Copyleft ja omanditeooria 2.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

Mikhail Xifaras

Mida teeb copyleft omandiga?

Copyleft kasutab eksklusiivsusena mõistetud omandit relvana selleks, et välistada kolmandate isikute välistamine. See võib tekitada kujutluse süsteemi ümberpööramisest, sest nii pannakse copyright andma ootuspärasele vastupidiseid tagajärgi. Ent see ümberpööramise kujund ei pruugi olla õnnestunud, sest kõnealusel juhul on ümberpöörajaks “ülemine” ots (copyleft), mitte “alumine” (omand).

 

Copyleft’i “alumine pool” – õigus, privileeg, kuuluvus

Copyleft’i “alt” leiame me kõigepealt vabaduse valida viis originaaltarkvara levitamiseks. Iga tarkvarakirjutaja võib valida oma õiguste loovutamise üldsusele (välja arvatud moraalsete õiguste osas, juhul kui on olemas “autoriõiguste” süsteem), hoida oma loometöölt saadav kasu endale (copyright) või määrata oma teostele vaba litsents. Selle võimaluse annab talle copyright – oma loomingu levitamistingimuste üle võib ta vabalt otsustada sellepärast, et see looming on tema omand (nimetatagu seda nii või mitte). Selles aga, millest niisugune copyright tuleneb, lähevad arvamused lahku. Mõned näevad seda loominguaktist enesest lähtuva loomuomase omandiõigusena kui inimese õigusena oma töö viljadele või isiksuse väljendusele; teised aga, nagu Stallman, mõistavad seda eksklusiivse privileegina ajutise kasutusmonopoli kujul, mis sõltub loomingu ühiskondlikust kasulikkusest.

Sellest teisest vaatenurgast ei tekita copyright’i mitte loomeakt, vaid seda võimaldab ühiskond. Kuid loomeaktilgi on oma juriidiline jõud: see võimaldab rakendada seadusega ettenähtud autori- või leiutajastaatust. Tõepoolest, piisab sellest, kui tunnistada (kas implitsiitselt või siis avalikult deklareerides või registreerides) looming enda omaks, et osa saada seadusandja poolt vastavat tüüpi loometeosele määratud staatusest. Copyright ja patent on staatused, mis sanktsioneerivad loomingu kui omandi kuulumise loojale.

Nii rajaneb eksklusiivsete õiguste andmine (copyright, patent) sellel, et tunnistatakse teoste fundamentaalset kuuluvust nende loojale, võetagu seda suhet “loomuomaselt” õiguslikuna või saagu see õiguslikuks alles õigusliku staatuse andmise teel. Sellel loomingu ja looja vahelisel algupärasel kuuluvussuhtel põhinevad niihästi copyright kui ka copyleft.

 

Mis on autor? Copyright ja iseendale kuulumine

Loomingu kuulumine loojatele hõlmab kaht tihedalt seotud, kuid siiski eristuvat elementi: loomeakti (käsikirja kirjutamine, pildi maalimine, uue tehnilise protsessi kirjeldamine jne) ning akti, millega looja tunnistab selle loomingu enda omaks. Loomeakt puudutab looja leidurlikku võimekust (ingenium), võimet luua mingi algupärane (või uus) objekt; tunnistamise akt puudutab looja identiteeti, sest see akt kätkeb tema sõnad ja teod tema “mina” ühtsusse, ning seda “omamise”, mitte “olemise” tähenduses (mitte “ma olenneed sõnad ja teod”, vaid “need sõnad ja teod on minu omad”; tegu on niisiis vahendatud identiteediga ehk identiteediga erinevuses). Nii ühendab looja kuju lahutamatult loomingulise vabaduse, isikliku identiteedi ja iseendale kuulumise.

Kõige selgemini joonistas selle kuju välja Hobbes. “Loomulik isik,” kirjutab Hobbes, “on see, kelle sõnu ja tegusid … võib pidada tema enda omadeks”, seevastu  “väljamõeldud või kunstlikku isikut võib pidada kellegi teise sõnade ja tegude esindajaks”. Sellepärast hüütaksegi esimest “autoriks”, teist aga näitlejaks, “aktoriks”. See, kes “omab oma sõnu ja tegusid”, on autor, isegi kui neid sõnu räägib näitleja, sest seda, keda “hüvedest ja varandusest kõneldes nimetatakse omanikuks – mis on ladina keeles dominus ja kreeka keeles κύριος –, nimetakse tegudest kõneldes autoriks”.[1]Isik saab “loomulikuks” või omandab isikliku identiteedi, saades nende sõnade ja tegude autoriks, mida ta tunnistab omaks; teisisõnu kehtestades end omaenese autoriteediga[2]oma sõnade ja tegude omanikuna – iseenda kui vabalt tegutseva ja kõneleva subjekti omanikuna. Et autoriks olemine, vaba olemine ja iseendale kuulumine on võrdväärsed, siis kuuluvadki sedasi määratletud subjekti vaba tegutsemise viljad omandina talle endale ning see kuuluvus laieneb (kas loomuomaselt või seadusega ettenähtud staatuse omistamise korral) omandiõiguseks copyright’i või patendi kujul.

Seda personaalse identiteedi, loomingulise vabaduse ja iseendale kuulumise võrdväärsust võib mõista väga erinevalt vastavalt sellele, kas näeme selle tuuma eneseteadvuses (Locke), vabas tahtes (Hegel), minaideaali loomises kujutlusvõime abil (Bentham) vms. Õiguste seisukohalt on tähtis vaid see võrdväärsuse eeldus, selleks et loojad võiksid saada oma loodud ja enda omaks tunnistatud teoste omanikeks.

Iseendale kuuluva looja kuju seostatakse sageli patendi ja autoriõiguste sünniga 17. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse vahel (2. faas). Siin on tegemist optilise illusiooniga, mis tuleneb sellest, et mõnede suurte mõtlejate (Hobbes, Locke jt) vaimuvälgatusi samastatakse igapäevases õiguskirjanduses korduvate kujunditega. “Iseenda omanikust looja” ilmub märkimisväärse tegelasena välja alles 18. sajandi lõpul ja hakkab domineerima 19. sajandi lõpul samaaegselt “intellektuaalomandi” triumfiga. Teda tuleks võtta 3. faasi allegoorilise kangelasena, kes esines tegelasena ka 2. faasis (figureerides sageli õilsa metslasena, sest ideoloogia laval armastavad kangelased ju ikka ehtida end möödunud aegade auga ning kui võimalik, siis ka päritoluprivileegiga). Neid erinevusi arvesse võttes võib loojakuju põlvnemisloo esitada järgmiselt:

Kunstniku kuju sünnib renessansis, samaaegselt autoriõiguse ja patendi sünniga. Tema areng ühtib 1. faasiga, mille käigus jääb nende õiguste karjäär materiaalse omandi õiguse idee varju. See kuju, keda on nii meisterlikult kirjeldanud Panofsky ja Kantorowicz,[3]meenutab oma iseloomult Jumalat ja seejärel Jumala maapealseid asemikke (paavsti, kuningaid…), ning kannab õigusteaduses pruugitud kontseptsioonid üle vabade kunstide valdkonda. Kommenteerijad leiavad, et selles, mida teevad juristid, ei ole midagi uut ega algupärast, sest õigus jäljendab loodust – isegi selle fiktsioonides – ning vaid suveräänil on erakordne võim luua uusi või algupäraseid reegleid, mis ei kopeeri midagi. Alates 16. sajandist (kuid ka juba Dantel ja Petrarcal) kujutatakse kunstnikku, autori arhetüüpi sellena, kes loob ilma jäljendamata, ex ingenio, jumalikust inspiratsioonist, “seda, mida teiste vaimus eales kujutletud pole”[4]. See loomejõud, mis ei tugine millelegi muule peale iseenda, laenatakse “võrdsustuse” [équiparation] teel Jumala loomejõult, kust saadakse kaasa ka osa sellele iseloomulikke omadusi, nende hulgas võimutäiuse tagatus loojale tema loomingu üle.

Ent suveräänsest autorist iseendale kuuluva autorini jõudmiseks on vaja veel seda, et loominguline vabadus (ingenium), isiklik identiteet ja iseendale kuulumine lõimuksid kuni võrdsustumiseni ühte. Seda aga ei osata kujutleda ega välja öelda kuni 17. sajandini (Hobbes) ning igapäevases õiguskirjanduses muutub see enesestmõistetavaks alles 20. sajandil. Suveräänse ja iseendale kuuluva kunstniku kuju kummitab 2. faasi äärealadel (vrd filisterliku kunstipubliku poolt tunnustamata boheemlaskunstniku teemat) ning saab domineerivaks 3. faasis, muutudes omaniku allegooriaks üldises mõttes (Silicon Valley pikajuukseline ettevõtja kui ärimaailma uus Michelangelo). Temast saab valitsev eeskuju, kellega samastuda, kõigi infokapitalismi režiimis töötajate jaoks.[5]

Ent tulgem tagasi copyleft’i juurde. Tänu Hobbesile ja tema järglastele me teame, mida mõelda intellektuaalomandit valdavate “loojate” all. Kas võib selle valguses öelda, et ka Stallmani programmeerijad on “loojad”?

 

Autorist kui häkkerist

Programmeerija on mõistagi autor – ilma selleta ei saaks ta pretendeerida copyright’ile, millele tugineb vaba levitamislitsents, mille ta oma loomingule kaasa annab. Kuid suveräänset ja iseendale kuuluvat kunstnikku ta päriselt endast ei kujuta. Stallmani sule all on autorist saanud häkker. Häkker ei ole tingimata programmeerija, isegi kui ta peaks tarkvara programmeerimisega tegelema, sest hack ületab kaugelt informaatika piirid: Stallman toob muide näiteid igapäevaelust, kirjandusest ja muusikast, tehnoloogiast ja koguni koolipoisinaljadest.[6]Ta pole ka tingimata piraat, kes infosüsteemide turvatõkkeid murrab (ehk kräkker), kuigi osa häkkereid on juhtumisi ka kräkkerid. Hack’i ei tee väärtuslikuks mitte üleastumine, vaid peen segu tehnilisest taibust, mänguosavusest, elegantsist ja huumorist. Häkker pole küll harras seadusetähe austaja, aga ta ei püüa sellest ka iga hinna eest üle astuda, vaid ta rahuldub oma kunstniku-suveräänsuse laienemisega kuni ükskõiksuseni kehtivate reeglite suhtes.

Hacking seostub mängu, intelligentsi ja võimalikkuse piiride kompamisega. Häkkerile meeldib lahendada lahendamatuks peetud probleeme nii mänguliselt ja kavalalt kui võimalik. Kuid ennekõike on häkkimise eesmärgiks kõrge hack valuening selle eest kogukonnalt saadav tunnustus. Sellepärast peabki häkker jagama oma rõõmu isikutega, kes peavad samuti lugu raskete asjade tegemisest naljatamisi, elegantselt ja nagu muuseas. Häkker ei ole isoleeritud looja, kes annab oma teosed üle abstraktsele üldsusele – ta on üks liige rühmas, milleta tema hack’idel poleks ei mõtet ega väärtust.

Vabast tegevusest ei mõelda kui loomingust, vaid kui loomingulisest mängust, mille loomingulisus ei seisne niivõrd algupärase või uue toote ilmaletoomises, kuivõrd mängimise viisis. Hackvõib muide ka üldse mitte midagi luua, kui aga see mitte millegi loomise tegu ise on loominguline. Rõhk on seega nihkunud, see ei asu enam jumalikku (paavstlikku, kuninglikku…) päritolu demiurgilisel väel, vaid tegevuse fantaasiaküllusel, olgu see tegevus tootlik või mitte. Niisiis pole hack’i väärtus mõõdetav kasulikkuse quantum’iga (mil moel me kasulikkust ka määratleks) ega loodava objekti valmistamise keskmise ajakuluga, vaid loominguakti enese nutikuse ja lõbususe määraga.

Seda väärtust pole võimalik objektiveerida, kuivõrd me asume mängu sfääris, ontoloogiliselt määratlematus tsoonis, mille kohta me teame alates Freudist, et see vastandub tegelikkusele,[7]ning alates Winnicottist, et see moodustab vahepealse või  üleminekuala mängija subjektiivsuse ja selle maailma objektiivsuse vahel, milles (ja millega) ta mängib.[8]Ainus universaalne mõõt, mis selles ruumis kehtida võiks, on mängurõõm, ning ainsad reeglid, mis seal maksavad, on need, mille mängijad mängurõõmu nimel ise leiutavad. Rahasse hack’i väärtust seega ümber arvestada ei saa (hack’i ostmise soov hävitaks ta hack value) ning häkkeri tasu oma ande eest seisneb maines, mille ta oma kogukonnas saavutab.

Selles mõttes on häkkeri tegevus otseselt kollektiivne ning sel on mõtet üksnes mänguruumis, mille moodustab kogukond, kes üksteise hack’ide imetlemist naudib. Just sellepärast polegi häkkeri “teoseks” mitte niivõrd looja subjektiivsust väljendav objekt või toode, kuivõrd sellise kollektiivse ja avatud loominguprotsessi algatamine, mis sünnitab enese kui “teose” tähenduse iseenesest.[9]Häkker on tõepoolest autor, ent see autorsuse versioon, mille ta välja pakub, seisneb omalaadse lõbusa, kollektiivse ja omakasupüüdmatu loomingulise vabaduse kehastamises. Mida enam ta mängib, et pole suveräänne omanik, seda enam on ta see, kes ta on: autori karnevalilik kuju. Võiks ju öelda, et siin on tegu vaid poosi, etenduse või mänguga ning et see kõik pole sugugi tõsine. Vastab tõele, et copyleft ei pööra ümber copyright’i, et ta piirdub selle ümberpööramise mängimisega, nina kirtsutamata copyright’ilt õiguslikku kasu lõigates (alternatiivi tekitamiseks sellest, tõsi, ei piisa). Kuid see mängult ümberpööramine võimaldab märgata üht täiesti tõsist kontseptuaalset lahknevust omandi ja eksklusiivsuse vahel.

 

Omand eksklusiivsuse vastu. Kas 4. faasi koidik?

Mõistetagu copyright’i loomuomase õiguse või omistatud privileegina, igal juhul eeldab see oma lähtesuhtena kuuluvust (looming = kuuluvus), mis annab loojale tema teoste üle eksklusiivse õiguse (kuuluvus = eksklusiivne õigus). Stallman läheb truult kaasa esimese võrdussuhtega (hack kuulub häkkerile), mitte aga teisega, sest kui looja võimuses on otsustada oma loomingu avaldamise tingimuste üle, on ta vaba seda voli kasutama pigem kolmanda isiku kaasamiseks kui välistamiseks.

Copyleft näitab, et loomingu valdamine omandina annab loojale võimu määrata selle avaldamistingimusi, kuid et seda voli ei saa segamini ajada välistamisõigusega, või koguni et järeldustee kuuluvusest omandini pole tingimata sirgjooneline.

Loojal on algupärane voli oma teoseid hävitada, salajas pidada, hüljata, kasutada üksnes oma tarbeks või neid kogukonnas jagada, ning saadaolevate litsentside mitmekesisuse tõttu leidub veel terve hulk vahepealseid võimalusi. Selle algse voli annab talle seadusega tagatud võimalus kolmandat isikut välistada, mida ta võib, kuid ei pea kasutama. Omand ja eksklusiivsus on oma põhialustelt seega tõesti omavahel segamini.

Ent niipea kui see algne looja otsustab kolmandate isikute välistamisest loobuda, jagades oma teoseid näiteks mingi kogukonna sees, on see otsus pöördumatu. Erinevalt iluaia omanikust, kes võib aia päevaajaks üldsusele avada ning selle õhtul taas sulgeda, ei saa tarkvara omanik oma teose “vaba avaldamise” hilisemaid kasutusviise enam kontrollida ega keelata, sest informatsioon on juba levinud. Ta jääb küll täienisti selle tarkvaraprogrammi omanikuks, kuid talle kuulub veel üksnes formaalne, praktiliselt kasutamatu välistamisõigus.[10]

Kolmandate isikute kaasamise otsus tähendab sama hästi kui lõplikku, de facto lahtiütlemist välistamisõigusest. Teisisõnu, algsel loojal on õigus omanikustaatust kaotamata oma välistamisõiguse teostamisest alatiseks loobuda. Või koguni: välistamisõigus kuulub talle vaid seni, kuni ta pidevalt uuendab oma algset otsust oma loomingu teatavad kasutusviisid endale hoida. Seega pole välistamisõigus niivõrd omandi “substantsiaalne omadus”, kuivõrd algsele omanikule pakutav valikuvõimalus, mida tuleb lakkamatult kinnitada. Iroonilisel kombel paistab “kaasamisõigus” nüüd vastukaaluks isegi “substantsiaalsemana”, sest algsel omanikul on alati valikuvõimalus jagamise kasuks, isegi kui ta ehk algselt on valinud eksklusiivse levitamisviisi.

Mis puutub vaba litsentsi alla pandud originaaltarkvara hilisemate muudatuste loojasse, siis tema olukord on veelgi radikaalsem: olgugi ta oma loomingu omanik, pole tal kunagi olnud välistamisõigust, sest ta ütles sellest lahti originaaltarkvara lähtekoodile ligipääsemisega juba enne, kui tema omand tekkis. Siin on omand ja eksklusiivsus selgelt ja rangelt lahus.

Copyleft järgib ustavalt infokapitalismi antropoloogilisi eeldusi (looja kuuluvus iseendale) ja juriidilisi sätteid (intellektuaalne omand – seda küll niimoodi nimetamata), kuid pakub neist välja versiooni, mis on piisavalt mänguline, et tuua nähtavale enesestmõistetava seose puudumine antropoloogiliselt olemusliku tunnustamise ning eksklusiivsena mõistetud omandiõiguse vahel. Kui millegi omandina omamine ei tähenda enam, et ollakse omanik (kolmandate isikute välistamise õiguse mõttes), siis ei jää midagi, mis keelaks meil mõelda inklusiivsest omandist – juriidilise traditsiooni levitatavate kuulujuttude kiuste ei välista oma ja ühine tingimata teineteist.

Seega pole copyleft kindlasti omandi üleüldine alternatiiv. Ta on leidlik abinõu, mis takistab eksklusiivsusel põhineva omandikontseptsiooni tõusmist juriidilise dogma staatusse ning muudab mõeldavaks omandisüsteemide ja neist vabade kogukondade kooseksisteerimise ja väljendumise – umbes nii, nagu keskaegsed vabalinnad suutsid vabaneda teatud maksukohustustest[11]või nagu mõned filantroobid kasutasid oma varandust kommuunide ja falansteeride rajamiseks… Seega pole tegu niivõrd omanduse ümberpööramisega,kuivõrd eksklusivismi poliitiliselt ja moraalselt kahjulikuks peetavate mõjude neutraliseerimisega.

Mõistagi võib see kõik valmistada pisukese pettumuse. Võinuksime ju arvata, et filosoofiliseks ülesandeks on pääseda vaateviisist, mida dikteerib isikliku identiteedi, loomingulise vabaduse ja iseendale kuulumise võrdsustatus, ning hakata loomeakti mõtestama omandi ja identiteedi püünistest vabana. Selleks tuleb tunnistada, et copyleft’ist siin suuremat abi ei ole: häkker on omanikuna mänguline, lustlik ja kaasav, kuid omanik on ta kõigele vaatamata. Kas seda on põhjust kahetseda?

Just seda teevad “anti-copyright’i” või “creative anti-commons’i” toetajad, kes usuvad, et copyleft’i sisemised vastuolud lahendaks see, kui õigustest täielikult lahti saadaks.[12]On tõsi, et copyleft on ühtaegu kaasav ja välistav, inklusiivne ja eksklusiivne, kuivõrd ta tugineb kolmandate isikute välistamise välistamisele, pannes keelu alla vabavara tuletiste eraviisilise omandamise. Välistamise välistamine on ikkagi välistamine. Aga kui selle paradoksi põhjal nõutakse igasuguse eksklusiivsuse kõrvaleheitmise puhtuse nimel ka kõigi õiguste kaotamist, siis sel puhul unustatakse, et hüljatud looming on vakantne, avatud kõikvõimalikule taaskasutusele ja ka tuletiste eraviisilisele omandamisele. On raske aru saada, kuidas võiks tasuta ressursside kinkimine omandisüsteemile tuua lähemale infokapitalismi lõppu.

Kokkuvõtteks: copyleft ei kuuluta intellektuaalse omandi peatset lõppu ega valmista seda ilmselt ka ette, kuid ta osutab nende teooriate piiratusele, mis seovad intellektuaalomandi liiga rangelt kokku kolmandate isikute välistamisega. Ta laseb märgata selle kaasavaid kasutusvõimalusi ning annab mõista, et pisukese juriidilise kujutlusvõime toel võiks intellektuaalomand leida kasutust väga mitmesugustes valdkondades, mis löövad avalikult lahku infokapitalismi konkurentsidünaamikast. Ühe maailma lõpp see vahest pole, kuid mõtlemisainet pakub see küll.

 

Mikhaïl Xifaras, Le Copyleft et la théorie de la propriété. Multitudes, 2010, kevad, nr 41. http://www.eurozine.com/articles/2010-04-13-xifaras-fr.html.

Tekst on algselt kirjutatud 2008. aasta juunis Kyoto ülikoolis peetud konverentsi tarbeks. Varasemaid versioone on lugenud ja teksti üle lahkesti diskuteerinud Séverine Dussolier, Ludovic Hennebel, Akihiro Kubo, Yasu Oura, Michel Vivant, Anne Querrien ja Thomas Berns, ning ma tänan neid selle eest palavalt.

MIKHAÏL XIFARAS (1969) on avaliku õiguse professor Pariisis Sciences Po’s. Ta on õppinud filosoofiat, ajalugu ja juurat ning tema erihuviks on õigus- ja poliitikafilosoofia, juriidilise mõtte ajalugu ja omanditeooria. Ta on õpetanud ka Kyotos, Brüsselis ja Harvardi ülikoolis. Avaldanud raamatud “Éprouver l’universel, essai de géophilosophie” (1999, koos Kenta Ohjiga) ja “La propriété, étude de philosophie du droit” (2004).

 

[1] T. Hobbes, Leviathan. Pariis, 1999, lk 162, 163.

[2] Vt E. Kantorowicz, La souveraineté de l’artiste. Rmt-s: E. Kantorowicz, Mourir pour la patrie et autres textes. Pariis, 2004, lk 63 jj.

[3] E. Panofsky, Idea. Pariis, 1989; E. Kantorowicz, La souveraineté de l’artiste, lk 43 jj.

[4] Tsitaat pärineb Dürerilt, Kantorowicz on selle laenanud Panofskylt, vt E. Kantorowicz, La Souveraineté de l’artiste, lk 53.

[5] Kunstniku kuju kohta kaasaegses kapitalismis vt: L. Boltanski, E. Chiapello, Le nouvel esprit du capitalisme. Pariis, 1999, eriti lk 86 jj.

[6] Vastavalt: korea roa söömine kuue pulgakese abil; G. de Machaut’ “Ma fin est mon commencement”; J. Cage’i, “Musical piece”; päiksekattega robot, mis ronib mööda aknaid; naljakate esemete paigutamine Massachusettsi tehnikainstituudi suure kuppelhalli katusele. Vt: R. Stallman, On hacking. http://stallman.org/articles/on-hacking.html

[7] “Mängu vastand ei ole tõsidus, vaid … tegelikkus” – S. Freud, Le poète et l’activité de fantaisie. Rmt-s: S. Freud, Oeuvres complètes, kd 8. Pariis, 2007, lk 162.

[8] D. W. Winnicott, Jeu et réalité. Pariis, 2002 (esmatrükk 1975).

[9] Copyleft’i tõlgendamise kohta “autori surma” (Barthes) ja “autorifunktsiooni” ümbermõtestamise (Foucault) vaatevinklist vt suurepärast artiklit: S. Dusollier, Open Source and Copyleft: Authorship Reconsidered? Columbia Journal of Law and Arts, nr 26, 2003, lk 281 jj.

[10] M. Vivant, J. M. Bruguière, Droit d’auteur. Pariis, lk 568.

[11] Selle analoogia järgi võiks arvata, et 4. faas tähendaks naasmist 0-faasi juurde. See oleks hüpotees feodaalsüsteemi tagasitulekust, kuid analoogia jäägu analoogiaks. Vt A. Supiot, Homo juridicus: Essai sur la fonction anthropologique du droit. Pariis, 2005.

[12] Anna Nimus, Copyright, Copyleft and the Creative Anti-Commons – A Genealogy of Authors’ Property Rights. Multitudes, 21.12. 2006. http://multitudes.samizdat.net/Copyright-Copyleft-and-the.html

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon