Pimedus

George Gordon Noël Byron

George Gordon Noël Byron
Pimedus
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ma nägin und, mis polnud ainult uni.
Erk päike kustus, tähed kiirteta
maailmaruumis huupi ekslesid
ja kuuta õhus kiikus jäine maa;
küll tuli hommik, läks ja tuli taas,
kuid ei toond päeva, inimeste hing
muud kired peale hirmu unustas;
kõik isekalt vaid valgust anusid;
ja tehti lõket – iga troon, palee,
hütt, eluase, linn läks tuleroaks,
et saada valgust; kokku rahvahulk
sai ümber põlevate kodude,
et näha veel üksteise nägusid;
see oli õnnelik, kel elupaik
vulkaani hõõgvel suude lähedal;
maailmas püsis vaid arg lootus veel;
mets metsa järel süüdati, kuid need
said ruttu otsa – raginaga puud
lõid leekima ja maha langesid,
söed kustusid – kõik oli jälle must.
Näod inimestel õudse ilme said,
kui neile langes sünge valgushelk;
mõnigi nuttes heitis põrmu end
ja peitis näo, kuid käsi põsakil
jäi mõni naeratades vaatama,
ning mõned siia-sinna tormasid,
et oma matusetuld kütta veel,
hull ärev pilk tuhmmustal taevalael
kui möödunud maailma palakal,
siis hambaid kiristades, ulgudes
ja needes jälle põrmu heitsid end;
metslinnud kriiskasid ja hirmunult
maas tiibu soputasid asjatult;
ja raevukadki kiskjad taltusid,
maod sisistasid rahva seas, kuid nõel
neil puudus, nii nad söögiks tapeti;
ja korraks soikund Sõda jälle end
täis kugistas; nüüd oli vere hind
ju toidul, omaette igaüks
sõi tusaselt; sai otsa armastus;
üks mõte valdas maad – see oli surm,
välkkiire, kuulsusetu; näljavahk
sõi sisikonda; rahvast otsa sai,
luud, kehad vedelesid hauata;
nõrk õgis nõrka, koerad kiskusid
ka peremehi, ainult üks neist jäi
truuks surnukehale ja peletas
ta juurest kiskjaid, nälgind hulguseid,
kuni nood närtsisid ja kõngedes
suu sulgesid, ta toitu endale
ei muretsend, vaid kaebles haledalt
ja lakkus kurvalt peremehe kätt,
mis enam pai ei teind, – ning suri siis.
Järk-järgult kärbus rahvahulk, kuid kaks
üksteise vaenlast linnas ellu jäid –
taas kohtusid nad lõdisedes seal,
kus suitses põlend altar, millele
profaanseks tarbeks kokku kuhjatud
hulk pühi asju; seal nad riisusid
kontkäega tuhka, nõdralt puhudes
sütt lõkkele; kui kerkis vilets leek,
nad selle nõdral valgel tõstes pead
näost näkku nägid teineteist, neil suust
kriisk kostis ja nad maha langesid –
nad koolnuks teineteise ilgusse
ka teadmata, kes on too teine tont,
näol näljapitser. Maailm tühjaks jäi,
ta väest ja rahvarohkusest sai klomp,
kus polnud aastaaegu, taimi, puid,
ei inimest, ei elu – surmaklomp,
kalk savikaos. Jõed, järved, ookean –
kõik seisid paigal, mitte midagi
haudvaikse taarna peal ei liigutand;
jäid inimtühjad laevad määnduma,
neilt mastid pudenesid aeglaselt,
kui tukkusid nad surnud vete peal,
ei olnud laineid; peatus tõus ja mõõn,
sest hääbund oli käskijanna Kuu,
tuul närbus, pilved pudenesid – neilt
ei vajand enam abi Pimedus,
sest Pimedus ja Kõiksus olid üks.
1816

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon