Limaseenest risoomini: sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse II

Roger Griffin

Roger Griffin
Limaseenest risoomini: sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse II
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Grupuskulite heterogeensus

Pärast grupuskuli kui ideaaltüübi defineerimist ning ta tuvastamist revolutsioonilise natsionalismi ajaloos oleks tarvis nomoteetilisele luustikule lisada ikkagi veel palju idiograafilist liha. Lähemal uurimisel selgub, et igal parempoolsel grupuskulil on väga individuaalne ilme.[1] Igaüks kombineerib isemoodi kolmesugust põhitegevust: 1) ideoloogia arendamine ja levitamine, 2) koordinatsioon ja suhtlus teiste parempoolsete parteide, organisatsioonide ja grupuskulitega ning 3) süsteemivastaste protesti- ja õõnestusaktsioonide või oma ideoloogiliste vaenlaste pihta suunatud rünnakute kavandamine ja teostamine. Näiteks WCOTC ja Arctogaia paistavad mängivat peamiselt ideoloogilist rolli, Heritage Front ja Aktionsbüro Norddeutchland (ABND) peamiselt koordineerivat, European Liberation Front (ELF) nii ideoloogilist kui koordineerivat, samal ajal kui White Aryan Resistance (WAR), Nouvelle Résistance (NR), National Alliance (NA), Groupe Union Défense (GUD) ja Natsionaalbolševistlik Partei (NBP) sulatavad ühte kõik kolm valdkonda. Samuti tuleks rõhutada, et väljend “protesti- ja õõnestusaktsioonid” hõlmab äärmiselt mitmesuguseid tegevusi alates väikestest sümboolsetest tegudest – näiteks kui GUD katkestas kord holokausti-teemalise dokumentaalfilmi “Shoah” näitamise Pariisi ülikoolilinnakus – kuni pommirünnakuni Bologna raudteejaamas osana Itaalia terroristide “pingestrateegiast”.[2]

Peamiselt ideoloogilise rolliga grupuskulitest keskenduvad mõned (WCOTC, WAR, NBP, Arctogaia) teistest märksa rohkem laiema publikuni jõudmisele, esitades oma ideoloogiast eksoteerilisi, avalikult propagandistlikke versioone, samas kui teiste informatsioon, analüüsid ja deklaratsioonid on mõeldud ainult asjassepühendatutele. Seetõttu võib grupi liidri avalik profiil tugevasti varieeruda, näiteks Tom Metzger (WAR) on USA-s päris tuntud ning 1990. aastate keskel tegutses Aleksandr Dugin (Arctogaia) lausa Vene parlamendi spiikri Gennadi Seleznjovi ametliku nõunikuna.[3] Seevastu teised (nt GUD, ABND) paistavad tegutsevat ilma juhita või vähemasti anonüümse vastupanuliikumise põhimõttel. Nende vahele jääb hulk gruppe, mida juhivad viljakad ideoloogid, kes on küll parempoolsetes ringkondades hästi tuntud, kuid ei paista laiemas avalikkuses silma, näiteks ELF (Francis Parker Yockey), NR (Christian Bouchet) ja National Revolutionary Faction (NRF, Troy Southgate). Uut tüüpi grupuskulijuhtidel, ka kõige ektravertsematel ja meedia jaoks atraktiivsematel neist, puudub vähimgi füürerlikkus.

Ka on grupuskulite suhe demokraatlikesse institutsioonidesse vägagi varieeruv: mõned, nagu NBP Venemaal ja Nordiska Rikspartiet Rootsis, on parlamendivalimistel ka kandidaate üles seadnud, mis viitab kas vaibumatule püüdlusele murda sisse konventsionaalse poliitika ruumi või siis grupuskulaarsuse ja parteipoliitika vahelisele hübriidsusele.[4] Isegi oletust, et paremäärmuslus on tingimata “süsteemivastane”, tuleks võtta teatava ettevaatusega, sest veel üsna hiljuti, kui Lääne välispoliitika peamiseks tõukejõuks oli antikommunism, pakkusid Itaalia, Kreeka, Türgi, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja Hispaania, rääkimata Ladina-Ameerikast, konkreetseid näiteid varjatud kokkumängust “süsteemi” elementide (peamiselt sõjaväe, luure ja õiguskaitse ringkondadest) ning terroristliku parempoolsuse vahel.[5] Ka USA-s said mõned parempoolsed grupuskulid, nagu Minutemen, salajast tuge õiguskorra institutsioonidelt ning moodustasid rünnakrühmi, mis ei pühendunud mitte riigi kukutamisele, vaid selle kui puhvri kindlustamisele kommunismi ja “pehmeks tegeva” liberalismi ohu vastu.

Tuleb rõhutada, et paremäärmuslusel leidub väga erinevaid diagnoose selle kohta, milles seisneb “süsteem” ning kes on rahvuse ja rassi vaenlased.[6] Neonatsigrupid nagu NA ründavad peamiselt liberaalset eetost, mis on “lubanud” või “julgustanud” multikulturalismi ja rasside segunemist, kuid globaalse kapitalismi vastu ei ilmuta nad sellist tigedust nagu “kolmas positsioon”: esimesed ründavad kapitalismi kui ZOG-i (sionistliku okupatsioonivalitsuse) sümptomit, teised aga tunnetatud vajadusest tuua sisse majanduslik alternatiiv kapitalismile. Näiteks Briti NRF ja Belgias baseeruv Parti Communautaire National-Européen (PCN), mis on 1960. aastatel loodud kolmanda positsiooni teerajaja Jeune Europe’i järeltulija, nimetavad mittestrasserlikke natse ja vanamoelisi fašistlikke natsionaliste otsesõnu “reaktsionäärideks” või kasutavad terminit “fašistlik” halvustavalt, väites, et fašismi saamatus kapitalistliku süsteemi hävitamisel kompromiteeris selle revolutsioonilise hoo.

Ka siin võivad piirid hägustuda ning ideoloogilised positsioonid hakata meenutama pigem liivaluiteid kui mägesid. Näiteks WAR ühendab kolmanda positsiooni ideoloogia selgete natsi-arianismi ja bioloogilise rassismi elementidega. Või veel üks näide: grupuskulaarse Front Politique’i (FP) võrgulehekülg väitis 2002. aasta algul, et GUD on loonud tihedad sidemed kahe natsionaalrevolutsioonilise grupuskuliga, Les Cercles Résistance’i ja Jeune Résistance’iga, ning kõik kolm on otsustanud “jätkata võitlust vasakäärmusliku rämpsu vastu”.[7] GUD alustas 1960. aastatel tegevust kui vägivaldselt antivasakpoolne üliõpilasrühm, mis seisis lähedal Front Nationali noorsooliikumisele, kuid oma aja lapsena hakkas ta endasse sulatama Prantsuse Nouvelle Droite’i mõjutusi. 1990. aastate lõpuks oli ta laias laastus omaks tunnistanud kolmanda positsiooni vaateviisi (mis oli omakorda mõjutatud Nouvelle Droite’ist) ning võtnud üle seisukohad “uue maailmakorra” küsimuses, mis jäid kaugele ametlikust “lepenistlikust” positsioonist. Kuid GUD-i antikommunism ei ole kuni viimase ajani olnud sedaliiki, mida kehastavad need kaks Résistance-gruppi, mis seisavad lähedal Vene gruppide Arctogaia ja NBP natsionaalbolševismile.[8] Nood Vene grupid illustreerivad omakorda, kuidas uues globaliseerunud ja grupuskuleerunud paremäärmusluses on hegemooniliste väärtuste kriitika hõlpsasti imporditav ja reeksporditav, ja see teeb lihtsakoelise taksonoomilise analüüsi veelgi võimatumaks. Euroopast imporditud kolmanda positsiooni ja Nouvelle Droite’i mõjulist kriitikat globaalse süsteemi aadressil sünteesisid need grupid niihästi ultranatsionalismiga kui ka kapitalistliku imperialismi äärmusvasakpoolse kriitikaga viisil, mis on tüüpiline nõukogudejärgsele poliitilisele kultuurile. 1990. aastate lõpul hakkas see uus süntees juba omakorda tugevasti mõjutama erinevaid kolmanda positsiooni grupuskuleid Läänes, nii et need on nüüd üha rohkem omandanud natsionaalbolševismi tunnuseid. Näideteks sobivad siin Briti NRF (mis on teinud palju ära Arctogaia tutvustamiseks võrgulugejatele), National Anarchy ja Spartacus Press, mille ideoloogilised segmendid näivad arenevat keeruka sünteesi poole, mis jääb klassikalise fašismi, kolmanda positsiooni, uusanarhismi ja globaliseerumisvastasest liikumisest võrsunud uut tüüpi süsteemivastaste poliitiliste seisukohtade vahele.[9]

Eesseisev töö: grupuskulaarse parempoolsuse silmapaistvamad tunnused

Kui juba katsed defineerida “klassikalist” fašismi nõudsid teadlastelt ühtekokku loendamatuid töötunde pingutusi, siis pole üllatav, et ka selle “postfašistlik” avaldumisvorm, “grupuskulaarne parempoolsus”, ei allu hõlpsasti taksonoomilisele kirjeldamisele ja selgejoonelisele liigitusele. Tegu on pidevalt kasvava, muteeruva, proteusliku kontrakultuuriga. Siin ettevõetud katse seda nähtust mõtestada, ükskõik kui suurt revideerimist tulemuseks saadud ideaaltüüp edaspidi ka vajaks, on oma ülesande täitnud, kui loob vähemasti mõne lugeja politoloogilises kujutluses ruumi selle uue idealiseeriva abstraktsiooni jaoks. See aitaks muuta nähtavaks neid tillukesi, ülimalt spetsialiseerunud ja individualiseerunud grupikesi, mis moodustavad suure osa tänapäeva paremäärmuslusest ning kujutavad endast üheskoos tervikut, mis on suurem kui ta osade summa. Kui akumuleeruvad üksikjuhtumite käsitlused selle nähtuse variantide müriaadi kohta, siis saavad definitsiooni piirjooned loodetavasti klaarimaks ning kõrvaldatavad, keskmelähedased ja perifeersed aspektid tõusevad selgemini fookusesse. Kuid juba praegu on võimalik välja pakkuda selle nähtuse mitmeid tunnuseid, mis on tänapäeva paremäärmusluse paremaks mõistmiseks olulised ja väärivad edasist uurimist.

Esiteks oleme märkinud, et grupuskulit määratleb suurel määral lahtiütlemine igasugusest soovist soetada endale massilist avalikku järgijaskonda, apelleerida suuremale valijaskonnale või sõlmida liite ja kompromisse tegutsejatega konventsionaalses poliitikaruumis saavutamaks maksimaalset mõju ja tõhusust. Keskendudes üksnes isehakanud kaadri poliitilisele harimisele ja mobiliseerimisele, on ta sõjajärgses läänestunud maailmas saanud peamiseks asupaigaks natsionalismi revolutsioonilistele variantidele (nt Universal Nazism) või “radikaalsete religioonide” uutele hübriidvormidele ning kriitikale, mida olemasoleva maailmakorra aadressil viljelevad valgete ülimuse ilmalikud pooldajad (nt Christian Identity) ja isegi vasakäärmuslased (nt kolmanda positsiooni natsionaalbolševistlikumates variantides), tegemata järeleandmisi populistliku veetluse, poliitilise korrektsuse, valimisedu või kuvandi kaalutlustele. Nõnda on ta vaba väljendama oma maailmanägemust, andes voli eufemiseerimata tagakiusatus- ja konspiratsioonitundele ning megalomaaniale, mis iseloomustavad nn “paranoilist poliitikastiili”. Seetõttu on pigem grupuskulaarne parempoolsus ja mitte mõni tänapäeva “moderniseerunud” uusfašistlik (nt British National Party) või uuspopulistlik partei (nt Front National) saanud reservuaariks sedaliiki revolutsioonilisele uusnatsionalismile, fanaatilisele dekadentsi- ja taassünnikinnismõttele ning uue koidu igatsusele, mis kannustas kaks põlvkonda tagasi kõige kompromissitumaid fašiste, natse, falangiste ja Peaingel Miikaeli leegionäre ning nende seltsimehi teistes fašistlikes liikumistes. Just nende grupuskulite võrgulehekülgedelt võivad uurijad leida külluslikult tõendeid, et need palingeneetilise ultranatsionalismi hoovused, mis hingestasid “fašismi ajastut” sõdadevahelise ajajärgu Euroopas, ei ole välja surnud, vaid vabanenuna massiliikumistele lingua franca pakkuja rollist hoopiski mitmekesistunud. (Praegu saadaval olevate fašismiliikide tohutu mitmekesisus ei tohiks aga varjata seda, kuivõrd lilliputlike mõõtmeteni on revolutsiooniline parempoolsus oma ideoloogilise energia ja populistliku toetuse koguhulga poolest pärast 1945. aastat kokku kuivanud, võrreldes reaalselt eksisteeriva liberaaldemokraatia Gulliveriga.)

Teiseks, tänapäeva grupuskulite ideoloogilise radikalismi seisukohalt on eriti tähtis interneti ulatuslik kasutamine oma põhimõtete levitamisel liikmete seas ning sidemete loomisel hingesugulastega mujal. Nimelt võimaldab see luua aktivistide “virtuaalseid kogukondi”, kes on veendunud, et nemad on valitud hoidma alal meie maailmakorda valgustava tõe leeki hoolimata domineerivast ideoloogiast, mida nad peavad taluma, kuni kestab praegune pime “interregnumi”-ajastu. Säärane virtuaalne kogukond võib vältida mis tahes “reaalsustesti”, mähkides oma liikmed kookonisse, mis kaitseb kontaktide eest välismaailmaga, mis võiksid neid avada kaasaegse ajaloo relativeeritumale ja pluralistlikumale mõistmisele. Säästes ekstremiste vajadusest oponentidega väidelda või pidada loenguid jüngrite pisikogunemistel,[10]säilitavad grupuskulid ultranatsionalistliku parempoolsuse palingeneetilise meelelaadi selle ekstremismi täies puhtuses. Nii saavad selle eestvõitlejad nautida täiesti illusoorset tunnet, nagu oleks paremäärmuslusel potentsiaali ellu viia utoopiaid alternatiivsetest maailmakordadest, kultuuriliste “juurte” ja rassilise jõu taastumisest. Need utoopiad ei ole enam loodud tolle maailma jaoks, kus – nagu sõdadevahelise aja Euroopas – kangastus oht, et kristlik tsivilisatsioon ja kapitalism (ta veider sängikaaslane) võivad kokku variseda, levida nõukogude kommunism ja puhkeda hukatuslikud sõjad Euroopa rahvusriikide vahel. Selle asemel on neid vorminud hirmud kultuurilise homogeniseerumise, massilise migratsiooni ja planetaarse ökokatastroofi ees.[11]Risoomne struktuur, mille välistingimused on paremäärmuslusele peale surunud, tähendab paradoksaalsel kombel ühtlasi ka seda, et grupuskulid on tegelikult muutunud haavamatuks demokraatlike valitsuste katsetele neid hävitada, sest nad eksisteerivad nüüd keskkonnas, mis meenutab pigem James Bondi filmide salavaenlaste-maailma kui poliitilisele reguleerimisele ja planeerimisele alluvat harjumuspärast reaalsust. See on muutunud rakuliseks, keskmeta ja juhita võrgustikuks, millel on ebamäärased piirid ning puudub formaalne hierarhia või sisemine organisatsioonistruktuur, mis annaks talle ühtse ajukeskuse. Revolutsiooniline parempoolsus ei anna end enam julgeoleku- ja luureorganitele kätte, sest ei jäljenda enam ühtset elusorganismi nagu limaseen. Selle asemel järgib ta sisemist dünaamikat, mida ainult kõige eesrindlikum eluteadus suudaks mingisuguse selgusega modelleerida, ning tillukesed spontaanse loovuse pursked, mis võivad üksikgrupuskuleid tekitada ja säilitada, moodustavad sõlmpunkte selle  radikaalse poliitilise energia jõuväljal või võrgustikus, mis toidab organismi kui terviku vitaalsust ja vastupidavust. Need omadused dubleerivad interneti enese tunnuseid, mis kohe algul äratasid huvi ka USA militaarstrateegide seas: internetti on võimatu sulgeda või selles sisalduvat informatsiooni kustutada lihtsalt mõne selle osa rivist välja löömise teel, kuna puudub “ajukeskus”, mida hävitada. Grupuskulaarsus annab tänapäeva paremäärmuslusele suure ellujäämis- ja kasvamisvõime, isegi kui mõned seda moodustavad üksikorganisatsioonid ära keelatakse ja nende võrguleheküljed suletakse.

Need tähelepanekud omandavad erilise kõlajõu kaksiktornide-järgse maailmakorra kontekstis. Nii nagu palingeneetiline paremäärmuslus, põhineb ka al-Qaida taoline “terroristlik võrgustik” pigem erilisel vaimulaadil, radikaalsel nägemusel käesolevast maailmakorrast ning intensiivsel, ehkki geograafiliselt väga hajutatud kultuurilise ja poliitilise energia jõuväljal, mitte mingil jäigal organisatoorsel struktuuril, mis on tuttav korporatsioonide juhtimismudelite teooriaist. Näib, et teatav hierarhiline käsuliin, milles bin Laden on selgelt mänginud tähtsat rolli, ei lase al-Qaidal praegusel ajal jõuda veel täieliku grupuskulaarsuseni. Tegu on struktuuriga, mis võimaldab liikumisel ellu jääda sel moel, et tagab selle “baasi” või “vundamendi” (mida al-Qaida sõna-sõnalt tähendabki) samastamatuse ühegi konkreetse maa, rakukese või indiviidiga, ning seda võimaldab just seesama globalisatsioon, mille vastu al-Qaida on otsustanud islamit kaitsta. Kui tuleb välja, et al-Qaida jätkab Lääne demokraatiate ohustamist isegi pärast seda, kui USA eriüksustel õnnestub (või on juba õnnestunud) bin Laden lihast ja verest liidri asemel pigem märtriks muuta, siis on selle põhjuseks peaaegu kindlasti organisatsiooni risoomne struktuur.

Kolmandaks, kuigi grupuskulaarse parempoolsuse väga mitmekesised utoopilised salaplaanid ei realiseeru kunagi, ei tohi alahinnata selle rolli revolutsioonilise ekstremismi subkultuuri lõimijana iga läänestunud ühiskonna koesse, mis omakorda sünnitab “rassiliselt motiveeritud kuritegusid” ja laseb vägivallaaktidel ideaalse korra väidetavate vaenlaste vastu paista normaalsena. Pakkudes kergesti mõistetavaid valmisideid vajadusest regenereerida praegust maailmasüsteemi, võib see vormida suuri narratiive ja totaalseid tõdesid otsivate indiviidide ideoloogilist arengut ja poliitilist karjääri, teisendades ebamäärase vimma ja vihkamise personaalseks tundeks oma kõrgemast missioonist “midagi selles asjas ette võtta”. Äärmusjuhtudel on mõni grupuskul andnud otsustava panuse pettunud luuserite muutmisse fanaatilisteks “üksikuteks huntideks”, kes on valmis sooritama ühiskonna dekadentsi sümbolite vastu halastamatuid terroriakte, olgu nende hind inimeludes kui tahes suur.

Üks varasemaid teadaolevaid niisuguseid terroriakte oli pommirünnak 1980. aasta Oktoberfestil, mille pani toime Gundolf Köhler. Kuigi algul väideti, et tegu on “hullumeelsega”, kes olevat tegutsenud sõltumatult paremorganisatsioonidest, selgus hiljem, et ta oli kuulunud Lääne-Saksa grupuskulisse Wehrsportgruppe Hoffmann. “Oklahoma pommipanija” Timothy McVeigh oli Ameerika Ühendriikides lokkavast grupuskulaarsest parempoolsest subkultuurist sügavalt mõjutatud. Tema pettumust riigi olukorras oli politiseerinud kokkupuude patriootiliste relvarühmade, relvaklubide ja “ellujääjate” konkreetsete revolutsiooniliste subkultuuridega ning ta tunne, et tal on isiklik missioon midagi ära teha, et murda ZOG-i võim Ameerika üle, kristalliseerus eriti pärast National Alliance’i juhi William Pierce’i romaani “The Turner Diaries” lugemist.[12] Ka Londoni pommimees David Copeland, kelle puhul politsei samuti algul väitis sidemete puudumist organiseeritud parempoolsusega, osutus mõjustatuks Christian Identityst ja Suurbritannias baseeruvast National Socialist Movementist nagu ka “The Turner Diaries’ist”.[13] Tema värbamises üksikterroristidest koosnevasse relvarühma, mis oli pühendunud süsteemi radikaalsele muutmisele, mängis olulist rolli internet. See pakkus talle ka naelapommi valmistamiseks vajalikku teavet. Kõige hiljutisem uudistesse jõudnud näide on Maxime Brunerie katse tappa 2002. aasta 14. juulil (Bastille päeval) Jacques Chirac. Teda mõjutanud grupuskulite hulka kuulusid GUD, “universaalnatsistlik” Parti Nationaliste Français et Européen ja hilisemast ajast Christian Bouchet’ Unité Radicale, mis oli loonud alliansi GUD-i kõige hilisema inkarnatsiooni ning kolmandat positsiooni esindava ja natsionaalbolševistlikuma orientatsiooniga Nouvelle Résistance’i vahel.[14]

Köhleri, McVeigh’, Copelandi ja Brunerie juhtumid näitavad, et lisaks kõigile fenomenoloogilistele saladustele ja kogu kontseptuaalsele rahuldusele, mida grupuskulaarse parempoolsuse uurimine võib esoteerilisema kallakuga poliitikateoreetikule pakkuda, on sel ka demokraatia valvurite jaoks märkimisväärne praktiline tähtsus. Selle hiiliv, kummituslik kohalolek sotsiaalses ja poliitilises subkultuuris tagab püsiva ja pidevalt uueneva reservuaari süsteemivastastele diagnoosidele käesoleva olukorra kohta nii kohalikul, riiklikul kui ka globaalsel tasandil, ning kogu see reservuaar jääb ainult hiirekliki kaugusele nende inimeste rahututest sõrmedest, kes pole rahul praeguse reaalsusemaatriksiga. Juba mõni tund pärast rünnakut kaksiktornidele esitasid grupuskulaarsed võrguleheküljed juhtunust omi versioone. Isegi vähem põnevatel aegadel võib “risoomne” fašism pakkuda samahästi kui nähtamatut tuge uue, Läänt hukatusliku mandumise käest päästa lubava ideoloogilise sünteesi silmatorkavamatele ja vähem meediakartlikele eestkõnelejatele, eriti Euroopa uusparempoolsetele intellektuaalidele ning uuspopulismi rafineeritumatele ja radikaalsematele ideoloogidele.

Seega ei peaks olema üllatav, kui ilmneb tõendeid grupuskulaarse parempoolsuse ja Nouvelle Droite’i vahelisest koostööst, nagu GUD-i ja Arctogaia juhtum ka näitab.[15]Pealegi on grupuskulaarse parempoolsuse ebatsiviilse ühiskonna ja ortodoksse parteipoliitika vaheline membraan mõnikord vägagi läbilaskev. Itaalia täielikult getostunud MSI kujunemist vägagi valimiskõlbulikuks Alleanza Nazionaleks valmistas ette agar grupuskulaarne tegevus põhipartei äärealadel, mis süstis sellesse ideid Prantsuse ja kohalikust Evola-mõjulisest uusparempoolsusest, samal ajal kui Aleksandr Dugini juhtum näitab, et grupuskul võib avaldada isegi mõningast otsest mõju valitsusringkondadele ning sedakaudu ka ametlikule poliitikakujundusele.[16]Praegu on aeg, mil üldsuses valitseb üha kasvav mure identiteedi murenemise pärast ning globaliseerumisvastasus tundub paradoksaalsel kombel olevat saamas tõeliselt massiliseks populistlikuks jõuks üle terve maailma. Seega pole kindlasti liialdus kujutleda, et arvukad paremäärmuslikud risoomid, mis kakofooniliselt jutlustavad kultuurilisele puhtusele ja ürgsetele (olgu rassilistele, protoeuroopalikele või atlantilistele) juurtele apelleerivaid usutunnistusi või ründavad olemasoleva globaalse süsteemi mandumist ning kutsuvad üles uuele maailmakorrale, võivad avaldada tajutavat, kuigi suurel määral “okulteeritud” (ent sugugi mitte okultistlikku) mõju süsteemile. Nende ühistoimel tekib liberaalkapitalistlikus kosmoses kõikjaletungiv latentne “tumeaine”, mis aitab kaasa sellele, et Lääne demokraatiate raskuskese langeb kindlalt paremale, moodustades nähtamatu vastukaalu nägemustele ühisest inimsusest ja sotsiaalsest õiglusest kõikide inimeste jaoks.

Lõpuks, 11. september tegi ilmselgeks, et peamised väljakutsed Lääne ühiskondade sotsiaalsele rahule ja poliitilisele stabiilsusele ei lähtu tulevikus mingist uuest Hitlerist või uuest NSDAP-st, vaid mõnd seda tüüpi “fundamentalismist”, olgu ilmalikust või usulisest, mille risoomne vorm ei allu harjumuspärasele analüüsile ja sõjalistele lahendustele. Sel juhul ei hakka tuleviku ekstremismiuuringud grupuskulaarset parempoolsust käsitlema mitte niivõrd klassikalise fašismi tähtsusetu järellainetusena, vaid tulevaste ekstremistlike nähtuste tabamatu, kehatu eelkujuna kõrgmodernismi ajastul.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

JÄRELMÕTTED

“Limaseene”-artikkel püüdis juhtida uurijate tähelepanu fašismi evolutsioonile pärast 1945. aastat, eriti selle grupuskuleerumisele, ning näidata, kui tähtis on mõista paremäärmuslust reservuaarina kontrakultuurilise ekstremismi jaoks, mis ei saa enam väljenduda parteipoliitikas nagu sõdadevahelisel ajajärgul. Artikkel kutsus üles loobuma keskendumisest silmatorkavatele, karismaatilise juhiga NSDAP stiilis paramilitaarsetele liikumistele, mille alusel nii teadlased kui ka ekstremismivastased jõud ikka veel mõõtsid paremäärmusluse tugevust.

Kuna ma keskendusin pisiformeeringutele ja mitte interneti poolt võimalikuks tehtud virtuaalkogukondadele, siis ei puudutanud ma seda uut tüüpi paremäärmuslust, mis on virtuaalselt radikaliseerunud veebisaitide ja jututubade keskkonnas, ning samuti ignoreerisin “üksiku hundi” teemat. Kuid artiklis kirjeldatud risoomsus on muutunud veelgi tähtsamaks organisatoorseks printsiibiks internetiajastul, kus see võib ükskõik milliste veendumustega ekstremistide seas luua virtuaalse ja füüsilise kultusmiljöö. Selle asjakohasus ilmneb, kui uurida  Timothy McVeigh’, David Copelandi ja Anders Breiviki rünnakute tausta. See on tähtis ka selleks, et mõista terroristlike ringkondade – IRA, ETA, islamistliku diasporaa, Palestiina, sionistliku, musta (uusfašistliku), punase (uusmarksistliku) ja valge (valge ülimuse pooldajate) terrorismi – sisekorraldust ja geneesi. Kõik need kujutavad endast detsentraliseeritud kontrakultuure, mis mõnikord kristalliseeruvad grupuskulites või mõnikord kõigest üksikisikutes, kes on võtnud nõuks oma missiooni täide viia.

Mis puutub Breivikisse, siis tooksin esile mõned punktid:

  1. Ta radikaliseeriti ja radikaliseerus Norra pisikeses, kuid tugevas antiislamistlikus ja valge ülimuse pooldajate kontrakultuuris, millel on pigem risoomi kui puu struktuur (Breivik ilmselt loodab, et tänu tema aktsioonidele muutub see puukujuliseks või koondub limaseene-taoliseks massiliikumiseks).
  2. Viis, kuidas ideologiseerus tema ärevus oma isikliku identiteedi pärast ja mõtteka eksistentsi murenemise pärast Norras, on ülimalt sünkreetiline ja idiosünkraatiline. On selge, et sel ideoloogial pole vähimatki pistmist kristlusega teoloogilises mõttes. Tema kristlus on etniline märk, mis on loodud islamismi peegelpildina, et vormida heroilist sõdalasidentiteeti, millele toetudes rünnata islamiseerumist ja sellele kaasaaitajaid. Teisisõnu: ta on uusristisõdijate vaimus välminud teatava “kristianismi”, et võidelda moslemite vastu Euroopas.
  3. Breiviki “Euroopa iseseisvuse deklaratsiooni” ideoloogiliste elementide äärmine sünkretism on iseloomulik sellele labürintjale ümbersünteesimisele, mis käib kaasas igasuguse nomose (religiooni, ideoloogia, poliitilise ürituse) loomisega lahendamaks kultuurilist kriisi või akuutset isiklikku anoomiat: tegu on protsessiga, mille abil pannakse ideoloogilised elemendid kokku uueks ideoloogiaks, mille alusel mõtestada maailma ja luua uus ühiskond (sellise protsessi teel on loodud kõik maailmareligioonid, sektid ja ilmalikud poliitilised usutunnistused).
  4. Breiviki süntees on uusfašistliku ideoloogia näitena huvitav, sest lähtub populismist ja Euroopa uusparempoolsusest, tähistades selget lahkulöömist traditsioonilise natsismi ja neonatsismi geneetilisest ja eugeenilisest rassismist ning keskendumist identiteedile ja kultuurilisele homogeensusele. Tema rünnakud võivad olla esimesteks paremäärmuslikeks terroriaktideks, mis on lähtunud pigem Euroopa uusparempoolsusest ja uuspopulistlikust parempoolsusest kui neonatsismist. See on tugev märk, et natsistlik bioloogilise rassipuhtuse kinnismõte on paremäärmusluses asendunud identiteedipuhtuse kinnismõttega, kus nakkuslike jõudude kohale on juutide asemel pandud moslemid.
  5. Minu teada ei ole Breiviki radikaliseerumise eeldusi või isiklikke põhjusi dokumenteeritud, kuid võib oletada, et see sai alguse kroonilisest või akuutsest isiklikust orientatsioonikaost ehk anoomiast, mis oli kas kumuleerunud välismõjude toimel või mille käivitasid mingid isiklikud kogemused või sündmused. See pani ta oma vihkamist projitseerima multikulturalismile Norras, kuni ta psüühika hakkas lõhestuma.
  6. Kui see protsess edasi arenes, hakkas ta oma universumit manihheiseerima, jaotades maailma heaks (rassiliselt/kultuuriliselt puhtad norralased ja eurooplased) ning halvaks (moslemid Euroopas ja multikulturalistid, kelles ta näeb poliitilise korrektsuse kehastajaid, mida ta omakorda mõistab kommunismi ja totalitarismi järeltulijana).
  7. Selles lõhenenud universumis tegi Breiviki psüühika läbi “heroilise topeldumise”, mille tagajärjel ta hakkas end üha rohkem pidama sõdalaseks, kellele on antud kangelaseroll kosmilises draamas ja missioon päästa sümboolsete ja füüsiliste rünnakute abil oma maa ja Euroopa tsivilisatsioon “vaenlasest” või õigemini jõududest, mis on võimaldanud “vaenlasel” Euroopasse asuda.
  8. Selle protsessiga kaasnes omakorda nn Alice’i sündroom (pean silmas stseeni raamatust “Alice Imedemaal”, kus Alice kasvab ja tõmbub kokku vastavalt sellele, kui palju ta seent sööb). Breiviki uus heroiline mina tegi läbi “gigantiseerumise”, kuni alistas välisreaalsuse omaenda lihtsakoelisele rekonstruktsioonile sellest. Tema manihheiseerunud maailma koomiksitaolisusest annab aimu ta “filmi-treiler”, milles islami ja multikulturalismi demoniseerimine on eriti ilmne ja groteskne. Niiviisi purunesid igasugused empaatia või inimliku kaastunde sidemed inimestega, keda see jämedakoeline narratiiv demoniseeris, ning hävis reaalsusprintsiip, mis oleks talle teadvustanud tema tegude julmust, nagu ka mõttetust (sama sündroomi võib näha ka McVeigh’ terroristlikus kampaanias ZOG-i vastu).
  9. Viimaks sulgus Breivik ideoloogilisse, enesetekitatud sotsiopaatilisse psühhoosi, kuhu ta oleks võinudki koos miljonite teiste “vihkajatega” jääda, kui poleks astunud otsustavat sammu üle Rubico tegude juurde.
  10. Järgnes üksikasjaliku ideoloogia kokkuseadmine (“Euroopa iseseisvuse deklaratsioon”) ning kosmoloogia keskendamine konkreetseks rünnakuplaaniks. Breiviki ikonoklastiline kujutlus valis välja autopommi sihtmärgi ja tapetavad inimesed ning tema sotsiopaatiline ratsionaalsus asus materjalide kogumisele ja plaanide viimistlemisele. Topeltrünnaku kontseptsioon meenutab al-Qaidat, autopomm Timothy McVeigh’d, tapatöö saarel psühhootilisi kooli- ja ülikoolitulistamisi USA-s ja Soomes.
  11. Kindlasti on tähenduslik, et Breivik veetis terve aasta arvutimänguga “War-craft”: tema meelestatus saarel sarnanes videomängu mängija omaga, ta heroiline teisik oli tema üle täielikult võimust võtnud (nagu ka McVeigh’ puhul, kes oli “Star Warsi” fänn).
  12. Valides sihtmärgiks Norra Tööpartei, ründas ta poliitilist klassi, mida pidas süüdlaseks oma nomose jätkuvas hävitamises, sest postkristliku tsivilisatsiooni kaitsmise asemel väärtustab see multikultuursust Euroopas. Rünnaku raevukas otsusekindlus oli samasugune nagu islamistil, kes kaitseb ja levitab islamit kui lahendust maailma hädade vastu.
  13. Alice’i sündroomist mõjutatud ratsionaalsusega kavandas ta rünnakud reklaamina oma üritusele, et äratada miljonid norralased ja eurooplased üles nende mugavast multikulturalismiunest ning käivitada sõjakas liikumine, mis päädiks rassilises kodusõjas, milles oleks nii Ameerika kodusõja, Natsi-Saksa kui ka Balkani sõdade elemente ning mis viiks aastaks 2083 islamivaba Euroopani.
  14. Anarhistide ja nihilistide korraldatud plahvatused, Hitleri putš, McVeigh’ ja David Copelandi pommirünnakud ja Aum Shinkryo sariinirünnak põhinesid kõik samasugusel apokalüptilisel müüdil, mille järgi verevalamine tsiviilühiskonnas puhastab ja käivitab kalaklüsmilise muutuse ning tapatööd viivad võluväel ajaloolise murranguni.

See juhtum näitab, et terrorismivastased jõud ja paremterrorismi eksperdid peaksid selgelt teadvustama olulisi muutusi paremäärmusluse loomuses ning hoidma tihedamalt silma peal üksikisikuil, kelle tekstides ja postitustes ilmnevad märgid vandenõuteooriaist või paranoiast, mille sisuks on mõne ühiskonnagrupi identiteedi ohustatuse tunne. Ja kui nad hakkavad veel tellima suuri väetisekoguseid, on kindlasti aeg asja põhjalikumalt uurida.

Näiteks lastepornograafia tõkestamiseks internetis on Lääs end kokku võtnud; samal moel võiks osutuda kasulikuks ka interneti tihedam jälgimine, avalikkuse informeerimine terrorismi dünaamika ning “kahtlaste pakkide” inimanaloogide kohta. On oluline, et valitsus ja poliitikakujundajad õpiksid valmiskäsitusi läbi nägema ning mõistaksid, et ajalugu ei korda end kunagi samal moel.

Selles osas võib olla ka abi mu artiklist grupuskuleerumise kohta. Kümne aasta eest kirjutasin ma ka ülevaate paremäärmusluse metapolitiseerumisest ja europiseerumisest, mis vääriks samuti üle lugemist, sest aimab ette niisuguse grupuskuleerunud, kultusliku miljöö tekkimist, mis võis kujundada Breiviki meelsust.[17] Samuti väärib meenutamist Pierre-André Taguieffi hoiatus tema artiklis Euroopa uusparempoolsusest: ““Fašism” ega “rassism” ei tee meile seda rõõmu, et pöörduksid tagasi kergesti äratuntaval moel. Kui valvsus tähendaks millegi j uba tuttava äratundmist, siis oleks küsimus ainult mäletamises. Valvsus taanduks siis seltskondlikuks äratundmismänguks, reministsentside abil tuvastamiseks, lohutavaks illusiooniks liikumatust ajaloost, mida täidavad üksnes meie ootustele või hirmudele vastavad sündmused.”[18]

 

  1. august 2011

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M.V.

 

[1] Vt ajakirja Patterns of Prejudice erinumbrit (2002, kd 36, nr 3).

[2] Uurimust grupuskulaarsest maailmast, milles 1960. aastatest 80ndateni tegutsesid mustad terroristid, vt: R. Drake, The Revolutionary Mystique and Terrorism in Contemporary Italy. Bloomington; Indianapolis, 1989; F. Ferraresi, Minacce alla democrazia. Milano, 1995; J. M. Bale, The Secret Cold War and European Right-Wing Terrorism (ilmumas).

[3] Vt M. Mathyl, The National-Bolshevik Party and Arctogaia: Two neo-fascist groupuscules in the Post-Soviet political space. Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 66.

[4] Kuigi ma rõhutan, et grupuskulite taotluseks pole saada populistlikeks massiliikumisteks, on mõnel rohkem soovi kui teistel pälvida propaganda ja reklaami teel avalikkuse toetust ning mõnikord läheb nende kaadrigrupeeringu-loomus vastuollu tungiga veenda nii paljusid kui võimalik oma “õiges”, st parempoolses ajastudiagnoosis.

[5] Jeffrey Bale valgustab riigivastase terrorismi ja salaja riiklikult spondeeritud terrorismi vahelist keerukat, Januse-näolist kombinatsiooni artiklis: J. M. Bale, Right-wing terrorism. Rmt-s: Europa since 1945: An Encyclopedia. Toim. B. A. Cook. New York, 2001.

[6] Vt R. Ramsay, Conspiracy Theories. London, 2000.

[7]http://web.archive.org/web/ 2002 0802 144103/http://www.unite-radicale.com/fp.htm

[8] Vt R. Griffin, Net gains and GUD reactions: Patterns of Prejudice in a neo-fascist groupuscule. Patterns of Prejudice, 1999, kd 33, nr 2, lk 31–50.

[9] Vt T. Southgate, Transcending the beyond. Et saada mingisugust ettekujutust sellest keerulisest ideoloogilisest võrgust, mille grupuskulaarne internetikasutus on paremäärmusluse tsoonis kudunud, vt võrguajakirja Synthesis kodulehel pakutavaid linke: www.rosenoire.org/links.php. Inimene, kes otsib metapoliitilist “tarkust”, mille varal ületada olemasolevat “süsteemi”, viiakse seal kontakti erakordselt mitmekesiste saitidega, mis seostuvad teemadega, nagu anarhia, antropoloogia, antisionism, Forteana (sic!), indoeurooplus, keskkond, konspiratsioon, moodne “elu”, okultuur, poliitika, psühholoogia, survivalism ja traditsioon.

[10] Paremäärmusluse katsed koguda toetust traditsioonilisemate vahenditega ei ole siiski täiesti minevikku jäänud. Üks kolmanda positsiooni grupuskul oli näiteks Anarhistlike Hereetikute Laada peakorraldajaid 2000. aastal Brightonis ning aitas kavandada ka kolme järgmist kogunemist, kus pidi peetama avalikke kõnesid, kuid mis jäeti “antifašistlike” ähvarduste tõttu ära.

[11] Paljud paremäärmuslikud grupuskulid, mille juured on küll sõdadevahelises fašismis, on rahvusliku taassünni ideoloogiat niivõrd põhjalikult teisendanud, et kõrvaldamatu keskne tuum mure näol rahvusliku allakäigu ja taassünni pärast on peaaegu äratundmatu. Seega oleks tarvis hoolikat uurimistööd, et visandada tänapäeva paremäärmusluse kohta vähem impressionistlik ideoloogiline kontuurkaart kui siin pakutav. Üks sümptomeid sellest, et “algse” fašistliku mõtlemise jäänukid on säilinud isegi grupuskulaarse ideoloogia pan-euroopalike või äärmuslike natsionaalbolševistlike vormide juures, on keskne mure just nimelt kultuurilise dekadentsi pärast (mitte niivõrd ebavõrdsuse või sotsiaalse ebaõigluse pärast). Teine sümptom on see, et kui vasakfašistid (nt natsionaalbolševistliku hoiakuga kolmanda positsiooni esindajad) ründavad ebaõiglust, olgu see poliitiline, sotsiaalne või majanduslik, või mõistavad hukka ekspluateerimist ja imperialismi, siis taunivad nad ikkagi egalitaarsuse printsiipi ning kultuurilise ja etnilise identiteedi murenemist kui moodsa maailma allakäigu allikaid. Kolmas sümptom on käsitus Euroopa taassünnist või aarialaste võidust oma vaenlaste üle, mis toimib ikka veel rahvuslike või etniliste allüksuste raames (nt USA, Prantsuse või Flaami), ja nõuab nende ainulaadsete lokaalsete identiteetide säilimist. Euroopa (selgelt mittethatcheristlike) Vene, Itaalia, Saksa ja Prantsuse uusparempoolsete omavaheline võrdlus kinnitab seda mudelit.

[12] M. Herbeck, D. Herbeck, American Terrorist – Timothy McVeigh and the Tragedy at Oklahoma City. New York, 2001.

[13] G. McLagan, N. Lowles, Mr Evil. The Secret Life of the Racist Bomber and Killer David Copeland. London, 2000.

[14] Vt Graeme Atkinsoni artikleid “Nazi shooter targets Chirac”, “The bad boys of GUD” ja “Unité Radical disunited” ning Nick Lowlesi “Would-be assassin tells world to watch” ajakirjas Searchlight (nr 326, august 2002, lk 5–7).

[15] Grupuskulaarsuse hea kandidaat oleks The Scorpion, ebaregulaarselt ilmuv ajakiri ja sellega seotud veebisait, mille taotluseks on levitada inglise keeles uusparempoolset kriitikat kehtiva maailmakorra pihta (Nouvelle Droite’i ja Evola ideede vastuolulist segu). Seda toimetatakse peamiselt Saksamaal endise National Fronti organisaatori Michael Walkeri poolt, mis on taas heaks näiteks paremäärmusluse internatsionaliseerumisest ja metapolitiseerumisest, nagu ka sellest, kuidas tolles poliitikasfääris on partei ajastu taandunud grupuskuli ajastu ees.

[16] Veel üheks märgiks, kuidas grupuskulid võivad tungida konventsionaalse poliitika ruumi, on see, et 2002. aasta algul kutsus kunagi jäiga joonega marksistliku Partei des Demokratischen Sozialismus (PDS) kohalik haru oma Berliini konverentsile kõnelema vasakfašistliku ja natsionaalbolševistliku PCN-i juhi Luc Micheli.

[17] R. Griffin, Interregnum or endgame? Vt: http://home.alphalink.com.au/~radnat/theoriesright/theory2.html

[18] P.-A. Taguieff, Discussion or Inquisition: The Case of Alain de Benoist. Telos, nr 98/99, talv 1993 / kevad 1994, lk 54.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon