Wikileaksist ja kirjast seinal

Daniel Vaarik

Daniel Vaarik
Wikileaksist ja kirjast seinal

Ühel päeval läks Oskari hammas pooleks. Ilma hoiatamata. Lihtsalt korraga oli pool puudu. Muidugi oli Oskarini jõudnud vihjeid selle kohta, et selline asi võib inimesega juhtuda. Näiteks telereklaami kaudu, kus verine hammas kraanikaussi kõliseb. Oskari naine ütles ka, et Oskar peaks käima hambaarsti juures regulaar-selt hambakivi eemaldamas.

Oskar ise muidugi vahetas alati telekanalit, kui see rõve hambareklaam tuli, plõksis ringi, kuni leidis “Simpsonite” järjekordse osa. Hammastest rääkimine tekitas tas soovitule vastupidise efekti, ta üritas põgeneda igasugusest maailmast, kus neist räägiti. Nii et me võime öelda, et hambast ilmajäämine tuli Oskarile lõpuks ikkagi üllatusena.

Wikileaks tabas paljusid maailma institutsioone sama üllatuslikult ning see tabamuse saamise hetk osutub tagantjärele murdepunktiks, mil seni nohikute omaks peetud veidra olemisega valdkond põrutas jalaga vastu normaalsuse seina nii, et seda oli võimatu mitte kuulda.

Tallinna Tehnikaülikooli professor Carlota Perez on oma raamatus “Technological Revolutions and Financial Capital” kirjeldanud maailma muutvate tehnoloogiate murdmist tavaellu kui uue normaalsuse algust, millest peale kehtivad teised mängureeglid ning uue tehnoloogia asümmeetria hakkab jõuliselt muutma kehtivat edumudelit.

Uues normaalsuses ei käi mitmed asjad enam vanamoodi. Kui teeme neid nii, nagu meie isad neid tegid, siis saadab meid ebaõnn nii töös kui eraelus. Kui me tahame ennast petta, siis võime seda nimetadagi ebaõnneks, kuid tegelikult ei ole asi vedamises, vaid süsteemi muutumises.

Kui te elate Tallinnas, siis vaadake mõni päev Tallinna linnamüüri jäänuseid või minge vesilennukite angaari juurde, need on oma ajastute märkimisväärsed sõjalised objektid, millest pole tänapäeva sõjas mitte mingisugust praktilist abi.

Sellesarnaste müüride vaikne varing on tundlikumatele kõrvadele järjest valjenevalt kosta olnud juba aastaid ja kõigist eluvaldkondadest, kuid nagu Oskari hambaga, on seda olnud mugav võimalikult pikalt ignoreerida. Õigupoolest on rünnaku all kõik praegu teada olevad ja olulised institutsioonid. Kõik peavad oma eksisteerimise mudelid üle vaatama. Riik. Rahvus. Ettevõte. Ülikool. Kirjastused.

See ei tähenda, et need institutsioonid kaoksid ilmtingimata ära, kuid see tähendab, et neil pole enam kasu linnamüürist ega vesilennukite angaarist. Tallinn võib alles jääda, kuid müürist ja angaarist saavad muuseumid.

Mis toob mind lähemale Wikileaksi fenomeni kommenteerimisele. Wikileaksile on kerge ette heita kõiki neid asju, mida paljud heidavad. Wikileaks ei ole ei Wiki ega meediaväljaanne, tema juht on ekstsentriline ja paheline, teda võib süüdistada sellessamas, milles ta teisi süüdistab, ehk salastamises.

Aga iroonilisel kombel on Wikileaks sellisena hoopis meedia produkt, selle meedia produkt, kellel on vaja näidata verist kaussikukkuvat hammast. Vana hierarhiline meedia soovib enda vastas näha hierarhilist vastast, selleks et tal oleks üldse võimalik rääkida sellisest asjast nagu wikileakumine, lekked, avalikustamine.

Ta ehitab selle vastase parimast õlest, mis tal käepärast on, ja kui kuju valmis on, siis pannakse sellele tuli otsa ning leitakse muuhulgas, et kujul on palju samu vigu, mis on seni olnud tavalisel meedial (sic!).

Meedia-Assange ei ole mitte mingil eriti objektiivsel kujul toimuva infotehnoloogilise revolutsiooni olemus, kuigi ta on mugav sümbol. Julian Assange ei ole pühak, kuid teda pühade omaduste puudumises süüdistav seltskond ei näi eriti mõistvat, et ta ei peagi seda olema, kuna wikileakumise idee ei ole ühe inimese olemasolus ja see ei sõltu isegi sellest, et ühe organisatsiooni nimi on Wikileaks.

Wikileakumise olemuseks on vähemalt sama oluline muutus mõtlemises, nagu oli geotsentrilisest maailmavaatest loobumine. Wikileakumise käigus vahetatakse nimelt ära inimeste koostöö mudel, mudel, mis pikalt nägi välja kui ülevalt allapoole liikuv hierarhiline organogramm. Selle asemele on nüüd asumas pilve kujutis, inimeste vahel jagatud mõtlemisvõimsuse koopereerumine ning ad hoc organiseerumine.

Pilves on olemas omad juhtimishoovad ja meetodid, oma tsensuur, oma õelus ja oma headus, kuid need kõik toimivad teistsugusel moel. Näiteks – piire on sellises formeeringus peaaegu võimatu kaitsta, sest kust algab ja kus lõpeb pilv?

Me võime kujutada ette küll, et valgete juustega Julian Assange istub selle pilve peal ja mängib harfi, kuid see on ülimalt lihtsustatud maailmapilt.

Seetõttu näivad mulle pisut fookusest väljas arutelud selle üle, kus Wikileaks midagi valesti tegi, sest asi pole Wikileaksis, vaid struktuurinihkes, millest keegi ei saa kõrvale põigelda. Me ei saa sellest üle olla, kõrgemale tõusta. Toimub paradigmaatiline laamade kokkupõrge, mille purustusjõudu ei tasu selle pärast veel alahinnata, et see toimub aegluubis.

Me võime ennast välja elada Wikileaksi vigadel, aga see ei muuda asjaolu, et umbkaudu aastast 2009 on infotehnoloogiast saanud uus reaalsus ja kõik riiklikud, kultuurilised, ärilised mudelid jäävad lekkima seni, kuni neis pole enam midagi lekkida.

Nende lekete eest kaitsmine on võimalik, kuid see tähendab normaalsuse veelkordset muutumist. Muutumist selliseks kohaks, kus on olemas vähem inimõigusi ja paradoksaalsel kombel vähem ka üksikisiku privaatsust, ning see koht erineb maailmast, kust me tulime, veel rohkem kui see, milles me täna oleme. Selline muutumine on pealegi majanduslikult ja moraalselt kallis.

Jah, Wikileaksist on kerge rääkida seepärast, et see on üks väheseid asju, millest vana normaalsuse tüübid aru saavad, kuid ainult seetõttu, et vestlus selle üle käib vana normaalsuse tingimustel. Uue normaalsuse vestlused toimuvad lihtsalt liiga teisiti, et kõik oleksid võimelised neid üldse avastama, nad sähvivad vahetuvate keskpunktidega pilves, mis koguneb ähvardavalt vana maailmakorra kohale.

Siinkohal tuleb nõustuda Geert Lovinki ja Patrice Riemensi väitega, et kui Wikileaksi poleks tulnud, siis tulnuks ta välja mõelda. Vaid selle täiendusega, et ta ongi välja mõeldud. Tegelikkus on hoopis teistsugune, karmim, purustavam ja halastamatum.

See toob mind lõpusõnade juurde, millega ma tahaks ennast puhtaks pesta ja vastutusest vabastada. Ma nimelt ei ütelnud kuskil ühte asja. Ma ei ütelnud, et see, mis juhtuma hakkab on healoomuline. Ma kardan, et ei ole.

Ka pilve saab mõjutada ja okupeerida. Ka radikaalse avatuse keskkonnas saavad inimesed kannatada ning kui siinses artiklis räägivad Lovink ning Riemens muuseas Wikileaksi-sarnaste asutuste ülalpidamise keerukusest ja vastutusrikkusest, siis näeme kindlasti palju ka selliseid projekte, mis suhtuvad infoedastusse väiksema vastutustundega. Me näeme, kuidas paljud asjad, mida oleme seni pidanud moraali seisukohast oluliseks, kukuvad põrmu, sest üks institutsioonidest, mis on muutumas, on moraal ise.

Kahjuks on see kõik samas täiesti vältimatu. Don’t shoot the messenger.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon