Kahest demokraatiamudelist ja Eesti poliitika tuumikpingest

Tõnis Saarts

Poliitikateadustes on demokraatia tühi tähistaja. Tühjaks tähistajaks nimetatakse mõnda mõistet või kontseptsiooni, mille südamik on pidevalt ümber- ja taasdefineeritav. Kusjuures püüdluste vahel see “tühi südamik” sobiva ja õige sisuga täita käib ühiskonnas kogu aeg diskursiivne võitlus. Kuigi demokraatial on poliitilise režiimina olemas kindlad formaalsed tunnused ja aluskriteeriumid (vabad valimised, sõnavabadus, võimude lahusus, õigusriik jne), siis isegi nende tuumiktunnuste tegelikku sisu ja rakendust mõtestatakse reaalpoliitiliste valikutega ikka ja jälle ümber (vabade valimiste tähendus e-valimiste ajastul, sõnavabaduse olemus Wikileaksi kontekstis jms). Kuna ükski ühiskond pole homogeenne, vaid koosneb väga erineva väärtustaustaga gruppidest, siis ei pruugi ka eri ühiskonnaosade arusaamad demokraatiast ühtida. Vastandlikud tõekspidamised võivad põrkuda maailmavaatelisel vasak-parem skaalal, joosta mööda rahvuspiire, tekitada pingeid erinevate eliidigruppide vahel jne.

Eestigi pole siin erand. Meilgi on demokraatia tühi tähistaja, mille tegeliku, Eestile omase südamiku üle käib debatt ning eri ühiskonnagrupid ja poliitilised toimijad püüavad anda oma demokraatiakäsitusele hegemoonilist staatust. Laias laastus võib Eesti poliitikat ja avalikku diskussiooni jälgides näha kahte kokkusobimatut ja omavahel pinges demokraatiamudelit, mida võiksime tinglikult nimetada rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks ja kodanikukeskseks demokraatiaks. Esimene mudel on sügavalt konservatiivsete juurtega, etnilist rahvusriiklust ja välisjulgeolekut ülimaks tõstev (sellest ka nimetus “kaitsedemokraatia”), samas kui teine kontseptsioon ühtib pigem moodsa lääneeuroopaliku demokraatiakäsitusega, sallides vajaduse korral ka multikultuursust ning tõstes rahvusluse asemel esiplaanile liberaal-demokraatliku kodakondsuse. Mõlema mudeli juuri tuleks otsida kahe aastakümne taguse laulva revolutsiooni päevadest, kus teineteisele vastandusid kaks riikluse projekti: Eesti Komitee eksklusiivne, etnilisele rahvuslusele rajatud restitutsiooniline riigiprojekt ning Rahvarinde palju inklusiivsem käsitus, mis seadis prioriteediks pigem demokraatia ja kodanikuõigused iseeneses, mitte niivõrd etnilise rahvuskogukonna ning tema huvid ja õigused.[1] Need kaks riikluse ja demokraatia ülesehitamise mudelit ning nende omavaheline vastandumine pole kuhugi kadunud. Mõlemad moodustavad senini Eesti poliitika aluskoordinaadistiku ja defineerivad poliitkonfliktide põhiloogika. Muidugi on mõlema käsituse toetajate retoorika võrreldes 20 aasta taguse ajaga muutunud, kuid Eesti poliitika kudedesse olemuslikult juba sisse kootud vastuolu nende kahe demokraatiakontseptsiooni vahel avaldub senimaani peaaegu igal sammul. Meenutagem siin kas või õnnetut pronksiööd, intellektuaalide ja kaitseminister Jaak Aaviksoo debatti viimase reljeefsete väljaütlemiste teemal, hiljutist juhtumit seoses Mihhail Kõlvarti ja KAPO aastaraamatuga jne. Ilma neid kahte käsitust mõistmata ja mõtestamata on ilmselt süvatasandil keeruline aru saada, mis meie poliitikas tegelikult aset leiab ja milles seisneb Eesti demokraatia omapära.

Püüan nüüd mõlemat demokraatiamudelit kirjeldada selguse mõttes läbi dihhotoomsete vastandustelgede. Esimesed kolm tunnust avavad mõlema kontseptsiooni sügavamat olemust. Hiljem lülitan käsitlusse veel kaks selgitavat lisakarakteristikut.

1. Kultuuriline ehk etnorahvuslus versus kodakondsuspõhine rahvuslus

Esimeseks baastasandi pingeteljeks on niisiis arusaam rahvuslusest ja selle sisust. Tegemist on klassikalise jaotusega,[2] mida tunneb ilmselt igaüks, kes rahvuslust käsitlevat kirjandust veidigi on lugenud. Vahel on etnorahvuslust kutsutud ka Saksa stiilis rahvusluseks, millele vastandub Prantsuse stiilis rahvuslus (kodakondsuspõhine rahvuslus). Esimesel juhul on rahvuskogukonna aluseks kultuuriline, keeleline ja päritoluline ühtekuuluvus. Teisisõnu, eestlane saab olla vaid see, kelle vanemad on eestlased, kes kõneleb puhast ja aktsendita eesti keelt, jälgib eestlastele omaseid tavasid-kombeid ning omab teatud eestlaslikke alustõekspidamisi. Kuigi etnorahvusliku mudeli kohaselt võivad ka teisest rahvusest inimesed taotleda naturalisatsiooni korras asukohariigi kodakondsust, ei muuda see neid ometi veel põhirahvuse liikmeteks: nad jäävad ikkagi etnilisteks võõrasteks (nn ius sanguinis mudel kodakondsuse saamise reguleerimisel). Lühidalt, mitte-eestlasest ei saa iialgi eestlast, kui ta täielikult ei assimileeru.

Seevastu kodakondsuspõhise rahvusluse puhul on rahvusliku kuuluvuse aluseks kodakondsus. Omandades näiteks Prantsuse kodakondsuse, olete te automaatselt juba prantslane, ükskõik kui etniliselt või kultuuriliselt kauged te nn põlis-prantslastest olete. Eesti kodakondsuse omandamine võrduks eestlaseks olemisega. Samuti kehtib kodakondsuspõhise rahvuslusega riikides põhimõte, et selle riigi territooriumil sündides saadakse juba automaatselt vastava riigi kodakondsus ning naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlemine kehtib neile, kes on sündinud väljaspool riiki (nn ius soli mudel kodakondsuse saamisel).

Kui tulla nüüd tagasi kahe Eestis levinud demokraatiakäsituse juurde, siis reaalsuses pole veelahe nende vahel sugugi nii teravalt välja joonistunud kui äsja kirjeldatud ideaalmudelites. Eesti Kongressi toetatud restitutsiooniline kodakondsuspoliitika polnud ju lõpptulemusena puhtakujuline etnorahvuslik projekt, sest kodakondsuse sai ka ligi 80 000 mitte-eestlast, kes olid eelmise Eesti vabariigi kodanikud või nende järglased.[3] Samas oli Eesti Kongressi ja hilisema Isamaaliidu rahvus- ja kodakondsuspoliitika põhieetos ilmselgelt kantud etnorahvuslikest kontseptsioonidest. Rahvarinne ning sellest välja kasvanud praegune Keskerakond ja SDE pole etnorahvuslust aluskontseptsioonina avalikult küll eriti vastustanud, kuid on leidnud, et nii kodakondsuspoliitika kui ka meie rahvuslusekäsitus võiks olla avaram ja inklusiivsem ning hõlmata ka kodakondsuspõhisusele iseloomulikke jooni. See aitaks kaasa meie ühiskonna sidususe kasvatamisele. Samalaadset mõtet on toetanud ka mitmed intellektuaalid ja isegi õiguskantsler Indrek Teder. Kuna aga meie ajalooline ja kultuuriline taust on ikkagi Ida-Euroopas, kus etnorahvuslus on olnud ajalooliselt peaaegu ainumõeldav mudel, siis pole ka imestada, et just see kontseptsioon on saavutanud samahästi kui hegemoonilise staatuse. Ometi püsib pinge rahvusluse käsitlustes siiani ja tuleb avalikes debattides ikka ja jälle esile.

2. Rahvuskaaslaste riik versus kodanike riik

Lähtuvalt etnorahvusluse ja kodakondsuspõhise rahvusluse alusmudelitest on täiesti ootuspärane, et erinevad ka kahe demokraatiamudeli arusaamad sellest, kelle jaoks Eesti riik ning demokraatia on loodud. Rahvusliku kaitsedemokraatia seisukohalt pole kahtlustki, et see on loodud etnilistele eestlastele või äärmisel juhul ka teiste rahvuste täiesti assimileerunud esindajatele. Kõik ülejäänud on Eesti demokraatia ülesehitamise projektist välja arvatud. Neile võib küll anda formaalseid õigusi, kuid sisulises mõttes nende jaoks demokraatliku kodakondsuse printsiibid ei rakendu. Kõige filigraansemalt on selle seisukoha sõnastanud Tartu Ülikooli eetikaprofessor Margit Sutrop, kes kõneles 2011. aasta valimiste järel nn “õigetest kodanikest”, kes valivad õigeid ja eestimeelseid erakondi, ning “valedest kodanikest”, kes valivad eestivastaseid erakondi.[4]

Kodanikukeskse demokraatiamudeli toetajatele on seesugune arusaam orgaaniliselt täiesti vastuvõetamatu. Nende jaoks on olemas lihtsalt Eesti kodanikud, kellel on kõik demokraatlikud õigused, kusjuures nende tegeliku realiseerimise eeltingimuseks pole ei suurepärane riigikeeleoskus, “õige” ajalootõlgendamine, “eestimeelsus” ega sobiv etniline päritolu. Demokraatlikus riigis peaks igal kodanikul olema õigus oma meelsust avaldada nii valimistel kui väljaspool seda, ning ainsaks piiranguks saab olla see, et ei hakataks avalikult vastu Eesti iseseisvusele või põhiseaduslikule korrale. Siit jõuamegi kolmanda oluliste tunnuste paarini.

3. “Enne rahvuslik julgeolek, siis demokraatia” versus“enne demokraatia, siis rahvuslik julgeolek”

Esimene arusaam ühtib loomulikult rahvusliku kaitsedemokraatiaga. Nagu juba märgitud, siis just julgeolekudimensioonidega seonduva tõttu me kutsumegi seda demokraatiamudelit “kaitsedemokraatiaks” ja mitte lihtsalt rahvuslikuks või etniliseks demokraatiaks.[5] Kaitsedemokraatia raamistikus viidatakse pidevalt meie dramaatilistele ajaloolistele kogemustele ja geopoliitilisele reaalsusele, mis annab piisava legitiimsuse teatud olukorras ka kodanikuvabadusi ja liberaalse demokraatia printsiipe eirata, juhul kui julgeolekuküsimused seda tungivalt nõuavad.[6]

Kodanikukeskse demokraatiakontseptsiooni toetajad leiavad aga, et kuigi julgeolek on oluline, siis demokraatlike vabaduste väikseimgi piiramine näiteks “vene ohule” viidates pole kunagi piisavalt argumenteeritud.

Niisuguse julgeolek/demokraatia dilemmaga seonduvaid vaidlusi oleme eriti viimastel aastatel Eestis üsna palju kohanud. Võtkem näiteks siseminister Jüri Pihli poolt välja pakutud nn “pronksiöö pakett”, kus sooviti julgeolekukaalutlustel oluliselt piirata ühte olulisemat demokraatlikku vabadust – koguneda ja meelt avaldada. Ka hiljutise, Mihhail Kõlvartiga seotud skandaali põhisisu tiirles samalaadse küsimuse ümber. Ühe poole jaoks oli selge, et potentsiaalne oht julgeolekule kaalub antud juhul üles kõik muud argumendid, kaasa arvatud küsimuse kodanikuõigustest. Kodanikuõigustest rääkimine oli seda seisukohta järgides üldse küsitav, sest tegemist oli lisaks ju nn “vale kodanikuga”. Teise poole jaoks aga polnud siin mingit küsimust – demokraatia ja õigusriigi alusprintsiibid kehtivad Eesti riigis kõigile ning kuni pole selgelt tõestatud, et Kõlvart tegutses põhiseadusliku korra või Eesti iseseisvuse vastu, ei saagi toimunut muudmoodi nimetada kui kodanikuvabaduste jämedaks riiveks.

Kirjeldanud mõlema demokraatiamudeli kolme tuumiktunnust, liigume kahe ülejäänu juurde, mis on nimetatud mudelitega seotud kaudselt, kuid ometi avavad nende olemust.

4. Vastanduv versus kompromisse otsiv poliitikastiil

Kuna demokraatlik poliitika realiseerub ikka tegelikus poliitpraktikas, siis oleks mõistlik siinkohal tuua seletava lisamuutujana sisse ka nn poliitikastiilide temaatika. Võttes arvesse Eesti poliitilist kultuuri üldiselt iseloomustavat majoritaarset otsustuspraktikat ja teravatele vastandustele mängivaid maneere,[7] on siin raske kahe mudeli vahele rangeid rajajooni tõmmata. Kuid pilt joonistub paremini välja, kui piirdume oma vaatluses vaid identiteedipoliitikaga. Rahvusliku kaitsedemokraatia mudeli puhul on rahvusidentiteet ja sellest tulenev identiteedipoliitika selgemalt üles ehitatud vastandusele “meie” ja “nemad”, kus “nendega” ei saa olla dialoogi ega kompromisse, kuna “nad” ongi väljaspool demokraatlikuks deliberatsiooniks ettenähtud kommunikatiivset ruumi. Siin saabki olla vaid läbinisti antagonistlik suhe, kus toimub nullsumma mäng. Oluline on seejuures ka “meie-tunde” süvendamine, milleks püütakse süsteemselt toota vastanduvaid diskursusi ja kutsuda üles valvsusele. Meenutagem siin kas või endise kaitseministri Jaak Aaviksoo juttu “rahvuslikust immuunsüsteemist” ja selle vajalikkusest.[8]

Kodanikukeskse demokraatiamudeli järgi pole “meie” ja “nende” piir nii jäik, mistõttu teist poolt ei vaadelda a priori vaenlasena, vaid potentsiaalse dialoogipartnerina, kellega võib vajaduse korral jõuda kompromissideni.

Ilmselt kõige ehedamal kujul tuli lõhe kirjeldatud arusaamade vahel esile pronksiöö päevadel, kui hegemooniliseks muutunud rahvusliku kaitsedemokraatia diskursus häbimärgistas need, kes selles olukorras dialoogivõimalustele söandasid vihjata, “punaprofessoriteks” või lihtsalt “eestivastasteks”.

5. Minevikku suunatus versus olevikku suunatus

Eesti Kongressi poliitikud toetasid riikluse ülesehitamisel selgelt restitutsioonilist teed. Kuid puhtõiguslikule järjepidevusele lisati juurde ka tugev annus nostalgilist, sõjaeelset vabariiki idealiseerivat diskursust. “Eesti tuleb tagasi” oli ju üks valimisliidu Isamaa tollaseid valimisloosungeid. Alateadlik soov ajalooratast tagasi pöörata ning jätkata 70 aasta tagusest ajast on olnud täheldatav ka hiljem. Vaadakem kas või Võidusammast ja selle sümboolikat. Tegemist on väga kõneka monumendiga, kus omavahel on konfliktis modernsusihalus ja nostalgiline rahvuslus. See on omamoodi sümboliks meie taasiseseisvumisjärgsele identiteediprojektile ja selle vastuolulisusele.

Rahvusliku kaitsedemokraatia projekti edendajatele pole tähenduslik ainult Esimene vabariik, vaid isegi veel olulisem on Teine maailmasõda ja sellega seonduv. Rahvuslike kannatuste sakraliseerimine, Sinimägedes peetud heitluste heroiseerimine ning kirglik võitlus kõigiga, kes kummagi tähtsust üritavad veidigi vähendada või küsimärgi alla panna, on samuti üks joon, mis antud demokraatiamudeliga allhoovusena enamasti kaasas käib.

Kodanikukeskse demokraatia mudeli toetajad seevastu tunnistavad ennekõike ajalist perspektiivi “siin ja praegu”. Nende jaoks pole minevikul nii sakraalset tähendust, kuna nad leiavad, et rahvus-identiteeti tuleks üles ehitada vastavalt kujunenud olukorrale, käesoleva ajahetke vajadusi ja väljakutseid arvestades. Mineviku traumade pidev rõhutamine ning Esimest vabariiki idealiseeriv nostalgia ei anna vastuseid tänapäeva probleemidele ning pigem kammitseb uute paindlikumate lahenduste leidmist, seda ka demokraatia ja poliitika tasandil.

Pärast kogu seda kirjeldust tekib lugejal ilmselt küsimus, kas on võimalik ka tänapäeva Eesti erakondi ühe või teise demokraatiakontseptsiooniga üheselt seostada. Kuna parteid pole ajas muutumatud ega seesmiselt täiesti monoliitsed moodustised, siis ilmselt tuleks otseste siltide kleepimisega olla ettevaatlik. Pigem võiksime rääkida teatud kontiinumist, kus kodanikukesksele demokraatiamudelile viitavad arusaamad on olnud kõige enam täheldatavad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juures, samas kui vana Isamaaliit esindas üsna puhtal kujul rahvusliku kaitsedemokraatia projekti. Ka praegune IRL kaldub sellesse suunda, kuigi Res Publica tiiva eklektilisuse tõttu ei tule see alati nii üheselt esile. Keskerakond on lähemal pigem kodanikukeskse demokraatia mudelile. Reformierakond aga on võtnud sisse mõneti ambivalentse positsiooni, väljendades viimaste aastate retoorikas poolehoidu pigem rahvuslikule kaitsedemokraatiale, kuigi partei liberaalne tuumikideoloogia peaks neid tegelikult kallutama kodanikukeskse mudeli poole.

Mõlemal demokraatiamudelil on ka oma teoreetilised allikad. Kodanikukeskne kontseptsioon toetub tänapäeva lääneliku demokraatia alusväärtustele, kus klassikaliste liberaal-demokraatlike põhimõtetega kombineeritakse tihti ka multikultuurse demokraatia jooni.[9] Rahvusliku kaitsedemokraatia juured on konservatiivsemates ja isegi ebademokraatlikuks peetavates poliitilistes traditsioonides, kus loetakse täiesti loomulikuks, et ongi olemas “esimese” ja “teise” järgu kodanikud (näiteks USA demokraatia kuni 1960. aastateni, Lõuna-Aafrika demokraatia 1990. aastateni jne). Kui kodanikukeskne demokraatia-mudel on mõistetav ja ainumõeldav Põhjamaades, siis rahvuslikust kaitsedemokraatiast saavad suurepäraselt aru just idaeurooplased. Rahvusliku kaitsedemokraatia kontseptsioon ongi oma olemuselt väga idaeuroopalik ja seetõttu peaksime siiski hoiduma selle demoniseerimisest või otsesest halvustamisest: seesugune etnilise rõhuasetusega ja julgeolekustamist rõhutav demokraatiamudel muutub täiesti mõistetavaks, kui tunda Kesk- ja Ida-Euroopa riikide spetsiifilist ajalugu. Ometi näib siin olevat valikukoht ka Eesti jaoks. Kuhu me siis tahaksime tulevikus ikkagi kuuluda: kas Ida-Euroopasse või Põhjamaade sekka?

Eesti taasiseseisvumisjärgses ajaloos on pinge nende kahe demokraatiamudeli vahel ilmestanud peaaegu kõiki olulisi ühiskondlikke debatte ja valikuid. Kui näiteks möödunud aastakümne esimesel poolel oli domineerivam kodanikukeskse demokraatia diskursus, siis reaktsioonina 2007. aasta sündmustele pöörduti pigem vastandmudeli poole. On siiski tähelepanuväärne, et täielikku hegemooniat pole saavutanud neist üks ega teine. Rahvusliku kaitsedemokraatia ülesehitamise projekti ei ole lasknud täies mahus realiseerida ei sisemaine vastureaktsioon ega rahvusvaheline kontekst, kus selle mudeli teatud alusarusaamad on lihtsalt halvasti ühitatavad tänapäeva õhtumaise demokraatia väärtuste ja normidega.

Demokraatia ei saagi toimida, kui kõik on “ühes paadis” ning ühiskonnas ei põrka kokku erinevad väärtused ja visioonid. Seega ei peaks me kahe nimetatud demokraatianägemuse olemuslikku ja igikestvat konflikti võtma kui lastehaigust, millest tuleks kiiresti üle saada. Hoopis vastupidi. Mõlemad demokraatiakontseptsioonid on nii tugevate ajalooliste, kultuuriliste ja ühiskondlike juurtega, et kumbagi neist ei saa lihtsalt “ära kustutada”. Pigem võimaldab nende tundmine meil mõista Eesti demokraatia omapära. Seni kui kumbki osapool järgib ka edaspidi demokraatia põhilisi mängureegleid, hoiab nende kahe demokraatianägemuse vaheline pinge demokraatlikke protsesse Eestis käigus. Sest demokraatia, kus pole enam ühtegi teravat nurka, põhimõttelist vaidlusküsimust, inimesi tõsiselt erutavat debatti, on mandumisele määratud demokraatia.


[1] Vt ka M. Lauristin, P. Vihalemm, Postkommunistlik siirdeaeg Eestis. Tõlgendamisvõimalusi. Akadeemia, 1998, nr 4, lk 675–701.

[2] H. Kohn, Nationalism, Its Meaning and History. Princeton (NJ), 1965.

[3]  R. Ruutsoo, Eesti kodakondsuspoliitika ja rahvusriigi kujunemise piirjooned. Rmt-s: Vene küsimus ja Eesti valikud. Toim. M. Heidmets. Tallinn, 1998, lk 139–202.

[4] ETV saates “Vabariigi kodanikud” (08.03.2011).

[5]  Etniline demokraatia on poliitikateadustes üsna selgelt kontseptualiseeritud mõiste –  vt S. Smooha, Ethnic Democracy: Israel as an Archetype. Israel Studies, 1997, kd 2, nr 2, lk 198–241. Etnilise demokraatia kontseptsiooni on püütud rakendada ka Eesti demokraatia kirjeldamiseks, kuigi ta sobitub meie konteksti üsna suurte probleemidega.

[6]  Muide, selline julgeoleku ja demokraatia dilemma pole sugugi mitte ainult Eestile ainuomane vaidluskoht – meenutagem USA-d 9/11 terrorirünnakute järel, ka seal tõusis sellesarnane küsimus toona üsna teravalt.

[7]  L. Kalev, O. Lumi, T. Saarts, Eesti poliitiline kultuur: poliitikastiilid ja poliitikaprotsess. Riigikogu Toimetised, 2011, kd 24.

[8] J. Aaviksoo, Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud. Eesti Päevaleht (Möte), 23.12.2009.

[9] W. Kymlicka, Multicultural Citizenship: A Liberal Theory of Minority Rights. Oxford; New York, 1995.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon