“Kogutud luuletused” ja Kalev Kesküla aeg

Mart Velsker

Mart Velsker
“Kogutud luuletused” ja Kalev Kesküla aeg
Kalev Kesküla, “Kogutud luuletused”

Kalev Kesküla on luuletaja, kes eluajal oli laiemalt tuntud ajakirjanikuna ja kahe veine tutvustava raamatu autorina. Tema luulekogudest sai kõige rohkem vastukaja ja Eesti Kultuurkapitali auhinna “Vabariigi laulud”, mille puhul polegi päris kindel, kas see on ta parim luulekogu – aga jah, ajastutundlik ja hästi kirjutatud on see siiski. Ja kui ka raamatute headuse üle saab jätkuvalt vaielda, siis on üsna tõenäoline see, et “Vabariigi lauludega” saavad uued lugejad järjest vähem kontakti, sest raamatu intertekstuaalsus toetub tekstivaramule, mis kunagi sidus eesti kirjutavat kultuuri. Senine sidusus on lagunemas ja Kesküla tekstide järellugemisi saadab kerge ajaloo iroonia. Iroonia, mis ometi ta kirjutamislaadiga sobib. Mulle on omakorda sobinud Kesküla raamatud – üks rohkem ja teine natuke vähem, kuid ikkagi kokkuvõttes kõik. Minagi tulen sellest ajast, kus eesti kultuuri ühistekstid olid olemas, arvan aru saavat isegi neist naljadest, mis viitavad soome keelele ja kultuurile. Lõppude lõpuks ei pea Kesküla tekstide saatuse üle väga kurtma, sest üldistest nihetest hoolimata on ta raamatud läbi aastakümnete leidnud pädevaid arvustajaid ja küllap ka muidu mõistvaid lugejaid ning võib loota, et kõigest hoolimata hakkab postuumne retseptsioon tähtsustama Kesküla luulet senisest rohkem. Kõige põhjalikumad käsitlused tema värsiloomingust on kirjutanud “Kogutud luuletuste” koostaja Märt Väljataga, üks on ilmunud uue raamatu järelsõnana, teine Vikerkaares.[1] Kavatsen siin arvustuses peegeldada põgusalt Kesküla ja Väljataga tegemisi kahest vaatenurgast: ühelt poolt räägin natuke uuest raamatust, teiselt poolt Kesküla luulest ja selle tõlgendamisest, mis muidugi ikka sellestsamast raamatust näha.

 

*

“Kogutud luuletused“ on hästi koostatud, soovin arvata, et kui oleksin ise sattunud seda tööd tegema, siis oleksin teinud samamoodi. Erinevalt mõnest teisest koondkogust mõjub see raamat terviklikult. Terviklikkust toetab see, et Kesküla loomingu põhiosa pole väga suur ning hoiakute, tundetoonide ja teemade tuum on kõikide muutuste jooksul samaks jäänud. Minu meelest on raamatule kasuks tulnud “liiga” varase loomingu esitamine väiksemas kirjas ja raamatu lõpuosas, pärast seda põhiosa, mis tervikut loob. Siin jätkub väikseid avastusi kirjandusloolastele ja ebatervet rõõmu parastajatele (näed siis, ei olnud temagi mitte lapsgeenius!), kuid juvenilia jääb piisavalt omaette, laseb mõtiskleda enda üle eraldi. Saanuks kaaluda ka võimalust sulatada ülivarane looming teiste raamatutes ilmumata luuletustega kokku, aga tulemus oleks siis olnud hägusem.

Kommentaarid ja saatesõna jätavad mulje, et materjali tuntakse ja käiakse sellega targalt ringi. Ma ei hakanud spetsiaalselt otsima tehnilisi apse, normaalsele lugejale võib jääda mulje, et neid polegi. Midagi siiski on, aga vähe. Kas siis tasubki märgata, et kogudes varem ilmumata luuletuste neljas alajaotus, mis peaks sisaldama luulet aastaist 1998–2010, sisaldab ka kaks 1997. aastal Loomingus ilmunud luuletust?

Mõnel juhul pidi koostaja kaaluma, millist tekstikuju eelistada, probleeme tuli ette vist eriti Kesküla luulekogu “Läbi linnaöö” juures. Väljataga on “Kogutud luuletustesse” valinud just need variandid, mis esikkogus on ilmunud, tookordsete muutuste sisu on tutvustatud kommentaarides. Mul endal oli viimati koostamise kogemus Jim Ollinovski valikkoguga ja seal sai mitmeid luuletusi “tagasi” parandatud, taastatud see, mis käsikirjadest paistab. Võibolla võiks nüüd printsiibid ristata, argumenteerida enda tegevuse õigustuseks ja kritiseerida teiste tööd? Seda saaks teha, aga minu meelest ei maksaks, printsiipe ei pea absolutiseerima asjana iseeneses. Ollinovski puhul oli tegemist rea näidetega, kus eelmine toimetaja oli pürginud juhendavaks kaasautoriks. Kunagised kohendused raamatus “Läbi linnaöö” on hoopis pisemad ja paaril juhul kindlasti sellised, et tekst on nende abil paremaks läinud.

Ei jää midagi muud üle, kui tunnistada “Kogutud luuletuste” kõige suuremaks puuduseks pehme köide. Sellise mahu ja formaadi juures muutub see paratamatult küsitavaks ja Kesküla on ju ikka niisugust mõõtu kirjanik, kes väärib toekamaid kaasi. Samas on raamat (vähemalt minu eksemplar) ausalt tehtud, arvustamise ajal ära ei lagunenud. Piia Ruberi kujundusi olen varem ikka heas mõttes märganud. Kesküla “Kogutud luuletustes” meeldib mulle varasemate kujunduste taaskasutuse idee, aga lõpptulemusega pole ma veel sõbraks saanud. Midagi segab, aga ei saa täpselt aru mis, ja sellepärast on see praegu rohkem mu isiklik probleem. Asi võib sõltuda ka sellest, et ma olen harjunud Kesküla luulest mõtlema teiste värvidega ja teistsuguses šriftis.

 

*

Väljataga on raamatut saatvas tekstis esitanud märksõnu, mis võiksid kirjeldada Kesküla luulet. Nendest on ehk kõige vältimatumad “intertekstuaalsus” ja “iroonia”, asjad, mis alates 1980. aastate lõpust torkavad Kesküla luuletustes eriti silma. Intertekstuaalsust ja irooniat on mõni käsitleja ülendanud ka kogu üleminekuaja tunnusteks, niisiis nendest kahest siiski ei piisa, et Kesküla välise kirjelduse abil teiste hulgast ära tunda, tuleb täpsustada ja on põhjust mängu võtta ka ülejäänud märksõnad, mida Väljataga pakub. Nende seas on sõnu, mis võivad tunduda niivõrd enesestmõistetavatena, et nad võiksid käia jällegi kelle kohta iganes (“eetika”, “materialism ja idealism”, “ajalugu ja isamaa”, “armastus ja surm”). Kui tõsisemalt järele mõelda, käivad nad ikkagi Kesküla kohta rohkem ja täpsemalt. Juba noor Kesküla luuletas: “Minu armastusekeskne maailmapilt / hakkas õhtusse jõudma” (lk 38). Aga ega see ei jõudnud õhtusse õieti kunagi enne päris viimast õhtut ja see oli alati midagi enamat kui poeedi arulage tundevalang.

Mitte kõik tähtsad tunnused, millest Väljataga räägib, ei oota praegu ülerääkimist ja kaasanoogutamist, ennekõike tuleb juttu ikka neist, mille kallal tahan urgitseda. “Kogutud luuletusi” lugedes hakkasid urgitsemisväärsetena tunduma kaks sõna, “ajalugu” ja “proosalisus”. Tundub, et esimest neist võiks laiendada ja teisega võiks vaielda, kuigi märksõnastikust päris välja võtta teda ei tohiks, ega ta seal nalja pärast ole. Sel puhul võiks siis aidata nii kitsendav konkretiseerimine kui ka relativeerimine.

Väljataga visandab saatesõnas ajaloolise ja mütoloogilise luuletaja vastanduse ja ütleb: “Vaatamata kõikidele antiikmütoloogiast, Põhja müütidest, “Kalevalast” ja “Kalevipojast” võetud motiividele, kuulub Kesküla luule ajaloolisse tüüpi” (lk 385). Nii see on. Eesti luulest annab otsida teist autorit, kelle värssides sõna “ajalugu” (ja selle sugulasvormid) nii tihedalt esineks, aga veelgi tähtsam on see, et Kesküla luules valitseb tõepoolest lineaarne ajakäsitlus. Kas sel juhul on need mütoloogilised motiivid lihtsalt mingid ilustused või üle ääre voolava koolihariduse märgid, mis eriti tihedalt põhikoega ei haaku? Kuidas võtta. Kui võtta põhiliseks see väidetud lineaarsus, siis võib see niimoodi paista, kuid mulle näib, et selle alusstruktuuri all on midagi veelgi aluselisemat. Kesküla on tihtilugu luuleks kirjutanud ajakäsitluste konflikti, mille tulemusena ajalooline perspektiiv pääseb valitsema, kuid ta ei kaota ära konflikti ennast. Kõige lihtsamini võiks selle probleemi juurde pääseda kahe sarnase ülesehitusega luuletuse kaudu, need on “Mõni arvab et armastus on igiliikur” (luulekogust “Eneseirooniline armastaja”) ja head aastad hiljem Vikerkaares ilmunud “Päev mu tegus tööandja”. Esimeses annab luuletusele ülesehitava mustri aastaaegade vaheldumine, teises tsükkel päev–õhtu–öö–hommik ja ma arvan, et see pole mitte paljalt kompositsiooniline trikk, vaid luuletused tõepoolest kõnelevadki tsükliliselt kogetud ajast. Aga kõnelevad ühtlasi ka lineaarsest ajast, mis viib luuletuse lõpuks ikka lõpuni: esimese luuletuses “Armastuse Rio Grande / voolab su ahenevate veresoonte / lubjakivikanjonis / surmani” (lk 171); teises “hommik leiab mu valutavast peast / nimekirja asjust mida ei saa enam tagasi” (lk 352). Kordumine ja ühesuunaline edasiliikumine on mõlemad päriselt olemas, isiklikus plaanis võidavad kogu mängu pöördumatus ja surm, lineaarse maailmapildi lõpp-punktid. Ja võidab siis ka ajalugu, asjad ja elud, mida tagasi ei saada, on ajaloostatud. Seda ette teades on ajalooline perspektiiv juba tsükliski, näiteks siis igiliikuri-luuletuses nii, et aastaajad on ühtlasi poliitilise ajaloo märgid: Praha kevad, Tartu sügis, Vene talv ja armastuse suvi. Üks varasemaid otseseid mütoloogilise ja ajaloolise aja kokkupõrget ja põimumist läbi kirjutavaid luuletusi on Keskülal “Sa käid naisega teatris”, kus lõpuks ongi haaramatu elu määratud kaheti: “On määratud hävingule / On määratud igavesele elule” (lk 87).

Aeg luuletuste ühe peateemana ei tähenda, et ruum poleks tähtis. Tema tähendus näib avalduvat mingis mõttes samasugustes suhetes, mis on ajaloolise ja mütoloogilise aja vahel: mütoloogiline aeg on see, mis toob aja lineaarse mõõtme ilmsiks, ruum teeb seda samuti: “Suviti oleme käinud kirikukülades / tööstusalevikes üle maa / katsunud vanu aegu ära tunda”(lk 45). Niisiis ei ole ruumides kõikevõitvat püsivust ja etteantust (mis võiks ju iseloomustada nn ruumikirjanike tekste), kokkupuude ruumidega toob ilmsiks aja, mineviku ja ka selle kadumise. Luulekogu “Läbi linnaöö” sisaldab linnaluulet, aga veel rohkem ööluulet ja aega mitmel muulgi moel. Luulekogu “Aeg rannal” ja selle nimitsükkel ei paista silma mitte niivõrd ranna kujutamisega, kuivõrd aja esilemanamisega. Või kui minna näidetega konkreetsemaks, siis üks iseloomulikumaid luuletusi võiks olla “Platoni riigis” ilmunud “See mis voolab”, kus kõiksugu ruumidest “ajalik kõrisõlm / loodib kadunud aja merd” (lk 286). Iseloomulik on seegi, et geograafilisi punkte siin kuhjatakse, täie jõuga on tööle pandud kumulatsioon ja kordused.

Kumulatsioon ja kordused on iseloomulikud võtted lüürilises luules ning ka iseloomulikud võtted Kesküla tekstides. Ometi kirjutab Väljataga: “Kesküla luulestiil ja -teemad ning luuletajakujund ei vasta lüürika ja lüüriku romantilisele prototüübile” (lk 383). Lõik, kus ta räägib proosalisusest Kesküla luules, on varustatud mööndustega, ka kordustest on seal mainimisi juttu. Sellise esitusviisi korral on jutt taas kord õige, kuid minu arust tuleb rõhutada, et proosalised kvaliteedid esinevad ikkagi väga piiratult ja eriti just suhetes “lüüriku romantilise prototüübiga”, mis oli elujõuline ajal, kui Kesküla kirjandusse tuli. 1980. aastate alguse eesti kirjanduse foonil torkab see proosalisus silma, aga kui ma loen Kesküla tekste veidi laiemal või uuemal taustal, siis proosalisuse tunne taandub. See pole mingi 19. sajandile iseloomulik lüürilisus, kuid mul ei teki õieti kuskil tahtmist väita, et tekstitüüp ligineb proosale. Luuleteksti omadused jäävad talle alati alles ja tavaliselt ei kasuta ta ka mitte narratiivi, mis peaks eristama eepikat ja lüürikat ning mida praeguses kirjanduskultuuris kaldutakse tajuma proosavormi tunnusena. On tõsi, et ta armastab lühemaid tekste liita pikematesse tsüklitesse ning neil tsüklitel võib olla ka läbiv peategelane, kuid need “suure teksti” suunas pürgimused ei käi narratiivse loogika alusel. Hasso Krull on näiteks tema “Vabariigi laule” vaadelnud kui serialismi printsiipi rakendavat teost eesti kirjanduses ning on väitnud: “Kalev Kesküla “Vabariigi laulud” on esimene omataoliste seas, mis on väljunud esteetilise avangardi ringist ja taotleb laiemat loetavust.”[2]

Kesküla luuletuste tüüpiline struktuur toetub paralleelsustele, tagasitulemistele, tsüklilisusele. See ärgitab spekuleerivalt veel kord meelde tuletama tsüklilisuse ja lineaarsuse vahekorda Kesküla ajakujutuses. Sirgjooneline aeg nagu domineeriks, aga samas ikkagi tsüklilise lausumise vormis, tekst tahab proosaliselt edasi tormata, aga jääb siiski luuleliselt keerlema kinnispunktide ümber. Oma olemist reflekteeriv Kesküla räägib ajaloost, ennast luulesse unustades jääb ta aga tiirlema ikka oma “armastusekeskse maailmapildi” ümber. Ajalugu lõpeb, isiklik ajalugu nagunii, aga tiirlemine võiks anda siiski väikese võimaluse manada sinna lausumise keskpunkti midagi, mis jääb. Äkki just sellepärast ei dateerinud Kesküla korralikult oma luuletuste kirjutamisaegu, sest nende aeg ja kirjaniku aeg on sügavamas mõttes üks ja seesama? Või siiski jäid need dateerimata sellepärast, et kirjanik tõrjus endast romantilist kujutelma tähenduslikust loomishetkest, kirjutamine osutus olema vaid juhuslik punkt ajateljel? Mine võta kinni.


[1] M. Väljataga, Kalev Kesküla luulest. Vikerkaar, 2010, nr 10/11.

[2] H. Krull, Serialism ja patriotism. Keel ja Kirjandus, 1997, nr 7, lk 494.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon