Limaseenest risoomini: sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse I

Roger Griffin

Roger Griffin
Limaseenest risoomini: sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse I
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

“Grupuskulaarsuse” määratlemine

 

Poliitiline kultuur ja ühiskondlik kliima, milles revolutsiooniline parempoolsus on pidanud oma võitlust status quo vastu ja uue korra eest, muutusid radikaalselt pärast Hitleri ja Mussolini surma. Selle ideoloogia, stiil, organisatsioonid ja taktika pidid põhjalikult ümber kohastuma. Muutused on olnud nii sügavad, et heuristiliselt tasuks postuleerida uue poliitilise sugukonna, “grupuskulaarse parempoolsuse” teke, mille struktuur ja dünaamika erinevad märgatavalt sõdadevahelist ajastut iseloomustanud relvastatud massiparteidest ja totalitaarsetest režiimidest. Praegu saaks anda sellele mõistele mõnevõrra diskursiivse määratluse ning sellele käesolev essee keskendubki. Seda määratlust tuleks võtta nietzscheliku aforismi vaimus – mitte uurimistöö lõppjäreldusena, vaid üksnes lähtepunktina tulevase uurimistöö tarvis. Niisiis vajab see edasist täpsustamist ja nüansseerimist peaaegu kohe, kui arvutiklaviatuurilt avalikkuse ette astub ning leiab järelekontrollimist konkreetsete empiiriliste näidete peal. Grupuskulid on tänapäeva äärmusparempoolse poliitika kontekstis loomult väikesed poliitilised (sageli metapoliitilised, kuid peaaegu mitte kunagi otseselt parteipoliitilised) üksused, mis on moodustatud taotlemaks palingeneetilisi (s.o revolutsioonilisi) ideoloogilisi, organisatsioonilisi ja aktivistlikke eesmärke ning mille lõppsihiks on ületada olemasoleva liberaaldemokraatliku süsteemi dekadents. Olles küll kindlakujulised ja autonoomsed, on grupuskulitel tühine hulk aktiivseid liikmeid ning nende avalik nähtavus ja toetus on minimaalsed, kui sedagi. Kuid see kergus, millega neid annab seostada (olgugi mõnikord üksnes poliitiliste ekstremistide eneste silmis) teiste grupikestega, mis on ideoloogiliselt piisavalt sarnased ning täiendavad taktikaliselt üksteise tegutsemist uut tüüpi ühiskonna rajamise katsetes, suurendab nende mõju ja tähenduslikkust.[1] Seetõttu on grupuskulil nagu kahenäolisel Janusel omadus ühendada organisatsiooniline autonoomsus võimega luua mitteformaalseid sidemeid teiste samasuguste moodustistega ja nende mõju võimendada.[2] Kui vaadelda nende kogumõju ühiskonnale ja poliitikale, siis paistavad nad moodustavat mittehierarhilise, ilma juhi ja keskuseta (või mitmekeskuselise) liikumise, millel on voolavad piirid ja pidevalt muutuvad osised. Säärane “grupuskulaarne parempoolsus” sarnaneb rohkem poliitilise ja ideoloogilise kontrakultuuriga kui hariliku parteipoliitilise liikumisega ning suhtelise poliitilise stabiilsuse perioodil on ta suurepäraselt kohastunud revolutsioonilise ekstremismi säilitamiseks, paistku too pragmaatiliselt võttes kui tahes utoopiline.

Nagu mis tahes definitsioon, on ka see kirjeldus niihästi välja- kui sissearvav. On selge, et seda terminit ei anna kasutada mis tahes poliitilise organisatsiooni kohta, millel on üksnes mõni tuhat liiget ja minimaalne või olematu avalik tuntus ja toetus. Kuni squadrismopuhkemiseni olid Itaalia Fasci di Combattimento peaaegu nähtamatud.[3] Kuid dokumentide põhjal on võimalik näidata, et Mussolini tahtis algusest peale, et nendest saaksid üleriigilised eliitväed, millel oleks massiline järgijaskond, ning tegi selle nimel kõik, isegi sinnamaani välja, et muutis oma “antipartei” 1921. aastal poliitiliseks erakonnaks. Põnevat uurimisainet võiks pakkuda küsimus, kas mitte Anton Drexleri Deutsche Arbeiterpartei (DAP) polnud enne, kui Hitleri väljailmumine tegi sellest natsismi militaarse massipartei, pigem üks osake Weimari grupuskulaarsest völkisch-parempoolsusest kui poliitiline partei. Ka ei käi “grupuskul”, nii nagu seda siin määratletakse, “fraktsioonide” kohta, mis tegutsevad laiema poliitilise liikumise sees, nagu näiteks natsionalistid, sündikalistid ja futuristid, kes heitlesid selle nimel, et kehtestada oma mõju varajases Itaalia fašismis, või “sotsialistlik” fraktsioon, mis moodustus Ernst Röhmi SA-s Gregor Strasseri ümber, enne kui Pikkade nugade öö selle välja juuris, – sest fraktsioonidel puudub grupuskulile iseloomulik autonoomia.[4] Samuti ei maksa seda segamini ajada suurema kapillaarse organisatsiooni allüksustega, nagu squadrismo üksikud eskadronid, või kui otsida näidet väljastpoolt parem-äärmuslust, siis natsiokupatsiooni-aegse Euroopa vastupanuliikumise rakukesed või algne Irish Republican Army (IRA). Kuigi need moodustised võivad säilitada märkimisväärse iseseisvuse, on nad juba oma määratluse poolest formaalsete sidemete kaudu lõimitud suuremasse organisatsioonilisse struktuuri ning mingisugusesse käsundushierarhiasse. Isegi Real IRA (RIRA) poolautonoomsed rakukesed paistavad alluvat mingisugusele kesksele juhtimisele.

Grupuskuliteks ei kvalifitseeru ka mitteparteilised üleriigilised liikumised, mille kohalikud harud toimivad survegruppidena mingi konkreetse ürituse nimel, nagu kasakate liikumine või Liikumine Armee Toetuseks[5] Venemaal. Sama kehtib ka ühe Venemaa kõige vanema perestroika-järgse ultranatsionalistliku liikumise Pamjat kohta, sest selle kohalikud harud tegutsevad teadlikult suurema liikumise osistena ning taotlevad massilist toetust. Mõttekoda nagu GRECE (Groupement de recherche et d’études de la civilisation européenne) jääb samuti välja, sest on isikute ja projektide kaudu liiga tihedalt seotud muude Prantsuse uusparempoolsuse osistega, et teda autonoomsena käsitleda, pealegi on ta avalik silmapaistvus piisavalt suur, nii et teda peaks võtma pigem lahutamatu osana Prantsuse poliitilisest ja intellektuaalsest peavoolukultuurist.[6]

Mõiste saab võib-olla selgemaks, kui tuua kaks näidet, mis meie definitsiooni alla mahuvad. Christian Identity (CI) liikumine USA-s, valgete ülimuse eest seisjate segu kristlike fundamentalistidega, mis käitub fašismi hübriidvariandina,[7] koosneb umbes 102 grupist, mis tegutsevad 35 osariigis, keskmiselt 500 liiget ühes “kirikus”. CI-l pole keskvõimu või “sinodit”, aga neid gruppe seob nii omavahel kui ka teiste paremäärmusluse ilmingutega lõtvade sidemete võrgustik, mis annab talle “grupuskulaarsuse”. Või näide lähemalt: kui Skrewdriveri laulja Ian Stuart rajas 1988. aastal White Noise’i kontsertide korraldamiseks grupikese Blood and Honour, siis ei olnud see “uus fašistlik partei, vaid ilma liikmeteta organisatsioon”.[8] Sest ajast peale on White Noise’i subkultuur muutunud rahvusvaheliseks liikumiseks, mis on üle võtnud mitmesuguseid parempoolseid mõjutusi, ning eesmärgiga kütta üles rituaalset vihkamist rassilise ja ideoloogilise vaenlase vastu kasutab elemente skinheedide Oi!-, punk-, heavy metal- ja black metal-muusikast vaimus, mis nende žanride algset poliitilist tendentsi tugevasti moonutab. Mitmesuguste autonoomsete, kuid omavahel haakuvate organisatoorsete, esitamis-, tootmis- ja levialaste sõlmpunktide ümber koondununa arenes Blood and Honour kiiresti rahvusvaheliseks, ilma kindla keskuseta poliitilis-kultuuriliseks nähtuseks, millel on pigem grupuskulaarne kui hierarhiline struktuur. Sellisena mängib see olulist, kuigi suurel määral märkamatut rolli rahvusvahelises parempoolsuses tervikuna, eriti USA-s, Ühendkuningriigis, Skandinaavias ja Venemaal, tõmmates ligi ideoloogilisele “harimisele” vastuvõtlikke rassiste ning arendades sidemeid ja kontakte teist laadi parempoolsete grupuskulitega, aga ka “peavoolu” parteidega, nagu National Front ja British National Party. (Traditsioonilise parteipõhise fašismi grupuskuleerumise seisukohalt on ehk märgiline seegi, et 1970. aastatel kandis nime White Noise ka rassistliku punkmuusika võrgustik, mida kontrollis otseselt National Front.)

 

Abimõisted

 

Loodetavasti teeb kolme abimõiste mängutoomine siinse definitsiooniraamistuse pigem selgemaks ja mitte segasemaks. Esiteks: “ebatsiviilne” ühiskond. Tsiviil- ehk kodanikuühiskonna mõiste on politoloogias juurdunud märkimaks ühiskonnasfääri, mis külgneb formaalse parteipoliitika ruumiga ja omab suurt tähtsust humanistlike väärtuste kultiveerimisel ning liberaalsete ühiskondade demokraatliku eetose institutsioneerimisel ja sisemisel omaksvõtul. Viimasel ajal on mõned uurijad veenvalt põhjendanud vajadust võtta kasutusele mõiste “ebatsiviilne ühiskond”, et tähistada seda tsiviilühiskonna osa, ilma milleta ei saaks organiseeruda parlamendivälise protesti, antiliberaalsete ideoloogiate ja süsteemivastase poliitika voolud. Kaks olulist artiklit on väitnud, et see, mis mängib mõnedes tänapäeva demokraatiates kõige tähtsamat rolli äärmusparempoolse ideoloogia inkubaatori ja reservuaarina, on pigem “ebatsiviilne ühiskond” kui parteipoliitika.[9] Mõiste on juba tõestanud oma heuristilist väärtust, kui on püütud hinnata rolli, mida Hitleri dramaatilises võimuletulekus mängis Saksa tsiviilühiskonna rahulolematus Weimari vabariigiga.[10] “Ebatsiviilse ühiskonna” mõistel on ka suur potentsiaal süvendada meie ajaloolist arusaamist organiseeritud populistliku poliitilise parempoolsuse esiletõusust 20. sajandi alguse Euroopa maades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal ja Rumeenias, kui käsitletakse näiteks völkisch-liikumise tähtsust natsismi kujunemises.[11]

Teine täpsustav mõiste tuleneb püüdest selgitada seda sügavat mitmetähenduslikkust, mida kätkeb endas sõna “liikumine”. See termin võib tähistada suhteliselt hästi piiritletud, homogeenseid ja hierarhilisi ideoloogilisi jõude, millel on ühine hulk selgelt sõnastatud eesmärke ning need võivad leida väljenduse isegi ühistes manifestides, nagu näiteks tšartistide, sufražettide ja kodanikuõiguste liikumise puhul. Lihtsuse mõttes võiks seda tüüpi liikumisi nimetada “monokraatlikeks”, sest neil on üks peamine võimutelg või -selgroog. Samas võib “liikumine” tähistada ka ebamäärast, heterogeenset, lõdvalt koordineeritud ja seega “polükraatlikku” ideede ja väärtuste voolu.[12] Seesugust liikumist – mille näiteks on enamik kultuuri, ideede ja kunsti ajaloost tuntud isme (renessanss, dekadentism, modernism jne), aga ka sellised laiaulatuslikud, äärmiselt hajusad ühiskondlikud kampaaniad nagu feminism, New Age, loomaõiguslus ja antiglobalism – iseloomustab minimaalne keskne koordineeritus ja formuleeritud ühiseesmärkide vähesus ning nad kalduvad sigitama arvukalt fraktsioone, kõrvalvoole, konflikte ja “dialekte”. Asja ajab veelgi keerulisemaks see, et geneeriliste mõistetega kirjeldatavad liikumised kalduvad viitama heterogeensetele ideoloogilistele ja kunstilistele “polükraatlikele” liikumistele (futurism, fašism) isegi siis, kui koosnevad üksikutest “monokraatlikest” liikumistest (Marinetti futurism, British Union of Fascists). NSDAP oli näiteks ühtaegu monokraatlik liikumine, mis tegutses niihästi “Los-von-Weimar” liikumise kui ka Saksa völkisch-liikumiste raames, mis ise olid polükraatlikud, ning – nagu mõned väidaksid – oli omakorda osa Euroopa fašismist, veel ühest polü-kraatlikust liikumisest.

Kolmas ja küllap kõige tähtsam abimõiste, mis võiks “grupuskulaarse parempoolsuse” raskesti tabatavale loomusele valgust heita, on “risoom”. Selle tõid poststrukturalistliku radikalismi vaimus kasutusele Gilles Deleuze ja Felix Guattari, et süvendada arusaamist sotsiaalsetest nähtustest, millele võib – vähemalt metafoorselt – omistada isikuüleste orgaaniliste eluvormide omadusi, kuid mis samas pole piisavalt sidusalt hierarhilised või süstemaatiliselt seostatud, et kasutada puu-metafoore.[13]Grupuskulaarsele parempoolsusele rakendatult toob risoomi mõiste esile selle dünaamilisuse polü-kraatliku liikumisena, rõhutades, et see ei toimi nagu üks organism, nagu puu, millel on juurestik, tüvi ja latv või millel on selgelt määratletud sisemus ja välimus, algus ja lõpp. See toimib pigem nagu teatud rohu- või mugultaimede puntras juurestik, milles on “mitmed lähteid ja algusi, mis omavahel põimuvad ja seostuvad”,[14]tekitades pidevalt uusi võsusid, samal ajal kui ennustamatus ja asümmeetrilises kasvu ja kängumise mustris mõned välja surevad. Kui poliitilisel võrgustikul on risoomne struktuur, siis moodustab ta rakulise, ilma keskme ja juhita võrgu, millel on ebamäärased piirid ning puudub formaalne hierarhia või sisemine korrastav struktuur, mis annaks talle ühtse ajukeskuse.

Kui neid kolme mõistet rakendada grupuskulaarsele parempoolsusele, siis saab algset definitsiooni laiendada väitega, et tegu on liikumisega, mille loomulik elupaik on poliitilise või isegi tsiviilühiskonna asemel pigem ebatsiviilne ühiskond ning mis on ühtaegu polükraatlik ja risoomne.

 

Grupuskulaarse parempoolsuse avaldumine ajaloos

 

Isegi niisugune provisoorne diskursiivne määratlus võimaldab küllalt täpselt tuvastada grupuskulaarse parempoolsuse ilminguid uusaegses ajaloos. Võib oletada, nagu Jeffrey Kaplan, Leonard Weinberg ja Ted Oleson oma uurimuses World Church of the Creator (WCOTC) kohta teevad,[15]et sel on midagi sugulaslikku “kultusliku miljööga”, mida on esinenud ajaloos mitut puhku, iseäranis Rooma okupatsiooni aegsel Juudamaal (killustunud Rooma-vastane “rinne”, mida nii õelalt parodeerib Monty Pythoni film “The Life of Brian”) ja reformatsiooniaegses usulises kontrakultuuris, mis sünnitas millenaarseid sekte, mida käsitleb Norman Cohni raamat “Millenniumi ootel”.[16] Tuleb siiski märkida, et WCOTC-l avalduvad esoteerilised tunnusjooned ei ole sugugi tüüpilised grupuskulaarsele parempoolsusele tervikuna ning suhteliselt homogeensed religioossed kultuurid, mis sigitavad “kultuslikke miljöösid”, erinevad suuresti ilmalikust, fragmenteerunud ja keskmeta modernsusest, kust võrsuvad parempoolsed grupuskulid. Ja kui rõhutatakse 1960. aastate kontrakultuuri kujundatud “kultusliku miljöö” panust, ei tohiks unustada, et esimesed täisverelised grupuskulid, kus hakati hauduma revolutsioonilisi natsionalistlikke plaane, kujunesid välja juba aastakümme enne Beatles’it, nagu on näidanud Kevin Coogan ja Jeffrey Bale.[17]

Selle asemel väidan ma, et grupuskulaarset parempoolsust tuleks esmajoones mõista “postfašistliku” ajastu saadusena. Selle lähenemisviisi mõtestamiseks on tarvis kaht olulist kontseptuaalset tööriista: nüansseeritud arusaama ideoloogia muutumisest ja rafineeritud teooriat geneerilisest fašismist. Esimest pakub Mi-chael Freedeni “ideoloogia morfoloogia” teooria.[18] Selle järgi koosneb geneeriliste poliitiliste ideoloogiate iga konkreetne ilming “kõrvaldamatute” osiste kobarast, millele lisandub hulk sattumuslikke (lähedasemaid ja perifeersemaid). Mingis ideoloogias, näiteks sotsialismis või liberalismis, omaks võetud organisatoorsed ja institutsionaalsed vormid ning programmide ja poliitika stiil ja sisu erinevad mõistagi niihästi ajastuti kui ka vastavalt rahvuslikule kontekstile. Ometigi on iga ideoloogia tuumikus mõni liht- või liitmõiste, mida – pigem konventsionaalsetel (nominalistlikel, kultuurilistel) kui essentsialistlikel (idealistlikel või realistlikel) põhjustel – ei vaidlustata.

Seetõttu sisaldab igasugune sotsialism alati selgesõnalist pühendumist võrdsusele ja sotsiaalsele õiglusele, samas kui riiklikule planeerimisele või kapitalismi riiklikule juhtimisele (mis on teatavates sotsialismibrändides keskmelähedane ja teistes perifeerne tunnus) omistatavas tähtsuses või taaskasutatava energia (mis on perifeerne, kuigi võib ühel päeval saada keskmelähedaseks tunnuseks) ja usundipõhiste koolide (perifeerne tunnus) pooldamises leidub suuri varieeruvusi. Muudes ideoloogiates, nagu liberaalne konservatism või ökologism, on neilsamadel mõistetel jälle teistsugused positsioonid keskme lähedal või perifeerias. Niimoodi võttes on “samad” ideoloogiad tuvastatavad oma erinevates avaldumisviisides, mille nad võtavad eri maades ja eri evolutsioonietappidel mitmesuguste ajalooliste ja sotsiaalmajanduslike jõudude mõjul.

Selles kaoses, mis aastakümneid fašismiuuringutes valitses, olnuks Freedeni analüüsi rakendamine geneerilisele fašismile samahästi kui võimatu, sest puudus akadeemiline konsensus küsimuses, mis moodustab fašismi defineeriva “kõrvaldamatu” mõistekobara. Viimase kümnendi jooksul on selles vallas tegutsevate uurijate seas ikka enam sugenenud otsesõnaline (teoreetiliselt formuleeritud) või vaikiv (pragmaatiline) ühisarusaam, et fašismi püsituumaks on nägemus poliitilise kultuuri ja rahvusliku kogukonna taassünnist, mille toob postliberaalne ajastu.[19]Kui fašismi käsitada kultuurilisele palingeneesile (taassünnile) orienteeritud ultranatsionalismi-permutatsioonina, siis on võimalik näha, et need tegelikud vormid, mille fašism sõdadevahelisel perioodil võttis, sõltusid konkreetsest ja seetõttu efemeersest ajaloolisest kliimast.

Esimesele maailmasõjale järgnenud liberalismi süsteemne kriis koos Vene revolutsiooni ja “masside natsionaliseerumisega”, millele sõda oli tugevasti kaasa aidanud, olid teguriteks, mis lõid ainulaadsed tingimused natsionalismi revolutsioonilise populistliku variandi avaldumiseks uut tüüpi parteipoliitilise jõuna. Üldine ja erakordselt käegakatsutav tunne, et moodsat tsivilisatsiooni ja ajalugu on tabanud sügav struktuurne kriis, võimaldas sõdadevahelise ajastu fašismil ühendada intensiivset ideoloogilist viljakust tugeva tungiga dünaamilisuse ja aktivismi poole, elitaarsust  populistliku “massilisusega”, sotsiaalselt konformistlikku, konservatiivset tahku anarhilise revolutsioonilise innuga ning paramilitaarset mõõdet elektoraalsega. Edukaimad näited sulatasid kõik need elemendid kokku hierarhiliseks, tendentsilt monokraatlikuks liikumiseks (Hitleri NSDAP ja Mussolini PNF), suuresti tänu juhisse investeeritud karismaatilistele jõududele.

Sellest analüüsist tulenevad kaks olulist punkti: esiteks, relvastatud partei ja selle paramilitaarsed mundrid, karismaatiline juht, ultrašovinistlik retoorika ja vaatemänguline, “esteetiline” poliitikastiil – mis olid küll tollase fašismi üldised tunnused ja mida seostati laialdaselt selle “olemusega” – olid fašismi geneerilise olemuse seisukohalt kõigest sattumuslikud, epifenomenaalsed omadused. Veelgi enam, ka korporatism, antisemitism või eugeenika ei olnud fašismi geneerilise tuuma suhtes kunagi midagi enamat kui perifeersed, ükskõik kui kesksed nad ka olid selle spetsiifiliste avaldumisvormide praktikas. Kui sõdadevahelist ajajärku kujundanud konkreetne jõudude konstellatsioon kadus, pidi fašismi välisvorm tegema läbi radikaalse muutuse. Teiseks, fašismi parteipoliitiline avaldumine “totaalse” jõuna, mis ühendas valimistel osaleva partei paramilitaarse revolutsiooniliikumisega, oli võimalik üksnes terava struktuurse kriisi tingimustes, mis mõjutas ühtviisi nii liberaalseid demokraatiaid kui ka konservatiivseid režiime.

Limaseen (Myxomycota) on lugematutest ainuraksetest organismidest koosnev hübriidne eluvorm, mis lokkab äärmiselt niisketes oludes (näiteks leidub seda hüljatud Inglise maamajades). Kuigi tal puudub kesknärvisüsteem, on ta tähelepanuväärne selle poolest, et moodustab ajuta ja silmitu üliorganismi, mis mingil kombel liigub eesmärgipäraselt – nagu mollusk või nälkjas, keda hingestab ainuline teadvus.[20] Üksnes sõdadevahelise Euroopa ekstreemsed tingimused võimaldasid paremäärmusluse lahknevatel aspektidel mõnel maal liituda justkui limaseene parteipoliitiliseks analoogiks. Fašismi klassikalisi sõdadevahelisi tunnuseid – karismaatiline juht, noorsooliikumine ja okeaanilised kogunemised, mida nii innukalt matkisid ka parafašistlikud konservatiivsed režiimid (nt Franco Hispaania) –, nagu ka tema kehastumist limaseene-taolistes unitaarsetes organismides, võib heuristilistel eesmärkidel julgelt pidada pigem fašismi perifeerseteks kui kõrvaldamatuteks osisteks.

Seega võib väita, et Teise maailmasõja järgne “grupuskulaarne” parempoolsus sündis tänu ajalooliste jõudude uuele konfiguratsioonile, mille kujundas liberaalse demokraatia võit teljeriikide üle ning ta ilmne edukus tolle Lääne peatse kollapsi tunde hajutamisel, mis sõdadevahelisel ajal oli euroopastunud maailmas valitsenud. Oluline on, et liberaalkapitalistliku süsteemi tagasipöördumine suhtelise stabiilsuse ja hegemoonia juurde pärast 1945. aastat langes kokku tõsiasjaga, et terve põlvkonna jaoks hakkas rahvusliku taassünni retoorika nüüd seostuma kujuteldamatus ulatuses toime pandud kalkuleeritud ebainimlikkustega. Selle kõige ühistagajärjeks oli, et revolutsioonilisele parempoolsusele ligipääsetav “poliitiline ruum” ahenes drastiliselt. Järgmistel aastakümnetel muutus kultuurikliima talle veelgi ebasoodsamaks, kui lääneriikides laiad massid üha depolitiseerusid ja “denatsionaliseerusid”. Neid ei veedelnud enam ultranatsionalism, militarism ega ohverdumine, mis olid teinud võimalikuks 1914. aasta “sõjapalaviku”, mis omakorda oli olnud fašismi tõusu eeltingimuseks. Globaliseerumise mõjul kahanes rahvusriikide tähtsus ning Külma sõja lõppedes ja Nõukogude impeeriumi kokku varisedes kaotas paremäärmuslus oma edasise olemasolu peamise õigustuse.

Selline konjunktuur kujundas radikaalselt ümber poliitilise kultuuri, milles äärmusparempoolsus pidi manööverdama. Nüüd pidi see jääma ellu tingimustes, kus objektiivselt puudus säärane süsteemne kriis, mis 1918. aasta järgsetes meeleoludes oli andnud tugeva vastukaja üleskutsele rajada poliitika ja kultuuri totaalsel ümbersünnil põhinev “uus kord”. Selle tagajärjel kahanes enamikus maades tähtsusetuks nende inimeste hulk, keda tõmbas spontaanselt revolutsioonilise natsionalismi poole, ning too lakkas olemast piisavalt massiline, et toimida karismaatilise poliitika vormina ehk moodsa “poliitilise religioonina”. Paremäärmusliku massiliikumise koostisosad ei saanud enam liituda. Karismaatiliste populistlike energiate toiteallikas oli kokku kuivanud. Ultranatsionalistliku limaseene aeg sai ümber. Selles mõttes oli Ernst Noltel õigus, kui ta nimetas fašismi sel kujul, nagu see oli saanud alguse Action Française’ist ning kinnistunud Itaalia fašismis ja Saksa natsismis, “ajastunähtuseks”, mis 1945. aastal samahästi kui kadus.[21]

Kuid fašism ei surnud Hitleri punkris. Darvinistlikust mutatsiooniloogikast lähtudes hakkasid revolutsioonilise natsionalismi jõud “postfašistlikul ajastul” instinktiivselt järgima kaht ellujäämisstrateegiat. Üks seisnes püüdluses pälvida valijaskonna poolehoidu oma revolutsioonilise programmi tagaplaanile taandamisega või lausa hülgamisega ning selle tõlkimisega võimalikult liberaaldemokraatlikku keelde, luues niiviisi kummalisi hübriide demokraatlikust vormist ja antiliberaalsest sisust, nii et see võimaldas radikaalsel (reformistlikul) ja ekstreemsel parempoolsusel liituda.[22] Nõnda tekkisid parteid, mida sageli nimetatakse “uuspopulistlikeks”. Teise strateegia puhul loobuti kõigist püüdlustest saada massiliikumise tuumaks ning võeti selle asemel omaks kaadriorganisatsiooni vorm, mille ideoloogilist, organisatoorset või õõnestustegevust juhib väike isehakanud aktivistide eliit. Illusoorset väljavaadet avaldada ühiskonnale revolutsioneerivat mõju hoiti aga elus sellega, et rühmakesed jäid avatuks sidemetele paremäärmuslike hingesugulastega ning kuulutasid oma olemasolust valitud vähemusele suunatud tõhusa propagandatööga.[23] Nõnda tekkiski sõjajärgne paremgrupuskul.

Uus ideoloogilise ja aktivistliku energia üksus, mille fašism tarvitusele võttis, sobis hästi kohastumiseks kliimaga, milles poliitilise ruumi avaramad tsoonid olid muutunud sellele ligipääsmatuks ja tuli otsida kõikvõimalikke nišše ja nurgataguseid tsiviilühiskonnas. Kõige tähtsam kohastumisprotsess oli ideoloogia metapolitiseerumine, millega kaasnes teadlik rünnak liberalismi kultuurihegemoonia vastu, ning revolutsioonilise nägemuse kaugeleulatuv internatsionaliseerumine. See avaldus näiteks kõikide etniliste natsioonide ühise Euroopa-baasi rõhutamises, natsismi universaliseerimises ja nn “kolmanda positsiooni” esiletõusus, mis otsib oma võitluses ainsa allesjäänud ülivõimu vastu rahvusvahelisi liitlasi (k.a Kolmandast Maailmast).[24] See viis ka üksikgruppide ja -fraktsioonide kasvava koostööni ja oikumenisatsioonini vaimus, mis võib paista “postmodernsena”, kuigi on oma igatsuses sünkretismi ja sünteesi järele tegelikult sügavalt antipostmodernne.[25]Otsekui kindlustamaks grupuskulaarse parempoolsuse kohta moodsas poliitikas, ilmusid 1990. aastatel veel kaks tegurit, mis viisid grupuskulid täiuslikku kooskõlla Läänes valitseva ajavaimuga: üldsuses maadvõttev tunne, et toimumas on kõikjaleulatuv kultuuriline globaliseerumine, ning interneti kapillaarne tungimine planetaarse ühiskonna närvisüsteemi. Üheskoos tegid need tegurid võimalikuks selle, et iga kui tahes tilluke grupuskul võis toimida sõlmpunktina ekstremistlike organisatsioonide suures, pidevalt arenevas võrgustikus, millel on tervikuna märksa suurem tähtsus kui selle osade summal.

 

Grupuskuli esmatähtsus sõjajärgses fašismis

 

Empiirilist kinnitust sellele käsitlusliinile pakub tõsiasi, et seal, kus äärmine sot-siopoliitiline krahh seda võimaldas, eriti Lõuna-Aafrikas mitmerassiliste valimiste eel ning kommunismijärgsel Venemaal ja Jugoslaavias, hakkas paremäärmuslus uuesti võtma populistlike liikumiste ja massiparteide vorme, mis meenutasid sõdadevaheliste vägivaldsete mullistuste aegset Euroopat. Ometigi on aja märk see, et isegi kommunismijärgse Venemaa teravas süsteemikriisis moodustus ekstreemset ja paremradikaalset laadi natsionalismi esindavate konventsionaalsete poliitiliste parteide kõrvale verisulis tsiviil- ja eba-tsiviilses ühiskonnas kiiresti ka keerukas grupuskulaarne parempoolsus. Üks selle kiiret kasvu soodustanud teguritest oli Venemaa eliitide valmisolek teha koostööd Euroopa uusparempoolsusega ja ekstremistlike grupuskulitega, propageerimaks oma käsitlust rahvuslikust kriisist.

Ehk teiste sõnadega: internatsionaliseerumine ja metapolitiseerumine seostusid elektroonilise kommunikatsiooni uute globaliseerunud vormidega, võimaldades fašismi väga spetsiifilistel variantidel valguda tühimikesse, mis olid Venemaa poliitilises süsteemis dramaatiliselt avanenud – niihästi suurtesse kui ka kapillaar-setesse ruumidesse, mis olid muutunud Vene ühiskonnas nüüd ligipääsetavaks kultuuri- ja ideoloogiatoodangu nii tsiviilsetele kui ebatsiviilsetele vormidele. Kuid pärast kaheksat aastakümmet riiklikult kontrollitud poliitikat ja majandust tekkis samal ajal ka võimas tung jõuda liberaaldemokraatlikku, laissez-fairekapitalistlikku ühiskonda ning see takistas revolutsioonilis-natsionalistlikel vooludel sulanduda NSDAP kombel kokku üheks liikumiseks. Selle tulemusel on Venemaast saanud maailma kõige viljakam asuala ultranatsionalismi grupuskulaarsetele ja mittegrupuskulaarsetele moodustistele, mille ideoloogiliste komponentide mitmekesisus on hämmastav. Sedamööda, kuidas parteipoliitiline fašism on alla käinud, on grupuskulaarne parempoolsus hakanud järjest energilisemalt ekspluateerima ebatsiviilset ühiskonda, et hoida avatuna rahvusliku revolutsiooni võimalusi.[26]

Venemaa on ilmekas näide põhimudelist, mis on pärast natsismi lüüasaamist avaldunud kogu Lääne paremäärmusluses. Tüüpiliseks organisatoorseks üksuseks, milles fašism nüüd avaldub, on kõikjal saanud pigem grupuskul kui partei. Seda illustreerib ilmekalt ka ühe iseäranis sõnaosava ja eneseteadliku Briti ideoloogi Troy Southgate’i isiklik rännak läbi Briti parem-äärmusluse muutliku maastiku.[27]Üheks ajamärgiks on seegi, et tema kirjeldus oma teest UK National Fronti parteiaktivistist viljakaks grupuskulaarseks ideoloogiks, kes liigub üha enam natsionaalbolševismi ja uusanarhismi mõjuväljas, ilmus Vene võrguajalehe Pravda ingliskeelses versioonis.[28] Lehe praeguseks eripäraks on selliste käsitluste avaldamine maailma olukorrast, mis paneksid kunagised nõukogudeaegsed toimetajad end hauas ringi keerama.

Niisiis oli sõdadevahelisel ajal fašismi dominantseks väljenduseks relvastatud partei, mis taotles massilise baasi loomist liberaalse süsteemi revolutsiooniliseks kukutamiseks. Ainult mõningatel juhtudel (eriti Itaalias, Saksamaal ja Prantsusmaal) oli viljakas ultranatsionalistlik kultuuriproduktsioon, kus tagantjärele võib täheldada grupuskulaarsuse elemente, juba varem üldsuses niisuguse arengu jaoks pinda ette valmistanud. Pärast 1945. aastat on grupuskul saanud kompromissitu, lahjendamata revolutsioonilise natsionalismi peamiseks avaldumisviisiks. Selle tõhusust ekstremistliku energia inkubaatori ja reservuaarina võimendavad üksikgrupuskulite tegelikud või kujuteldavad seosed teiste parempoolsete grupuskulitega ning sellest tulenev lõimumine grupuskulaarseks parempoolsuseks, millel on pigem risoomi kui puu struktuur. Paremäärmusluse parteipoliitilised väljendused on praegu oma tähtsuselt kas grupuskulite ees taandunud või võtnud “uuspopulistliku” kuju, mis paremäärmusluse revolutsioonilise missiooni seisukohalt muudab nad perifeerseks.

 

Roger Griffin, From slime mould to rhizome: An introduction to the groupuscular right. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 1, lk 27–50. Autori nõusolekul eesti tõlke tarvis kergelt lühendatud variant. Osa võrguviiteid on kaasajastatud

 

ROGER GRIFFIN (1948) on uusaja ajaloo professor Oxford Brookes Universitys, kelle kitsamaks erialaks on olnud geneerilise fašismi defineerimine ning fašismi ja modernsuse vahekorra teoreetiline käsitlemine. Ta on koostanud antoloogiaid fašistlikest tekstidest ja fašismi tõlgendustest ning avaldanud pool tosinat monograafiat ja sadakond artiklit. Eelkõige on ta tuntud nn kultuurilise pöörde eestkõnelejana fašismi-uuringutes ning oma määratlusega “geneerilisele” ehk üldisele fašismile (mis hõlmab Itaalia fašismi kõrval Saksa natsionaalsotsialismi ning teisi nendesarnaseid liikumisi Euroopas ja mujal). Griffini järgi on fašism “natsionalismi revolutsiooniline vorm, mis taotleb poliitilist, sotsiaalset ja eetilist revolutsiooni, ühendades kangelasväärtusi kandva eliidi juhtimisel “rahvahulgad” dünaamiliseks rahvuskogukonnaks. Seda projekti inspireeriva tuumikmüüdi järgi suudab dekadentsihoovust ümber pöörata üksnes populistlik, klassideülene puhastav ja katartiline rahvusliku taassünni (palingeneesi) liikumine”.

Seoses siinse artikli teemadega vt varem Vikerkaares ilmunust ka: Alain de Benoist’ “Kodanlik vaim”, Sergei Stadnikovi “Alain de Benoist – traditsionalistlik Euroopa mõtleja” (1992, nr 2); Julius Evola “Esseid”, Sergei Stadnikovi “Julius Evola – viimne gibelliin”, Haljand Udami “Julius Evola ja traditsiooni mõiste” (1994, nr 4); Andrei Hvostovi “Silmitsi Thomas Manni, Saksa uusparempoolsete ja Euroopa ajalooga” (1994, nr 5–6); Haljand Udami “Evola, Lenin ja teised” (1994, nr 7); Jaan Kaplinski “Mõõt sai täis” (1995, nr 3); Umberto Eco “Igikestev fašism” (1995, nr 10/11); Andrei Hvostovi “Fašismikriitika kriitikast” (1996, nr 3); Karin Priesteri “Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased” (2009, nr 3); Edmund Griffithsi “Stalini teine tulemine. Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing” (2009, nr 6).

 

[1] See artikkel ei taha väita, nagu iseloomustaks grupuskulaarsus üksnes sõjajärgset äärmusparempoolsust. Pigem loodan ma, et siinne käsitlus avab tee uurimaks “grupuskulaarsust” kui kõigi uusaegsete süsteemivastaste mõtteviiside kontrakultuuriliste idioomide latentset või tegelikku omadust, iseäranis siis, kui need ei suuda moodustada tuuma mingi olulise populistliku liikumise tarvis. (Uusaja-eelse grupuskulaarsuse küsimus on omaette keerukas teema, mis jäägu siinkohal kõrvale.) Fin-de-siècle’i mäss positivismi ja dekadentsi vastu sünnitas oma grupuskulaarsuse-kolded, nagu ka sotsialism mitmel kapitalistlikul maal. Kuid Teisele maailmasõjale järgnenud globaalse kommunikatsiooni ja kultuuripro-duktsiooni eksponentsiaalne kasv, inglise keele muutumine rahvusvaheliseks lingua franca’ks ning interneti pidurdumatu levik on märkimisväärselt avardanud grupuskulite võimet arendada välja midagi niisugust, mida siinses käsitluses nimetatakse “risoomsuseks”, ning omandada sel moel rahvusülese, metapoliitilise “üliorganismi” tunnused. Kui mainida vaid üht aspekti sellest protsessist: erineva kultuuri ja poliitilise kontekstiga ekstremistlike gruppide üksteisest teadlik olek ja omavaheliste sidemete võrk hakkavad vastu töötama senisele kitsalt natsionalistlikule murele dekadentsi ja taassünni pärast, samuti revolutsiooniliste programmide mahutamisele rahvusliku parteipoliitilise liikumise raamesse. Selles osas on risoomne grupuskulaarne parempoolsus vägagi sõjajärgne nähtus. See ei tähenda, nagu poleks äärmuslikke parempoolseid grupuskuleid enne 1945. aastat olemas olnud (edaspidi tuleb jutuks, et Hitleri-eelne Deutsche Arbeitspartei oma algfaasis võiks sobida näiteks pigem grupuskulaarsest kui parteipoliitilisest üksusest). Väidaksin siiski, et nemad või see kollektiivne üksus, mille nad moodustasid, allusid mingile paramilitaarsele massiparteile ning igal juhul puudusid neil lõpuni väljaarenenud risoomsed omadused. Viimaks tuleb rõhutada, et pärast Teist maailmasõda on grupuskulaarsuse ning tänu moodsale tehnoloogiale ka “risoomsuse” arendanud välja vasakäärmuslus ja teised äärmusliikumised, nagu poliitiline islamiäärmuslus. Kommunismi, revolutsioonilise sotsialismi ja politiseerunud religioonide uurijatelt, kes jagavad siin artiklis visandatud lähenemisviisi, oleks huvitav teada saada, mil määral annab “grupuskulaarset vasakpoolsust” käsitada “grupuskulaarse parempoolsuse” analoogina ning mil määral on grupuskulaarsus nn usulise fundamentalismi tunnuseks. Rahvusülese tsentraalse võimu ja hierarhia traditsioon niihästi ortodoksses marksismis kui ka ortodoksses islamis näib selle välistavat. Kuid uurimused, mis kasutavad heuristilise raamina “risoomse grupuskulaarsuse” mõistet, võiksid siiski heita valgust näiteks küsimusele, millised on olnud niisuguste gruppide nagu Socialist Workers’ Party ja Progressive Labour Party suhted ametlike kommunistlike parteidega. See heidaks valgust ka rollile, mida mängivad mõned aktivistlikumad harud ja rakukesed revolutsioonilise sotsialismi traditsiooni elushoidmises demokraatiaajastul, mil kapitalismi hegemoonia näib kõigutamatu. Kindlasti võimaldaks see ka uudset pilguheitu al-Qaida võrgustiku võimumehhanismidele ning selle immuunsusele konventsionaalsete terrorismivastaste meetmete vastu.

[2] Sissejuhatavas essees ajakirja Patterns of Prejudice erinumbrile – R. Griffin, The incredible shrinking ism: The survival of fascism in the post-fascist era. Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 3–8 – rõhutasin ma Arthur Koestleri mõiste holon tähtsust selle ambivalentse omaduse väljendajana. Vt A. Koestler, The Ghost in the Machine. London, 1967.

[3] Fasci di Combattimento (Võitlusliidud) kasvasid välja Mussolini poolt 1919 rajatud samanimelisest organisatsioonist ning tõusid esile maailmasõja-järgsetel aastatel Itaaliat haaranud poliitilise vägivalla laine (squadrismo) harjal. 1921 moodustati nende baasil Partito Nazionale Fascista (PNF, Rahvuslik Fašistlik Partei). Toim.

[4] Võib aga esineda juhtumeid, kui grupuskulid eelistavad taktikalistel kaalutlustel tegutseda laiemate parempoolsete koalitsioonide fraktsioonidena, nagu näitab Jeffrey Bale’i käsitlus Nouvelle Résistance’ist: J. M. Bale, “National revolutionary” groupuscules and the resurgence of “left-wing” fascism: The case of France’s Nouvelle Résistance. Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 24–49.

[5] 1997 loodud organisatsioon, mille üks rajajaid oli 1995. aastal Groznõi vallutamist juhtinud kindral Lev Rohlin. Kajastas sõjaväeringkondade rahulolematust Jeltsini poliitikaga. Püüdis saada massiliikumiseks ja osales valimisliiduna 1999. aasta duumavalimistel. Toim.

[6] Tuleb märkida, et uusparempoolsus kui rahvusvaheline vastuhakk liberaalsete ja “Lääne” väärtuste hegemooniale ilmutab grupuskulaarsuse tunnuseid, kui seda käsitada ühtse entiteedina, mis koosneb üksikutest, rahvuslikult orienteeritud uusparempoolsustest.

[7] Vt R. Griffin, Fascism. Rmt-s: Encylopedia of Fundamentalism. Toim. B. Brasher. New York, 2001.

[8] S. Silver, Blood and Honour 1987–1992. Rmt-s: White Noise. Toim. N. Lowles, S. Silver. London, 1998, lk 13. Vt ka: M. Moynihan, D. Søderlind, Lords of Chaos: The Bloody Rise of the Satanic Metal Underground. Venice (CA), 1998.

[9] A. Pedahzur, L. Weinberg, Modern European democracies and its enemies: The threat of the extreme right. Totalitarian Movements and Political Religions, 2001, kd 2, nr 1, lk 52–72; A. Umland, Towards an uncivil society? Contextualizing the decline of post-Soviet Russian extremely right-wing parties. Weatherhead Center for International Affairs Working Paper Series, 2002, nr 02–03, http://www.wcfia.harvard.edu/sites/default/files/555__Toward_An_Uncivil_Society.pdf

[10] S. Berman, Civil society and the collapse of the Weimar Republic. World Politics, 1997, kd 49, nr 3.

[11] Vrd. G. L. Mosse, The Nationalization of the Masses. New York, 1975.

[12] Eesti keeles nimetataksegi polükraatlikke (kultuuri)liikumisi enamasti vooludeks. Tlk.

[13] “Risoomi” kohta: G. Deleuze, F. Guattari, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. Tlk B. Massumi. Minneapolis, 1987. Vt ka http://waste.informatik.hu-berlin.de/koubek/netze/handapparat/rhizom/RhizomeInternet.html.

[14] Tsiteeritud võrguartiklist: http://web.archive.org/web/20040821160019/http://cs.art.rmit.edu.au/deleuzeguattarionary/r/pages/rhizomic.html. Üpris üksikasjalikku käsitlust risoomi-teooriast vt: S. Wray, Rhizomes, nomads, and resistant Internet Use. http://www.thing.net/~rdom/ecd/RhizNom.html. Lisaks äärmiselt põhjalikule risoomi-mõisteselgitamisele näitab Wray, kuidas nii Hakim Bey “ajutised autonoomsed tsoonid” kui ka zapatistlik Rahvuslik Vabastusarmee kasutavad risoomistruktuuri oma võitluses “süsteemi” kukutamise nimel. Kolmanda positsiooni ühe juhtiva ideoloogi Hakim Bey reaktsioon risoomi-kontseptsioonile näib kinnitavat selle asjakohasust. Talle imponeeris eriti väljend “mitmed lähted” ning e-mailis siinsete ridade autorile (01.09.2002) kirjutas ta: “[minu grupuskuli] strateegia on olnud niisugune: ennast uuesti leiutada ja uuesti sündida. Mitte selleks, et edasi lükata mingisugust stagnatsiooni, vaid osana orgaanilisest arenguahelast. Justkui külvaksime ühe põhitaime mitmeid seemneid. Munade paigutamine eri korvidesse mitmekesistab mõistagi arengu ja edu võimalusi. Nii saab ligi tõmmata ka väga erinevaid inimesi.”

[15] J. Kaplan, I. Weinberg, I. Oleson, Dreams and realities in cyberspace: White Aryan Resistance and the World Church of the Creator on the Internet. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 2.

[16] N. Cohn, The Pursuit of the Millennium: Revolutionary Millenarians and Mystical Anarchists in the Middle Ages. 4. tr. New York; Oxford, 1990.

[17] J. M. Bale, “National revolutionary” groupuscules and the resurgence of “left-wing” fascism; K. Coogan, Lost Imperium: The European Liberation Front (1949–54). Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 9–23.

[18] M. Freeden, Political concepts and ideological morphology. Journal of Political Philosophy, 1994, kd 2, nr 2.

[19] Vt R. Griffin, The primacy of culture. The current growth (or manufacture) of consensus within fascist studies. Journal of Contemporary History, 2001, kd 37, nr 1. Silmapaistev erand sellest kasvavast konsensusest on marksistid, kel juba definitsiooni poolest tuleb käsitada kapitalismi kaitsmist (säilitamist?) ja kontrrevolutsioonilist (sotsialismivastast?) agressiivsust pigem fašismi “kõrvaldamatute” kui keskmelähedaste või perifeersete tunnustena.

[20] “Limaseen kuulub ühe- või mitmerakuliste organismide rühma, mida traditsiooniliselt liigitatakse seenteks, kuid millel on nii taimede kui loomade tunnuseid. Nad paljunevad eoste abil, kuid nende rakud võivad liikuda nagu amööbid ja nad toituvad, omastades toiduosakesi. Mõned limaseened on aedniku nuhtluseks, moodustades rohul želeetaolise kihi” – www.nifg.org.uk/facts_a.htm. Samas kirjeldatakse ka eksperimenti, kus limaseen suutis toiduni jõudmiseks edukalt läbida labürindi.

[21] Tuleb küll märkida, et Ernst Nolte lõpetab oma raamatu “Three Faces of Fascism” (London, 1965) tõdemusega, et alles siis, kui inimühiskond saavutab totaalse harmoonia ja emantsipatsiooni, jõuab ta “fašismijärgsesse ajajärku” (lk 454). Sellega möönab ta, et fašismil on teatav järelelu, ehkki ma väidaksin, et grupuskulaarne parempoolsus kujutab endast märksa elujõulisemat ellujäämisvormi, kui Nolte oma tähelepanekut tehes ette nägi.

[22] Vt R. Griffin, The post-fascism of the Alleanza nazionale: A case-study in ideological morphology. Journal of Political Ideologies, 1996, kd 1, nr 2.

[23] Vt R. Griffin, Interregnum or endgame? Radical right thought in the “post-fascist” era. Journal of Political Ideologies, 2000, kd 5, nr 2, lk 163–178, kordustr rmt-s: Reassessing Political Ideologies. Toim. M. Freeden. London, 2001.

[24] Tuleb siiski märkida, et termin “kolmas positsioon” pärineb Külma sõja ajast, mil supranatsionaalsema kallakuga revolutsioonilised natsionalistid taotlesid “ühendatud Euroopa” loomist, mis teeks “imperialismivastaste” liikumistega Kolmandas Maailmas koostööd võitluses kahe ülivõimubloki, kapitalistliku ja kommunistliku vastu. Sissevaadet sellesse pöörasesse sünkretismi, mis iseloomustab ideoloogiliselt avantüristlikumaid grupuskulaarseid parempoolseid valdkondades, mis on pühendunud vasak- ja parempoolsuse lõhe ületamisele ning võtavad üle vasakäärmusluse ikoone, pakub kokkuvõte, mis pärineb ühelt äärmuslikult ja kangekaelselt muganematult revolutsioonilis-vasakpoolselt saidilt: “1960ndatel ei kerkinud esile mitte üksnes New Left, vaid ka uusparempoolsus, mis sisaldas ka uusfašismi. Ja praegusel ajal valmistab kõige rohkem tüli just nimelt fašismi kummaline sünkretistlik võimekus. Elustunud on vasaknatsism, mis tugineb natsionaalbolševikele ja vendadele Strasseritele. Vasakikoonid nagu Che Guevara ja Subcomandante Marcos on lülitatud uusfašistide panteoni, kes peavad end rahvuslikeks revolutsionäärideks, tehtud on ka tõsiseid katseid propageerida natsimaoismi, mis põhineks “proletariaadi fašistlikul diktatuuril”. Tänapäeva fašistide seas leidub toetust IRA-le, Rote Armee Fraktionile, Kaddafi Liibüale ning “Palestiina rahva võitlusele sionismi vastu”. See fašistlik solidaarsus rahvusliku vabastusliikumisega Kolmandas Maailmas – eriti kui viimasel on rassiline, etniline või usuline alus – on paralleelne fašistide siseriikliku toetusega rassiseparatistidele, nagu Farrakhani Nation of Islamile, “kõikide rahvaste [sh mõistagi ka valgete] enesemääramisõiguse” alusel. Isegi kolmanda positsiooni fašistide majandusliku ümberjaotamise kavad on täiega laenatud gildi-sotsialismist. Siis on veel olemas natsionaalanarhism, mis on küllap seni kõige kummalisem oksüümoron. Natsionaalanarhistid ammutavad oma fašismi paremalt poolt Stirneri individualistlikust anarhismist, Nietzsche aristokraatlikust radikalismist, Jüngeri revolutsioonilisest konservatismist ja Evola elitaar-sest traditsionalismist; vasakult aga Bakunini põrandaaluse ülestõusu õpetusest, Kropotkini tegude-propagandast, Soreli müütilisest vägivallast ja Proudhoni sündikalistlikust mutualismist; ning oma terroristlikus servas Netšajevi konspiratiivsest nihilismist ja Kaczynski antiindustriaalsest ludiitlusest.” – http://web.archive.org/web/20050408231031/http://www.huahuacoyotl.com/march.html.

[25] Vt R. Griffin, Interregnum or endgame?

[26] Vt A. Umland, Towards an uncivil society?

[27] T. Southgate, Transcending the beyond: from third position to national-anarchism. Pravda (võrguleht), 17.01.2002. http://english.pravda.ru/news/russia/17-01-2002/25940-0/

[28] On tähenduslik, et vastuseks siinse artikli algversiooni väitele, et tema kirjutis väljendab “utoopilist nägemust”, teatas Troy Southgate: “Natsionaalanarhism on pragmaatiline vastus Lääne tsivilisatsiooni peatsele kokkuvarisemisele. Teisisõnu, see ei ole “pead liiva sisse peitev” ehk eskapistlik idee, vaid viis toime tulla sellega, mida me peame vältimatuks” (e-mail autorile, 31.08.2002).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon