Õpetaja prügikasti kõrvalt

Vilja Kiisler (Äripäev)

Vilja Kiisler (Äripäev)
Õpetaja prügikasti kõrvalt
Olle Lauli, “Kodutus”

Hiljaaegu käis ka Eesti meediast läbi uudis, et Rootsis leiti kaks kuud lume alla mattunud autos elanud mees, kes hoidis endal hinge sees lund süües. Rohkem kui see, et keegi teda ei otsinud, hämmastas uudisekirjutajaid ja lugejaid tõsiasi, et mees ei püüdnudki enese aitamiseks midagi ette võtta. See ei tundu inimestele inimlik.

Inimlikuks peetakse soovi igal juhul elada, elada võimalikult hästi, ning hästi elamise juurde kuulub tahe hoolitseda oma keha eest: et kehal oleks süüa ja juua, et ta oleks terve ja soojas ning näeks hea välja. Kui inimene mingil põhjusel keha eest hoolitsemast loobub, kaotab ta tõsiseltvõetavuse, langeb n-ö inimeste hulgast välja, vähemasti nn heaoluühiskondades, mille hulka kahtlemata kuulub ka Eesti. On normaalne kuskil elada, käia tööl, tegutseda ja toimida. Sest muidu ei lähe ju elu edasi.

Kui mõni tegutsemast loobub, siis on sellel tavaliselt mõni ränk põhjus: lähedas(t)e kaotus, raske haigus, tööst ilmajäämine või ka varaline kaotus, mis annab loomulikuks ja omaseks peetud elu mõttele otsustava hoobi. Aeg-ajalt tunnevad tahtmist oravarattast välja astuda ka nii emotsionaalselt kui varaliselt hästi kindlustatud inimesed, kes võtavad iseenda avastamise nimel ette reisi mõnele kaugele, tavaliselt meist madalama elustandardiga maale, saamaks “vaimset valgustust”. Pärast põnevat vaheldust naasevad nad oravarattasse või hakkavad teistega jagama saadud kogemusi. Isehakanud “vaimseid” õpetajaid pole ilmselt ühelgi ajastul olnud nii palju kui tänapäeval.

Levinud ettekujutus õpetajast on umbes selline: valge, oranž või mõni muu äratuntavalt mingi vaimse/religioosse traditsiooniga seostuv rüü ja selge, aval pilk; kindlate praktikate (asendid, hingamisharjutused, toitumispõhimõtted, mantrad, palved jne) pidev harrastamine ja vahendamine. Ta kõneleb pühakojas või mõnes selleks kohandatud, aga üldjuhul kenas ja puhtas ruumis, kus põleb küünal, õlilamp või viiruk. Üheks kriteeriumiks on õpilaste või jüngrite olemasolu ning õpetaja mõjukust hinnataksegi sageli selle järgi, kui palju tal õpilasi on. Mõnigi säärane vaimne liider annab meelsasti ajakirjandusele intervjuusid, rääkides, kuidas inimesed elama peaksid ja kuidas asjad päriselt on.

Ometi on kindla, eristuva kuju võtnud vaimse sfääri kõrval olemas ka teine, n-ö mitteametlik vaimne maailm, mida väliste tunnuste järgi juba nii kergesti ära ei tunne. See ei vasta levinud ettekujutustele, sellel puudub imago, atribuutika, kombed, praktikad ja liidrid. Need on õpetajad, kes ei pea ennast õpetajaks, vaid pigem, ütleme, rajajulgestajaks. Neid teavad ainult need, kelle jaoks nad on n-ö õigel hetkel kohal olnud. Sageli ei tunne abi saanud inimene toetajas õpetajat ära, veelgi sagedamini aga ei võeta teda lihtsalt kuulda.

Olle Lauli “Kodutuse” Merko on üks selliseid. Tema väline kuju ei vasta mingil viisil kujutlusele vaimsest õpetajast. “Äh, no tavaline. … Pikad juuksed patsis, habe ajamata kogu aeg. … Paljajalu käib ja… Naeratab…”. “Ja lühikesed matkapüksid! Jess! See nuts!” Suurema osa ajast on ta pesemata, sest ei saa oma (ema) koju sisse. Koju siseneb ta tavaliselt rõdu kaudu, aga see võimalus kaob hoopis, kui tellingud (ei tea, kas Merko-nimelise ehitusfirma sildiga?) maha võetakse. Näeme teda puhvaikas, vatipükstes ja naiste sukkadest tehtud sokkides (kirvega parajaks raiutud); läbimärjana pargipingil, porisena, veriseks pekstuna. Ükski neist kujudest ei ärata Merkos endas (küll aga teistes) masendust või soovi seda muuta, sest ta on oma kehast, üleüldse kõigest inimest konstitueerivaks peetust eemaldunud. Tal puudub ego – see tänapäeva inimese peamine pidepunkt ehk see, mis üldiselt inimeste meelest inimese teeb.

Eneseteostuseks peetakse enamasti ego eesmärkide võimalikult täielikku realiseerimist. Ego on see, mis hindab, tahab ja tegutseb. Kuna Merko on egost vabanenud, ei jaga ta ilmale ja inimestele hinnanguid, vaid armastab neid tingimusteta, ei taha midagi ja ka ei tegutse. Ta lihtsalt on – teiste jaoks kohal siis, kui teda vajatakse. Inimesed, kelle rada ta julgestama juhtub, ei mõista teda ega ka seda, mis roll tal nende elus on, sest neid juhivad emotsioonid, hinnangud ja ettekujutused selle kohta, kuidas miski on või olema peab ning mida teha tuleb. Merko on suuremalt jaolt emotsioonidest vaba: ainult emaga seostuv puudutab teda inimestele harjunumal moel, see sündinudolemise, ilmalepääsemise taak, millest ta püüab vabaneda ja vabanebki. Tema mõtteid ei kujunda harilikud “see on nii”-tüüpi väited, mida elu tavaliselt halastamatu järjekindlusega purustab. Kuna tal neid ei ole, siis ei ole ka midagi purustada. Ta suhtub ka endasse nagu teisesse, ligimesse, kui soovite (“Kuhu sa lähed, vend?”). See on päris eneseteostus või sellele lähedane olek, milles ei ole enam vaja tahta ja toimida, pole tarvis ka palveid või praktikaid, mille eesmärk ongi tegelikult egost vabanemine ja mis on säärasena vaid vahend.

Mitte iga egost vabanenu ei hakka õpetama rahvahulki. Rajajulgestajad leiavad mõne, kes neid parasjagu vajab, või leitakse neid. Nad ei jutlusta inimese olemust ega seda, kuidas elama peab. Nad on lihtsalt kohal, öeldes: ma ei saa sind aidata (sest sa ise (veel) ei taha), aga ma olen su juures. Ma olen siin ja kuulan, räägi, kui sa tahad. Ja inimesed räägivad. Asju, mis on kunagi ammu kujundanud nende mõtted ja tunded selliseks, nagu need praegu on. Oma suurest valust, mida põhjustab ego: hoiakud, hinnangud ja tahtmised, kõik see, millest inimene nii kramplikult kinni hoiab, sest kardab, et muidu läheb ta kaduma. Ent kui ego enam pole, siis pole ka hirmu, ja sellepärast ei tee Merkole vaeva ära kuulata ka kõige hirmsamaid lugusid, mille viimaks ärajutustanuna on kergem surra. Ta pakub inimestele seda, mida need omas vaevas kõige enam vajavad: juuresolemist ja ärakuulamist. Seda, milleks tahtjal ja tegutsejal kunagi aega ei ole. “Rääkige julgelt… Teate, teiega ei saa midagi juhtuda.”

Merko saab sageli sõimata, aga see ei solva teda. Egost vabanenu, iseendaks saanu on haavamatu. ““On sulle öeldud, et sa oled nagu… … nagu tühi… Ma ei tea… Tühi koht. Mitte midagi. Mõttetu… Miks sa elad? Ei, vabanda mind aususe eest… Täiesti mõttetu inimene.” “Jah. Nõus.” Merko naeratas.” – ““Sa oled täiesti värdjalikult rahulik, kuigi näed, et mina…” Ta neelatas, pani käed silmade ette, raputas pead. Merko nühkis kukalt. “Ega ma jah kurb ei ole küll. Ei saa täpselt aru, miks ma peaksin olema. Aga ma aitan sind nagunii.””

Rajajulgestaja ütleb harva, et ta on õpetaja. Üks, kes ütleb, tuleb ette Lauli “Niguliste õpilastes” (2007), kui oma mehelikkuse igaveseks kaotanud Johannes kohtab poissi, kes ütleb: “Ma olen su õpetaja. … Sa oled ju mind oodanud. Oled? … Me alustame lihtsatest asjadest. … Alustame kohe, sest sul pole aega. Sa oled suremas. … Esimene asi on lihtne. … Sa ei tapa ennast ära. … Edasi tuleb kõik muu. … Rõõm. Rõõmustamine.” Mees põgeneb hingeldades ja sülitades. Ta ei mõistnud ka naist kloostrist, kes oli talle püüdnud näidata tema elu surnud ringi ja soovitanud otsida seda, mis päris. Öelnud: “Et see on tühjus. Et see on vajalik. See on ainuvõimalik, kui tahate üldse mingeid vastuseid saada. Sellest ringist välja tulla.”

Merko on välja astunud ringist, millest lahkumist enamik inimesi käsitab “kõige kaotamisena”, küsimata, mis see “kõik” on. Mõtted, tunded, hirmud, ettekujutused ja tahtmised peamiselt. Ja kodu. Sellal kui mõtetest, tunnetest ja hirmudest võib vabaneda ka tasapisi, järk-järgult ja teiste eest poolsalaja, mõjub kodust loobumine kaasinimestele enamasti kõige kindlama märgina, et tegu pole “õige” inimesega. Kodutus on emotsionaalselt ja kontseptuaalselt ülimalt koormatud, nii et kui ajaleht paneb Lauli raamatu retsensiooni juurde kodutute pildid, viib ta lugeja raamatust tegelikult kaugemale. Sõnal on tänapäeva maailmas pisut rohkem võimalust mõistetud saada kui pildil, millesse autor kirjutab mõistmise võtme sisse palju kindlamini kui teksti looja sõnasse.

Ja sellest hoolimata või just nimelt selle pärast tahaksin sõnastada vastust infantiilsele küsimusele: mida autor on teosega öelda tahtnud? Minu meelest seda: õpetajat on raske ära tunda. Päris õpetajad ei ole sageli – enamasti? – üldse need, kes kangesti õpetada tahavad ja seda teevadki. Mitte igaüks, kes on mõistnud, kuidas ilm ja inimene päriselt on, ei hakka suurtele hulkadele kõnesid pidama. Merko-suguseid rajajulgestajaid on meie hulgas rohkem, kui üldiselt arvatakse. Neil püsib maailm, sest emotsioonidest ja uskumustest koormatud tegutsejad vajavad neid. Mõni närviline kiirustaja on tarvis põrandale pikali tõmmata ja lausuda: “Vaat nüüd, Ilmar, teen ettepaneku olla lihtsalt natike rahulikult. Et ei tegutse… Lõpuks ometi… Ärge üldse liigutage ja ma ka ei liiguta. Oleme… … Ja te ei ole pahane, et ma teid natsa väänasin? Te ei taibanud ise pikali heita.”

Kas pole siis ohtu, et viimaks saab ringist väljaastujaid liiga palju ja keegi ei teegi enam midagi, istuvad ja nuiutavad niisama? Ja majanduskasvu ei tule enam kunagi, sest inimesed valivad vabatahtlikult töötuse ja kodutuse, selle “kõigest” ilmajäämise? Oh, ei ole. Küll tegijaid juba jagub, aga kui mittetegijaid ei oleks, siis maailm ei püsiks. See egost vabanenute, iseendaks saanute osa on nii väike, et ei kujuta endast tegusale maailmale mingit ohtu, küll aga hoiab seda oma hirmudes hukka saamast. Tegijad vajavad mittetegutsejaist rajajulgestajaid, sest egos elamine tähendab pidevat, paanilist hirmu päris iseenda ees. Mis on kõigis inimestes olemas, aga suurel enamikul on selleni väga pikk tee.

Suur õpetaja lakkab teatud vaimsele tasemele jõudnuna täielikult tegutsemast, sh teadmisi vahendamast. Kui tal on õpilased, siis hoolitsevad need tema maise keha eest, kuni tuleb aeg see maha jätta. Kui on tegemist rajajulgestajast tundmatuga, ei pruugi äramineku hetkel tema juures olla õpilasi, kes ta keha sündsamasse paika toimetaksid. Möödakäijal pole pelgalt pilku peale visates võimalik hinnata, kas prügikasti juures lamav kodutu on deliiriumis või seisundis, milles pole enam hingatagi tarvis, rääkimata muust eluks üldiselt vajalikuks peetavast. Kõigi ilma ja inimesi mõistnute saatus ei ole pühakojas kõnesid pidada. Aga ei maksa arvata, et inimese vaimset taset saab hinnata staatuse või saavutuste järgi ühiskonnas, loetud raamatute hulga või haridustee pikkuse järgi. Suurte religioonide ja vaimsete õpetuste iidsed rajajad ei lugenud üldse ega “saavutanud” elus midagi säärast, mille järgi inimesed täna üksteist hindavad. Selleks et mõista, kuidas ilma ja inimestega lugu päriselt on, on vaja midagi muud: välja astumist, et näha. Egost loobumist, mis teeb armastuse võimalikuks.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon