Ilming, häppening… või ikkagi kirjandus?

Berk Vaher

Berk Vaher
Ilming, häppening… või ikkagi kirjandus?
Ervin Õunapuu, “Eesti gootika. Lauavestlused”

Nõnda kui lõviosa Õunapuu varasematestki teostest, on ka õõvastava usukuulutaja Martin Maria Kulli mõtteavaldusi koondav “Eesti gootika. Lauavestlused” pälvinud vastaka retseptsiooni, mille käigus nii kiitjad, noomijad kui hämmeldunud on ometigi ühel meelel, et teose põhijooneks on Õunapuu võitlev ateism – ehk isegi enam ja ilmsemalt kui eales varem. Ehkki mulle on seni enam huvi pakkunud ta loomingu teised jooned, ei plaani ma toda ühisveendumust seekordses käsitluses kummutada. Küllap on iga senine arvustaja heitnud pilgu ka autori Vigilia-blogisse (http://eestigootika.blogspot.com) ning pannud tähele, kuidas ta on peavoolumeediast taandudes läinud “religionääre” nuhtlevais sõnumeis ühtaegu nii (veel) kujundlikumaks kui (veel) otsekohesemaks; ka mõndagi uudisteoses on välja kasvanud nondest veebikannetest. Jah, ta ajab seda asja – endiselt ja veel ägedamalt.

Lõppude lõpuks on Õunapuu suhtumine institutsionaalsesse religiooni ja eriti selle fanaatilistesse vormidesse mulle oma põhiolemuselt sümpaatne ning ma ei taju ka, et ta kõnealusele nähtusele siinpraeguses aegruumis liialdustega ülekohut teeks. Pigem vastupidi – igapäevases meedias kohtab kummastavamaidki tõsilugusid, mille keskmes on kõiksugu palveisadest neiukabistajad ja poistepilastajad, pühapasunaist loomapiinajad ja riigiriisujad, eksootilised “imearstid” ja lausa maniakid. Alles see oli, kui üks jeesuhullust seebisarjastatist raius Ameerikas oma ema samuraimõõgaga tükkideks ning taevasi hääli kuulev hulgus nüsis Tenerife kaubanduskeskuses suvalisel vastutulijal pea otsast. Kui midagi kõige selle peale Õunapuule ette heita, siis – liigset leebust ainese suhtes!

Ent samas ei peagi nonde kaasuste fiktsionaalne ülemängimine talle olema eesmärgiks omaette (kuna väidetavalt ühes maailma usuleigemas riigis Eestis pole “religionääridega” seoses veel midagi eriti jõledat juhtunud?). Ta võib enese eest küllaldaselt kõnelevaile kurioosumeile rahumeeli vaid osutada, neid konstateerida – või mitte sedagi, sest need on niigi levinud ja nähtaval (nõnda on Õunapuu oma blogis keskendunud pigem obskuursematele usuveidrustele). Ta ei pea enam ilukirjanduslikke õudusi fabritseerima, et oma meelsust levitada. Ja ometi, ta teeb seda, ta teeb seda jälle.

Või mida ta õigupoolest teeb? Kuidas seda kirjanduslikult hinnata ja millele seejuures tähelepanu osutada? Tegelikult pole Õunapuu suhtumine religiooni ju üldsegi kirjanduslik kriteerium ja ei peaks sellisena ülepea sekkuma ka kirjanduskriitilise hinnangu andmisse; ometi on seda südamesse võetud, trükisõnas ehk vähem ja kuluaarides rohkem, kuid ikkagi niivõrd, et Õunapuu on “kuulus kummaline”, kelle erilaadsust parnassimehitajad tunnustavad, kuid kes naljalt riiklike preemiate esindusnimestikesse ei jõua. Ja probleemiks pole ta isevärki kujundikeel, narratiivi elliptilisus ega muud tekstuaalsed omapärad; ikka on hindajate seas keegi, kes pärast kuskil pihib, et see ei ole ikka õige asi, mul on mitu tuttavat kirikuõpetajat, kes on väga toredad inimesed, meie ja üleüldse tänase Õhtumaa kultuuri kristlikku aluspõhja ei saa ikkagi eitada, kiri algab kirikust jne jne – millel kõigel pole ju Õunapuu kirjutatu tekstuaalsete kvaliteetidega suurt midagi pistmist. Niisiis jah, kui võitlev ateism ka on “Lauavestluste” keskne aspekt – möönan, nõustun, aga mida mul kirjandusarvustuse žanris sel teemal veel rääkida on? Mil moel aitab see meil aduda Ervin Õunapuu kui kirjaniku võttestikku?

Taoline kimbatus on tabanud teisigi. Mõned arvustajad on juhtinud tähelepanu “Lauavestluste” kujundusele ning iseäranis dokumentaalsusele püüdlevate fotode osakaalule selles – ning neist johtuvale vajadusele mõtestada teost hoopiski millegi muu kui kirjanduslikuna (aga nad ise ei lähe seda teed!). Märtsikuu Loomingus mullust proosat kokku võttev Holger Kaints arvab, et see “näib olevat üle kirjanduse piiride ulatuv nähtus”, osa häppeningist, ja toriseb siis ikkagi lühidalt Õunapuu võitleva ateismi üle; Arno Oja väidab Sirbi “Kirjandusgallupis 2010” (17.12.2010) ligilähedaselt, et teos “ongi, seda tänu heale trükikvaliteedile, kujundusele ja valitud piltidele, rohkem suurejooneline ilming kui “päris” kirjandus”. Ent egas “päris” kirjandus välista head trükikvaliteeti ja kujundust, isegi mitte fotosid; mis seda teost kirjanduse suhtes siis nõnda mittepäristab? Miks ilming, häppening, mitte kirjandus? Ja miks selle analüüs peaks nii enesestmõistetavalt jääma väljapoole kirjanduskriitikute mõttehaaret, kui ometigi on tegu raamatukaante vahele kätketud tekstiga, mille keskne karakter on ilmne väljamõeldis?

Või on siis ikka? Et Püha Maarjamaa/Terra Mariana kultuuri- ja usuasjade administraator isa Martin Maria Kull on müstifikatsioon, selles ei näi kahtlevat ükski kriitik. Fotod paistavad seda otsusekindlust paradoksaalselt pigem võimendavat. Ent – mis siis? Mis siis, et fotodel mängib Kulli (kavatsemata kalambuur) keegi teine? Keegi arvustajatest ei kipu reflekteerima selle üle, milleks selline müstifikatsioon; milleks dokumentaalsusetaotlus, mis ei saavuta veenvust reaalsusena, vaid on kohe mänguna läbi nähtud; kas see tähendab, et Õunapuu kavatsused nurjusid, või kummati just seda äratundmist ta taotleski?

Aga ei tunta ju lõpuni ära. Vähemasti Tallinna kriitikud ei paista suutvat fotodel Kullina esinejat tuvastada, kuigi neil on tõesti keegi, kes on seni tegutsenud teise nime all, teistes ülesannetes ja viimasel ajal rohkem Tartu kandis. Kuna mulle ei meeldi müstifikatsioone lõhkuda, siis ei ütle minagi seepeale enam, kui et tolle pildi-Kulli igapäevasem nimi on ka Õunapuu raamatus kirjas ja tõepoolest, sarnasus Eesti Ajalookirjastuse püsiautori Martin S. Kulli nimega pole juhuslik. Ega ka mitte raamatu paigutine sarnasus Vladimir Wiedemanni ja Dmitri Petrjakovi okultistlike imelugudega astraalsest Eestist. Ent – mis siis?

Üksvahe olid ju päris popid taolised kvaasi-tõsielusarjad, kus näiteks “õnneliku õnnetuse” episoodi mängisid läbi näitlejad (aga mitte staarid, vaid professionaalsed tavakodanikena mõjujad) ning viimaks näidati tunduvalt ebafotogeenilisemat (ergo, teleekraanil märksa ebaveenvamat) “pärisinimest”, kelle üürikeseks ülesandeks jäigi kinnitada: “mina olen see ja kõik oligi nii” – sest meediaajastu edasijõudnud olid siis juba ise ka aru saanud, et ekraaninägu ei ole päris-“päris”, tavalised inimesed ei ole sellised; samas polnud veel üle saadud tollele ekraaninäole enamal määral kaasa elamisest kui tavakodanikule, tavakodanik läbimänguks (veel) ei kõlvanud. Too faas tuli alles siis, kui “pärisinimesed” õppisid end reality show’des telenäitlejate kombel ülal pidama.

Martin Maria Kull kui tegelaskuju pole mingilgi moel tavaline, isegi (siinmail tegutsevate) religionääride seas; ta on äärmuslik juhtum – ja näeb fotodel ehk liigagi sedamoodi välja. Küllap mõjuks ta nüüd juba “pärisemalt”, kui oleks fotodel vähem fotogeeniline? Natukegi “tavalisem” – nagu näiteks Marika Katarina ja Ioan Arendia Elita von Wolsky, Conventus Terra Mariana nimelise liikumise ja veebiajakirja taga olev paar, kes oleks tükkis oma tegemistega ja kaastöölistega kui Õunapuu raamatuist välja karanud, ent on ometigi “päriselt olemas” (kuigi jah, juba neid nimesid kirjutades tajun, kui raske seda võib olla uskuda – ent vaadake ise,www.terramariana.ee). Kuid Õunapuu pole Kulli rolli valinud ilmetumat kuju, pole ka kirjutanud dokumentaaluurimust von Wolskytest või nende portaalis figureerivast Einar Laignast, kelle seisukohad on ehk Martin Maria Kulli omadele kõige lähedasemad. Ta on küll modelleerinud taolise dokumentaaluurimuse, kuid kummatigi mängulises topeltkoodis, asetades peaossa kellegi, kes mõjub fiktsionaalsena nii oma liialdatud hoiakutelt kui isegi oma väljanägemiselt fotodel (ehkki sellise väljanägemisega inimene on ju päriselt olemas ja ma ei imestaks, kui suur osa neist seisukohtadest oleks Õunapuul ikkagi päriselt kuuldud-loetud, kuigi mitte ilmtingimata ühest suust ja sulest). Ning raamatu lõpus ei ole peatükki osutuse ja pildiga: näete, tegelik Kull on hoopis siin ja see. (Või kas siis ikka ei ole?)

Milleks selline mäng? Vältimaks väärteomenetlusi “pahatahtlike”, “kontekstist rebitud” tsitaatidega mainekahjustuse eest? Ehk lausa halastusest jutukate ja suurustlevate, kuid siiski üsna kahjutute usuadministraatorite suhtes? Või ikkagi – puhtkirjanduslikust ambitsioonist?

Mille muu kui kirjandusliku ambitsiooniga annab siis seletada Martin Maria Kulli tegelaskuju allutamist Õunapuu hüperboolilembusele – mis ei lähe seegi kord vastuollu ta elliptilisusega? Õunapuule on ikka meeldinud manada mõne põgusa fraasiga või vihjega esile kuvand millestki vaevukujutletavalt suurest või kummastavast. Nüüd on ühel tasandil selliseks sünekdohhiliseks fraasiks kogu teos – koos rohkete piltidega napid 80 lehekülge – ning järgmisel peaaegu kõik selle peatükid või episoodid üksiti, vaid lehekülje-paari pikkused narratiivselt “välja arendamata” tähendamissõnad, mis ometi esindavad midagi määratult suuremat: “kogu püha isa arhiivi avaldamine trükisõnas tähendaks, et käesoleva raamatu paksuseks kujuneks vähemalt seitse meetrit. Köite kaaned peaksid aga olema kolmetollistest laudadest või valtsrauast” (lk 2).

Ent juba tollest avamärkusest hakkab arvumaagia kaudu silma veel üks ambitsioon, mida edasine tekst kaldub tõendama: rahvapärimuslikkuse kehtestamise tahe. “Lauavestlused” pakuks omajagu lõbu folkloristidele, kes õppinud tekstikatkeid rahvaluulearhiivi tarvis klassifitseerima. “Alguses on mõte” vestab ju loomisest (ümber)nimetamise kaudu, “Meie Isa aare” on aardemuistend jne. Eriti markantne vastakate pärimuslike tõlgenduste esilemängimine on “Maarjamaa pühad naised”, mille (anti)kangelasteks on Saaremaa kelmid või pühakud Püha Reet (Vaga Reedu) ja Õnnis Anneke; salapäraste viidetega täiendatult on sama teksti(kogumi) juba 2009. aasta 10. aprillil blogosfääri söötnud keegi Jebens kommentaarina Le Divin M’i blogikandele “Head muna!” (http://ledivinm.blogspot.com/2009/04/head-muna.html). Seal nimetatakse tekstide allikana teost “Eesti pühakud ja imetegijad” (Mazzano Romano, 2009) – mine tea, ehk oli Õunapuul algselt just selline teos plaanis? Ja “Maarjamaa pühade naiste” põhjal võib arvata, et sellest saanuks vahva paariline Enn Vetemaa Eiseni-remiksile “Eesti näkiliste välimääraja”; ning ehk oleks sakslanna Kat Menschik siis seda omakorda täiendavalt remiksinud ja illustreerinud nagu Vetemaa-näkimäärajat?

Ent ma kaldun kõrvale. Igatahes aitab “Maarjamaa pühad naised” väljendada toda arvustaja kimbatust kogu teose kirjanduslikkuse või mittekirjanduslikkuse üle – siin on ju oivaline novelli- või romaanialge, aga autor on jätnud selle “pelgaks” fragmendiks või fragmendikoguks, jätnud lugeja igatsema ja ehk ka ette kujutama midagi märksa enamat. Andes samas mõista, nagu oleks see “enam” Martin Maria Kulli arhiivi kujul kummati olemas (ning andes enamat tahtjaile lootust selle kiuste, et nood raamatusse saanud “arhiivikillud” pole kõik kaugeltki samavõrra mõjusad ja meeldejäävad). Ent niiviisi teeb Õunapuu veel ühel viisil seda, mida ma oma varasemates käsitlustes olen arvanud teda ta teostes tegevat: kinnitab aina, et keegi on veel, on enam asju siin ilmas, kui mõista ja kujutleda oskame (ja seal on ka palju, mida pole mõtet “enamana” kätte tahtagi, see ei pruugi olla tervislik ega huvitavgi), samas ei kipu ta neid asju ära seletama ja läbi kirjutama, sõna kaudu omastama ja usurpeerima nagu ta põlatud usumehed.

Küll võib ta näidata, kuidas mõnd usulist hoiakut lahti kirjutades võib jõuda absurdini (näiteks “Seadus püha maapinna puutumatusest”) – õigupoolest on kivirähkiliku groteski võtmes äärmuslaste naeruvääristamist selles teoses üpris palju, kuid käesolev raamat ei ole siiski ainult ega ennekõike orienteeritud pilale, nagu võib öelda näiteks raamatukese “Sinu Teejuht Ristiusku” kohta. Aga “Õunapuu ise on öelnud, et Sinu Teejuht Ristiusku on antikristlik plakat, mitte kirjandus”, leian ma arvustusest, mille tollele kirjutasin.[1]Ega ma tolle autorihinnanguga õieti nõustunud, ent “Lauavestlusi” peaksin siiski veel vähem plakatiks (ja võimalik, et veel enam kirjanduseks, kuigi – kus on margapuu?).

Ehk seetõttu, et “Lauavestlustest” ei puudu teatud ambivalentsus; ju see oli ka juba “Teejuhis” ja on olnud mujalgi, aga “Lauavestluses” tuleb see mõne motiivi kaudu eriti markantselt esile. Nõnda on “Lauavestlustes” üheks suureks alateemaks söömine. Mitte osasaamisena Jeesuse ihust nagu kristlikus sakramendis, vaid tunnistusena sellest, et tuliseimad usukuulutajadki on kehalised olendid oma füsioloogiliste vajaduste, naudingute ja ohtudega. Enamasti on toit “Lauavestlustes” just maiste naudingute kandja – olgu see siis nõgesesupp, peetruskala, mustasõstrasuitsune hobuselihafilee seitsme pipra kuues või viimane Eestimaal elanud päkapikk. Suu, mis sõnus ilmikuelu põlgab, sööb ometi ilmikutoitu, küll seda palvega õnnistades ja Jumala anniks kuulutades; nii nagu Õunapuu sulg, mis sõnus vaimulikke põlgab, saab ometi toitu nende pöörastest uskumustest. “Neid või muid samas vaimus vastuseid kuuldes on mõistlik taanduda ja kaduda. Tuulekiirul” (lk 35) – nii ta vannutab, aga teeb ise üha ja aina oma sõnade vastaselt, jälitades vastalist ja pärides lisa.

Või kuhu, kelle eest on tal taanduda ja kaduda? Ambivalentsus enda kõnetatud võõra suhtes tuleb esile ka nõnda, et hägustub piir Mina ja Teise, kirjutaja ja kirjutatava vahel. Seda eriti tekstis “Surma puudutus”, mis pärineb väidetavalt Kulli päevikust, kohtumiselt surijaga. Tsiteerin seda siin pikemalt, sest “eesti gootika” on ses tekstis eriti selgelt esil, avaldub Õunapuu multisensoorne “sõnadega maalimise” meisterlikkus:

“Haigetoas oli hingemattev hais, vaatamata sellele, et aken oli pärani lahti. Äikesepilved koondusid lahesopi kohale. Hämardus, kuigi kell näitas alles tund pärast keskpäeva.

Kirjanik oleks kindlasti näinud, kuidas pimedate varjudega pikitud kambris vihiseb pöörlev surm, viskleb seinast seina ja laskub viimaks jalutsisse, et seal tukkuda seni, kuni omandab hinge, mis tasapisi kehast välja venib nagu mesi nahksest kotist jne.

Minul pole aega poeetiliseks sõnakunstiks ega luuleks, mind huvitab hoopis muu” (lk 45).

Tahaksin kunagi tagasi pöörduda Õunapuu kujundiloome juurde – selle juurde, kuidas ta toob neisse mingi mõistatusliku verbi või omadussõna, mis jääb just oma meelelisuses kummitama (“mesi nahksest kotist”; teisal ka: “See nimi heliseb nagu kuld, mis on tulega soolatud” – lk 5, minu esiletõstud). Taolised kujundid on kui piitsaplaks, neil võib tõesti kirjandusest veel rohkem ühist olla sellega, kui napilt ja tabavalt Õunapuu lavasid kujundab. Mõni kõnekas objekt või väljavälgatav detail lavapimeduses annab võtme kogu lavastusele.[2] – Aga hetkel paelub mind veelgi enam see, kuidas raamatu ehk poeetilisimas (“kirjanduslikemas”) ja väga õunapuuliku stiiliga episoodis lausub “mina”: kirjanik olekskindlasti näinud, aga minul pole selleks aega. Kes siis on see, kes nägi ja kirja pani; kes seda ometi eitab ja muud oluliseks nimetab; ja kui eitab, miks ometi kirja pani, miks veetis aega sellele, “mitteolulisele”? Tagatipuks lahkneb loo lõpp raamatu tavapraktikast, kus kommentaarid Kulli tekstile on esitatud kursiivis ja tühikrea järel. Kohe Kulli teksti otsa ja kursiivita tuleb: “Edasi on administraator lisanud vaevumärgatavas kirjas järgmise täienduse: “Samal hetkel haaras mind keegi vasakust randmest ja küsis: “Tahad kaasa tulla?” Mõtlesin sekundikese, siis vastasin: “Ei. Mitte täna.” Kogusin julgust ja lisasin: “Ära mine ahneks, aitab sulle tänaseks küll”” (lk 46).

Surma – kas või kujutletava, kirjutatud ja kirjandusliku Surma palge ees on teksti Mina ja Teise vahe tühistunud, aimub, et Martin Maria Kull on ikkagi kirjutaja sisemine Mefisto; nii võinuks fotodel olla ka Ervin Õunapuu või tema negatiivkujutis. Ent – mitte ainult, jällegi mitte ainult, seal võinuks olla ka peegel või link kommentaariumisse. “Martin Kulli esimene emamaaline kihutuskõne”, mis nii oma pikkuselt kui toonilt langeb näiliselt teose tervikust välja (ja on äratuntav lavastusest “Adolf”, millele Õunapuu teise vaatuse kirjutas), kuulutab ometi: Kull, see pole vaid usufriikide koondkuju ega minu enda varjukuju, see on ka teie peegelkuju; Kull, see olete teie, eestlased ise, oleme meie ise – kuri kääbus meis kõigis. See kuri kääbus hukutab iseend ja vahel (nagu selle raamatu lõpuks) õnneks ilma meid kaasa kiskumata (olgu ta siis kas või väliste jõudude poolt ära viidud, olgu nendeks välisteks jõududeks siis kas või lugejad, kes temast enam lugeda ei taha, või kirjutaja enda sisemised “lugejad”, kes tema arvates rohkem ei jaksa…) Aga ta koht ei jää kauaks täitmata.

Ning on endiselt neid, kes on olemas reaalselt, siin ja praegu, väljaspool meid, kes selle koha täitmise eest hoolt kannavad. See ei anna Ervin Õunapuule rahu ja võib-olla tundub hõlpsalt kirjanduseks (eest ära) liigitatav tõesti ebapiisav selle rahutuse jagamiseks. Ent võib-olla see ongi vastne või ürgne kirjandus, millest piisab; võib-olla see ongi päris.


[1]B. Vaher, Eesti ristnokaliste välimääraja. Postimees, 07.11.2003.

[2] Tahaksin siia lisada ühe kirjakoha Clifford Simaki “Härjapõlvlaste kaitsealast”, kus peategelane Maxwell kunstnik Albert Lamberti maalide reprosid vaatab; see iseloomustab hästi midagi, mis mind ka Õunapuu tekstide juures on võlunud: “Ja niiviisi kõheldes sai ta teadlikuks millestki kummalisest, mis ilmselt oligi sel leheküljel ta pilku paelunud – see oli üks üllatav asjaolu, millest ta ei olnud küll endale mõistuslikult aru andnud, kuid mis sellegipoolest oli kusagil alateadvuses end meelde tuletanud. – Ta võttis käed ära ning istus ja vaatas seda tahvlit, pööras siis aeglaselt lehte ja kolmandal tahvlil oli see kummalisus juba silmanähtav – mingi sissemaalitud hubin, maalitehnikaga edasi antud mulje värelemisest, otsekui oleks seal midagi vilkunud, olnud ühel hetkel nähtav ja juba järgmisel tuhmunud.” C. Simak, Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala. Tlk K. Kaer. Tallinn, 1989, lk 233.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon