Elav sõna ja süsteemne sõna

Märt Väljataga

Moodsa kirjandusteooria algus on Esimese ilmasõja ja Vene revolutsiooni ajas, kui Petrogradi Opojaz (Poeetilise Keele Teooria Uurimise Selts) ja Moskva Lingvistika Ring süvenesid kirjanduskeelde ja hakkasid käsitlema kirjandust autonoomse süsteemina, lahus esteetikast, metafüüsikast, ideedest, kommetest jms. Formalism (nimetus pärineb oponentidelt, formalistid ise kasutasid seda jutumärkides või lisandiga “niinimetatud”) oli algselt justkui inventuur poes (kirjanduses): tuli tühjendada ruumid klientidest, sulgeda ees- ja tagauks, võtta arvele kassa- ja laoseis. Kui kõik arvele võetud ja seis selge, võis jälle uksed avada ja tänava poodi lasta – ka formalistid jõudsid nii sisemise arenguloogika kui välissurve mõjul algse lähenemisviisi ületamiseni.

Viktor Šklovski (1893–1984) debüüti, 1914. aasta mais ilmunud vihikukest “Sõna elluäratamine” võib lugeda formalismi tekstiks vaid tingimisi. Kuid seal on juba ideid, mis arendatakse välja kuulsas “Kunstis kui võttes” (1916/1917). Kummastuse mõiste (seda sõna veel ei kasutata) on kätketud nägemise ja äratundmise vastandusse ning arusaama kunstist kui taju värskendajast ja elu automatiseerumise nurjajast. Eelkõige on tegu siiski futurismi manifestiga. Lõpus mainitud “tuleviklased” (будетляне) oli Hlebnikovi sõna, mis pidi rõhutama vene futurismi algupärasust. Majakovski kasutas seda avaramalt, pärast maailmasõja puhkemist kirjutatud sõjakas artiklis “Будетляне” (Nov, 14.12.1914) tähistab see lahinguis karastuvat uut võimsat inimtõugu. Ka Šklovski teksti algkäsikiri lõppes romantiliselt: “Nende tee on õige ja kui nad hukkuvadki, jõudmata sihile, siis hukkuvad nad suures ürituses.”

“Sõna elluäratamine” sündis Peterburi Hulkuva Koera kabarees 23.12.1913 peetud ettekandest “Futurismi koht keele ajaloos”. See kuulutas: “Hullumeelsed [st futuristid] on selgeltnägijad, kes haigete närvidega tunnevad lähenevat katastroofi … Te eitate uut kunsti, mida ei tunne, vana kunsti nimel, mida ei mõista. Meil pole tunnete väljendamiseks tarvis vanu vorme. … Kitsastest hoovidest paistab taevas teistsugune. Sillale jõudnud rong nõuab uusi rütme. … Me ei vigurda. Futurism pole kildkonnavaim … Pöörata pilt kummuli, et näha värve, näha nii, nagu näeb kunstnik – vormi, mitte jutustust. Sõna on harjumuslikkuse kammitsais, vaja on ta kummaliseks teha, et ta torkaks hinge, et ta peatuks. Epiteet kui sõna värskendamine. Me pühime kalliskividelt sopa, äratame uinuva kaunitari. Sõna iseväärtus. Sõnale näo ja hinge tagasiandmine.“ Eluõhtul kirjutatud eessõnas raamatule “Hamburgi skoor” meenutas Šklovski: “Olin üliõpilane, esmakursuslane, paljutki veel ei teadnud, aga esinesin juba futuristidega, mul oli oma luuleteooria ja avaldasin 1914 “Sõna elluäratamise”. Trükiti see väikses trükikojas mu maja allkorrusel.” Šklovski viis brošüüri professor Baudouin de Courtenayle, kes “ütles, et ta seda küsimust ei taipa, aga suunas mind oma õpilase Lev Jakubinski poole. Päev, mil Lev Petrovitšiga kokku saime, oli hea päev. Hakkasime tund-paar päevas teooriast rääkima. Ta seletas mulle lahti poeetilise ja proosalise keelefunktsiooni erinevuse. Meid sai kaks. Aasta teisel poolel ühines meiega Jevgeni Polivanov. Algas sõda.” Hiljemalt 1916. aastaks oli seltskonnaga liitunud Ossip Brik. “Meid sai neli.”[1] Briki organiseerimisel ilmusid Opojazi esimesed artiklikogud.

Kõigile hilisematele kaasformalistidele “Sõna elluäratamine” muljet ei avaldanud. Roman Jakobsonile see ei meeldinud, Boriss Eichenbaum nimetas üht Šklovski 1914. aasta ettekannet “lubamatute lolluste vooluks”, mis kõlanud nagu “hullumeelse jutt”. Šklovski retoorika meenutab tõesti Tšehhovi “Kajaka” (1896) Treplevit: “On vaja uusi vorme. Uusi vorme on vaja, aga kui neid ei ole, siis ärgu olgu parem midagi.” Šklovski jäigi formalistide seas peamiseks ideedegeneraatoriks, provokaatoriks, polemistiks-skandalistiks. Temperamendi poolest ei olnud ta kuigi õpetlaslik.[2]

Vaagides formalistide ideid poeetilisest keelest ja nende juuri saksa romantismis, on Tzvetan Todorov toonud välja kaks vastandlikku kontseptsiooni: 1) poeetiline keel on väliste sihtideta eesmärk iseendas, mis avaldub mõistusetaguse keelena, kus kõlamaterjal domineerib tähenduse üle, või erilise korrastatusena; 2) poeetiline keel on vahend taju värskendamiseks, vastuvõtuprotsessi aeglustamiseks, kummastamiseks. Viimasel juhul pole eesmärk keel ise, vaid tajuja, tajumisprotsess, läbielamine. Samas pole päris selge, kas rõhk on tajumisprotsessil või tajutaval objektil – keskendumine ühele varjutaks ju teist. Küllap eeldati, et sõna ja asja harjumusliku seose lõhkumine tuleb kasuks mõlemale: uueneb nii sõna kui asi.[3]

Mitmetähenduslik kummastusõpetus leidis mitmeid rakendusi: kunsti määratlusena, selle vastuvõtu teooriana ja edasi kunsti evolutsiooni mehhanismina – kunsti (kirjanduse) evolutsioon seisneb automatiseerunud võtete värskendamises neile uute funktsioonide andmisega. Sellest omamoodi permanentse revolutsiooni teooria. Nt Jakobsoni “Realismist kunstis” (1921): “Selleks et näha asjas seda, mida seal eile veel ei nähtud, peab novaatorlik kunstnik andma tajule uue vormi. … otsides ehtsat sõna, mis meile objekti justkui näitaks, kasutame … harjumatut, väänatud, vägistatud sõna.”[4]

Ossip Briki (1888–1945) tekst esindab juba teist aega ja retoorikat. Brik oli mitme kultuurivoolu seltskondlik katalüsaator, sild futuristide ja formalistide vahel. Artikli ilmumise ajal töötas ta Tšekaas. Nadežda Mandelštam on meenutanud: “Brik oli peaaegu esimene, kes kirjanduslikus võitluses kirjandusvõõraid meetodeid kasutas … Targa inimesena sai ta esimestest päevadest peale aru, et mõnele kirjandussuunale antakse riiklik patent ja just selle patendi nimel võitles ta lõputu hulga konkurentidega. Võitlus oli äge ja vahel tundus, et ta tuleb võitjaks. Tema ümber kogunes hea hulk poolehoidjaid, noored olid hoobilt tema leeris. Parteiringkondades oli tal mõjuvõimsaid soosijaid, eriti esteeditsevate tšekistide seas.”[5] Brik võitles futuristide ja konstruktivistide eest proletkultlaste vastu ja kaitses formaliste marksistide eest. (Lõpuks võitis muidugi hoopis Stalin.)

Võitlusretoorika alt tuleks esile tõsta järgmist. 1) Käsitöö väärtustamine inspiratsiooni arvel: “luuletaja on oma ala meister”, vrd Šklovski: “Põhijoontes on formaalne meetod lihtne. Tagasitulek meisterlikkuse juurde”[6]. 2) Brik tõi käibele fraasi “sotsiaalne tellimus”, mille proletkultlased ja sotsrealistid mõtestasid kurikuulsalt ümber riiklikuks tasalülitamiseks. 3) Olulisim on “autori surma” ennetav väide: “Pole olemas luuletajaid ega literaate, on luule ja kirjandus … “Jevgeni Onegin“ oleks niikuinii kirjutatud ka ilma Puškinita.” See jätkab Jakobsoni mõtet (1921): “Kui kirjandusteadus tahab saada teaduseks, peab ta tunnistama oma tõeliseks kangelaseks võtte.”[7]Kaugemaks taustaks on šveitsi kunstiloolase Heinrich Wölfflini idee nimedeta kunstiloost (1915). Arusaam, justkui oleks uus kunst jäägitult seletatav üksnes vana kunsti sisemiste arengute tulemusena, tundub väga “idealistlik”. Revolutsioonijärgsel Venemaal, kus kirjandusväliste sündmuste sekkumist kirjandusse võis iga päev omal nahal kogeda, pidi seda olema eriti raske uskuda. Nii avardatigi kirjandusnähtuste ringi aspektidega kirjaniku biograafiast, kirjanduselust jm ühiskonnaelu valdkondadest.[8] Juri Tõnjanov (1894–1943) esitas mõtte, et polegi ajatut kirjanduslikkust, kirjanduse olemust, vaid kirjanduspõld on ajas ja kultuuris muutuv, “diferentsiaalne” (“Deržavini kiri sõbrale on argielufakt, kuid Karamzini ja Puškini ajastul on kiri sõbrale juba kirjandusfakt”). Kirjandusfaktid moodustavad süsteemi, neid tuleks uurida seoses nii kirjanduslike kui mittekirjanduslike ridadega (st süsteemide, tasandite või seeriatega).[9]

Nn Praha teesid valmisid 1928. aasta lõpul, kui Tõnjanovil õnnestus sõita välismaale ja veeta nädal Jakobsoniga Prahas, ning ilmusid 1929. aasta algul Novõi Lefi toimetuse kaassõnaga: “Vanas teaduses tehti põhimõttelist vahet teoreetilistel ja ajaloolistel distsipliinidel. Kirjandusteadus jagunes poeetikaks ja kirjanduslooks. Poeetika kirjeldas kirjandusteose konstruktsioonielemente, mis olid üldisest konstruktsioonist välja rebitud ja kirjanduse evolutsiooniprotsessist abstraheeritud. Kirjanduslugu registreeris kronoloogilises järjekorras juhuslikult valitud biograafilisi, ajaloolis-kultuurilisi ja kirjanduslikke fakte. Analoogilist uurimisvaldkondade jaotust võis näha ka vanas keeleteaduses. Näiteks foneetika oli puht deskriptiivne distsipliin, mis klassifitseeris häälikulisi elemente, arvestamata nende funktsionaalset tähtsust üldises keelesüsteemis. Kaasaja keele- ja kirjandusteadus ületab teooria ja ajaloo sellise vastanduse; teoreetiline analüüs pole nüüd enam võimalik, arvestamata ajaloolist dialektikat (kirjanduslik-keeleliste suuruste muutumist), ja vastupidi – ajalooline uurimine pole viljakas, kui teoorias ei teadvustata materjali spetsiifilisust. Vana teaduse küsimuse “Miks?” asemele tõuseb küsimus “Milleks?” (funktsionaalsuse probleem). Uurimise alla võetakse mitte üksnes konstruktiivsed funktsioonid (kirjandusfakti kujundavate elementide funktsioonid) ega ka üksnes žanride kirjandussisesed funktsioonid, vaid ka kirjandusliku rea sotsiaalne funktsioon eri perioodidel. Nõnda nihkub keele- ja kirjandusteadus esteetilis-ajalooliste distsipliinide seast ühiskondlike, täpsemalt sotsioloogiliste distsipliinide sekka.”

Saussure’i vastandust keele kui langue’i (süsteemi) ja parole’i (protsessi) vahel tõlgendas Tõnjanov kirjanduse sfääris normide ja üksikteoste vastandusena. Sünkroonia-diakroonia eristuse asendab arusaam, et süsteemi ajalugugi on ise süsteem ja igas süsteemis sisaldub selle evolutsioon (vrd bioloog Theodosius Dobzhansky ütlusega: “Bioloogias pole miski mõistetav väljaspool evolutsiooni”). Süsteeme kujundavad kahesugused toimejõud: 1) sisemised arenguseadused, nt kui süsteemi tasakaalutus (võtete automatiseerumisest tulenev kummastusvajadus) annab ette kindlad arenguteed; 2) välisjõud, mis määravad ära, millised neist realiseeruvad. Kirjandussüsteem suhtleb oma piiridel eeskätt teiste keeleliste süsteemidega, esmajoones argielu verbaalse küljega. Süsteemid moodustavad kokku süsteemide süsteemi ehk kultuuri.

Niisiis oli Tõnjanov holist, kelle meelest kirjandussüsteem on nii tihedalt läbipõimunud ja hierarhiline, et mõne üksikelemendi läbiuurimine pigem moonutaks kui valgustaks üldpilti. Pealegi peaks kirjandusloolane kõrvutama terviksüsteeme, mitte üksikelemente. Nii nõudlikul, hiigeleruditsiooni eeldaval programmil pole olnud palju järgijaid (meenub küll Itamar Evan-Zohari “polüsüsteemiteooria” tõlkeloo käsitlemisel). Tähtsaim probleem on aga see, kas kirjandus üldse ongi süsteem? Mihhail Bahtini ja ta mõttekaaslaste Valentin Vološinovi ja Pavel Medvedevi meelest sarnaneb kirjandus keelega just oma mittesüsteemsuse poolest. Süsteemi tuvastamiseks, olgu tegu kirjandus-, kütte- või haridussüsteemiga, peab tundma selle piire ja otstarvet. Arusaam keelest (ja kirjandusest) kui ühtsest süsteemist võib küll olla kasulik fiktsioon mõneks otstarbeks (võõrkeeleõpe, keeleajaloo rekonstrueerimine), aga “süsteem” oleks Bahtini meelest täiesti eksitav kirjeldus selle kohta, kuidas keel tegelikkuses toimib ja muutub, kuidas inimesed kõnelevad ja kirjutavad. Saussure’i ja formalistide mudel olevat vaid näide keele “tsentripetaaljõust”, mis püüab peale suruda ühtsust ja süsteemsust käitumisele, millele see sugugi iseloomulik pole. Võib-olla sajand pärast formalismi algust ongi heteroglossia ehk mitmekeelsuse tsentrifugaallaine lahustanud kirjanduse kui süsteemi?

 

 


[1] Tsit. A. Tšudakovi kommentaaridest rmt-s: Гамбургский счёт, lk 486–487.

[2] Eesti keeles saab Šklovski seikluslikust noorusest lugeda 1923. aasta autobiograafilisest telegrammstiilis rmt-st “Sentimentaalne teekond” (1969, tlk B. Kabur). Temast kui vaprast inimesest vt: N. Mandelštam, Esimene raamat. Tlk V. Matsov. Tallinn, 2008, eriti lk 317–320; B. Jangfeldt, Mäng elu peale. Majakovski ja tema lähikond. Tlk A. Saluäär. Tallinn, 2011, eriti lk 212–218; S. Volkov, Peterburi kultuuri lugu asutamisest meie päevini. Tlk M. Aasaru. Tallinn, 2007, eriti lk 331–337. Vt ka V. Šklovski, Kunst kui võte. Tlk B. Kabur. Vikerkaar, 1993, nr 8 (ja P. Toropi saatesõna sealsamas).

[3] T. Todorov, Literature and Its Theorists. Ithaca, 1987, lk 10–28.

[4] R. Jakobson, Realismist kunstis. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2010, nr 3, lk 45–48.

[5] N. Mandelštam, Esimene raamat, lk 161–162. Brikist vt ka: B. Jangfeldt, Mäng elu peale.

[6] V. Šklovski, Sentimentaalne teekond, lk 233.

[7] Новейшая русская поэзия. Набросок первый: Подступы к Хлебникову. http://philologos.narod.ru/classics/jakobson-nrp.htm

[8] Vt nt B. Tomaševski, Kirjandus ja biograafia. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2009, nr 6.

[9] Vt ka J. Tõnjanov, Kirjandusfakt. Tlk K. Pruul. Vikerkaar, 2006, nr 9 (ja järelmrk-s mainitud eesti keelde tõlgitud Tõnjanovi teoseid ja käsitlusi temast).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon