Vali feminiinne jouissance!

Maarja Kangro

Maarja Kangro
Vali feminiinne jouissance!
Maire Jaanus, “Kirg ja kirjandus”

Kui ma 1999. aastal EHI magistrantuuri läksin, valitses seal üsnagi psühhoanalüütiline õhustik, milles Jacques Lacani ideedel oli tähelepanuväärne osa. Eelkõige Hasso Krulli kaudu oli EHI inimesteni jõudnud Slavoj Žižeki filosoofia ning just Žižeki “Ideoloogia ülev objekt”, mis sai kultuskirjanduseks juba mitu aastat enne eesti keeles ilmumist, oli suutnud Lacani mõisted atraktiivseks ja üldkasutatavaks muuta. EHI tudengid teadsid, et objekt on kaotsis, et alles fantaasia õpetab meile, kuidas ihaldada, ja et naist ei ole ja seksuaalsuhet ei ole. Jouissance, isanimi ja objekt väike a olid tegijad.

Eestist pärit Ameerika kirjandusteadlase Maire Jaanuse mitmed Lacanile tuginevad esseed ilmusid meil juba mõni aeg enne seda, kui traumaatiline reaalne Salme tänava EHI-s või Kloostri Aidas jututeemaks sai. Viivi Luike käsitlevad esseed avaldati 1989. aastal Keeles ja Kirjanduses ning Vikerkaares; “Jacques Lacani alateadvuslik individualism: keha ja keel” ilmus Vikerkaares 1990. aastal ning Kunderat lacanlikult lahkav essee sealsamas 1992. aastal. Kehalise aspekti esiletõus Jaanuse esseedes annab ilmselt tunnistust ka tolleaegse Lääne humanitaarmaailma ajavaimust, mille kohta Terry Eagleton 1994. aastal iseloomuliku sapise hüperboolsusega kirjutas: “Varsti on nüüdisaegses kirjandusteaduses rohkem kehi kui Waterloo väljadel. Väändunud ihuliikmed, dekoreeritud või vangistatud, distsiplineeritud või ihaldavad kehad: arvestades seda moodsat pööret somaatilisuse poole, läheb üha raskemaks eristada kohaliku raamatupoe kirjandusteooria osakonda soft porn’i riiulitest … 70ndatel olid meil klassivõitlus ja seksuaalsus, 80ndatel oli meil seksuaalsus.”[1] Jaanus peab keha ja keele, meie aja filosoofia “kahe põhilise lähtepunkti” kokkuviimist Raymond J. Devettere’ile tuginedes Lacani originaalsuseks (lk 12), kuigi ideid keha osast mõtlemises ja kehastatud vaimust on ju arendatud Lacanist varem ja temast sõltumatult. Kirjandusteaduse “moodsa somaatilisusega” samal ajal sai filosoofias ja keeleteaduses laiemat kõlapinda kognitiivne lähenemine, mis pani keele ja mõtlemise välja kasvama kehalisest kogemusest – tarvitseb mõelda Mark Johnsoni ja George Lakoffi kuulsatele raamatutele. Kindlasti on Jaanusel õigus, kui ta väidab, et Lacani ei unustata ning jäädakse ümber tõlgendama nagu Aristotelest, Goethet ja Shakespeare’i (vt lk 353). Aga Lacani teatav kultuslikkus, milles on suured teened Žižekil, tundub olevat meilgi tasapisi mööda saanud. “Kirg ja kirjandus” vaevalt uut lacanluse-lainet kaasa toob, ja mulle tundub, et ongi hea, et Jaanuse esseekogumik ilmus just hilisemal ajal, kus teda saab rahulikumalt väärtustada.

“Kirg ja kirjandus” koondab endas 13 esseed, mis on inglise keeles ilmunud aastatel 1975–2011 (seejuures on “Õnne ja hulluse” tõlge ilmunud enne originaali). Lisaks saab raamatu lõpus lugeda Märt Väljataga intervjuud autoriga, mis annab tema eluloost ja mõttemaailmast hea ülevaate. Esseed käsitlevad selliseid eesti või maailma kirjanduses krestomaatilisi autoreid nagu Tammsaare, Kross, Unt, Luik, Õnnepalu, Tolstoi, Dostojevski ja Kundera. Originaalis 1970. aastatel ilmunud Undi-käsitlustes me veel läbivalt psühhoanalüütilist mõisteaparatuuri ei kohta, ehkki neis räägitakse egost ja “isest” ning “Via regia” käsitluses viidatakse korra Carl Gustav Jungi varju-mõistele. Seevastu kõik hilisemad esseed toetuvad juba selgelt psühhoanalüütiliste mõtlejate, eelkõige Lacani, aga ka Julia Kristeva ja Sigmund Freudi ideedele.

Raamat on üles ehitatud lugejasõbralikult: kaks esimest artiklit avavad Lacani mõisteid, millele järgnevates artiklites toetutakse. Selgitatakse, mida tähendab kuulus vormel “alateadvus on struktureeritud nagu keel” – ka alateadvus on dialoogiline ning tähistaja/tähistatava suhte tinglikkus tuleb alateadvuse “unenäodiskursuses” eriti selgelt esile. Tuuakse välja eristus teise (teised inimesed, fantaasia) ja Teise (keel ja kõne) vahel, nenditakse, et Suure Teise asukoht on tabatav üksnes kehas (vt lk 10), ning esitatakse jouissance’i neli tüüpi: falliline jouissance, feminiinne jouissance, Jouis-sensja en plus, mida pakub objekt väike a (vt lk 25). Oma tuumalt olevat inimene nautiv substants (substance jouissante), ja jouissance ongi üks selle raamatu keskseid mõisteid. Jouissance’i määratletakse raamatus mitmel pool ja see kipub muudkui seostuma tuumaga: essees “Õnn ja hullus” on see “iha kohutav tuum” (lk 16), hiljem öeldakse, et jouissanceon “meie lihalikus tuumas peituv talitsematus. See on valusa mõnu maksimum, mida organism veel välja suudab kannatada” (lk 129; mis täpselt on meie lihalik tuum, on muidugi omaette küsimus).

Esseede üks oluline sisu ongi jouissance’i eri vormide otsimine kirjandustegelaste, mõnikord ka ajalooliste isikute juures. Nagu ka Jaanus Adamson oma arvustuses märgib, analüüsib Maire Jaanus tegelaskujude psüühikat, “justkui oleksid need päris inimesed”.[2] Niisugune lähenemisviis tuletab meile ilmselt esmajoones meelde kooli kirjandustunde: arvatavasti on nii mõnigi pidanud gümnaasiumikirjandites arutlema selle üle, miks Kõrboja Anna või Emma Bovary käitusid, nagu nad käitusid. Sel lähenemisviisil on kahtlemata oma õigustus, kuna suur osa kirjandusest on tegelnud ja tegeleb edaspidigi selle mimeetilise kujutamisega, kuidas (päris) inimesed olemisega hakkama saavad, eeldades lugejalt vähemalt mingil tasandil tegelikkuseillusioonis kaasa mängimist. “Päris inimese” konventsioon lubab analüüsida, kuidas falliline nauding paneb Anna Kareninat unustama oma armastust poja vastu või kuidas Timotheus von Bock tahab ärritada absoluutse võimu jouissance’i oma valu jouissance’iga.

Vaagides tegelaskujude õnnestrateegiate edukust, peab Jaanus sageli võtmeküsimuseks seda, kas tegelasi ajendav jouissanceon feminiinne või falliline. Nende kahe jouissance’i nimetused pole probleemitud ja seepärast peatun neil veidi pikemalt. Raamatus öeldakse, et Lacan paigutab fallilise jouissance’i J(Φ) koos seksuaalsusega Sümboolse ja Reaalse vahele, feminiinse jouissance’i J(A) aga Reaalse ja Imaginaarse vahele. Feminiinne jouissance“on küll samuti keha haarav rahuldus, aga seda aseksuaalsel viisil. Niisugust kehal põhinevat, kuid aseksuaalset olemise jouissance’i nimetab Lacan hingeks” (lk 77–78). Intervjuus lisab Jaanus: “Feminiinne jouissanceon hajusam kehaline kogemus, mis imbub kogu kehasse ega keskendu mõnele konkreetsele kehaosale nagu falliline seksuaalsus. Kuna see on nii tugevalt seotud fantaasiaga, siis kuulub ta vähem siinpoolsesse maailma, see on võib-olla hingelisem ja hing, nagu seda antiigis kujutati, on Psyche, naisolend” (lk 355). Kas meil tuleb niisuguse omapärase mõtteahela järgi arvata, et hajusa või aseksuaalse jouissance’i nimetamine feminiinseks lähtub kreeka mütoloogiast? Oleks see nii, oleks terminoloogial tore suvaline alus. Jaanus kinnitab Lacani mõtet, et “kalduvus tunda kas valdavalt fallilist või valdavalt feminiinset jouissance’i ei sõltu soost” (lk 129). Ent arutelu jätkudes paljastub terminite ideoloogiline taust: “Feminiinse naudingu üheks tingimuseks on teatav eemalehoidumine sümboolsest, see, et ei alluta täielikult sümboolsele struktuurile ja seadusele ega lasta neil ennast korraldada. Seetõttu on naisi traditsiooniliselt ikka seostatud hullusega, seosetusega, kaootilisusega, kõlbelise kindluse puudumisega ja teiste sääraste negatiivsete tunnustega, mis vastanduvad sümboolsele vallale” (lk 130). Niisiis on küsimus ikka milleski, mida peetakse feminiinseks mitte juhuse, vaid traditsiooni tõttu – bioloogiliste naiste ajaloolises seostamises teatud tüüpi naudinguga. Ehkki Jaanus püüab psühhoanalüüsi soolist laetust mahendada, võib ta taastoota ka feminiinsust mittemõtlemisega seostavaid stereotüüpe: nii näiteks kirjutab ta, et lisaks mõtlemise intensiivsusele sisaldab Dostojevski looming ka “kirgede valda, mis toimib ilma teadliku mõtlemise ja kohtumõistmiseta, hirmu ja armastuse romantilisemat sfääri, feminiinsuse ala” (lk 73, minu kursiivid, M. K.). Mõnel pool raamatus viidatakse naiselikule jouissance’ile ka kui “teisele naudingule”, lisaks kasutatakse feminiinse jouissance’i puhul epiteeti “emalik”.Midagi pole teha, mu jaoks kõlab neis terminites ikka kaasa patriarhaalne ideoloogia, soovmõtlemine, et naine võiks esindada mingisugust hingelisust (mis see õigupoolest on?) ning et keha aseksuaalne ja hingelisem, sealhulgas ka spirituaalsele kogemusele omane ekstaas võiks olla oma loomult kuidagi naiselikum. Nimetamise ideoloogilisi aspekte ei saa kunagi alahinnata. Samas võib end lohutada mõttega, et kui Lacan elaks ja kirjutaks praegu, tuleks tal ilmselt terminoloogilisi korrektiive teha: nimetada näiteks seksuaalne jouissance ümber vaginaalfalliliseks või klitoraalfalliliseks, jäägu see teine jouissancesiis lihtsalt aseksuaalseks või kaunimalt väljendudes hingeliseks.

Mitte et see “teine” jouissance oleks Jaanusel kuidagi alaväärtustatud – vastupidi, tema arutlustest joonistub mitte just üllatuslikult välja, et nimelt feminiinne jouissance on see hea jõud, mis maailma koos hoiab. Sellal kui falliline jouissance võib mõjuda hukutavalt – paraku eelkõige naistegelastele nagu “Tõe ja õiguse” Karin või Anna Karenina! –, ajendab tasakaalukaid, põhimõttekindlaid ja mahedaid tegelasi nagu “Tõe ja õiguse” Tiina, “Anna Karenina” Kitty ja Levin, “Keisri hullu” Timotheus von Bock, “Vendade Karamazovite” Aljoša ja Zossima tegutsema ikka feminiinne jouissance, koostööle, hoolivusele ja jätkusuutlikkusele orienteeritud jõud. “Armastus,” kirjutab Jaanus, “vajab olemasoluks vähemalt mõnesugust feminiinset jouissance’i” (lk 130). Niisiis, vastutustundlik inimene: vali see “teine”, feminiinne (aseksuaalne, hajus, emalik) jouissance!

Eespool toodud tsitaadist Dostojevski kohta nähtub, et ka kirg, selle raamatu üks nimitegelane, on seotud feminiinsusega. Jaanus leiab, et kired on “teejuhiks sisima tõe juurde ning toovad tõsikindlust ja rahu. Nad toovad seda, mida Lacan nimetab feminiinseks jouissance’iks” (lk 157); kired on miski, “mis on kehaline ja just nagu keha saadus, kuid ometigi mitte kehalik, vaid keha vajadus selle järele, mis on kehaülene” (lk 70–71). Samas loeme me, et just falliline nauding paneb Anna Kareninat eelistama armastusele kirge (lk 85). Loeme, et kired on “ennustamatud ja juhuslikud” (lk 49). Aga saame ka teada, et tegelikult kaasneb Lacani jaoks kirg igasuguse inimtegevusega: “See osutub mõtlemise substantsiks” (lk 112), inimese “kese asub kires” (lk 42). Mis asi kirg siis õigupoolest on ja kuidas ta seostub või kattub jouissance’iga?Kas võime teda pidada jouissance’i funktsiooniks, millekski jouissance’ist tingituks? Või millekski, mis meid jouissance’i taotlema paneb? “Tarkvaraprogrammiks”, mis võimaldab meil jouissance’i avada? Kui kire ja jouissance’i lähisugulus ka selgemalt täpsustamata jääb, esitab autor meile paaril korral haarava ekskursi nende nähtuste ajalukku: Tammsaare-essees omaette alapeatükis “Kirgede lühiajalugu”, avaessees “Õnn ja hullus” efektselt läbi kultuuriloo siksakitades.

Nõustun Tiina Kirsiga, kui ta leiab, et Jaanuse “mõttearendus on harva lineaarne, kujunedes mõnikord isegi hüplikuks”.[3] Jaanuse esseed kulgevad sageli justkui vestlused, olgugi tegu üheinimese-vestlusega. Vestluses on teemaarendused ikka pigem saarestikulised kui järjekindlad, mõned väited ja küsimused jäävadki õhku rippuma ja tekitavad tahtmist edasi polemiseerida. Kirsi sõnul sarnaneb Jaanuse lugemisviis “assotsiatiivsete protsessidega, mille kaudu psühhoanalüüsis luuakse unenäoteksti ümber seostesõõr”. Tundub usutav, et psühhoanalüütiliste teooriate kasutamine toob kaasa selle, et psühhoanalüüs viiakse läbi ka iseenese lugemiskogemuse kallal, st kirjutamine hakkab vormilt või võtetelt sarnanema iseenese kui lugeja psühhoanalüüsiga.

Oletada võib, et selline kirjanik nagu Kundera on kirjanduslikke unenägusid luues üpris teadlik psühhoanalüütilistest tõlgendusvõtmetest ning et selle võrra võib tema tekstides psühhoanalüütilise lugemise “avastuslik” moment olla väiksem. Kes teab, kui palju teadvustas psühhoanalüüsi mõtlemismudeleid “Seitsmendat rahukevadet” kirjutades Viivi Luik – igatahes tundub mulle, et see raamat on psühhoanalüüsimiseks eriti õnnestunud valik, Jaanuse lugemisviis sobib suurepäraselt ka Luige teksti seisundilise kulgemisega. Lapstegelase agressiivsust analüüsivas essees võtab Jaanus leidlikult taustaks sõjateema üldse, peatudes ajastule iseloomulikult tuumasõjaohul (Jaanus väidab end väärtustavat postmodernseid kirjanikke just selle järgi, mil määral nad hävinguohtu teadvustavad, vt lk 249). Teises Luige-essees, mis keskendub võib-olla rohkemgi keha ja keele suhetele, leiab Jaanus veenvalt, et Luige “lihaliku alusega” tekst on kooskõlas Hélène Cixous’ taoliste feministide taotlustega kirjutada “kogu kehaga” (lk 278).

Agressiooni ja sõja kõrval ei jää Jaanusel puudutamata ka radikaalse kurjuse küsimus, milleni ta jõuab “Keisri hullust” kõnelevas essees. Ehkki loeme tekstist, et kannatus on “loomulik, vältimatu kokkupõrge subjektiivse kurjusega, tühjusega meie sees, millele me peame õppima silma vaatama ja millega võitlema, aga mida me kõrvaldada ei saa” (lk 150) – ja just niisugused hoiakud on põhjustanud etteheiteid, et psühhoanalüüs on ahistooriline, õigustades trauma paratamatust –, väidab Jaanus peagi, et Lacani jaoks pole ontilist olemist või substantsi, on üksnes jouissance, mille suunamine ongi psühhoanalüüsi küsimus. Timo loost saab Jaanusel psühhoanalüütiline ülestõusmislugu: ehkki traumas kaotame me oma sümboolsed ja imaginaarsed samastumisahelad, nagu nimi ja rahvus, ning seisame silmitsi oma “tühistatud isedusega” (lk 146), saab Timo “üles tõusta” just tänu sellele tühistumisele. Niisugusele jouissance’i suunamisele paneb Jaanus suure lootuse, leides nagu Kristeva ja Luce Irigaray, et just jouissancevõiks aidata võimukorda häirida: “See mõistatuslik, kustumatu ja alateadvuslik jouissance, mida Timo endas kannab, on mitmeid kordi võimsam kui ta teadvus ja vaba tahe” (lk 166). Eespool viidatud tekstis oli Eagleton kirjandusteaduslike kehade rohkusest nördinud eelkõige seetõttu, et tema meelest jäi seksuaalse keha kõrval huviorbiidist välja konkreetsetes ajaloolistes oludes kannatav keha: “Kui libidinaalne keha onin, siis töödrügav keha on out. Sandistatud kehi on hulgi, ent alatoidetuid vähe.” Jaanuse lähenemisviis püüab libidinaalse keha ning väliste, poliitiliste või sotsiaalsete olude tõttu kannatava keha psühhoanalüütilises lunastusloos ühendada.

Jaanuse eruditsioon ning oskus kirjandus- ja mõtteloost seoseid leida on imetlusväärsed. Ta ise tunnistab, et naudib Lacani lugedes just tolle teadmisi tekstidest selles dit-mension’is (“öeldu asupaigas”, vrd pr k-s dimension ‘mõõde’, dit‘öeldu’ja mansion ‘residents, villa’), milles me elame. Samasugust naudingut pakuvad ka Jaanuse enese tekstid. Vahel aga juhtub, et arutlustest võrsuvad äkki klišeelikud tõdemused, mis meenutavad elustiili-ajakirju: “Ei saa uskuda üksnes naudingusse. Tuleb uskuda ka valusse. Ei saa uskuda üksnes headusse ja tõesse. Tuleb uskuda ka kurjusse ja valesse” (lk 166). Või: “Idealisatsioon, mida jumaldavad ja harrastavad kõik, on tegelikult ohtlik” (lk 207). Võib-olla aitab niisuguseid tõdemusi tasakaalustada analüüsiobjektide tõsiseltvõetavus. Märt Väljataga nendib intervjuus, et Jaanus on käsitlenud peaaegu eranditult meistriteoseid. Arvatavasti me taju muutuks, kui järgnevad laused ei pärineks mitte Dostojevskit, vaid näiteks Paulo Coelhot või Danielle Steeli analüüsivast esseest: “Kes küll mõistaks armastust või surma? Elu, armastus ja surm on teemad, mis ületavad meie loogika ja arusaamise” (lk 72).

Oht, mis psühhoanalüütilist kriitikat teinekord varitseb, on sümbolite ja tõlgendusvormelite kalduvus koomilisusele, kui neid rakendada ilma pikema vahenduseta. Ma ei usu, et olen ainus, keda niisugune mõttekäik paneb kulmu kergitama: “Kuna Indrek tunneb, et Tiina ihkab teda ja temalt ta fallost, hakkab ta uskuma, et see on tal olemas. Seetõttu saabki Tiina minna sauna” (lk 133). Üsa-fallose otsingud viivad ka sellise paatosliku tõdemuseni nagu: “Saun, see põhjamaine emaüsk, eestlaste ajalooline sündimis- ja suremispaik…” (lk 138). Või siis väiteni, et Luige “Seitsmendas rahukevades” “laps tahab magusat fallost” (lk 271), kuna kärg on iidne fallose sümbol. Mõni seos võib skeptilisele lugejale meenutada esoteerilisi terviseõpetusi: “Kui Tomášel valutab kõht, st kui teda häirivad seosed emalikuga” (lk 175). Teatud punktides seguneb psühhoanalüüs väga tugevasti müütilise maailmatõlgendusega. Essees “Õnn ja hullus” on väidetud, et “psühhoanalüütiline diskursus rajanebki rumaluse mõõtmel” (lk 37), kuna tegeleb objekt a-ga, mis ei kõnele. Ja “rumaluse mõõde algab sealt, kus lõpeb keel”. Selles viimases ma päris kindel pole: ka tavaarusaama järgi on keelel (sümboolsusel) rumaluses suur osa mängida. Aga psühhoanalüütilise tõlgenduse kalduvus naljakaks muutuda ei teki mitte siis, kui ta tegeleb teadlikult “rumalaga”, vaid siis, kui ta võtab omaenese metafoorset tõlgenduskeelt enesestmõistetavana.

Et eesti kirjandusel on olemas niisugune ingliskeelne süvaanalüüsija nagu Maire Jaanus, on suur väärtus ja hinnaline võimalus, kõige muu hulgas meie oma psühhoanalüütiline aken maailma. Eesti lugejale võiks raamat olla intelligentne vestluskaaslane, kellega mõttes väidelda. Ja gümnaasiumis, kus paljud Jaanuse käsitletud teosed on kohustuslik kirjandus, võiks “Kire ja kirjanduse” lisamaterjalina kasutusele võtta, ülikoolist rääkimata. Võib-olla mõnel pool juba ongi seda tehtud.


[1]T. Eagleton, It is not quite true that I have a body, and not quite true that I am one either. London Review of Books, 27.05.1993.

[2]J. Adamson, Kes kardab Jacques Lacani? Sirp, 23.09.2011.

[3]T. Kirss, Komparativismi sära. Keel ja Kirjandus, 2012, nr 11, lk 853.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon