20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
25. loeng: Stalinismist perestroikani IV: modernismi ümber (2)

Strukturalism ja Mihhail Bahtin

 

1960. aastate alguses toodi Venemaal taas välja sajandialguse formalistlikud kirjandusuurimise suunad, mis olid vahepeal olnud ainult sõimuobjektiks. Ühtlasi hakkas kujunema Tartu-Moskva strukturalismi- ja semiootikakoolkond, mille keskseks teoreetikuks sai Tartu ülikooli professor Juri Lotman ja keskuseks ülikooli vene kirjanduse kateeder. See oli venekeelne ja eeskätt vene kirjandust uuriv seltskond. 1962–1963 ilmuvad Lotmani esimesed strukturalismiga seotud artiklid, aga pööre toimub 1964. aastal, kui ilmuvad “Strukturaalse poeetika loengud I” ning toimub esimene sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool.[1] Sealt edasi läheb koolkonna tegevus tõusva hooga.[2]

Strukturalismi kõrvale tõusis Venemaal umbes samal ajal Mihhail Bahtin ja tema ring, kes 1920. aastatel oli otseselt polemiseerinud formalistide ja strukturalistidega ning kelle vaated moodustavad üsna omaette nähtuse nii vene kui rahvusvahelises kirjandusuurimise kontekstis.[3] 1960. aastatel said tema uurimused polüfoonilisest romaanist, romaani ajaloost ja tüpoloogiast, aja vormidest romaanis jm väga mõjukaks. 1970. aastatel lisandusid sellele tema hilismärkmetest kokku pandud arusaamad sõna/keele põhimõttelisest dialoogilisusest.[4]

Vene teooriate eesti keelde toomise katsed jäid poolikuks või ellu viimata. 1970. aastate alguses kavandas Jaak Põldmäe koos kolleegidega sarja moodsa kirjandusteaduse teoste tõlkeid (Mihhail Bahtin, Juri Tõnjanov, Vladimir Propp, Juri Lotman).[5] See hakkas ilmuma alles 1980. aastate keskel. Jaak Põldmäe tutvustas esimesi semiootikakogumikke ja Lotmani luuleteksti analüüsi õpikut, Pärt Lias Boriss Uspenski vaateid, aga need jäid üksikuteks hetkedeks.[6]

Eestlastest uurijate suhted modernse kirjandusteadusega jäid hapraks. Modernset ja klassikalist kirjandusteooriat ühendavana oli kavandatud Endel Nirgi juhtimisel tehtud teooriaraamat, mille sisukord kopeeris praktiliselt Welleki ja Warreni “Kirjandusteooriat” ning terminoloogia sisaldas viiteid ka strukturalismile. Asja sellest ei saanud. Olulisemad on seosed Bahtini ja Lotmaniga.

Bahtini suhted eesti kirjandusteadusega toimisid lugemise tasandil. Mitmed autorid viitasid tema romaanianalüüsidele ning nende osi kasutati ka ülikooli kirjandusteooria kursuses. Mingist eesti Bahtini-koolkonnast siiski kõnelda ei saa.

Lotmani suhted eesti kirjandusteadusega olid keerukad ja vastuolulised.[7] Lotmani bibliograafia näitab, et ta avaldab 1950.–1960. aastatel üsna palju ka eesti keeles. Edaspidi jõuavad temalt aga eesti keelde vaid leheartiklid ja haruharvad pikemad lood. Miks, pole mulle teada.

Lotmanlik strukturalism ilmub eesti keelde 1967. aastal, kui Keel ja Kirjandus avaldab ta põhimõttelise teksti “Semiootika ja kirjandusteadus”, mis tutvustab strukturalismi lähtekohti ja selle eesmärki teha kirjandusteadus täpsemaks ja sünteesivaks, tuues temasse täppismeetodeid, mille rakendamine “tähendab diletantismi lõppu humanitaarteadustes” (lk 5).[8] Selles töös on sõnastatud ka oluline lähtekoht, mille eri variante eesti uurijad palju tsiteerivad: “Kunstiteose idee, tema sisu ja mõte … peitub teksti spetsiifilises ülesehituses. Kunstiline idee erineb mittekunstilisest ideest selle poolest, et tal on oma struktuur ja teda ei saa olemas olla väljaspool seda struktuuri” (lk 3). Sellele järgneb artikkel “Kunsti semiootilise uurimise tulemusi tänapäeval”, mis annab ülevaate semiootika ja strukturaal-semiootilise kirjandusteaduse arengutest ja kaasaja olukorrast eeskätt prantsuse strukturalismi põhjal.[9]

Edasi tuleb aga semiootiline vaikus. Perestroikani on Lotman eesti keeles olemas vaid kirjandusloolasena ja varjatud kujul ka entsüklopedistina. Temalt ilmuvad vene kirjanduse õpik (1982) ja Puškini elulugu (1986) ning artikleid vene kirjandusest ENE-s. Ainsa kirjandusteadusliku tekstina lisandub väga oluline “Õigus biograafiale” (1984).[10] Alles 1991 tuleb kogumik “Kultuurisemiootika”, mis toob Lotmani tööd laiemalt eestikeelsesse maailma.[11]  Lotmani-tõlgete plahvatus järgneb aga sel sajandil.

Samas on Lotman tollal tuntud kuju ja tema tööd populaarsed ka eesti kirjandusinimeste seas. Semiootikakogumikud on suur defitsiit, mida hangitakse eri teid pidi. Lotmani juubelite puhul ilmuvad artiklid.[12] 1982. aastal avaldatakse temaga pikk intervjuu ajalehes Noorte Hääl.[13] Kõigis oma lugudes selgitab ta mh semiootikat ja teadlase eetikat.

Kaks autorit tema ringist suhestuvad eesti kirjandusuurimisega enam. Igor Černov liigub palju 1960.–1970. aastate Tartu noorte kirjanike tuumikringides. Aga ise kirjutab ta väga vähe ja väga üldistest asjadest. Näiteks tema “Teoreetiline kirjandusteadus: teadmiste vormid, struktuur ja eripära” on väga abstraktne arutlus kirjandusteaduse metakeele probleemidest.[14] Rohkem on eesti kirjandusega seotud Peeter Torop. Tema uurimistöö keskmes on ühelt poolt vene kirjandus (Dostojevski), teisalt tõlketeooria ja metatekstide teooriad.[15] Siiski jäävad ka tema lähenemisviisid tol ajal eestikeelses teaduses omaette.

Keda saab eesti kirjandusuurimises strukturalismi ja Bahtiniga siduda? Strukturalismi mõjud on tugevad värsiteoorias, eriti Mart Mägeril ja Jaak Põldmäel, kelle poeetika-alastest vaadetest tuleb juttu järgmises loengus. Siin räägin konkreetsematest analüüsidest. Viiteid strukturalismile ja Bahtinile leiab 1960. aastate teises pooles mitmete autorite töödest.[16]

Hea strukturalismi ja Bahtini tundja oli romaaniuurija Pärt Lias.[17] Liase keskseks teemaks oli nõukogude eesti romaani struktuuri ja tüüpide areng.[18]Tema töödes korduvad samad teoreetilised taustaautorid: Lotman, Bahtin, Kayser, Uspenski.

Artikkel “Romaanistruktuuri muutumisest” (1971) tutvustab alguses Lotmani ja Uspenski strukturalismivaateid ning rõhutab seejuures kirjeldava kirjandusteaduse ja strukturalismi erinevust. Esimene vaatleb teost kui teatud kunstivõtete kogumit, teine aga vaatleb teost “teksti ja tekstivälise osa vastastikuses suhtes. Teose tekst on seejuures lingvistilise väljenduse leidnud struktuurisuhete (mitte aga üksikute kirjeldamisele alluvate võtete) kogusumma”. Teisisõnu, kirjandusteose struktuur tekib loominguakti tulemusel ja esitab informatsiooni sisu (lk 291). Sellele järgnev punktiirne kokkuvõte nõukogude aja eesti panoraamromaani ja karakterromaani struktuurivõtetest aga liigub tegelikult üksikute kujutamis- ja keelevõtete vaatluse juurde, jättes strukturalismi üsna kõrvaliseks. Sealjuures paistab mulle, et lisaks võimalikele ideoloogilistele tõrgetele või keeldudele on strukturalismist taganemine vähemalt osalt seotud sellega, et analüüsi objektiks on n-ö klassikaline realistlik mimeetiline romaan.

See paistab hästi välja võrdluses artikliga “Kunstilise üldistamise põhimõtteid meie uuemas proosas” (1978), mis analüüsib eesti modernset ja kitsamalt modernistlikku proosat, kasutades selleks erinevatest koolkondadest pärit mõistestikku (grotesk, mudelsituatsioon, mittelineaarne ja tihendatud struktuur, kunstilise aja muutumine jms). Liase üks oluline eesmärk on näidata, kuidas modernne proosa on teksti tasandil tugevalt struktureeritud nähtus, mitte kaootiline ja fragmentaarne lausekogum (lk 116). Nii on näha, kuidas modernistlik kirjandus seostub tugevalt vajadusega modernistlike analüüsimeetodite järele.

Liase hilisemad tööd ühendab ja võtab kokku monograafia “Eesti nõukogude romaan”(1985), mille keskmes onromaanitüpoloogia teoreetilised küsimused ja eesti nõukogude romaani tüpoloogiline areng.[19]Seal refereerib ta Bahtini, Lotmani, Kayseri, austria narratiivitüpoloogi Franz Karl Stanzeli ja ungari marksistist romaaniuurija György Lukácsi romaanitüpoloogilisi vaateid. Samas tema konkreetsete romaanide tüpoloogiline analüüs on klassikaline sotsiaalne sisupildistus, mis räägib tegelastest, sotsiaalsetest probleemidest jms. Vaid hetkeks tullakse lõpus tagasi romaani kunstilise aja juurde, misjuures esineb Bahtini termineid, kuid mitte viiteid temale.

Mart Mäger (1935–1993) oli eeskätt luule uurija, kellel olid tugevad teoreetilised poeetikahuvid.[20] Tema konkreetse strukturalistliku analüüsi näidiseks sobib instrumentatsiooniteoreetiline artikkel “Luuleteksti foneetilise struktuuri ja semantika vahekorrast”.[21]Selle üheks pisiosaks on eesti futurismi emblemaatilise teksti, Erni Hiire luuletuse “Armluul” sisu ja kõlaefektide vahekorra analüüs, ilmselt esimene katse analüüsida eesti keeles avangardistlikku luuleteksti strukturalismi võtteid ja mõtteviisi järgides. Mäger analüüsib siin Hiire sõnasarnaste üksuste häälikulist struktuuri ja toob välja nende taga olevad semantilised seosed. Tema eesmärgiks on näidata, kuidas tegu pole lihtsalt hea- või pahakõlaga või sõnade vabastamisega sisust, vaid foneetiliselt “rikutud” tekst hoopis aktualiseerib sõnade tähendusi.

Veidi pehmemas stiilis analüüsib Mäger Jüri Üdi luulet.[22] See tekst liigub suuresti samas võtmes kui uusromantilist tüüpi luulelugemine, kuid toetub samas tugevalt strukturalistlikele opositsioonidele.

Kolmas oluline autor on Endel Nirk. Nirk lahkub 1972. aastal Sõgla instituudist ning tegeleb pikalt ja põhjalikult  eesti romaani ajalooga, eriti Ristikivi teostega.[23] Tema tollased tekstid on erinevalt ta eelmise perioodi rangele teadusele püüdlemisest eeskätt esseistlikud arutelud, kus vaid mõnikord viidatakse, et autor on leidnud tuge näiteks Bahtini või Lidia Ginzburgi mõtetest. Samas on just tema see, kes kasutab otseselt Bahtini seisukohti, analüüsides Tammsaare romaani “Elu ja armastus”. Ta alustab näitamisest, kuidas teose arvustajad sattusid kimbatusse, sest “Elu ja armastus” rikkus nende jaoks korraliku romaani reegleid, ja analüüsib seejärel seda kui Dostojevski-mõjulist tööd, mis järgib polüfoonilise romaani ehituspõhimõtteid.[24]

Viimane selle suunaga seostuv nimi on Rein Veidemann, tol ajal eeskätt kriitik ja kriitika uurija.[25] Ka tema tollastest teooriale viitavatest töödest leiab erinevaid filosoofilisi ja kirjandusteaduslikke osutusi, sh Bahtinile, Lotmanile ja Toropile.[26]Aga need jäävad tol ajal vaid osaks referaatidest.

Nii võib öelda (jättes poeetika kõrvale), et eesti kirjandusteadusesse tulevad strukturalism ja Bahtin 1960. aastate teisest poolest, kui eri autorite tekstidest leiab lühireferaate, kus esitatakse paljud strukturalismi ja Bahtini olulised mõisted. Samas ei moodusta need autorid ise mingit kooslust ega ole enamasti ka üheselt mingi konkreetse modernse koolkonna esindajad, vaid pigem eri suundades viitajad.

 

Coda

 

Strukturalism ja uusromantiline luuleseletamine on mõlemad tekstikesksed lähenemisviisid. See tekitab küsimuse, milles ikkagi seisneb nende erinevus, eriti kui mitmed eesti uurijad viitavad samades töödes mõlemat tüüpi allikatele. Tulen selle juurde uuesti pärast poeetikateooriate käsitlemist, praegu ainult kaks märkust.

Esimene. 1979. aastal ilmunud Mart Mägeri raamatule “Luule ja lugeja” kirjutas põhjaliku retsensiooni Karl Muru.[27]See on vaikne ja teraselt analüüsiv tekst, millest paistavad üsna selgelt välja kahe suuna olulised erinevused. Muru sõnavaras esineb tugevalt negatiivse hinnanguna “steriilne teoreetik” (kelleks ta Mägerit ei pea). Ta vastustab struktuurile liigsuure tähtsuse omistamist semantika tabamisel ja tõstab positiivselt esile sellist lähenemisviisi, mis “tõmbab analüüsi luuleteksti kõik tasandid” (lk 324). Ta ootaks enam ja alati luuletuse tähenduse avamist (lk 325). Ta kritiseerib ülemäärast täppisteaduslikkust ja liiga teravate piiride tõmbamist, mis viib liigsesse abstraktsusesse, kuna “tingimusi ja tunnuseid”, mida vaja arvesse võtta, on liiga palju. Ja näitab seda, kuidas Mäger satub omaenda täpsusetaotlustes tühjusesse.

Ja teine. 1985. aastal ilmus Keeles ja Kirjanduses artikkel ühispealkirja all “Kolm luuletust, kolm luuletajat, kolm interpretatsiooni”.[28] Selles esinevad luuletõlgendustega Andres Langemets, Karl Muru ja Mart Mäger. Langemetsa “Müüt Hando Runneli “Müüdis”” esindab klassikalist kriitikulähenemist. Muru “Tuule valgel käija” analüüsib Debora Vaarandi luuletust “Tuule valgel”, näidates, kuidas selle põhisümbol avaneb
värsside edenedes läbi luuletuse vormi, milles olulist rolli mängivad märksõnade positsioonid luuletuses, nende muutumine jms. Mägeri “Luule ja maailm ühes luuletuses” teeb Jaan Kaplinski luuletuse “TÜÜTUS TÜÜTUS” struktuurianalüüsi. See on teravalt formaalne foneetiline ja morfoloogiline analüüs, kus vaadeldakse häälikute kasutust instrumentatsioonis, -us liite kasutust, kõneviise, käändeid jms. Aga sellesama keelestruktuuri analüüsi kaudu näidatakse, kuidas luuletus, mis on pealtnäha vaba improvisatsioon või manamine, osutub väga keerukalt ja detailselt struktureeritud tekstiks.


[1] Список печатных трудов Ю. М. Лотмана. Koost. L. Kisseljova jt. Rmt-s: Finitis duodecim lustris. Сборник статьей к 60-летию проф. Ю. М. Лотмана. Tallinn, 1982, lk 20–53.

[2] Ma ei hakka siin ümber jutustama Lotmani koolkonna ajalugu, mida on eesti keeles tutvustanud nt Peeter Torop. Vt P. Torop, Tartu koolkond kui koolkond. Rmt-s: Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 343–372 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1994, nr 10, lk 579–591). Lotmani koolkond polnud Tartu ülikooli vene kirjanduse kateedris ainus. Selle kõrval olid teised lähenemisviisid, mida esindasid nt Valeri Bezzubov ja Sergei Issakov.

[3] Seniajani on ebaselge, kes ja kui palju on nende tööde autoriks, mis ilmusid Bahtini varaste jüngrite nime all. Vt nt P. Torop, Bahtinoloogiast. Rmt-s: M. Bahtin, Valitud töid. Tallinn, 1987, lk 287.

[4] Vt ülevaatlikult: P. Torop, Bahtinoloogiast, lk 285–291; J. Lotman, Kutse dialoogile. Sealsamas, lk 5–14.

[5] P. Torop, Bahtinoloogiast, lk 285.

[6] J. Põldmäe, Kolm köidet semiootikat. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 11, lk 693–700; P. Lias, Strukturaalne kompositsioonianalüüs. Keel ja Kirjandus, 1971, nr 2, lk 119–121; J. Põldmäe, Luuleanalüüsi õpik. Keel ja Kirjandus, 1973, nr 5, lk 308–311.

[7] Vt nt: B. Jegorov, Tartu koolkonna lätteil: Mälestusi 1950. aastatest. Tlk J. Ojamaa. Vikerkaar, 1995, nr 1, lk 66–79; J. Lotman, Valik kirju. Tlk J. Ojamaa, M. Varik. Tallinn, 2007, lk 24; Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 315 jj.

[8] J. Lotman, Semiootika ja kirjandusteadus. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 1, lk 1–5.

[9] J. Lotman, Kunsti semiootilise uurimise tulemusi tänapäeval. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 10, lk 577–585.

[10] J. Lotman, Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest. Looming, 1984, nr 12, lk 1684–1692.

[11] J. Lotman, Vene kirjandus: õpik IX klassile. Tlk K. Leht jt. Tallinn, 1982 (2. tr 1986); Aleksandr Sergejevitš Puškin. Tlk P. Lotman. Tallinn, 1986 (2. tr 2003, 3. tr 2006); Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Tlk P. Lias jt. Tallinn, 1991 (2. tr 2006).

[12] P. Torop, Lotmani fenomen. Keel ja Kirjandus, 1982, nr 1, lk 6–11; I. Černov, Juri Lotman ja kirjandusteadusliku mõtte areng. Looming, 1982, nr 2, lk 270–276.

[13] Vt Lugejate küsimustele vastab Tartu Riikliku Ülikooli professor filoloogiadoktor Juri Lotman. Rmt-s: Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 179–188.

[14] I. Černov, Teoreetiline kirjandusteadus: teadmiste vormid, struktuur ja eripära. Keel ja Kirjandus, 1977, nr 4, lk 193–204, nr 5, lk 264–270.

 

[15] P. Torop,Metatekstide teooriast mõnede tekstikommunikatsiooni probleemidega seoses. Keel ja Kirjandus, 1981,  nr 6, lk 321–328, nr 7, lk 392–396; P. Torop, Rahvusliku tõlkeloo teadvustamisest. Keel ja Kirjandus, 1980, nr 1, lk 63–64.

[16] Vt ka M. Kalda, Luule ja sõna. Looming, 1967, nr 9, lk 1416–1425.

[17] Pärt Lias (1940–2006) õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis 1959–1964, oli KKI aspirant 1964–1967 ja kaitses kandidaadiväitekirja “Eesti nõukogude romaani struktuurist” 1971. Lias oli aastail 1968–1989 KKI uurija.

[18] Nt P. Lias, Romaanistruktuuri muutumisest. Looming, 1971, nr 2, lk 290–304; Groteski poeetikast. Keel ja Kirjandus, 1974, nr 7, lk 385–394; Mõnest uuema proosaga seotud mõistest. Keel ja Kirjandus, 1976, nr 1, lk 1–10; Kunstilise üldistamise põhimõtteid meie uuemas proosas. Looming, 1978, nr 8, lk 1372–1379; Liase kesksed artiklid on ilmunud kogumikus “Sulailmast uutmiseni” (Tallinn, 1990).

[19] P. Lias, Eesti nõukogude romaan. Tallinn, 1985.

[20] Mägeri kesksed artiklid on ilmunud kogumikus: M. Mäger, Luule ja lugeja.Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn, 1979.

[21] M. Mäger, Luuleteksti foneetilise struktuuri ja semantika vahekorrast. Sealsamas, lk 60–62 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1971, nr 6, lk 325–334).

[22] M. Mäger, Mängumees ja tagaaetav. Koomika ja grotesk Jüri Üdis. Sealsamas, lk 203–235 (esmatr: Looming, 1976, nr 1, lk 141–159).

[23] E. Nirk, Eesti romaan kuni 1940. Rmt-s: Kirjandusõpetuse küsimusi VI: Tallinn, 1982, lk 65–155; Avardumine. Vaatlusi eesti romaani arenguteelt. Tallinn, 1985; Elupaguluse vaev ja olemise apooriad. “Hingede öö” kui seisukohavõtt ja sõnum. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 6, lk 342–351; Fantaasia ja fuuga. Looming, 1985, nr 12, lk 1678–1691.

[24] E. Nirk, Ühe ammu aegunud mõrvaloo järeljuurdluskatse. Rmt-s: E. Nirk, Avardumine, lk 202–224 (esmatr: Keel ja Kirjandus, 1983, nr 4, lk 171–188).

[25] Rein Veidemann (1946) lõpetas Tartu ülikooli 1974 ning kaitses 1984 kandidaadiväitekirja “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Veidemann on töötanud paljudes kohtades. Kõnealusesse aega jäävad töö Kirjandusmuuseumis 1977–1980 ja KKI-s 1980–1983. Aastail 1983–1986 oli Veidemann Loomingu peatoimetaja asetäitja ning 1986–1990 Vikerkaare peatoimetaja. Ta on avaldanud rea artikli- ja esseekogumikke, tol ajajärgul “Olla kriitik…” (Tallinn, 1986).

[26] Nt R. Veidemann, Kirjanduskriitikast lähivaates. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 8, lk 449–458. Kokkuvõtlikult ja osalt ümbertöötatult on Veidemanni kriitikateoreetilised artiklid esitatud monograafiana “Kriitikakunst” (Tallinn, 2000).

[27] K. Muru, Mart Mägra raamatu tarbija olles, kaasautoriks tikkumata. Rmt-s: K. Muru, Luuleseletamine, lk 323–332 (esmatrükk: Looming, 1980, nr 4, lk 582–587).

[28] Keel ja Kirjandus, 1985, nr 4, lk 193–208.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon