Enam kui nali – loomade naerust inimese rõõmuni
Aprill, 2017Ilmunud Vikerkaares 2012, nr 7–8
Alguses oli sõna… aga kas see oli ka naljakas? Uurimused lubavad oletada, et naermisvõime eelnes aju evolutsioonis kõnevõimele. Tõepoolest, naeru esilekutsuvad närviringed on olemas juba väga vanades ajupiirkondades[1] ning nalja ja naeru algvormid eksisteerisid teistel loomadel terveid ajastuid enne seda, kui ilmusime välja meie, inimesed, oma homeeriliste naerulaginate ja teravmeelse nöökamisega. Hiljutised rottide, koerte ja šimpansitega läbi viidud uurimused tõendavad, et naer ja lust ei pruugi olla ainuüksi inimsoole omased.[2]
Naermisvõime ilmub varakult lapse arengus – ja võib-olla ka aju ning vaimu evolutsioonis. Tõepoolest – väikesedki lapsed, kelle semantiline huumoritaju pole märkimisväärne, naeravad ja kilkavad niisama mürades ohtrasti. Hoolikalt jälgides võib näha, et eriti palju naerdakse tagaajamise käigus, kusjuures tagaaetav naerab üldjuhul rohkem kui tagaajaja. Iga algaja koomik teab, et edu võib saavutada ainult siis, kui vastuvõtjad naeravad rohkem kui sõnumi edastajad. Samasugused käitumismustrid tulevad esile noorte šimpansite “mänguähkimises”, kui nad üksteist vallatult taga ajavad, musitavad ja kõditavad.[3]
Naeru algupära näib ulatuvat meie loomaliku mineviku kõige sügavamate ürgläteteni.[4] Me teame, et paljud teisedki imetajad toovad kuuldavale rõõmu väljendavaid häälitsusi, sealhulgas kõditamisest tingitud ähkimist, mis sarnaneb inimeste naeruga,[5] ehkki need häälitsused pole ei nii valjud ega kestvad kui meie, inimeste keeruka sonograafiaga naeruturtsatused.[6] Kummatigi võib just “naervate rottide” avastamine osutuda töökõlblikuks mudeliks, mille abil süsteemselt analüüsida inimliku rõõmu väljenduste neurobioloogilisi eekäijaid.[7] Kui rotid mängivad, saadab nende kärarikkaid tempe pidev 50 kHz sagedusel kõlavate siutsatuste kakofoonia, mis kajastab positiivseid emotsioone.[8] Sonograafiline analüüs lubab arvata, et mõned siutsatused – nagu mõne inimese naergi – on teistest rõõmsamad.
Kas häälitsused, mida loomad mängu ajal kuuldavale toovad, võivad olla inimnaeru eellasvormiks? Oleme tõestanud, et kui rotte mänglevalt kõditada, siis hakkavad nad varmalt kuuldavale tooma noid 50 kHz sagedusega siutsatusi.[9] Rottidel, keda me kõditasime, kujunes meiega kiiresti välja sotsiaalne side ja tekkis kõdi palumise refleks. Nad eelistasid veeta aega pigem selliste loomadega, kes siutsusid palju, kui nendega, kes seda ei teinud.[10] Rottide siutsumist võivadki esile kutsuda neurokeemiliselt “kõditavad” dopamiini tasuahelad ajus,[11] mis aktiveeruvad ka inimesel suure rõõmu puhul.[12] Võib-olla annab naer uue vahendi aju loomulike tasu-/iha-ahelate analüüsimiseks, mis aktiveeruvad ka narkootikumi ihaldamise käigus.[13]
Rottide mängusiutsumise närviringete dešifreerimine on üks edasise uurimistöö tähtsaid eesmärke. Nende tundmine aitab ehk välja selgitada, kuidas kujunesid meie kõrgemates ajupiirkondades välja naljatamine ja müramine. Ehkki keegi pole uurinud rotihuumori võimalikkust, on see – juhul kui midagi sellist ikka eksisteerib – tõenäoliselt tugevasti vürtsitatud jämekoomilise jantlikkusega. Isegi kui täiskasvanud närilistel puudub väljaarenenud kognitiivne huumorimeel, on noortel rottidel olemas võrratu lustimissoon. Me oleme juba aretanud rotte, kellel ilmneb ohjeldamatut mängusiutsumist,[14] ja loodame seeläbi saada mõningate rõõmugeenide jälile. Võib-olla komistame isegi uutele molekulidele, mis aitaksid leevendada depressiooni, aga ka mõningaid maniakaalseid rõõmsameelsushäireid.[15]
Mürgeldava mängu uurimine imetajatel – nii arukatel kui ka muudel – osutab selgesti, et mängu ja naeru lätted ajus on instinktiivsed ja subkortikaalsed.[16] Ehkki meie liigiomane verbaalse naljatlemise võime peegeldab kahtlemata kõrgelt arenenud kortiko-kognitiivseid oskusi,[17] peavad nood väljast tulevad sõnad mingil moel kõditama meie aju muistseid mänguringeid, et saaks tekkida rõõm. Võib olla, et õppides üksteist sõnadega tögama – vastandina lihtsalt mürgeldamisele ja müramisele –, arendame me välja uusi sünaptilisi ühendusi nende närvitsoonidega, mis asuvad sügaval meie ajukoore all. Juba ammu on vihjatud, et naer on ka tervisele mitmeti kasulik.[18]
Kummatigi on inimese naerul ka oma tume ja domineerimisele püüdlev külg. Filosoof Thomas Hobbesi tsiteerides: “Naer pole midagi muud kui äkiline võidurõõmutunne, mis sünnib oma üleoleku äkilisest tajumisest.” Ekspertidel, kes koostavad “Psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu” 5. väljaande (DSM-V) tarbeks psühhiaatrilisi juhiseid, tasuks ehk kaaluda, kuidas ülemäärane kahjurõõmus naer aitab kaasa “ülemvõimu-häirete” tekkimisele, mis vääriksid täpsemat psühhiaatrilist diagnoosi. Niisuguste häirete ühe raviviisina tasuks üritada tugevdada sisemise hääletu naeru võimet[19]– üht vähest vaimset võimet, mida võib-olla saab veel pidada inimesele ainuomaseks.
Paljud usuvad ikka veel, et emotsioonid, rõõmust kuni leinani, kuuluvad inimaju eriliste võimete hulka, ent nagu Darwin õpetas, see lihtsalt ei ole tõsi.[20] Emotsioonide äratundmist oma kaasloomade juures ei tohiks enam automaatselt pidada antropomorfismiga patustamiseks.[21] Võib-olla on närviteadusel aeg tunnistada, et loomad on võimelised tundma väga paljusid emotsioone[22] (hoolimata murest, mida see mõte võib teha nendele uurijatele, kes peavad hirmukäitumise uurimist kallimaks rõõmukäitumise omast).
Me elame ajal, kui see intellektuaalne luiskelugu, mis pidas loomade vaimu olematuks või vähemalt arusaamatuks, on pikkamööda hääbumas. Hea Darwin aimas prohvetlikult tulevikku, kui ta keelitas meid käsitama omaenda emotsionaalset loomust meie kaasloomade oma jätkuna.[23] Uurides teiste loomade arvukaid emotsionaalseid “instinktiivse” käitumise laade ja nendega seotud õppimisvõimet, saame töötada välja suurepäraseid viise inimteadvuse neuroemotsionaalsete aluste loodimiseks. Kaalukad andmed kallutavad tõendusmaterjali bilansi üha nüansseeritumate afektiivsete käsituste kasuks loomade, sealhulgas homo sapiens’i vaimust.[24] Ehkki meie emotsionaalsed süsteemid pole ei ainulaadselt ega intelligentselt “disainitud”, on tõeline õnn, et suudame lõpuks mõista nende afektiivset olemust.[25] Nagu on võrratult öelnud William Blake luuletuses “Süütuse ennustused” (1863):
Õige on, et inimesi
loodi saatma rõõm ja mure
ja kui seda meeles peame
ilmas julgelt läbi saame.
Rõõm ja mure kokku kooti
jumaliku hinge kuueks;
läbi valude ja leina
kulgeb rõõmu siidiniit.
Kui teistegi loomade mentaalne elu on loodud rõõmu ja piina (ja paljude teiste tunnete) närvilõimedest, tuleb meil võib-olla eelarvamusvabalt järele mõtelda nende afektiivse aju olemuse üle, et mõista enda oma. See toob kaasa erilisi kohustusi meie seas leiduvatele teaduslikult teadlikele tarkpeadele.[26] Ehkki mõned peavad ikka veel naeru inimesele ainuomaseks jooneks, mis on saanud viimase lihvi pleistotseenis, käib see naer nüüd nende endi pihta.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
Jaak Panksepp, Beyond a Joke: From Animal Laughter to Human Joy? Science, 01.04.2005, nr 308, lk 62–63.
[1] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage. Rmt-s: Handbook of Clinical Neurology. Kd 3. Toim. P. J. Vinken, G. W. Bruyn. Amsterdam, 1969.
[2] T. Matsusaka, When does play-panting occur during social play in wild chimpanzees? Primates, 2004, kd 45, lk 221–229; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats and the evolutionary antecedents of human joy? Physiology & Behavior, 2003, kd 79, nr 3, lk 533–547.
[3] T. Matsusaka, When does play-panting…
[4] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play. Cambridge (MA), 2005.
[5] T. Matsusaka, When does play-panting…; G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; R. R. Provine, Laughter. New York, 2000.
[6] J. A. Bachorowski, M. J. Smoski, M. J. Owren, The acoustic features of human laughter. Journal of the Acoustical Society of America, 2001, kd 110, lk 1581–1597.
[7]7 J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…
[8] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations as indices of affective states in rats. Psychological Bulletin, 2002, kd 128, nr 6, lk 961–977.
[9] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience. New York, 1998.
[10] J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…
[11] J. Burgdorf jt, Nucleus accumbens amphetamine microinjections unconditionally elicit 50-kHz ultrasonic vocalizations in rats. Behavioral neuroscience, 2001, kd 115, nr 4, lk 940–944.
[12] D. Mobbs jt, Humor modulates the mesolimbic reward centers. Neuron, 2003, kd 40, nr 5, lk 1041–1048.
[13] B. Knutson, J. Burgdorf, J. Panksepp, Ultrasonic vocalizations…; J. Panksepp, B. Knutson, J. Burgdorf, The role of brain emotional systems in addictions: a neuro-evolutionary perspective and new ‘self-report’ animal model. Addiction, 2002, kd 97, nr 4, lk 459–469.
[14] J. Burgdorf jt, Breeding for 50-kHz positive affective vocalization in rats. Behavior Genetics, 2005, kd 35, nr 1, lk 67–72.
[15] Textbook of Biological Psychiatry. Toim. J. Panksepp. Hoboken (NJ), 2004; J. Panksepp jt, Comparative approaches in evolutionary psychology: Molecular neuroscience meets the mind. Neuroendocrinology Letters, 2002, kd 23, lk 105–115.
[16] K. Poeck, Pathophysiology of emotional disorders associated with brain damage; J. Panksepp, J. Burgdorf, “Laughing” rats…; J. Panksepp, Affective Neuroscience.
[17] B. Wild jt, Neural correlates of laughter and humour. Brain, 2003, kd 126, lk 2121–2138.
[18] L. Joubert, Treatise on Laughter. Tlk G. de Rocher. Birmingham (AL), 1980 (1579).
[19] J. Panksepp, N. Gordon, The instinctual basis of human affect: Affective imaging of laughter and crying. Consciousness & Emotion, 2003, kd 4, lk 197–205.
[20] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals. New York, 1998 (1872).
[21] G. M. Burghardt, The Genesis of Animal Play; J. Panksepp, Affective Neuroscience.
[22] J. Panksepp, Affective Neuroscience; J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern. Consciousness & Cognition, 2005, kd 14, lk 22–29.
[23] C. Darwin, The Expression of Emotions in Man and Animals.
[24] J. Panksepp, Affective Neuroscience.
[25] J. Panksepp, Toward a science of ultimate concern.
[26] T. Grandin, Animals in Translation. New York, 2005; Mental Health and Well-Being in Animals. Toim. F. D. McMillan. Boston (MA), 2005.
