20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: modernismi ümber (1)

Eelmises loengus vaatlesin 1960. aastate põhivoolu kirjandusteadust. Selle kõrvale tulid 1960. aastate keskpaigast alates kaks uut lähenemisviisi. Esiteks toodi mõistetena tagasi “uusromantism” ja temaga seotud kirjandussuunad ning teiseks võeti kasutusele tekstikeskne luuleanalüüs ja servapidi ka strukturalism.

 

Uusromantismi tagasitulek

 

Sõja eel kujundati välja kanooniline voolukeskne pilt eesti kirjanduse ajaloost. Selle pealiiniks oli nelik: rahvusromantism – kriitiline realism – uusromantism – uusrealism. Ekspressionism ja futurism jäid irdharudeks või uusromantismi äärealadeks, millel õiget kohta kaanonis ei olnudki. Sõja järel oli eesti kirjanduses lisandunud avangardi ka killuke sürrealismi, aga selle vastuvõtt jäi tugevalt tõrjuvaks isegi paguluses, rääkimata kodumaast. Sõja järel asendati modernsete voolude eesti terminoloogia nõukogude vene omaga, kus keskseteks mõisteteks olid formalism ja dekadents.[1]

Stalini-aegsed vaated peegelduvad hästi Bernard Söödi “Kirjandusteooria lühikursuses” (1959).[2] Tema järgi tähendab formalism “inimpõlguse jutlustamise, moraalituse, valelikkuse, loomalike instinktide, künismi jms propageerimist”. Formalismi rühmitused või koolkonnad on sümbolism, futurism, ekspressionism, dadaism, sürrealism jt. Formalismiga on mingil hämaral viisil seotud ka dekadents, mis eesti kirjanduses esines uusromantismi nime all ja mida iseloomustavad äärmine individualism, rafineeritud elamuste ja müstika harrastamine. Mõlemale on omane vormikultus ja põlgus tegelikkuse õige kujutamise vastu. Kirjandusteooria teises trükis (1966) on mõisted samad, ainult nende määratlused veidi muutunud. Ka siin on põhiterminiks formalism, mis tähistab imperialismiperioodi mitterealistliku kirjanduse levinuimat loomingumeetodit ja põhisuunda. Dekadents on nüüd imperialismiperioodi kodanliku kirjanduse juhtivaid suundi, mis jaguneb omakorda alavooludeks.

1950. aastate lõpust hakkavad vanad uusromantika märksõnad vaikselt esinema eri artiklites positiivsete konnotatsioonidega, aga avalik vaidlus toimub 1960. aastate keskel poleemikas Söödi raamatu teise trüki üle. Vastamisi on seal Sööt ning Ants Järv, Ain Kaalep ja Nigol Andresen.[3] Mõistekasutuse uue kaanoni paneb paika EKA kolmas köide (1969), milles vastava osa on kirjutanud Heino Puhvel.[4] Selles tullakse sisuliselt tagasi sõjaeelse terminikasutuse juurde.

Modernsete voolude üle arutlevad tol ajal eeskätt Heino Puhvel, Nigol Andresen ja Harald Peep.[5]

Olulisim on sümbolismi probleem. Sümbolism oli sajandialguse vene kirjanduse suurim ja olulisim liikumine, mida vaenati eriti tugevalt. Selle “päästmisel” mängisid muuhulgas olulist rolli 1964. aastal algatatud Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedri Bloki-uurimuste seeria ja konverentsid, mida juhtis professor Zara Mints.[6] Sama oluline oli sümbolismi päästmine eesti kirjanduses, kus selle taga seisid Noor-Eesti ja Siuru, eriti aga Suitsu ja Tuglase saatus.[7]

Eestis said keskseteks päästevõteteks sümbolismi filosoofiliste aluste ja vormivõtete lahkuviimine ning mõiste piiride hajutamine. Nii väidab Andresen Tuglase monograafias, et sümbolismi seostatakse õigustatult idealistliku maailmavaatega, kuid samas oli sümboliste, kel puudus üldse kindel maailmavaade, ning sümbolismi vormivõtted olid levinud ka väljaspool sümbolistliku kirjanduse piire.[8] Puhvel leiab, et Tuglase keskse loominguperioodi novellid pole sümbolistlikud, kuigi on sümbolismimõjulised.[9] Selle põhjenduseks on, et sümbolismi filosoofilised alused, mis viisid irreaalsusesse ja müstikasse, polnud Tuglasele omased. Sümbolite kasutamine oli tal aga laiem võte reaalse maailma suhete avamiseks. Samu mõttekäike laiendab Puhvel kogu sümbolismile.[10]

Teise teema moodustab impressionism. Siin vastandab Puhvel kõigepealt impressionismi ja sümbolismi. Kui sümbolismi eesmärk oli jõuda teispoolsusse, siis impressionismi eesmärk pole reaalsest maailmast välja tungida, põhilised on  hoopis subjektiivsed meeltemuljed (filosoofia on tema järgi impressionismile üldse võõras). Teistpidi eristab Puhvel impressionismis kahte poolt. Üks on impressionistlik kujutamislaad, teine on püüd tabada objektist lähtuvaid elamusi iseendas. Ta rõhutab, et impressionistliku kujutamislaadi elemendid teevad teose tundlikuks, aga uppumine muljetesse ja meeleoludesse teeb teose nõrgaks. Impressionismi probleem ongi ratsionaalse poole nõrkus.[11]

EKA valis põhiterminiks uuesti “uusromantismi”, mida kasutatakse üldnimetusena sümbolismi ja impressionismi kohta.[12] Seda määratletakse kui romantilise suunitlusega kirjandust, mis tekkis opositsioonina naturalismi ja naturalistliku realismi vastu ning leitakse, et sellel pole kindlaid voolutunnuseid. Uusromantismis eristatakse estetistlikku suunda (kunst kunsti pärast), mida hinnatakse negatiivselt. Estetismi üldprintsiibiks nimetab raamat seda, et kirjanduse ja kunsti väärtused tõstetakse teistest väärtustest kõrgemale ning kunstitõeni jõudmiseks ei peeta vajalikuks arvestada elutõde, vaid lähtutakse loomingus ainult “puhta ilu” taotlustest.

Teisalt tuuakse eesti uusromantismi puhul välja kaks tähtsat seika. Suitsule toetudes rõhutatakse, et lisaks tundelisele tungile oli oluline ka “ihkav aru”, ning Tuglasele viidates osutatakse, et eesti uusromantism tähendas liikumist protokollirealismilt nähtuste mõistmise ja sümbolina käsitamise poole, kusjuures oluline oli vormi kunstipärane vastavus ainele. Nii tõstetakse esile mõistuse ja tunnete tasakaal ning liikumine pinnaliselt kirjanduselt sügavamale. Mõlemad näitavad, kuidas eesti uusromantism n-ö parandas rahvusvahelise suuna vigu.

Lisaks leiab Puhvel, et sümbolism on mõjutanud nooreestlasi tegelikult vähe, ja arvab, et nood ei suutnud selle keerukat olemust lihtsalt mõista, sümbolikesksus on aga Tuglase erijoon, mida teistele laiendada ei saa. Impressionism on nooreestlastele lähedasem kui sümbolism, kusjuures eesti kirjanduses ei lagune see loendamatuteks muljepiltideks nagu Läänes.[13]

Ekspressionismi saatus oli teistsugune. Tema vaikne rehabiliteerimine algas Nigol Andreseni eestvõttel tõlgete ja tutvustustega (nt Johannes Becheri luulevalimik “Unistades täiusest” 1962).[14]Ka ekspressionismitutvustuse kese langeb 1960. aastate keskpaika. 1966. aastal avaldas Andresen raamatu eesti ekspressionistliku teatri hiilgehetkest ehk August Bachmanni Hommikteatrist ning ülevaate saksa ekspressionismist, mis oli omas ajas harukordne ühe modernvoolu kirjeldus eesti keeles. Järgnes punktiirne sissevaade ekspressionismi tulekusse ja eesti luuletajate ekspressionismiga seotud motiividesse ja kujunditesse koos paralleelidega saksa autoritelt.[15] Teine, osalt veidi erinev vaatekoht ekspressionismile tuli Harald Peebult, kelle doktoritöö üheks teemaks oli ajaluule.[16] Eriti palju analüüsis Peep ajaluule motiive ja kujundisüsteemi.

Ka ekspressionism pannakse paika EKA-s, kuid vastav osa ilmub alles 1981. Seal esitab August Eelmäe lühikese sissevaate ekspressionismi ning toob 1920. aastate proosas esile estetistlik-individualistliku, sümbolistlik-fantastilise ja ekspressionistliku kallaku.[17]Harald Peep vaatleb ajalaule ekspressionismi-mõjulistena, rõhutades selle osa eeskätt tehnikas ja vormis.[18]

Nii püütakse muuta ekspressionism paljuski ohutumaks, vormikategooriaks, kuigi saksa uurijad rõhutavad, et just vormi poolest erinesid ekspressionistid omavahel väga tugevasti. Samas rõhutatakse ekspressionismi humanismi, inimsust, sõjavastasust jm väärtusi, mida saab näidata marksismi seisukohast positiivsetena. Huvitav on see, et tegelikult on ekspressionismist nüüd hoopis enam juttu, kui oli olnud sõja eel.

Neljas sajandialguse suund, futurism, jäi samahästi kui kõrvale. Eesti futurism seostus kolme-nelja nimega, kellest kaks, Henrik Visnapuu ja Albert Kivikas, olid kõige vaenatumad pagulaskirjanikud. Lisaks mitu korda vaateid vahetanud Erni Hiir, keda ei pidanud vähegi oluliseks kirjanikuks ei sõjaeelne ega stalinistlik kirjandusuurimine, ammugi ükski uusromantiline uurija. Veel vähem hooliti hilisfuturistist Ralf Rondist.

Esimene futurismi-analüüs ilmus 1975. aastal, kui Ainu Januson vaatles Erni Hiire futuristlikku luulet ja proovis välja tuua selle vastavaid jooni (tulevikku-suunatus, hoog, instrumentatsioon, zaum jms).[19] Järgmised ülevaated tulevad viieaastaste vahedega, kui vene filoloog ja eeskätt Igor Severjanini uurija Rein Kruus avaldab kaks artiklit eesti futurismist.[20]Need lood on maksimaalselt deskriptiivsed ja minimaalselt analüüsivad tekstid, mille eesmärk on tuua tsitaatide ja nimedena käibesse nii palju originaalallikaid kui võimalik. EKA-st jääb futurism sisuliselt kõrvale. Hiire puhul mainitakse tema futuristlikke katsetusi, aga näiteks Ralf Rondi puhul saadakse läbi ilma selle märksõnata.

Nii võime öelda, et 1960. aastate keskpaigas ja teisel poolel tuuakse eesti kirjanduspilti põhiosas tagasi sõjaeelne modernsete voolude terminoloogia, kusjuures esitatud pilt on ambivalentne. Kirjeldustes ja hinnangutes tõstetakse esile jooni, mida saab haakida nõukogude ideoloogia serva (humanism, sõjavastasus, side reaalsusega, idealistliku ideoloogia puudumine), lahutatakse vormivõtted filosoofiast/ideoloogiast ning lisaks hajutatakse mõistete piirid võimalikult ebamääraseks. Sealjuures on antav pilt neist suundadest tegelikult detailsem kui sõja eel. Sellest kaanonist hoitakse kinni nõukogude aja lõpuni.

See pilt erineb tol ajal kujunevast Lääne-Euroopa kirjandusloost, milles toimub modernismi kui 20. sajandi keskse kirjandustee kanoniseerimine ning kirjandust hakatakse nägema läbi avangardiseerumise ja moderniseerumise prisma. Tollases vene kirjandusteaduses on modernism ebaselge mahuga mõiste sajandivahetuse dekadentsi sünonüümist kuni üldmõisteni, mis on analoogiline Lääne laia mõistekasutusega. Näiteks 1963. aastal ilmunud Timofejevi ja Vengrovi sõnastiku venekeelses neljandas trükis ühendatakse modernismi alla erinevad suunad kaasaegses kodanlikus kunstis, mis vastandavad ennast realismile. Dekadents on nüüd üks modernismi ilmnemisviise. Samas on sümbolism endiselt üks dekadentsinähtusi. Eesti kirjandusuurimises esineb isegi sõna “modernism” haruharva ja juhuslikult. Sööt kasutab seda vaidluses ühe korra, öeldes, et modernism on dekadentsi sünonüüm, aga EKA-s modernismi-sõna ei paista leiduvatki. Küll leiduvad seal “modernne kultuur”, “modernkirjandus” ja “tollane modernne kirjandus”, millega märgitakse oma aja moodsat, uut kirjandust.

 

Modernne kirjandusanalüüs

 

Koos modernismikeskse kirjanduskaanoni ehitamisega tõusid Euroopas ja USA-s keskseks kirjanduse analüüsi meetodid ja teooriad, mis olid välja töötatud modernismi ja avangardi pealt. Sõja järel on kõige laiemalt levinud angloameerika uuskriitika, 1950. aastatel tõuseb selle kõrvale prantsuse-keskne strukturalism. Saksakeelses maailmas valitseb samal ajal oma teksti-immanentne lähenemine. 1960.–1970. aastatel järgnevad kõikjal mitmed põimuvad suunad: poststrukturalism, dekonstruktsioon, lugejakesksed lähenemised, feminism, uus psühhoanalüüs. Eesti kirjandusteaduse kokkupuude nendega on erinev.

Uuskriitilist lähilugemist selle sõna tõelises tähenduses eesti kirjandusuurimises ei olnud. Ainus pikem pilguheit uuskriitikale on Shakespeare’i tõlkija Georg Meri referaat.[21]See räägib ainult inglise “uue kriitika” traditsioonist, tuletades kogu suuna Elioti luulearusaamadest ja tutvustades lühidalt kriitikuid, kes tema meelest on sellega seotud (I. A. Richards, William Empson, George Wilson Knight, Frank Raymond Leavis). Tegelikkuses on tegu üsna heterogeense seltskonnaga, keda ühendab küll Eliot, kuid mitte uuskriitika. Strukturalismijärgsetele suundadele ei saa osaks isegi referaadi tasemel ülevaateid. Eesti kirjandusuurimist mõjutavad sellest seltskonnast vene strukturalism ja saksa immanentne luuleanalüüs.

 

Uusromantiline luuleanalüüs

 

1920. aastate teisel poolel tekkis eesti kirjandusuurimises positivismi kõrvale väike tekstikeskne haru (Palgi, Oras, Aspel jt).[22] Need tööd keskendusid keele, stiili, kompositsiooni, motiivide täpsele analüüsile, eesmärgiga leida niiviisi teksti idee, mõte, sõnum, lähtekohaks uurija intuitsioon ja temapoolne teosest saadud elamus. Autori eluseigad ja ühiskond jäeti üksnes taustaks. Selle suuna mõjutajateks olid eeskätt sajandialguse saksa kirjandusteadlased (Oskar Walzel, Fritz Strich). Sama tüüpi käsitluslaad jätkus paguluses Orase, Aspeli, aga ka Ivar Ivaski, Karl Ristikivi jt hoolel. Olen nimetanud seda suunda – August Annistilt laenatud sõnaga – uusromantiliseks kirjanduskäsituseks.

1960. aastatel tuleb paralleelselt uusromantismiga ja suurema tähelepanuga kirjanduse kunstilise külje vastu uuesti kasutusele ka tekstikesksem luuleanalüüs, mille põhiliseks interpreteerimisobjektiks on uusromantismiga seotud luule.

See lähenemislaad jätkab mingil määral sõjaeelset tekstianalüüsi, aga on saanud usutavasti mõjusid ka Ants Orase vaateviisist, mis hoolimata võimude tehtud takistustest uurijate seas ikkagi tuntud oli. Oluliste uute mõjunimedena lisanduvad sõjajärgsed saksakeelse teksti-immanentse interpretatsiooni teoreetikud Emil Staiger ja Wolfgang Kayser.[23] See suund domineeris saksa keeleruumis 1950. aastatel ja oli mõjukas ka hiljem, kui oluliseks olid saanud strukturalistlikud ja lugejakesksed analüüsid. Tema valitsemist on seotud vähemalt osaliselt vajadusega distantseeruda varasemast ühiskonnaga ja selle kaudu natsismi-
ideoloogiaga seotud kirjandusanalüüsist. Samas ei ole tegu ühtse koolkonnaga, vaid pigem eri autorite sarnaste lähenemisviiside perekonnaga.

Emil Staiger (1908–1987) oli germanistikaprofessor Zürichis. Tema mõjukaimaks tööks on mitmetes trükkides ilmunud ja veel 1990. aastatel inglise ja prantsuse keelde tõlgitud “Grundbegriffe der Poetik” (“Poeetika põhimõisted”, 1946).[24] Wikipedia nt esitleb tema lähenemisviisi suunana, mille üheks lähtekohaks on Martin Heideggeri keelearusaamad ja mille keskmes on “sõna sõna pärast”: “das Wort des Dichters, das Wort um seiner selbst willen, nichts was irgendwo dahinter, darüber oder darunter liegt” (luuletaja sõna, sõna sõna enda pärast, mitte midagi kusagil selle taga, kohal või all).[25] Teisalt rõhutas Staiger klassikalist esteetiliste väärtuste ja autori eetika seotust. Ka toetub ta interpreteerimisel oluliselt kogetule, viidates tagasi W. Schererile.

Göttingeni professor Wolfgang Kayser (1906–1960) avaldas 1948. aastal tekstikeskse analüüsi käsiraamatu “Das sprachliche Kunstwerk. Eine Einführung in die Literaturwissenschaft” (“Sõnakunstiteos. Sissejuhatus kirjandusteadusse”), mis sai saksa ülikoolides kanooniliseks õpperaamatuks ja mille uustrükke ilmus veel 1990. aastatel.[26]Selle tuumaks on teose analüüs, kus alustatakse sisust, mille keskmes on materjal, motiiv ja faabula, ning seejärel vaadeldakse värsivorme, keelevormi (eriti rütmi), stiili, erinevaid žanre ja tekstiehituse viise, et jõuda lõpuks sünteesini. Just selle teose märksõnu leidub üsna palju näiteks minu Harald Peebu kirjandusteooria loengukonspektides.

Eesti tekstikeskse luuleanalüüsi olulisim nimi on Tartu ülikooli professor Karl Muru, kes keskendus eeskätt arbujate luulele.[27] Aastal 2001 on ta ise rõhutanud oma tausta juures kolme asja. Et tal polnud “teoreetilist närvi”, et talle said teejuhatajaks autorid, kes õpetasid süvenema tekstidesse: Boriss Tomaševski, Wolfgang Kayser ja Emil Staiger; ning et tema huvi biograafiliste seikade vastu jäi “kahetsusväärselt tagasihoidlikuks”.[28]Nii markeerib Muru ennast saksa tekstikeskse traditsiooni jätkajana ning samas rõhutab, et ta pole olnud põhimõtteline tekstikeskne uurija. Sama suuna alla saab paigutada suuresti ka Nigol Andreseni. Aga ma lisaksin selle esseistlikumasse poolde ka mitu peenelt luulet analüüsivat luuletajat, eriti Hando Runneli ja Ain Kaalepi.[29]

Sealjuures ei vastandu see lähenemisviis positivismile nagu sõjaeelne eesti tekstianalüüs, vaid eristub pigem selle ühe servana. Nii Murul kui eriti Andresenil on rida artikleid, kus on joonistatud välja ka ühiskondlikke ja eluloolisi taustu jms klassikaliselt positivismiga seostuvat. Ja kui Muru esindab kunsti ajatumaid väärtusi, siis Andreseni jaoks on kunst väga tihti marksistlikult mingi teise asja ajamise vahend. Andresen armastab üsna laiu üldistusi, Muru käsitluslaadi iseloomustab teatud pelg üldistuste ees. Tema jaoks tähendab näiteks katse vaadelda kirjaniku koguloomingut lõppkokkuvõttes ümardamist, kuna kaugvaates korduvad loomingumustrid on lähemale minnes siiski kõik pisut erinevad.[30]Ja kumbki neist ei tegele luulekeele filosoofiliste küsimustega.

Tekstikeskse lähenemisviisi kõige iseloomulikumaks vormiks olid tol ajal ühe luuletuse analüüsid. Erinevalt sõjaeelsetest uurijatest ei esita nende autorid minu teada kusagil sissevaateid oma analüüsimeetodisse ega viita peaaegu kunagi ka otseselt oma saksa allikatele.  Midagi saab välja tuua üksnes konkreetsete analüüside endi põhjal. Pilt on heterogeenne ja udune, kuid siiski leiab mitmeid olulisi ühisjooni. Esitan need punktide kaupa:

– interpreteerija eesmärgiks on leida teose põhituum ning need laiemad väärtused, millesse autor usub ja mida ta väljendab;

– luuletust analüüsitakse lineaarselt, sõna sõna järel, tuues esile luuletaja mõtte ja keele liikumise;

– oluline on lugeda teksti mitu korda ja süveneda luuletuse kõigisse kihtidesse: motiivid, stiil, kujundid, sõnade semantika, päritolu ja roll kujundistruktuuris, süntaks, stroofika, rütm, riim, instrumentatsioon jne;

– analüüsimisel kasutatakse ja samas otsitakse teksti keskseid märksõnu ja nende omavahelisi suhteid;

– väga oluline mõiste on motiiv;

– silma torkab kontrastide ja sümbolite suur roll analüüsis, nende otsimine ja tõlgendamine;

– tuuakse välja seoseid teiste tekstidega nii sisus kui vormis;

– oluline on vormianalüüsi kaudu tuletada teksti taga olevaid ideid.

Ehk sobiks ühe hea näitena tuua Karl Muru “Märkmeid Artur Alliksaare luulest”, mille tekstist tuleb välja analüüsirida: taust – Alliksaare luule põhimotiivid ja kesksed väärtused – kompositsioonitüübid – kujundid – lause – sõnavara – instrumentatsioon – Alliksaare koht eesti luules. [31] Veidi teistsuguse näite leiab Nigol Andreseni artiklist “Ühe luuletuse saatus ja struktuur. Gustav Suitsu “Ühele lapsele””.[32] See algab ülevaatega luuletuse redigeerimise ajaloost ja retseptsioonist, järgnevad luuletuse stroofika algkuju leidmine Goethelt ja osutamine vene luuletajate samale stroofikasutusele ning seejärel luuletuse läbikäimine värss-haaval, analüüsides mõtte ja meeleolu liikumist, kujundeid, riime jne.[33]


[1] Mõnede lisandustega esitan siin lühikokkuvõtte oma varasemast tööst: T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263.

[2] B. Sööt, Kirjandusteooria lühikursus. Tallinn, 1959; 2. tr 1966.

[3]  Vt A. Järv, Kirjandusteooria lühikursusest ja kirjanduslikust mõttest. Edasi, 22.05.1966; A. Kaalep, Muretsemisi värske kirjandusteooria käsiraamatu puhul. Sirp ja Vasar, 10.06.1966; O. Muusapoeg, Kirjanduslikke kihermeid. Noorus, 1966, nr 6, lk 45; N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966; B. Sööt, Vastumuretsemisi “Kirjandusteooria lühikursuse” kriitika puhul. Sirp ja Vasar, 29.07.1966; B. Sööt, Veel vooludest ja kirjanduse hindamisest. Sirp ja Vasar, 19.08.1966. Huvitavat taustainfot leiab kirjavahetusest: Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975. Tuna, 2007, nr 4, lk 116.

[4] H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917. Rmt-s: Eesti kirjanduse ajalugu III, Tallinn, 1969, lk 318–321.

[5]  Vt nende olulisi tollaseid teoreetilisi artikleid kogumikes: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971; N. Andresen, Terendusi. Tallinn, 1979; H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967.

[6] P. Torop, Tartu koolkond kui koolkond. Rmt-s: Jalutuskäigud Lotmaniga. Koost. M. Lotman, Tallinn, 2010, lk 354.

[7]  Tuglase vabastamine sümbolismist oli Nigol Andreseni jaoks programmilise tähtsusega, nagu ta kirjutas Ain Kaalepile 21.11.1965 Tuglase-monograafiat lõpetades: Kaks vaimukaaslast eri aegadest, lk 107.

[8] N. Andresen, Friedebert Tuglas. Tallinn, 1968.

[9] H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146.

[10] H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917, lk 320–321.

[11] H. Puhvel, Impressionismist ja selle mõjust eesti kirjandusele XX sajandi alguskümnendeil. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 6, lk 329–340, nr 7, lk 393–404; H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917, lk 318–320.

[12] H. Puhvel, Kultuurielu ja kirjanduse arengujooni aastail 1907–1917, lk 305–306.

[13] Sealsamas, lk 318–321.

[14] Hiljem kavandasid Andresen, Eerik Teder ja Ain Kaalep nt saksa luule, eeskätt ekspressionismi antoloogiat, millest asja ei saanud. Vt Kaks vaimukaaslast eri aegadest, lk 114–116.

[15] N. Andresen, Kirjandusliku ekspressionismi mõnest joonest. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 9, lk 521–528, nr 10, lk 593–601 (kordustr rmt-s: N. Andresen. Terendusi, lk 138–163); Uue kirjandusliku epohhi algusest Eestis (I). Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 513–522, nr 10, lk 597–602; August Bachmann ja Hommikteater. Tallinn, 1966.

[16] H. Peep, Ajaluule poeetikast, ajast ja luulest. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 134–159. Peebu tööd arendab ja detailiseerib: M. Raitar, Eesti ajaluule stiil. Keel ja Kirjandus, 1974, nr 12, lk 731–745.

[17] A. Eelmäe, Kirjandusliku mõtte liikumine. Rmt-s: Eesti kirjanduse ajalugu IV:1. Tallinn, 1981, lk 52–53; A. Eelmäe, Proosaeepika kirjandusvoolulisest aspektist. Sealsamas, lk 66–67.

[18] H. Peep, Luule 1920-ndail aastail. Eesti kirjanduse ajalugu IV:1, lk 90–97.

[19] A. Januson, Erni Hiire nooruriaastate luulest. Looming, 1975, nr 3, lk 495–500.

[20] R. Kruus, Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat. Keel ja Kirjandus, 1981, nr 6, lk 337–347, nr 7, lk 397–406; R. Kruus, Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast. Looming, 1985, nr 3, lk 403–413.

Rein Kruus(1957–1992) õppis TRÜ-s 1976–1982 vene filoloogiat ja töötas eri kohtades, sh raamatukogudes ja kirjastuskomitees, 1985–1990 aga toimetajana Loomingus.Ta oli ennekõike väga tugev allikakriitik ja arhiiviuurija, kelle keskseks teemaks oli vene 20. sajandi alguse avangard, eriti Igor Severjanin. Eesti kirjanduses tegeles ta eeskätt 1920. aastate algusega ja tõi välja mitmeid marginaalseid autoreid.

[21] G. Meri, “Uue kriitika” inglise arengufaas. Keel ja Kirjandus, 1971, nr 1, lk 33–38, nr 2, lk 94–98.

[22] T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 7. loeng: Esimene hüpe teksti poole 1920.–30. aastate vahetusel. Vikerkaar, 2007, nr 3, lk 93–106.

[23] Ilmselt on saksa mõjude püsimises oma roll ka sellel, et tollased eesti uurijad valdavad esmajoones saksa, mitte inglise või prantsuse keelt. Sageli viidatakse muukeelsetele autoritele saksa tõlgete kaudu.

[24] Staigeri teine oluline töö on “Die Kunst der Interpretation. Studien zur deutschen Literaturgeschichte” (“Interpretatsioonikunst. Uurimusi saksa kirjandusloost”, 1955).

[25] http://de.wikipedia.org/wiki/Emil_Staiger.

[26] Teine eesti uurijatele oluline Kayseri töö oli “Das Groteske. Seine Gestaltung in Malerei und Dichtung” (“Grotesk. Selle vorm maalikunstis ja luules”, 1957).

[27] Karl Muru (1927) lõpetas Tartu õpetajate seminari 1951 ning õppis TRÜ-s 1951–1958. Seejärel oli ta õpetaja Tartu ja Elva koolides. TRÜ-s töötas ta alates 1962, professorina 1978–1993 ja eesti kirjanduse kateedri juhatajana 1980–1992. 1963. aastal kaitses ta kandidaaditööd “Jaan Kärneri luule”. Seejärel keskendus Muru 1930. aastate luulele. Tema doktoritööks sai “Eesti lüürika aastail 1930–1940” (1974). Ise on ta märkinud pöördehetkena aastat 1966, mille järel hakkasid ilmuma artiklid arbujatest ja nende kaasteelistest. 1980. aastate keskel keskendus Muru suure eesti luule antoloogia “Sõnarine” koostamisele. Tema töödest on ilmunud kogumikud “Vaateid kolmest aknast” (Tallinn, 1975), “Kodus ja külas” (Tallinn, 1987) ja “Luuleseletamine” (Tartu, 2001; Peeter Oleski koostatud valitud artiklid). Tema pika töö Betti Alveriga võtab kokku monograafia “Betti Alver: elu ja loomingu lugu” (2003).

[28] K. Muru, Teel. Rmt-s: K. Muru, Luule-seletamine, lk 7.

[29] Nt H. Runnel, Jüri Üdi sõnakunst. Rmt-s: H. Runnel, Ei hõbedat, kulda. Tallinn, 1984, lk 165–172 (esmatr: Looming, 1975, nr 1, lk 162–166).

[30] K. Muru, Ja üle kõige on mahe valgus. Rmt-s: K. Muru, Kodus ja külas, lk 48.

[31] K. Muru, Märkmeid Artur Alliksaare luulest. Sealsamas, lk 67–87 (kirjutatud 1975–1985).

[32]  N. Andresen, Ühe luuletuse saatus ja struktuur. Gustav Suitsu “Ühele lapsele”. Rmt-s: N. Andresen, Suits ja tuli. Tallinn, 1983, lk 164–174 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1980, nr 3, lk 148–152).

[33] Kõrvalepõikena viitan iseenda tööle, mis näitab algaja katset rakendada seda analüüsi ja toob selliselt lähenemise luustiku hästi esile: T. Hennoste, “Mu juurde voogas” (B. Alveri luuletuse analüüs). Edasi, 22.11.1986.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon