Plahvatuse võimalikkus tähendustööstuses

Indrek Ibrus

Indrek Ibrus
Plahvatuse võimalikkus tähendustööstuses

“Plahvatus on energia kiire vabanemise protsess, millega kaasneb ruumala ja/või temperatuuri ülikiire kasv ja mille käigus tekib tavaliselt lööklaine,” teab Vikipeedia defineerida. Plahvatuse kui nähtuse selline üldarusaadav olemus võimaldab kasutada teda ka metafoorina. Ja eks seda ka tehakse: “infoplahvatus”, “kirjandusplahvatus”, “kunstiplahvatus” jms, mida kriitikud nii kultuuriloos kui kaasajas on jõudnud märgata. Ülekantuna peabki see kujund viitama just “energia vabanemisele” ehk millegi uue tekkele, selle kiirele kasvule ja kasvuga kaasnevale “lööklainele”, mis kõik senieksisteerinud ümbritseva purustab.

Samas, nagu metafooridega ikka, ülekandmisel siiski midagi muutub. Nii on ka “plahvatustega”, eriti kultuuris ja ühiskonnaelus. Juri Lotman on oma “Kultuuris ja plahvatuses” näidanud, kuidas kultuuris on plahvatuslik seotud ennekõike sellele eelnevate interaktsioonidega.[1]Dialoogidega valdkondade vahel, mis seni on püsinud eraldi. Sedalaadi dialoogide tulemuseks võib olla maailma avardav uus sünteesmõte või  ka remiks, sünteesvorm. Pöördelisematel hetkedel on küll enamasti tegu mõlemaga – uued kultuurivormid toetavad ka uute tähenduste sündi ja vastupidi. Niisugune dialoogidest tõukuv uute vormide sünd võib aset leida ka väga erinevatel tasanditel – võib rääkida üksikust kõnekast metafoorist, aga samuti kahe žanri liitumisel sündivast uuest kunstiliigist, teadusdistsipliinide dialoogist tõusvast uuest teadusvaldkonnast või lõpuks ka nn kreoolkultuuridest – mitmete keelte ja rahvuskultuuride segunemisel sündivatest uutest terviklikest kultuuridest. Samuti võib Lotmani vaimus veel väita, et sellised ühiskonna ja kultuuri eri tasanditel aset leidvad dialoogid toovadki kaasa kogu ühiskondliku evolutsioonidünaamika. Kultuuri ühes allsüsteemis toimunud “plahvatus” toob järgneva dialoogi kaudu kaasa muutuse ka teises ja nõnda edasi. Ühel tasandil aset leidev innovatsioon, näiteks uue filmižanri sünd, raputab lõpuks kogu kunstimaailma tähendus- ja vormiökoloogiat. Nii on lõpuks kõik kultuurid alati kreoolkultuurid, kultuur on alati remiks. Pluralistlikes ja sisemiselt balansseeritud ühiskondades leiabki areng aset lõputu hulga selliste üksteist dialoogiliselt tingivate mikroplahvatuste kaudu. Tasakaalustamata ja sisemiselt dialoogivõimetud ühiskonnad teevad aga aeg-ajalt, pingete haripunktis ja erakorraliste kommunikatsioonikanalite rakendudes, läbi kõikeraputavaid makroplahvatusi – revolutsioone. Lotman tõi viimaste näiteks ennekõike Venemaa ajaloo. Praegu võime samas võtmes vaadelda näiteks käimasolevaid Lähis-Ida revolutsioone.

Aga kui innovatsioon, uue aja vajadustega (süsteemi teiste muutustega) paremini sobituv lahendus, esile kerkib, tekib ka pinge uue ja vana vahel. Sest uus tähendab ju senise ekviliibriumi lõppu, ettenähtud arengutrajektoori nihutamist. Ehk nagu Joseph Schumpeteri traditsiooni jätkav institutsionalistlik-evolutsionistlik majandusteadus seda tunneb – innovatsioon tähendab katkestust (disruption) või hävitamist (destruction). Kuigi siinse kirjutise eesmärk on öelda üht-teist selle kohta, milline on kultuuri- ja loovtööstuste roll ühiskondliku evolutsiooni laiemas kontekstis, peame esmalt märkama ka seda, et loovtööstused ise on parasjagu läbi tegemas plahvatuslikku/ katkestuslikku/enesehävituslikku arenguperioodi. See loovtööstuste kriis ei ole samas midagi eraldiseisvat, vaid käib orgaaniliselt üht jalga kriisiga, mida majandusteaduses tuntakse ka kui Kondratjevi lainete vaheperioodi. Stalini ajal hukatud vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev (1892–1938) tuli 1920ndatel välja nn pikkade konjunktuurilainete teooriaga.[2]Nood “pikad lained” pole aga muud kui märkimisväärsetele innovatsioonidele tuginevad tööstusrevolutsioonid, millele järgnevad umbkaudu 50-aastased majanduse kasvutsüklid. Kasv jätkub, kuni esialgsed innovatsioonid end ammendavad ning tasapisi tühja täis kasvanud majandused end lõpuks depressiooni sõidutavad. Majanduslanguse aegadel antakse võimalus innovatsioonidele, mida dominantsete süsteemide perspektiivist seni ehk liiga riskantseteks või katkestuslikeks peeti, ning neil omakorda saab lõpuks rajanema juba uus kasvutsükkel.

Nagu Kondratjevi seisukohti edasi arendanud Chris Freeman ja Carlota Perez on näidanud, mängitakse kahe kasvulaine vahel ehk “tehnoökonoomiliste paradigmavahetuste” aegu nii majanduses kui ka ühiskonnas palju asju ümber.[3] Senised dominandid – tööstusimpeeriumid, geograafilised piirkonnad, ajastuspetsiifilised väärtusahelad ja klastrid – peavad teed tegema teistsugustele. Kas üleilmse majanduse praegused kokkutõmbumised peaksid andma märku Kondratjevi viienda laine ehk info- ja telekommunikatsiooniajastuga kaasnenud kasvuperioodi lõppemisest, on iseküsimus. Kindlasti aga on suure majandussüsteemi sees pöördelisi aegu läbi tegemas loovsektor, mille dialoogiline suhe inseneriteaduste ja tehnoloogiasektoriga on loovtööstusele enesele kaasa toonud üsna plahvatuslikult katkestusliku perioodi. Võrgu kui tehnoloogilise infrastruktuuri kasutuselevõtt on toonud “võrguühiskonnale”[4]omase dünaamika ka loovsektorisse. Selle tagajärjel on vastavate turgude tasakaal väga paigast ära, senised ärimudelid turtsuvad, väärtusahelad lõtvuvad ning äriimpeeriumid mõranevad. Olgu kõne all muusika, film, kirjastamine, televisioon või ajakirjandus – kõigis neis laiatarbe-loovtööstustes on omad, aga üsna samalaadsed probleemid, mis ennekõike seonduvad n-ö tehnoloogilise katkestusega. Hetkeseis neis kõigis on küllaltki ühesugune – vanad mudelid enam ei tööta, uued pole end veel tõestanud.

Samas on oluline märkida, et ükski katkestus pole absoluutne. Kultuuris, nagu Lotman on korduvalt näidanud, rajaneb kaasaegne dünaamika alati eelnenul, sellel, mida kultuuritegude tegijad varasemast teavad. Kleiol on alati sõna sekka öelda, ka kõige moodsamad kultuurivormid sisaldavad elemente varasematest, on eelnenud ajastutega dialoogis, ammutades sealt tähendusjõudu. Ehk veel kord: kõik kultuurid on alati kreoolvormid – möödunud ajastute ja nende kultuurivormide omalaadsed remiksid. Sellel, miks ja kuidas sellised remiksid kujunevad, on palju põhjusi ja viise, kuid üheks teguriks on ka olemasolevate institutsioonide töö ja vaev. Kuigi lained/ajastud/paradigmad vahetuvad, ekviliibriumid kõiguvad ja entroopia väheneb, püüab enamik institutsioone muutustest hoolimata edasi kesta. Taastoota eelnenuga pidevust säilitavat kultuuri on üks viis oma positsiooni hoida ja sobivat ühiskondlikku arengutrajektoori jätkata.

Institutsionalistlik-evolutsionistlikus majandusteaduses tuntakse sellist domineerivate tehnoloogiate, institutsioonide struktureerituse, regulatsioonide jt ühiskondlike seatuste abil võimu taastootmise mehaanikat kui nn rajasõltuvust (path dependency).[5] Rajasõltuvuse näiteks võib tuua Microsofti ja tema kontoritarkvara paketi Office koostoime. Niikaua kui Word, Excel ja Powerpoint on tegelikult rahvusvahelisteks dokumenditöötluse standarditeks, on Microsoftil oodata ka piisavalt muretut dominandipõlve. Sama saab väita Adobe Flashi või siis Apple’i iTunesi kohta – niikaua kui antud netipood on sisutööstusele tegelikult ainuke rahvusvaheliselt toimiv kauplemiskoht, on ka Apple’i hegemoonia selles sektoris kindlustatud.

Mis aga võiks sisutööstuses eneses sedalaadi rajasõltuvust toota? Põhjusterägastik selle nähtuse taga on üsna mitmekesine, kuid üheks oluliseks nende seas on ka võime “omada” kultuuri ajalugu, omada arhiive. Selle seletamiseks tuleb alustada nn meediaökonoomika põhialustest. Lihtsalt öeldes algab kõik sellest, et enamik info- või meediatooteid pole nagu leib või piim, mis tarbides otsa saavad. Erinevalt leivakombinaadist, mille produktide puhul on n-ö esmaste prototüüpide loomine pigem odav, kuid mis peab ressursse panustama iga uue leivapätsi tootmiseks, peab meediaettevõte panustama eelkõige vaid esmaeksemplari tootmisse. See nõuab pahatihti märkimisväärseid investeeringuid, kuid sealt edasi on koopiate tegemine tänapäeval sisuliselt kuluta tegevus. Nii tõotab iga populaarne sisutoode pärast omahinna tagasiteenimist autoriõiguse valdajale aastakümnetepikkust tuluvoogu. Niisugust fenomeni nimetatakse majandusteaduses mastaabiefektiks (economies of scale), meediaökonoomikas on sellel printsiibil keskne ja määrav roll.

Eelnenust tuleneb see, et loovettevõtetele, mis suudavad populaarseid tooteid luua, on tagatud pikemaajaline hea tootlikkus ning sestap ka dominantne roll. Aga sealjuures jääb muidugi küsimus, et kuidas populaarsete toodeteni jõuda. On ju teada, et pole olemas imevõtit, mille abil luua populaarseid filme, muusikapalu või telesaateid. Filmitööstuses kehtib mäletatavasti rusikareegel 80/20, mis ütleb, et 80% filme jäävad alati kahjumisse ning vee peal hoiavad filmikompaniisid ülejäänud 20%. Just seetõttu on loovtööstust alati õigustatult peetud kõrge riskimääraga tegevusalaks. Kuid siin on võimalik mängu tuua teine loovtööstuse kontekstis keskse tähtsusega printsiip – nn mitmekülgsussääst (economies of scope), mille abil on võimalik kõnealuseid riske maandada. Lihtsalt öeldes tähendab see, et kui ettevõte on piisavalt suur, on tal võimalik toota mitte näiteks üks-kaks filmi aastas, vaid hoopis 20. Sellisel juhul on tõenäolisem, et mõni neist osutub kaotusi mitmekordselt tagasitegevaks kassahitiks. Ehk: mäele jõuavad ennekõike teistest suuremad, mitmekesist tootevalikut pakkuda suutvad ettevõtted. Veel enam, mitmekülgsusefekt tähendab ka seda, kui palju tootes on võimalik püsikuludegi osa toodete omahinnas vähendada, lisaefekti annavad ristturundus (näiteks kontserni telekanal ja ajaleht toetavad üksteist) ning võimalus kasvatada marginaali, pakendades intellektuaalomandit eri territooriumide või meediumide tarvis ümber (ehk arendades nn ristmeedia strateegiaid).

Kokkuvõttes ja teisisõnu: loovettevõtluses loeb suurus. Suured alustavad ja võidavad, nende kasuks töötavad nii mitmekülgsus- kui ka mastaabiefekt. Kui esimene tähendab, et suurettevõtted suudavad hajutada riske ja teenida lisa enamatelt turgudelt, siis teine võimaldab toota odavamalt ja tõotab pikas perspektiivis investeeringute head tootlust. Need kaks, n-ö toote eripärast tulenevat efekti on aga põhjuseks, miks info- ja loovsektoreis kujunevad tavaliselt välja oligopoolsed turud – turge valitsevad 2–6 juhtivat kontserni. Olgu näiteks Hollywood, nüüdisaegne üleilmne sotsiaalvõrgundus või Eesti ajakirjandusturg – struktuur on ikka suhteliselt sarnane.

Siin tuleb aga märgata, et selline mehaanika toetab loovtööstuse struktureerituse laiemat rajasõltuvust – neil, kes on suured, on suhteliselt hõlbus oma dominantset positsiooni säilitada, väikestel innovatiivsetel ettevõtetel võib aga pahatihti olla küllaltki raske samuti rajale pääseda. Samas peab tunnistama, et neist kahest kirjeldatud printsiibist vähemalt mastaabiefekt ei ole infotoodete puhul mitte kuidagi “loomulik”. Osalt tuleneb see küll digiajastul n-ö toote iseloomust – võimalus lõputult koopiaid valmistada, ilma et algtoode oma väärtust kaotaks. Kuid asjaolu, et antud toode/teos pikki aastakümneid konkreetsele autoriõiguse valdajale “kuulub”, et ta koopiaid müüa ja nende tegemist piirata ja määrata saab, tuleb mõista kui kunstlikku, st regulatsioonide poolt tingitud situatsiooni. Poliitökonoomilisest perspektiivist tehtud meediauuringutes tõdetakse, et intellektuaalomandit puudutavate õigustike ülesanne on tekitada “kunstlikku nappust” (artificial scarcity). Täisväärtuslikke koopiaid on tänapäeval imelihtne valmistada, kuid nii autoriõiguse kui ka muude litsentseerimisrežiimide eesmärk on tõsta konkreetsete sisutoodete väärtust, piirates koopiate tegemise õigust ehk laiemat juurdepääsu antud toodetele.

Kui selline juurdepääsu piiramise õigus ära kaoks, kõigutaks see kahtlemata märkimisväärselt loovtööstuse tegutsemisaluseid ja struktuuri. Samas asjaolu, et võrguajastul tarbijad niisugusest piiramisõigusest pahatihti palju ei pea või et mõned uued konkurendid on katsetamas alternatiivsete ärimudelitega, juba teebki oma õgvendustööd. Võrgumeedia kõigutab senist võimutasakaalu, meediaajaloo evolutsioonilised pidevused võivad saada katkestatud.

Just sel taustal tuleb mõista ka loovtööstuste suurinstitutsioonide pingutusi autoriõiguste tugevdamise nimel. Seda tehakse mitmel tasandil – nii tehniliste lahendustega (nt Digital Rights Management) kui ka arendades uusi võrguajastule optimeeritud regulatsioone. Viimaste näiteks võib tuua ka siinse Vikerkaare numbri intervjuus Robin Manselliga jutuks tulnud “kolme karistuse” või “astmelise vastuse” seadused,[6]mis on kasutusele võetud üha enamates riikides. Nende loogika on enamasti küllaltki lihtne – internetiühenduse pakkujad volitatakse seadusega kasutajate netikasutust jälgima ning kui sealjuures tuvastatakse võimalik autoriõiguste rikkumine, antakse kasutajale sellest märku. Kui sääraseid märguandeid koguneb kolm, võib ühendusepakkuja edastada kasutaja andmed võimukandjatele ning järgneb internetikasutuse keeld teatud perioodiks ja vahel ka trahv.

Mõistagi on sellised regulatsioonid problemaatilised. Üks aspekte on see, et esimest korda saavad internetipakkujad kui eraõiguslikud ettevõtted seaduse jõuga õiguse kodanikke nii jälgida kui ka karistada. Kui mitmel pool on internet kuulutatud inimõiguseks, siis selle õiguse äravõtmine on suure tähendusjõuga meede. Ehk teisisõnu: selliste regulatsioonidega tehakse kindlasti ka samm edasi jälgimisühiskonna süvenemise suunas. Seda tendentsi on internetiuurijad kirjeldanud juba aastaid. Alexander Galloway sõnul on algul uusi vabadusi loonud internetist saamas ennekõike kontrollimeedium.[7]Suundumuse üheks näiteks on ka nn võrguneutraalsuse (net neutrality) võimalik kadu. Üha enam on internetiühenduse pakkujad üle maailma huvitatud sellest, et hakata võrguliiklust, kõiki neid ringlevaid bitte ja baite, jälgima ja sisutüübi järgi eristama. Seda selleks, et töötada viimaks välja ärimudeleid, mis lubaksid võrguliikluse kiirust ja kvaliteeti diferentseerida. See tähendab, et enam maksvatele sisupakkujatele (või muul põhjusel soositud partneritele) saaks võimaldada kiiremat ja kvaliteetsemat võrguliiklust ning teistele jällegi mõlemas mõttes vähem. Kriitikud märgivad, et selline areng kinnistaks taas oligopoolset turustruktuuri – suurtel on mitmekülgsusefekti tõttu võimalik enam maksta ja nõnda oma dominantset positsiooni kindlustada. Et aga nii Ameerika kui Euroopa regulaatorid on seni kehtinud kohustusliku võrguneutraalsuse põhimõtte kaotamisele rohelist tuld andmas, on kirjeldatud stsenaarium küllaltki tõenäoline.

Vahekokkuvõttena märkigem, et on olemas terve hulk tendentse ja mehhanisme, sh autoriõigus, mis aitavad loovtööstuste väljakujunenud institutsioonidel kahe tehnoökonoomilise paradigma (kui kasutada Perezi ja Freemani keelepruuki) vahelisel katkestusperioodil pead püsti hoida. Üheks näiteks nende mehhanismide toimest on ka võrgu nn generatiivse efekti vähenemine, mis on käesolevas numbris tõlgitud Jonathan Zittraini artikli põhiteesiks.[8] Zittraini arvates on võrgumeedia vahendid ja rakendused disainitud üha rangemalt kontrollituiks ja suletuiks, nõnda et nende abil on küll mugav etteantud meediasisu tarbida, kuid ühe keerukam midagi uut luua. Tuntuimad näited sellistest suundumustest on Apple’i iPhone ja iPad, mida tihti seostatakse ka loovtööstuste uute tulevikulootustega. Enamiku tavakasutajate silmis on need platvormid küll meeldivalt kasutajasõbralikud, kuid samas kuulsad ka karmide võtete poolest, millega Apple nende kasutust kontrollib. Nõnda et loovail tarkvaraarendajatel või üksikutel sisutootjatel originaalsete lahenduste pakkumiseks neil platvormidel suurt isetegevusvõimalust pole.

Tees, mille mina siinkohal ette paneksin, kõlaks järgmiselt: tänapäevane loovtööstuse regulatiivne raamistik pole piisavalt hea, kui pidada eesmärgina silmas selle sisemist innovatsioonivõimekust. Autoriõigus küll kaitseb loojaid ja tagab nende toimetuleku, kuid 70 aastat pärast autori surma kehtiv autoriõigus kindlustab vaid nood õigused enda kätte kogunud institutsioonide hegemoonset positsiooni ja ei midagi muud. Nii toimib intellektuaalomand tegelikult järjepidevusi tootva turumoonutusena, mis taastoodab oligopoolsete turgude status quo’d ning piirab uuenduslike loojate ja väikefirmade võimalusi katkestuslike innovatsioonidega uut väärtust luua. Küsimus on asjakohases tasakaalustatuses: kuidas tagada ühiskonnale kasu toov loovtööstuse innovatsioonivõime ning teisalt kindlustada loojatele ka stabiilsust toovad tuluvood? Kas kultuuri pidevuste ja katkestuste vahel valitseb asjalik tasakaal? Kui naasta algul mainitud Juri Lotmani teesi juurde, et kõikide kultuurimuutuste taga on ühiskonna allsüsteemide vaheline dialoog, tuleks siinkohal teooriakeeles sedastada, et asi on suuresti pinges dialoogilise kommunikatsiooni ja autokommunikatsiooni funktsioonide vahel. Dialoogiline kommunikatsioon toob kaasa katkestuslikke plahvatusi, autokommunikatsioon ehk diskursiivne enesekehtestus taastoodab süsteemide püsikindlust. Kultuuri kestlikuks arenguks on vaja nende kahe paralleelse jõu tasakaalu. Kultuurivalla regulaatorite keskseks küsimuseks peaks olema, kuidas seda saavutada.

Ja siit tuleneb käesoleva kirjatöö teise poole fookus: mida loovtööstusega tema nüüdsel ebakindluse ajal ette võtta, kuidas teda toetada ja millal toetamata jätta? Kas toetada vanade süsteemide püsimist – näiteks ooperit kui väärtuslikuks peetud kultuurivormi või ehk ka paberajalehtede väljaandmist (mida näiteks Prantsusmaal nüüd tehakse)? Või toetada ennekõike innovatsiooni, näiteks eksperimentaalset sisuarendust uutele platvormidele (mida tarbivad noored auditooriumid)? Kas toetada massimeediat või osalusmeediat? Kas toetada väljakujunenud teatrivõrku või innovatiivseid institutsionaalseid vorme – näiteks Põhuteatrit?

Siinkohal tunnistagem, et traditsiooniline kultuuripoliitika selliseid alternatiive – innovatsioon vs järjepidevus – otseselt ei tunnista. Dihhotoomia toetada/mitte toetada keskseks määrajaks on turutõrke (market failure) mõiste. Lihtsalt öeldes: ettehoolduse alla võetakse valdkonnad ja kultuurivormid, mida turg ülal ei suuda hoida, kuid mida ühiskonna eliit samas piisavalt väärtuslikuks peab. Samas väidetakse, et ses osas on internetiajastu saabumine toonud kaasa üksjagu muutusi. Turg suudaks põhimõtteliselt üha enam kultuuriloomet ise ära toita. Ühelt poolt on selle põhjuseks tootmiskulude kiire vähenemine. Muusika salvestamiseks pole ju enam vaja kallist stuudiot, piisab ka sülearvutist magamistoas. Tehniliselt kvaliteetsete filmide tegemiseks pole hädavajalikud miljoneid maksvad kaamerad, ka paari tuhande eurosed fotokaamerad ajavad asja ära. Ajakirjade kokkupanemiseks piisab vaid odavast programmijupist. Peale tootmiskulude on järsult kukkunud ka levikulud – kui turunduskulud kõrvale jätta, piisab ju vaid netiühendusest, et kõigis ilmanurkades pesitsevate auditooriumideni jõuda.

Asjaolu, et tootmis- ja levikulud on nii märkimisväärselt vähenenud ja et interneti kaudu on turuks kogu maailm, on kutsunud esile väiteid meediapluralismi plahvatuslikust kasvust ning sellest, et riiklikult subsideeritud kultuuritootmine (ennekõike meediatootmine) pole enam põhjendatud – turg teenindab kõiki võimalikke nišše piisavalt hästi ise. Selliste väidete kontekstis on keskne ajakirja Wired peatoimetaja Chris Andersoni pakutud “pika saba” metafoor.[9] See viitab ennekõike netipoodides müüdavate nišitoodete pikale nimekirjale, mis eriti juhul, kui turuks on kogu maailma ostjaskond, võib osutuda äriliselt vettpidavaks võtteks. Teisisõnu, kui netieelsel ajal keskendus kultuuritoodete turg ennekõike müügihittidele – bestselleritele raamatupoodides, kassahittidele kinodes, üksikutele staaridele plaadipoodides –, siis netis, kus tootevaliku äramahutamisega probleeme ei teki ning auditoorium on vähemalt teoreetiliselt lõputu, on ka nišihuvide või subkultuuride teenindamine muutumas potentsiaalselt toimivaks äriks.

Kuid on ka teistsuguseid tähelepanekuid. Mitmed empiirilised meediauuringud näitavad,[10]et kasvava pakkumise tingimustes ei keskendu turukonkurents mitte niivõrd sisu eripäradele ja innovatsioonile kui pigem lihtsalt hinnakonkurentsile. Pakutakse üha odavamalt tehtud sarnaseid tooteid, kvaliteet langeb, hinnakonkurents välistab innovatsiooni. Kuna üritatakse mastaabiefektist viimast võtta, keskendutakse ikkagi peavoolulisele massiauditooriumile, mitte fragmenteerunud niššidele. Mitmekülgsusefekti rakendumise tulemuseks ei ole aga pahatihti mitte “pikk saba”, vaid sisutootmise masinavärkide optimeerumine ühe ja sama sisu korduvaks ümberpakendamiseks. Tagajärg: üha rohkem keskpärasust ja vähem eripärast innovatsiooni. Kui sellele lisada nn tähelepanumajanduse (attention economy) loogika ehk asjaolu, et piiratud ressursiks ei ole enam sisupakkumine, vaid tarbijate aeg, ning et tähelepanu jagub ainult üksikutele, parema turundusmasinaga suurtegijate toodetele, siis saamegi olukorra, kus peaasjalikult oligopoolse struktuuriga turgudel leidub kohatult vähe eripärast meediasisu jm kultuuriloomet. Ning kõik see võimendub eriti väiksematel turgudel – nagu Eesti.

Samas on meediauurijad leidnud, et viimati kirjeldatud suundumused on oluliselt vähem radikaalsed neil turgudel, kus rolli mängib ka avalik-õiguslik meedia. Institutsioon, mis hinna osas ei konkureeri, lööb kaardipaki segi, toob meediamaastikule eripära ning sunnib selleks ka erameediat, kellega auditooriumi tähelepanu pärast ju konkureeritakse. Siit tuleks järeldada: kuigi me elame, eriti üleilmsest perspektiivist nähtuna, lõputu meediapaljususe ajastul, on samas tõendeid, et puhtalt turupõhine dünaamika ei taga alati kultuuri arenguks vajalikku meediasisu variatiivsust. Sisulise variatiivsuse tagamiseks on vaja erilaadsete institutsioonide – nii eraõiguslike, riiklike kui avalik-õiguslike – koostoimet. Teiseks, kuivõrd interneti kaudu on tarbijate juurdepääs nišikultuurile ühelt poolt paranenud, ent samas eriti väiksemates meediasüsteemides puudub erameedial motiveeritus sisult eripäraste ja innovatiivsete kultuurivormide pakkumiseks, peaks subsideeritud meedia ja kultuuriloome esmaülesandeks olema edaspidi mitte lihtsalt turutõrke neutraliseerimine, vaid otseselt kultuuriinnovatsiooni forsseerimine.

Kuid mis on innovatsioon kultuuris? Loomulikult kohtame ka loovsektoris nn organisatoorseid või protsessiinnovatsioone, mille eesmärgiks on lihtsalt tootmisprotsessi optimeerimine. Ses osas ei erine loovsektor teistest ja efektiivsus eesmärgina pole ka põhjus, miks riigid kultuuriloomet eraldi toetavad.[11] Kultuurile omane aspekt, mis on ka laiemalt oluline, on nn tähendusinnovatsioon. Võimekus osaleda inimkultuuris tähendab võimekust mõista antud kultuurile omast tähenduste süsteemi. Valmisolek uusi tähendusi omistada tähendab valmisolekut kultuuri muuta. Kultuuris sünnivad uued tähendused, mis algatavad laiemaid ühiskondlikke muutusi või reageerivad neile – ning seda kultuuriinnovatsioon funktsionaalses plaanis tähendabki.

Kuid mida tähendab see sisuliselt? Või praktiliselt? Naaskem Lotmani ja tema mikroplahvatuste juurde. Märkisin eespool, et uue esilekerkimise toovad kaasa dialoogid ning et neist sündivate mikroplahvatuste tulemusena on viimaks iga kultuur sisemiselt lõputult heterogeenne – iga kultuur on remiks, vältimatult multikulti. Nõnda on ka kultuuri iga uusvorm süntees – kahe senituntud elemendi liitmistehe, mille tulemusena sünnib midagi, millel intertekstuaalne suhe kogu kultuuri ajalooga, kuid mis samas poeetiliselt on siiski midagi täiesti uut. 1+1=3. Parimaks näiteks sellest mehaanikast on iga uus tähendusjõuga metafoor – kahe “ebaloogilise partneri” liitmisel sündiv kujund, poeetiline innovatsioon, uus tähendus. Võimalust samasuguseks tähendusplahvatuseks kätkeb ka kultuuri iga järgmine tasand – modaalsuste liitmisel, žanride lõimimisel, meediumide kokkupanekul jne. Teisisõnu: kultuur uueneb läbi remiksi – kõige vana loova lõimimise. Ja see on ainuke viis. Kultuuris pole midagi päris uut võimalik – sest uus on tähenduslik ainult vana kontekstis, muidu me selle uudsust ei mõistaks. Ja sestap peab uus sellest vanast välja kasvama.

Siit jõuamegi teesini, et mida rohkem remikse, seda dünaamilisem on kultuur, seda rohkem potentsiaalselt ühiskondlikku arengut vedavat kultuuriinnovatsiooni. Tuleb võimaldada “remiksikultuuri”, kui kasutada Harvardi ülikooli juuraprofessori Lawrence Lessigi kujundit. Siinses Vikerkaare numbris on tõlgitud Lessigi artikkel, mis ajaliselt jääb tema kahe raamatu “Vaba kultuur” ja “Remiks”[12]vahele ning juhatab neist esimest välja ja teist sisse. Tolles teises raamatus näitab ta (sarnaselt Lotmani teooriatega) esmalt süsteemselt, kuidas kultuuriinnovatsioon rajaneb olemasoleval kultuuril, on remiks, ning et sestap vajame ka “remiksimise vabadust”. Me vajame seda, kuna me juba praktiseerime seda: kõik need YouTube’i või Vimeo videod, kus noored parafraseerivad, tsiteerivad, laenavad, sämplivad, miksivad ja remiksivad, lisaks kümned samalaadsed muusikaloome saidid, tavalisest veebi- jms disainist rääkimata. Vana baasil luuakse uut, kuigi seadusetähe kohaselt alati ei tohiks. Sest autoriõigus sellist “derivatiivset” loomingut niisama lihtsalt ei luba. Ehk kohati, eriti mis puudutab noorte kommertseesmärgita omaloomingut, on autoriõigust põhjust vaadelda kui nähtust, mis takistab laiemat kultuuriinnovatsiooni.

Olgu märgitud, et kehtiva autoriõiguse teatud kvaliteete siin kahtluse alla seades ei räägi ma otseselt niisugustest sellega seonduvatest nähtustest nagu autoriõigusega kaitstud sisu illegaalne tarbimiseks allalaadimine jms. Tarbimispraktikate asemel on siinses essees peatähelepanu all need protsessid, kui tarbimine kasvab edasi loomiseks, täpsemalt kultuuriloole tuginevad derivatiivsed loomispraktikad, nende laiem toetamine ühiskonna kõigil tasanditel ning viisid, kuidas panna nad lõpuks ühiskondliku arengu teenistusse. Sealjuures ka ainelise arengu teenistusse. Viimase osas tuleb panna tähele Lessigi ja ta paljude kolleegide tähelepanekuid, et “remiksikultuur” ei ole järjekordne “turutõrke filosoofiast” lähtuv kaunishingeline visioon. See tähendab, et autoriõigust ei peaks võrguajastul ümber tegema mitte üksnes sellepärast, et see n-ö valgustuslikus plaanis hea on. Pangem tähele, et Lessigi viimase raamatu (ikka sellesama “Remiksi”) alapealkiri on inglise keelest rohmakalt tõlgituna järgmine: “Kuidas kunst ja äri hübriidmajanduses õitsema panna”. Ja olgu ka märgitud, et teos oli oma ilmumisaastal Financial Timesi/Goldman Sachsi parima ärialase raamatu aastaauhinna nominente. Lessigi põhitees on seejuures üsna lihtne: võrguajastul muutub majandus ja eriti loomemajandus vältimatult hübriidseks. Hübriidi kaks poolust on aga ühelt poolt internetile omane nn jagamiskultuur ning teiselt poolt traditsiooniline kasumiorientatsiooniga ärikultuur. Ja nagu Lessig ja temaga koos paljud teised nüüdisaegsed juhtivad innovatsiooniteoreetikud (nt Eric von Hippel, Yochai Benkler, Robin Mansell jt) näitavad, ei saa võrguajastul üks ilma teiseta. Asjaolu, et praeguses majandusruumis üheks peamiseks kasvusektoriks hinnatud mobiiliplatvormidest suurim (Android) toetub vabavaralisele algele ja seeläbi ka tuhandete tarkvaraarendajate (et mitte öelda “häkkerite”) vabatahtlikule panusele, on parim näide sellest, kuidas ka peavoolulised majandusharud “hübridiseeruvad”. Sama kehtib ka kogu loomemajanduse kohta. Ükspuha millisel meediatööstuse vms võrguteenuste arendajate konverentsil või foorumil käia, kõikjal on teemaks kasutajate kaastööst ja ühisest loovjõust matti võtmine, selle “monetiseerimine”. Ole sa siis mõni üksik muusikakollektiiv, nagu Nine Inch Nails või Radiohead, või ehk ajakirjandusväljaanne, nagu The Economist või Postimees, või ehk hoopis sotsiaalvõrgustik, nagu Facebook või Last.fm – üheski neist valdkondadest või tööstuse eri tasanditest ei ole kasutajate kaasamine sisuloomesse mitte enam lihtsalt põnev väljakutse, vaid samahästi kui hädavajadus. Nagu eespool öeldud – mastaabiefekt võimendub internetis eriti. See tähendab: võidab see, kel auditooriumide fragmenteerumise ajastul õnnestub suhteliselt suuremaks jääda. Ning suuremaks jäämine eriti sisutööstuses tähendab võimekust tekitada enda ümber lojaalsete fännide kogukond. Lojaalsuse tekitamiseks tuleb noile kasutajaile esmalt üksjagu tasuta ära anda, neid tuleb kuulata ja nende pühendumisele väljundit pakkuda – kaasata nad mitmel moel antud kogukonda/keskkonda loovasse dünaamikasse. Erialakeeles nimetatakse selliseid mudeleid, kus midagi antakse alati tasuta ära ning seejärel müüakse lojaalsele auditooriumile nn premium-tooteid, kokkuvõtlikult freemium-premium-mudeliteks. Nende mudelite sobituvust võrguajastuga on jõuliselt demonstreerinud Chris Anderson oma viimases raamatus “Tasuta: Radikaalse hinna tulevik”.[13]

Teiseks põhjuseks, miks kasutajate selline kaasamine paratamatuseks on kujunemas, on nende reaalne tööpanus, ilma milleta tihti enam konkurentidele vastu ei saa. Võtkem näiteks Nokia ja tema hiljuti kõige kaduvuse teed läinud operatsioonisüsteemi Symbian. Kui kujunev turukonkurents Symbiani kohale esimesi tumedaid pilvi kergitama hakkas, oli Nokia esimeseks sammuks avada Symbiani lähtekood. Ikka selleks, et nõnda vabatahtlike arendajate loovjõu abil konkurentidele vastu saada. Teisisõnu: teatud avatus ja Lessigi mõistes hübriidvormide kasutuselevõtt on vähemalt mõnes majandussektoris muutunud kohati standardiks, ilma milleta turuheitluses enam hakkama ei saa. Nagu Robin Mansell ja Edward Steinmüller hiljuti märkisid: internetiajastule omased tarbimis- ja loomispraktikad on struktuurselt niivõrd erilised ja nüüdseks nii juurdunud, et džinni pudelisse ajada pole enam võimalik.[14] Kuigi just viimast lootust on väljendanud Eesti Ajalehtede Liitu vedav Mart Raudsaar, kes on jutlustanud vajadusest pöörduda tagasi massimeediale omaste ärimudelite ja regulatsioonide juurde.[15]Pakun, et selle asemel tasuks meediaettevõtjail lugeda Lessigit, Andersoni, Tapscotti jpt,[16] internet lõplikult omaks võtta ning otsida hübriidmajandusele omaseid ärimudeleid.

Kui vaatleme tänapäeva võrguajastu meediasüsteeme laiemalt, kas või siinsamas Eestis, siis siingi võib märgata teatud liikumist uue tasuta/tasulise meediapakkumise balansi poole. Nagu mitmel pool mujal, süveneb ka siin eraõigusliku meedia puhul tendents muuta võrguplatvormid suletuks ja tasuliseks. Just sel põhjusel muutuvad taas oluliseks avalik-õiguslikud meediainstitutsioonid ja nende tasuta meediateenus. Mõningate analüütikute hinnangul on lausa kätte jõudmas avalik-õigusliku meedia uus kuldaeg. Seda seetõttu, et interneti loogika sobib avalik-õigusliku ülesandepüstitusega hästi. Kui internet soosib osalemist, koostööd ja dialooge, kogukondade toetamist jms, siis just sellised ongi ju suuresti näiteks Eesti Rahvusringhäälingu eesmärgid. Iseasi, kuivõrd ERR on seni osanud neid interneti tugevaid külgi enda kasuks pöörata.

Teine aspekt, mis avalik-õigusliku meedia tähtsust tõstab, on aga too eespool käsitletud innovatsioonipotentsiaal, mis ühiskonnas dialoogilise dünaamikaga kaasneb. Kui üks meediainstitutsioon seab eesmärgiks võimaldada kultuuriloojate koostööd, vahendada dialooge ja pakkuda kodanikele laiemat osalusvõimalust, siis küllap kujuneb see institutsioon ka oluliseks kultuuriinnovatsiooni tugijõuks. Siit aga jõuamegi olulise küsimuseni kunstide ning kultuuri- ja meediainstitutsioonide rollist nn rahvuslikes innovatsioonisüsteemides. See viimane mõiste, “rahvuslikud innovatsioonisüsteemid”,[17]on tähtis ka eespool mainitud evolutsionistlikus majandusteaduses. Ta viitab sellele, kuidas valitsusasutused, eraettevõtted, ülikoolid ja muud uurimisasutused võivad koostoimes kujundada n-ö institutsionaal-se võrgustiku, mis omavahel efektiivselt informatsiooni ja teadmisi vahetavad ja filtreerivad ning mille tulemuseks on kogu süsteemi kasvav innovatsioonivõime – võime luua või modifitseerida uusi tehnoloogiaid ning juhtida nende laiemat kasutuselevõttu. Toimiv rahvuslik innovatsioonisüsteem on riikide arengu- ja konkurentsivõime aluseks. Innovatsioonisüsteemide mõtestamise seisukohalt on põnevad ka Austraalia majandusteadlase Jason Pottsi viimased tööd,[18]kus ta on välja pakkunud, et ülikoolide, raamatukogude, investeerimisfirmade jms kõrval tuleks kunste ja loovtööstust käsitada innovatsioonisüsteemide võrdväärselt olulise komponendina. Ja just seetõttu, et Lotmani kirjeldatud uusi tähendusi loovad “plahvatused” pakuvad ühiskonnale võimalike interpretatsioonide, võimalike arengualternatiivide, unistuste – võimaluste kui selliste rikkust. Need pakuvad ideid, mida näiteks tehnoloogiasektor, insenerid ja äriarendajad võivad seejärel materialiseerida püüda. Näiteid, kuidas ulmekirjanduse pakutud kujutelmad on juhtinud tehnoloogia reaalset arengutrajektoori, on varnast võtta palju. Mõelgem kas või Dick Tracy, Maxwell Smarti või Michael Knighti peale ning kuidas nende esindatud “võimalik maailm” nüüdseks telekommunikatsioonisektori poolt realiseeritud on. Kuid asi ei ole kindlasti vaid ulmekirjanduses. Olulisemgi ehk on kriitiline kunst – kunst, mis kritiseerib kõnekate kujundite abil olemasolevaid ühiskondlikke seatusi, avades nõnda tee paremate alternatiivide otsingutele. Omal märkamatul moel toimivad ent innovatsioonisüsteemi osistena kõik kunstid – interpreteerides ümbritsevat keskkonda, pakkudes sealjuures uusi kujundeid, tekitades nn mikroplahvatusi, mis aitavad reaalsust uue nurga alt näha ning nõnda avada edasimõtlemiseks ka uusi “võimalikke maailmu”.

Väga oluline on kahtlemata loovsektori roll tehnoloogiate sobitamises inimkultuuriga – disainerid ja sisuloojad on need, kes aitavad inseneride ideed tasapisi sulandada inimkultuuri mustritega, nõnda et need tehnoloogiad ka reaalselt kasulikku tarvitusse lähevad. Sellisena osaleb loovsektor otseselt ka tehnoloogiliste innovatsioonide levikus. Seda asjaolu on nüüdseks hakanud märkama paljud regulaatorid ja seadusandjadki. Näiteks pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mil Euroopa Komisjon on asunud esimest korda välja töötama ühist kultuuripoliitikat, on märke ka sellest, et kunstide ja loovsektori rolli n-ö tehnoloogilise arengu suunajana on tähele pandud[19]ning seda toetuspoliitikaga tõhustama hakatud. Sellised tegevussuunad on aga juba selgelt unisoonis Jason Pottsi teesiga kunstide ja loovsektori rollist rahvuslikes innovatsioonisüsteemides. Kokkuvõttes: ühiskondlik areng ja seejuures ka majanduskasv lähtuvad konkreetse ühiskonna võimest uute ideedeni jõuda, neid omaks võtta ja salvestada, ning kunstidel ja loovsektoril on oluline roll kõigis neis faasides.

Samas saavad Pottsi jt institutsionalistlik-evolutsionistlike majandusteadlaste järgi innovatsioonisüsteemid toetuda vaid tugevatele institutsioonidele. Niisiis on küsimus selles, kas peale pankade, ülikoolide, raamatukogude (ehk institutsionaalse finants- ja teadusinfrastruktuuri) seisavad ka me kultuuriinstitutsioonid piisavalt tugeval alusel ning on innovatsioonisüsteemide loogikast lähtuva ülesandepüstitusega. Kui tulla tagasi ERR-i juurde, siis on huvitavaks näiteks aasta eest avatud veebipõhine juurdepääs ERR-i arhiividele ning asjaolu, et vähemalt osa omasaadete puhul on antud võimalus teha neist koopiaid, kas siis teadus- või õppetöö eesmärgil. Selline lahendus kahtlemata toetab funktsionaalselt Lessigi pakutud remiksikultuuri ja hübriidmajanduse kujunemist. See on ent oluline ka innovatsioonisüsteemide vaatepunktist, sest ühiskonnas, kus noored saavad näiteks ERR-i aastakümnetepikkuse videoarhiivi materjale miksides Eesti kultuuriloole ja tänapäevale uusi tähendusi anda, on uusi ideid ja tähendusi tootvat dünaamikat, kultuuriinnovatsiooni, lõpuks vältimatult rohkem. Ning tõenäosus, et mittekommertsiaalsete remiksimisprojektidega kätt harjutanud põlvkonnad seejärel ka põnevate kommertsprojektidega välja võivad tulla, on samuti suur.

Samas tuleb tõdeda, et kuigi ERR-i arhiivide avamise algatus oli teretulnud samm õiges suunas, on see siiski esimene samm loodetavasti palju pikemal teel. Praegu saab ametlikus korras koopiaid teha suuresti vaid ühiskondlikest saadetest, kuid samas mitte lavastuslikest, meelelahutus- ega muusikasaadetest, filmidest, kontserdi- ega spordiülekannetest. Et lubatud materjalidest remiksitud klippe hiljem niisama lihtsalt müüa ei tohi, on ootuspärane. Aga et neid ka tasuta vaatamiseks internetti laadida ei lubata, on juba probleemsem. Remiksikultuur, kus remiksid laiemalt levida ei saa, ei vääriks oma nime.

Et ERR (ja ka enamik teisi Euroopa avalik-õiguslikke meediainstitutsioone) sel moel poolele teele on jäänud, tuleneb muidugi praegusest regulatiivsest keskkonnast – alates seadusandlusest ja lõpetades üksiklepingutega. Näiteks võib esile tuua, et ka ERR-i enda lavastustoodangu veebis esitamisega on probleeme, kuna näitlejatega sõlmitud lepingud seda kas ei luba või küsitakse selle eest märkimisväärset lisatasu. Et enamikku Eesti näitlejaid esindab sealjuures Eesti Näitlejate Liit ning viimane on ERR-iga sõlminud kõiki kordusesitusi maksustava kollektiivlepingu, siis kas või juba selle pärast on remiksikultuuri edenemine Eestis löögi all. On niisiis põhjust väita, et näitlejate igati legitiimne huvi oma leiva peale võid teenida hakkab paraku õõnestama “Eesti rahvusliku innovatsioonisüsteemi” täielikku funktsioneerimist. Sama käib paljude muude autoriõigusega seonduvate lepinguliste jm regulatiivsete raamistike kohta.

Sestap panengi ette, et ajal, mil justiitsministeerium on asunud üle vaatama kogu intellektuaalomandit puudutavat seadusandlust Eestis, tuleks seda teha “rahvusliku innovatsioonisüsteemi” heaolu silmas pidades. See tähendab, et tuleb leida sobiv tasakaal ühelt poolt autorite vajaduse vahel oma töö eest küllaldasel määral tasu saada ja teisalt vajaduse vahel tagada ühiskonnas laiem juurdepääs kultuurile, püüelda sellise kultuuriruumi poole, mis oleks kuni rohujuuretasandini välja dünaamiline, osalev ja loov, süsteemselt mikroplahvatusi genereeriv. Lessigi kirjeldatud remiksikultuuri ja hübriidmajanduse kujunemise toetamine peaks laias laastus saama siinse kultuuripoliitika üheks põhieesmärgiks. Reaalsete regulatsioonide tasandil võiks see tähendada siinses Vikerkaare numbris nii Lessigi enda kui ka Kaido Kikkase kirjeldatud võtteid, ennekõike Creative Commonsi litsentside kasutuselevõttu. Viimast selleks, et tuua kogu avalikest vahenditest toetatud kultuuriloome laiemasse taaskasutusse – vähemalt sel määral, et võimaldada kõnealuste teoste kasutamist mitteäriliste eesmärkidega loomingus. Kindlasti oleks oluline ka lihtsalt laiem selgitustöö “vaba kultuuri” või hübriidmajanduse toimemehhanismide, uute ärimudelite ja võimaluste kohta, mis võrguühiskonnaga kaasnevad. Selline selgitustöö võiks aidata loovisikutel muuhulgas jõuda arusaamisele, et autoriõiguse senikehtinud vormide täies ranguses rakendamine ei pruugi alati olla nende huvides. Riiklikud regulaatorid peaksid sekkuma ka komplitseeritud lepingulistesse suhetesse, nagu kas või too Eesti näitlejate kollektiivleping ERR-iga, juhul kui need võivad hakata takistama loova remiksikultuuri edenemist. Küllap oleks antud juhul lahenduseks võrguajastule põhimõtteliselt sobimatute kordusnäitamistasude sissenõudmise lõpetamine ning selle asemel esmakordsete tasude tõstmine ERR-ile selleks eraldatavate täiendavate eelarvevahendite kaudu. Teiseks võimalikuks lahendiks oleksid Kärt Nemvaltsi artiklis kirjeldatud kollektiivlepingud, kus maksaksid lõpuks kõik internetikasutajad või siis telekommunikatsiooniettevõtted. Selliste lahendusteni jõudmine eeldaks laiemat “ühiskondlikku kokkulepet”, kuid piisava eesmärgipärasuse ja selgitustöö puhul peaks see olema saavutatav. Heaks eeskujuks on siin ka vaba tarkvara osas aset leidnud selgitustöö ning riiklikud poliitikamuutused, mis sellele on järgnenud.

Lõpetuseks ent veel üks ettepanek. Nimelt, nagu mitmel pool mujal, on ka Eestis mõistetel “loovtööstus” või “loomemajandus” kohati kesine maik man. On need ju tihti lõputute kalambuuride allikaks ja kriitika märklauaks. Loovust on keerukas defineerida, loojaid on igasuguse tasemega ning loomemajanduse mõistet seostatakse pahatihti vaid võimustvõtva neoliberaalse majandusmudeliga. Samas aga loomemajanduse sisukam ja akadeemiline mõtestamine pigem just ei lähtu neoklassikalisest majandusteadusest (s.o sellest alusteooriast, millele neoliberalism ositi tugineb), vaid institutsionalistlik-evolutsionistlikust majandusmõttest ning kriitilistest kultuuri- ja meediauuringutest, ka semiootikast, nagu eespool näha. Laiemaks probleemiks on aga ka “loovuse” ja “loovtööstuse” mõistete eneseküllasus. Üldarusaama järgi on kunstid ja kultuur vajalikud nende pakutava esteetilise naudingu või valgustusliku mõju tõttu ja seetõttu tuleb neid ka toetada. Nii käsitletakse kultuuri pahatihti vaid turutõrke loogikast lähtuvalt, kultuuri laiem roll ühiskondlikus arengus jääb mõtestamata. Siin kirjeldatud innovatsioonisüsteemide kontseptsioon pakuks aga teistsuguseid võimalusi. Selle laiemaks teadvustamiseks võiks kaaluda ka sõnavara muutmist, mille abil me postindustriaalses ühiskonnas kultuuri “tootvatest” institutsioonidest räägime. Nimelt: kui loovus on abstraktne, osalt müstilinegi protsess, siis selle protsessi tulemuse – nagu eespool jutuks oli – saab olulisematel puhkudel võtta kokku mõiste “uus tähendus” alla. Uued tähendused on see, mille poole kogu loovtegevus pürib, mille järgi tema kvaliteeti mõõdetakse ning milles seisneb ka kultuuriinstitutsioonide laiem roll ühiskonnas. Selle rolli paremaks mõistmiseks oleks ehk paslik loovtööstusi aeg-ajalt ümber mõtestada “tähendustööstusena” ning et nad saaksid seda rolli paremini täita, oleks muuhulgas vaja üle vaadata ka kogu senine intellektuaalomandi õigustik.

[1]J. Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tlk P. Lotman. Tallinn, 2001.

[2] Sellekohane raamat pealkirjaga “Suured majandustsüklid” nägi Moskvas ilmavalgust 1925. aastal.

[3]  C. Freeman, C. Perez, Structural Crises of Adjustment, Business Cycles and Investment Behaviour. Rmt-s: Technical Change and Economic Theory. Toim. G. Dosi jt. London, 1988, lk 38–66.

[4]  M. Castells, The Rise of the Network Society. London, 2000.

[5]  VtP. David, Path Dependence, Its Critics and the Quest for “Historical Economics”. Rmt-s: Evolution and Path Dependence in Economic Ideas: Past and Present. Toim. P. Garrouste, S. Ioannides. Cheltenham, 2000, lk 15–39.

[6]  Tihti tuntud ka mõiste “Hadopi seadus” kaudu, mis tuleneb Prantsusmaa vastava seaduse nime lühendist: “Haute Autorité pour la diffusion des œuvres et la protection des droits sur internet”.

[7]  A. Galloway, Protocol: How Control Exists after Decentralization. Cambridge (MA), 2004.

[8]  Artikkel on sissejuhatuseks Zittraini sellekohasele raamatule “The Future of the Internet: And How to Stop It” (London, 2009).

[9]  C. Anderson, The Long Tail: Why the Future of Business Is Selling Less of More. New York, 2006.

[10]  Vt nt J. van Cuilenburg, Media Diversity, Competition and Concentration: Concepts and Theories. Rmt-s: Media Between Commerce and Culture. Toim. E. de Bens. Bristol, 2007, lk 25–54.

[11] Kuigi Eesti peaminister Andrus Ansip on vähemalt korra viidanud, et ka kultuurisfääris on majanduslik tootlikkus esmatähtis – vt I. Ibrus, Kultuuri tootlikkus. Eesti Ekspress, 17.07.2011.

[12]  L. Lessig, Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity. New York, 2004; L. Lessig, Remix: Making Art and Commerce Thrive in the Hybrid Economy. London, 2008.

[13]  C. Anderson, Free: The Future of a Radical Price. New York, 2009.

[14]  R. E. Mansell, W. E. Steinmüller, Copyright Infringement Online: The Case of the Digital Economy Act Judicial Review in the United Kingdom. Ettekanne IAMCR aastakonverentsil. Istanbul, juuli 2011. Kättesaadav veebiaadressil http://eprints.lse.ac.uk/36433

 

[15]  M. Raudsaar, Veebidžinni tulemisest ja tema pudelisseajamisest. Postimees, 31.10.2009.

[16] D. Tapscott, A. Williams, Wikinomics: How Mass Collaboration Changes Everything. New York, 2006.

[17] Vt C. Freeman, The National System of Innovation in Historical Perspective. Cambridge Journal of Economics, 1995, nr 19, lk 5–24; National Innovation Systems: Towards a Theory of Innovation and Interactive Learning. Toim. B.-Å. Lundvall. London, 1992.

[18] Vt J. Potts, Creative Industries and Economic Evolution. Cheltenham, 2011.

[19]  European Commision. Green Paper: Unlocking the potential of cultural and creative industries. Brüssel, 2010.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi