Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus II

Cas Mudde

Cas Mudde
Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus II

Hinnang normaalse patoloogia teesile

Aga kas populistliku paremradikaalsuse ideoloogiline tuum, mida võiks määratleda nativismi, autoritaarsuse ja populismi kombinatsioonina,[1] seisab tõepoolest Lääne ühiskondade põhiväärtustest niivõrd lahus? Ja kas populistliku paremradikaalsuse väärtusi jagab tõepoolest üksnes eurooplaste tilluke vähemus?

Ideoloogia

Populistliku paremradikaalsuse keskne tunnus on nativism – ideoloogia, mille järgi peaksid riikides elama üksnes põlisgrupi (“rahvuse”) liikmed ning mittepõlised elemendid (isikud ja ideed) ohustavad fundamentaalselt rahvusriigi homogeensust.[2]Nativistlikul mõtlemisel on Lääne ühiskondades pikk ajalugu, seda eriti USA-s, kus liikumised nagu Know Nothing ulatuvad tagasi 19. sajandi algusse.[3]

Ajalooliselt ja ideoloogiliselt on nativism tihedalt seotud rahvusriigi ideega, natsionalistliku konstruktsiooniga, millest on saanud Euroopa ja globaalse poliitika nurgakivi. Rahvusriigi idee järgi peaks igal rahvusel olema oma riik ja – kuigi see jääb sageli ridade vahele – igal riigil peaks olema üks ja oma rahvus. Mitmed Euroopa põhiseadused sätestavad, et vastav riik on seotud ühe kindla rahvusega: näiteks Slovakkia põhiseaduse preambul algab “Meie, slovaki rahvas…”, ning Rumeenia konstitutsiooni paragrahv 4.1 ütleb: “riik rajaneb rumeenia rahva ühtsusel”.[4]Rahvusliku enesemääramise idee on talletatud koguni ÜRO harta 1. peatüki 1. paragrahvi, mis kutsub otsesõnu üles austama “rahvaste enesemääramist”.

See aga ei tähenda, nagu väljenduks kõigis viidetes rahvuslikule enesemääramisele tingimata nativism. Näiteks Iirimaa konstitutsiooni 1. paragrahv ütleb: “Käesolevaga kinnitab Iiri rahvas oma võõrandamatut, tühistamatut ja suveräänset õigust valida endale valitsemisvorm, määrata oma suhted teiste rahvastega ning arendada oma poliitilist, majandus- ja kultuurielu vastavalt oma vaimule ja traditsioonidele”. Kuid järgmised paragrahvid väljendavad kaunis avatud suhtumist mittepõliselanikesse, sealhulgas “Iiri rahvuse kindlat tahet ühendada harmoonias ja sõpruses kõiki inimesi, kes jagavad Iiri saare territooriumi, nende identiteetide ja traditsioonide kogu mitmekesisuses” (paragrahv 3).

Aga isegi siis, kui Euroopa riigid nativistlikud ei ole, rakendavad nad “banaalnatsionalismi”, kui kasutada Michael Billigi terminit, mis tähistab igapäevaseid “ideoloogilisi harjumusi, mis võimaldavad Lääne kindlakskujunenud rahvustel end taastoota”.[5] Lääneriikide kodanikele meenutatakse iga päev nende “rahvuslikku identiteeti” ülirohkete enam või vähem peente vihjete abil, mis ulatuvad iseseisvuspäeva pühitsemisest kuni meediakompaniide nimetusteni (nt Irish Times, British Broadcasting Corporation, Hrvatska Radio Televizija) ja ajalooõpetuseni koolides. Kuigi need meeldetuletused on banaalsed, põhinevad nad rahvusriigi konstitueerival ideel.[6]

Autoritaarsus, usk rangelt korrastatud ühiskonda, kus autoriteedi-vastaseid ülesastumisi karistatakse karmilt,[7] on tunnus, mis pole iseloomulik kaugeltki mitte üksnes populistlikule paremradikaalsele ideoloogiale. “Armastust ja lugupidamist autoriteedi vastu”, mis on lihtsalt autoritaarsuse eufemistlik kirjeldus, peetakse ju ka konservatismi alussambaks.[8] Pealegi on autoritaarsus üks võtmeaspekte nii ilmalikes kui ka usulistes mõtteviisides, (proto)liberaalidest nagu Thomas Hobbes kuni sotsialistideni nagu Vladimir Lenin, Rooma katoliiklusest kuni õigeusuni.

Kolmas ja viimane tunnus on populism, mida defineerime siinkohal “õhukese” ideoloogiana, mis käsitab ühiskonda jagunevana kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks grupiks: “puhas rahvas” versus “korruptiivne eliit”. Populism taotleb, et poliitika peaks olema volonté générale’i, rahva üldise tahte väljendus.[9] Kuigi populistlikul ideoloogial on märksa sügavamad juured USA-s kui (Lääne-) Euroopas,[10]on selle elemendid selgelt seotud Lääne ühiskondade fundamentaalsete väärtustega üldiselt.

Nagu Margaret Canovan on väitnud, on demokraatial niihästi lunastuslik kui ka pragmaatiline külg: esimene rõhutab vox populi, vox dei ideed või ideaali (ehk “rahva valitsemist rahva poolt rahva huvides”), viimane aga institutsioonide tähtsust. “Moodsatele demokraatiatele on loomuomane usk ilmalikku lunastusse, mis on küll pingelises suhtes demokraatia pragmaatilise palgega – lubadus, et suveräänse rahva tegevus toob kaasa parema maailma.”[11] Populism rajaneb sellel “demokraatlikul lubadusel”.[12] Tõlgendades “rahvast” homogeense moraalse üksusena, väidavad populistid, et rahva terve mõistus tuleks alati asetada esikohale ning sellised “ebademokraatlikud” institutsioonilised kitsendused nagu vähemuste konstitutsiooniline kaitse ei tohiks seda piirata.

Populismi establishment’i-vastased tundmused on tihedalt seotud Lääne ühiskondade ühiste uskumustega. Need ulatuvad lord Actoni kuulsast ütlusest “võim korrumpeerib” kuni kristlusele sisemiselt omase negatiivse inimesepildini (nt pärispatt). Tõsiasi, et evangeelne kristlus mängib USA kultuuris ja poliitikas palju suuremat rolli kui Euroopas, võib osaliselt seletada  establishment’i-vastaste tunnete suuremat sügavust ja laiemat levikut USA-s. Kui suuremas osas Lääne-Euroopast vedas demokratiseerimise ja riigiformeerimise protsessi pigem eliit ning see põhines tugeval keskvõimul ja elitaarsel umbusaldusel rahva vastu, siis USA-s kannustas samu protsesse “meie, Ameerika Ühendriikide rahvas” ning umbusaldus keskvalitsuse vastu, mida jagasid nii massid kui ka eliidid, sh riikluse isad.

 

Hoiak

Nativism ei ole küll sama mis rassism, kuid niisugused küsitlused nagu Eurobaromeeter pakuvad ohtralt tõendusmaterjali äärmusnativistlike hoiakute levikust Euroopas. Näiteks 1997. aasta detsembris leidis Eurobaromeeter, et “ainult üks kolmest intervjueeritavast ütles, et ta “pole sugugi rassistlik”. Üks kolmest kuulutas end “pisut rassistlikuks” ja üks kolmandik väljendas otseselt “üsna või väga rassistlikke tundeid”.[13]

Konkreetsemalt EL-15 elanikest 65% nõustub väitega, et “meie maa on jõudnud viimase piirini; kui vähemusgrupid veelgi kasvavad, tekib probleeme”.[14] Peaaegu kaks kolmandikku arvavad, et kõik illegaalsed immigrandid tuleks tagasi saata, kuna 80% arvab, et “tõsistes kuritegudes süüdi mõistetud” illegaalsed immigrandid tuleks repatrieerida. Minnes veelgi kaugemale (enamikust) populistlikest paremradikaalsetest parteidest, pooldab umbes 20% “täielikku repatrieerimist”, nõustudes väitega, et “kõik immigrandid väljastpoolt Euroopa Liitu, olgu legaalsed või illegaalsed, ja ka nende lapsed, isegi siinsündinud, tuleb saata tagasi nende päritolumaale”.[15]

Autoritaarsuse osas näitavad küsitlused veelgi tugevamat kattuvust massihoiakute ja populistlike paremradikaalsete positsioonide vahel. Vastavalt 2006. aasta Eurobaromeetri küsitlusele usub 78% EL-15 kodanikest (alates 65% Austrias kuni 90% Prantsusmaal), et noored sooritaksid vähem kuritegusid, kui neid kodus ja koolis tugevamini distsiplineeritaks.[16] 62% EL-15 kodanikest usuvad (alates 37% Rootsis kuni 75% Iirimaal), et noored paneksid toime vähem kuritegusid, kui vanglakaristused oleksid karmimad.[17]Kuigi 55% Euroopa Liidu kodanikest usub, et kohalik politsei “teeb head tööd”, arvab 74%, et “parem politseitöö” kahandaks kuritegevust nende piirkonnas.[18] Ja lõpuks hämmastav 85% EL-25 elanikest (alates 70% Taanis kuni 97% Küprosel) nõustub väitega: “Tänapäeval on liiga palju sallivust. Kurjategijaid tuleks karistada karmimalt.”

Populismi ideoloogia uurimisel tuleb tingimata arvesse võtta selle antielitaarset ja establishment’i-vastast aspekti. Üha kasvav hulk uurimusi poliitilise apaatia kohta on väitnud (ja osaliselt ka tõestanud), et järjest suurem osa EL-i elanikkonnast suhtub halvasti oma riigi demokraatliku süsteemi põhiinstitutsioonidesse, kuid mitte demokraatlikku süsteemi kui sellisesse.[19]1999. aastal oli 40% EL-15 kodanikest (alates 70% Itaalias kuni 22% Hollandis) “mitte eriti rahul” või “mitte sugugi rahul” demokraatiaga oma riigis.[20] Neli aastat hiljem väitis 46% EL-15 küsitletutest, et nad “kalduvad mitte usaldama” oma riigi parlamenti, 53% väitis sedasama valitsuste kohta ning lausa 75% poliitiliste parteide, Euroopa demokraatiate peamiste institutsioonide kohta.[21]

Mis puutub korruptsiooni, mis on populistliku paremradikaalse propaganda peamine kinnismõte, siis teatas Eurobaromeeter 2006. aastal, et 72% EL-25 kodanikest usub, et korruptsioon on nende riigis peamiseks probleemiks. 59% usub, et altkäemaksu andmine ja võtmine ei leia piisavalt jälitamist ja karistamist. Korruptiivseteks peetud sektoritest on nimekirja tipus “riigi tasandi poliitikud”, nagu arvab 60% EL-25 vastanutest (alates 29% Taanis kuni 69% Sloveenias). Regionaalse tasandi (47%) ja kohaliku tasandi poliitikud (45%) on neljandal ja viiendal kohal.[22]

 

Normaalsest patoloogiast patoloogilisse normaalsusse

Eelnev analüüs näitas, et normaalse patoloogia tees ei pea empiirilisele uurimisele vastu. Populistlikud radikaalparempoolsed ideed ei ole Lääne demokraatia peavoolu ideoloogiatele sugugi võõrad ning populistliku paremradikaalsuse hoiakuid ei jaga mitte üksnes eurooplaste tillukene vähemus. Õigupoolest oleks populistlikus paremradikaalsuses õigem näha patoloogilist normaalsust (kui jääda truuks Scheuchi ja Klingemanni teooriale). See seostub hästi peavoolu ideedega ning on märkimisväärses kooskõlas laialt levinud hoiakute ja poliitiliste seisukohtadega.

Patoloogilise normaalsuse teesist ei järeldu, nagu kuuluks populistlik paremradikaalsus tänapäeva demokraatlike ühiskondade peavoolu. Pigem tähendab see, et oma ideoloogia ja hoiakute poolest kujutab populistlik paremradikaalsus endast peavoolu vaadete radikaliseerumist.[23]Populistliku paremradikaalse ideoloogia võtmeaspekte jagab ka peavool, niihästi eliidi kui masside tasandil, kuid enamasti mõõdukamas vormis. Niisugusel vaateviisinihkel on suur tähtsus populistliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia vahekorra mõistmise jaoks.

Põhierinevust populistliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia vahel ei maksaks määratleda liigierinevusena, st antiteesina, vaid määraerinevusena, st vastandusena laias laastus samade vaadete mõõdukama ja radikaalsema versiooni vahel. Seda, kui laialt on populistlik paremradikaalne ideoloogia levinud, ei saa olemasolevate andmete põhjal otsustada. See nõuaks komplekssemat mõõtmismudelit, mis hõlmaks kõigi kolme (mitmetahulise) ideoloogilise tunnuse[24] mitut indikaatorit sisaldavat kogumit, selle asemel et mõõta lihtsakoelisi indikaatoreid nagu vasak- või parempoolne enesemääratlus[25] või toetus rassistlikele liikumistele.[26]

 

Patoloogiline normaalsus ja akadeemiline uurimistöö

Paradigmanihe normaalse patoloogia teesilt patoloogilisele normaalsusele tähendaks esiteks ja esmajoones seda, et populistlikku paremradikaalsust tuleb uurida peavoolu politoloogia mõistete ja teooriate varal.[27] Teiseks, uurimise põhiülesandeks ei peaks olema seletada nõudlust, sest multietnilised Lääne demokraatiad tekitavad seda “loomu poolest”, vaid pakkumist.

Populistliku paremradikaalsuse jaoks ei käi poliitiline võitlus niivõrd mitte hoiakute, vaid teemade pärast. Kuigi populistliku paremradikaalsuse kolmainsus – korruptsioon-immigratsioon-julgeolek – on mured, mida jagab märkimisväärne osa elanikkonnast, ei ole nende “teemad” tervikuna Lääne demokraatiate poliitilistes võitlustes domineerinud. Populistlikud radikaalparempoolsed parteid ei keskendu eeskätt sotsiaal-majanduslikele küsimustele nagu enamik traditsioonilisi parteisid, vaid sotsiokultuurilistele küsimustele, umbes nii nagu üks teine uus parteiperekond, rohelised.

Patoloogilise normaalsuse paradigmas sõltub populistliku radikaalparempoolsuse edu või ebaedu mõistmine sellest, kui hästi mõistetakse võitlust teemade silmapaistvuse ja teemapositsioonide pärast. Paul Lucardie terminoloogiat kasutades võib öelda, et populistlikud paremradikaalsed parteid on “puhastajad”, kes rõhuvad “ideoloogiale, mille etableerunud parteid on kas reetnud või ära lahjendanud”, mitte aga prohvetid, kes “sõnastavad uut ideoloogiat”.[28] Neil ei tarvitse kallutada valijaid uutele positsioonidele, vaid uutele teemadele: eemale sotsiaal-majanduslikelt teemadelt, nagu tööpuudus, sotsiokultuuriliste teemade poole, nagu immigratsioon. Populistliku radikaalparempoolse parteiperekonna peamine võitlus käib “oma” teemade – korruptsiooni, immigratsiooni ja julgeoleku – silmapaistvuse suurendamise nimel.

Populistlike paremradikaalsete parteide kasvav valimisedu pärast 1980. aastate keskpaika on suurel määral seletatav laiema liikumisega eemale klassikalisest materialistlikust poliitikast mingisuguse postmaterialistliku poliitikavormi[29]või vähemalt nende kahe kombineerimise poole. Selles protsessis on populistlik radikaalparempoolsus mänginud kõigest marginaalset rolli. Pigem on see olnud iseeneslik reaktsioon uusvasakpoolsuse edule 1960. aastate lõpul ja 1970ndatel, mis viis 1970ndate lõpul ja 1980ndatel uuskonservatiivse tagasilöögini.[30] See areng mitte üksnes ei loonud radikaalparempoolsuse jaoks elektoraalse ruumi, vaid avas ka uue ja “ühetasase” mänguväljaku, kus võistelda sotsiokultuuriliste teemade pärast nagu korruptsioon, immigratsioon ja julgeolek.

Tõsiasi, et mõned populistlikud paremradikaalsed parteid on osanud neid võimalusi ära kasutada ja teised mitte, on seletatav “teema oma valdusse võtmise” [issue ownership][31]mõistega, ehk täpsemalt teema kohta võetava positsiooni hõivamisega.[32] Kuigi uus mänguväljak oli kõikides maades ühetasane, oli võitlus teemapositsiooni valdamise nimel erinev. Mõnel maal jõudsid uued või reformeerunud (parempoolsed) parteid haarata korruptsiooni-, immigratsiooni- ja julgeolekualase teemapositsiooni oma valdusse enne, kui populistlik paremradikaalne partei jõudis ennast sisse seada. Enamasti ei võimaldanud populistlike paremradikaalsete parteide puudulik organiseeritus ja kaader teemapositsiooni oma valdusse haarata. Neid kummitasid sisemised vastuolud ja avalikud skandaalid, muutes nad valijate silmis ebaatraktiivseks, hoolimata nende eelistest teemapositsioonides.

Seal, kus populistlikud paremradikaalid suutsid võtta teemapositsiooni oma valdusse, on nende edu seletatav peamiselt sisemiste tegurite abil. Kuigi etableerunud parteid (keda sundis avalikkus ja meedia) lõid suurel määral tingimused äärmusparempoolsete parteide läbimurdeks valimistel, oli valimisedu jaoks olulisem viimaste liidrivalik, organiseeritus ja propaganda. Et saada selgemat pilti sellest, mis täpselt eristab edukaid ja edutuid parteiorganisatsioone, juhivalikuid ja propagandat, läheks tarvis märksa rohkem empiirilisi uuringuid.

 

Kokkuvõtteks

Populistliku radikaalparempoolsuse uurimises on domineerinud normaalse patoloogia tees, usk, et populistlik radikaalparempoolsus on tänapäeva Lääne demokraatiate patoloogia, millel on “normaalsetes” oludes üksnes piiratud toetus. Selles paradigmas on peamiseks mõistatuseks massiline nõudlus populistlike radikaalparempoolsete parteide järele, mida saab seletada ainult mingisuguse teooria abil moderniseerumisega seotud kriisist.

Empiirilised uuringud aga näitavad, et populistliku paremradikaalse ideoloogia võtmetunnused – nativism, autoritaarsus ja populism – ei seisa peavoolu ideoloogiast ja massihoiakutest lahus. Pigem tuleks neid vaadelda peavoolu väärtuste radikaliseeritud versioonidena. Seega tuleks populistlikku radikaalparempoolsust võtta patoloogilise normaalsusena, mitte normaalse patoloogiana.

Laialdane nõudlus radikaalparempoolsuse järele on tänapäeva Lääne demokraatiates pigem antus kui seletamist vajav mõistatus. Provokatiivselt püstitatuna ei seisne põhiküsimus selles, miks on populistlikud paremradikaalsed parteid olnud pärast 1980. aastaid nii edukad, vaid selles, miks nii vähesed parteid on sellele viljakale pinnasele asunud. Vastuse võib leida teemapoliitika pakkumise-poolelt, esmajoones võitlustest teemade silmapaistvuse pärast (eriti elektoraalse läbimurde faasis) ja teemapositsioonide oma valdusse võtmise eest (siis, kui valimistel on juba ennast kehtestatud). Seda saab tõeliselt mõista vaid siis, kui analüüsid ja seletused hakkavad arvestama populistliku paremradikaalsuse endaga.

 

[1] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe.

[2] Sealsamas, lk 19.

[3] Nt D. H. Bennett, The Party of Fear: From Nativist Movements to the New Right in American History. New York, 1990; J. Higham, Strangers in the Land: Patterns of American Nativism, 1860–1925. New Brunswick, 1955.

[4] C. Mudde, Racist Extremism in Central and Eastern Europe. East European Politics and Societies, 2005, kd 19, nr 2, lk 172.

[5] M. Billig, Banal Nationalism. London, 1995, lk 6.

[6] Säärast banaalset natsionalismi võib leida isegi mitmerahvuselistes riikides ja föderatsioonides. Näiteks Belgia riik hõlmab kaht suurt, kultuuri ja keele poolest eristuvat gruppi (hollandi ja prantsuse keele kõnelejaid; lisaks tillukest gruppi saksakeelseid inimesi), millel puudub ühine (ükskeelne) avalik ruum. Samas kinnitab Belgia konstitutsioon otsesõnu: “kogu võim lähtub natsioonist” (paragrahv 33).

[7] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 23.

[8] Nt Z. Layton-Henry, Introduction: Conservatism and Conservative Politics. Rmt-s: Conservative Politics in Western Europe. Toim. Z. Layton-Henry. New York, 1982, lk 1.

[9] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe; C. Mudde, The Populist Zeitgeist. Government and Opposition, 2004, kd 39, nr 3.

[10] Nt M. Kazin, The Populist Persuasion: An American History. New York, 1995; L. Goodwyn, Democratic Promise: The Populist Moment in America. New York, 1976.

[11] M. Canovan, Trust the People! Populism and the Two Faces of Democracy. Political Studies, 1999, kd 47, nr 1, lk 11.

[12] Y. Mény, Y. Surel, The Constitutive Ambiguity of Populism. Rmt-s: Democracies and the Populist Challenge. Toim. Y. Mény, Y. Surel. Basingstoke, 2002; L. Goodwyn, Democratic Promise.

[13] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 47.1, 1997, lk 2.

[14] Sealsamas, lk 7. EL-12 hõlmab Euroopa Liidu liikmeskonda 1980–1995, mil sellesse kuulus 12 maad: Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Ühendkuningriik. 1995 liitusid Austria, Rootsi ja Soome, nii et tekkis EL-15. 2004 ühines kümme uut, peamiselt Ida-Euroopa maad (Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari), luues EL-25. Bulgaaria ja Rumeenia lisandudes 2007 on praegune Euroopa Liit tuntud kui EL-27.

[15] Sealsamas.

[16] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 66, 2006, lk 9, 51.

[17] Sealsamas, lk 10.

[18] Sealsamas, lk 47.

[19] Nt R. A. Dahl, A Democratic Paradox? Political Science Quarterly, 2000, kd 115, nr 1.

[20] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 52, 2000.

[21] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 59, 2003.

[22] Opinions on organised, cross-border crime and corruption. Special Eurobarometer, 245, 2006.

[23] Vrd H.-G. Betz, The Growing Threat of the Radical Right. Rmt-s: Right-Wing Extremism in the Twenty-First Century. Toim. P. H. Merkl, L. Weinberg. London, 2003; M. Minkenberg, The Radical Right in Public Office: Agenda-Setting and Policy Effects. West European Politics, 2001, kd 24, nr 4.

[24] Seni on veel vähe üritatud niisuguseid mitmemõõtmelisi mõõtmismudeleid konstrueerida. Vähesedki olemasolevad on tugevasti mõjutatud Adorno ja tema kolleegide mudelitest, ehkki mitte teooriatest. Paraku töötati need välja teistsuguste, kuigi seonduvate mõistete (eriti äärmusparempoolsuse) jaoks ning neid on rakendatud ja testitud ainult piiratud lokaalses ja regionaalses kontekstis (vt F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Right-Wing Extremism. Acta Politica, 1998, kd 33, nr 2; F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Rechtsextremisme. Opmerkingen over theorie en praktijk van een complex verschijnsel. Acta Politica, 1995, kd 30, nr 4; H. De Witte, J. Billiet, P. Scheepers, Hoe zwart is Vlaanderen? Een exploratief onderzoek naar uiterst-rechtse denkbeelden in Vlaanderen in 1991. Res Publica, 1994, kd 36, nr 1.

[25] Nt W. Van der Brug, M. Fennema, J. Tillie, Why Some Anti-Immigrant Parties Fail and Others Succeed. A Two-Step Model of Aggregate Electoral Support. Comparative Political Studies, 2006, kd 38, nr 5.

[26] Nt spetsiaalne Eurobarometeri küsitlus rassismi ja ksenofoobia kohta (nr 41, novembris 1989) uuris küsitletutelt, kas nad kiidavad heaks “rassismi pooldavaid liikumisi”. Mõistagi kiitis “ainult” 4% EU-12 kodanikest need “täielikult” ja 6% “mõningal määral” heaks (lk 16).

[27] Nt S. L. De Lange, From Pariah to Power. Explanations for the Government Participation of Radical Right-Wing Populist Parties in West European Parliamentary Democracies. Unpublished PhD thesis. Antwerpen, 2008.

[28] P. Lucardie, Prophets, Purifiers and Prolocutors: Towards a Theory on the Emergence of New Parties. Party Politics, 2000, kd 6, nr 2, lk 175.

[29] R. Inglehart, The Silent Revolution. Changing Values and Political Styles among Western Publics. Princeton, 1977.

[30] P. Ignazi, The Silent Counter-Revolution.

[31] J. R. Petrocik, Issue Ownership in Presidential Elections, with a 1980 Case Study. American Journal of Political Science, 1996, kd 40, nr 3, lk 826; vt ka I. Budge, D. J. Farlie, Explaining and Predicting Elections. Issue Effects and Party Strategies in Twenty-Three Democracies. London, 1983.

[32] Lühidalt: partei A valdab positsiooni X (teemal Y), kui suur osa valijatest, kes (1) hoolivad teemast Y ja (2) jagavad positsiooni X, usaldavad parteid A kui kõige pädevamat parteid nihutama poliitikaid (otseselt või kaudselt) teemapositsiooni X poole.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon