*Külm, pime ja märg. … jt luuletusi

JÜRGEN ROOSTE

*

Külm, pime ja märg. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja ronib läbi sopa ja üle hangede.
Jõuab väikse majakese juurde, koputab.
Sisse lastakse. Memmeke pakub vaarikavarreteed.
Istuvad. Rahvaloendaja otsib kotist oma paberid.
“Üksinda elate siin?”
“Üksi, ikka üksi. Lapsed puha välismaal,”
ütleb memmeke lausa uhkusega.
“Ohhoo, see tuleb ka kirja panna. Kus siis?”
Vana naine ohkab.
“Poeg on Soomes vangis, tütar Berliinis …”
“Aijaah,” saab rahvaloendaja aru.
Ei oska hästi edasi sõnu seada.
“Etsiis üksi…”
“Puha üksi.”
“Kes siis mina olen?” kostab teisest toast
käre vanamehehääl.
“Sina ole vait! Ega nad iga lolli ja joodikut ka ei loe!”

*

Külm, pime ja märg. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja turnib traktoriroopais,
manööverdab sopas ja udus.
Väike asula, paneelmajad, kõle ja kole.
Rahvaloendaja astub majja, koputab.
Sisse lastakse. Sõbralik vuntsidega mees.
Maikas. Lõhnab küüslaugu ja sibula järgi.
Pakub topsi viina. Rahvaloendaja keeldub.
Ikkagi töö.
“Üksi elate siin?”
“Daa, adinooki jaa… tolko maama ii paapa…”
“Aga kus nemad on?”
“Tam sidjat!” ütleb vunts ja viipab.
Rahvaloendaja märkab nurgas diivanit.
Diivanil, teleri ees, teki all,
istub kaks luukeret.
“Issand jumal, mis siin juhtunud on?”
karjatab rahvaloendaja.
Maikaga mees ohkab, võtab punnsuutäie viina.
“Nu, žiili-bõõli, a tagdaa… umeraali.”

*

Külm, pime ja märg. Hirmus. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja hüpleb lompide vahel,
libiseb kiilasjääl ja komberdab poris.
Linnas kumab tulesid. Ta läheb üle tee.
Astub majja. Uks tehakse lahkesti lahti.
Ilus noor naine laseb ta sisse. Istuvad,
naine pakub suppi.
“Üksi elate siin?” küsib rahvaloendaja muigamisi,
tõstab lusikaga suppi, püüab mitte luristada.
“Sinuga elades, kallis, on alati natuke,
nagu elaks üksi,” ütleb kaunis neid,
silmi supikausist tõstmata.

*

Külm, pime ja märg. Lõõtsub lõikav tuul.
Eestimaa talv.
Rahvaloendaja pressib end majade vahel
vastutuult.
Ta jõuab tohutu paneelmaja ette.
Mõlemal pool ulatub see nii kaugele,
kui silm seletab.
Ülal kaob pilvisse.
Rahvaloendaja ohkab ja astub tuulekotta.
Koridoris seisab vana mees ja laseb ta sisse.
Vaatab teda ja ütleb:
“Näe, ootasin-ootasin. Aga ära ootasin.
Mina olengi viimane eestlane.”

*

Külm, pime, märg ja jube.
Eestimaa talv. Hundid uluvad,
jänesed nakitsevad puukoore kallal.
Õõv.
Karu norskab.
Rahvaloendaja koperdab puujuurikais,
kondab pimedail kõrvalteil.
Jõuab väikse majakeseni.
Koputab. Sisse lastakse.
Vana mees istub laua taga.
Ja põrnitseb rahvaloendajat.
“Üksi elate siin?”
“Üksi,” rehmab vanamees mornilt, “teadagi üksi!”
“Lapsi on?”
“On-on. Ja pane see ka kirja, et poeg
on mul ilge siga. Siga ja tõbras! Pane-pane.”
“Isa, sellist lahtrit ei ole.”

*

Külm, pime ja märg.
Hangede all on uinunud pori.
Hämaras teeraja piirjooni otsides
sumpab rahvaloendaja tulukese poole.
Temast möödub inimvari taskulambiga,
lisab sammu.
Rahvaloendaja trotsib külma ja kurjust,
jõuab lõpuks majakeseni –
säärane kena ja korralik.
Siseneb. Laua taga joovad kaks meest
väikestest klaasidest tumedat
tökatikarva jooki.
Õhus on koirohu või lagritsa lõhna.
“Tere, mina olen rahvaloendaja,”
ütleb rahvaloendaja, põuest töötõendit õngitsedes.
Mehed vaikivad, vaatavad teda.
“Tere, mina olen rahvaloendaja.
Ja tulin teid kirja panema!” ütleb rahvaloendaja.
Üllalt, sõbralikult, avatult, julgelt.
Mehed vaatavad teda pikal pilgul.
Altkulmu.
“Mitä toi haluaa?” küsib üks.
“Meitsi ei tajunnut kyllä sanaakaan,” õhmab teine.
“No saakeli, hae se kirves nyt!”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon