Anti-“Tõde ja õigus”

Külli-Riin Tigasson

Külli-Riin Tigasson
Anti-“Tõde ja õigus”
Aet Annist, “Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas”

1930. aastate algul uuris rühm sotsiolooge eesotsas Paul Lazarsfeldi ja Marie Jahodaga, mis juhtub ühes Austria külas, kui selle ainuke tööandja – suur tehas – on kinni pandud ja inimesed jäävad töötuks. Nad võtsid luubi alla väikese Marienthali küla, mis asus 25 kilomeetri kaugusel Viinist. Pea terve küla elas tänu ühele suurele vabrikule. Kaudselt toitis seesama vabrik kogu kohalikku äritegevust – tänu tehasele oli töölistel raha, et osta toitu kohalikult pagarilt ja lihunikult ning riideid pudukaupmehelt. Käia Viinis teatris. Suure depressiooni algul – aastal 1929 – pani aga vabrik uksed kinni. Tuhanded inimesed jäid töötuks. 1930ndate algul oli tööpuudus Marienthalis ligi 60 protsenti.

Lazarsfeldi ja Jahoda uurimus on nüüdseks sotsioloogiaklassika (“Die Arbeitslosen von Marienthal”, Leipzig, 1933). Seal näidatakse, millised kaugeleulatuvad mõjud on pikaajalisel kollektiivsel tööpuudusel. Nendeks mõjudeks on üleüldine apaatia, väsimus, passiivsus. Resigneerumine. Pärast Marienthali tehase sulgemist oli inimestel vaba aega palju rohkem kui varem. Aga nad rääkisid omavahel vähem. Nad ei osalenud enam seltside töös. Nähes tänaval mõnd tuttavat, nad vaevu peatusid, et vestelda. Isegi lapsed mängisid tänaval palli vähem kui varem – võibolla sellepärast, et mitte kulutada riideid-jalanõusid ja kaloreid. Kohalik park lasti käest ära. Inimesed ei käinud enam teatris. Nad suhtlesid vähem nendega, kes elasid väljaspool Marienthali. Isegi liikumistempo tänaval muutus üha aeglasemaks. See uurimus näitab, kuidas kollektiivne pikaajaline tööpuudus mitte ei õhuta inimesi midagi uut ühiselt ette võtma, vaid vastupidi – õõnestab igasugust solidaarsust. Vastupidiselt mõnede ootustele ei viinud töötus ja vaesus inimesi mässamise, vaid hoopis täieliku depolitiseerumiseni. Mäss nõuab mingitki eneseuhkust, usku, et sul on õigus midagi nõuda. Ja võimalus midagi muuta. Aga kuidas sa ikka usud oma õigustesse ja nõuad midagi, kui näed ja tunned, et sind pole kellelegi vaja? Et sind on unustatud. Ning et sinust ei sõltu midagi. See, kes tunneb enda väärtusetust ja võimetust, ei söanda ka midagi nõuda. Ei tihka mässata. Ei julge midagi muuta.

Nüüdseks on maha saadud “Marienthali töötute” Eesti variandiga (olgugi et selles kordagi Lazarsfeldi uurimusele ei viidata). Aet Annisti “Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas” maalib meile silma ette enam-vähem samasuguse pildi nagu “Marienthali töötud”. Probleemid on samad, ka meetodid, mida kasutasid Annist ning Lazarsfeldi meeskond, näikse olevat üpris sarnased – nad elasid ise reaalselt kohapeal; võtsid, nii palju kui võimalik, osa kohalikust seltsielust, küsitlesid elanikke. Ja kummastav on tõdeda, kui sarnased on mõlema uurimuse tulemused – 1930. aastate alguse Austrias ja 2000. aastate alguse Eestis.

Aet Annisti “Otsides kogukonda” viib meid kahte Põlvamaa külla, mis esinevad raamatus pseudonüümi all. Raamatut lugedes kerkib silma ette pilt, mis mööda Eestit ringi sõites tihti auto- või bussiakna taha jääb: mets, põld, karjamaa, ja ühtäkki üksikud korrusmajad taamal metsa ääres. Kobar kortermaju nagu linnas. Ehkki linn ise on kümnete kilomeetrite kaugusel. Mõni valgustatud aken, enamik pimedad, mõne akna taga puuduvad kardinadki. Ja möödasõitja peas tekib küsimus: kes siin elavad? Kus nad töötavad? Mida nad teevad? On see “see” idülliline maaelu, kus kõik ütlevad üksteisele tere? Või on see “see” töötusest ja vaesusest räsitud argipäev?

Annisti raamat pakub meile sissevaadet sellise maja- ja inimkobara hingeellu. Ta viib meid keskuskülla, kus kunagi taheti elada. Sest seal oli vannituba, soe vesi, põrandal oli parkett, kolhoosis oli töökäsi alati vaja, sinna kolinud inimestele eraldati order suuremale korterile, kui nad linnas eales oleks saanud. Ja nüüd on see kõik katki. Kolhoose ei ole enam, nende pinnalt või nende asemele on tekkinud erafirmad, kuid kunagisest täistööhõivest on asi kaugel. On need, kes tulevad toime, ja on need, kes teesklevad, et tulevad toime.

Inimesed, keda on ühtäkki tabanud vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus, tunnevad häbi. Nad tunnevad – Eestis populaarse poliitretoorika valguses –, et vaesuses ja töötuses pole süüdi sotsiaalsed muutused, vaid igaüks üksi ja ise. Nad üritavad väljapoole näidata end tegelikust edukama ja rikkamana: näiteks tellivad postimüügikataloogist kallist kodutehnikat. Ja et seda enesemüüti säilitada, hoiavad nad teistest distantsi – et need tegelikkusele jälile ei saaks. Kui inimesed kohtuvad bussipeatuses, ei ütle nad üksteisele tere – ehkki tunnevad nägupidi. Komme üksteisel sünnipäeval käia on murenemas, sest see on kallis: kulukas on nii külalistele süüa pakkuda kui ka sünnipäevalapsele kingitusi teha (aga vilets söök ja odav kingitus oleks ju piinlik ja paljastaks tõe). Vaesus õõnestab, mitte ei suurenda solidaarsust ja sotsiaalset sidusust. Ja seeläbi ka võimalust ühiselt midagi olukorra parandamiseks ette võtta.

Eriti hullus konditsioonis näikse olevat mehed – nagu Annist märgib, hoiavad naised, just keskealised ja vanemad naised, (küla)elu veel kuidagi püsti. Mehed joovad – sest kui tööalast eneseteostust pole, on topsisõprade ring ainus võimalus mingit sotsiaalset positsiooni hoida. See, kes loobub alkoholist, jääb ilma ka sotsiaalsest positsioonist ja sõpradest. Niisiis ei hakka mees, kelle laps jääb raskelt haigeks, last ja perekonda varasemast rohkem toetama, vaid hoopis veel rohkem jooma. Naine, kes abiellub uue mehega ning kolib oma senisest kodust ära korterisse, käib oma eksabikaasa majas endiselt koristamas, sest ei taha näha seda täielikult rääma minemas.

Vähemalt ühe asja poolest on 2000. aastate alguse Põlvamaal parem kui 1930. aastate Marienthalis: töötus on küll kõrge, ligi 20 protsenti, kuid siiski kolm korda väiksem kui Marienthalis. Kes töötab kolhoosi baasil loodud aktsiaseltsis, kes koolis, kes käib kaugemale tööl. Kuid ka Marienthalis näikse olevat Põlvamaast vähemalt ühe asja poolest parem: inimestevahelised suhted on seal küll hõredad, kuid seal ei näi valitsevat sellist õelust kui nullindate Põlvamaal (või siis ei saanud Lazarsfeld sellele jälile). “Ma arvan, et teiste küladega võrreldes on Kurestel rohkem õelaid inimesi kui mujal, inimesed naeravad teiste ebaõnne üle ja soovivad kaasinimestele halba,” ütleb Aet Annisti raamatus teismeline koolitüdruk Kaari. Vaesusest ja töötusest tekkinud pinged on kasvanud üle pea. Üksteisega ei olda viisakad – sest viisakust inimese vastu, kes “ei meeldi”, peetakse ebasiiruseks, mis on justkui veel suurem pahe kui jäme käitumine. Järelikult ollakse üksteise vastu halvad, ei aidata üksteist. Ei aidata ka näiteks vana naist, kes vajab kiiresti arstiabi – et leida keegi, kes seda naist sõidutaks, kulub tunde ja tunde.

Aet Annisti raamat on minu arvates tõeline suurteos. Omalaadne anti-“Tõde ja õigus” 21. sajandi alguse Eesti külaelust. Teaduslikus vormis “Rise and Fall of Estonia”.

Raamatut lugedes on võimatu mitte mõelda, mitte küsida – kas see kehtib vaid nende konkreetsete külade kohta Eestis? Ainult Kureste ja Saadoja kohta, aga “õigete” külade kohta, kus inimesed elavad idüllilistes taludes, mitte? Või teatud määral siiski kogu Eesti kohta? Ja mida siis teha? Kuidas kogu sellest probleemipuntrast välja rabeleda? Kuidas neid inimesi aidata? Kuidas inimesed end ise aidata saaksid?

Annist selleks retsepte ei paku. Enamik tema kirjeldatud katsetest kas külakogukonda väljastpoolt aidata või inimeste endi katsed end (või teisi) aidata luhtuvad.

Külasid püüab aidata Suubritannia rahalisel toel korraldatud osalusarengu programm. Selle abil loodetakse “aktiviseerida” kogukondi. Aktiviseerimiseks koolitatakse “liidreid” – kuna programm tegutseb paljudes Eesti kohtades, kutsutakse “liidrid” koolitustele. Annist kirjeldab, kuidas koolitusele toodud liidrid – erinevatest küladest, üksteisega vaevu tuttavad – käituvad ürituse toimumise ajal hoopis teistmoodi kui kodus olles. Nad on vabad neid kodus ümbritsevast kontekstist. Neil tekib tunne, et kõik on võimalik, et nemad ise suudavad muutuda, et nad suudavad külaelu muuta, nad on rõõmsad, naeravad, suhtlevad sõbralikult. Külla, tavalisse ellu tagasi jõudnuna see tunne aga kaob. Sest seal ootavad neid nende vanad rollid. Ja vanad pingestatud suhted.

Eestis populaarne retoorika, et “igaüks on oma õnne sepp” ning et need, kes on töötud, on “ise süüdi”, tugineb muuhulgas usule, et igaüks, kes on tõsises hädas või vaesuses, suudab suure tahtejõu ja töökuse korral end sellest välja murda. Kes ei murra, on ise süüdi. Igaüks, kes tõesti tahab, suudab seda – ütleb populaarne ideoloogia ja eneseabikirjandus. Suudab end muuta, hakata paremaks.

Annisti kirjeldatud külaühiskonnas on see aga raske. Kõik on ebaviisakad ja sina üksi hakkad viisakaks? Kõik mehed joovad ja sina enam ei joo? Eile tuiasid purjuspäi küla vahel, täna otsid tööd ja otsustad (ning jutustad tööandjale), et enam ei joo? Suure linna anonüümsuses võib see “muuda ennast ja su maailm muutub” veel mingil määral toimida (vahetad elukohta, lähed uude kohta tööle, hakkad väljas käima uutes kohtades, leiad uued sõbrad). Aga külas, kus mäletatakse (või arvatakse mäletavat) kõike, mida inimene (ja tema vanemad, vanavanemad, vennad, õed) on iganes teinud ja öelnud, on see raskem. Sind tõmmatakse vanasse, kinnistunud rolli tagasi ja hoitakse seal kinni. Ja need külaelanikud ei saa eriti kergelt ka kuskile ära kolida ja mujal otsast alustada – kes ikka tahab osta korterit linnast kauges paneelmajas, kus küttearved on meeletud? Ja kuidas sa lähed linna tööle, kui sul autot pole ja bussiajad ei sobi? Mida enam sind määrab ümbritsev kontekst, mida vähem on sul võimalusi, seda vähem saad sa uuesti alustada, hakata “paremaks”, olla oma elu peremees. Seda vähem loeb sinu individuaalne pingutus. Seda vähem kehtib eneseabiõpikute lause “täna on su edasise elu esimene päev”. Ja seda vähem saad sa olla “ise süüdi”. Samba ja tuljaku vahel saab valida see, kes ei sumpa parajasti kaelani mudas. (Annisti kirjeldatud külas on vist välismaale tööle minek ainus taskukohane võimalus “nullist” alustada.) Ning paradoksaalsel kombel – teistest külainimestest eemale hoidmine ja nõrk sotsiaalne suhtlus on ka ainus võimalus, et teised sinust (vähemalt elu sel perioodil, kui sul läheb halvasti, aga halvasti läheb parajasti ju peaaegu kõigil) vähem teaksid, nii et sul oleks tulevikus rohkem võimalust ise enda sotsiaalset rolli muuta ja konstrueerida.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon