Demokraatliku kapitalismi kriisid

Wolfgang Streeck

Ameerika finantssüsteemi kokkuvarisemine 2008. aastal on nüüdseks muutunud globaalset mõõtu majandus- ja poliitiliseks kriisiks.1 Kuidas tuleks seda maailma vapustavat sündmust kontseptualiseerida? Peavoolu majandusteadus on kippunud pidama ühiskonda valitsevaks jõuks üldist tendentsi tasakaalu poole, mille puhul kriisid ja muutumine pole enamat kui ajutised kõrvalekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust. Sotsioloogi seevastu niisugused piirangud ei kammitse. Selle asemel et tõlgendada meie käesolevat häda muus suhtes põhiliselt stabiilse olukorra ühekordse häirena, tahan ma vaadelda “Suurt majanduslangust”2 ja sellele järgnenud riikide rahanduse peaaegu täielikku kokkuvarisemist arenenud kapitalistlike ühiskondade poliitilis-majandusliku konfiguratsiooni ühe põhilise varjatud pinge ilminguna: pinge, mis teeb tasakaalutusest ja ebastabiilsusest pigem reegli kui erandi ja mis on leidnud väljendust ajaloolise häiretejadana selle sotsiaalmajandusliku korra raames. Täpsemalt kavatsen ma näidata, et täielikult saab praegust kriisi mõista ainult “demokraatlikuks kapitalismiks” nimetatava sotsiaalse formatsiooni parajasti kestva, loomuomaselt konfliktse ümberkujunemisena.

Demokraatlik kapitalism pääses täiel määral maksvusele alles pärast Teist maailmasõda, ja ka siis ainult Läänemaailmas – Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Seal toimis see kahe järgneva kümnendi jooksul erakordselt hästi – lausa nii hästi, et see katkematu majanduskasvu ajajärk on ikka veel määraval kohal meie ettekujutustes ja ootustes selle kohta, milline moodne kapitalism on või olla võiks ja olema peaks. Seda hoolimata faktist, et hilisemate rahutute aegade valgel peaks sõjale vahetult järgnenud veerandsajand paistma tõeliselt erandlik. Seetõttu ma väidangi, et demokraatliku kapitalismi normaalset olukorda – olukorda, milles valitseb kapitalistlike turgude ja demokraatliku poliitika vaheline endeemiline konflikt, mis andis end jõuliselt tunda kohe, kui hoogne majanduskasv 1970. aastail lakkas – ei esinda mitte need kolm hiilgavat kümnendit, vaid neile järgnenud kriiside rodu. Alljärgnevas vaatlen ma esmalt selle konflikti olemust ja pööran siis tähelepanu selle tekitatud poliitilis-majanduslike segaduste ahelale, mis käesolevale globaalsele kriisile eelnes ja ühtaegu sellele kuju andis.

1. Turud valijate vastu?

Kahtlus, et kapitalism ja demokraatia ei pruugi kuigi ladusasti kokku sobida, ei ole kaugeltki uus. 19. sajandist alates ja pikka aega ka 20. sajandil väljendasid kodanlus ja poliitiline parempoolsus hirmu, et enamuse valitsus, millest vältimatult järeldub vaeste valitsemine rikaste üle, teeb lõpuks eraomandile ja vabadele turgudele otsa peale. Esiletõusev töölisklass ja poliitiline vasaktiib omakorda hoiatasid, et kapitalistid võivad ühineda reaktsiooniliste jõududega tegemaks lõppu demokraatiale, et kaitsta end majanduslikule ja sotsiaalsele ümberjagamisele pühendunud püsiva enamuse valitsemise eest. Ma ei kavatse arutada nende kahe seisukoha suhtelisi väärtusi, ehkki ajalugu lubab oletada, et vähemalt industrialiseerunud maailmas oli vasakpoolsusel rohkem põhjust karta, et parempoolsus võib kapitalismi päästmise nimel kukutada demokraatia, kui parempoolsusel oli alust karta, et vasakpoolsus likvideerib demokraatia nimel kapitalismi. Kuidas sellega ka oleks, valitses Teisele maailmasõjale vahetult järgnenud aastail laialdaselt arvamus, et muutmaks kapitalismi demokraatiaga ühitatavaks tuleks see allutada laialdasele poliitilisele kontrollile – näiteks võtmetähtsusega firmade ja sektorite natsionaliseerimise või tööliste “kaasotsustusõiguse” teel nagu Saksamaal –, selleks et kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Ajal kui maksvusele pääsesid Keynesi ja teatud määral ka Kalecki ja Polanyi ideed, tõmbus Hayek ajutisse pagendusse.

Sestpeale aga on peavoolu majandusteadust hakanud painama oportunistlike poliitikute “vastutustundetus”, mis avaldub vastutulekus majanduslikult harimatu valijaskonna soovidele ja sekkumises muidu täiesti efektiivsete turgude toimimisse eesmärkide nimel – nagu täielik tööhõive ja sotsiaalne õiglus –, mille tõeliselt vabad turud pikapeale niikuinii kätte tooksid, ent mida need poliitiliste moonutuste korral saavutada ei suuda. “Avaliku valiku” standardteooriate järgi tekivad majanduskriisid põhiliselt turge moonutavatest poliitilistest sekkumistest sotsiaalsete eesmärkide nimel.3 Selle vaate kohaselt vabastaks õiget laadi sekkumine turud poliitilistest vahelesegamistest; valet laadi, st turgu moonutav sekkumine aga tuleneb liigsest demokraatiast või täpsemalt sellest, et vastutustundetud poliitikud kannavad demokraatia üle majandusse, kus sellele kohta olla ei tohiks. Tänapäeval ei läheks just paljud nii kaugele nagu Hayek, kes oma hilisematel aastatel propageeris meile tuttava demokraatiavormi ärakaotamist majandusliku vabaduse ja kodanikuvabaduste nimel. Sellegipoolest on praegu valitseva neoinstitutsionalistliku majandusteooria põhimeloodia läbi ja lõhki hayeklik. Kapitalism vajab korralikuks toimimiseks reeglite järgi toimivat majanduspoliitikat; turge ja omandiõigusi meelevaldse poliitilise sekkumise eest kaitsvaid konstitutsioonilisi sätteid; sõltumatuid reguleerivaid võime; valijaskonna surve eest kindlalt kaitstud keskpanku ja Euroopa Komisjoni või Euroopa Kohtu taolisi rahvusvahelisi institutsioone, mis ei pea tundma muret üldrahvalike ümbervalimiste pärast. Kummatigi väldivad niisugused uurimused hoolikalt võtmeküsimust, kuidas me peaksime oma praegusest olukorrast sinna jõudma – väga tõenäoliselt seetõttu, et sellele küsimusele neil vastust, või vähemalt avalikustamiskõlblikku vastust, ei ole.

Kapitalismi ja demokraatia vahelise hõõrumise sügavamate põhjuste kontseptualiseerimiseks on mitmeid võimalusi. Praeguste eesmärkide tarbeks iseloomustan ma demokraatlikku kapitalismi kui poliitökonoomiat, mille üle valitsevad kaks omavahel vastuolus ressursside jaotamise põhimõtet või režiimi: üks, mis toimib piirtootluse [marginal productivity] ehk selle alusel, mis “turujõudude vabas mängus” avaldub pälvimusena [merit]; ja teine, mis põhineb sotsiaalsel vajadusel või õigusel, nii nagu neid kinnitavad demokraatliku poliitika kollektiivsed valikud. Demokraatliku kapitalismi puhul oodatakse valitsustelt teoreetiliselt mõlema printsiibi üheaegset silmaspidamist, ehkki sisuliselt ei anna neid kaht peaaegu kunagi ühte joondada. Praktikas võivad valitsused mõnda aega üht teise huvides eirata, kuni neid selle tagajärgede eest karistatakse: valitsused, millel ei õnnestu kanda hoolt demokraatlike kaitstuse- ja ümberjagamisnõuete eest, riskivad enamuse kaotamisega, sellal kui nood, mis ei tee välja tootlike ressursside omanike kompensatsiooninõuetest, mis väljenduvad piirtootluse keeles, põhjustavad häireid majanduses, mis muutub üha vähem jätkusuutlikuks, ja õõnestavad seega omaenda poliitilist toetust.

Standardse majandusteooria liberaalse utoopia puhul ületatakse demokraatliku kapitalismi kahe jaotusprintsiibi vaheline pinge teooria kujundamisega materiaalseks jõuks, nagu oleks öelnud Marx. Selle vaate järgi õpetab majandusteadus kui “teaduslik teadmine” kodanikele ja poliitikutele, et tõeline õiglus on turuõiglus, mille valitsuse all tasutakse igaühele pigem vastavalt tema panusele kui vastavalt vajadustele, mis on ümber defineeritud õigusteks. Niivõrd kui majandusteooriat on hakatud aktsepteerima ka ühiskonnateooriana, “saab see tõeks” selles mõttes, et on performatiivne – nõnda paljastub selle põhiliselt retooriline olemus sotsiaalse konstrueerimise instrumendina, mis kasutab veenmist. Reaalses maailmas ei ole siiski niisama kerge veenda inimesi loobuma oma “irratsionaalsest” usust sotsiaalsetesse ja poliitilistesse õigustesse kui millessegi turuseadusest ja omandiõigusest eristuvasse. Mitteturulised arusaamad sotsiaalsest õiglusest on siiamaani vastu pannud majandusliku ratsionaliseerimise katsetele, kui tugevaks viimased ka pealetungiva neoliberalismi vaskajastul muutunud ei oleks. Inimesed on kangekaelselt säilitanud arusaama niisugusest moraalsest majandusest, milles neil on turutehingute tulemustest kõrgemal seisvad õigused.4 Õigupoolest kalduvad inimesed alati, kui võimalust on – ja toimivas demokraatias neil vältimatult ka on –, ühel või teisel viisil visalt nõudma sotsiaalse sfääri esimust majandusliku ees, sotsiaalsete lubaduste ja kohustuste kaitsmist turupoolse “paindlikkuse-surve” eest, ja ühiskonda, mis austaks inimeste soovi elada oma elu vabana üha kõikuvate “turusignaalide” diktatuurist. Polanyi nimetas seda oma “Suures transformatsioonis” (“The Great Transformation”) tööjõu kaubastamise vastaseks “vastuliikumiseks”.

Majandusliku peavoolu silmis johtuvad inflatsiooni, eelarvedefitsiidi ja era- või riigivõla taolised häired sellest, et tuntakse halvasti seadusi, mis majandust kui rikkusetootmise masinat valitsevad, või eiratakse neid isekate poliitiliste võimutaotluste nimel. Seevastu poliitökonoomia teooriad – niivõrd kui need võtavad poliitilisust tõsiselt ega ole lihtsalt funktsionalistlikud efektiivsusteooriad – käsitlevad turujaotust lihtsalt ühe poliitilis-majandusliku režiimina, mida valitsevad nende huvid, kellele kuuluvad napid tootmisressursid ja seega tugev turupositsioon. Alternatiivset režiimi – poliitilist jaotust – eelistavad need, kelle majanduslik kaal on väike, poliitiline võim aga potentsiaalselt laiaulatuslik. Sellest vaatenurgast on standardne majandusteadus põhiliselt suure turuvõimuga õnnistatud inimesi teeniva poliitilis-majandusliku ühiskonnakorra teoreetiline ülendus, kuivõrd see võrdsustab nende huvid üldise huviga. See esitab tootliku kapitali omanike jaotamisnõudeid hea – see tähendab, teaduslikult kinnitatud – majandusjuhtimise möödapääsmatu tehnilise eeldusena. Poliitökonoomia silmis on peavoolu majandusteaduse käsitlus, mille järgi majanduse toimehäired justkui tuleneksid vastuolust moraalse majanduse traditsiooniliste printsiipide ja moodsate ratsionaalsete printsiipide vahel, kõigest üks tendentslik väärkäsitlus, sest see varjab tõika, et “majanduslik” majandus on samaaegselt ka moraalne majandus nendele, kellele kuulub turul ülekaalukas võim.

Peavoolu majandusteaduse keeles kirjeldatakse kriise kui karistust valitsustele, kes ei ole respekteerinud majandust tegelikult valitsevaid loomulikke seadusi. Seevastu iga oma nime vääriva poliitökonoomia teooria järgi avalduvad kriiside kujul pigem tootmisressursside omanike “Kalecki reaktsioonid” demokraatliku poliitika tungimise vastu nende eksklusiivsesse valdkonda, sest see ei lase neil oma turuvõimu täiel määral ära kasutada ja petab seetõttu nende lootust saada õiglast tasu oma kaalutletult võetud riskide pealt.5 Standardne majandusteooria käsitleb sotsiaalset struktuuri ja sellesse kätketud huvide ja võimu jagunemist millegi välisena, pidades neid konstantseks ning muutes need seega nähtamatuks ja majandus-“teaduse” seisukohalt justkui loomulikeks antusteks. Säärane teooria oskab poliitikana ette kujutada üksnes oportunistlikke või parimal juhul ebakompetentseid katseid majandusseadusi painutada. Hea majanduspoliitika oleks juba definitsiooni poolest ebapoliitiline. Probleem on aga selles, et seda vaadet ei jaga paljud, kes näevad poliitikas ülimalt vajalikku kaitset turgude eest, mille ohjeldamatu toimimine häirib seda, mida nemad juhtumisi õigeks peavad. Kui neid just kuidagi ei veenda võtma omaks neoklassikalist majandusteadust kui enesestmõistetavat mudelit sellest, mida sotsiaalne elu on ja peaks olema, siis lähevad nende poliitilised nõudmised kui demokraatlikult väljendatud tahe lahku standardse majandusteooria ettekirjutustest. See tähendab, et kui piisava abstraheerimise korral annab majandust modelleerida tasakaalu poole kalduvana, siis poliitökonoomiat niiviisi modelleerida ei saa, kui tegu ei ole just hoopis demokraatiavaba, majandusteadlastest kuningate platonliku diktatuuriga. Kapitalistlik poliitika, nagu allpool näeme, on andnud oma parima juhtimaks meid korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest välja isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid demokraatlik vastupanu jätkub – ja koos sellega segadused meie turumajanduses, mida see lakkamatult tekitab.

2. Sõjajärgsed kokkulepped

Sõjajärgne demokraatlik kapitalism sattus oma esimesse kriisi 1960. aastate lõpule järgnenud kümnendil, mil inflatsioon hakkas kõikjal Läänes kiiresti tõusma, sellal kui majanduskasvu langus raskendas kapitali ja tööjõu vahelise poliitilis-majandusliku rahusobimuse säilitamist, mis oli pärast Teise maailmasõja laastamistööd teinud lõpu siseriiklikele võitlustele. Põhiliselt nõudis see sobimus, et organiseeritud töölisklass aktsepteeriks kapitalistlikke turge ja omandiõigusi vastutasuks poliitilise demokraatia eest, mis oli neile võimaldanud sotsiaalkindlustuse ja püsivalt tõusva elatustaseme. Enam kui kaks aastakümmet katkematut kasvu panid aluse sügavalt juurdunud rahvalikele kujutelmadele pidevast majanduslikust progressist kui demokraatlikust kodanikuõigusest – kujutelmadele, mis vormusid poliitilisteks ootusteks, mida valitsused tundsid küll olevat kohustatud au sees hoidma, ent mida nad järjest vähem suutsid täita, sest majanduskasv hakkas aeglustuma.

Tööjõu ja kapitali vahelise sõjajärgse sobimuse struktuur oli põhijoontes ühesugune muidu väga erinevates riikides, kus demokraatlik kapitalism oli kindlustunud. See hõlmas üha laienevat heaoluriiki, tööliste õigust vabadele kollektiivsetele läbirääkimistele, ja täishõive poliitilist garantiid, millega valitsused nõustusid, kasutades ulatuslikult keynesiaanlikke instrumente. Kui aga kasv 1960. aastatel takerdus, läks selle kombinatsiooni elushoidmine keeruliseks. Sellal kui vabad kollektiivsed läbirääkimised võimaldasid töölistel oma ametiühingute kaudu tegutseda juba tugevasti sissejuurdunud ootuses, et palgad igal aastal korrapäraselt tõusevad, kaitses valitsuste pühendumus täishõivele koos kasvava heaoluriigiga ametiühinguid potentsiaalse tööpuuduse eest, mida võinuks põhjustada tootlikkust ületav palgatõus. Seega andis valitsuse poliitika ametiühingutele rohkem kauplemisvõimu, kui vaba tööjõuturg oleks välja kandnud. 1960. aastate lõpul leidis see olukord väljenduse ülemaailmses töölisprotestide laines, mida hoogustas tugev veendumus, et omatakse poliitilist õigust tõusvale elatustasemele, ja mida ei ohjeldanud ka hirm tööpuuduse ees.

Järgnevatel aastatel tuli valitsustel kõikjal läänemaailmas tegelda probleemiga, kuidas sundida ametiühinguid oma liikmete palganõudmisi mõõdukamaks kärpima, ilma et seejuures oleks pidanud tagasi võtma keynesiaanlikku täishõive tõotust. Riikides, kus kollektiivsete läbirääkimiste süsteem kolmepoolsete “sotsiaalsete kokkulepete” saavutamist ei soosinud, jäi enamik valitsusi läbi 1970. aastate veendumusele, et tööpuuduse tõusu lubamine reaalpalga kasvu ohjeldamise nimel kujutab endast liiga suurt ohtu nende enda püsimisele, kui mitte kapitalistliku demokraatia kui niisuguse stabiilsusele. Ainukest väljapääsu nähti lõdvas rahapoliitikas, mis lubas küll vabadel kollektiivsetel läbirääkimistel ja täishõivel jätkuvalt kooseksisteerida, kuid viis inflatsioonitempo tasemele, kus see üha kiirenema hakkas.

Oma varajastes staadiumides ei kujutanud inflatsioon endast erilist probleemi töölistele, keda esindasid tugevad ametiühingud ja kel oli piisavalt poliitilist võimu, et saavutada palkade de facto indekseerimine. Inflatsioon mõjutab peamiselt kreeditore ja finantsvarade omanikke – rühmi, kelle hulka töölised reeglina ei kuulu või vähemalt 1960. ja 1970. aastatel ei kuulunud. Seetõttu võib inflatsiooni kirjeldada kui kahe klassi – töökoha kindlustatust ja oma riigi tuludest suuremat osa nõudva töölisklassi ja oma kapitali kasumlikkuse maksimeerimise poole püüdleva kapitalistide klassi – vahelise jaotuskonflikti monetaarset peegeldust. Et neid kaht poolt ajendavad omavahel ühitamatud arusaamad sellest, mis neile õigustatult kuulub – üks rõhutab endi kui kodanike õigusi, teine aga omandi- ja turuvõimu õigusi –, siis võib inflatsiooni vaadelda ka kui anoomiaväljendust ühiskonnas, mis struktuursetel põhjustel ei ole võimeline kokku leppima sotsiaalse õigluse ühistes kriteeriumides. Just seda silmas pidades pakkus briti sotsioloog John Goldthorpe 1970. aastate lõpul välja mõtte, et demokraatlik-kapitalistlikus turumajanduses, mis lubab töölistel ja kodanikel turutulemusi kollektiivse poliitilise tegevuse abil korrigeerida, on kõrget inflatsiooni võimatu välja juurida.6

Valitsustele, kes langeva majanduskasvu olukorras seisid silmitsi tööliste ja kapitali vastakate nõudmistega, oli lõtv rahapoliitika mugavaks ersatsmeetodiks, mille abil vältida sotsiaalset konflikti, kus ühe poole võit tähendanuks ainult teise poole samaväärset kaotust. Vahetult sõjale järgnenud aastatel andis majanduskasv valitsustele, kes heitlesid ühitamatute arusaamadega majanduslikust õiglusest, käsutada lisahüvesid ja -teenuseid, millega lepitada klassivastuolusid. Nüüd pidid valitsused läbi ajama lisarahaga, millel reaalmajanduses katet veel polnud, et tõmmata tulevikuressursse tarbimisse ja jaotamisse olevikus. Selline konfliktivaigistamise viis, nii edukas kui see alguses oligi, ei saanud määramatult kesta. Nagu Hayek väsimatult osutas: kiirenev inflatsioon viib lõpuks paratamatult juhitamatute majanduslike moonutusteni suhteliste hindade, juhu- ja püsitulude suhte ja nn majandusstiimulite vallas. Ja lõpuks – kutsudes umbusklike kapitaliomanike seas esile Kalecki reaktsioone – tekitab inflatsioon tööpuudust, karistades neidsamu töölisi, kelle huve ta algul võis teenida. Hiljemalt selles punktis tekib demokraatlik-kapitalistlikele riikidele surve lõpetada ümberjagavate palgalepete sallimine ning taastada rahandusdistsipliin.

3. Madal inflatsioon, kõrgem tööpuudus

Inflatsioonist saadi jagu pärast 1979. aastat (vt joon. 1), mil president Carteri poolt Föderaalreservi esimeheks määratud Paul Volcker tõstis intressimäärad seninägematult kõrgele, mille tagajärjel tööpuudus kasvas tasemeni, millist polnud Suurest surutisest saadik nähtud. Volckeri “putšile” löödi pitser peale 1984. aastal, kui valiti tagasi president Reagan, kes olevat algul peljanud Volckeri agressiivse inflatsioonivastase tegutsemise poliitilisi tagajärgi. Ameeriklastelt šnitti võtnud Thatcher oli teiseks ametiajaks tagasi valitud juba 1983 – samuti hoolimata kõrgest tööpuudusest ja kiirest deindustrialiseerumisest, mida muuhulgas põhjustas range rahapoliitika. Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Ühendkuningriigis kaasnesid inflatsiooni alanemisega valitsuse ja tööandjate otsustavad rünnakud ametiühingute vastu, mille krooniks oli Reagani võit lennujuhtide ametiühingu üle ja kaevurite ametiühingu murdmine Thatcheri poolt. Järgnevatel aastatel püsis inflatsioonitempo kogu kapitalistlikus maailmas madal, sellal kui tööpuudus enam-vähem ühtlaselt tõusis (joon. 2). Samal ajal langes peaaegu kõikjal ametiühingute liikmeskond ja streigid muutusid nii haruldaseks, et mõned riigid lakkasid nende kohta statistikatki pidamast (joon. 3).

Neoliberaalne ajastu algas sellest, et Suurbritannia ja USA valitsus heitsid kõrvale sõjajärgse demokraatliku kapitalismi käibetõe, et tööpuudus õõnestab poliitilist toetust mitte ainult parajasti võimul olevale valitsusele, vaid demokraatlikule kapitalismile enesele. Reagani ja Thatcheri eksperimente oma valijaskonnaga jälgisid teraselt kogu maailma poliitikakujundajad. Need, kes vahest lootsid, et inflatsiooni lõpp tähendab ka segaduste lõppu majanduses, pidid aga peatselt pettuma. Inflatsiooni taandudes hakkas tõusma riigivõlg – ja mitte päris ootamatult.7 Riigivõla kasvul läbi 1980. aastate oli mitu põhjust. Majanduskasvu seiskumine oli tekitanud maksumaksjates suuremat vastumeelsust maksude suhtes kui kunagi varem; ja inflatsiooni lõppedes lõppes ka automaatne maksutulutõus kõrgemasse sissetulekurühma siirdumise [bracket creep] tõttu. Sama kehtis riigivõla pideva devalveerumise kohta valuutade nõrgenemise tulemusel – see protsess, mis esmalt oli majanduskasvu täiendanud ja seejärel üha enam asendanud, kahandas riigi kuhjuva võla suurust tema nominaaltulude suhtes. Kulude külje pealt nõudis rahapoliitika stabiliseerimise tagajärjel kasvav tööpuudus sotsiaalabi kulutuste tõstmist. Ka hakkasid tähtpäevuma ja väljamaksmisele tulema 1970. aastatel ametiühingute palganõudmiste ohjeldamise nimel loodud mitmesugused sotsiaalõigused – neokorporatistliku ajastu nii-öelda edasilükatud palgad –, koormates üha enam riigi rahandust.

Et inflatsioon ei aidanud enam ületada lõhet kodanike ja “turgude” nõudmiste vahel, langes sotsiaalse rahu tagamine riigi õlgadele. Mõnda aega suutis riigivõlg mugavalt täita inflatsiooni funktsionaalse ekvivalendi rolli. Nagu inflatsioon, nii võimaldas riigivõlgki kasutada käesolevate jaotuskonfliktide lahendamiseks ressursse, mida polnud veel tegelikult toodetud, lubades valitsustel ammutada käesolevatele ressurssidele lisa tulevastest. Kui turu ja sotsiaalse jaotamise vaheline vägikaikavedu tööturult poliitilisele areenile kandus, hakkas ametiühingute nõudmisi asendama valijaskonna surve. Oma raha infleerimise asemel hakkasid valitsused üha rohkem võlgu võtma, et rahuldada nõudmist ühelt poolt hüvede ja teenuste kui kodanikuõiguste järele, teiselt poolt aga nendega võistlevaid nõudeid, et sissetulek peegeldaks turu hinnanguid ja aitaks seeläbi maksimeerida tootmisressursside kasumlikku rakendamist. Selle juures olid abiks nii madal inflatsioon, mis kinnitas kreeditoridele, et valitsuse võlakirjad säilitavad oma väärtuse ka pikema perioodi vältel, kui ka madalad intressimäärad, mis tulenesid inflatsiooni pidurdumisest.

Ent nagu inflatsioon, nii ei saa ka riigivõla akumuleerumine kesta lõputult. Majandusteadlased olid juba ammu hoiatanud, et riigi defitsiidikulud “tõrjuvad välja” erainvesteeringuid, põhjustades kõrgeid intressimäärasid ja madalat majanduskasvu; ent kordagi ei suutnud nad täpsemalt näidata, kus just asub kriitiline lävi. Praktikas õnnestus vähemalt mõnda aega hoida intressimäärasid madalatena finantsturgude dereguleerimise teel, hoides samal ajal inflatsiooni ohjes ametiühingute jätkuva lammutamise teel.8 Sellele vaatamata algas peagi – eeskätt erakordselt madala säästutasemega Ühendriikides – valitsuse võlakirjade müümine mitte ainult kodanikele, vaid ka välisinvestoritele, sealhulgas mitmesugustele riigikapitalifondidele.9 Veel enam – võlakoorma kasvades tuli üha suurem osa avalikest kulutustest pühendada võla teenindamisele, ehkki intressimäärad jäid madalaks. Mis kõige hullem, millalgi pidi kätte jõudma – ilmselt küll ennustamatu – hetk, mil nii välis- kui kodumaised võlausaldajad hakkavad ühtviisi muret tundma selle üle, kas nad ikka saavad oma raha tagasi. Hiljemalt sel hetkel pidi hakkama kasvama “finantsturgude” surve riigieelarvete konsolideerimiseks ja eelarvedistsipliini juurde tagasipöördumiseks.

4. Dereguleerimine ja eravõlg

Ühendriikides sai 1993. aasta presidendivalimiste peateemaks kahe defitsiidi – föderaalvalitsuse ja kogu riigi väliskaubandusdefitsiidi – küsimus. Bill Clintoni võit, kes oli oma kampaania ehitanud ennekõike “topeltdefitsiidi” teemale, kutsus üle maailma esile katseid eelarveid konsolideerida, mida Ameerika eestvedamisel agressiivselt propageerisid niisugused rahvusvahelised organisatsioonid nagu OECD ja IMF. Näib, et alguses lootis Clintoni valitsus katta riigi defitsiiti kiirendatud majanduskasvu toel, mille pidid esile kutsuma sotsiaalsed reformid, näiteks suuremad riiklikud investeeringud haridusse.10 Ent pärast seda, kui demokraadid 1994. aasta vahevalimistel kongressis enamuse kaotasid, otsis Clinton abi kasinusmeetmetest, sealhulgas avaliku sektori kulutuste suurtest kärbetest ja muudatustest sotsiaalpoliitikas, mis pidis presidendi sõnul tegema lõpu “sotsiaalhoolekandele nii, nagu me seda praegu tunneme”. Aastail 1998–2000 oli Ühendriikide föderaalvalitsuse eelarve esimest korda üle mitmekümne aasta ülejäägis.

See ei tähenda siiski, et Clintoni administratsioon oleks kuidagi leidnud võimaluse demokraatlik-kapitalistliku poliitökonoomia rahustamiseks ilma täiendavaid, veel tootmata majandusressursse appi võtmata. Clintoni strateegia sotsiaalsete konfliktide ohjamiseks tugines suuresti finantssektori dereguleerimisele, mis oli alanud juba Reagani ajal ja läks nüüd kaugemale kui kunagi varem.11 Vastukaaluks kiirelt kasvavale sissetulekute ebavõrdsusele, mida põhjustasid ametiühingute lagunemine ja teravad kärped sotsiaalkulutustes, avanesid kodanikele ja firmadele nüüd seninägematud uued võimalused võlgade võtmiseks. Kirjeldamaks protsessi, mis sisuliselt kujutas endast riigivõla asendamist eravõlgadega, vermiti heakõlaline väljend “privatiseeritud keynesiaanlus”.12 Selle asemel et valitsus oleks võtnud võlgu, rahastamaks kodanike taotlusi omandada korralikku eluaset või turustatavaid tööoskusi, olid nüüd kodanikud need, kes erakordselt heldekäelise laenurežiimi all võisid ja mõnikord olid lausa kohustatud võtma omal riisikol võlgu, et maksta oma hariduse või viletsussevajunud linnarajoonidest parematesse kolimise eest.

Clintoni strateegiast rahanduse konsolideerimiseks ja majanduse taaselavdamiseks rahanduse dereguleerimise teel said kasu paljud. Rikkad pääsesid kõrgematest maksudest, kusjuures need, kellel jätkus tarkust oma varade paigutamiseks finantssektorisse, teenisid tohutut kasumit aina keerukamaks muutuvate “finantsteenuste” pealt, mille osutamiseks said nad nüüd peaaegu piiramatu voli. Ent vaesedki kogusid rikkust, vähemalt mõned neist ja mõnda aega. Rämpshüpoteegid – nii illusoorseks kui need lõpuks ka osutusid – hakkasid asendama samaaegselt väljapraagitavaid sotsiaalprogramme ning palgatõuse, mida “paindlikustatud” tööturu madalamas osas enam oodata ei olnud. Eriti afroameeriklastele tähendas kodu omamine mitte ainult “Ameerika unelma” täitumist, vaid ka hädavajalikku asendust vanaduspensionile, mida paljud neist ei oleks suutnud tollasel tööturul välja teenida ja mida neil polnud ka vähimatki põhjust oodata valitsuselt, mis oli tõotanud jääda truuks kasinusmeetmetele.

Mõnda aega pakkus kodu omamine keskklassile ja isegi osale vaestest ahvatlevat võimalust osaleda spekuleerimistuhinas, mis 1990. aastail ja 2000. alguses rikkad nii palju rikkamaks tegi – ehkki hiljem ilmnes, et see võimalus oli olnud reetlik. Sedamööda, kuidas majade hinnad tõusid tänu kasvavale nõudlusele inimeste poolt, kes normaalsetes oludes ei oleks iialgi suutnud endale kodu osta, sai tavaliseks kombeks kasutada uusi finantsinstrumente selleks, et võtta osa või kogu oma kodu väärtuse peale laenu katmaks järgmise põlvkonna – kiirelt kasvavaid – kolledžikulusid või ka lihtsalt isiklikuks tarbimiseks, et teha tasa palga stagneerumist või koguni langust. Tavatu ei olnud seegi, kui majaomanikud kasutasid oma krediiti veel teise ja kolmandagi maja ostuks, lootes lõigata kasu kinnisvara millegipärast lõputuks peetava hinnatõusu pealt. Erinevalt riigivõla ajastust, mil tuleviku ressursid võeti olevikus kasutusse valitsusvõlgade näol, tehti nüüd need ressursid kättesaadavaks musttuhandele üksikisikule, kes müüsid liberaliseerunud finantsturgudel kohustumust maksta suur osa oma loodetavast tulevasest teenistusest võlausaldajaile, kes vastutasuks andsid neile võimaluse osta silmapilkselt kõike, mis iganes meeldis.

Nii korvas rahanduse liberaliseerumine eelarve konsolideerimist ja avaliku sektori kasinuskavasid. Riigivõlga asendas eraisikute võlg ja riigi hallatavat kollektiivset nõudlust, mis oli toetanud tööhõivet ja kasumeid ehituses ja muudes sektorites, asendas indiviidide nõudlus, millele kiirelt kasvav rahategemistööstus üha hoogu juurde andis (joon. 4). See dünaamika hoogustus pärast 2001. aastat, mil Föderaalreserv läks kardetava majanduslanguse ja sellega kaasneva kõrge tööpuuduse vältimiseks üle väga madalatele intressimääradele. Lisaks pretsedenditutele kasumitele rahandussektoris hoidis privatiseeritud keynesiaanlus ülal ka kiiret majanduskasvu, mis muuhulgas äratas kadedust Euroopa töövõtjate seas. Euroopa ametiühingujuhid, kes märkasid, et erinevalt Euroopa Keskpangast on Föderaalreserv seadusega kohustatud mitte üksnes tagama rahanduse stabiilsust, vaid ka tööhõivet, hakkasid Alan Greenspani kerge raha poliitikat, mis lükkas Ameerika ühiskonda üha sügavamale võlgadesse, pidama lausa järgimisväärseks eeskujuks. See kõik lõppes muidugi 2008. aastal, kui rahvusvaheline võlapüramiid, millele 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse jõukus oli tuginenud, äkitselt kokku varises.

5. Riikide võlad

Privatiseeritud keynesiaanluse kokkuvarisemisega 2008. aastal jõudis sõjajärgne demokraatlik kapitalism oma neljandasse, seni viimasesse staadiumi pärast üksteisele järgnenud inflatsiooni, avaliku sektori puudujäägi ja eraisikute võlgnevuse ajastut (joonis 5).13 Kui globaalne rahandussüsteem lagunemise äärel kõikus, püüdsid riigid taastada majanduslikku usaldust sellega, et võtsid halvad laenud, mida oli võimaldatud kompensatsioonina riigieelarve konsolideerimise eest, ühiskonna kanda. Koos “reaalmajanduse” kokkuvarisemise takistamiseks vajalike eelarveliste kulutuste kasvuga põhjustas see eelarvedefitsiidi ja riigivõla järjekordse järsu tõusu – mis, olgu öeldud, ei tulenenud sugugi oportunistlike poliitikute kergemeelsest pillamisest ega halvasti kavandatud avalikest institutsioonidest, nagu andsid mõista “avaliku valiku” teooriad ja 1990. aastatel – muuhulgas ka Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi egiidi all – toodetud ulatuslik institutsionaal-ökonoomiline kirjavara.14

Riigivõla hüppeline kasv pärast 2008. aastat, mis nullis täielikult ära kõik, mida eelarve konsolideerimine eelmise kümnendi jooksul võis ehk olla saavutanud, peegeldas tõsiasja, et ükski demokraatlik riik ei julgenud sundida oma ühiskonnale peale uut, 1930. aastate Suure surutisega võrreldavat majanduskriisi karistusena dereguleeritud rahandussektori liialduste eest. Taas kord kasutati poliitilist võimu andmaks tuleviku ressursse sotsiaalse rahu tagamise käsutusse olevikus, kuivõrd erakreeditoride rahustamiseks võtsid riigid enam-vähem vabatahtlikult enda kanda suure osa uuest, algselt erasektoris tekitatud võlast. Ent kuigi see kindlustas tõhusalt finantstööstuse rahavabrikuid, taastades kiirelt nende erakordsed kasumid, palgad ja preemiad, ei suutnud see hajutada nendesamade “finantsturgude” üha tõsisemaid kahtlustusi, et nende päästmise käigus võisid valitsused olla võtnud endale üle jõu käivaid kohustusi. Hoolimata sellest, et ülemaailmne majanduskriis ei olnud kaugeltki möödas, hakkasid võlausaldajad häälekalt nõudma tagasipöördumist tugeva raha juurde eelarvekasinuse kaudu, otsides tagatisi, et nende tohutult kasvanud investeeringud valitsusvõlga kaotsi ei läheks.

2008. aastast möödunud kolme aasta jooksul on jaotuskonflikt demokraatliku kapitalismi võimu all muutunud keerukaks vägikaikaveoks globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel. Kui minevikus võitlesid töölised tööandjatega, kodanikud rahandusministritega ja eravõlgnikud erapankadega, siis nüüd maadlevad finantsinstitutsioonid nendesamade riikidega, kellelt nad alles hiljuti ähvarduste ja meelituste abil enda päästmist nõutasid. Ent võimu ja majandushuvide varjatum konfiguratsioon on märksa keerukam ja ootab ikka veel süstemaatilist uurimist. Näiteks on finantsturud pärast kriisi algust pöördunud tagasi kombe juurde nõuda eri riikidelt väga erinevaid intressimäärasid, tehes seega vahet, kui palju survet mõnele konkreetsele valitsusele avaldada, et see sunniks oma kodanikke leppima pretsedenditute kulukärbetega – jällegi kooskõlas jaotamise põhiliselt muutumatu turuloogikaga. Arvestades sellega, kui suur on praegusel ajal enamiku riikide võlakoorem, võivad isegi valitsusvõlakirjade intressimäära väikesed muutused kutsuda esile eelarvekatastroofi.15 Samal ajal peavad turud hoiduma riikide viimisest nii kaugele, et need pankroti välja kuulutaksid – võimalus, mis valitsustel on alati olemas, juhul kui turusurve liiga tugevaks peaks kasvama. Sellepärast tuleb leida teisi riike, kes peaksid kõige suuremas ohus olijaid välja ostma, et kaitsta end valitsusvõlakirjade intresside üldise tõusu eest, mille esimene pankrott kaasa tooks. Samalaadset riikidevahelist “solidaarsust” investorite huvides õhutatakse seal, kus riigi maksejõuetus annaks hoobi pankrotiriigist väljaspool asuvatele pankadele, mis omakorda sunniks nende pankade koduriike oma majanduse stabiliseerimiseks taas kord natsionaliseerima tohutul hulgal halbu laene.

Demokraatlikus kapitalismis valitsev pinge sotsiaalsete õiguste nõudmise ja vaba turu toimimise vahel võib tänapäeval väljenduda veel mitut moodi. Mõned valitsused, sealhulgas Obama administratsioon, on püüdnud taastada majanduskasvu veel suuremate võlgade abil – lootuses, et kasvudividend aitab tulevikus ellu viia konsolideerimiskavasid. Teised loodavad võib-olla salamisi inflatsiooni naasmist, mis kreeditore pehmelt eksproprieerides kahandaks kuhjunud võlga – mis, nagu majanduskasvki, leevendaks kasinusest kardetavaid poliitilisi pingeid. Samal ajal võivad finantsturud oodata paljutõotavat võitlust poliitilise sekkumise vastu, et ühekorraga ja lõplikult taaskehtestada turudistsipliin ning teha lõpp igasugustele poliitilistele katsetele seda õõnestada.

Edasisi komplikatsioone tekitab fakt, et finantsturud vajavad valitsusvõlga ohutuks investeerimiseks – liiga tugeva surve avaldamine eelarvete tasakaalustamiseks võib jätta nad ilma ülimalt ihaldusväärsetest investeerimisvõimalustest. Arenenud kapitalistlike maade keskklassid on mahutanud valitsuse võlakirjadesse suure osa oma säästudest ja paljud töötajad on praeguseks tublisti investeerinud täiendavatesse pensionisammastesse. Tasakaalus eelarved tähendaksid tõenäoliselt seda, et riigid peaksid hakkama oma keskklassidelt kõrgemate maksude kujul ära võtma seda, mida need klassid praegu säästavad ja investeerivad – muuhulgas ka riigivõlasse. Vähe sellest, et kodanikud ei saaks siis enam intresse koguda, neil ei oleks ka võimalik pärandada sääste oma lastele. Ent kuigi kodanikud peaksid olema seetõttu huvitatud sellest, et riigid oleksid kui mitte lausa võlavabad, siis vähemalt kindlasti võimelised täitma oma kohustusi võlausaldajate ees, võib see ka tähendada, et neil tuleb maksta oma valitsuse likviidsuse eest tõsiste kärbetega avalikes hüvedes ja teenustes, millest nad samuti osaliselt sõltuvad.

Kui keerulised ka oleksid need mitmeid eri kihte läbivad pinged praegusajal kujunevas rahvusvahelises riigivõlapoliitikas, tuleb rahanduse stabiliseerimise eest nõutav hind tõenäoliselt kinni maksta kellelgi teisel kui raha – või vähemalt reaalse raha – omanikel. Näiteks kiirendab eelarvesurve riiklike pensionide reformimist, ja niipea kui mõni valitsus kusagil maailmas peaks maksejõuetuks muutuma, satuvad löögi alla ka eraviisiliselt kogutud pensionid. Maksma peab keskmine kodanik – riigi rahanduse konsolideerimise eest, välisriikide pankrottide eest, riigivõla kasvava intressimäära eest, ning vajaduse korral ka veel mõne üleriigiliste ja rahvusvaheliste pankade päästeoperatsiooni eest – omaenese eraviisiliselt kogutud säästudega, kärbetega oma sotsiaalõigustes, avalike teenuste vähenemisega ja kõrgemate maksudega.

6. Järjestikused nihked

Nelja aastakümne jooksul pärast sõjajärgset kasvuperioodi on demokraatlikus kapitalismis valitsevate tektooniliste pingete epitsenter rännanud ühest institutsionaalsest asukohast teise, kutsudes esile rea erinevaid, kuid süstemaatiliselt omavahel seotud majandushäireid. 1970. aastatel hargnes demokraatlike sotsiaalse õigluse nõuete konflikt kapitalistliku nõudega, et jaotamine käiks piirtootlikkuse ehk “majandusliku õigluse” alusel, eeskätt üleriigilistel tööjõuturgudel, kus ametiühingute palgasurve kõrvuti poliitilise täishõivegarantiiga põhjustas üha kiirenevat inflatsiooni. Kui see olukord, mis sisuliselt kujutas endast ümberjaotamist valuuta väärtuse alandamise teel, muutus majanduslikult jätkusuutmatuks, sundides valitsusi sellele suure poliitilise riski hinnaga lõppu tegema, tõusis sama konflikt uuesti pinnale valimiste areenil. Siin kutsus see esile avalike kulude ja tulude järjest suureneva lahknevuse ning selle tagajärjel – vastuseks valijate nõudmisele rohkemate hüvede ja teenuste järele kui neid oli võimalik demokraatlik-kapitalistlikult majanduselt “maksuriigile” välja nõuda – kiirelt kasvava riigivõla.16

Kui aga riigivõla ohjeldamise katsed muutusid vältimatuks, pidi nendega kaasnema rahanduse dereguleerimine, mis hõlbustas eraisikute laenuvõtmist kui alternatiivset viisi, millega rahuldada kodanike normatiivselt ja poliitiliselt võimsaid turvalisuse- ja jõukusenõudeid. Seegi lahendus ei löönud ette palju kauem kui kümme aastat, enne kui maailma majandus lõi peaaegu vaaruma nende ebarealistlike lubaduste koorma all, mis tõotasid tasuda olevikutarbimise ja -investeeringute eest tulevikus ja mida valitsused olid eelarvekasinuse kompenseerimiseks tagant õhutanud. Sestsaadik on sotsiaalse õigluse rahvalike käsituste kokkupõrge majandusliku rõhuasetusega turuõiglusele veel korra asukohta vahetanud, tõustes sedakorda esile rahvusvahelistel kapitaliturgudel ja praegu toimuvates keerukates võitlustes finantsinstitutsioonide ja valijaskondade, valitsuste, riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Nüüd on küsimus selles, kui kaugele võivad riigid minna, et suruda oma kodanikele peale turgude omandiõigust ning kasumiootust, vältides seejuures pankrotti ja kaitstes jätkuvalt oma demokraatlikku legitiimsust, niipalju kui seda veel järel on.

Inflatsiooni sallimine, riigivõla aktsepteerimine ja erakrediidi dereguleerimine olid pelgalt ajutised hädaabinõud valitsustele, kes seisid silmitsi näiliselt lahendamatu konfliktiga demokraatlikus kapitalismis toimiva kahe vastuolulise jaotusprintsiibi vahel: ühelt poolt sotsiaalsed õigused, teiselt poolt aga turu poolt hinnatav piirtootlikkus. Igaüks neist kolmest abinõust aitas teatud aja jooksul, ent hakkas siis tekitama rohkem probleeme kui lahendas, mis annab märku, et sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Ainus, mida valitsused oma aja kriisidega tegeldes saavutada suutsid, oli siirdada need uutele areenidele, kus need avaldusid uuesti uuel kujul. Ei ole põhjust uskuda, et see protsess – demokraatliku kapitalismi vastuolude järjestikune avaldumine järjest uutliiki majanduslike segaduste näol – oleks lõpule jõudnud.

7. Poliitiline korratus

Siiamaale jõudnult näib selge, et demokraatliku kapitalismi poliitiline juhitavus on viimastel aastatel esilekerkivas ülemaailmses poliitilis-majanduslikus süsteemis järsult langenud, mõnes riigis rohkem kui teistes, ent ka üleüldiselt. Selle tulemusel näivad nii demokraatiat kui ka majandust ähvardavad ohud kasvavat. Suurest surutisest peale on poliitikakujundajad harva, kui üldse, seisnud silmitsi nii suure ebakindlusega nagu praegu. Üks näide paljudest on see, et turud ei oota mitte ainult riigieelarvete konsolideerimist, vaid samaaegselt ka mõistlikke väljavaateid majanduse kasvuks. Pole sugugi selge, kuidas neid kahte õnnestuks ühendada. Ehkki Iirimaa valitsusvõla riskipreemia langes, kui riik tõotas asuda eelarvedefitsiidi agressiivse vähendamise teele, tõusis see mõni nädal hiljem uuesti, väidetavalt sellepärast, et riigi konsolideerimisprogramm paistis nii rangena, et oleks teinud majanduse taastumise võimatuks.17 Pealegi valitseb laialdane veendumus, et kusagil maailmas, mis on praegu odavast rahast üle ujutatud, on juba paisumas järgmine mull. Rämpshüpoteeke ei pruugi enam investeerimiseks võtta olla, vähemalt praegu. Ent on olemas ka tooraineturud või siis uus internetimajandus. Miski ei takista finantsettevõtteid kasutamast keskpankade pakutavat ülemäärast raha selleks, et oma meelisklientide ja muidugi ka iseenda huvides siseneda kõikvõimalikesse uusi kasvuvõimalusi lubavatesse sektoritesse. Lõppude lõpuks ei ole kapitalinõuded tänu finantssektori regulatiivse reformi igakülgsele läbikukkumisele kuigivõrd suuremad kui varem, ja pangad, mis olid põhjaminekuks liiga suured 2008. aastal, võivad olla kindlad, et nad on seda ka 2012. või 2013. aastal. See tähendab, et sama suured on ka nende võimalused avalikkuse šantažeerimiseks, mida nad kolm aastat tagasi nii osavalt ära kasutasid. Nüüd aga võib osutuda võimatuks korrata erakapitalismi väljaostmist avalike vahenditega, nagu seda tehti 2008. aastal – kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et riikide rahandus on juba viimse piirini koormatud.

Ometi on praeguses kriisis demokraatia sama suures kui mitte suuremaski ohus kui majandus. Vähe sellest, et kõikuma on löönud kaasaja ühiskondade “süsteemne lõimitus” – see tähendab, nende kapitalistliku majanduse efektiivne toimimine –, sama on juhtunud ka nende “sotsiaalse lõimitusega”.18 Uue kasinuseajastu saabumisega on tõsiselt kannatada saanud rahvusriikide võime tegutseda vahendajatena kodanike õiguste ja kapitaliakumulatsiooni nõudmiste vahel. Kõikjal – eriti aga suurte võlgade käes vaevlevais riikides, kus värskeid riigitulusid tuleb veel palju aastaid kulutada ammu tarbitud hüvede kinnimaksmiseks – seisavad valitsused silmitsi üha tugevama vastuseisuga maksutõusudele. Liiatigi ei ole ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse süvenedes enam võimalik teha nägu, nagu saaks majanduse ja ühiskonna – kapitalismi ja demokraatia – pingeid lahendada rahvusriiklikes poliitkogukondades. Ükski valitsus ei saa tänapäeval valitseda, pööramata pingsat tähelepanu rahvusvahelistele piirangutele ja kohustustele, sealhulgas ka finantsturgudele, mis sunnivad riiki nõudma oma elanikkonnalt ohvreid. Demokraatliku kapitalismi kriisid ja vastuolud on lõpuks muutunud rahvusvaheliseks, hargnedes nüüd mitte ainult riikide sees, vaid ka nende vahel kombinatsioonides ja permutatsioonides, mida pole veel läbi uuritud.

Nagu me nüüd peaaegu iga päev lehest loeme, on “turud” hakanud seninägematul kombel dikteerima seda, mida väidetavalt suveräänsed ja demokraatlikud riigid veel oma kodanike heaks teha saavad ja mida mitte. Noodsamad Manhattanil baseeruvad reitinguagentuurid, mis mängisid võtmerolli globaalse rahatööstuse katastroofi esilekutsumises, ähvardavad nüüd alandada võlakirjareitingut riikidel, kes võtsid kanda enneolematul määral uusi võlgu, et päästa rahatööstust ja kapitalistlikku majandust tervikuna. Poliitika ikka veel ohjeldab ja moonutab turge, aga näib, et ta teeb seda ainult tasandil, mis jääb tavaliste inimeste igapäevakogemusest ja organisatsioonilisest võimekusest väga kaugele: Ühendriigid, relvastatud hambuni mitte ainult lennukikandjatega, vaid ka piiramatu krediitkaardivaruga, suudavad veel panna Hiinat ostma oma kuhjuvat võlga. Kõik ülejäänud peavad kuulama seda, mida “turud” neile dikteerivad. Selle tulemusel näevad kodanikud oma valitsusi üha enam kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioone, mis nagu IMF või Euroopa Liit on valijaskonna surve eest märksa paremini kaitstud kui traditsioonilised rahvusriigid. Kreeka ja Iirimaa taolistes maades on kõik demokraatiat meenutavgi nüüd paljudeks aastateks sama hästi kui peatatud: selleks et käituda “vastutustundlikult” selle sõna niisuguses tähenduses, mille on määratlenud rahvusvahelised turud ja institutsioonid, peavad valitsused oma kodanike ootustele vastamatuse hinnaga kehtestama range kasinuskava.19

Asi pole mitte ainult selles, et demokraatiat tõkestatakse riikides, mis on praegu “turgude” rünnaku all. Saksamaa, mis tuleb majanduslikult veel suhteliselt hästi toime, on kohustunud mitme aastakümne vältel avalikke kulusid kärpima. Lisaks sellele peab Saksa valitsus saama oma kodanikud jälle nii kaugele, et need maksejõuetuse ohtu sattunud riikidele likviidsust pakuksid – mitte ainult selleks, et päästa Saksa panku, vaid ka stabiliseerimaks Euroopa ühisraha ja takistamaks riigivõla intresside üldist tõusu, mis tõenäoliselt leiaks aset kohe, kui esimene riik kokku variseb. Selle kõrget poliitilist hinda võib mõõta Merkeli valitsuse valijaskapitali pideva kahanemisega, mis on viimase aasta jooksul põhjustanud rea lüüasaamisi olulistel kohalikel valimistel. Populistlik retoorika, et võib-olla peaksid ka võlausaldajad kandma osa kuludest, millega kantsler 2010. aasta alguses lagedale tuli, heideti kiiresti kõrvale, kui “turud” uue riigivõla intressimäära väikese tõstmisega oma šokeeritust ilmutasid. Nüüd räägitakse vajadusest üle minna – Saksa rahandusministri sõnu kasutades – vanamoeliselt “valitsemiselt” [government], mis ei seisvat enam globaliseerumise uute väljakutsete kõrgusel, “haldamisele” [governance], mille all peetakse eeskätt silmas Bundestagi eelarvealaste volituste püsivat kärpimist.20

Poliitilisi ootusi, mida uued peremehed nüüd demokraatlikele riikidele esitavad, võib olla võimatu täita. Rahvusvahelised turud ja institutsioonid nõuavad, et mitte ainult valitsused, vaid ka kodanikud pühenduksid usutaval viisil riigieelarvete konsolideerimisele. Kasinust vastustavad poliitilised parteid peavad üleriigilistel valimistel otsustavalt lüüa saama ja nii valitsus kui ka opositsioon peavad avalikult tõotama pidada kinni “vastutustundlikust rahanduspoliitikast”, sest muidu tõuseb võla teenindamise kulukus. Selliseid valimisi, kus valijatel tegelikult valikut ei olegi, ei pruugi valijaskond aga pidada kehtivaiks, ja see võib põhjustada igasuguseid poliitilisi korratusi langevast osalusest kuni populistlike parteide tõusu ja koguni tänavarahutusteni.

Üheks teguriks on siin asjaolu, et jaotamiskonflikti areenid on jäänud rahvalikust poliitikast üha kaugemale. 1970. aastate üleriigilised tööjõuturud kõigi oma arvukate võimalustega korporatiivseks poliitiliseks mobiliseerimiseks ja klassidevaheliste koalitsioonide moodustamiseks – või 1980. aastatel ka avalike kulutuste poliitika ajamiseks – ei jäänud tingimata “lihtinimese” haardeulatusest või strateegilisest taiplikkusest väljapoole. Sestpeale on lahinguväljad, millel demokraatliku kapitalismi vastuolude üle võideldakse, muutunud üha komplekssemaks, mistõttu kõigil peale poliitiliste ja finantseliitide on väga raske aru saada sügavamatest huvidest ja määratleda enda huve.21 See võib küll tekitada apaatiat masside tasandil ja teha seeläbi eliitide elu kergemaks, ent maailmas, kus ainsa ratsionaalse ja vastutustundliku käitumisviisina propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega, ei saa selle peale kindel olla. Neile, keda niisugune propaganda ei veena loobuma oma sotsiaalselt mõistlikuks ja vastutustundlikuks peetud eriarvamustest, võib niisugune maailm paista lihtsalt jaburana – millisel juhul nende ainsaks ratsionaalseks ja vastutustundlikuks käitumisviisiks jääb võimalikult rohkete kaigaste pildumine “kõrgrahanduse” kodaraisse. Seal, kus demokraatia sellisena, nagu meie seda tunneme, on sisuliselt peatatud – näiteks Kreekas, Iirimaal ja Portugalis – võivad turuvõimust ilmajäetute viimaseks poliitilise eneseväljenduse viisiks jääda tänavarahutused ja rahvaülestõus. Kas me peaksime demokraatia huvides lootma, et näeme varsti rohkem näiteid nendest?

Ühiskonnateadus saab ainult vähe, kui üldse, kaasa aidata aktuaalsete majanduslike ja sotsiaalsete häirete alla varjuvate struktuursete pingete ning vastuolude lahendamisele. Mida ta aga teha saab, on tuua need valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused, mille raames käesolevaid kriise täielikumalt mõista. Samuti saab see tuua – ja peab tooma – nähtavale, kuidas demokraatlikud riigid on dramaatiliselt muundumas ülemaailmset investorite oligarhiat teenivateks inkassoagentuurideks, mille kõrval C. Wright Millsi võimueliidi-kontseptsioon mõjub liberaalse pluralismi särava näitena.22 Tänapäeval rohkem kui kunagi varem näib majanduslik võim olevat muutunud poliitiliseks võimuks, sellal kui kodanikud näivad olevat täiesti ilma jäetud oma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda poliitökonoomiale peale niisuguseid huvisid ja nõudmisi, mis kapitaliomanike omadega ei ühildu. Kui vaadata tagasi 1970. aastatest alanud demokraatliku kapitalismi kriisideahelale, siis näib, et on olemas reaalne võimalus sotsiaalse konflikti uueks, ehkki ajutiseks lahenduseks, mis sedapuhku soosiks üksnes varakaid klasse, kes on nüüd kindlalt varjunud oma poliitiliselt vallutamatusse kantsi – rahvusvahelisse finantstööstusse.

Inglise keelest tõlkinu Triinu Pakk

Wolfgang Streeck. The crises of democatic capitalism. New Left Review, kd 71, september/oktoober 2011.

1 Käesoleva artikli aluseks oli 2011. aastal peetud Max Weberi loeng Euroopa Ülikooli Instituudis Firenzes. Avaldan tänu Daniel Mertensile tema abi eest uurimistöös.

2 Väljendi “Suur majanduslangus” [Great Recession] kohta vt: C. Reinhart, K. Rogoff, This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly. Princeton, 2009.

3 Selle seisukoha klassikaline esitus on: J. Buchanan, G. Tullock, The Calculus of Consent: Logical Foundations of Constitutional Democracy. Ann Arbor (MI), 1962.

4 Vt E. Thompson, The Moral Economy of the English Crowd in the Eighteenth Century. Past & Present, 1971, kd 50, nr 1; ja J. Scott, The Moral Economy of the Peasant: Rebellion and Subsistence in Southeast Asia. New Haven (CT), 1976. Nende õiguste täpne sisu on eri sotsiaalsetes ja ajaloolistes kontekstides muidugi erinev.

5 Ühes mõjukas essees määratles Michał Kalecki investorite “usaldust” kui võtmetegurit, mis determineerib majandustegevuse edukust: vt M. Kalecki, Political Aspects of Full Employment. Political Quarterly, 1943, kd 14, nr 4. Kalecki järgi sõltub investorite usaldus sellest, kui usaldusväärselt poliitilise võimu jaotus ja tegevusstrateegiad, mis sellest tulenevad, sanktsioneerivad kapitaliomanike parajasti valitsevaid kasumilootusi. Häired majanduse toimimises – Kalecki vaadeldud juhul tööpuudus – tekivad siis, kui ärimaailm tunneb, et poliitiline sekkumine võib tema kasumilootusi ohustada. Selles mõttes “valed” poliitikad kutsuvad esile usalduse kahanemise ärimaailmas, mis omakorda võib põhjustada kapitaliomanike n-ö investeerimisstreigi. Kalecki vaatekoht võimaldab modelleerida kapitalistlikku majandust interaktiivse mänguna, mis eristub looduslikust või masinalaadsest mehhanismist. Sellest perspektiivist ei tarvitse punkti, milles kapitalistid oma investeeringuid välja võttes mitteturulisele jaotamisele ebasoodsalt reageerivad, vaadelda millegi kindla ja matemaatiliselt ennustatavana, vaid see võib sõltuda mitmesugustest asjaoludest. Selle võib ära määrata näiteks ajalooliselt muutlik soovide tase või strateegiline kaalutlus. See on põhjus, miks universalistlikud, st ajaloolis-kultuurilisi tegureid eiravad majandusteaduslikud mudelid nii tihti läbi põruvad: nad eeldavad fikseeritud parameetreid seal, kus need tegelikult on sotsiaalselt determineeritud.

6 J. Goldthorpe, The Current Inflation: Towards a Sociological Account. Rmt-s: The Political Economy of Inflation. Toim. F. Hirsch, J. Goldthorpe. Cambridge (MA), 1978.

7 Juba 1950. aastatel oli Anthony Downs täheldanud, et demokraatias kaldub kodanike nõudmine avalike teenuste järele ületama valitsuse käsutuses olevate ressursside määra; vt nt: A. Downs, Why the Government Budget Is Too Small in a Democracy. World Politics, 1960, kd 12, nr 4. Vt ka: J. O’Connor, The Fiscal Crisis of the State. Socialist Revolution, 1970, kd 1, nr 1–2.

8 G. Krippner, Capitalizing on Crisis: The Political Origins of the Rise of Finance. Cambridge (MA), 2011.

9 D. Spiro, The Hidden Hand of American Hegemony: Petrodollar Recycling and International Markets. Ithaca (NY), 1999.

10 R. Reich, Locked in the Cabinet. New York, 1997.

11 J. Stiglitz, The Roaring Nineties: A New History of the World’s Most Prosperous Decade. New York, 2003.

12 C. Crouch, Privatised Keynesianism: An Unacknowledged Policy Regime. British Journal of Politics and International Relations, 2009, kd 2, nr 3.

13 See diagramm näitab asjade käiku juhtivas kapitalistlikus riigis, USA-s, kus need neli staadiumi avalduvad ideaaltüübilisel kujul. Teiste riikide puhul tuleb teha mööndusi, mis kajastaksid nende konkreetseid tingimusi, sealhulgas positsiooni globaalses poliitökonoomias. Näiteks Saksamaal hakkas riigivõlg järsult tõusma juba 1970. aastail. See on seotud faktiga, et Saksamaal oli inflatsioon tänu Bundesbanki sõltumatusele ja selle poolt juba 1974. aastal kasutusele võetud monetaristlikele tegevuskavadele madal juba ammu enne Volckeri aega; vt F. Scharpf, Crisis and Choice in European Social Democracy. Ithaca (NY) 1991.

14 Esinduslikku kogumikku sellest vt: Institutions, Politics and Fiscal Policy. Toim. J. Poterba, J. von Hagen. Chicago, 1999.

15 Riigile, mille võlg on 100% SKT-st, tähendaks kreeditoridele makstava keskmise intressimäära tõus 2 protsendipunkti võrra sama suurt tõusu tema iga-aastases defitsiidis. Parajasti valitsev eelarvepuudujääk 4% SKT-st tõuseks selle tulemusel poole võrra.

16 J. Schumpeter, The Crisis of the Tax State. [1918] Rmt-s: The Economics and Sociology of Capitalism. Toim. R. Swedberg. Princeton (NJ), 1991.

17 Teisisõnu, isegi mitte “turud” ei ole valmis panustama oma raha pakkumispoolse majandusteooria mantra peale, mille järgi avalike kulude kärpimine stimuleerib kasvu. Teiselt poolt: kes oskab öelda, kui suur lisavõlg on riigile vanast võlast väljakasvamiseks küllaldane ja kui suur juba kurjast?

18 Need mõisted tõi käibele David Lockwood, vt: D. Lockwood, Social Integration and System Integration. Rmt-s: Explorations in Social Change. Toim. G. Zollschan, W. Hirsch. London, 1964.

19 P. Mair, Representative versus Responsible Government. Max Planck Institute for the Study of Societies Working Paper 09/8. Cologne, 2009.

20 Nagu Wolfgang Schäuble on öelnud: “Me vajame uusi rahvusvahelise halduse, ülemaailmse halduse ja Euroopa haldamise vorme.” Financial Times, 15.12.2010. Schäuble möönis, et kui Saksa parlamendil palutaks kohe loobuda oma jurisdiktsioonist eelarve üle, siis “ei annaks hääletus jaatavat vastust” – “[ent] kui te jätaksite meile mõned kuud aega selle teemaga töötada ja annaksite lootust, et teisedki liikmesriigid nõus on, siis ma näen selleks mõningast võimalust”. Schäuble kõneles igati asjakohaselt kui Financial Timesi poolt Euroopa aasta rahandusministriks valitu.

21 Näiteks poliitilisi üleskutseid ümberjagamisealaseks “solidaarsuseks” adresseeritakse nüüd tervetele riikidele, kellel rahvusvahelised organisatsioonid paluvad toetada teisi riike tervikuna, nagu siis, kui Sloveeniat õhutati aitama Iirimaad, Kreekat ja Portugali. See varjab tõsiasja, et need, keda säärane “rahvusvaheline solidaarsus” peaks abistama, ei ole mitte inimesed tänavalt, vaid nii sise- kui välismaised pangad, kellel muidu tuleks leppida kahjude või madalama kasumiga. See jätab kahe silma vahele ka erinevused riikide sissetulekus. Ehkki sakslased on üldiselt rikkamad kui kreeklased (ja kuigi mõned kreeklased on palju rikkamad kui peaaegu et kõik sakslased), on sloveenid keskmiselt märksa vaesemad kui iirlased, kelle per capita sissetulek on statistiliselt palju kõrgem kui peaaegu ühelgi teisel euroala maal, sakslased kaasa arvatud. Sisuliselt kannab see uus konfliktijoondus klassikonfliktid üle rahvusvaheliste konfliktide tasemele, ässitades üksteise vastu üles riike, mida kõiki rahaturud survestavad oma eelarveid kärpima. Harilikel inimestel kästakse nõuda “ohvreid” teistelt harilikelt inimestelt, kes on juhtumisi teiste riikide kodanikud, mitte aga neilt, kes on juba ammu asunud uuesti sisse kasseerima oma “preemiaid”.

22 C. Wright Mills, The Power Elite. Oxford, 1956.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon