“Veidratele värssidele” ikka uuesti mõeldes ehk kuidas (ka) võiks tänapäeval Dante “Põrgut” veel lugeda

Daniele Monticelli

Daniele Monticelli
“Veidratele värssidele” ikka uuesti mõeldes ehk kuidas (ka) võiks tänapäeval Dante “Põrgut” veel lugeda
Dante Alighieri, “Jumalik komöödia. Põrgu”

O voi ch’avete li ’ntelletti sani,
mirate la dottrina che s’asconde
sotto ’l velame de li versi strani
(Inferno IX, 60–62).

Võimalus (või kohustus?) kirjutada Dante Alighieri “Põrgule” n-ö pärisarvustus on praeguseks jäänud maailmas vaid vähestes paikades ja vähestele inimestele. Tavaliselt arvustatakse tänapäeval ainult “Jumaliku komöödia” uute kriitiliste väljaannete, kommentaaride või tõlgete plusse ja miinuseid, toetudes seejuures vastavas kultuuriruumis juba kujunenud retseptiivsele traditsioonile. Arvustuse objektiks pole ühesõnaga enam ammu Dante tekst ise. Täiemahulise eestikeelse “Põrgu” vägagi kaua viibinud esmailmumine on aga nii vägev sündmus, et kutsub paratamatult julgetele ja ulakatele tegudele, isegi siis, kui “pärisarvustuse” autor juhtub ise olema Itaalia haridussüsteemi produkt. See on umbes sama, kui vaimulikus seminaris õppinud preestril palutaks kirjutada Piibli arvustus laiale publikumile. Ühtaegu veider, naljakas ja väljakutsuv.

Niisiis, kuidas kasutada eesti lugejale pakutud hindamatut võimalust Dantele 21. sajandi algul ikka veel värskelt läheneda? Kuidas vältida “Jumalikule komöödiale” kleepuva kohustusliku kirjanduse või maailmakirjanduse klassiku magedat ja tüütavat maiku, mis on sandistanud terveid põlvkondi itaalia lapsi umbes samamoodi nagu “Kalevipoeg” või “Tõde ja õigus” eesti omi?

Oluline komponent “Jumaliku komöödia” nagu ka kõikide teiste klassikute “koolistumises” tundub peituvat nende n-ö masinavärgistamises. Teisisõnu, teos muudetakse suletud terviksüsteemiks, mille keeruline ja ajalise distantsi tõttu raskendatud tõlgendus on täielikult usaldatud spetsialistide kätte, kes oskavad suures masinavärgis igale teksti kruvikesele õige koha leida.[1] Ja nagu iga lugupeetava masinavärgi puhul, ei jää siis võhikust lugejal teksti kasutamiseks muid võimalusi kui pöörduda kasutusjuhendi poole – niimoodi saame pedagoogilis-kooliliku “Komöödia”, mille “lugemine” kipub pahatihti täielikult piirduma teksti ümberjutustamisega.

Üritan siin – vastupidi – pöörata tähelepanu nendele kohtadele, kus Dante meistriteose ajalooline, filosoofiline, moraalne, kosmoloogiline masinavärk takerdub, lubades niimoodi esile kerkida otsingutel, kahtlustel, minategelase vahetul kogemusel ja mõtetel ning luuletaja väljenduslikul leidlikkusel nende kirjeldamisel. Keskendun teisisõnu nendele momentidele, kus kruvikesed muutuvad hetkeks olulisemaks masinast, mille osad nad on. Kas see on lubamatult moderniseeriv lugemisviis, jäägu lugeja otsustada. Minu enda jaoks on tegemist lihtsalt katsega lasta end siin ja praegu Dante tekstist otsustavalt kõnetada.

 

*

Ütleme siis nii, et “Komöödia” süsteemis põimuvad (vähemalt) neli eri tasandit, millele vastavad neli eri Dantet kui süsteemi üles ehitavat arhitekti: 1) igavikuline/kosmoloogiline tasand – Dante on siin keskaja, st väga laias laastus aristotellik/skolastilise teaduse, teoloogia ja moraali esindaja; 2) ajalooline tasand – Dante on siin angažeeritud intellektuaal, kes võtab aktiivselt osa oma aja poliitilisest elust; 3) kogemuslik-eksistentsiaalne tasand – Dante kui oma teose tegelane, kes mingil määral esindab puhtalt kui inimene “meid” kõiki; 4) kunstiline tasand – Dante kui “Komöödiat” kirjutav poeet. Ajalisest vaatepunktist astuvad “Komöödias” samamoodi keerulistesse suhetesse ajatus, minevik, olevik – kusjuures viimane jaguneb kolmeks: Dante kui tegelase olevik nii teispoolsuses kui ka maises elus ja Dante kui kirjutaja olevik –  ning tulevik, mis pingestab Dante teost läbides kõiki mainitud tasandeid kui ajalooline (moraalne reform, mis paneks aluse uuele poliitilisele ajastule), eksistentsiaalne (Dante isiklik lunastus), eshatoloogiline (viimne kohtupäev) ja kunstiline (“Komöödia” ja selle autori nime jäädvustumine) tulevik.

Kogu “Jumalikku komöödiat” saab siis mingil määral käsitada kui suurt üritust põimida ajalik-õiguslik plaan igavikulise-õndsuslikuga, nagu kirjutab Ülar Ploom “Põrgu” tõlke järelsõnas (lk 498–499). Siin kasutatud terminites tähendab see ajaloolis-kogemusliku plaani asetamist igavikulis-kosmoloogilisse plaani kirjutamise ehk kunstilise plaani kaudu. Oluline on siinkohal selle ürituse protsessuaalne loomus, kirjutamine seostub “Komöödias” reisimisega ja seda kahes tähenduses. Esiteks paneb Dante kirja oma reisi teispoolsusesse, “Komöödia” näol on selles mõttes tegemist muu hulgas ka omapärase reisikirjaga. Teiseks on aga kirjutamine ise reis veel olematu väljendusvahendi ehk täisväärtusliku kirjandusliku itaalia keele otsingul. Reis on aga just selline situatsioon, kus masinavärgid kipuvadki takerduma, uus esiletõusev eksistentsiaalne kogemus ei lase ennast kuidagi suruda mõttelistesse taustsüsteemidesse ega rüütada sobivatesse sõnadesse, oma ja tuntud ajalooline reaalsus põrkab pidevalt kokku võõra keskkonna teisusega.

Reisida saab aga omakorda kahte moodi, mida Dante meile “Põrgus” suure meisterlikkusega ka kirjeldab. Esimest reisimismudelit esindab oma sõnadega Dante maestro ja teejuht põrgus Vergilius, kelle jaoks Dante reisimine on paratamatu – “vajadus tõi ta siia, mitte tuju” (XII, 87) –, (taevas) planeeritud – “see soov on sealt, kus soovida on sama / mis suuta” (V, 23–24) – ja toimub kindlal eesmärgil “jõuda üles” Purgatooriumi ja Paradiisi valitute hulka – “mööda säärast treppi, /…/ vaid saabki ennast päästa suurest piinast” (XXXIV, 82–84). Oma Dante-käsitluses kirjeldab Juri Lotman sellist reisimudelit kui vertikaalsel teljel toimuvat toposümboolset liikumist. Teist ehk horisontaalset reisimudelit illustreerib Odysseus Dantele “Põrgu” 26. laulus, kus kirjeldatakse valelike nõuandjate piinasid.[2]Odysseuse üritus seilata läbi Gibraltari väina, “kus Herakles on püsti pannud piiri, / et kaugemale tungida ei tohi” (XXVI, 108–109), on “hull lend”, mille ajendiks pole vajadus, vaid “kihutav iha”, rõõm “inimtühje maid veel leida maailmas” (XXVI, 116–117); säärasel reisil pole kindlat, ettemääratud sihti, selle põhjus on tundmatuse kutse, selle eesmärk – piiride ületamine. Kuigi hullu lennu tulemus ei saa olla muu kui hukk – “möirates meid neelas möllav meri” (XXVI, 142) –, jääb siiski nii Dante-tegelase kui ka lugeja kõrvus kõlama kogu “Komöödia” üks tuntumaid ütlusi Odysseuse kihutuskõnest reisi kaaslastele: “Eks mõelge, mis on teie sünnipära! / Ei ole teie loomaeluks loodud, / vaid teie tee on teadmised ja vaprus!” (XXVI 119–120).

Kahe liikumise (reisi) mudelite abil võib lotmanlikult vastandada keskaegse (st kindlalt raamistatud) ja renessansi (st avatud) maailmavaate ja mõttemallid, aga siinse kirjutise eesmärkide seisukohast on huvitavam jälgida kahe liikumismudeli vahelist pinget, vastastikust interferentsi Dante reisis. “Põrgu” – jõuan lõpuks ometi oma arvustuse pärisobjektini – on “Jumalikus komöödias” koht, kus mainitud pinge kõige intensiivsemalt toimib. Ühelt poolt on “kannatuste linn” selgelt struktureeritud ja raamistatud, selle läbimine algusest lõpuni mingil määral reprodutseerib väiksemas mõõtkavas kogu “Komöödia” sihipärase reisimise loogikat – kõik algab esimeses laulus, täpselt nagu rahvaluule traditsioonis, “keset sünget metsa”, kus Dante-tegelane on üksi õigelt teelt eksi läinud (I, 2–3), ja lõpeb viimases laulus, kui ta väljub koos Vergiliusega “valurikkast kuristikust”, nõnda et “viimaks läbi ümariku ava / mu pilgule end näitas taeva ilu: / me peale ülalt jälle paistsid tähed” (XXXIV, 139). Dante-kirjanik on “Põrgut” alustades oma reisi sellisest loogikast loomulikult täiesti teadlik. Kuigi põrgule mõtlemine tekitab hirmu veel kirjutamise hetkelgi, on poeedil siiski juba selge põrgu ja “Põrgu” n-ö instrumentaalne funktsioon kogu reisi loogikas: “Kuid et sest heast [vaimne uuenemine], mis seal ma leidsin, vesta, / pean jutustama muustki [põrgus kogetud kurjus], mida nägin” (I, 8–9). Aga teiselt poolt jääb Põrgu ikka piiride ületamise ja rikkumise, ekstsesside paigaks per antonomasia; Dante-tegelase vaatepunktist on see kõige äärmisem, peaaegu mõeldamatu reisikogemus, mille eesmärgipärasuses ja lõppsihi saavutatavuses jääb Dante-tegelane mingil määral kahtlema vaatamata juht Vergiliuse korduvatele seletustele.[3]Kasutades oma tegelase-alter ego, hoiab Dante-kirjanik niimoodi osavalt üleval pinget, mis põhineb teadmatusel ja sellest võrsuval (odysseuslikul) teadmisejanul.

 

*

Teadmatus, millesse Dante-tegelane on paisatud õigelt teelt eksimise tagajärjel “Põrgu” esimestes ridades, põhjustab hirmu ja õudust, mis annavad domineeriva emotsionaalse värvingu “Põrgu” esimestele lauludele. Dante kui kirjanik konstrueerib hirmu meisterlikult juba esimese laulu esimeses seitses tertsiinis, kuhjates sinna terve hulga emotsionaalselt laetud lekseeme: “sünge”, “eksi”, “õudne”, “raske”, “metsik”, “tihe oksaräga” (it aspra e forte), “hirmus”, “vaevalt”, “surm”, “vaevas” (kord tegusõnana, kord nimisõnana), “hälbisin”, “rusus”, “kartus” (kaks korda). Põrgusse pääsedes aga tekivad hirm ja õudus lõhest, mis kasvab eelmainitud kogemusliku ja mõistusliku tasandi vahel. Siseneme koos Dantega “pimedasse riiki” ja jälgime tema esmamuljeid:

Siin kostis ohkeid, ulgumist ja karjeid,
siin oli õhk nii tähtedeta, pime,
et esiotsa tuli nutt mul peale.

Siin kuuldus mitmeid keeli, vihakisa,
kimedat kõnet, õudseid valuoigeid,
muid hirmsaid hääli, käteplaksatusi.

Kõik kokku oli kole lärm, see keerles
siin ajatus ja mustas õhuruumis
just nagu liiv, mis tuulispasas tuiskab
(III, 22–30).

Kogemus on siin puhtalt meeleline, kusjuures esimene tunnetuslik lõhe tekib juba eri meelte vahel. Dante kuuleb, aga ei näe – kuid nägemine on Aristotelese järgi kõige olulisem meel, mis võimaldab meil kõige paremini maailma tunnetada. Selline nihestatud kogemuslik situatsioon kordub põrgus pidevalt: “Ma kuulsin juba igast kandist kaebeid, / kuid kuskil ühtki oigajat ei näinud / ning segadusse sattudes jäin seisma” (XIII, 22–24); mõnikord eelneb nägemisele haistmine – kottpimedast põrgu sügavikust tõuseb pidevalt “jälk hais” – või siis n-ö passiivne kompimine, mida põhjustavad õhu liikumine või omadused (niiskus, külmus, soojus, kleepuvus, jne): “Ses ruumis tumm on viimanegi valgus, / õhk aga möirgab nagu rajus meri, / kui seda piitsutavad vastutuuled“ (V, 28–30). Ka nägemise enda vallas tekib põrgus pidevalt lõhe näilisuse ja reaalsuse vahel, mille eest Vergilius ka Dantet hoiatab: “Et sa näha püüad / juba nii kaugelt selles pimedikus, / seepärast kipub kujutlus sind petma” (XXXI, 22–24). Ja Dante-kirjanik hoiatab omakorda lugejat: “Kui uskuda sul, lugeja, on raske / nüüd minu juttu, imeks ma ei pane, / sest usun vaevalt ise, mis ma nägin” (XXV, 46–48).

Teadmatus ja hirm on siin põhjustatud sellest, mida me tänapäeva psühholoogia terminites võiksime nimetada “kognitiivseks dissonantsiks”, mille kaudu seletatakse vahel ümber ka Freudi Unheimliche mõistet. Katkeb ühtsus eri kogemuslike tasandite vahel ja seetõttu seiskub üleminek meelelisest mõistuslikku sfääri: “Sest, nagu siin ma kuulen ja ei mõista, / nii vaadates ei seleta mu silmgi” (XXIV, 74–75).

Eriti põrgu esimestes ringides ei suuda Dante-tegelane oma tundeid kontrollida: ta on hirmu meelevallas (“mina, uimasena hirmu pärast”, III, 31), kõhkleb, puhkeb pidevalt nutma,[4]lausa minestab ehmatusest. Dante-tegelase suutmatus ennast valitseda muudab ka tema suhet Vergiliusse, kes pole Dantele enam pelgalt maestroja teejuht, vaid lausa vanemate eest. Ta on isa, kes pahandab Dante hirmu, meeleheite, väsimuse, aga ka uudishimu pärast: “Mispärast kõhkled nii? Mis on siis viga? Miks lased nõnda südamesse argust?” (II, 121–122); ““Vaata aga vaata! / Mul päris pahameel on sinu pärast!” / Kui kuulsin, kuis ta kurjustas mu üle, / siis hakkas tema ees mul väga häbi, / ja praegugi on see mul ikka meeles” (XXX, 131–135). Vergilius kui isa ja sümboolne autoriteet valvab reisi õige trajektoori, eelnevalt paikapandud raamide ja sihtide üle, hoiab ühesõnaga triivima kippuvat Dantet õigel kursil: “ning arvesta, et olen sinu kõrval, / kui jälle kuhugi sind juhib juhus” (XXX, 145–146). Vergilius kui ema ja halastaja aga kaitseb Dantet põrguliste kurjuse ja põrgu muude ohtude eest, ta lausa võtab selleks teda korduvalt sülle või kukile:

Nüüd kahmas saatja kiiruga mind sülle
just nagu lärmist äratatud ema,
kes juba enda kõrval tuld näeb loitmas,

vaid lapse haarab ning nii kähku pageb,
et ennast katta särgiga ei jõua,
sest rohkem hoolib lapsest ta kui endast
(XXIII, 37–42).

Kas on ilusamat emaarmastuse illustratsiooni kui see “pikast vaikimisest kurnatud (it fioco)” vari, kes keset põrgu mürglit surmani hirmunud lihast ja luust lapsukest oma käte vahel kindlalt hoiab?

 

*

Kogemusliku ja mõistusliku tasandi lõhes pesitsev hirm takistab samuti kogemusliku ja kunstilise ehk kirjandusliku tasandi sujuvat suhestumist. Dante-tegelase olevik ilmneb Dante-kirjaniku olevikus kui interferents, mille kirjeldus tuletab meelde tänapäeva humanitaarias laialt kasutuses oleva “traumaatilise mälu” mõiste omadusi: “mõelda sellest hirmus on veel nüüdki” (I, 6); “kui meenub see, mul veri tardub” (XXIV, 84); “ma nägin tõesti ja ma näen veel nüüdki” (XXVIII, 118); “See mida nägin, tegi mulle valu / ja teeb veel tänagi, kui tuleb meelde” (XXVI, 19–20). Võime me põrgu puhul küsida samuti nagu tänapäeva traumakirjanduse uurijad: kuidas seda olevikus ikka veel kummitavat minevikulist kogemust kirja panna? Dante-kirjanik on sellest küsimusest täiesti teadlik; selle asemel et alustada “Põrgut” eepilise poeemi traditsioonilise pöördumisega muusade poole, tõstab ta hoopis kohe esile just hirmsa kogemuse jutustamise problemaatilisust: “Kui õudne oli, öelda on mul raske” (I, 4). Hiljem tundub ta täpsustavat, et isegi põrguliku kogemuse mõistuslikku korrastamatust jäljendav keel ei tuleks antud ülesandega toime:

Kes suudaks kas või sidumata kõnes
ja juttu korrateski kirjeldada
seal siis mu nähtud verd ja hirmsaid haavu!

Keel kellel tahes kahtlemata keelduks,
sest meie vaim ja meel ja sõnavara
on jõuetud, et hõlmata nii palju
(XXVIII, 1–6).

Ja näiteks põrgu põhjas kogetu kirjeldamiseks kasutabki Dante “Põrgu” viimases laulus ellujäämislugude uurijatelt tuntud piirkogemuste “väljendamatuse” strateegiat:

Kuis nõrgaks jäin ma seal, kuis lõdisesin,
lugeja, ära küsi, sellest vaikib
mu sulg, sest sõnadest siin poleks küllalt.

Ei surnud ma, ei jäänud ma ka ellu;
eks mõtle nüüd, kui mõistus sul on selge,
mis tunne olla on nii vahepealne
(XXXIV, 22–27).

Siiski, kui Dante-tegelase paneb oma julguses kõhklema põrgu kohutav kogemus, siis Dante-kirjanikule toimib selle kogemuse eeldatav väljendamatus ainult innustava väljakutsena seda ikka ja üha väljendada, muuta võimatu võimalikuks. Ja et Dante reisi eri tasanditest on kahtlemata just kunstiline tasand kõige pöörasem, siis siin kordubki Odysseuse hull lend, kus keelele ja kirjutamisele seatud piirid (kaasa arvatud need, mis Dante ise oma keeleteaduslikus traktaadis “De vulgari eloquentia” endale seadis) langevad üks teise järel.[5]Dante-uurijad on sellise laiaulatusliku keelelis-stilistiliste piiride rikkumise nimetanud “mitmekeelsuseks” ehk ürituseks hõlmata kõiki võimalikke väljendusvorme ja stiiliregistreid ühesainsas tekstis (meenutagem, et Dante-tegelase esimeste põrgumuljete hulka kuulus ka see, et seal “kuuldus mitmeid keeli”). Sellises stilistilises karnevalis kohtuvad äärmused ja piiramatu fantaasia riietub kõige detailsemasse väljenduslikku realismi või – Dante terminites – väljendub “muljetihke mõttemahla” “karedates ja karmides” riimides (XXXII, 1–9). Sellisest realistlikust fantaasiast koosnebki “Põrgu” õudus, mida illustreerivad võib-olla kõige paremini kaheksandas ringis ehk Kurjataskutes piinatud hingede karistuste kirjeldused – varaste ja madude metamorfoosid 24. ja 25. laulus, samuti “peast jalgadeni korpas” võltsijad 29. laulus:

Ei tallisulast liigutamas suga
nii ägedalt ma ole näinud, olgu
et isand ootab siis või uni kutsub,

kui oma küüntel kõik siin käia lasid
ja sügelusest lahti saada püüdsid
nii raevukalt, kuid leevendust ei leidnud,

ehk küüned kiskusid küll maha korpa,
just nagu rapiks latikat või mõnda
veel suuremate soomustega kala
(XXIX, 76–84),[6]

või siis lõhestatud lõhestajad ja tülikülvajad 28. laulus:

Aam, millel küljelaud või põhi katki,
ei leki nõnda, nagu nägin ühte,
kes oli lõuast kubemeni lõhki,

Nii et tal näha olid maks ja süda
ja sisikond tal jalge vahel rippus,
ka kott, kus see, mis neelatud, saab roojaks
(XXVIII, 22–27).

Kas tänapäeva splatter’i-kirjanik või koguni -režissöör suudaks seda sorti õudust sama väheste sõnade või kaadritega nii meisterlikult visualiseerida?

Nagu paljudes seni tsiteeritud “Põrgu” lõikudes näha, toetub kirjeldamatu põrgukogemuse kirjapanek sageli võrdlustele kas loodusnähtuste või, sagedamini, igapäevaelu ja inimeste tegevuste ja paikadega, mis otseselt seostuvad Dante maise kogemusega. Dante võrdlused on mitmekesised ja struktuurilt varieeruvad, ulatudes lihtsalt üherealisest (nagu eelmise tsitaadi esimeses reas) kuni pika ja keerulise kõrvutuseni, mis võib võtta koguni 15 värssi. Võrdluste funktsioon on seejuures kahetine: need võivad “kodustada” võõrast kogemust või, vastupidi, tõsta esile põrguliku ja tavakogemuse ühismõõdutust, nagu juhtub näiteks 28. laulu alguses, kus mitme reaalselt aset leidnud või ilukirjandusliku tapatöö pikk kirjeldus viib siiski järeldusele, et isegi nende kogusumma “…võrreldavgi poleks / …üheksanda kraavi õudustega” (XXVIII, 20–21). Igal juhul võib tuntud/lähedase ja tundmatu/õudse kõrvutamine “Põrgu” lugeja jaoks kord vähendada, kord aga võimendada eelmainitud kognitiivset dissonantsi ja põrguliku Unheimlichetunnetust.

 

*

Niisiis, hirm ja õudus on “Põrgus” need meeleseisundid ja tekstuaalsed strateegiad, mille tõttu kogemuse, mõistuse ja väljenduse plaanide masinavärgilik põimumine ühelt poolt takerdub, samas kui teiselt poolt Dante just eri plaanide nihestatusele toetudes oma “põrgu poeetikat” suurepärase meisterlikkusega loobki. Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab selline põrgulik nihestatus mõjutada kogu “Komöödia” süsteemsust ehk arvustuse alguses mainitud ajaloolis-eksistentsiaal-se ja igavikulise-kosmoloogilise plaani täiuslikku suhestumist.

Peale hirmu ja õuduse on “Põrgus” (eriti esimestes lauludes) Dante-tegelase domineerivaks meeleseisundiks valu ja kaastunne piinatud hingede pärast. Nii nagu hirm, paneb ka kaastunne Dante nutma – “Francesca, sinu kannatamist nähes / ja sulle kaasa tundes nutan valust” (V, 116–117) –, muudab ta võimetuks – “Küsi parem sina, / mida sa arvad, et ma teadma peaksin; / kaastunne rusub mind ja ma ei suuda” (XIII, 82–84) –, tekitab koguni minestust – “Sel ajal kui üks vari nõnda rääkis, / ta kaaslane nii nuttis, et mul meeled / kaastundest kustusid just nagu surres; / ma kukkusingi nagu surnud keha” (V, 139–142). Seejuures on Dante-tegelase kaastunne üsna ambivalentne: kui enamasti tekib see neetud hingede põrgulike piinade tõttu, võib see mõnikord laieneda ka nende õnnetule, ehkki patusele maisele elule, nii nagu selgesti nähtub armastajate Paolo ja Francesca episoodist kuulsas viiendas laulus.

Kui hirm tekitab lõhe kogemusliku ja mõistusliku plaani vahel, siis kaastunne ohustab eksistentsiaalse ja igavikulise (Jumala korra ja seaduse) plaani põimumise õnnestumist. Siin mängib Dante jälle osavalt, topeldudes kirjanikuks ja tegelaseks. Vaatamata Dante-tegelase kaastunde-interferentsidele kirjutamise olevikus ­– “Mul nüüdki valus on, kui sellest mõtlen” (XVI, 12) – ei kaota Dante-kirjanik hetkekski silmist igavikulise plaani ülimust ja sekkub põrgureisi jutustusse selleks, et seda kinnitada: “Oo, Looja võim, kui õiglane ja range / sa oled, karistuseks nõnda lüües!” (XXIV, 119–120). “Range õiglus” ongi vormel, mida “Põrgus” kasutatakse igavikulis-jumaliku korra iseloomustamiseks[7] ja selle rakendumise kirjeldamiseks põrgu karistustesüsteemis. Järjest sügavamale põrgusse laskudes ei lakka aga Dante-tegelane imestamast jumaliku õigluse rangusest tingitud inimlikkuse alandamise üle. Selline kaastundlik imestus jõuab haripunkti Kurjataskute neljandas kraavis, kus ennustajate keha on groteskselt väänatud nii, et “kõigil vaatas nägu tahapoole; / see sundis kõndima neid tagurpidi, / sest ettepoole näha nad ei võinud” (XX, 13–15). Dante kaastundest saab siinkohal mingil määral etteheitev küsimus: “kuis võinuks siis mu nägu kuivaks jääda, / kui meie kuju seal nii moonutatult / nägin, sest silmavesi nõrgus alla / neil kahe tagumise põse vahel” (XX, 21–24).[8]Pole juhuslik, et kogu “Põrgus” on see just see koht, kus Vergilius isa-autoriteedina, kes valvab jumaliku korra ja seaduse üle, kasutab Dante-tegelase kohta kõige karmimaid sõnu: “Kas sina [oled] narriks[9]läinud? / Kaastundest vabad üksnes on siin vagad. / Kes on veel nurjatum kui see, kes tunneb / halastust jumaliku kohtu juures? / Pea püsti!” (XX, 27–31). Selline autoritaarne korralekutse kinnitab veel kord Dante reisi raamistikku ja selle piire, “Komöödia” masinavärgi (ehk “jumaliku kohtu”) ranget ja vääramatut loogikat. Dante-tegelase kaastunne aga toimib selles interferentsina, mis mehhanismi polte ja kruvikesi siin-seal ohtlikult lõdvendab, tehes niimoodi ruumi mitme põrguelaniku isiksuse unustamatuks esiletõusuks.

Teine interferents igavikulis-kosmoloogilisse korda lähtub ajalooliselt tasandilt. Dante kui angažeeritud intellektuaali ja poliitilise figuuri domineeriv meeleseisund “Põrgus” on kirg, täpsemalt öeldes viha ja põlgus poliitiliste vastaste ning korrumpeerunud ilmaliku ja vaimuliku võimu suhtes. Selles mõttes pole juhus, et enamik “Põrgus” mainitud hingedest kuulub mineviku või Dante enda kaasaja valitsejatele, Firenze ja teiste Itaalia linnade ametnikele või poliitiliste fraktsioonide esindajatele. Ja loomulikult on Dante ise (ja kõigepealt just poliitiline Dante) – mitte Jumal – see, kes otsustab, kes on põrgu vääriline ning milline on tema süü ja karistus. Seda tehes rikub Dante “Põrgus” pidevalt piire; nii näiteks kannavad romagnalase Alberigo dei Manfredi ja genovalase Branca Doria hinged karistust reeturluse eest põrgu viimases ringis veel enne Alberigo ja Branca kehade surma, mis maa peal edasi tegutsevad nendesse pugenud kuradi abil; nagu Ülar Ploom kommenteerib (lk 456), fantaseerib Dante siin julgelt, sest ükski keskaja teoloogiline doktriin sellist võimalust ei toetanud. Samuti laseb Dante neetud hingedel korduvalt ette kuulutada, keda veel elavatest inimestest on põrgusse oodata – st neid, keda Dante-intellektuaal sooviks ise põrgus näha, nagu näiteks vihatud paavst Bonifatius VIII.

Mitmes “Põrgu” lõigus poeb Dante-intellektuaal Dante-tegelase nahka, esinedes moraalsete tiraadidega, millest kõige kuulsam kõlab 19. laulus kiriku võimukorruptsiooni vastu: “Sest teie ahnus teeb maailma kurvaks, / häid tallate te, ülendate halbu /…/ Kas kummardate hõbedat ja kulda / või ebajumalaid – mis on seal vahet! / Neid paganail on üks, kuid teil on sada” (XIX, 104–105, 112–114). Dante on siinkohal täiesti teadlik sellest, et tegemist on temapoolse piiridest üleastumisega: “Ei tea, võib-olla olin liiga uljas” (XIX, 88). Lausa julmaks muutub aga Dante-intellektuaal suhtumises sisetülidest lõhestatud Itaalia linnadesse: “Oo, Pisa, häbi inimeste soole /…/ Et naabrid sind on karistama leiged, // siis liikugu Caprara ja Gorgona[10] / ja ühinegu tammiks Arno suudmes, / et kõik su elanikud upuks paisus!“ (XXIII, 79–84). Kuidas mahutada sellised kirglikud poliitilise raevu puhangud jumaliku range, kuid siiski korrapärase, “rahuliku”, vääramatu õigluse rüppe? Kuidas saab üldse reaalne, taandamatul antagonismil põhinev poliitiline tegevus ja mõte lähtuda universaalselt õiglase korra ideaalist ning seda ka ellu viia? “Põrgus” esile kerkiv lõhe ajaloolise ja igavikulis-jumaliku tasandi vahel esitab meile poliitilise dilemma, mis pole tänapäevalgi sugugi kaotanud oma aktuaalsust.

Lisaks eksistentsiaalsele ja ajaloolisele interferentsile igavikulises korras tuleb lõpetuseks käsitleda ka kunstilist interferentsi. Domineeriv meeleseisund pole siinkohal mitte Dante-tegelase ega Dante-intellektuaali, vaid Dante-kirjaniku uhkus, kes on vaatamata kõigele algusest peale veendunud, et ta saab hakkama võimatu missiooniga kirjutada enneolematust kogemusest enneolematus keeles. Kirjutades Dante juba teab, et tema “Põrgu” on täpselt nagu põrgugi määratud igavesti kestma. Seetõttu ta pidevalt meelitab või lausa šantažeerib põrgu äraneetud hingi avaldama oma identiteeti ja jutustama oma lugusid, mitte pelgalt hoiatusena elavatele, vaid ka kunstilise jäädvustumise au nimel, mis tänu Dante-kirjaniku meisterlikkusele on tagatud ka kõige unustusväärsematele isikutele ja tegudele: “Nüüd räägi meile, palun, kes sa oled, / niisama varjamata nagu teised, / et maailmas su nimi kaua kestaks” (XXVII, 55–57); “Ma elan veel; võib-olla meeldib sulle, / … kui sa soovid kuulsust, / et panen märkmeis kirja sinu nime” (XXXII, 91–93). See, millel pidi olema puhtalt instrumentaalne funktsioon kui valusal, kuid vajalikul etapil selgesti raamistatud ja struktureeritud reisis ja teoses (ta kirjutab põrgust selleks, et hiljem ka paradiisist jutustada), kipub nii muutuma eesmärgiks omaette. Sellest lähtudes võiks väita, et esteetiline mõõde muutub siin per se väärtuseks, iseseisvudes moraalist, st jumalikust korrast ja seadusest. Parem oleks aga vist öelda, et kunst (koos kunstnikuga) ise pretendeerib igavikulisele ehk jumalikule staatusele. Dante-kirjanik tundub sellele “Põrgus” ka selgesti vihjavat: “Oo, kõrgeim tarkus, millist üllast kunsti (arte) / sa näitad taevas, maa peal ning ka põrgus” (XIX, 10–12) – kui “kõrgeim tarkus” on mõistagi Jumal ise, siis “kunsti näitamine” muutub võimalikuks siiski ainult tänu väljavalitud luuletaja rännakule teispoolsuses.

 

*

“Põrgu” nagu ka terve “Komöödia” suurust võib otsida, nii nagu sageli on tehtud, sellest imetlusväärsest täiuslikust totaalsusest, milles kõiksus pole mitte ainult ammendavalt kirjeldatud, vaid ka struktureeritud, liigendatud, hinnatud selle kõikides tahkudes. Käesolevas arvustuses, mis pole enam “pärisarvustus”, vaid juba midagi muud (metamorfeerunud nagu vargad põrgu Kurjataskutes), olen ma läinud teist teed, lootuses visandada ainult üht võimalikku viisi “Põrgule” “värskemalt” läheneda. Otsides “Põrgu” tekstis eri tasandite vahelisi interferentse, lühiseid, problemaatilisi üleminekuid, julgeid sööstusid ja paigaltammumisi, pole ma tegelikult soovinud Dantet dekonstrueerida ega moderniseerida, vaid näidata, et just süsteemsuse ja ebasüsteemsuse (või sündmuslikkuse) põimumisest kerkiv pinge on see, mis teeb “Põrgust” ja kogu “Komöödiast” tänapäeval ikka veel avatud ja rabava kirjandusliku teose, midagi palju elavamat ja meid kõnetavamat kui “pedagoogiline poeem” või “keskaja värssentsüklopeedia”.[11]Selleks “arvustasin” “Põrgut” pigem teksti- kui kontekstikeskselt, ja teatavasti kehtib iga korraliku teksti tõlgendamise puhul vana ütlus “kes otsib, see leiab”; piisavalt ketserlikult ära kasutades Dante tõlgenduslikku väljakutset lugejatele – “Oo, teie, kel on alles terve mõistus, / eks mõelge nüüd, mis õpetus siin peitu / on pandud veidratesse värssidesse” (IX, 61–63) – saab omakorda mõelda ka “õpetusse” (dottrina) peidetud muid teksti tähendusi genereerivaid tahke.

 

*

Paratamatult jääb siin käsitlemata eesti “Põrgu” tõlke-pool. Harald Rajametsa elutöö vajaks täiesti eraldi arvustust, lausa uurimistööd, mille raames oleks eriti huvitav võrrelda nüüd kaante vahele jõudnud tõlget varasema, riimitud tertsiinides valminud tõlkega, millest Rajamets loobus. See on eesti tõlkeloo uurimise vaatepunktist üsna ainulaadne võimalus. Väga ette rutates ütlen ainult, et tõlge avaldas kõige rohkem muljet oma selguse ja loetavuse tõttu, ning selle saavutamisele aitas ilmselt tõlkija otsus igati kaasa. Rajametsa otsus on selles mõttes minu arvates täiesti põhjendatud, kuna selgus teeb esimesele täielikule eesti “Põrgule” ainult head. Eks tulevikus jõuab vormide ja originaali väljendusvarjunditega veel katsetada.

Sama oluline sündmus kui Rajametsa tõlke ilmumine on Eesti kultuurilist repertuaari silmas pidades see, et eestikeelne “Põrgu” on varustatud mitte tõlgitud, vaid originaalkommentaaridega ning pikema Dante maailma ja tema “Jumalikku komöödiasse” sissejuhatava järelsõnaga, mis on pärit itaalia varajasema kirjanduse uurija Ülar Ploomi sulest. Ploomi kommentaarid järgivad ja sünteesivad Dante (ja üldse vanema kirjanduse) tekstide kommenteerimise vägagi pikka traditsiooni, mille eesmärk on avada lugeja jaoks teose keelelist, kultuurilist, ajaloolist, filosoofilist tausta. Seda tehes arvestab Ploom paljude erinevate Dante kommentaatorite tööga, ühtlasi toetudes oma originaalsele uurimistööle, mis võimaldab tal esile tõsta tõlgendusvõimaluste paljusust ja “Põrgu” teksti avatust. Ei saa seega kuidagi nõustuda pealiskaudse kriitikaga, mida Linnar Priimägi eesti “Põrgu” kommentaaridele oma juba viidatud arvustuses teeb. Dante teoste igas uusväljaandes (nii originaalis kui tõlkes) on muidugi alati võimalik leida midagi, mis on jäänud kommenteerimata, mis pole ammendavalt või on, vastupidi, liigselt kommenteeritud, või pole kommenteeritud nii, nagu meie arvates oleks õige seda kommenteerida. Kui Priimägi aga nõuab “suurejoonelisemat, üldistavamat kommentaaride formaati”, ajab ta erinevad žanrid lihtsalt segi.

Eesti kommentaator oleks muidugi võinud ka “Põrgu” kommenteerimise traditsiooni ignoreerida, pakkudes hoopis sääraseid “üldistavaid ja suurejoonelisemaid” tõlgendusi, mida muide ju Ploom oma uurimistöös mujal on ka teinud.[12]Traditsioonile toetumine oli aga minu arvates palju ausam valik, mõeldes eesti lugejatele, kellele sellised kommentaarid pakuvad võimalust aru saada, kellest ja millest Dante kirjutab, ilma paksu entsüklopeedia (ja ENE-st pole siin mingit kasu) või arvutiekraani ees istumata. Kes kardab sellega teksti naudingu rikkuda, võib ju kommentaarid lugemata jätta ja kas või otsida tuge ainult suurejoonelisematest “Komöödia” käsitlustest. Arvestada tuleb aga ikka sellega, et Dante tekst mitte ainult ei räägi absoluutselt teisest, fantastilisest ruumist, vaid teeb seda lähtudes tänapäeva Eesti lugeja jaoks täiesti teistest ajaloolis-kultuurilistest koordinaatidest. Praegused, küll “Jumaliku komöödia” eksegeesi ajaloole toetuvad, kuid huvitavalt ja avardavalt kirjutatud kommentaarid ning järelsõna on seega pigem eelduseks kui takistuseks, et eesti “Põrgu” lugemist nautida.

[1] Dante ise on muidugi esitanud oma neljaastmelise interpretatsioonimeetodi, mille eri tasandid (sõnasõnaline, allegooriline, moraalne ja ülemeeleline) peaksid teksti terviksüsteemi lahtiseletamisel ideaalis asetuma üksteise peale täpselt.

[2] Märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et kui kõik teised “Põrgu” hinged räägivad ikka oma patuga seotud lugusid, laseb Dante Odysseusel jutustada midagi muud; olgugi et taunitav, ei seostu Odysseuse “hull lend” kuidagi valelikkusega, mille eest teda põrgus karistatakse.

[3] Väga huvitav on sellest vaatepunktist Ülar Ploomi kommentaar, et Dante-tegelane kasutab oma teispoolsuse-reisi iseloomustamiseks sama omadussõna, millega Odysseus oma reisi (“lendu”) kirjeldab – folle (II, 35; Rajametsa tõlkes “pöörane”).

[4] Nutu funktsiooniks ongi lahendada eespool kirjeldatud meelelist lühist: “Suur rahvahulk ja isevärki haavad / mul olid pannud silmad nõnda purju, / et need end selgeks nutta oleks tahtnud” (XXIX, 1–3).

[5] Veidi liialdades võiks öelda, et itaalia keel just sellisest piiride rikkumisest sünnibki.

[6]  Itaalia keeles on siin korduvalt kasutatud selliseid häälikuühendeid nagu sc-, -bb-, -zz-, mille halvakõlalisus matkib stseeni vastikust ka väljendustasandil. Humanistist “keelekorraldaja” ja itaalia kirjakeele standardi esimene paikapanija Pietro Bembo (1470–1547), kes eelistas Petrarca luulekeelt Dante omale viimase kasutatud madalama stiili tõttu, toob selle näiteks just needsamad tertsiinid.

[7] Dante nimetab ranget õiglust ka “Kõigevägevama teenijannaks” – Dike/Iustitia oli kreeka-rooma mütoloogias jumalanna.

[8] Ülar Ploom kommenteerib: “Dante-tegelane on rabatud, et Jumal, kes on loonud inimese oma näo järgi (vt Ms 1, 27), sedasama inimest tema moonutamisega karistab” (lk 366).

[9] Siinkohal meenub taas Odysseuse “hull lend” ja Dante-tegelase “pöörane reis”.

[10] Saared Arno jõel.

[11] Vrd: L. Priimägi, Kaks Dantet. Sirp, 03.06.2011.

[12] Huvitavat näidet sellest pakub Ploomi armastuse seaduse ja vaba tahte käsitlus “Põrgu” järelsõnas. Aga vt ka kas või: Ü. Ploom, Aquino Thomas ja Dante: kognitiivsed ja representatiivsed mudelid. Vikerkaar, 1998, nr 4/5.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon