Kuidas päästa internet?

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

JONATHAN ZITTRAIN

Warner Brothersi kuulus multifilmikangelane Wile E. Coyote (Koiott) demonstreerib üht multifilmifüüsika fundamentaalset printsiipi. Ta tormab üle kaljuserva seda märkamata ja kihutab alla kukkumata edasi. Koiott trotsib gravitatsiooni seni, kuni alla vaatab ja näeb, et seal on tühjus. Selle kimbatuse üle mõtiskledes ragisevad hammasrattad ta peas. Siis: nätaki.

Internet ja personaalarvuti järgivad sama trajektoori. Need loodi inimeste poolt, kes jagasid Koioti kiindumust asjaarmastajalikku nokitsemisse ja tegelesid probleemidega sedamööda, kuidas need tekkisid – või jätsid need kasutajate lahendada. Säärane edasilükkamisprintsiip nagu ka põhiplaan, mis eeldab panuseid kõigilt, kes vaevuvad neid tegema, on põhjuseks, miks internet ja personaalarvuti on väljunud teadlaste ja asjaarmastajate ringist ning saavutanud võidu palju hoolsamalt kavandatud ja rahastatud võrgustike ning infotehnoloogiliste seadmete üle.

Interneti ja personaalarvuti pöörane edu peavoolu publiku hulgas on seadnud need ohtu ja pannud tugeva surve alla. Ehkki tsentraliseeritud struktuuri puudumise tõttu on interneti alustalade tugevust raske hinnata, on tugevaid signaale sellest, et meie võrk ja arvutid võimaldavad kuritarvitusi, mis interneti populaarsuse kasvades ulatuvad aina sügavamale ja kaugemale.

Interneti ja PC kombinatsiooni keskne õnn ja õnnetus on selle generatiivsus: kättesaadavus inimestele üle kogu maailma – ka neile, kel pole mingit erilist ettevalmistust, vara ega sidemeid ning kes võivad selle tehnika võimsust kasutada ja jagada mitmesugustel eesmärkidel, millest paljusid poleks iial osatud ette näha või kui osatigi, siis ei peetud väärtuslikeks.

Avatus, mis on lennutanud need süsteemid ja nende järjest arenevad kasutusviisid nii silmapaistvale kohale, on ühtaegu teinud need ka haavatavaks. Me oleme silmitsi arvuti- ja võrgujulgeoleku kriisiga, mille loomus pole pelgalt tehniline. See põhineb millelgi märksa fundamentaalsemal: kahe otsaga tõsiasjal, et kasutajaskonna liikmed võivad ise valida, millist koodi nad jooksutavad, mis omakorda määrab ära selle, mida nad võrgus olles näha, teha ja omalt poolt panustada saavad.

Halvasti valitud koodid – ja nende jooksutamise tagajärjed – võivad viia niikaugele, et interneti kasutajad peavad paluma kaitset iseenda eest. Ühe nende kiusatusseviimise näite võib leida tänapäeva “lõasseadmete” [tethered appliances] näol. Need on seadmed, mida omanikud ega ka keegi omanike tuttavaist ei saa niisama lihtsalt muuta nagu PC-d, samal ajal kui nende müüjad või teenusepakkujad võivad neid ühe hetkega ümber programmeerida (mõelgem näiteks TiVo videomakkide, mobiiltelefonide, iPodide ja pihuarvutite peale). Nagu Steve Jobs käesoleva aasta algupoole, Apple’i iPhone’i tutvustades ütles: “Meie määrame kindlaks kõik, mis selle telefoni peal on. Te ju ei taha, et teie telefon oleks nagu PC. Viimane asi, mida te tahate, on laadida oma telefoni kolm rakendust ja hakata siis kellelegi helistama ja avastada, et telefon enam ei tööta. Need aparaadid on rohkem iPodi kui arvuti moodi.”

Kui küllalt suur hulk internetikasutajaid hakkab eelistama ka “lõasseadmete” põhimõttel kavandatud lukustatud PC-sid ja muid seadmeid, siis kallutab see muutus tasakaalu pikka aega kestnud vägikaikaveos dramaatilistele muutustele avatud generatiivse süsteemi poolt stabiilsema ja vähem huvitava süsteemi poole, mis lukustub status quo’sse. Interneti kontrollimise üle peetud debattides on mõned seda nihet ka tervitanud. Need, kes tahavad – tihti õigustatud ja isegi üllastel eesmärkidel – võrgu sisu üle valvata ja seda blokeerida, leiavad siit uudseid kontrollivahendeid, mis seniajani on jäänud neile kättesaamatuks.

Firmadele, kelle ärimudel sõltub klientide hõlpsast ligimeelitamisest ja nendega suhtlemisest onlainis, kujutab “lõasseadmete” esiletõus ohtu. See tähendab, et uuel uksehoidjal on võimalik lõivu nõuda, enne kui kliendid ja müüjad omavahel ühenduse saavad – väikest diskrimineerivat numbrit “2” müügivalemis “B2C” (tootjalt tarbijale).

Generatiivsuse kaks võitu: võrk ja PC

Pisut ajalugu: 1990. aastate alguse peavoolu tarbijavõrgukeskkond ei sarnanenud kuigivõrd nüüdse internetiga ja sellest ka ei arenenud välja selline internet, nagu me teda tänapäeval tunneme. Veel 1995. aastal peeti arukaks uskuda, et ühteliituv ülemaailmne võrk kujuneb mingiks tollaste firmapõhiste [proprietary] teenuste, nagu CompuServe, AOL ja Prodigy, kombinatsiooniks. Ent need firmad läksid pankrotti või vormusid hoopis teistsugusteks äriettevõteteks. Nad jäid lootusetult alla sellele nööri- ja traadipuntra sarnasele võrgustikule, mille ehitasid üles riigipalgalised uurijad ja arvutiteadlased ning millel polnud ei tegevdirektoreid ega üldist äriplaani.

Firmapõhiste võrgustike juhtidele võib andeks anda, et nad interneti tõusu ette ei näinud. Vähe sellest, et tollal puudus plaan interneti kaudu sisu levitamiseks, oldi sageli lausa selle vastu. Interneti “selgrool”, mida haldas USA Riiklik Teadusfond, oli aktsepteeritava kasutamise poliitika, mis keelas ärilise tegevuse. Pikki aastaid jäi internet konnatiigiks, reaks ad hoc ühendusteks ülikoolide ja teaduslaborite vahel, mis olid huvitatud võrguühendustega eksperimenteerimisest. Ometi oli uurijate töö tulemuseks generatiivne süsteem, mis oli avatud laialdase ja mitmekesise kasutajaskonna poolt tehtavatele etteaimamatutele muudatustele. Just generatiivsus on selle süsteemi suure – ja etteaimamatu – edu põhjuseks.

Algul ei leidunud internetis kusagil kasutajarakendusi, ent olukord muutus 1991. aastal, kui interneti riigipoolsed hooldajad hakkasid lubama isiklikke ja ärilisi ühendusi, nõudmata nende ettekäändeks teadustegevust, ja seejärel loobusid üldse taotlusest võrku  kontrollida. Internetirakenduste ja -sihtkohtade arendajad said nüüd ligipääsu laiale, kaubanduslike huvidega publikule. Firmapõhise võrguteenuse pakkujad, kes olid käsitanud end terviklike sisu- ja juurdepääsupakettide võimaldajana, muutusid kõigest interneti pealesõiduteedeks, millelt nende kasutajad oma programme ja teenuseid otsides kiiresti laiali hargnesid aina vohava interneti eri sihtkohtadesse. Näiteks CompuServe’i Electronic Mall – e-kaubanduse teenus, mis oli mõeldud eksklusiivseks keskkonnaks, kus kaubapakkujad väljastpoolt saaksid müüa oma tooteid CompuServe’i klientidele – mattus individuaalsete veebisaitide laviini alla, mis müüsid oma kaupa otse kõigile, kellel oli internetiühendus.

Samamoodi aeglaselt võttis vedu ka personaalarvutite kasutamine ärimaailmas (isegi nimetus “personaalarvuti” viitaks siin justkui kokkusobimatusele). Esialgu tuginesid äriettevõtted tellimuse järgi programmeeritud suurarvutitele – seda laadi tervikpaketile, mida IBM pakkus 1960. aastatel ja mille puhul tarkvara peale hakati mõtlema alles tagantjärele – või rajasid oma lootused niisugustele infotehnoloogilistele seadmetele nagu nutikad kirjutusmasinad. Mõned ettevõtted hankisid endale tellimuse järgi programmeeritud miniarvutid ja töötajad said juurdepääsu ühistele masinatele “juhmide” terminalide kaudu, mis kasutasid väikesi algelisi kohtvõrke. Harilikult jooksutasid need miniarvutid käputäit sihtotstarbelisi programme: palgaarvestust, debitoorset võlgnevust, kreditoorset võlgnevust ning firmale eriomaseid programme, nagu haiguslugude haldussüsteemid haiglates või kursustele registreerumise programmid ülikoolides. Oskuslikul kasutajal ei olnud siin kuigi palju võimalusi oma novaatorlike rakenduste väljatöötamiseks ega jagamiseks.

1980. aastate jooksul kogus personaalarvuti järjest populaarsust. Kuna PC suutis toetada eri tootjate mitmesuguseid programme, osutus ta kiiresti kasulikumaks kui tekstiredaktorite-sarnased spetsialiseeritud masinad. Sihtotstarbelisi tekstitöötlusmasinaid ehitati nii, et nad funktsioneeriksid ühtviisi kogu oma tööea jooksul, PC tekstitöötlusprogramme aga sai täiendada või asendada mõne võistleva rakendusega, tarvitsemata PC-d ennast välja vahetada. Selline IT-ökosüsteem, mis koosnes püsiriistvarast ja paindlikust tarkvarast, tõestas kiiresti oma väärtust.

Ettevõtete seisukohalt oli PC-del oma puudujääke – dokumendid ja muu oluline info osutusid lõpuks laiali pillatuks eri PC-de vahel, ja kogu ettevõtet hõlmavast varukoopiate tegemisest võis tõsine peavalu saada. Ent hind oli paras ja uuelt tööjõult võis loota tekstitöötlemise ja muude arvutikasutuse põhioskuste kiiret omandamist. Kui valmis ka täiskomplekt viimistletud rakendusi, oli juba põhjust anda enam-vähem igale kontoritöötajale oma arvuti, kusjuures veelgi rohkem oli inimesi, kes tahtsid säärast masinat endale koju. Ehkki masin võidi osta ühel otstarbel, sai seda tänu paindlikule struktuurile kiiresti ümber kohandada ka paljudeks muudeks eesmärkideks. Inimene, kes oli ostnud arvuti tekstitöötlemiseks, võis seejärel avastada e-maili, mängimise või võrgus surfamise rõõmud.

Bill Gatesil oli tavaks kirjeldada Microsofti tulevikunägemust sõnadega “arvuti igale töölauale”. See võis kajastada lihtsalt soovi rohkem raha teha – peaaegu iga müüdud arvuti tähendas suuremat sissetulekut Microsoftile –, ent sedamööda, kuidas see nägemus arenenud maailmas tõeks hakkas saama, küündisid tagajärjed Microsofti kasumlikkusest kaugemale. Kümnetest miljonitest installitud PC-dest koosnev baas kujutas endast – sõltumata sellest, kas need jooksutasid Maci või Windowsit – kobedat pinnast, milles sai juurduda uus tarkvara. Mõnd rakendust kirjutaval tarkvaraarendajal ei tulnud enam inimesi veenda, et selle jooksutamiseks tasub endale uus riistvara osta. Tal pruukis vaid veenda neid ostma tarkvara ennast. Internetti ühendatud PC-de tuleku järel tarvitses inimestel vaid õigele lingile klikata, ja uus tarkvara oligi installitud. Gatesi nägemuse täideminek võimendas tublisti interneti ja personaalarvuti generatiivset potentsiaali ning avas lüüsiväravad uuendustele.

Generatiivsuse hüved: uuendus ja osalus

Generatiivsus on süsteemi võime kutsuda laialt ja mitmekesiselt kasutajaskonnalt pärit filtreerimata panuste kaudu esile ettenägematuid muutusi. Niisugusena toob generatiivsus endaga kaasa kaks suurt hüvet. Esiteks: uuenduslik toodang, mis teeb inimeste elu paremaks. Teiseks: osalusel põhinev sisend – võimalus teiste inimestega ühendust võtta, nendega koos töötada ja väljendada loomingulistes ettevõtmistes omaenese isikupära.

Mittegeneratiivsed süsteemid võivad kasvada ja areneda, ent see kasv käib nende valmistajate kaudu: Sunbeam toob ostjate eeldatavale nõudmisele vastates turule uue röstri, või lisab mõni CompuServe’i taoline vana firmapõhine võrgustik mingi uue kiirsuhtlusvormi, programmeerides selle ise. Kui kasutajad toodete või teenuste eest maksavad, siis saavad nad firmadele turusurvet avaldada, sundimaks neid välja arendama soovitud parandusi või muudatusi. See on kaudne tee uuendustele, kuid ilmub üha rohkem käsitlusi, mis viitavad selle peamisele kitsaskohale: visalt püsivale pudelikaelale, mis ei lase juurdunud suurfirmadel teatavaid uusi kasutusviise välja töötada ja edasi arendada vaatamata kasule, mida läbimurre neile võiks tuua.

Columbia Ülikooli õigusteaduskonna professor Tim Wu näiteks on osutanud, et kui mobiilsideteenuse pakkujad kirjutavad ette, milliseid telefone nende kliendid võivad kasutada, siis on neil telefonidel tihti soovimatuid omadusi ja kolmandatel isikutel on raske neid täiustada. Mõned teenusepakkujad on sundinud mobiilitootjaid piirama telefonide võrgubrausereid nõnda, et need saavad lugeda vaid teatavaid teenusepakkuja poolt heaks kiidetud saite. Nad on kõrvaldanud kõneminutite lugejad, ehkki neid oleks imelihtne seadistada ja ehkki kasutajad neid väga tahavad, et jälgida, ega nad ole oma igakuist kõneaega ületanud. Need piirangud püsivad hoolimata mobiilsidepakkujate vahelisest konkurentsist.

Põhjusi, miks suured firmad uuenduste suhtes säärast inertsust üles näitavad, on Clayton Christenseni teooria järgi kaks: nad on investeerinud olemasolevatele turgudele ja väljakujunenud äriajamise viisidesse, ning murrangulised uuendused köidavad tihti ainult väikesi või vähem tulusaid turge – vähemalt alguses. Selle aja peale, kui suured firmad ohtu tundma hakkavad, ei suuda nad enam kohanduda. Nad kaotavad, kuid kasutajaskond võidab.

Selleks, et murrangulised uuendused saaksid toimuda, peab uustulnukatel olema võimalus oma pakkumist inimesteni viia. Generatiivsed süsteemid võimaldavad seda. Õigupoolest võimaldavad nad kasutajatel ise uute ideede ja tehnika teostamise ning levitamisega kätt proovida, täites nii väga olulise lünga, mis tekib siis, kui uuendusi võetakse ette ainult kasumit teeniva mudeli raames, eriti säärases, kus domineerivad suurfirmad.

Vaadelgem uudseid ärilise ja sotsiaalse suhtlemise vorme, mis on viimastel aastatel ootamatuist allikaist üles kohunud. Internetioksjonid võinuksid ju olla Christiel või Sothebyl noppimisküpsed, ent esimesena jõudis pärale hoopis tõusiklik eBay ja jäi püsima. Onlain-erakuulutuste turu üle valitseb Craigslist, mille üksainus eraisik asutas org-domeenina. Sellised ideed nagu tasuta võrgupõhine e-mail, isiklike veebilehtede majutusteenus, sotsiaalvõrgustikud ja uue põlvkonna otsimootorid said alguse üksikisikuist või väikestest gruppidest, kes otsisid lahendust mingitele omaenese probleemidele või tahtsid korda saata midagi ilusat, ja mitte firmadest, kes oleksid teadlikult otsinud kasumi teenimise võimalusi.

MIT-i innovatsiooni- ja ettevõtlusrühma juht Eric von Hippel on kirjutanud pikalt sellest, kui harva firmad tervitavad oma toodete täiustamist kõrvalseisjate, sealhulgas omaenese klientide poolt, isegi kui neil oleks võimalik täiustustest kasu lõigata.[1] Oma töös püüab von Hippel muidu nii ratsionaalsetele firmadele selgeks teha, et nende toodete kasutajad, kes tooteid täiustavad ja mõnikord ka täiesti uuteks kasutusviisideks mugandavad, suudavad täita ja tihti täidavadki murranguliste uuendajate rolli. Nad tulevad ideedega lagedale enne, kui tekib laialdane nõudmine, ja suudavad noid piisavalt õigustada, äratamaks huvi teisteski. Neile  valmistab tavaliselt rõõmu, kui nende täiustusi teistega jagatakse. Kui huvi on kasvanud küllalt suureks, saavad mängu astuda firmad ja teha uuendusest kaubaartikli.

Niisiis on välja kujunenud olukord, kus tähtsamate uuenduste loomisse annavad oma panuse nii amatöörid kui ka professionaalid, nii suured kui väikesed ettevõtted. Tarbijad võivad ühel hetkel sattuda ekstaasi suurfirma väljatöötatud keerukast videomängust, kus mängija on tulistaja rollis, ja kohe seejärel näiteks lihtsast animatsioonist, kus näidatakse tantsivat hamstrit. Nii ei ole üllatav, et tänapäeval sisaldavad internet ja personaalarvuti hurmavalt kõrvuti nii jalustrabavalt ambitsioonikat tarkvara, mille – nagu moodsa lennukikandja – on kavandanud ja ehitanud mõni suur peatöövõtja, kui ka vapustavaid pisirakendusi, mis mahuvad üheleainsale flopikettale. IBM-i ja Microsofti koostöös loodud operatsioonisüsteem OS/2 neelas üle kahe miljardi dollari teadus- ja arendusinvesteeringuid, enne kui rahastamine lõpetati, samas kui esimese personaalarvutile mõeldud graafilise veebibrauseri Mosaic kirjutasid paar tudengit valmis koolivaheajal.

Generatiivne kasv võib edukalt sulanduda traditsiooniliste turumudelitega. Suured firmad võivad toota tarkvara seal, kus turustruktuur ja nõudmine säärast ettevõtmist õigustavad, väiksemad firmad võivad täita nišše ning üksi ja gruppidena töötavad amatöörid võivad kavandada nii vaimukaid väikerakendusi kui ka töömahukamat tarkvara, mis kasvatab tehnilise ökosüsteemi mahtu ja mitmekesisust. Kui mõni autsaiderite ekstsentriline ja ootamatu leiutis juba vedu on võtnud, võivad traditsioonilised tehnoloogia täiustamiseks mõeldud kapitali hankimise ja kulutamise abinõud seda toestada ja tagada selle toomise võimalikult suure kasutajaskonna ette. Ainuüksi vaba tarkvara liikumise toodetest koosnev infotehnoloogia ökosüsteem oleks laiale üldsusele märksa raskemini kasutatav kui süsteem, kus suurfirmad on aidanud konarusi maha lihvida. GNU/Linux on muutunud kasutajasõbralikuks tänu firmadele, mis koopiaid pakettideks vormistavad ja müüvad, isegi kui nad omanikuõigust tarkvarale siin endale nõuelda ei saa. Tüütuid ülesandeid, mis teevad kätteõppimise asjassepühendamatuile lihtsamaks – sujuvalt jooksvad installimootorid, põhjalikud juhendid ja muud abivahendid, mis aitavad kasutajail toime tulla muidu võib-olla heidutavalt tehnilise tarkvaraprogrammi või veebiteenusega –, on arvatavasti kõige paremini võimalik täita korporatiivsete mudelite kaudu.

Inimene tunneb ainulaadset rõõmu millegi ehitamisest – isegi kui ta sealjuures just maailma osavaim ei ole. (See on väärtus, mida on kõige kergem hinnata isikliku kogemuse kaudu: neid, kes tõendeid nõuavad, võib olla raske veenda.) Rõõm teiste aitamisest – küsimusele vastamisest ainult sellepärast, et see esitati ja et teatakse õiget vastust; kuulumisest mingi  väärika eesmärgi poole püüdlevasse meeskonda – kuulub inimeseks olemise kõige paremate tahkude hulka. Meie infotehnoloogia struktuur on kobamisi jõudnud tsooni, kus abivalmidust ja meeskonnatööd saab esile kutsuda ja tagada seda kümnetele miljonitele inimestele. Inseneride uudsed leiutised tehnilisel tasandil võimaldavad anda kunstnikel oma panuse sisu tasandil. Põgusalt saadakse sellest tundest osa olukordades, kus võõrad inimesed üheskoos mingisse ebasoodsasse olukorda satuvad ja sealt pääsemiseks oma jõud ühendavad – rikkiläinud liftis, lumetormis või elektrikatkestuse ajal, mis halvab ajutiselt hariliku elurütmi, ent äratab pigem imestust ja küünarnukitunnet kui hirmu. 21. sajandi alguse internet on mõned neist väärtustest välja selitanud, edendades neid ilma seesuguste ebameeldivuste või füüsilise ohuta, mille tõttu lumetorm võib esimesel päeval ehk vahva paista, mis aga pärast seda, kui juba terve nädal on ilma organiseeritud abita mööda läinud, tekitavad konflikte ja korralagedust.

 

GENERATIIVSUSE NELI ELEMENTI

Generatiivsust määratlevad neli peamist tunnust: (1) kui hästi mingi süsteem või tehnika tõhustab [leverage] teatud võimalike ülesannete täitmist; (2) kui kohandatav see on erinevate ülesannete täitmiseks; (3) kätteõppimise lihtsus; (4) ligipääsetavus. Mida suuremal määral need tunnused mingis süsteemis esinevad, seda hõlpsamini saab seda ettearvamatuil viisidel muuta – ja seda generatiivsem see on. Näiteks võivad paljud tööriistad olla väga tõhustavad ja kohandatavad, ent on raskesti kätteõpitavad – mis niisiis kahandab generatiivsust.

Tõhustavus. Generatiivsed süsteemid teevad keerulised ülesanded lihtsamaks. Mida rohkem töövaeva nad säästavad ja mida rohkem on juhtumeid, kus nende kasutamine kellelegi kasulik on, seda generatiivsemad nad on. Tõhustavus ei ole ainuüksi generatiivsete süsteemide omadus: ka mittegeneratiivsed kindla otstarbega tehnilised vahendid (näiteks adratera) võivad tublisti tõhustada tööde tegemist, mille jaoks nad mõeldud on.

Kohandatavus. Kohandatavus hõlmab niihästi süsteemi võimalikult avaraid kasutusvõimalusi, ilma et teda sealjuures muutma peaks, kui ka ta muutmise hõlpsust kasutusvõimaluste skaala laiendamiseks. Kohandatavus kujutab endast spektrit – masin, mis pakub sadu eri kasutusvõimalusi, on kohandatavam ja seega generatiivsem kui masin, mis pakub neid vähem.

Kätteõppimise lihtsus. Kui lihtne on laial kasutajaskonnal teatud tehnilist vahendit ühtaegu nii omaks võtta kui ka kohandada? Lennukit ei ole lihtne juhtida ega ka uueks otstarbeks ümber kohandada. Paberi kasutamist seevastu on lihtne kätte õppida ja kohandada – olgu siis joonistamiseks või lennukite voltimiseks. Paljude muidu generatiivsete tehniliste seadmete kasutamiseks vajalikud oskused võivad olla rasked omandada, nõudes õpiaega, koolitust või pikka harjutamist.

Ligipääsetavus. Mida lihtsam on meisterlikkuse saavutamiseks – ja muudatuste teistele edasiandmiseks – vajalikku tehnikat, tööriistu ja teavet hankida, seda generatiivsem on süsteem. Ligipääsu tõkestavate asjaolude hulka kuuluvad tehnika tootmise (ja seega ka tarbimise) kulukus, selle tarvituselevõtu ja kasutamisega seotud maksud ja regulatsioonid, ja salastamine või hämamine, mida selle tootjad kasutavad defitsiidi tekitamiseks või kontrollohjade enda käes hoidmiseks.

 

MIS ON JA MIS POLE GENERATIIVNE?

Legod ja nukumaja.Legoklotsid on ülimalt kohandatavad, ligipääsetavad ja lihtsasti äraõpitavad. Nende abil saab ehitada, maha lammutada ja ümber ehitada mis tahes moodustisi, mida kasutaja soovib, ja kolmandad isikud võivad avaldada “retsepte” uute moodustiste loomiseks. (Muidugi, enamasti on lego siiski kõigest mänguasi.) Vähem generatiivne nukumaja toetab küll fantaasiarikkaid mänge, ent ei ole ise muudetav.

Haamer ja suruõhuhaamer.Haamer on ligipääsetav, kergesti õpitav ja kasulik väga mitmesuguste kodutööde tegemiseks. Suruõhuhaamer ei ole nii laialt ligipääsetav, sellega töötamine on raskemini kätteõpitav ning see kõlbab vaid asfaldi, betooni ja kivide purustamiseks.

Arvuti ja TiVo videomakk.Arvuti on kohandatav mitmeotstarbeline tööriist, mille tõhusust võimendab võrguligipääs uuele tarkvarale ja teistele kasutajatele. Videomakk on jäigalt üheotstarbeline lõasseade. Ehkki see põhineb arvutiga samal tehnoloogial, saab seda muuta üksnes tootja, piirates selle kasutusviise nendega, mis TiVo ise leiutab.

Jalgratas ja lennuk.Jalgrattad on ligipääsetavad (ringiväntamiseks ei ole luba vaja), suhteliselt kergesti kätteõpitavad ning suure innuka kasutajaskonna ja lisatarvikutootjate poolt kergesti kohandatavad. Lennukid on ülikasulikud pikamaareisideks, ent mitte eriti ligipääsetavad, kohandatavad ega kergesti kätteõpitavad.

Generatiivne seisak

Generatiivne tehnoloogia ei pruugi kutsuda esile progressi, kui progressi all peetakse silmas midagi sotsiaalse heaolu tõstmise taolist. Pigemini õhutab see muutustele. Generatiivsed süsteemid on loomuldasa lõpetamata, oodates edasiarendamist nii kasutajate kui firmade poolt. Säärastena võivad nad sattuda ohtu kohe, kui nende populaarsuse tagajärjel hakkavad esile kerkima neid kuritarvitavad ärimudelid. Just avatus ja kasutajatepoolne mugandatavus, mis on teinud internetist loomingulisuse lätte, võimaldavad ka mitmesuguste nuhtluste – viiruste, rämpsposti, porno, kõlvatu konkurentsi, pettuse, vandalismi, privaatsuserikkumiste ning veebisaitide ja kogu interneti väärikuse vastu suunatud potentsiaalselt hävitavate rünnakute levikut. See on kujunemas eksistentsiaalseks ohuks, mis ähvardab kogu generatiivset IT-ökosüsteemi.

Generatiivse PC eeliseks on, et ka algaja kasutaja võib sellele ühe hiireklõpsuga teise ülesande anda. Samas on see ka tõsine probleem, ja seda eeskätt kahel põhjusel. Esiteks annab arvutikasutaja kahjulikku koodi klikates sisuliselt mõnele võhivõõrale kontrolli oma arvuti üle. Teiseks on oht sattuda kahjuliku koodi peale järjest kasvanud. Seniajani on kõige tuntumad viirused teinud suhteliselt väikest kahju. 2004. aasta Mydoomi uss levis nagu kulutuli ja häiris üle maailma miljoneid arvutiühendusi. Ehkki Mydoom põhjustas kadude tõttu tootlikkuses miljonite dollarite suurust kahju, ei rikkunud see andmeid ja oli programmeeritud oma levimist kindlal ajal lõpetama. Mydoomi taolised viirused meenutavad rohkem majandusliku ajendita grafitikuritegevust kui illegaalset uimastimüüki ühes selle suurte turgude ja keerukate kuritegelike sündikaatidega.

Nüüd on kahjulikul koodil olemas ärimudel, mis annab paljudele viirustele ja ussviirustele toimelaengu muukski otstarbeks peale lihtsa paljunemise. See, mis oma esmaavastamisel näis millegi täiesti erakordsena, on nüüd saanud igapäevaseks: viirused nakatavad arvuteid, et luua suuri “robotvõrgustikke”, mis seejärel on valmis vastu võtma töökäske. Näiteks võib see tähendada arvutile antud käsku muutuda robotvõrgu meiliserveriks, mis saadab rämpsposti miljonitele kas arvuti enda kõvakettalt või võrgust väljaotsitud meiliaadressidele, kusjuures tavaliselt jääb kogu protsess arvutiomanikule endale märkamatuks. Ühe hinnangu järgi on sellistesse robotvõrkudesse haaratud arvutite hulk ca 100 ja 150 miljoni vahel – mis teeb veerandi kõigist 2007. aasta alguse seisuga internetti ühendatud arvutitest. 2006. aasta juunis olid niisugused zombiarvutid süüdi enam kui 80% maailma rämpspostitustest, rämpspost omakorda aga moodustas samal kuul hinnanguliselt 80% kogu maailma e-posti mahust.

Et praegune arvuti- ja võrgukeskkond on nii laialihargnenud ja dünaamiline ning et selle üha võimsamaid ehitusklotse omavad ja haldavad tavakodanikud, mitte tehnikaeksperdid, siis on selle haavatavus tublisti kasvanud. Kasutajad ei taha ega suuda hooldada oma arvuteid samal tasemel, nagu seda teevad professionaalsed võrguadministraatorid, ehkki need masinad on nüüd oluliselt võimsamad kui 1970. ja 1980. aastate miniarvutid. Haavatavust suurendab veelgi inimeste üha suurem sõltuvus internetist. Osavalt välja töötatud viirused ja ussviirused nakatavad alatasa tohutul hulgal internetti ühendatud arvuteid. 2004. aastal näiteks nakatas ussviirus Sasser kolme päevaga enam kui pool miljonit arvutit. 2003. aasta jaanuaris võttis Sapphire/Slammeri ussviirus sihikule üht kindlat tüüpi Microsofti serverid ja nakatas kümne minutiga neist 90% – 120 000 masinat. Üheskoos sooritasid need kaaperdatud masinad juba kolm minutit pärast seda, kui esimene neist rünnakuohvriks oli langenud, 55 miljonit otsingut sekundis, leidmaks uusi sihtmärke. Kui ükskõik millisel neist pahavara juppidest olnuks tõeliselt pahad või kuritahtlikud eesmärgid – näiteks kõvaketaste sisu kustutamine või arvude suvaline ümbertõstmine tabelarvutusprogrammides –, siis poleks miski suutnud neid takistada.

Põhiline pinge tekib siin sellest, et personaalarvuti kogu iva on olla kasutajate poolt uue tarkvara jooksutamiseks lihtsasti ümber konfigureeritav, kui aga kasutajad uue tarkvara valikul halbu otsuseid teevad, võivad tagajärjed olla hävitavad nii nende enda arvutile kui ka – juhul kui nad on võrku ühendatud – lugematutele teistele. Turvalisema platvormi valimine üksi seda probleemi ei lahenda. Muidugi, MS Windows on aastaid olnud pahavara-nakkuste sihtmärgiks, kuid selles kajastub osalt ka Microsofti juhtiv turuosa. Sedamööda, kuidas aina rohkem kasutajaid teistele platvormidele üle läheb, muutuvad ka need ahvatlevateks sihtmärkideks. Ja kõige kindlamaks turvameetmete murdmise viisiks võib olla eesuksest sisenemine – lihtsalt paludes kasutajal mingiks uueks funktsiooniks maskeeritud pahavara oma arvutisse lisada –, selle asemel et salamisi tagaukse kaudu sisse hiilida ja mõnd operatsioonisüsteemi turvaauku ära kasutada.

Arvuti- ja internetijulgeoleku nõrgad kohad on tõsine oht ja inimesed tunnevad õigusega nende pärast muret. Kui neid ei õnnestu ennetada, on aga kõige tõenäolisemad reaktsioonid neile vähemalt sama kahetsusväärsed kui turvaprobleemid ise. Kasutajad hakkavad valima niisuguseid arvuteid, mis toimivad rohkem lõasseadmete põhimõttel, ja kaotavad nii võimaluse ise lihtsasti uusi koode installida. Selle asemel hakkavad nad kasutama oma masinaid pelgalt juhmide terminalidena, mis on ühenduses suuremat interaktiivsust pakkuvate veebisaitidega. Paljud neist veebisaitidest kalduvad ka ise seadmetaolise käitumise poole. Tõepoolest, see, mida mõned on tervitanud kui Web 2.0 – P2P-võrgustike ja kollektiivse koostöise sisuloomise uut horisonti –, kujutab endast väga lihtsasti keskse allika range kontrolli ja hoolduse alla võetavat struktuuri, mis võib küll toimida generatiivselt, ent võib iga hetk need võimalused ka ära lõigata.

Mõelgem Google’i vinge maakaarditeenuse peale. Vähe sellest, et see on lõppkasutajale tohutult kasulik, selle kaardiandmetele on lisatud ka avatud rakendusliides. Tänu avatud API-liidesele võib veebisaiti loov kolmas isik alustada paljast tänava-aadresside loendist ja luua oma saidil otsekohe Google’i kaardi, kus iga aadressi tähistab digitaalne nööpnõel. See võimaldab teha kui tahes palju mashup’e, sobitades Google’i kaardid kokku kolmanda isiku geograafiliste andmekogudega. Veebiarendajad kasutavad Google Mapsi API-liidest ära veebisaitide loomiseks, mis otsivad üles ja kannavad kaardile lähimad Starbucksi kohvikud, koostavad ja mõõdavad jooksu-, matka- või jalgrattaradasid, näitavad täpselt kätte foorikaamerate asukohad ja kõrvutavad tutvumisportaalides tulevasi partnereid, kuvades otsekohe ekraanile, kus kellelegi sobivaimad partnerid asuvad.

Lubades kodeerijatele ligipääsu oma kaardiandmetele, on Google generatiivne. Ent tema generatiivsus on seotud tingimustega: Google annab igale veebiarendajale võtme ja jätab endale õiguse see iga hetk mis tahes põhjusel tagasi võtta – või kogu teenus üldse ära lõpetada. On muidugi arusaadav, et otsustanud luua generatiivse teenuse asjast, millesse ta oli kõvasti investeerinud, tahab Google seda enda kontrolli all hoida. Kõik allavoolu jäävad Google Mapsi kasutajad – ja üldse kaartide kasutajad, kuivõrd Google Mapsi silmapaistev headus tähendab, et teised kaardistamisteenused lähevad põhja või jäävad üldse rajamata – peavad seetõttu aga jääma Google’i ja tema võimalike reguleerijate kontrolli alla.

Teised uue põlve internetirakenduste ja -teenuste ärimudelid pole ei kestvalt generatiivsed ega mõningail juhtudel ka nii ühemõtteliselt generatiivsed kui avatud internet ja personaalarvuti. Näiteks Microsofti Xbox on videomängukonsool, mille arvutusvõimsus võrdub PC omaga ja mis on võrguühenduses teiste Xboxi kasutajatega. Iga Xboxi müügiga kannab Microsoft rahalist kahju, ent teeb selle tasa, müües sellel jooksutamiseks oma mänge ja muud tarkvara. Kolmandast isikust tarkvaraarendajad võivad küll Xboxile mänge kirjutada, ent peavad enne nende levitama asumist võtma Microsoftilt litsentsi (mis hõlmab ka teatava kasumiosa Microsoftile loovutamist).

Samalaadsed piirangud on ka enamikul mobiiltelefonidel: need on nutikad ja paljud võimaldavad ka juurdepääsu internetile, ent see ligipääs võrgule käib läbi brauserite, mida pakuvad ja kontrollivad telefoniteenuse müüjad. Paljusid pihuarvuteid müüakse koos tarkvaraga, mida pakutakse aparaadi- ja tarkvaramüüjate vaheliste erikokkulepete alusel, näiteks Sony Mylo puhul, kui see pakub Skype’i kasutamise võimalust. Kirjutamata esmalt alla lepingutele seadmetootjatega, ei saa tarkvaraarendajad lasta oma programme seadmetel jooksutada, isegi kui kasutajad seda sooviksid. 2006. aastal tõi AMD turule Internet Boxi – seadme, mis näeb välja täpselt nagu PC, ent ei saa ilma AMD eelneva loata mingisugust uut tarkvara jooksutada. Veel enam: AMD saab neile masinatele peale panna täpselt niisuguse tarkvara, nagu ise tahab – ja seda isegi pärast seda, kui need on ära ostetud.

Lõasseadmete üha kasvavas ohtruses on paljud interneti uuendused üles võetud ja kenasti ning vastupandamatult pakendatud, mis on hea – kuid ainult juhul, kui internet ja PC suudavad jääda digiökosüsteemis piisavalt kesksele kohale, et esile kutsuda järgmist uuendusteringi ning pakkuda konkurentsi neile lukustatud seadmetele. Tasakaal nende kahe sfääri vahel on ebakindel ja kipub kalduma lõasseadmete kasuks. Inimesed ostavad neid mugavuse või funktsionaalsuse pärast ja mõned võib-olla hindavad ka asjaolu, et need piiravad seda kahju, mida kasutajad võhiklusest või hooletusest teha võivad. Ent need seadmed kitsendavad ka kasulikke rakendusi, mida kasutajad saavad luua või teistelt vastu võtta – rakendusi, mille tähtsust enda jaoks nad seadme ostmise ajal veel ei pruugi taibatagi. Oht on niisiis selles, et kasutajad lasevad enda teadmata käest generatiivsuse pakutavad tulevased hüved – kaotus, mida võib-olla ei osata hinnata, isegi kui uuenduslikkus hakkab juba kokku kuivama.

Kui kabinettidest ja elutubadest kaob personaalarvuti, siis kaob uue tarkvara katselava ja levituspunkt. Kaob ka kaitseventiil, mis aitab infotehnoloogilisi seadmeid ausana hoida: kui TiVo valmistab digitaalse videosalvesti, mis liiga rangelt piirab seda, mida inimesed salvestatud videoga edasi saavad teha, siis pöörduvad kasutajad MythTV taolise DVR-tarkvara poole, mis salvestab ja mängib telesaateid PC-l; kui mobiiltelefonid lähevad liiga kalliks, hakkavad inimesed kasutama Skype’i.

Muidugi ei osta inimesed personaalarvuteid kui kindlustuspoliisi seadmete vastu, mis nende vabadust piiravad (ehkki need seda elutähtsat funktsiooni täidavad); nad ostavad neid selleks, et täita mingeid ette teada ülesandeid. Ent kui interneti julgeoleku alased rikkumised ja muud anarhiailmingud hakkavad ohustama arvuti võimet neid ülesandeid usaldusväärselt täita, ei mõista enamik tarbijaid enam PC eeliseid ja kaitseventiil ongi läinud. Kui personaalarvuti lakkab olemast infotehnoloogilise ökosüsteemi kese, muutuvad infoseadmete kõige kitsendavamad aspektid tavalisteks.

Infoseadmed ja regulatsioon

Kui infoseadmed jäävad seotuks oma tootjatega, saab firmadelt nõuda nende töötamisviisi muutmist veel kaua pärast seda, kui nad mingiks konkreetseks kasutusviisiks ostetud on. Vaadelgem kohtuasja TiVo vs EchoStar. TiVo tõi 1998. aastal turule esimese digitaalse videomaki, mis võimaldas tarbijail telesaateid salvestada ja vaatamisaega nihutada. 2004. aastal andis TiVo kohtusse satelliit-TV levitaja EchoStari, süüdistades viimast TiVo patentide rikkumises, kuna see oli ehitanud mõningatesse EchoStari vastuvõtjasüsteemidesse sisse DVR-funktsiooni. TiVo võitis ja kohus määras talle kahjutasuks ning intressideks 90 miljonit dollarit – ent see polnud veel kõik. 2006. aasta augustis andis kohus välja määruse, millega EchoStaril kästi enamikus tol hetkel toimivates antennisüsteemides DVR-funktsioon välja lülitada.

Teisisõnu, kohus käskis EchoStaril lülitada üle maailma välja digitaalsed videosalvestid inimeste elutubades, kes olid need ostnud ja võib-olla just samal hetkel nende abil salvestatud telesaateid vaatasid. Kujutlege, et istute vaatama ammuoodatud telesaadet või spordiülekannet ning avastate selle asemel, et kõik teie salvestused on läinud koos DVR-funktsiooni endaga – läinud hingusele ühe kauge signaali tõttu, mille lähtepunkti võib tagasi viia ühe kohtuniku suletõmbeni. Loogika on lihtne: kui mingi kaubaartikkel intellektuaalse omandi õigust rikub, siis võib selle teatud tingimustel konfiskeerida ja hävitada. Üldjuhul ei ole praktiline ringi käia ja sellesse kategooriasse kuuluvaid esemeid ükshaaval hävitada (politsei ei käi ka Rolexi või Louis Vuittoni võltsinguid otsides ukselt uksele), niisiis jälitavad hagejad ja prokurörid harilikult ainult lubamatu kauba müüjaid. Lõaspeetud DVR-funktsioon aga tähendab, et EchoStaril on lihtne neid seadmeid kaugjuhtimise teel muuta või isegi hävitada. (Praegu on see otsus edasi kaevatud.[2])

Kaugjuhtimise teel muutmine võimaldab tootjatel oma seadmeid ümber seadistada ka uuele otstarbele, mis mõnikord ei vasta nende omanike soovidele. General Motors ja BMW varustavad autosid pardasüsteemidega nagu OnStar, mis pakuvad autoomanikele hulka kasulikke teenuseid ja funktsioone, kaasa arvatud vabakäehelistamine, pöördekaupa tee juhatamine, õhusurve jälgimine rehvides ja hädaabi teel. Et need süsteemid on võrku ühendatud ja kaugjuhtimise teel täiustatavad, püüdis Ühendriikide Föderaalne Juurdlusbüroo kasutada seda tehnikat ära autos toimuvate vestluste pealtkuulamiseks, programmeerides pardasüsteemi kaugjuhtimise teel ümber liikuvaks lutikaks. Büroo hankis salastatud orderi, mis nõudis ühelt autotootjalt selle muudatuse teokstegemist, ja tootja kuuletus, kuid kaebas kohtusse. Üks Ühendriikide föderaalne apellatsioonikohus leidis kohtuasjas The Company vs the United States, et teoreetiliselt võib anonüümselt autotootjalt vastavate muudatuste tegemist nõuda, kuid et FBI pealtkuulamine segas arvutisüsteemi normaalset kasutamist. Auto, mille salajane ühendusliin FBI-ga oli avatud, ei saanud samal ajal võtta ühendust tootjafirmaga. Kui sõitjad püüaksid kasutada süsteemi hädaabi väljakutsumiseks, siis see ei funktsioneeriks. (FBI kardetavasti ei tuleks autojuhile appi, nagu seda lubab teha autofirma.) Otsuse tagamõte on, et säherdune salajane pealtkuulamine FBI poolt oleks seaduslikult lubatav tingimusel, kui süsteem ehitataks ümber nii, et see suudab samaaegselt töödelda ka hädaabiväljakutseid.

Nihe üha nutikamate seadmete poole, mida saavad värskendada ainult nende tootjad, muudab juba praegu fundamentaalselt viise, kuidas me oma tehnoloogiat kogeme. Tehnika on muutumas ettearvamatuks: isegi kui seadmed kohe välja osta, on nad pigem rendil kui meie omandis ja võivad iga kell alluda tootjapoolsetele muudatustele.

Millist hinda sellise kontrolli eest tuleb maksta? Raske on visandada pilti kõigist neist uuenduslikest muutustest, mis jääksid toimumata juhul, kui tulevik kuuluks lõasseadmetele, ent ajaloost on üht-teist õppida. Enne kui generatiivne PC ja internet jõudsid 1995. aasta paiku peavoolu, toimus IT-maastikul võrdlemisi vähe uuendusi. Järgnenud tosina aasta jooksul ühendasid internet ja personaalarvuti jõud, inspireerides kiirendatud tehnilisi uuendusi väljaspool traditsioonilist firmapõhist uurimis- ja arendustegevust: uued veebipõhised ärilahendused, uued sotsiaalvõrgustikud ja huvikogukonnad ning eksperimendid koostöise kollektiivse intellekti alal. Need on uute kultuurivormide, poliitilise tegevuse ja osaluse sulatustiiglid – ja need kaotavad oma jõu, kui internet ja selle lõppkasutajad liiguvad küll töökindlamate, ent vähem muudetavate konfiguratsioonide poole.

Kuidas päästa generatiivne internet?

Kui interneti status quo’d ei ole võimalik säilitada ja lõasseadmete lahendusel on liiga palju ebameeldivaid tagajärgi, siis peame otsima teisi lahendusi. Peamine väljakutse, millega tänapäeva infotehnoloogiline ökosüsteem silmitsi seisab, on säilitada generatiivne avatus eksperimentideks, mida saaks võimalikult väheste tõkestustega peavoolu hõlmata, hoolimata neist võib-olla masendavatest probleemidest, mida just ta enda paindlikkus ja võimsus põhjustavad. Üldisemat laadi kasulikke juhtnööre võib leida mõningate vastupidavust ilmutanud generatiivsete mudelite edulugudest. Siin on lühike valik neist:

Võrgukodakondsus. Üks lahendus generatiivsusprobleemile lähtub selliste vahendite kasutamisest, mida inimesed – tavaliselt väikeste rühmade kaupa – saavad rakendada, et takistada tegevust, mida nad käsitavad kuritarvitusena. Näiteks Wikipedia pakub kergesti kätteõpitavaid vahendeid, mille abil ise toimetajarolli asujad saavad võidelda vandalismiga, mis tärkab siis, kui igaüks saab artikleid muuta. Võrreldes traditsioonilisemate regulatsiooni- ja kontrollihoobadega, mille ülesanne on takistada äärmuslastel halba teha, on see süsteem ühtaegu naiivne ja võimas. See on otse vastupidine klienditeeninduse mudelile, mille puhul klient helistab tugitelefonile. Pigem sarnaneb see vabatahtliku tuletõrjeüksuse või naabrivalvega. Mitte igaüks ei ole võimeline tulekahjusid kustutama või naabrust valvama – mõned hoopis süütavad ise tulekahjusid! –, ent isegi väike alamhulk võib moodustada kriitilise massi.

Kahjuliku koodi levimine on ühtaegu nii sotsiaalne kui ka tehniline probleem ja inimesed võivad moodustada mingi sotsiaalse ühenduse, et sellele vastu astuda. Selles osalevate kasutajate arvutites võiks märkamatult joosta mingi väike rakendus, mis annaks kas mingile kesksele allikale või vahest ka vaid omavahel teavet kõnealuse arvuti olulistest osunditest ja seal jooksvast koodist, mis aitaks teistel arvutitel aru saada, kas see kood on ohtlik või ei. Selle informatsiooni abil võiks üks PC rakendada teiste identifitseerimata PC-de kogemusi kasutajale suuremate võimaluste andmiseks: hetkel, mil kasutaja püüab otsustada, kas mingit uut tarkvara jooksutada või mitte, võiksid rakenduse ühendused teiste masinatega talle näiteks teada anda, kui paljude teiste masinate peal see kood jookseb, kas see jookseb ennast eksperdiks pidavate kasutajate masinatel, kas need ekspertkasutajad on pidanud võimalikuks selle ohutust kinnitada ja kui kaua see on kasutusel olnud. See võiks ka anda märku kavatsematust võrguliiklusest, hüpikreklaamidest või kokkujooksmistest, mida see kood näib põhjustavat. Sedalaadi andmed kuvataks mingile lihtsale armatuurlauale, mis võimaldaks arvuti kasutajal teha kiireid otsuseid, pidades silmas omaenese riskieelistusi.

Virtuaalmasinad. Nende inimeste jaoks, kes lihtsalt tahavad, et nende arvutid oleksid töökindlad, võiks keskmise perspektiiviga lahendus peituda niisuguses tehnoloogias, mis võimaldab lahutada elutähtsa töö neist tujukaist eksperimentaalsetest tegevustest, mis võivad olla ohtlikud – või saada interneti järgmiseks võtmetähtsusega kasutusalaks. Arvutiteadlane Butler Lampson ja teised arendavad praegu välja paljutõotavaid arhitektuure, mis võimaldavad ühelainsal arvutil luua mitu tsooni, kaks või enamgi virtuaalmasinat, mis jooksevad ühe ja sama arvutikasti sees. Punase eksperimentaaltsooni kõrbemine ei saa mõjutada turvalisemat rohelist tsooni ning see säästab kasutajat vajadusest valida generatiivse arvutikasti ja lõasseadme vahel. Tuludeklaratsioonid ja tähtsad dokumendid läheksid rohelisse tsooni; Skype alustaks punasest ja liigub rohelisse alles siis, kui on selleks küps.

Rohkem tuge internetiteenuse pakkujatelt. Generatiivse süsteemi turvalisuse säilitamine on juba oma loomult kestev protsess, mis nõuab pidevat nutikust nendelt, kes tahavad, et see hästi töötaks, ja laiemat osalust teisteltki, et astuda vastu vähemuse tegevusele, kes on võtnud nõuks seda kuritarvitada. Kui võrk on täiesti avatud, siis võivad selle lõpp-punktid sattuda löögi alla. Kui lõpp-punktid jäävad vabaks, sellal kui võrku pisut rohkem korrastatakse, toimivad need kaitseventiilidena juhuks, kui võrgu filtreerimine peaks hakkama blokeerima rohkemat kui vaid kahjulikke koode. Praegu vaatavad võrguteenuse pakkujad oma võrgus tegutsevatele zombiarvutitele läbi sõrmede, kulutamata aega sellele, et koostöös abonentidega neid korda teha. Et selles pidevas kassi ja hiire mängus jälle natuke aega võita, tuleb kasutada ära uue tööstuse parimaid nippe või jagada internetiteenuse pakkujate vastutus ümber nõnda, et nad hakkaksid sekkuma kõige jultunumatesse ja karjuvamatesse zombisituatsioonidesse.

Võrgu neutraalsus mashup’ide suhtes. Need, kes interneti kaudu sisu ja teenuseid pakuvad, on asunud kaitsma “võrguneutraalsust”, mis ei lubaks internetiteenuse pakkujail kohelda ebasoodsalt teatud legitiimseid sisuühikuid, mis nende serveritest läbi käivad. Samamoodi peaksid rakendustesse neutraalselt suhtuma ka need, kes pakuvad internetis avatud rakendusliideseid, nii et kõik, kes tahavad nende liideste pinnal midagi ehitada, võiksid teatava põhifunktsionaalsuse peale kindlad olla.

Generatiivsed süsteemid pakuvad erakordseid hüvesid. Sedamööda, kuidas nad peavoolu jõuavad, võivad ka neid kasutavad inimesed mingil määral osa saada sellest eksperimenteerimisvaimust, mis neid edasi kannab. Siinsed lahendused on visandatud kõige üldisemates joontes, kuid neid ühendab mõte, et enese päästmiseks peab generatiivne internet endale ise lahendused genereerima. Mida paremini meil õnnestub säilitada internetti kui ikka veel pooleli olevat üritust, seda kaugemale on meil lootust jõuda.

Jonathan Zittrain, Saving the Internet. Harvard Business Review, 2007, kd 85, nr 6, lk 49–59. ©2011 Harvard Business Publishing

JONATHAN ZITTRAIN (1969) on õppinud kognitiivteadust, tehisintellekti, avalikku haldust ja juurat ning olnud Oxford Internet Institute’i asutajaid ja Harvardi ülikooli juures tegutseva Berkman Center for Internet and Society rajajaid. Zittraini mitmepalgelisi töid ühendab huvi internetivabaduse vastu. Ta on uurinud näiteks netisisu filtreerimist Hiinas ja Saudi Araabias. Koos Lessigiga on ta tegelenud autoriõiguse problemaatikaga ja argumenteerinud (paraku edutult) 2002. aastal USA ülemkohtu ees, et autoriõiguse pikendamine 70 aastale pärast autori surma on põhiseadusevastane. Käesoleva artikli ideestik on pikemalt lahti kirjutatud raamatus “The Future of the Internet and How to Stop It” (2008).

Indrek Ibrus


[1] Vt S. Thomke, E. von Hippel, Customers as Innovators: A New Way to Create Value. Harvard Business Review, 2002, kd 80, nr 4.

[2] Asi lahenes 2011. aasta mais poolte kokkuleppel, mis võimaldas EchoStaril jätkata TiVo tehnoloogia kasutamist. Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon