Eesti teadustõlke eellugu ja hetkeväljavaated

Kristiina Ross

Seminari “Teadusteksti teekond eesti keelde” eeltutvustuses esitati esinejatele ja osalejatele rida küsimusi, millest esimene ja viimane kõlasid: “Mida peaks teaduslike ja filosoofiliste tekstide tõlkijad tekstitüüpide erinevatest funktsioonidest lähtudes silmas pidama?… Ja kokkuvõttes – kas teadustõlkeid eesti keelde on üldse vaja?” Nende küsimustega piiritletud ruumis liigubki siinne kirjutis.

Mis on teadustekst

Teadustõlkest rääkides ei pääse kuidagi mööda “loodusteaduste” ja “humanitaar-teaduste” vastandamisest. Kui tülikad, vaieldavad ja ebamäärased need mõisted ka oleks, tõlkimise seisukohalt on neil oluline vahe. Loodusteaduslik mõtlemine on loomu poolest mitteverbaalne. See ei sõltu sõnadest, vaid tugineb eksperimendile, mille kulg ja tulemused on kirjeldatavad arvude, diagrammide ja valemite abil. Loomulikku inimkeelt läheb sealjuures üsna vähe tarvis, ja kasutatakse selle standardiseeritud  ja unifitseeritud vormi, sest kõik mõisted peavad olema selgelt defineeritud ja üheselt mõistetavad. Sellisena on loodusteaduslik tekst üsna kergesti ühest loomulikust keelest teise tõlgitav. Humanitaarias seevastu kasutatakse eeskätt verbaalset mõtlemist, mille korral keel ei ole mitte ainult tulemuse kirjeldamise vahend, vaid tunnetamise enda vahend (keeleteaduses muidugi ka objekt). Sellisena toimiv keel ei ole jäigalt unifitseeritav ega standardiseeritav, vaid hargneb ja hajub laiali erinevate loomulike keelte ja kultuuride ning erineva elukogemusega indiviidide lõputusse paljusesse. Iga loomulik keel liigendab maailma erinevalt ja iga indiviid kasutab oma emakeeleks olevat keelt ainult temale omaselt. Seetõttu on keele kaudu toimuvas mõtlemises mõisted venivad ja hajusate piiridega; sõnade tähendused teisenevad ajas ja kontekstis ja erinevate kasutajate meeles; erinevad stiilitasandid võivad kogu öeldu mõtte hoopis pea peale pöörata. Keelelise mõtlemise ülimaks vormiks on luule, mis põhimõtteliselt polegi tõlgitav, vaid ainult tõlgendatav.

Humanitaarteadused on sogane ja raskesti defineeritav ala, mis jääb kuhugi loodusteaduste ja luule vahele, ning selle eri valdkondades võib loodusteadusliku ja keelelise mõtlemise osakaal olla väga erinev. Näiteks foneetika, mis mingites klassifikatsioonides pannakse keeleteadusega ühte patta, kuulub vajaliku mõtlemise tüübi järgi pigem loodusteaduste juurde, seevastu filosoofia, teoloogia ja kirjandusteadus opereerivad suuresti ainult verbaalselt kirjeldatavate kategooriatega ja lähenevad niisiis pigem luulele.

Kui teadusteksti tõlkimisest kui millestki spetsiifilisest rääkida, siis intrigeeriv ja huvipakkuv on see teemaring just seoses humanitaarteaduste soisema osaga. Keelelise seotuse poolest luulele läheneva humanitaarse teadusteksti tõlkimine on omaette kunst. Tõlkijal tuleb siin kuidagi säilitada universaalne jäikus ja täpsus, mis originaalis kui teadustekstis sisaldub, aga samal ajal tagada, et ka verbaalse mõtlemise kategooriate loomulik hajusus ja originaali stiilitasand säiliksid või pigem sihtkeeles taastekiksid. Ideaalis peaks hea teadustõlge ühtlasi alati kompama keele piire, avardama senist traditsiooni ning tekitama uusi tähendusi ja seoseid.

Eesti teadustõlke eelloost Johannes Gutslaffi näitel

Niisugune tõlketraditsioon on eesti kontekstis – aga ka paljude teiste keelte korral – sama vana kui kirjakeel. Suur osa Euroopa kirjakeeli loodigi kesk- ja varauusajal eeskätt seda laadi teksti tõlkimiseks ja kirjapanekuks. Piibel ning seda selgitavad ja lugejale lähendavad vaimuliku sisuga tekstid, mille tõlkimise käigus eesti kirjakeel 16.–18. sajandil sündis, esitavad tõlkijale põhimõtteliselt samasuguseid nõudeid nagu tänapäeva humanitaarteaduslikud tekstid, ehkki tõlke universaalsuse, üheseltmõistetavuse ja standardsuse nõue ei johtunud sel ajal mitte teadusliku eksaktsuse taotlusest, vaid tulenes teksti pühadusest. Aga tõlketehnilises mõttes ei ole seal erilist vahet. Kuna Piibli näol oli tegu püha, sakraalse tekstiga, oli tõlke üheseltmõistetavus ülimalt oluline. Just õige tähenduse kaotsimineku hirmus oli Piibli tõlkimine keskajal olnud taunitud. Kasutati ainult ühte ladinakeelset versiooni, nn Vulgata’t, mis, tõsi küll, ise oli tõlge, kus mõnedki originaaltekstide tähendused olid juba tublisti teisenenud. Aga selle peamiseks tõlkijaks peetav kirikuisa Hieronymus, kes teiste tekstidega seoses sõnasõnalisust taunis, väitis vähemasti teoorias, et kuivõrd pühakirjas on isegi sõnajärjel oma salapärane tähendus, siis selle korral üldine tähenduse järgi tõlkimise nõue ei kehti. Teksti pühadusest tulenev sõnasõnalisuse paine on piiblitõlget jälitanud ka hilisematel aegadel. Teisalt oli aga just Piibli rahvakeeltesse tõlkimise initsiaator Martin Luther see, kes nõudis, et tõlkekeel peab olema loomulik, ladus ja rahvapärane ega tohi lähteteksti sõnadest liiga kramplikult kinni hoida. Pealegi on suur osa piiblitekstist ning ka mõned vaimulikud laulud ja palved vormi seisukohalt sügav ja poeetiliselt nõudlik luule.

Niisiis seisid tõlkijad, kes 16.–18. sajandil Piiblit eesti keelde tõlkisid, üsna samasuguste probleemide ees nagu tänapäeva humanitaarsete teadustekstide tõlkijad: teksti tuli tõlkida võimalikult täpselt, aga samas pidi tõlge võimalikult hästi kokku kõlama loomuliku rahvakeelega. Tollane tõlketöö oli tänapäevasest aga võrreldamatult keerulisem selles mõttes, et sobiv sihtkeele kuju tuli alles luua. Sealjuures olid 16.–18. sajandi eesti tõlkijad saksa emakeelega pastorid, kes üldjuhul õppisid eesti keele ära alles täiskasvanuna ja pidid niisiis selle hilises eas õpitud suulise keele alusel looma saksa (või ka ladina, kreeka ja heebrea) keelest tõlkimise käigus eesti kirjakeele. Pealegi olid kuni 17. sajandi lõpuni kirjalike eestikeelsete tekstide lugejad enamasti samuti sakslased, kes eesti keele alles täiskasvanu-eas mingil määral omandasid. Eestlased tulid mängu ainult passiivse kuulajaskonnana. Kogu tõlkimise hirmus vaev nähti esialgu selle nimel, et teised saksa pastorid saaksid eestlastele teksti ette lugeda. Kirjakeelt  ei loodud üldsegi mitte selleks, et tekitada võimalust eesti keeles edasi mõelda. Sellest vaatenurgast vaadatuna ei olnudki Piibli tõlkimine mitte humanitaarne tõlketoiming, vaid pigem mingi kummaline klaaspärlimäng või esperanto-harrastus. See aga tähendab, et kuivõrd üldjuhul olid lugevad pastorid keele kehvemini omandanud kui tõlkivad pastorid, ei olnud tõlke parandamiseks vajalikku diskussiooni ja asjatundlikku tagasisidet kusagilt loota. Mõned varajased erandid välja arvatud, hakkasid eestikeelsed lugejad ja kaasamõtlejad tekkima alles 17. sajandi lõpus ning ka siis oli sotsiaalne lõhe liiga lai loomuliku arutelu võimaldamiseks. Isegi kui sakslasest tõlkija keelekasutuses kahtles ja seda parandada üritas, pidi ta palju vaeva nägema, et leida usaldusväärne keelejuht ja sellele oma probleemi arusaadavalt selgitada.

Mõistmaks, kui keeruline oli võõra emakeelega tõlkijail kirjakeelt luua ja kui vaevaliselt üle kivide ja kändude kogu see protsess n-ö katse ja eksituse meetodil tegelikult teoks sai, tasub mõelda neile arvukatele tõlkeproovidele, mis kuhugi välja ei viinud. Kõige suurejoonelisema näite pakub selles vallas Urvaste pastor Johannes Gutslaff, keda eesti kultuuriloos tuntakse küll tervelt kolme olulise teose autorina,[1]kelle konkreetsetest keelealastest pingutustest hilisemas kirjakeeles aga seni mingeid jälgi leida pole õnnestunud. Gutslaffi võib pidada nii eesti kirjakeele ajaloo kui ka eesti tõlkeloo suurimaks äpardujaks. Ta lõi tervelt kaks erinevat lõunaeesti kirjakeele varianti,[2]millest kumbki ei leidnud kasutajaid ega edasiarendajaid. Ta tõlkis originaalkeeltest terve Piibli, kuid kogu tema töö ja vaev jäi hilisemast tõlkeprotsessist täiesti kõrvale.

Gutslaffi kaitseks võib ju öelda, et tänapäeva kirjakeelest ei saagi tema tõlke mõjusid leida, sest tartu ja tallinna keele omavahelises jõukatsumises jäi lõpuks peale põhjaeesti keel. Kuid see hilisem areng ei rehabiliteeri Gutslaffi tööd, sest tugev lõunaeesti traditsioon oli pikka aega olemas, aga see loodi 30 aastat pärast Gutslaffi hoopis Andreas ja Adrian Virginiuse “Wastse Testamendi” tõlkega, milles Gutslaffi töö tulemusi ei kasutatud. Ligi kaks aastat tagasi olen ühes Vikerkaare artiklis Gutslaffi tõlketegevust veidi teises kontekstis puudutanud ja seal on tema ideede kõrvalejätmise kohta öeldud: “Raske hinnata, kas see oli puhtalt juhuse asi, et tema piiblitõlke käsikirjad edaspidisest tõlketegevusest kõrvale jäid, või oli 17. sajandi kolmas veerand eesti kirjakeele ajaloos lihtsalt periood, mil sedavõrd pööraste lõunaeestiliste katsetustega ei olnud midagi peale hakata.”[3]Eesti teadustõlke eelloo valgustamisel tasub seda küsimust lähemalt uurida.

Gutslaffi tõlkekeele iseloomustamiseks sobib näide Matteuse evangeeliumist (Mt 3:13): “Sihs tulli Iesus Galilea mahlt se Iordani mannu Iohannesselle, eth t[emma] sahhes temmast kastatuts.”[4]Lause esimene pool oleks tänapäeva kirjaviisis “Siis tuli Jeesus Galilea maalt see Jordani manu Johannesele” ja see tundub täiesti ilus murdenäide, milles lisaks lõunaeestilisele kaassõnale manu ‘juurde’ torkab silma mõnus murdepärane väljend tuli Johanneseletähenduses ‘tuli Johannese juurde’. Aga teises lühikeses osalauses on koos koguni kolm gutslaffismi ehk keelendit, mida pole päris sellisena leida ei murdekeelest ega varasemast või hilisemast kirjakeelest. Konstruktsioon saaks temast kastetud iseenesest oli tollases kirjakeeles tavaline vorm-vormilt saksa keele eeskujul kokku pandud moodustis passiivi väljendamiseks. Kuid selle siinses kujus sahhes temmast kastatutskajastuvad kaks Gutslaffile eriomast grammatilist joont ja üks terminoloogiline innovatsioon. Esiteks äratab tähelepanu sõnakuju sahhes. Seda vormi (või pöördevorme sahhesit ja sahhesitte) kasutab Gutslaff väga ohtralt ning grammatilise tunnuse poolest on see normaalne lõunaeesti tingiva kõneviisi vorm tegusõnast saama, kuid eriskummalised on kaks h-d sõna tüveosas, mille korral pole selge, kas sõnavormi tuleks tänapäeva kirjaviisis kirjutada sahes või saahes. Teine gutslaffism, kummaline tuts-lõpp (tegusõna kastma vormis kastetuts), on arvatavasti mehaaniliselt kokku pandud lõunaeesti kirjakeeles tol ajal kasutatud (põhjaeestilisest) kesksõna tunnusest –tut ja Urvaste murrakus esinevast tunnusest –tus, milles lõunaeestilisele kesksõna tunnusele –tu liitub lõunaeestiline saava käände tunnus –s ja mida kasutatakse saama-konstruktsioonides tegevuse lõpetatuse väljendamiseks.[5]Kolmandast innovatsioonist, sõnast kastma senise termini ristima asemel, oli juttu juba eelmises Vikerkaare artiklis. Nagu seal öeldud, sobib kastma tähenduse poolest tõesti paremini kokku kreeka lähteterminiga βαπτίζω ‘ristima’ ning selle saksa tõlkega taufen, mis kajastavad ristimistoimingu seost puhastava veerituaaliga, kuid läheb vastuollu arvatavasti juba enne reformatsiooni välja kujunenud eesti traditsiooniga, mis kasutas selle termini vastena (slaavilaenulist) sõna ristima.

Terminikasutuse põhjal ongi kõige lihtsam Gutslaffi tõlkeprotsessi sisse elada. Tema Uue Testamendi tõlge on säilinud võõrakäelises ümberkirjutuses ja ilma tõlkija enda selgituste või kommentaarideta, kuid Vana Testamendi tõlge on säilinud Gutslaffi omakäelise puhtandkoopiana ning selles leidub tõlkelooliselt põnevaid ladina- ja saksakeelseid märkusi. Näiteks 1Ms 1:6 lisatud kommentaaris selgitab Gutslaff, kuidas ta otsis vastet heebrea sõnale, mida tänapäeva eesti keeles tõlgitakse sõnaga laotus. 17. sajandi põhjaeesti traditsioonis kasutati vastavas tähenduses sõna kinnitus, mis on otsetõlge Lutheri piiblitõlkes esinevast saksa sõnast Feste, mis omakorda oli tõlgitud lähtuvalt ladina sõna firmamentum tähendusloogikast, see aga omakorda on tagasi viidav vastava kreeka sõna esmatähendusele ‘kindlus, tugi’. Gutslaff selgitab oma märkuses, et heebrea sõna on tegelikult tuletatud verbist tähendusega ‘välja venitama, laiali laotama’ ja sellepärast kasutab tema eesti vastena sõna väljavenitamine.[6] Niisiis püüdis ta eesti keeles säilitada originaaltermini tähenduslikke seoseid lähtekeele üldsõnavaraga (isegi seal, kus saksa, ladina ja kreeka termin lähtekeelega vastuollu läheb). Põhimõttelise püüdlusena on niisugune mõtteviis humanitaarteadusliku teksti tõlkimisel igati mõistlik. Terminite osas, mis Gutslaffi ajaks polnud veel välja kujunenud, võib seesugust lähenemist pidada koguni ainuõigeks. Näiteks kreeka sõnale βλασφημία puudub eesti keeles tänapäevani hea vaste ning praeguses tõlkes kasutatakse selle ekvivalendina enamasti sõna pühaduseteotus, ehkki originaalterminis pühadusele ei viidata, vaid sõna tuleneb verbist βλάπτω ‘kahjustama’ ja substantiivistφήμη ‘kuuldus, teade’, mis omakorda tuleneb verbist φημί ‘ütlema’. Gutslaff tõlgibki seda oma loogika kohaselt sõnaühenditega sõimuse pajatus ja naeru pajatamine ~ pajatus, mis vastavad hästi lähtesõna tuletuslikule ja tähenduslikule ehitusele. Sellest võinuks ajapikku kujuneda ilus, selge konnotatsiooniga eesti liitsõna (sõimupajatus). Mõni Gutslaffi Uue Testamendi termin jääb tänapäeval mõistatuseks, nagu jähvkemehs tolliametniku tähenduses (mida võiks tõlgendada kas jäägimees või jaogimees – tüvest jagu : jao),[7]kuid see ei kahanda tema püüdluste väärtust, eriti selle taustal, et tolliametniku jaoks 17. sajandil piiblitõlke põhivoolus tegelikult kasutusele tulnud saksalaenuline tölner ei ole ju kuigi õnnestunud leid.

Ometi, kusagil on teadustõlke terminiloomes originaalipärasuse mõistlik piir. Kui laialt kasutatav termin on juba juurdunud, siis Gutslaffi mõtteviis enam ei tööta. Näiteks terminivahetus ristima > kastma oli 17. sajandi keskpaigas ilmselt juba liig mis liig. Viimaste aastakümnete tõlkeloost meenub Anne Lille katse vahetada Sigmund Freudi tõlkes alateadvus välja teadvustamatuse vastu. Selle põhjendusena kirjutab ta saksa terminite Bewußtes ja Unbewußtes kommentaariks: “Eesti keeles on kahjuks juurdunud traditsioon kõnelda “teadvusest” ja “alateadvusest”, mida pole nii kerge muuta. Freud hoidus kavatsuslikult alateadvuse (Unterbewußtes) kasutamisest, kuna see osutab ruumilistele suhetele (all-ülal), tuues sisse ohtliku ruumilise metafoori. … Sisuliselt on täpne kõnelda teadvusest (sellest, mida teadvustatakse) ja teadvustamatust (sellest, mida ei teadvustata). Teadvustamatu on “see, millest inimene ei ole teadlik, mida ta ei suuda teadvustada”. Teadvustamatu ei asu millegi all, ta lihtsalt ei asu hetkel teadvuses.”[8] See on igati arukas põhjendus ja raamatus, mille kaante vahel on tõlgitud ka lõik, kus Freud kutsub loobuma eksitavast mõistest Unterbewußtsein, mille otsene sõnasõnaline tõlge oleks just ‘alateadvus’,[9]ongi see võib-olla ainus võimalus. Koos kommentaaridega saab konkreetne Freudi tekst küllap eesti lugejale sedasi tõesti selgemaks ja mõistetavamaks, aga sõnaalateadvus selle tõlke abil Freudil sõnaga das Unbewußte tähistatud mõiste vastena eesti keelest siiski enam kaotada ei õnnestunud. 2009. aasta “Eesti keele seletavas sõnaraamatus” (http://www.eki.ee/dict/ekss/) igatahes märksõna teadvustamatus ei leidu ja märksõna alateadvus selgituseks on märgendi “psühh” järel antud selgitus: “teadvuse läve taha jäävad psüühilised nähtused, mis mõjustavad indiviidi tegevust.”

Enam-vähem sama näib kehtivat ka Gutslaffi vormileiutiste kohta. Originaalkeele grammatiliste tähenduste edasiandmiseks kirjakeeles otsis ta tunnuseid ja eeskujumustreid elavast murdekeelest, mis on igati mõistlik viis tõlkimisel sihtkeele rikastamiseks. Aga siingi kombineeris ta murdekeelendeid liiga meelevaldselt ega arvestanud tolleks ajaks juba juurdunud tavadega. Nii oli tema tõlkekeel ühtekokku liiga tugevasti nihkes nii suulise rahvakeele kui ka senise kirjaliku traditsiooni suhtes.

Nagu eespool öeldud, peabki hea tõlge keele piire kompama ja avardama. Ka piiblitõlke ajaloost võib leida näiteks õnnestunud katseid vahetada mõni oluline termin välja parema vastu. Esimeses trükipiiblis väljendati mõistet, mida heebrea keeles märgib sõna berith (ja ladina keeles testamentum), sõnaga seadus, aga alates 1968. aasta tõlkest kasutatakse vastena sõna leping (mis oli varem selle mõiste tähistamiseks kasutusel olnud lõunaeesti tõlgetes, sealhulgas ka Gutslaffil). Ja mõistet, mida heebrea keeles märgib sõna tora, eestindati esimeses trükitud piiblitõlkes sõnadega käsuõpetus ja käsk, alates 1968. aasta tõlkest sõnadega käsuõpetus ja seadus ning alates 1997. aasta tõlkest kasutatakse selle vastena läbivalt sõna seadus. Niisuguse topeltvahetuse taga on originaalterminite tõlgendusarengute kõrval arvatavasti eesti sõna seadus tähenduslik kitsenemine 19. sajandil, mil see hakkas tähistama uut ühtäkki oluliseks osutunud mõistet, juriidilist normatiivakti.

Ilmselt on kirjakeele arenguperioodide seas ka tõlkeinnovatsioonideks soodsamaid ja ebasoodsamaid aegu. Eesti kultuuriloos keeleuuenduse ajana tuntud 20. sajandi teine ja kolmas kümnend näiteks olid paljude asjaolude kokkulangemisel julgeteks eksperimentideks sobilikud. Aga isegi siis oli väikestegi nihutamiste jaoks vaja kinnisideelist fanatismi. Johannes Aavik pühendas kogu oma energia kirjakeele uuendamisele, kõik tema tollased (ilukirjanduslikud) tõlked olid täielikult allutatud sellele eesmärgile. Ometi vaieldakse temagagi seonduvalt tänini, kas ja kui palju tal keele loomulikku arengut omatahtsi suunata õnnestus. Gutslaffi aeg, mil kirjakeele traditsioon oli veel väga habras, polnud julgeteks uuendusteks kuigi soodus. Pealegi jäi talle tegutsemiseks liiga vähe aastaid. Põhjaeesti keelealal kulus esimese trükitud perikoobiraamatu ja grammatika ilmumisest tervikliku piiblitõlke sünnini terve sajand ja väga mitme erineva inimese töövaev. Gutslaff aga ei usaldanud lõunaeesti perikoobiraamatu tõlkega loodud keelt ja püüdis üksi vähem kui kümne aastaga grammatikast piiblitõlkeni jõuda.

Teadustõlkest täna

Esimeste piiblitõlkijate tööga võrreldes tundub ükskõik kui keerulise teksti tõlkimine praegu, mil tõlkijad on emakeelsed eestlased ning eesti kirjakeel juba ammu paika pandud ja üsna paindlikuks lihvitud, olevat lapsemäng. Paraku on tollase ja praeguse tõlkesituatsiooni vahel lisaks tõlkeprotsessi keerukusele ka üks teine suur erinevus, mis mängib tänaste tõlkijate kahjuks. Nimelt motiveerituse määr. Kuni esimese trükipiibli ilmumiseni 1739. aastal olid kõik tõlkijad tohutult tugevasti motiveeritud. Tollal kultuurielu määrava luteri kiriku õpetuse järgi oli ülimalt oluline, et jumalasõna oleks kõigile koguduse liikmetele kättesaadav nende emakeeles. Piibli tõlkimine oli ajastu nõue ja nii kõik kõrgemad administratiivsed instantsid kui ka tõlkijad ise olid veendunud selle töö vajalikkuses – muud moodi polekski nii hull ettevõtmine olnud kujuteldav. Ehkki Gutslaff alustas tõlkimist arvatavasti isiklikul initsiatiivil, võis ta olla kindel, et tema töö teenib üldisi huve, nii nagu neid ka kõrgemal pool mõistetakse. Praegu, mil ametlik teaduspoliitika toetab arusaama, et tõsiseltvõetav teadus saab olla ainult ingliskeelne, on aga tõlkijal teadusteksti eesti keelde tõlkimiseks järjest raskem motivatsiooni leida. Silme ette kipub kerkima ahistav kujutlus ringi sulgumisest: saksa pastorid nägid mitusada aastat vaeva, et meile, matsidele, kirjakeel luua, ja nüüd oleme täiesti omaalgatuslikult valmis selle elushoidmise pingutusest loobuma ja inglise keelele üle minema. Niisugusel taustal näib teadusteksti tõlkimine eesti keelde olevat eriti mõttetu ja marginaalne tegevus.

Enne kui ring lõplikult sulgunuks kuulutada, tasub siiski visandada eesti teaduskeele senise arengu punktiir või vähemalt otsida selle mõningaid tugipunkte.

Pärast täispiibli tõlke ilmumist senine õhin paratamatult vaibus nagu iga suure töö valmimise järel. 18. sajandi lõpul tõusid aga hoopis uued kahtlused ja hakati vaidlema eesti keelde tõlkimise mõttekuse üle. Osa 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse valgustuslikult meelestatud sakslaste seas võttis maad veendumus, et saksakeelsete tekstide eesti keelde tõlkimise asemel oleks humaansem eestlastele saksa keel selgeks õpetada. Keerulisemaid tekste pole mõtet eesti keelde tõlkida, sest abstraktsetel teemadel arutlemine käib niikuinii saksa keeles ja iga eestlane, kes tahab seesugustes arutlustes osaleda, peab saksa keele ära õppima. Ülejäänutele piisaks eesti keeles lihtsatest populaarsetest käsiraamatutest, milles pakutavat praktilises elus vaja võib minna. See oli ühtlasi aeg, mil teaduslik mõtlemine Euroopas keskajal valitsenud religioosse maailmanägemise lõplikult välja vahetas. Eesti keelde jõudiski teaduslik mõtlemine lihtsakoeliste tervise, aianduse, mesinduse, kokanduse jm käsiraamatute näol, mille tõlkeid saksa (aga ka rootsi ja isegi läti) keelest nüüd ridamisi ilmus.

Nagu varane piiblitõlge, nii oli ka see esimene populaarse ja õpetliku loodusteadusliku tõlke laine ikkagi alles eesti keele kui teaduskeele tekkimise eellugu. Esimesteks eesti keeles mõtelda ja arutleda püüdvateks tekstideks on peetud Otto Wilhelm Masingu ja Kristian Jaak Petersoni 19. sajandi teise kümnendi lõpul kirjutatut, mis teatavasti oli aga oma ajas nii erandlik ja enneaegne, et eesti teaduskeele algust nii varasesse aega panna oleks alusetu uhkeldamine. Keeleteaduse pinnal võib eesti teaduskeele sünniks pidada aega, mil eesti keel võeti kasutusele omaenese kirjeldamise metakeelena. Esimese tõeliselt teadusliku eesti keele grammatika kirjutas Ferdinand Johann Wiedemann 19. sajandi teisel poolel, saksakeelse teaduse kõrgajal, saksa keeles. See 1875. aastal ilmunud esimene teaduslik grammatika jäigi varasemate misjonilingvistilistest huvidest ajendatud ladina- ja saksakeelsete grammatikate pika rea lõpus viimaseks suureks võõrkeelseks väljastvaateks eesti keelele. Juba 1884. aastal ilmus Karl August Hermanni eestikeelne “Eesti keele Grammatik” ja edaspidi kirjutati ulatuslikumad eesti keelt puudutavad käsitlused eesti keeles (ehkki 20. sajandi esimesel poolel ilmus siinse Läänemere-ruumi humanitaarteadustes veel mitmeid olulisi saksakeelseid käsitlusi). Eesti keele kui teaduskeele tõeline õitseaeg algas 20. sajandi teise kümnendi lõpul eestikeelse ülikooli tekkega ning vaatamata kõigile poliitilistele kannapööretele ja vapustustele kestis see vähemalt 20. sajandi 70. aastateni. Pärast mõõna 70. aastate teisel poolel ja 80. aastatel, mil kõik väitekirjad pidid olema venekeelsed, tekkis 1990ndatel, pärast järjekordset poliitilist kannapööret, uus üldine õhin ja ametlikuks hoiakuks sai, et eesti keeles on vaja välja arendada kõik registrid ja valdkonnad ning põhimõtteliselt tuleks eesti keelde tõlkida kõik olulised tekstid. Aga sealtpeale on üha enam hakanud hiilivalt maad võtma 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi baltisakslaste skepsist meenutav mõtteviis ja argumentatsioon. Lihtsalt saksa keele asemele on asunud inglise keel ja baltisakslaste asemel argumenteerivad nüüd eestlased ise – uskudes, et eesti keeles kirjutamine on provintslik oma nabas surkimine, millega tegelevad ainult need, kes ei ole võimelised rahvusvaheliselt läbi lööma. Seesugust arusaamist toetab ka ametlik teaduspoliitika. Isegi kui poliitilise korrektsuse huvides hoidutakse seda otse välja ütlemast, suunavad kõik bibliomeetrilised mõõdikud, mis teadlase hindamiseks on leiutatud ja küllap täiesti heauskse innuga kasutusele võetud, vähegi edasipüüdlikke uurijaid kindlalt ingliskeelsuse ja rahvusvahelistumise suunas.

Kirjeldatud hoiakus on oma iva olemas. Tundub loogiline oletada, et kui 16.–19. sajandil oli rahvuskeelte tõusuaeg ning 20. sajandil saabus nende kõrgperiood, mil kunagine ladinakeelselt ühtne Euroopa asendus viimaks Euroopa Liiduga, mis kõigi oma liikmesriikide keeled võrdväärseiks kuulutab, siis ongi sellesuunaline arengutsükkel nüüd lõpuni käidud. Kaugemale minna pole ja pendel peabki hakkama tagasi keelelise universaalsuse suunas liikuma. Teadus oleks lihtsalt üks valdkondadest, mis esimeste seas keeleliselt ühtlustub.

Kui nii, siis on tegemist laiema protsessiga, mille vastu pole mõtet seista. Keerulised ja pikaajalised protsessid, nagu ühe kirjakeele tekkimine või kadumine või keele kasutusvaldkondade laienemine ja kitsenemine, sõltuvad suurematest arengutest, mitte paari pastori heast tahtest või mõne teaduspoliitiku agarusest. Filoloogile, eriti eesti kirjakeele uurijale, näib muidugi, et kirjakeele säilimine võimalikult polüfunktsionaalsena on kuidagi objektiivselt hea, selle kasutusvaldkondade kitsenemine igal juhul halb. Aga see ei pruugi nii olla.

Siiski tundub, et kogu eesti teaduskeelt hõlmava ringi täissaamisest on praegu vara rääkida. Teadustõlke perspektiivikuse ja mõttekuse hindamiseks praeguses hetkes tasub tagasi tulla loodusteaduste ja humanitaarteaduste erinevuse juurde. Meenub, kuidas üks meie viimaste aastakümnete juhtivaid teaduspoliitikuid kirjeldas kunagi eelmise sajandi 80. aastatel noorte humanitaaride sügiskoolis esinedes ideaalset teadusartiklit kui standardteksti, milles tuleb ainult lüngad uue eksperimendi andmetega täita. Filoloogidele mõjus niisugune ideaalartikli määratlus tol ajal vaimuka absurdimaigulise hüperboolina. Ometi on kogu teadustekst sestpeale tõepoolest üha rangema formaadi ja selgema standardi suunas liikunud ning praegu ei taheta teksti, mis kirjeldatud ideaalile ei lähene, enam teaduseks kvalifitseerida. See on humanitaarid nurka surunud. Mingil ajastul domineeriv tunnetamise vorm kipub alati endasse haarama kõiki teisi vorme ning püüab neile ettekirjutusi teha. Nii määras näiteks keskajal religioosne tunnetus kogu kunstilise mõtlemise. Praegu üritab loodusteaduslik mõtlemine allutada endale suurt osa keelelise mõtlemise vormidest. Selle tulemusel ongi tekkinud see üsna avar “humanitaarteadusteks” nimetatav valdkond, millelt oodatakse loodusteaduslikku tüüpi väljundeid, ehkki tema spetsiifika on põhimõtteliselt teistsugune.

Keeleline universaliseerumine sobib loodus- ja täppisteaduslikule osale teadusest. Selle mitmekeelelisusel pole õieti kunagi erilist mõtet olnudki. Ideaalseks teadusartikliks peetava, unifitseeritud formaadi ja standardiseeritud keelega teksti tõlkimine on suhteliselt lihtne, aga just seetõttu ei olegi see vajalik, sest pole oluline, mis keeles see on. Asjatundjale on seesugune tekst ka ingliskeelsena hõlpsasti mõistetav ja asjatundmatul ei ole kitsalt erialase teadustekstiga midagi peale hakata, sest ta ei saa sellest niikuinii aru. Eestikeelse mõtlemise seisukohalt oleks ainult hea, kui õigel ajal saaksid mõistliku eestikeelse vaste need loodus- või täppisteaduslikud mõisted, millel on potentsiaal jõuda erialateadlaste ringist laiemasse intellektuaalsesse keskustellu.

Keeleliselt seotud tekst on aga igas keeles ja iga autori kirja panduna alati erinev – selle erinevuse pärast ongi teda mõtet kirja panna. Standardsuse ideaal on niisuguse teksti korral sisuliselt jabur ning niisugust teksti tuleb paratamatult tõlkida ja tõlgendada. Tegelikult on teksti tõlgitavus ja tõlkimise vajalikkus pöördvõrdelised: unifitseeritud standardteksti, mis pole keelega sisuliselt seotud, pole vaja tõlkida, sest see on niigi mõistetav; keeleliselt seotud teksti pole võimalik kadudeta tõlkida, aga just selle tõlkimine on vajalik, sest võõra emakeele ja erineva kultuuritaustaga inimesel on võimatu originaalist lõpuni aru saada. Igatahes tuleb humanitaarteaduste verbaalsema ja soisema poole eestindamisega paratamatult vaeva näha nii kaua, kuni leidub eestikeelse mõtlemise olemasolust huvitatuid.

Humanitaaria häda pole mitte võimetuses keeleliselt unifitseeritud artikleid produtseerida, vaid selles, et niisugustel tekstidel pole mõtet. Või õigemini, niisuguste tekstide mõttekas osakaal humanitaarias on suhteliselt väike. Süvauuringuid mingi keele ja kultuuri sisevaate avardamiseks peab tegema selles keeles, milles see kultuur toimib ja elab. Näiteks pole ju kuigi arukas kirjutada ja avaldada inglise keeles käsitlusi sellest, kuidas võis Johannes Gutslaffi peas sündida termin jähvkemehs ja kuidas see 17. sajandi Urvaste murraku ühe või teise keelendiga seotud võiks olla – nagu just hiljuti teadusbürokraatia survel, aga ühtlasi sellise tegevuse mõttetuse läbitunnetamiseks tegin.[10]Aga kindlasti tasub inglise keeles mingis üldisemas kontekstis paari lausega tutvustada Gutslaffi terminiloome põhimõtteid. Mõistlik mahuline suhe eestikeelsete süvauuringute ja nende ingliskeelsete rahvusvahelisse käibesse mõeldud kokkuvõtete vahel võiks humanitaarias olla ehk kümme (aga võib-olla ka sada) ühele.[11]

Selleks et eestikeelsed süvauuringud ehk sisevaade eesti keelele ja kultuurile toimida saaks, tuleb eestikeelse humanitaarse mõtlemise säilitamiseks eesti keelde meeleheitlikult tõlkida nii ingliskeelseid üldkäsitlusi ja ülevaateid kui ka erikeelseid süvakäsitlusi. Pakun, et seegi suhe võiks olla umbes kümme (aga võib-olla ka sada) ühele. Ehk siis, kokku pannes: mahuline suhe rahvusvahelisse käibesse saata sobiva (st ühtlasi loodusteaduslikule universaalsuse nõudele vastava) humanitaarse teksti, eesti keeles sündiva süvahumanitaaria ning selle sünnitamiseks teistest keeltest tõlgitava vahel võiks olla umbes 1:10:100 (või ka 1:100:10000). Kust võtta selleks pädevaid tõlkijaid? Ehkki tõlkimine ise on praegu võrreldamatult lihtsam kui ajal, mil kirjakeelt veel polnud, ei piisa hea humanitaarteadusliku teksti tõlkimiseks võõrkeele oskusest ja heast emakeelest, vaid tõlkija peab olema ka vastava ala spetsialist, kes kõigist originaali nüanssidest tõepoolest aru saab. Ideaaljuhul peaks tõlkija olema originaali autorist intellektuaalselt hõlmavamgi. Ta peaks suutma hinnata tõlgitava teksti asendit lähtekeelses kultuuris ning lisaks sellele nägema ka tõlke võimalikke uusi tähendusi ja seoseid sihtkeeles. Ja see võimekas tõlkija, n-ö jumalast targem piiblitõlkija, vajaks motivatsiooni. Kuni aga teadustõlget põrmugi ei väärtustata, oleme summa summarum ikka sama hullus olukorras nagu varased piiblitõlkijad.

Teksti aluseks on ettekanne Euroopa Komisjoni esinduse ja Tallinna Ülikooli Kirjastuse korraldatud seminaril “Teadusteksti teekond eesti keelde” 7. detsembril 2011. aastal Tallinnas.


[1] Gutslaffi esimeseks oluliseks eestiaineliseks teoseks oli 1644. aastal ilmunud saksakeelne traktaat, milles ta arutleb eestlaste ebausu üle ajendatuna sellest, kuidas Sõmerpalu talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud veski, kuna see olla jõge vihastanud. Raamatu kohta vt lähemalt:L. Kõiv, Pilk 17. sajandi Liivimaa vaimuilma: Johannes Gutslaff. Kurtzer Bericht vnd Vnterricht ueber die falschheilig genandten Baeche in Liefflant Woehhanda. Kleio, 1997, nr 2, lk 9–15. 1648. aastal ilmus Gutslaffilt esimene lõunaeesti keele grammatika, mille kirjelduskeeleks oli ladina keel. Selle faksiimile koos eestikeelse tõlke ning Marju Lepajõe ja Hella Keema selgitavate artiklitega on leitav väljaandest: J. Gutslaff, Observationes grammaticae circa linguam esthonicam. Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Koost. ja tlk M. Lepajõe. Tartu, 1998. Gutslaffi kolmandaks oluliseks tööks oli piiblitõlge, mis valmis arvatavasti ajavahemikus 1647–1657. Tema tõlkest on erineva saatusega käsikirjadena säilinud umbes 1/3 Vana Testamenti ja praktiliselt terve Uus Testament. Lähiajal on Eesti Keele Instituudil kavas esmatrükis omaette raamatuna välja anda selle 1. Moosese raamatu ja Matteuse evangeeliumi osa koos paari erikäsitlusega tõlke keelest, Gutslaffi isikust ja tema käsikirjade saatusest. Lisaks neile kolmele suurteosele kirjutas Gutslaff oma aja vaimus juhuluuletusi, millest vähemalt üks oli eestikeelne – vt lähemalt: V. Alttoa, A. Valmet, 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule. Tallinn, 1973, lk 51–52.

[2] Säilinud piiblitõlkekäsikirjades kasutatav eesti keel erineb tuntavalt grammatikas kirjeldatud keelevariandist. Gutslaffi ajaks oli juba olemas pastorite seas aktsepteeritud lõunaeesti kirjakeele traditsioon, mis tugines Joachim Rossihniuse 1632. aastal ilmunud kirikukäsiraamatutele. Selle traditsiooni olemasolu tunnistab Gutslaff grammatika “Eessõnas lugejale”, mainides Rossihniust väga aupaklikus toonis, kuid vihjates (igati põhjendatult) Rossihniuse keele kaugusele Urvaste kandis kõneldud rahvakeelest. Grammatikas kirjeldas Gutslaff Rossihniuse kasutatud keelevariandist palju lõunaeestipärasemat ja kõneldud rahvakeelele lähedasemat keelevarianti, kusjuures mainitud eessõnas, mis on kirja pandud siis, kui raamatu põhitekst juba trükitud, kurdab ta, et mõndagi oleks võinud veelgi kõnekeele-pärasemalt esitada. Piiblitõlkes lähendas ta mitme vormi kuju aga taas Rossihniuse keelele ning pakkus sinna kõrvale välja uusi omaleiutatud keelendeid, mida grammatikas ei mainita.

[3]K. Ross, Missioon ja mäng eesti kirjakeele sünnis. Vikerkaar, 2011, nr 1/2, lk 117–127.

[4] Tänapäevases tõlkes (1997) on lause veidi teisiti struktureeritud: “Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida.”

[5] Seesugusttus-lõpulist vormi kasutati samasuguses konstruktsioonis ka varasemas lõunaeesti kirjakeele allikas, katoliiklikus “Agenda Parvas” (1622), nt Tahat sina ristitus saiya? ‘Kas sa tahad, et sind ristitaks?’, ja hilisemas “Wastses Testamendis”. Tegevuse lõplikkust märkivana on tus-lõpuline kesksõna tuntud ka 20. sajandi murdekeeles, nt Eesti Keele Instituudi murdekartoteegis registreeritud Puhja lauses ku kesä üless sai künnetuss ‘kui kesa üles sai küntud’.

[6] 17. sajandi põhjaeestikeelses traditsioonis kasutati Lutheri-päraselt vastet kinnitus, Virginiuste Vana Testamendi tõlke ümberkirjutuses on esimestel kordadel (1Ms 1:6, 7, 8) kasutatud Gutslaffiga ühisest tähendusseosest lähtuvat, kuid teistsugusest tüvest saadud tuletist laotus, mis võeti ka trükipiiblisse ning on eesti kirjakeeles käibel tänini (vt lähemalt: U. Uibo, Jumalik sõna: taevalaotus. Keel ja Kirjandus, 2009, nr 8/9, lk 709–712).

[7] Vt lähemalt: K. Ross, Supplements to Johannes Gutslaff’s term creation. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri = Journal of Estonian and Finno-ugric Linguistics. (Special issue: Word and concept in the Estonian and Finno-Ugric languages), 2012, nr 1, lk 279–295.

[8]S. Freud, Inimhinge anatoomiast. Tlk A. Lill. Tartu, 1999, lk 163.

[9] Vt sealsamas, lk 57 ja vastava koha kommentaari lk 97.

[10] Tulemust vt: K. Ross, Supplements to Johannes Gutslaff’s term creation, lk 287–291.

[11] Siinne hinnnang tugineb muidugi vaid humanitaarselt ähmasele sisetundele.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon