikum. Ka siin esitati küsimusi fassaadi ja reaalsuse suhtest, aga vastati neile teistmoodi. Vastus oli, et Michael Jackson ehk ei ole tegelikult see, millisena teda meile näidatakse, et tegelikult ei vasta ta n-ö tõele. See oli kapitalismi iseenesest väikestes mastaapides kriis Eestis. Kindlasti jah mitte süsteemi enese kriis, sest võimalikud häired pidid ju olema meie eneste nõukogulikust rikutusest tuleneva saamatuse tulemused. Küsimus oligi pigem meie eneste valikutes – miks ikkagi peaksime valima just nii ja mitte teisiti. Miks valida suurem ja mitte pisem? Miks valida võõras ja mitte oma? Miks valida pealiskaudne ja mitte sügav? Ja kui me nüüd valime midagi nii universaalset kui seda on Mi-chael Jackson, kas me siis ei vali vähimat ühisnimetajat, ei hoia odavuse, madaluse ja labasuse poole? Sest Jackson pole kultuuriliselt toitev, just nagu Coca-Cola või Snickers pole toitvad füüsiliselt. Jacksoni staatus oli tollal eriline – ta oli vägagi, liigagi esil, ülevalgustatud, kõikjal nähtav ja igapäevane. Teisalt oli tal siin teatava pettuse hõngu, sest tema fassaad ei olnud nende jaoks, kes terasemalt vaatasid, enam absoluutne. Jackson oli hakanud laiali lagunema, esialgu absurdi, siis juba tasapisi ka traagika võtmes. Ja asi polnud isegi ainult selles, et Jacksoni kui staaripersooni tagant tuli esile Jackson kui reaalne isik selle piinlikes, surelikes füüsilistes detailides. Kogu tema fenomen ise hakkas tegelikult välja surema.

Tolle lagunemisega seoses võiks käibele tuua kaks mõistet – saladuse ja salapära. Esimesel juhul osutataksegi tegelikult just sellele, mis on räpane ja odav. Saladus on miski, mis tuleb paljastada, mis peaks midagi varjatut selgitama ja lahendama ning pärast seda ei tohiks enam midagi alles jääda. See on selline kollast ajakirjandust meenutav moonutus freudismist – meil kõigil on ju midagi varjata, ja staaridel veel eriti. Salapära seevastu on täpselt vastupidine idee ja see ütleb, et igas staaris on midagi, millest me aru ei saa ja mida me vaid aimates, igatsedeski tajume. Et temas on seletamatu ja jagamatu essents, mille poole me küll püüdleme, aga milleni me tegelikult ei ulatu. Ümberöeldult on staar niisiis utoopiline kategooria, midagi enamat vahetust kogemusest. Ideaalis on ta ainuline, puhta perfektsuse kehastus, ehk nagu Roland Barthes kirjutas Greta Garbo kohta – “laskunud taevast, kus kõik saab vormi ja täiuse kirkaimas valguses”.

Michael Jackson on mõlema aspekti koosmõju kummaline tulemus – tema maailm jõudis meieni väärastuse ja moonutusena, me saime jälile üha uutele saladustele, kuid see salapära säilis kuidagimoodi ometi. Ja sellisena pole Jackson tegelikult kuidagi tüüpiline ajastule või tundelaadile, mida me kutsume postmodernismiks. Jackson polnud selle uue ajastu signaal, pigem kuulus ta algusest peale eelmisesse, massikultuuriajastusse ja kui mitte varem, siis tema surmaga koos sai see igatahes selgeks. Tolle möödunud ajajärgu kultuurilised sümbolid olid massimeediumid, sellised nagu televisioon või kino, ning ainult sääraselt baasilt oli võimalik kõneleda paljudega korraga. Kuid teekond broadcasting-televisioonist interneti suunas on tähendanud seda, et enam pole võimalik kultuuriliselt sellisel moel domineerida, nagu Jackson seda tegi. Uus ajastu toetub paindliku sisseimbumise loogikale, intiimsele, detailsele ligiolekule ja mitte suurtele žestidele. Jackson oli oma grandioossuses lihtsalt monument, anakronistlik viide aegadele, mil staarid olid liikumatud, tardunud. Kogu tema karjäär on olnud suund selle ideaalse tardumuse poole, omamoodi lihasuretamine ja siiski samas suutmatus toda liikumatust säilitada. Salapära on alati õõnestanud saladuste ilmsikstulek, fassaadilt on koorunud värv ja dekoratsioonide varjust varemeis reaalsus selle kogu nukruses. Meil siin, Eesti jaoks, tõotas Jackson uut ja mängulist kapitalismi, isegi vastutusest ja spetsiifilistest üksikasjadest vaba paradiisi, kuid see oli eksitus – tema kujutis püsib nüüd traagilise meenutusena kunagistest, lihtsamatest ja selgematest aegadest.

Võrreldes nende “lihtsamate ja selgemate” aegadega ongi üks asjaolu silmatorkav, ja seda ka siin Eestis. Me nimelt räägime staaridest järjest vähem ja seda põhjusel, et me ei leia neid enam kusagilt. Staarid on olemas kui printsiip, mida me mõistame, aga see ei toimi teisiti kui tühi karkass, kui vaala luukere, mis on kaldale uhutud. Mida see ütleb postmodernismi mõiste ja lubaduste kohta? Hiljaaegu katsus mu kriitikust kolleeg Siim Nestor mind avalikult veenda, et kõik väärtuslik tänases popmuusikas – ka Eesti omas – on sel või teisel moel psühhedeeliline, narkootiline. Väärtusi määratleme me ehk erinevalt, aga tendentsi kui sellise osas on tal on paljuski õigus. Ehk on kummaline, et me kõik seda varem ei märganud, aga ilmselt on nüüd juba võimalik narkootilisena mõista kogu postmodernismi ideed üleüldse. Nii mitmeski mõttes on sellised autorid nagu näiteks Gilles Deleuze ju hipivaimu pärijaiks. Deleuze’i “ihaldava masina” kontseptsioon, milles inimesed ja tehnoloogiad moodustavad kogumi sihita voolavaid potentsiaalsusi, samuti “organiteta keha” idee, mis erinevalt organismist ei ole sihitud ellujäämisele ja liigi taastootmisele, vaid otsib naudinguid ja ekstaase – kõik see ei pruugi Nestorile iseenesest korda minna, aga samalaadsetest ideedest lähtuvale popmuusikakriitikule Simon Reynoldsile näiteks läheb küll. Just Reynolds kirjutas paarkümmend aastat tagasi, et Bahtini karnevali meenutav apokalüptiline murranguekstaas pole muud kui “sinu peas pidevalt saavutatav psühhedeeliline kogemus” ja et need kogemused mitte ei loo korda, vaid vastanduvad igasugusele enesekontrollile. Ideed, et poliitiline on tegelikult ekstaatiline ja et tänases kapitalismis on meil valida vaid üha filigraansemate esteetiliste vormistuste vahel, arendab veelgi kaugemale Steven Shaviro. Tema pakutav strateegia on “aktseleratsioon” – liialdada ja võimendada kapitalistliku süsteemi loodud tasakaalutust ja fragmenteeritust, muuta see ammendumise piirini esteetiliselt radikaalseks. Shaviro ütleb, et kunst peab “tõlkima” toda kapitalismi, “kaardistades tema ohte nii põhjalikult ja intensiivselt kui võimalik”. Popkultuuri jaoks tähendab see veidruse, pidetuse, unenäolisuse eskalatsiooni ja see võib halvemal juhul tüütuks minna. Poliitilises mõttes on asi ehk teravam, siis kui küsime põhiküsimust – kas selline strateegia on allaandmine, taandumine tõelisest avangardistlikust mõtlemisest puhtalt esteetilistesse mängudesse või vastupidi, uus võimalus. Igatahes tundub nii, et postmodernism – erinevalt Michael Jacksonist – pole mitte sugugi surnud. Õieti on ta alles algamas.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi