Kui juba Kreeka läheb…

John Lanchester

John Lanchester
Kui juba Kreeka läheb…
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Kreeka majanduskriis on kõige tähtsam sündmus Euroopas pärast Balkani sõdu. Mitte sellepärast, nagu oleks Kreekal Euroopa korralduses keskne tähtsus: moodustades vaevalt 3% eurotsooni SKT-st, võiks Kreeka majandus jäljetult kaduda, ilma et keegi sellest suurt puudust tunneks. Kreeka peatse pankrotiga kaasnev oht seostub üksnes selle toimumisviisiga.

Ma räägin Kreeka pankrotist kui millestki kindlast, sest nii see on: turud hindavad Kreeka riigivõlga, nagu oleks riik juba maksejõuetu. See on iseenesest tohutult tähtis, sest euro rajati eeldusele, et ükski seda kasutav riik kunagi maksejõuetuks ei muutu, ning seetõttu puudub pretsedent ja – mis veelgi olulisem – mehhanism selle jaoks, mis peagi juhtuma hakkab. Oodatav pankrot võib saabuda väga erineval moel. Kõigi seisukohalt parim oleks see, mida nimetatakse “laenude vabatahtlikuks pikendamiseks” [voluntary rollover]. Selle stsenaariumi järgi peaksid asutused, millele Kreeka valitsus on võlgu, oma kibeduse alla neelama ja laskma tagasimaksmise tähtaja möödumisel laenud uuteks laenudeks ümber vormistada. Niisuguse tehingu “vabatahtlik” sooritamine käiks küll püstol meelekohal, sest asjaomased asutused on tohutu valitsustepoolse surve all ning ühtlasi silmitsi tõsiasjaga, et öeldes ei, käivitaksid nad päris pankroti, mis tähendab, et nende laenude väärtus kukuks nulli ja nad tuleksid lõppkokkuvõttes omadega veelgi kehvemini välja. Neile pakutakse niisugust tehingut: kas laenate meile veel rohkem või kaotate enamiku rahast, mille olete meile juba laenanud.

Hetkel on see kõige helgem stsenaarium ja plaan A. See väljendab ühtlasi algse plaani A nurjumist – plaani, mis seisnes mullu mais Georgios A. Papandreou valitsusele 110 miljardi euro laenamises vastutasuks lubaduse eest kärpida valitsuskulusid ja tõsta maksutulusid ning mõlemat enneolematul määral. Euroopa Keskpanga, Euroopa Liidu ja IMF-i ühislaen oli hädavajalik, sest pärast 2008. aasta finantskriisi sai ilmsiks, et Kreeka majandus on põhinenud valeandmetel ja odaval krediidil. Odav krediit oli nüüd kokku kuivanud ning Kreeka seisis silmitsi kõige lihtsama ja hullema majandusummikuga, mis võib üht valitsust tabada: ta ei suutnud tagasi maksta oma võlgu.

Muidu jõledates “Star Treki” filmides leidub üks hea koht, kus Spock tsiteerib muistset vulkani vanasõna: “Ainult Nixon võis Hiinasse minna.” Samamoodi on arvatavasti tõsi, et ainult Georgios Papandreou võis vaadata näkku moodsa Kreeka riigi põhilisele majandusstruktuurile, sest tema isa Andreas oli teinud rohkem kui keegi teine selle rajamiseks. Kreeka ühines Euroopa Majandusühendusega 1981, selsamal aastal, mil Andreas Papandreoust sai peaminister, ning seejärel lõi Kreeka valitsus klientriigi, milles EMÜ otsesubsiidiumidele ja toetustele lisandusid hõlplaenud Lääne-Euroopa pankadest. Raha voolas Kreekasse ja seda kasutati avaliku sektori töökohtade hiiglaslikuks paisutamiseks, kusjuures paljud neist olid seotud poliitilise patronaažiga. Mitmesugused korruptsioonivormid imbusid süsteemi, milles rahakingitused fakelakiehk “ümbrikukeste” näol said elu tõsiasjaks ja – mis kõige olulisem – rikkad pidasid maksude maksmist millekski, mida teevad ainult vaesed ja lollid. Viimane tõsiasi tähendas seda, et mitme elulise aspekti poolest oli Kreeka maa, millel puudus toimiv ühiskondlik leping. Välisvaatlejaile oli see kõik suurel määral teada, aga Papandreou noorem, kes 2009. aastal peaministriks sai, oli esimene Kreeka poliitik, kes seda ka tunnistas ja lubas midagi otseselt selle vastu ette võtta. “Korruptiivsus, kamraadlus ja klientism – palju raha raisatakse peamiselt sedasorti kanalite kaudu.” Papandreou ülestunnistus oli jahmatav: igaüks teadis, et see on tõsi, aga mis ajast peale ütlevad prominentsed poliitikud välja väga ebapopulaarseid asju, mis kõikide teada vastavad tõele? Euroopa Liit laenas Kreekale raha, et Papandreou saaks ellu viia oma kärbete programmi, ning pidas hinge kinni lootuses, et see annab piisavalt aega eelarve defitsiidi – st Kreeka kulutuste ja maksutulude vahe – vähenemiseks.

See oli vana plaan A, mis ei toiminud. Papandreou tegi avaliku sektori kuludes suuri kärpeid, aga kaks asja läksid nihu. Esiteks Kreeka majandus jätkas kukkumist. Majandusteadlastel on mitmesuguseid teooriaid “kasinuse”, st avalike kulutuste järsu kärpimise praktiliste tagajärgede kohta. Kõrvalseisjale mõjub mõnevõrra alarmeerivalt, et nende arvamused lahknevad milleski nii suures ja põhimõttelises nagu suurte avalike kärbete mõju. Aga kui eirata majandusteadust ja vaadata ajalukku, siis näib pidavat paika, et sa ei saa ennast kasvama kärpida. (Leidub paar vaieldavat vastunäidet, aga üldreegel on selline.) Ajaloos on märksa paikapidavamaks mudeliks olnud avaliku sektori kulutuste hoidmine ühetaolisena, sellal kui majanduse muud osad hakkavad kasvama. Ja muide, juba avaliku sektori kulude stabiliseerimine – mille Margaret Thatcher omal ajal Suurbritannias ette võttis – on iseenesest tohutu katsumus. Niisiis oli esimene probleem selles, et Kreeka kärped ajasid ummiku hullemaks: majandus tõmbus kokku ja tööpuudus jõudis rekordilise 16,2%-ni. Teine probleem oli selles, et noodsamad rikkamad kreeklased, kellele polnud kunagi varem pähe tulnud mõte oma maksud ära maksta, ei ilmutanud selleks suuremat soovi ka nüüd, ning mis veel hullem, riik ei ilmutanud ka vähimatki uut võimekust ega soovi neid selleks sundida. Ilma võimeta koguda rohkem makse kaotas plaan A oma kehtivuse.

Seega on uus plaan A niisugune: kreeklased võtavad veel 120 miljardit eurot laenu ja võlakirjade omanikud lubavad võlgu edasi pikendada, Papandreou valitsus võtab kasutusele uued kasinusmeetmed ja hakkab privatiseerima, rikkad kreeklased hakkavad maksma makse, Kreeka majandus taastub ning ajaks, mil jõuavad kätte järgmised hiiglaslikud tagasimaksed – alates 2012. aasta keskpaigast –, suudab Kreeka oma võlausaldajatele tagasi maksta ja kriis saab läbi.

Kas see kõlab usutavalt? Vaevalt küll. See stsenaarium jääb kusagile ebatõenäolise ja võimatu vahele, sest kuigi keegi ei sea kahtluse alla Papandreou kavatsusi – ta on ainus mulle teada poliitik, kes on nii järjekindlalt öelnud oma valijaskonnale asju, mida nood kuulda ei taha –, ilmutavad kreeklased selgeid märke, et neil pole tahtmist sellele programmile alluda. Protestid nende abinõude vastu algasid raevuka äärmusvasakpoolse kihutustööga, mis on tavalised kreeklased juba ammu ära tüüdanud ja mis seetõttu võis Papandreoule isegi kasuks tulla, kuid protestijate hulka kuuluvad nüüd ka nn nördinud [Indignati], keskklassi kreeklased, kellel on kasinusest juba, aitäh, villand ja kes võtavad Kreeka võla suhtes Dario Fo hoiaku: ei suuda maksta ja ei maksa. Hääletus viimaste kasinusmeetmete küsimuses leidis aset keset 48-tunnilist üldstreiki.

“Nördinud” ei ole lollid, nad teavad väga hästi kaht olulist asja. Esiteks, “väljalunastamised” [bailouts], nagu neid alati kutsutakse, ei vasta üldsegi oma nimetusele. Maksumaksjate rahastatud kapitalisüstid pankrotis pankadesse kujutasid endast tõepoolest väljalunastusi. Kreeka “väljalunastamine” tähendab aga lihtviisilisi laene. See raha tuleb tagasi maksta ja maksta tagasi väiklaste intressimääradega: 5,2% Kreekale, 5,8% Iirimaa jaoks. Need lühinägelikud ja ahned intressimäärad, mida motiveerib vajadus pakkuda poliitilist katet teistele valitsustele, teevad juba niigi kriitilise probleemi märkimisväärselt hullemaks. Kreeklased teavad, et neile laenatakse raha lihtsalt selleks, et nad teeksid madala palga ja kõrgemate maksude eest väga ränka tööd, et maksta laenud kõrge hinnaga tagasi. Niisugune korraldus on sisse seatud selle teise asja tõttu, mida “nördinud” väga hästi teavad: Kreeka on võlgu esmajoones Prantsuse ja Saksa pankadele. Just seetõttu ongi Lääne-Euroopa valitsused nii väga huvitatud Kreeka “väljalunastamisest”: see aitab nende panku krediidivõimelisena hoida. “Nördinute” silmis ei ole see aga mõjuv põhjus, et leppida aastakümnepikkuse häda ja viletsusega. Nad tahavad, et Kreeka valitsus kuulutaks end maksejõuetuks ning pangad kirjutaksid korstnasse need võlad, mida nad poleks üldse pidanudki andma.

Just see väljavaade ajab õudusvärinad peale kõikidele teistele Euroopa Liidus ning maailma majanduskorralduses üldisemaltki. Laenude “vabatahtlik” pikendamine kujutaks endast pankroti viisakat vormi, mis annaks Euroopa Keskpangale, IMF-ile ja Euroopa Liidu valitsustele aega mõtelda välja tegelik plaan, milline see ka olema saaks. Kreeka järsk pankrottiminek, mille põhjustaks laenuandjate keeldumine laenamast või Kreeka võlakirjade tagasimaksete sooritamata jätmine, kuuluks liiki, mida nimetatakse “kordarikkuvaks” – sündmuseks, mis võib areneda ettearvamatult, alates leebest kohalikust krambist kuni tervet mandrit haarava kollapsini, mille esimeseks pauguks oleks euro ning seejärel Euroopa Liidu enese kokkukukkumine. Lehman Brothersi krahh 2008. aasta septembris oli üks sääraseid “krediidisündmusi”. Nende loomusesse kuulub kaootilisus ja ennustamatus – seda enam, et 2008. aasta majanduskorra põhiparameetrid on siiani paigas. Kellele kuulub Kreeka võlg? Nagu öeldud, peamiselt Prantsuse ja Saksa pankadele. Jah, aga pangad kindlustavad väljaantud laenusid, kasutades keerulisi finantsinstrumente. Kelle juures nad neid kindlustavad? Ei tea: osa on kindlustatud Briti pankades, mis on muutunud üheks riskikandjaks, aga see risk on omakorda kindlustatud, nii et kõigile on saladuseks see, kelle kätte jääb pakk, kui ümbrispaberi viimane kiht on maha kooritud. See salapära muutiski Lehmani krahhi otsekohe süsteemseks kriisiks.

Keskpankurid ja valitsused ei muretse Lehmani-tüüpi “krediidisündmuse” tagajärgede pärast Kreeka jaoks: neile valmistab peavalu pigem “nakkuse” risk, nagu nad seda nimetavad, terve eurotsooni jaoks. Euro ei olnud kavandatud maksejõuetuse puhuks, nii et kui Kreeka end maksejõuetuks kuulutab, langeb kahtluse alla see, kas teisedki Euroopa maad, mis on olnud sunnitud paluma “abipakette” või “väljalunastusi” (mis pole tegelikult mingid väljalunastused), nagu Iirimaa ja Portugal, suudavad oma võlad tagasi maksta. Kui neist üks või teine taotleb võla pikendamist või “restruktureerimist” või “tagasimakse graafiku muutmist” – mis on kõik viisakamad sõnad maksejõuetuse jaoks –, siis oleks järjekorras järgmine riik juba Hispaania ning asi võtaks hoopis uue pöörde. Euroopa Keskpanga, Euroopa Liidu ja IMF-i “troika” võib kirjutada välja tšeki ja osta välja Kreeka, Iiri või Portugali majanduse. Aga Hispaania on maailma suuruselt kaheteistkümnes majandus ja Euroopa Keskpank ei saa lihtsalt kirjutada tšekki ja seda välja osta. Hispaania maksejõuetus hävitaks euro usaldusväärsuse ja üsna tõenäoliselt ka euro enese, vähemalt selle praegusel kujul.

Seetõttu ongi kujunenud olukord, kus valitsused ei taha Kreekale raha laenata, sest nad ei usu, et nad selle täies mahus tagasi saavad, aga nad on otsustanud seda ikkagi teha, sest neil on vaja võita aega. Euro võeti käibele sügava demokraatiadefitsiidi tingimustes, mis aga ei häirinud asja eestvedajaid Euroopa eliidi seas, sest nad olid hakanud uskuma omamoodi ajaloolist ettemääratust. Usuti, et uus valuuta viib iseenesest majanduste, institutsioonide, pangaseaduste, eelarvepoliitikate ja rahvuskultuuride järkjärgulisele lähenemisele. Eurol on küll oma pank, kuid puudub valitsus ja omad seadused, välja arvatud väidetavalt siduvad eelarvereeglid, mida liikmesvalitsused hakkasid otsekohe ja väga avalikult rikkuma, ilma et sellele oleks järgnenud sanktsioone. Süsteemil puudus oma jõustamismehhanism ning reaalsusprintsiip, välja arvatud euro väärtus rahvusvahelistel valuutaturgudel ja eurotsooni valitsuste võlakirjade reitingud.

Eurotsooni vajadus tugevama institutsionaalse struktuuri ja kriisihaldamise järele on olnud ilmselge selle loomisest saadik ning eriti pärast 2008. aasta krahhi. Valitsused moodustasid eelmisel aastal 750 miljardi euro suuruse Finantsstabiilsuse Tagamise Üksuse, mis kujutab endast põhimõtteliselt hädaabifondi, kuid eelarveliidu ja rahandusstruktuuridele vastavate poliitiliste struktuuride teke on alles kaugel. Järgmine enesestmõistetav samm oleks eurovõlakirjade loomine ehk võlapaketid, mille garanteerijaks oleks eurotsoon tervikuna. See ei näeks enam välja (ega olekski) nagu tugevamate euromajanduste laenud nõrgematele ning oleks ühtlasi samm – seda saaks vajadusel maha salata – teatava eelarveliidu poole. Mis puutub kriisihaldamisse, siis elame, näeme. Kindlasti on euroriikide maksejõuetuse peale palju mõteldud – kuidas selle tagajärgi minimeerida, kuidas täpselt “restruktureerimist” ja “ümber-ajastamist” läbi viia. Kindlasti? Aga kui mõni riik on sunnitud eurotsoonist lahkuma lihtsalt selle pärast, et ta ei suuda enam oma võlgu maksta, siis kuidas see praktiliselt toimuma hakkaks? Riik ei saa seda ette teatada. Kui Kreeka ütleks, et loobub eurost, siis iga täiskasvanud inimene sel maal jookseks, kõnniks või roomaks lähimasse panka, et kogu oma raha välja võtta – sest kui nad oma eurod panka jätaksid, muutuksid need drahmideks, mis oleksid väärt, ütleme, pool endisest. Raha massiline väljavõtmine ajaks kõik Kreeka pangad ühekorraga pankrotti. Seega peaks valitsus kuulutama välja “pangapüha”, st külmutama kõik arved, et astuda esimene samm uue valuuta poole. Aga mis juhtuks kõikide nende välislaenudega, mis on ju ikka veel denomineeritud eurodes? Need muutuksid otsekohe kaks korda kallimaks, kui neid tuleks hakata tagasi maksma devalveeritud drahmides. Seega ei jääks valitsusel võib-olla muud valikutki kui kuulutada kõik oma võlad tühiseks.

See kõlab nagu katastroofi retsept, kuid Argentiina kuulutas end 2002 maksejõuetuks, külmutas pangad, tühistas välisvõlad1ja lõikas läbi IMF-i rahastamiskanalid – ja pärast seda on ta saanud kõige kiiremini kasvavaks majanduseks kiiresti kasvavas Lõuna-Ameerikas. (Muide, “nördinud” teavad seda näidet hästi.) Aga see strateegia oleks ülimalt riskantne mitte üksnes Kreeka jaoks, vaid kogu Euroopale, ning selle üritamine eeldaks põhjalike plaanide olemasolu. Kuid niikuinii me ei teaks nendest midagi, sest niisuguseid plaane tulekski eelnevalt saladuses pidada, et turud ei hakkaks nende ärakasutamisele panustama. Kui aga niisugune planeerimistöö – põhjalik ja kõikidel tasanditel, mis peaksid maksejõuetuse korral vastu võtma paratamatu poliitilise löögi – on tegemata, siis on euro nurjumine tõenäoline. Kui tahes enesega rahulolev ja lühikese mäluga Euroopa poliitiline eliit ka oleks, on ikkagi raske uskuda, et kõik on ühtviisi rooli taga tukkuma jäänud.

Ussikese perspektiivist, millest enamik meist asju näevad, on aga valitsevaks tundeks, mida majanduskriisi uus pööre on põhjustanud, lihtsalt jahmatus. Olen kohanud seda Islandil ja Iirimaal ja Suurbritannias: arusaamatust, võõrandumis- ning äratehtusetunnet. Inimesed tunnevad, et neil on väga vähe majanduslikku või poliitilist teguvõimu, väga vähe kontrolli omaenda elu üle; buumi aegu ei öelnud neile keegi, et tegu on jätkusuutmatu mulliga, kuni oli juba liiga hilja. Kreeklased vihastavad, kui asepeaminister teatab, et “me sõime selle raha üheskoos ära”: nad ei ole niisuguse analüüsiga lihtsalt nõus. Rahamaailma inimesed on eraviisiliselt vihased valijaskondade üldise tahtmatuse peale võtta omaks süü selle olukorra eest, millesse nad sattunud. Kuid tuleb välja, et laial üldsusel oli väga vähe arusaamist majandusmehhanismidest, mis nende teadmata nende elu üle valitsesid. Nad ei hääletanud sellise süsteemi poolt ja keegi pole seda süsteemi neile selgitanud, ja igal juhul on reegliks see, et kui asjad lähevad hästi, siis ei hääleta Kassandra poolt keegi, seega ei võta keegi endale avalikkuses Kassandra rolli. Kreekas töötab avalikus teenistuses 800 000 inimest, kellest 150 000 peab oma töökohast ilma jääma. Nende töökohtade olemasolu kui selline võib väga hästi olla kolme K – korruptsiooni, kamraadluse ja klientismi – sümptom, kuid inimesele, kes niisugusel töökohal on, see nõnda ei tundu, ja mida olekski ta tegema pidanud? Lükkama isegi teise töö puududes tööpakkumise tagasi, sest suur hulk enam-vähem korralikult teenivaid avaliku sektori töötajaid on Kreekale halb? Kus on niisuguse inimese elus teguvõim, mõtteka poliitilis-majandusliku tegevuse ruum? Temast tehakse patuoinas ja ohver otsuste eest, mida langetati ta igapäevaelust mitu korrust kõrgemal – ja sama kehtib kõikide inimeste kohta, kelle nahal praegu “kasinust” ellu viiakse – mitte üksnes Kreekas. Kasinus peaks justkui olema selle tagajärg, et meil kõigil oli natuke liiga lahe elu (see on hoiak, millele viidatakse avalikult küll väga vihjamisi, kuid see on levinud ja eraviisiliselt öeldakse seda ka otse välja). Kuid tõsi on see, et enamik meist ei tunne, nagu oleks meie elu olnud liiga lahe. Kui siia liita veel tõsiasi, et meil on majanduselus nii vähe tegelikku teguvõimu, siis tundub meile, et me pole niisugust süüdistust ära teeninud. See tunne, mis on piisavalt tugev Iirimaal ja Islandil ja üha süveneb ka Suurbritannias, on Kreekas niivõrd võimas, et riik on suundumas pankrotti, mille kaugelt kõige tõenäolisemaks tulemuseks oleks aastakümnepikkune viletsus tavalistele kreeklastele.

Aga eriti just ühel maal kujutab niisugune ebaklapp poliitika, majanduse ja isikliku elu vahel endast teravat ohtu maailma majanduskorrale. See riik on Saksamaa. Majandusteadlased kõnelevad “makromajanduslikust tasakaalutusest”, tõsiasjast, et Saksamaa huvid ning näiteks Kreeka, Iiri ja Hispaania huvid ei ole omavahel kooskõlas. Saksa majandus on liiga suur ja võimas oma naabrite tervisele, kui just Euroopa rahanduspoliitikat ei parandata nii, et see aitaks väiksematel ja nõrgematel maadel sammu pidada.2Intressimäärad, mis euro esimesel aastakümnel sobisid Saksa tootjatele, tekitasid Kreekas, Iirimaal ja Hispaanias mürgiseid krediidimulle. Nende mullide tagajärgede vaibumine võtab veel ühe aastakümne, kümme ränka aastat nende maade kodanikele, kes kulutavad suure osa sellest rügades, et teenida maksuraha, millega maksta tagasi Saksa pankadele, mis neid mulle toitsid. Sakslaste säästud lähevad Saksa pankadesse, et neid laenataks välja teistele maadele, et need saaksid osta Saksa kaupu Saksa firmadelt, kes seejärel hoiustavad oma teenistuse Saksa pankades, kes laenavad seda välja… jne.

Selline süsteem ei ole just elegantne, aga võib osutuda jätkusuutlikuks senikaua, kui Saksa maksumaksjad on valmis maksma laostumiste ja väljalunastamiste eest, mida see paratamatult esile kutsub. Nende majandus on nii suur, et nad võivad need arved tahtmise korral kinni maksta. Sedamööda, kuidas euro hädad jätkuvad ning niisuguse korralduse palgejooned saavad selgemaks, tulevad aga esile märgid, et Saksa valijaskond on üha vähem valmis sellega kaasa minema. Saksa tabloidid küsivad, miks peavad sakslased tegema tööd 69. eluaastani, et finantseerida Kreeka avaliku sektori töötajate 55-aastaselt pensionileminekut. Küsimuse niisugune püstitus on küll kallutatud, aga see on sellegipoolest hea küsimus ning ka küsimus, mille vastu Angela Merkel selget poolehoidu tunneb. Rohkem kui korra on ta kõnelenud vajadusest, et Kreeka ja muude võlakirjade eraomanikud aktsepteeriksid kaotusi oma investeeringute pealt, nii et kogu koorem ei jääks üha tõrksamate maksumaksjate kaela. (Turgudele niisugune jutt ei meeldi ning neid haarab kohe paaniline hirm eurotsooni maksejõuetuse pärast).

Lõppkokkuvõttes on aga Saksa hoiakul potentsiaali eurotsoon hävitada. Kui Euroopa rahanduspoliitikat juhitakse Saksa rahvuslike huvide järgi, siis kuhjuvad hiiglaslikud struktuursed defitsiidid. Sakslased peavad sel juhul nende tasakaalutuste korrigeerimiseks kas maksma hakkama või siis leppima sellega, et eurot ei juhita esmajoones Saksamaa rahvuslike huvide järgi. Kui nad ei taha kumbagi, ei saa ka euro püsima jääda. Raske on öelda, mida arvab kõigest sellest Merkel. Ta on kõike muud kui karikatuurne pillaja, kes vääritutele vaestele rõõmuga raha loobib. Alati, kui mainitakse väljaaitamise teemat, mängib Merkel maha üksikasjaliku tõrksuspantomiimi, enne kui rahakotirauad avab. On raske öelda, kas ta on tõepoolest ja tõsimeeli nii tõrges või puhub ta oma tahtmatuse suuremaks koduse auditooriumi jaoks, kellele idee laiskade lõunaeurooplaste väljalunastamisest on sügavalt vastumeelne. Asi on aga selles, et sakslased peavad seda sellegipoolest jätkama, kui tahta, et euro oma praegusel kujul jätkuks. Saksamaa peab seadma oma laiema Euroopa huvi samale kõrgusele omaenda rahvuslike huvidega või euro on kaputt. Kui mõelda laiemast ajaloolisest perspektiivist, siis on see vast huvitav pööre. 20. sajandil oli Euroopa stabiilsuse suurimaks ohuks Saksamaa tunne, et tema saatus on eriline. 21. sajandil on Euroopa stabiilsuse suurimaks ohuks Saksamaa tõrksus tunnistada oma erilist saatust. Kui Saksa maksumaksja suudaks, olgu kui tahes vastumeelselt, aktsepteerida oma kohust panna koormale õlg alla, siis vingerdaks euro olukorrast välja. Aga kenasti ja ladusalt see küll ei läheks.

John Lanchester. Once Greece goes… London Review of Books, 14.07.2011

http://www.lrb.co.uk/v33/n14/john-lanchester/once-greece-goes

1 Argentiina maksis välisvõlausaldajatele tagasi 30–35 senti dollarilt. Tlk.

2 Seda mõtet olen esmakordselt kohanud Philip Stevensi sulest 9. juuni Financial Timesis.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon