Mitte-Tartu

Martin Luiga

Martin Luiga
Mitte-Tartu
Sven Vabar (koostaja), “Mitte-Tartu”

Arvustuse autor on elupõlise tallinlasena pikki aastaid Tartusse rassistlikult suhtunud. Nimetan oma suhtumist rassistlikuks, kuna sellel on samasugune tekkemehhanism – ehk siis, see on suunatud inimeste ja mõtete vastu, mis on suuremalt jaolt sarnased nendega, mida sa kalliks pead, aga mingite oluliste karakteristikute poolest siiski erinevad. Kui ma olin õige noor, kingiti mulle pirakas pehme känguru, kelle kukrus käis poeg. Aga minu põhiliseks samastumisobjektiks ja -elajaks oli jänes. Kängurupoeg oli peaaegu täpipealt nagu jänes, aga ometi mitte, ning ma kiusasin ja piinasin teda igal moel, nii et mu emal hakkas õudne ja ta võttis seda mu käest ära ning peitis, kaitses. Vot tak, see on mingi asi, mida paljud inimesed kipuvad tegema, ehkki ei peaks. Ärge teie niimoodi tehke. Ma olen viimastel aegadel hakanud Tartuga rahu tegema. Ja Tallinnat olen õppinud palavalt armastama.

Aga Tartu juures on kindlasti kõige närvidelekäivamaks omaduseks tema kuvand ehk imago, mille raskuskeskmes on ülikool, intellektuaalid, joomine, Toomemägi, Pirogov, Zavood. Ja see on väga valdav kultuuriline kuvand, enamjaolt Tartus justkui ei olekski midagi muud, isegi Jõhvil on rohkem omaenese olemist kui sellel osal Tartust, mis jääb eelmainitud sfäärist väljapoole. Ja see on kuidagi nilbe. Tallinna kohta ei tule pähegi öelda või mõelda, et see on ainult üks suurem seltskond, üks asutus, paar baari, Tallinnas toimub igasuguseid asju ja on igasuguseid nurgataguseid ja need võivad vägagi erinevad olla, ent moodustavad ometi terviku.

Kogumik “Mitte-Tartu” lähtub üsna samasugusest premissist, üritab minna kohtadesse, millest sa tavaliselt ei kuule, vastanduda üldlevinule, ent kuraatoriprojekt tervikuna ei vea välja. Mittekoha mõiste laiendamine kohtadele, kus inimesed tegelikult elavad, tähendab kahjuks seda, et suur hulk inimesi on liigitatud mitteinimeste hulka. Samuti tekitab kahtlust vastandumine “Süda-Tartu literaatidele” “äärealade inimestena”. Seda põhiliselt sellepärast, et mul ei ole aimu, keda selle all mõeldakse. Minu vaatenurgast on kogumikku kirjutanud inimesed Tartu liha ja veri. Enamgi veel, trobikond nimekaid kohalikke kultuurikangelasi on kantud “mittetartlaste” nimekirja. Uku Masing näiteks. Kes oleks rohkem Tartu kui Uku Masing? Ehk siis, tundub, nagu üritataks mingi harjumuse pärast näidata ennast mingilt kaotajapositsioonilt, kui tegelikult ollakse ammu juba võitnud. Va vastane on kas välja mõeldud, kõvasti obskuursem kui “mittetartlased” ise või esindab mingit aspekti neist enestest. Vastandumine on üks trikikas asi, selleta ei saa läbi, aga sellel tuleb hoolega silm peal hoida. See, kuidas ma ise praegu vastandujatele vastandun, läheb samuti mingi aja möödudes ilmselt kuidagi idiootseks ära ning seltsimehed peavad mind korrale kutsuma.

Tegelikult ma ei taha karistada. Tekstikogumikku teha on alati parem mõte, kui tekstikogumikku mitte teha, ja see, et ei tehtud mitte niisama-muidu tekstikogumikku, vaid temaatiline, ülesandepüstitusega kogumik, on ka kiiduväärt. Algne idee (kirjutada Tartust, aga mitte nii nagu harilikult, vaid teistmoodi) meeldib mulle samuti. See, kuidas eelmainitud ideoloogiline ebakõla on tekkinud, on samuti selge – koostaja saadab laiali palve kirjutada kogumiku jaoks tekste, annab suuna, tekstid tulevad ja tema peab nende põhjal uuesti terviku kontseptualiseerima. Ja tervik moodustubki, aga sellel ei ole eessõnaga suuremat puutumist. Suures osas on see nagu “reisikirjad igapäeva äärtelt ja muidu mõtisklused”. Üheskoos kenade turistipiltidega. Ja see, et tulemus oli kõigiti ootuspärane, ei tähenda, et see oleks halb. Kogus on üle mõne kaasaelatava teksti. Väga armastusväärne oli Erkki Luugi jutust taibata, et Tartul on täitsa oma nõme ja vihkamisväärne linnapea. (Tallinna vihkamisväärne linnapea mulle meeldib, ma leian, et tegu on üldiselt õnnestunud kultuurisündmusega ja ajastu märgiga ning ma loodan, et tema mälestuseks on Tallinnas kahekümne aasta pärast Club Savisaar, mille sildil on lustlik neoon-Savisaar, ja et kõik tahavad seal tantsimas käia.) Eesti poliitika on üldse üks väheavastatud ääreala. Inimesed võiksid sellest rohkem ilukirjandust kirjutada. Arvamusartikleid võiks jälle vähem kirjutada.

Ka c: tekst on üks õige õnnestunud tükk eksperimentaalkirjandust. Sõnad istuvad tavapäratutes kombinatsioonides, ehkki lausekonstruktsioonid on harjumuspärased, tunnetatavad, piinlik ei ole, reaalsus, millele viidatakse, ei ole koheselt lahterdatav. Tombergi tekst on samuti ilmselgelt väga hästi kirjutatud, aga väga raske on lugeda, pool ajast on tunne, et suuremat ja tugevamat pead oleks õlgadele vaja selle lugemiseks. Andreas W lahenduski on elegantne. Ehkki ma vahest ei nõustu täiel määral eraldusjoonega, mille ta tõmbab inimese ja looma vahele – osalt sellepärast, et see ei jäta kummastki neist väga positiivset muljet –, on tegu töötava ja mõeldava joonega, ning füüsilist jõudu ja tegevust ülistavaid tekste ei tehta üldse nii palju, et seda tore lugeda ei oleks. (Täpsustuseks: ma tõmbaksin inimese ja looma vahele hoopis teistsuguse joone. Inimene on inimlik siis, kui ta surub maailmale peale oma tahet, kehtestab oma reaalsust. Loomalik on ta argistes asjades, tühja pilguga hommikukohvi juues, korterit mööda ringi tammudes ning asju ühest virnast teise paigutades, vedeledes ja oma kaaslast näperdades. Siin leiab samuti aset kõrge ja madala, keha ja vaimu vastandus, aga nii, et madal on südamelähedane ja kõrge ei tundu nõder.)

Ja Sven Vabari tekstid olid head. Ehkki tuleb mainida, et tänavakunstnike loos mõjub uskumatuna inimeste soostumatus uskuda üleloomulikku. Minu meelest jätab siinse maa rahvas üleloomulikule heal meelel võimaluse olemas olla. See on õieti rõõmustav, kuidas folkloor, kujutlus ja ilukirjandus ennast seal reaalsusesse kinnistavad, ehkki oleks hea, kui antud teemale loodaks tõsisemaltvõetavaid alustekste. Seletamatu tuleks vabastada esoteeriku salapärasest lavasosinast samamoodi, nagu tänapäeva psühholoogia kogemus peab vabanema ameeriklasest müügimehe entusiastlikust häälest. Toon ja sõnade valik on idee esitamisel äärmiselt oluline, stereotüübid jäävad enam kui tihti ette. Siinkohal tooksin positiivseks näiteks loomade õiguste kaitse kontseptualiseerimise, millega Hasso Krull hiljuti siinsamas Vikerkaares hakkama sai.

Heinsaare esimene tekst oli selline, nagu nad ikka on, teine aga teenis edukalt väljajuhatuse või kokkuvõttena. Heinsaare tekstid on ülepea natuke murettekitavalt palju sellised, nagu nad ikka on. Ma ei saa öelda, et ma oleksin täie pühendumusega silma peal hoidnud, aga nii palju, kui ette on juhtunud, on see ikka seesama vana hea heinsaare-universum. Natuke tahaks, et ta mängiks mõni aeg, et ta ei ole Heinsaar, vaid mõni teine tüüp, sest et Heinsaareks jääks ta ju ometigi. Kirjutaks midagi pikemat või midagi muud. Ja ma saan suurepäraselt aru, kui Heinsaarel seda huvi teha ei ole, aga paraku on siin maailmas juba kord nii, et sealt, kust kord on saadud, tahetakse veel ja rohkem. Ja ei saa ka öelda, et tehku mida iganes, sellepärast, et ei taha ju, et läheks, nagu Hargla ja Kivirähaga läks.

Kogumik andis üldiselt hästi edasi inimeste mõtteid ja kujutlusi, mis olid meeldivalt eripalgelised. Mul on hea meel tähelepanu eest, mis “Mitte-Tartule” on osaks saanud. Ometi soovitan ma järgmisel korral sihtida kõrgemale, teha paremini, olla läbimõeldum.

Aitäh.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon